Alutaguse metsades - 03

Suursaar on Soomes praegu moes, seda kinnitati mulle mitu korda. Siia tullakse suvitama kauemaks ajaks või lõbureisule paariks päevaks. Alalist ühendust saare ja Helsingi ning Kotka vahel peab aurik kolm korda nädalas, kuna laupäeviti ühepäevasuvitajaid tuleb kahe-kolme aurikuga. Suvituselu on koondunud Suurkülasse, kuna Kiiskinkülas mõni üksik rahulikku puhkust otsib. Suurkülas on ka mõnusused, mida moodne suvitaja vajab — restoran jazzbandiga, kohvikud, kauplused ja post, kuna Kiiskinkülas need puuduvad. Mõni ühepäevasuvitaja ei saagi kaugemale kui aurikult restorani, kus siis kogu päeva lõbutseb, kuni aurikuvile ärasõidule kutsub — on ikkagi Suursaarel käinud.

Erilisi suvilaid siin ei ole, küll on aga kalurite oma elamud nii sisse seatud, et neid võib suvitajaile välja anda kas tubade viisi või kogu maja, kuna ise kolitakse suveks saunakambritesse ja aitadesse.

Uitan mööda külatänavaid, vaatlen elu ja tegevust. Kohalikud elanikud on tagasihoidlikud, askeldavad omaette saunakambrite ja aitade ees, kuna tooniandvad on suvitajad, silmapaistvalt suvitusriides ja nooremad veidi lärmika käitumisega.

Saan jutule paari külapoisiga ja kutsun neid kaasa küla taha kaljudele ronima. Poisid harjutavad parajasti noort kutsikat istuma ja käppa andma, on minu vastu esiti umbusklikud, et mis sinna mägedesse ikka minna, on seal küllalt ronitud; ma vaadaku parem, kuidas koer mõistab juba käppa anda, üleeile ei saanud ta veel sellega hakkama. Kui aga poisid kuulevad, et olen Virust, siis jäävad nõusse, peavad veidi aru ja otsustavad mind viia Pohjoiskorkiale.



Pohjoiskorkia.
Sinna läheb teerada põhjapoolselt külaservalt. Turistide tarvis on teesildid ning -viitad üles löödud puude külge. On ka väga tarvilik, sest teerajast kaljul ei ole suuremat asja, ei jää ju kaljule jalajälge ega kulu sinna mingit rada. Sammaldunud kaljupinnal tunned veel kohta, kust sammal rohkem kulunud, aga kus sammalt ei ole, seal kaotad teeraja kohe käest. Poistel ei ole vaja viitaid ega teerada, nagu hirved hüppavad nad mu ees mööda kaljukülgi ja viivad Pohjoiskorkiale kõige otsemat teed. See on kõrgeim tipp saare põhjaosas. Ida poolt pääseb üles mööda lausikut külge õige hõlpsasti, aga lääne poole laskub mäekülg alla äkiliste terrassidena. Mäe tipus on tuletorn ja piirivalve vahipost. Parajasti on käimas mere-kaitseliidu õppused ja Pohjoiskorkial on nende laager. Mehed askeldavad telkide ümber, määravad sekstandiga kaugusi, kuna lotad-naiskaitseliitlased keedavad sööki.

„Vaadake nüüd sinna,“ seletavad poisid õige asjatundlikult ja veenvalt. „Sealt paistab Soome rand, aga Viru randa siia näha ei ole. Kui lähete Haukavuorile ja Lounatkorkiale, siis näete ka Viru randa.“

Nad jäävad oma koeraga kaitseliitlaste telkide juurde, mingu ma nüüd Pohjoisrivile ja sealt mööda merekallast külla tagasi. Pohjoisrivi on siit kiviga visata, otse trepist alla, mööda kaljuranda ikka edasi; sealt läheb lai tee külla.

Jätan poisid sinnapaika kaitseliitlaste juurde askeldama ja sammun trepist alla, nagu juhatatud. Pohjoisrivilt viib tõepoolest sile ning ühetasane teerada külla — küllap see poistel kõik teada on. Siin ongi too ainuke teerada kogu saare kohta, kus saab jalgrattaga sõita, kilomeeter maad või veidi enam.


