Alutaguse metsades - 09

Loomi oli siis metsades palju, nende laskmist vähemalt vanaisa noorpõlves ei keelanud keegi, ainult mõisa pidi vahete-vahel viima mõne linnu või karusnaha. Vanaisa kõneles alati, et tema noorpõlves olevat igas metsaperes igal ajal kitse- või põdraliha saadaval olnud. Ja karud käinud kaeras ja toa tagant mesipuid varastamas — see ei ole mitte ainult vanades juttudes nii, vaid on ka tõeliselt nii olnud.

Vanaisa kõneles mitu korda sellest, kuidas temagi mesiaeda karu kahel jalal sisse kõmpinud, mesipuu käppade vahele haaranud ja siis metsa poole hakanud tatsutama. Vihaseks saanud mesilinnud tunginud kõik mesipakust välja ja surunud karu ümber nagu pilv. Aga mine sa tee paksunahksele mesikäpale midagi! Kõige õrnem on tal nina, sinna siis püüdnudki mesilased nõelu panna, kuna karu neid käpaga ära ajanud. Vahel pannud mesipuu maha ja vehkinud kahe käpaga, siis võtnud kandami jälle kaissu ja läinud edasi. Vanaisa vaadanud esiteks tükk aega seda nalja pealt, siis joosnud püssi järele. Seni kui ta kodus käis ja oma tulelukku laadis, kadus karu metsa.

Mõne päeva pärast pidanud ta siiski oma nahaga mesipuu eest maksma. Vanaisa teinud aeda puu otsa karulava, kus järgmisil öil valvamas käis. Ta teadis, et meest maiku saanud karu oma käiku lähemal ajal kordab. Mõne päeva pärast olnudki mesikäpp jälle jaol, siis vanamees põmmutanud ta maha.

Kord varahommikul olnud vanaisa metsas ja näinud tihniku äärel üksikut karupoega. „Mida see karupoeg siin üksi peaks komberdama?“ mõelnud vanaisa ja jäänud ootama, millal vana karu välja tuleb. Vanamees oodanud tükk aega. kuid vana ott pole nähtavale ilmunud.

„Olgu peale,“ mõelnud siis vanamees, „kui ei saa karu ennast, laseme poja.“ Ja põmmutanud püssi poja peale tühjaks. Haavatud karupoeg teinud paar uperpalli ja hakanud siis haledasti kiunudes edasi komberdama.

Nüüd tulnud aga tihnikust vana ott ise välja, kõndinud kahel jalal ja nuusutanud õhku — olnud vaikne hommik ja püssirohusuits hajunud metsa all laiali nagu uduvine. Vanaisa hoidunud puutüve taha ja hakanud värisevate kätega tulelukku laadima, löönud käega puusa peale — kas puss on kaasas, ja mõelnud: „Nüüd tuleb võitlus, mine või rinnutsi kokku.“

Karu haistnud ninaga siia ja sinna, pole aga vanameest puutüve taga märganud. Siis möiranud täiest kõrist, nii et kogu mets kajanud, haaranud maast kännu ja virutanud sellega vastu kasetüve. Ja siis on haaranud haavatud poja kaenlasse ja kadunud tihnikusse. Kui vanaisa lõpuks oma tuleluku jälle laengusse sai, ei olnud enam mõtetki vihast karu taga ajama minna.

Vanaisa kõneles sageli ka põdrajahist, kuid nende üksikasjad on ta unustanud. Põdrad liikusid metsa all suurte karjadena, nii et puuoksad aina raksusid. Olid uhked loomad ja vanaisa jutu järgi on põdrajaht ühel mehel sageli ohtlikumgi kui karujaht. Nüüd on põtru vähe, kuid neid ikkagi on.

Nii juteldes jõuamegi varsti teele välja, kus põõsastikus ootavad meie jalgrattad. Täname metsavahti teejuhatamise ning heade juttude eest ja lahkume.







AVINURME.
Vastu õhtut jõuame Avinurme — ring Alutaguse metsades on tehtud. Sõber kutsub mind ööseks enda juurde, et matkaringi otsad taas kokku ulatuksid, kuid ma eelistan ööbida kuski Avinurme talus. Lahkumisel on sõber veidi nukker, ta kurdab, et reisimine ja matkamine ta alati nukraks tegevat, mispärast — seda ei teadvat ta isegi. Tulevat mingisugused ebamäärased igatsused ja meeleolud, mida ta lähemalt ei oska analüüsida ega seletada, kuid millega kaasas käivat alati mingi reisunukrus.

„Kuid see ei takista mind kunagi järgmist reisu ette võtmast,“ lausub ta lõpuks. „Nähtavasti on mul vahete-vahel tarvidus matkanukruse järele. See sunnib mind sügiseti püssi selga võtma ja päevade kaupa metsas luusima; see ajab mind talvel suuskadel kihutama Muraka soole ja külastama üksikuid metsaperesid. Tahad, teeme tuleval suvel samasuguse ringi Pärnumaa metsades nagu tegime tänavu siin?“

Nii lahkudes jääbki — tuleval suvel sõidame Pärnumaa metsadesse.


*
Mida jääb mul Avinurmes veel näha ja vaadata? Avinurme metsad, sood, pakkteed ja metsakülad ei paku enam nähtu kõrval uut. Üldpilt Alutaguse kõrvenurgast mul nüüd on, Avinurmega lähem tutvumine võiks seda täiendada ainult väikeste üksikasjadega.

Väljaspool tuntakse Avinurme mehi osavate puunõumeistritena, nende puunõukoormad moodustavad veel praegugi igal Kesk- ja Põhja-Eesti laadal eri osakonna. Kuid nad ei valmista ainult puunõusid — on külasid, kus tehakse aina vokke, toole või regesid.

Viimasel ajal on nad ajakirjanduse kaudu veel erilise kuulsuse omandanud — neid peetakse üle Eesti kõige osavamateks metsakrattideks. Ja kiusatus on ka suur — tiku- ja vineerivabrikud maksavad haavapakkudest head hinda, oma kruntidel metsa ei kasva, kuna riigi metsades on nii hea lihaga haabu, et lõika nagu pekki.

Kohaliku tavaõiguse järgi ei peetud siin, nagu kogu kõrvenurgas üldse, paarkümmend aastat tagasi metsavargust sugugi varguseks. Metsa oli Jumal lasknud kasvada kõigile, igaüks võis sealt vabalt võtta kütte-, tarbe- või ehitusmaterjali. Äärmisel juhul peeti metsa selle külakonna omaks, kelle piirkonnas ta kasvas ja kelle tarbeid ta rahuldas.

Seda vaadet metsale aitas süvendada veel asjaolu, et siin oli palju kroonumetsi, kus metsavargaile nii teraselt näppude peale ei vaadatud kui mõisametsades. Arvatakse, et suurem osa puunõusid, mida Avinurme mehed aastakümnete jooksul mööda maad laiali on vedanud, on tehtud materjalist, mis metsast võetakse „niisama“. Kuna metsade suhtes kehtis selline vaade, ei tahtnudki keegi, et talude kruntipanemisel talusid metsaga oleks varustatud. Mida teha metsapadrikuga, kui seda küla taga isegi küllalt!

Nüüd muidugi mõistetakse, et mets on eraomand ja omanikuks võib olla ka riik, kuid vanast harjumusest on raske lahti saada ja kasuvõimalused hukutavad tagant. Viinalauas armastavat asjaosalised neist metsanäppamisist ja metsaametnikkude petmisist kõnelda ja nendega veidi hoobeldagi. Kuid see kõik ei kuulu minu reisuvestete piiridesse.

Avinurme alevik ei võta mind sugugi sõbralikult vastu. Parajasti on metsatöölisil palgapäev ja sel puhul napsivõtmine käimas. Pood, kuhu asjatalituse pärast sisse astun, on lärmitsevaid mehi täis. Üks sassis peaga noormees ajab rinna ette ja hakkab minuga riidu norima: mis mees ma ka olen, kas mul raha on, kas võin „asuniku“ ühe hingega kinni visata, nii et silmigi ei pilguta?

Jätan noormehele seletamata, mis mees ma olen või kui palju mul raha on, ja väljun poest. Siin on mehed salkadena koos ja lärmavad üle kogu alevi. Ühel on väga palju jõudu, teisel pole kunagi rahast puudu, aga kolmanda naine kodus on tulehark. Meestesalgast veidi maad eemal, takjapuhmaste taga löövad poisid oma lamenti ega taha suurtest meestest põrmugi maha jääda. Vahetpidamata rüüpavad nad rusikast „vana valget“ ja kutsuvad teineteist „välja“.

Istun rattale ja sõidan alevist välja, et lähedal taludes öömaja otsida. Esimeses talus, kuhu sisse pöördun, ollakse kohe valmis mind vastu võtma, kuid sinna ma ei jää. Siingi on suur napsivõtmine käimas. Viis, kuus meest istuvad laua ümber, mütsid kuklas, ja kummutavad pudelit. Perenaine säristab pliidi ääres liha, kuid temagi samm kõigub, kui läheb laua juurde järjekordset napsi võtma. Meeste silmad on ähmased, keel pehme, nad ei küsi, kes ma olen ja mis asjas sõidan, kutsuvad lauda istuma ja pakuvad pudelit.