*
Õhtul käin kaluritega võrku laskmas. Umbes päikese loojamineku ajal sõidavad kõik kalurid välja, võrguribid korralikult paadis. Kogu saare ümbrus kihab mootorpaatidest, vaikne merepind kannab mootorite põrinat edasi nagu hiiglasuur trumm. Meri on sügav, ei olegi vaja kaugele sõita — kilomeeter, kaks, rohkem mitte, ja juba võid võrgud lasta nii sügavale kui tahad.

Parajal kaugusel jäetakse mootor seisu, üks paadiosanikest haarab aerud ja hakkab sõudma aeglases taktis, kuna teine alustab võrguribi vettelaskmist. Võrgud lastakse kaunis sügavale, sest pinnal on vesi soe ja räim ei liigu väga soojas vees. Osavalt harutab mees võrgukangast ja laseb libiseda üle parda vette, ikka üks ribi teise järel, ainult kupud erimärkidega jäävad merepinnale, millest igaüks oma võrgud tunneb.

Kas on juhtunud, et torm mõnikord võrgud purustab ja neid kätte enam ei saagi? Mis seda rääkida, kõike on juhtunud. Meri on tujukas, meri annab, meri võtab. Alles möödunud sügisel kaotas üks paat kõik oma võrgud, pani küll saare lähedale vette, kuid torm purustas ankrunöörid, uhtis võrgud randa ja peksis puruks vastu kaljusid. Palju kahju teevad ka hallid hülged, kes lähevad võrkudest kalu saama, takerduvad sinna ja lõhuvad meetrite viisi võrke. Kõike juhtub, miks ei juhtu. Meri on küll nende põld, kuid ta on palju tujukam ning petlikum kui Viru meeste maalapike. Paljud leiavad oma viimse puhkepaiga külmades voogudes — see on juba nende saatus, peab leppima. See kaljune kodu ja petlik meri on leiba andnud nende isadele, küllap annab neilegi.

Järgmisel hommikul sõidan samade meestega loomust välja võtma. Nüüd ütleb vana Matti, et ta eile võrgud sisse lasknud minu õnne peale — saab siis nüüd näha, kui hea õnn mul on. Tõrjun naljatades tagasi: seda ei oleks ta pidanud tegema, võib-olla ei ole mul üldse kalaõnne, võib-olla rikun ära tema püügiõnne kogu suveks.

Matti vaid muheleb habemesse, kuna mina muutun kärsituks nagu hasartmängus — kas on õnne või ei ole? Ehk on haruldaselt hea saak, siis tänavad virulast veel kaua tagantjärele.

Juba paistavadki nende kupud. Mootor jäetakse seisma ja vana Matti hakkab ise võrku paati tõmbama. Erutatult vaatlen, milliseid tagajärgi annab minu õnne peale tehtud püük. Tasa ja targu libiseb võrgukangas paati, siin ja seal silmuseis helgivad hõbedased kalad, paiguti õige tihedalt, paiguti hõredalt. Võrgukuhi kasvab, kalad visklevad silmuseis, soomuseid pudeneb paati ja vette Matti aga tõmbab ja tõmbab. Viimaks on lõpp, ankur sikutatakse paati.

„Noh, kuidas on? On mul hea õnn?“

„Pole viga, tavaline.“

Sõidame randa. Siin on nüüd terve paatide laevastik, kõigil on saak olnud tavaline. Naised on rannas vastas, algab kalade noppimine võrgusilmustest, rookimine ja soolamine. Pikkade puukünadega toovad naised räimi, kükitavad siis kuuri seina äärde ja õige osavalt napsavad näppudega kala kurgu alt rooked maha. Ei jõua täpsemalt jälgidagi seda tööd, nii kiiresti ja osavalt liiguvad naiste näpud. Matti ise soolab ja seletab mulle, et paari nädala pärast võib nendega juba Virusse sõita.

Lõpuks tunnistab vana Matti mind tükk aega ja küsib siis, kust mehi ma olen ja mis asju siin ajan. Nüüd selgub üllatavalt, et Matti on tundnud minu isa.