Mingisugusel ettekäändel lahkun talust ja lähen otsima uut ööbimispaika, mille viimaks leiangi Maetsma külas kehvas talus.

Peremees on lesk ja peab talu kahe tütre ja ühe pojaga. Tütred on tagasihoidlikud ja häbelikud, teevad oma õhtusi talitusi vaikides. Poeg aga, kuue- või seitsmeteistkümne-aastane noormees, on väga elav ja jutukas. Ma pean talle seletama, kes ma olen, kus käisin ja kuhu lähen. Tema on Rakveres ja Tallinnas käinud, mujale linnadesse ei ole veel saanud, aga tahab küll kõik läbi käia. Tallinn on suur ja tore linn, nii uhked majad, et ei osanud ette aimatagi. Ookeaniaurikud on palju suuremad kui Peipsi laevad ja lodjad. Ja meri on hoopis teissugune kui Peipsi.

Kas ma välismaal olen käinud? Seal võib kõik hoopis isemoodi olla. Tema on raamatukogust lugenud „Maailma maid ja rahvaid“. Aga eks ole vist küll nii, et teistele paistab jälle meie maa olevat isesugune ja võõras. Ajalehe ja piltide järgi ikka päris õiget ettekujutust ei saa, peab ise nägema.

Nii meie jutleme ühest ja teisest. Tütred hakkavad valmistama õhtusööki, kuna isa läheb hobust koplisse viima.

Kas siin talus ka puunõusid valmistatakse, hakkan pärima omalt poolt. Valmistatakse küll, aga nüüd ei ole aega, seda tööd tehakse talvel. Noormees näitab mulle tööpinki, millel ei ole midagi ühist tavalise höövelpingiga. See on hariliku istepingi kõrgune, lõhe keskel. Noormees istub pingile, võtab seinalt voolmed, nurgast laua ja näitab, kuidas see töö käib.

„Aga vitsu voolitakse nii,“ seletab noormees ja kinnitab vitsa erilise seadeldise vahele, mida alt tallaga pingul saab hoida. „Nii nüüd liimeistriga tõmmatakse — näete, vitsa läbi ei lõika, paraja paksuse annab.“

Edasi viib ta mind õue ja näitab räästa alla kuivama pandud tarbepuid. Neid on kõik räästaalused täis ja ma takseerin, et sellest materjalist saab mitu aastat puunõusid teha.

Noormees tõmbab mõned puud virnast välja ja näitab, kuidas nad lõhutud on — ikka puusüü ja kasvukeerdude järgi. Saetud laudadest puunõusid ei saa, siis kõmmeldaks iga laud isemoodi, kõik peab kirvega lõhkuma.

Nüüd tuleb vana peremees koplist tagasi, jääb meie juttu kuulatama ja täiendab poja seletusi. Toas näitab teisigi riistu, näitab, kuidas uurdekraavi tehakse ja lauad kokku pannakse. Kui isa jutt ja seletused liiga pikaks venivad, muutub poeg kärsituks ja ma märkan, et ta midagi uut tahaks algatada.



Avinurme mees sarjakehasid valmistamas.
Pärast sööki küsibki minult väga saladuslikult:

„Kas te viiulit ka mängite?“

Kui selgub, et ei mängi, siis on poisil kahju küll. Aga kui ma tema mängu tahaksin kuulata? Hea meelega. Nüüd jookseb noorperemees aita, kus on ta suvine korter ja magamisase, toob sealt viiuli ja hakkab mulle lugusid ette mängima. Loo lõpetanud, küsib ta minu käest iga kord:

„Mis tükk see oli? Kuidas meeldis?“

Kui ma tüki nime ei tea, naerab ta valjusti ning rõõmsalt ja küsib uuesti:

„Aga kuidas meeldis?“

Muidugi meeldis, ja noormees naerab jällegi. Ta on viiulit õppinud juba koolipõlvest peale, õpetaja, hea mees, juhatas. Nüüd mängib Kaitseliidu orkestris. Kui saaks linnas targemate õpetajate juures üle õppida, siis alles mängiks. Koolimajas on raadio, seal on ta mitu korda kuulnud toredat mängu. Raadio tahab temagi endale hankida, kui rahadega joonele saab.

Noormees on nii mängu- ja jutuhoos, et unustab kõik muu. Tagasihoidlikud õed käivad meelde tuletamas, et läheb ta ju homme Kaitseliidu laagrisse ja peaks nüüd asju korraldama.

„Ega mul olegi midagi korraldada,“ tõrjub muusikamees tagasi. „Munder on lõunast saadik korras ja nööbid haljendatud, teie pange toit valmis. Ega seal suurt lähegi vaja, oleme kõik ühiskatlal.“

Magamisase valmistatakse mulle aita perepoja juurde. Ma pean veel palju noormehe küsimusi vastama ja tema jutte kuulama, enne kui uinume.

Kui järgmisel hommikul ärkan, on perepoeg ära, ta on juba varahommikul oma kompaniiga siirdunud laagriteele.

Mulle meeldib see erksa vaimuga ja huviküllane noormees. Tahaks pidada teda kogu kõrveala tõusva noorpõlve tüüpiliseks esindajaks. Ta tunneb kodukoha metsi ja soosaari, teab, kuidas puutoime järgi lõhkuda kuusepakke puunõude materjaliks, oskab puunõusidki valmistada, kuid loeb „Maailma maid ja rahvaid“, tahab läbi käia kõik kodumaa linnad ja „maailma koju tuua“ raadio kaudu.

Tänan lahket pererahvast öömaja eest, palun tervitada perepoega ja lahkun talust. Tahan külastada Lohusuud, siis siirduda läbi Peipsi rannakülade Juhan Liivi kodupaika Alatskivile ja sealt Tartu.


*
Enne Lohusuusse jõudmist peatun teeääres, löön kaardi lahti ja jälgin veel kord läbimatkatud kohti. Mõõdan kaugusi kaardil ja leian, et läbikäidud paigad ei ole kuigi kaugel minu kodukohast. Ometi on nad mulle peaaegu võõraks jäänud kuni käesoleva matkani. Ja pean veel kord tõendama, et minu kodu silmade ees oli meri ja sinna vaadati, seljataha pilku ei pööratud. Soome linnu tunti rohkem kui Alutaguse kõrvekülasid, soomlaste hulgas oli rohkem sõpru ja häid tuttavaid kui sisemaa meeste hulgas. Need olid ainult kuuldused ja jutud, mis kõrvenurgast kodukohta ulatusid, kõrvenurga mehed käisid harva meil, meie sinna ei läinud, olgu siis harukorril maja ehituseks palke tooma, muud asja ei olnud.

Ma mõtlen, et peaks sinna Alutaguse metsaperedesse veel kord tagasi minema pikemaks ajaks, peaks nende olevikku ja veel rohkem minevikku sisse elama ja sellest omapärasest metsaelust suurema sünteesi andma. Peaks jälgima ühe metsapere elu tema esimesest asukast peale, oli siis see sajandite eest sinna asunud sõjapõgenik või mõisaorjust vihkav kangekaelne teopoiss. Need pidid olema monumentaalsed kujud, kes siin metsaüksinduses pea püsti ja selja sirgu ajasid, uudismaad tegid ja karudega rinnutsi kokku läksid. Kas leiaksime siit oma seitse venda või uue Vargamäe?

Võib-olla peaks mõnest metsaperest enesest tõusma mees, kes selle suure sünteesi, metsapere eepose annaks?






LÄBI PEIPSI RANNAKÜLADE.
Peipsi rannakülad läbin kiirsõidul. Ei ole mahti ega tahtmist neis pikemalt peatuda, olgu siis, et mõnes võtan einet, palun juua või ajan kaluriga mõne sõna juttu.

Mäletan poisikesepõlvest, et siit Peipsi rannaküladest käisid meil räbalakaupmehed, vahetasid vanade räbalate vastu savikausse ja kruuse. Mõni ostis ka vana rauda. Üks Antoni-nimeline mees reisis alati oma naise Olgaga ja ööbis sageli meil, seda peeti nagu kaubasõbraks. Öömaja ja söögi eest raha muidugi ei võetud, aga Anton kinkis emale savikausi, kuna Olga jagas meile, lastele, savist piiluparte, mis sabaotsast puhudes ja külje peal olevaid sõrmilisi tarvitades imelikku häält tegid. Neist piilupartidest ei piisanudki Olga järgmise käiguni, enne tegime nad katki või kaotasime ära. Vend lõhkus oma piilu juba teisel, kolmandal päeval ära, et näha, mis tal sees on, mis seda imelikku häält teeb.

Nad ei söönud kõiki meie toite, võtsid sageli oma toidupauna lahti. Paastu ajal nendele lihatoite ei pakutud, seda me teadsime, siis sõid nad ikka oma toitu või leppisid tee ja leivaga. Sellest pidasid nad kõvasti kinni. Isa austas nende usukombeid ja me ei tohtinud sel puhul oma imestust avaldada ega midagi küsida.