„Tean küll, miks ei tea,“ muheleb vana kalur ja seab piipu. „Lühike jässakas vanamees hallisegase habemega. Vedas Lontova sadamas vaguneid väikese kõrvi ruunaga. Oli va’ otsekohene ja mõnus mees.“

Edasi selgub, et ta on mitu korda meil koduski käinud ja isaga kaubasõprust pidanud. Pingutan mälu, püüan meelde tuletada, kus ja millal nägin poisikesepõlves Matti-taolist soomlast. Ei tule meelde. Neid käis ju meil palju, pealegi võis Matti siis olla 30- kuni 35-aastane mees, ilma halli habemeta ja kortsudeta silmanurkades. Kes teab, ehk olen mitu korda söönud Matti poolt sõbrakingituseks toodud kuivatatud kalu ja vesikringleid. Sinna on ju nüüd nii palju aega tagasi.

Aga nüüd pean küll isa vana kaubasõbra poole sisse astuma ja tassi kohvi jooma.

Matti elumaja on Helsingi suvitajaile välja antud, elatakse aidas ja saunakambris. Seal talitab minia, vana perenaine puhkab juba paar aastat saare kalmistul, poeg on praegu jaalaga Kotkas.

Kohvilaud kaetakse välja aida ette. Minia toob kohvikatla lauale — see on ikka samasugune vaskne kohvikatel, mis nad tõid kaasa oma jaalades Viru randa juba minu poisikesepõlves, ja millest nad võõrustasid kohviga kõiki maamehi-kaubasõpru.

„Kuidas elatakse nüüd Virus?“ pärib Matti nagu jutujätkuks. Tema käib seal nüüd harva — juba sellest on kulunud aastat viis-kuus, kui viimati seal käis. „Lontovas olevat elu surnud ning soigus. Ei ole enam seda õiget kauba-ajamist, mis vanasti. Poeg põristab oma mootorjaalaga paar reisu suves ikka ära käia.“

Miks siis Matti enam ei käi?

Vanamees heidab tüdinult käega. Mis tema nüüd — ajad on muutunud. Seal uus põlv üles kasvanud, keegi ei tunne teda, tema ei tunne kedagi. Temaealised kõik juba läinud või talitavad kodu ümber oma väikesi asju nagu temagi siin. Paari aasta eest käis veel hülgepüügil kaasas — rohkem küll nõuks kui abiks —, nüüd jooksva enam ei lase.

Nüüd jooksevad suure vutiga õue Matti pojapojad, ajades koera taga.

„Küllap varsti hakkavad need minu asemel käima,“ osutab vanamees poistele. „Eks see ole nii olnud juba maailma algusest saadik — ühed lähevad, teised tulevad asemele.“

Taat süütab piibu ja jääb mõttesse. Poistel ei näi aga alul muud probleemi olevat, kuidas saaks väherdava koera enese alla maha käänata või kuidagi sabast näpistada.

Need on huvitavad koerad siin Suursaarel, kõik puhast tõugu hülgekoerad. Esivanemad olevat kunagi ammu siia toodud Lapist või kustki Põhja-Soomest; siin eraldatud saarel säilib nende tõug puhtana. Mäletan, et meilegi tõi minu poisikesepõlves üks suursaarlane sõbrakingituseks musta koerakutsika, kellest kasvas pärast samasugune Musti nagu on need siin kõik. Oli väga rõõmsaloomuline ja liikuv koer, karjahoidjat ega õiget majavahti tast ei saanud, meie hea mängusõber oli küll ja isaga käis igal pool kaasas, kui see kuhugi hobusega läks.

Siin on neid karjade kaupa jooksmas küla vahel ja kaljudel, teevad end iga võõraga sõbraks, jooksevad mõne aja kaasa, siis kaovad kaljude vahele.

„Ega midagi,“ jätkab Matti taas kõvasti poolelijäänud mõtet. „Mineval kevadel tegid mõlemad poisid esimese Viru-reisu ära, vanem kippus talvel juba hülgepüüki… Pea neist asja ei saa — aastat kolm-neli veel ja vaata, et ongi mehe eest väljas.“

Nukraks hakkab jääma vana kalur. Jutlen temaga veel ühest ja teisest, siis tänan kohvi eest ja lahkun. Luban viia tervitusi Lontovasse kõigile, kes teda veel mäletavad.