Sibula- ja sigurikaupmehed tulid ka siit Peipsi mailt. Meil kasvatati küll koduski sibulaid ja sigureid, kuid vene kaupmeestelt osteti ikka mõni nael lisaks. Talvel eksis mõni kalakaupmees rannaküladesse. Neil olid isesugused vene moodi kalareed ja nad müüsid oma kalu karnitsaga, kuna meie oma ranna mehed räimi sadade viisi müüsid. Ega nende kaupa siin suurt ostetud. Kiisad ja ahvenad ei olnud meie maitse, meie kala oli räim. Mõni siiski ostis karnitsa või kaks ja pahandas pärast mitu päeva — selge luupuru.

Kui nüüd mõnd sellist vana kaupmeest kohtaks! Kas peaks vana Anton oma Olgaga veel elama Mustvees?

Nii mõtteid mõlgutades jõuangi Lohusuusse, kus teen esimese peatuse. Rand on täis propsi- ja palgivirnu, parvetamine aga Avijõel on küll juba lõppenud. Lohusuu oli Rannapungerja kõrval tähtsaim Alutaguse sadam, siit kaudu viidi metsa välja. Nüüd on Avinurme jaam temale tähtsaks võistlejaks saanud.

Lohusuust peale läheb maantee kogu aja mööda randa. Ühel pool valge Peipsi, teisel pool madal rannamaa, tee ääres kehvad külakesed, majad kobarasse tunginud tee äärde. Poolpaljad lapsed sulistavad rannas või mängivad teetolmus. Lapsi on neis külades palju, ja saab neist igale poole, jalgrattale kaasa jooksma, möödakihutavat autot vaatama või kuurikatustele ronima.

Ühest külast sõidavad kalurid välja. Paadid on eemal vaiade küljes „reidil“, randa nad ei pääse madala vee tõttu. Mõni kalur kannab oma tarbed seljas paati, sulistades põlvini vees, teised viivad hobusega võrgud paatideni. Kui kõik valmis, päästetakse paadid vaiade küljest lahti ja heisatakse purjed — paatide laevastik sõidab välja.

Neil on oma väiksemad püügimeeskonnad ehk artellid, kuid välja sõidetakse kogu külaga ühiselt — venelane on ühiskondlikum kui eestlane. Naised ja lapsedki on salkadena rannas mehi püügiretkele saatmas, ettevõte on nähtavasti kõikide ühine asi. Isegi hall vanake on komberdanud randa ja istunud kivile teisi saatma.

Peatan ratta ja küsin vanamehelt:

„Kas ise enam kaasas ei käi?“

Vanamees heidab käega — kus tema, vanake, nüüd enam!

Ma tean, et sellised vanakesed armastavad vanu aegu kiita ja mälestusi heietada, seepärast juhingi jutu sinnapoole:

„Kas vanasti olid paremad püügiajad?“

Muidugi paremad, vanamehed leiavad alati, et nende ajad olid paremad ja mehed kangemad. Siis olid alati võrgud kalu täis ja suitsutamisahjud küdesid vahetpidamata. Peterburi ja Moskvasse saadeti paastuks Peipsi kalu. Kui ikka hea loomuse välja tõmbasid, siis võis küla mitu päeva praasnikut pidada. Nüüd on Peipsi tühi, või ei oska mehed kalu kätte saada. Nemad võtsid talviselgi püügil nii, et võrgud katkesid.

Kas ma tean, kuidas talvist püüki toimetatakse? Jää sisse raiutakse augud, pika latiga tõugatakse noot vee alla, ikka august auguni, siis tõmmatakse või veetakse noota jää all selle tarvis raiutud suurema auguni, kust loomus välja võetakse. Vaat — on raske töö, käed külmetavad, ei tunnegi, kas nad sul on ihu küljes, aga kala tuleb.

Jätan vanamehe mälestusis ilutsema ja sõidan edasi. Ikka vasemal valge Peipsi, paremal madalad rannamaad. Järveseljale ilmub lodjapuri, tohutu suur ja kohutav nagu muinasjutulind.


*
Mustvee. Selle alevi nime esimene pool määrab ta üldilme — must. Must ja räpane ta on. Parajasti peetakse turgu, venelaste jutuvada ja mitmekordne sõim kostavad juba kaugele. Ma arvan, et siin peaks eestlasi ja venelasi asuma ligikaudu võrdselt, kuid turul vähemalt jäävad eestlased tagaplaanile ja varju, venelaste hääled kostavad üle. Kõvasti hõigates reklameerivad nad oma kaupa ja kutsuvad ostjaid ligi.

Paar kaubanaist tülitsevad kange sõimu saatel, sest üks on meelitanud ära teise ostja. Tülitsejaid piirab uudishimulikkude salk ja aitab kõrvalt, kes ühelt, kes teiselt poolt. Salkus juustega noormees istub vankriäärel, kõigutab jalgu ja krääksutab harmoonikat. Kellelgi on põrsas kotist lahti pääsenud ja püüab põgeneda noormehe vankri alla. Mees ei tee sellest väljagi, äigab korra jalaga ja mängib edasi. Põrsaomanik palub Kristuse nimel kõiki turulisi appi pöörast looma kinni püüdma. Poistesalk jooksebki püüdjaga kaasa, rohkem küll ilusa vaatemängu kui põrsa püüdmise pärast.

Kõik kaubad on pukkjalgadega laudadel lahtiselt, olgu siis marjad, kurgid, kohupiim või liha. Aeg-ajalt haarab tuulehoog maast tolmu ja puistab sellega lauad üle. Teravat hobusesõnniku lehka hajub kõikjal. Siit turult küll ei tahaks toiduaineid osta.

Võtan pagari juurest paar saia ja pudeli mingisugust jooki ja sõidan edasi.

Olen väsinud ja tüdinud, sõidan küladest läbi, vaevalt lugedes teetulbalt küla nime. Ruttan edasi, kuna silm püüab lennult üksikasju. Kuski tuleb naistesalk metsast mustikalt, rasked korvid õlal, huuled punetavas näos mustad. Teisal korjab naine kurke seelikuhõlma, ümisedes sentimentaalset lauluviisi. Ühe maja ees vemmeldab ema poissi, kes karjub nagu ratta peal. Väikemees on arvatavasti Peipsis oma riided märjaks teinud ja siis teetolmu püherdama läinud. Ema koorib poisi paljaks, annab oma laksud ära, siis pistab poisi tünni, et puhtaks pesta. Poiss aina tõstab häält. Nüüd ma mõistan: see suur kisa ei ole mitte peksu pärast, peks ei tee mehele midagi, kisa on pesemise pärast. Üks õige mees võib enese alt kuni kõrvadeni märjaks teha, see ei tähenda midagi, aga pesemise vastu tuleb võidelda kõigest jõust.



Mustvee sadam.
Sealsamas Peipsi kaldal kõnnib viltuvajunud võrgukuuri ümber mehenäss, peab aru ja laiutab nõutult käsi. Mis viga on? Kevadel ajas Peipsi siia kaldale paari sülla kõrgused jäämäed kokku, need nihutasid kuuri paigast ära ja tõid siia, nüüd peaks nõu pidama ja mõtlema, kuidas kuuri endisele kohale tagasi saaks. Mina ei tea nõu anda, jätan käsi laiutava mehe sinna paika ja sõidan edasi.

Vene külad Peipsi ääres on kehvad, oma üldilmes aga säilitanud palju venelist omapära. Majad on enamasti otsaga tänava poole, aknaraamid kaunististe ja nikerdistega. Tüse hoovivärav kuulub iga maja juurde. Ja enamasti kõik majad on kuidagi viltu vajunud, üks ühele, teine teisele poole. Näib, nagu oleks kogu küla veidi purjus ja tantsiks tee ääres kasatšokki.

Kallaste kohal laaditakse suurt paati, mis peab sõitma järvele Vasknarvast tulevale aurikule vastu. Järv on siin nagu mujalgi madal, laev ei pääse randa, kõik kaubad tuleb maha laadida ja peale võtta kaugel järvel, kuhu paadiga vastu sõidetakse. Vaikse ilmaga ja vähese tuulega käib see kergesti, suure tormiga aga ei saa laevalt midagi maha võtta ega peale laadida.

Paati kantakse mustikakorve, kurgitünne ja värskeid kurke. Naine võtab koormast seelikuhõlma värskeid kurke täis ja viib paati vitstest korvi. Nähtavasti on selline kurgikandmise viis siin üldine. Paat seisab kaldast tükk maad eemal, kõik käigud sinna tuleb teha üle põlve vees sulistades.

Kaubanaised ronivad oma kompsude ja korvide kõrvale paati, mehed haaravad aerud ja sõit algab. Kaugel järvel kohatakse aurikut. Saatjad jäävad kaldale ootama paadi tagasitulekut, mina sõidan edasi.


*
Alatskivil teen pikema peatuse. See on Juhan Liivi sünni- ja hilisemate aastate asupaik. Kogu see ümbrus on Tuglase poolt läbi käidud samm-sammult, läbi uuritud ja kirjanduse kaudu kõigile tuttav. Me teame Tuglase järgi, et mets ei ole poisikese Juhani eest Peipsit varjanud ja hüüet „Kui seda metsa ees ei oleks!“ tuleb võtta poeetilise väljendusena. Siiski tahaks minna Juhan Liivi kasvukohta, istuda tee ääres ja vaadata, kas Peipsi valge pind paistab. Muidugi ei mõtlegi ma uurimisi Juhan Liivi kohta siin koha peal korrata, tahaks aga tabada maastiku ja olustiku üldpilti ning meeleolu ja siis paralleele tõmmata haige luuletaja elu ja loomingu vahel.