*
Sama päeva õhtupoolel siirdun küla taha kaljudele. Tahan külastada Haukavuorit, Kiiskinküla ja Lounatkorkiat. Külast viib teerada välja, aga kui jõuad kaugemale kaljudele, kaob see vägisi käest. Esiteks püüad otsida samblalaikudel äratallatud teerada või kaljul libedamaks kulunud kohta, kuid pärast lööd käega ja lähed edasi huupi — eksimist siin pole ju karta, Suursaarelt välja ikkagi ei pääse. Longin siis kaljudel siia ja sinna, ühest kaljuturjast üles, teisest alla. Kõrgemad kohad on puha paljad, hallid kaljuseinad. Harva on kuhugi lohku kogunenud veidi maakamarat — sinna on siis kohe kasvanud mänd. Laumatel nõlvadel ja kaljudevahelisis orgudes on mullapinda juba niipalju, et seal kasvab suur männimets. Paiguti on kaljudevahelised orud isegi soised. Huvitav on siin jälgida soo ja mullapinna tekkimist. Kaljudelt jookseb alla lohkudesse vihmavesi, sinna nõrguvad kevadeti ka lumest sulanud veed, äravoolu kuhugi ei ole, kaljune maapind piiskagi läbi ei lase, vesi jääb lohkudesse peatuma. Sinna hakkab kasvama soosammal, lisaks tuleb muid veetaimi, tuuled ja veed kannavad juurde männiokkaid, mõni puuraag satub sinna ja mädaneb. Mõne aja pärast on tekkinudki kaljulohku tükike sood või lapike mullapinda, kus võib kasvama hakata mänd, ajades oma peenikesed juured sügavale kaljupragudesse. Paar järvegi on kaljusel Suursaarel, üht nägin Haukavuori all, teist Lounatkorkia jalal — mõlemad täielikud rabajärved, mudapõhjaga ja kaislaid täiskasvanud kallastega.

Jah, huvitavad on need Suursaare hallid kaljud, paiguti ürgeliselt terved ning puutumatud, paiguti murenenud ja lõhkised. Mõnes kohas jooksevad pikad praod üle kogu kaljuselja, mõnes kohas on suured pangad emakaljust eraldunud, teisal on aga kogu mass ühtlaselt tugev ning terve. Kõige rohkem on lahtisi kaljupanku rannas. Seal teevad kaljude lõhkumise teed lained ja külmad. Lained uhavad sügavad kaljupraod vett täis, mis külmaga jäätub. Pakasega jää paisub ja siis lõhkevad kaljupakud paukudes, nagu lastaks rannas kahureid.

Mida sügavamale sisesaarele jõuan, seda tihedamaks läheb mets. Paiguti küll hallid kaljuturjad, siis jälle männid. Aga teerada ei ole. Uitan kaljudel tunni, kaks — Haukavuorile välja ei jõua. Kuigi Suursaarelt välja ei pääse, kuid eksida võib siin küll. Võib-olla tammun kitsal alal ringi, silm ei ole harjunud kaljusel maastikul orienteeruma, seda enam, et maastiku äärjooned igal sammul muutuvad.

Nüüd jookseb mu juurde kaljunuki tagant must hülgekoer, varsti teine-kolmas, ja veidi aja pärast tuleb minuga kaasa viieteistpealine koertesalk. On teised õige sõbralikud loomad, ükski ei haugahta, nuusutavad küll, lakuvad ka käsi, kuid kurjust ei näita. Nüüd arvan, et olen kindlasti eksinud ja Kiiskinkülasse välja jõudnud, sest kust muidu see koertekari. Kuid küla ei ole kuski. Umbes pool tundi või veel enamgi sibavad koerad minuga kaasas käia, eksitavad mind ühelt kaljult teisele, siis kaovad üksteise järel kõik. Pärast saan teada, et need toredad hülgekoerad sageli võõrastega kaljudel luusimas käivad, rohkem aga omapead mööda saart ringi lasevad. Võib-olla on need kahtlased ning siira-viira käivad teerajad samblapinnal koerte tallatud, sest muid loomi siin nähtavasti ei ole.

Nüüd aga märkangi ühe männi küljes lauakest pealkirjaga: „Haukavuorile“. Siitsamast läheb üles ka väike teerada, mida võib terasemal silmitsemisel ühtlasest kaljust kuidagi ikka eraldada. Mäekülg on järsk ja libe, paiguti on kivitükkidest trepiastmed laotud, paiguti tuleb ennast üles vinnata kiduraist männijändrikest kinni haarates.

Haukavuori on kõrge järsk kallas, 140 m üle merepinna. Umbes pool sellest laskub alla järsu seinana, pool taandub pikkamööda mereni — ta on enam kui kaks korda kõrgem meie põhjaranniku paekaldast.

Vaatan kaljuservalt alla — järsk, sopiline sein, allapääsule ei ole mõeldagi. Ja ikka pean imestlema Suursaare mändide elujõudu ja kohastumisvõimet —- kuhu nad küll oma eluaseme on leidnud! Vaevalt meetrilaiune kaljunukk ulatub järsust seinast välja — juba on sinna mänd kasvanud, veidi jässakas, krobelise koorega, kidurgi, kuid elab ja kasvab, hoiab kramplikult kinni oma kaljunukist.

Siitsamast Haukavuori alt läheb läbi uus tee, mida ehitatakse kahe küla vahele. Selgesti on siia näha, kuidas kõrgemad kaljuseljakud on tee laiuselt läbi raiutud, teisal madalamad kohad kaljurahnudega ja kiviklibudega täidetud.

Kiiskinküla poolt tuleb hobune kaherattalise kaarikuga, millel on koormaks sõre kruus teetäiteks. Poistesalk jookseb kaasa — ja miks ei peakski jooksma, kui saarel on praegu ainult kolm hobust, kevadel ei olnud ühtki. Üks poiss on võtnud ohjad enda kätte ja sammub hobusejuhi kõrval nagu täismees, teised jooksevad kord kõrval, kord ees, vaadates ja tähele pannes, kuidas hobune astub, peaga noogutab ja sekka mõnikord puristab.

Koorem tühjendatakse kivide vahele, kuid sellest ei jää jälgegi, kogu liiv niriseb kivitükkide vahelt läbi nagu sõelapõhjast. Siia läheb täidet palju, see tee läheb neil midagi maksma.

Lasen silmad käia üle veevälja. Lõunataevas on selge, musta palistusena paistab silmapiiril Viru rand, hall pilv selle palistuse kohal ei ole muud kui Kunda vabriku suits. Põhja poolt on veidi udune, kuid siiski võib eraldada ähmasel mere tagapõhjal soome saarte siluette ja sopilist rannajoont. Nad näivad koguni nii lähedatena, et võtaks sõudepaadi ja laseks sinna välja mõne tunniga.

Aga meri ümberringi on täis aurikuid ja purjelaevu — loen korraga silmaringis neliteist suitsu ja viis purje. Suursaar asetseb Vene suure kaubatee ääres, muud mereteed Venel Soome lahes praegu ei ole — Peeter Suure raiutud aken Euroopasse on ahtakeseks jäänud. Ja kulgeb siit siis laevu läbi vahetpidamata, ükskõik, millal Haukavuorile tuled, päeval või öösi, ikka näed kümmekond laeva silmaringis. Nende tee käib läbi otse Suursaare külje alt, kilomeeter või paar rannast, mitte rohkem. Praegu kohtuvad Haukavuori all kaks suurt aurikut, üks Inglise, teine Vene lipu all; inglise aurik tuleb Leningradi poolt, vene oma siirdub sinna, mõlemad on kõvasti lastis. Suursaar on küll hea valvepost Soome lahes, ükski laev ei pääse siit nägemata mööda. Kui ilm selge, võib ära lugeda kõik läbiminevad laevad Soomest kuni Viru rannani, ainult piirituseviikingid mõistavad endid varjata. Imelik see ongi, et kõige parem piirivalvepunkt ühtlasi oli mõni aasta tagasi ka kõige tähtsamaks salapiirituse baasiks.