Maja vene külas.
Ja pean kohe alguses tunnistama, et selles suhtes on pettumus suur. Ei mingisugune asjaolu õigusta ütlema, et just siin ja mitte mujal võis kasvada selline haige hingega prohvetlik luuletaja nagu oli Juhan Liiv. Niisama hästi oleks ta võinud üles kasvada kuski Läänemaa rannakülas või linnaagulis. Tõsi küll, ta on oma juttudes kasutanud kodukoha motiive ja leidnud oma tegelaste algkujusidki siit, kuid tema luule olemus ja nägemuslik hing on pärit mujalt, tema enese haige hinge sügavusist, millele kitsa kodukoha mõju on olnud väga väike.

Selline on minu esimene mulje Juhan Liivi kodukohta külastades. Võib-olla eksin, Juhan Liivi lapsepõlvest kuni käesoleva ajani on kulunud palju aastaid, maastik on muutunud, olud muutunud, uus põlv inimesi üles kasvanud.

Kuid mul tuleb meelde, et maailmasõja ajal rändasin palju Ukrainas, nägin Dneprit, ja ma ei saanud tunnistamata jätta, et siis alles hakkasin Gogolit õieti mõistma, tema Dnepri kirjeldust, Ukraina öid ja flegmaatilisi väikevenelasi. Ometi on vahemaa tollesse aega palju suurem.

Samuti oli mul juhus veeta paar päeva Taganrogis, Tšehhovi sünni- ja kasvulinnas. Mulle näis, et iga inimese näolt, kogu linna üldilmest võis näha seda resigneeritud maailmavalu, mis kajastub Tšehhovi töis. Ja taas pidin tunnistama: ainult siin ja mitte mujal võis sündida ja üles kasvada Tšehhov.

Umbes sama olen kogenud mõne eestigi kirjaniku kasvukohta külastades. Eks ole Tuglase maastikukirjeldused nii maalilised seepärast, et ta oma varajase lapsepõlve on veetnud maalilise Ahja jõe ümbruses. Või külastatagu kord Tammsaare kasvukohta! Kas ei hakka väljamäelt alla vaadates või soosilda mööda sammudes elama kogu vana Vargamäe, kogu ta elanikkude tungide, kirgede, otsimiste ja kahtlustega! Tahad luuletajat mõista, mine ta kodukohta, ütleb rahva vanasõna. Juhan Liivi mõistmiseks ei anna ta kodukoht võtit.

Ma käin siiski kõik kohad läbi. Alatskivi surnuaial on luuletaja haud. Seda teab nüüd iga laps kätte juhatada, seda võib ilma juhatamatagi kergesti leida. „Teguri“ tööliste algatusel valmistatud mälestussammas paistab ristide vahelt kergesti silma. Selle ühel küljel on luuletaja reljeefkuju, teisel prohvetlik luuletis: „Kui tume veel kauaks ka sinu maa…“

Samba jalal on mitu närtsinud pärga. Väike tütarlaps tuleb minu juurde ja seletab, et need pärjad on koolide õpireisijate poolt toodud.

„Teie muidugi teate, et Juhan Liiv oli eesti luuletaja?“ pärib elavaloomuline tütarlaps edasi. „Seda teavad küll kõik, kooliraamatuis on palju tema laule. Ta oli Alatskivi mees. Ma deklameerisin koolis emadepäeval tema laulu „Emale“. Te muidugi teate seda ka?“

„Jah, tean. Aga kas seda tead, et teda elu ajal peeti surnuks?“ pärin tütarlapselt omakorda.

Seda tütarlaps ei tea. Aga seda teab küll, et ta oli haige ja pidas end kuningapojaks.

„Aga see on imelik küll,“ imestleb tütarlaps, „eluajal peeti surnuks, nüüd teavad teda kõik. Kõik koolid, kes siia käivad, teavad, et tema haud on siin, toovad lilli ja loevad tema laule. Eks ole imelik — eluajal ei teata, nüüd teatakse. Küllap ta hingel võib nüüd hea meel olla, kui seda näeb.“

Selle kohta ei tea ma midagi öelda, jätan tütarlapse surnuaiale seda elumõistatust lahendama, ja lahkun.