*
Vastu õhtut jõuan Kiiskinkülasse. See asetseb samuti kaljudevahelisel rannamadalikul nagu Suurkülagi, ainult laht küla ees on väiksem ja tormide vastu täiesti kaitseta. Seepärast viivadki Kiiskinküla mehed oma jaalad Suurküla lahte talvekorterisse või tõmbavad maale. Küla põhjaosa piirab kõrge metsik kalju, lõunaosa on madalam. Seal on ka ribake heinamaad madalas lohus, selle taga kerkib jälle vana tuttav hall graniit.

Tulen külasse põhja poolt. Õige raske on metsikut kaljukülge mööda alla ronida. Siin on paraja maja suurusi ja väiksemaid kaljupanku emakaljust lahti murdunud, osalt alla langenud, osalt kaljuküljele rippuma jäänud. Samasugused rahnud asetsevad rannas ja mereski. Paiguti on kaljurahnude vahel sügavad kuristikud, praod ja lõhed, aga männid, jonnakalt elujõulised soome männid ei jää kuhugi, siin nad kasvavad kaljukülgedel, lõhedes ja isegi lahtimurdunud rahnudel.

Kari poisse sagab rannal kaljurahnude vahel; osavalt nagu hirved hüppavad nad ühelt kaljupangalt teisele või peidavad endid kaljulõhedes. Nähtavasti on neil käsil mõni mäng — ühed peidavad endid kaljurahnude taha ja lõhedesse, teised luuravad ja püüavad. Kindlasti on see mõni meriröövlite või piiritusevedajate ja piirivalvurite mäng. Nüüd sulpsatab üks kaljurahnult vette, kuid sellest pole viga — varsti ilmub vee alt märg pea, pikad juuksesalgud silmil, mõni osav liigutus käte ja jalgadega, ja poiss ongi rannal. Kuid välja omal jõul siiski ei saa, vetikaist libedail kaljudel ei püsi jalg ega ole käel mingit pidet. Seltsimehed tulevad appi ja tirivad supleja välja lamedale kaljunukile. Poiss puristab korda paar, ja siis läheb mäng edasi. Nojaa, nii need julged kalurid, osavad hülgekütid ja kavalad salakaubavedajad kasvavad.

Varsti leian üles ka laevamehed, kellega Suursaarele sõitsin. Nad on kõik koos Vilho isa juures, istuvad punsiklaasi taga ja teevad Viru reisu arvet. Vilho on randa läinud teiste poistega mängima, aga valgepäine tütar mängib õues keksu.

Kodu on puhas ning rikkalikult sisustatud. Ja eht merimehe viisil: seinamaal on toodud Helsingist kunstikooli õpilastööde näituselt, vaip Turust, raadio Kotkast, mõned iluasjad Stokholmist, teised Riiast või ka Virust — kus laevaga on kunagi käidud, sealt on ikka midagi kaasa toodud.

Kas tänavu veel mõni reis ees on?

On küll. Tuleval nädalal sõidavad Viiburi, sealt Turusse, sügise poole tahaksid teha veel paar Viru-reisu. Tahetakse ikka niikaua seilata, kuni otsi leidub või meri lubab. See ju nende teenistus ja leib.

Talvel, siis on vist küll pikad puhkepäevad, tuleb kodus istuda?

Päris jõudepäevi on vähe, ikka on talitusi, ka kestab kalapüük seni kui meri vähegi lubab. Kevade poole talvel käivad hülgejahil. Vaat sinna peaksin kaasa tulema, seda peaksin nägema, hakkavad mehed elavaks muutudes jutustama. Seal oleks näha mõndagi huvitavat.

Hülgepüügile minnakse paatide ja eriliste kelkudega. Jääl tõstetakse paat kelgule ja lükatakse ees, lahvavees on kelk paadis. Paadil on purjeriidest katus peal, mille all päevade, vahel ka nädalate kaupa tuleb ööbida. Soojuseandjaks on petrooleumiahi või priimus. See kütab purjealuse nii soojaks, et kodus ahjutagune ka soojem ei ole.