Siinsamas lähedal on Alatskivi loss, mida luuletaja poisikesepõlves põõsaste vahelt võis piiluda ja imestella. Edasi külastan luuletaja lapsepõlvekodu ja paiku, kus ta võis käia ning liikuda. Kus on need künkad ja põõsad, kus ta üksi istus ja unistas, Peipsit vaatles ja oma igatsusi Peipsi taha saatis? Kes neid nüüd enam leiab, põõsad on suureks kasvanud, metsad maha võetud, ainult Peipsi valendab endiselt taevarannal. Me teame, et ta ei olnudki suure liikumistarbega laps, pigemini istus ta üksinda rukkis või mõne põõsa varjus ja laskis mõtteil lennata. Ometi pidi ta nendes paikades liikuma.

Küla Sokusoo liivikul — Kukulinn — tõeliselt Kitselinn ei ole muidugi enam endine, aga mahajäetud ning nukker paik ta on, kirjanduses elab edasi igatahes niikaua kui tuntakse Juhan Liivi ja nimetatakse tema nime. Ja kuhu me ka välja ei jõuaks, milliseid arenguteid ei käiks, — kaugele üle aegade ulatub siit Peipsi rannast võrsunud haige mehe nägemuslik luule.

Elu on lühike, luule igavene!


*
Sõidan edasi, maantee läbib võrdlemisi tihedalt asustatud alad. Tee ääres külad, üksikud talud, viljapõllud ja niidud — kultuurmaastik kõikjal. Harva läbin mõne metsatuka, või ulatub sooserv tee ääreni, enamasti ikka põllud ja niidud. Mulle näib, nagu oleksin olnud siit kaua ära ja viibinud pikka aega Alutaguse metsades. Kõik tundub võõrana nagu aastate järel kaugelt reisult tulles. Alutaguse metsaperedes igatsetakse metsast välja, siin ei ole metsi — kas ollakse siin õnnelikumad? Luuletaja Peipsi äärest ohkas: „Kui seda metsa ees ei oleks!“ Kuhu me tahame, kuhu kipume? Aeg-ajalt aga kutsub mingi atavistlik tung tagasi sinna metsa. Pöörduksin praegugi ümber ja läheksin tagasi soosaarele, kus hõikavad öökullid ja ajavad juttu metsapuud.

Nii nukrutsen nagu Tudulinna sõbergi. Aga sõidan edasi, sõidan kiiresti edasi. On juba öö, kui hakkavad paistma Tartu tornid.

Jõuab lõpule minu reis, mida alustasin poisikesepõlve kodust ja lõpetan praeguses tegevuspaigas.

1935.







VEOAUTOL LÄBI LÕUNA-EESTI
Mõni aasta tagasi korraldati selliseid „ekskursioone“ veoautodel sageli — kodumaa tundmaõppimiseks ja muidu lõbusõiduks, nii koolide kui ka muude gruppide poolt. Kuni kraaviajamised ja õnnetused muutusid nii sagedaks, et asi ära keelati. Kõik toimus väga lihtsalt: autoplatvormile paigutati pikad pingid, äärmised seljatugedega, keskmised ilma, ja pika redeli abil tuubiti autoplatvorm rahvast täis, külg külje vastu. Kui siis auto kihutama pistis, võisid kontide põrades kodumaa loodust vaadelda ja tolmu neelata. Vihma ajal võidi mingisuguse seadeldise abil autole peale tõmmata presentkate, mille all tundsid end nagu kotis.

Kuigi ma selliste „autoekskursioonide“ suhtes alati olen olnud skeptiline ja umbusklik, ometi otsustasin kord ühe niisuguse kaasa teha — peab ju tsivilisatsiooni saavutised ja hüved kordki läbi katsuma.

Niisiis: laupäeval kell kaksteist väljub Tartu maavalitsuse maja eest veoauto ekskursantidega — ringreisule läbi Lõuna-Eesti. Olen aegsasti kohal ja vaatan alul pealeistumise saginat kõrvalt.

Õpireisu juhiks on palutud noor magister, kes täidab ülikoolis mingisuguseid õppeülesandeid. Tal on jalas lühikesed kintspüksid ja pikad sukad, seljas paljude taskutega kuub ja peas sonimüts. Ka muu reisuvarustis on täielik: binokkel, päevapildiaparaat, kaardimapp, presendist seljakott, väga kunstlikult kokkupandav kepp ja palju muud, millele ma nime ei teagi anda. Ja mis peaasi: tal on sorav ning õpetlik jutt igal ajal võtta nagu varnast. Ta juhib pealeistumist ning asjade paigutamist ja õpetab daame, kuidas redelipulki mööda üles ronida — enne tuleb panna redelipulgale üks jalg, siis teine.