Hülgepüük toimub samuti nagu meiegi randades. Hülgeid lastakse püssiga jäält, kuhu nad kevadeti hulgakaupa päikesepaistele soojendama tulevad. Teinekord jäädakse varitsema hülgeaugu juurde, mida kogu ümbruse jää on täis, sest hüljes hoiab kogu talve augu lahti, kus ta hingamas käib. Kui siis hüljes pea august välja pistab, et õhku ahmida, heidetakse talle nööriga varustatud kiskoda sisse. Haavatud hüljes kaob kogu odaga vee alla, püüdja laseb veidihaaval nööri järele. Mõne aja pärast tuleb haavatud loom jälle augu juurde hingama, saab aga uue oda kehasse. Nii kestab see, kuni hüljes verekaotusest nõrkeb või sureb, siis tõmmatakse ta välja.

Kõige metsikum ja halastamatum püügiviis on hülgepoja abil. Võetakse hülgepoeg, keda kerge on jäält kätte saada, pannakse kisuga varustatud õnge otsa ja heidetakse vette. Seal tuleb emahüljes ja poega päästa tahtes haarab ta kõvasti kaissu, sealjuures vajutab aga surmava õnge endale rindu…

See püügiviis on küll metsik ja halastamatu, vabandavad hülgepüüdjad, kuid mis seal teha. Juba need maailma asjad on nii seatud, et üks olend teist peab hävitama, et ise elada. Nii, jah, näib see seatud olevat. Ega merigi neile armuline ole, on see hülgepüükki pärinud mitme mehe elu.

Enamasti toimub püük kevadel jäälagunemise ajal. Siis sõida jäätükilt lahvavette ja sealt taas jää tükile, kord kelgus, kord paadis. Teinekord tõuseb tuul, ajab jääd liikuma, siis sõidad jäälaamiga kaugele merele, eksid tuulte meelevallas nädalate viisi. Tõuseb aga torm ja hakkab jäätükke lõhkuma, siis ei pääse sa oma väikese paadiga kuhugi, oled surmalaps. Paari aasta eest ajas tuul neid jäätükil Mahu randa. Pääsesid vaevalt surmasuust. Kaasavõetud toit lõppes otsa, piiritust ja petrooleumi polnud enam tilkagi. Tuli näljaga süüa toorest hülgeliha ja külmetada laguneval jäätükil — surm igal sammul silma ees.

Jah, nii see nende elu on, teevad mehed jutule lõpu, tuleb tööd teha, mõnikord hädaohtugi sattuda ja elu kaalule panna. Siis tühjendavad punsiklaasi ja lisavad juurde:

„Ja jääb aega väikesteks rõõmudeks ning mõnusaks jutuks.“

Perenaine hakkab lauda koristama, Vilho jookseb tuppa, vaatab kella ja paneb raadio käima — Helsingist peaks tulema lastetund.


Lounatkorkia.
Õues näitavad mehed mulle hülgekelku, mis ripub räästa all seinal, viivad kuuri, kus ripuvad hülgeodad ja õnged, kõik piinlikult korras. Siis juhatavad teerajale, mis viib küla tagant Lounatkorkiale.

Mõninga eksimise järel jõuangi sinna. See on koonusekujuline kaljumägi, mille jalal asetseb saare suurim järv. Looklev teerada viib mäetippu, kuid sinna jõudes tabab sind suur pettumus: mäeküljed on nii tihedalt mändidega kaetud, et vaade saare kõrgeimast tipust ei ole kuigi avar. Siin-seal võid küll puude vahelt näha ribakese Viru randa või lapikese Soome käärusid, kuid vaadet üle kogu saare ja ümbritseva vetevälja ei saa kusagilt. Vanasti on siin mäetipul olnud vaatetorn, nüüd on see mädanenud ja maha langenud.

Tänan laevamehi lahke vastuvõtu ja hea jutu eest ning lahkun.

Luusin mõne aja mäetipul ja ronin kaljukülgedel, siis lahkun. On juba sume öö, kui jõuan tagasi Suurkülasse.


*
Järgmise päeva õhtul sõidab jälle üks silgujaala Kundasse. Sellega alustan tagasireisu. Istun kaua jaalapäras ja saadan silmadega üha kaugenevat kaljusaart, kuni see lõpuks suveöö hämarusse kaob.

1934.





ALUTAGUSE METSADES

ALUSTAN REISU.
Ühel kevadel, kui külastan oma poisikesepõlve kodu, mõtlen ja arutan:

Su elusaatus on olnud selline, et oled läbi rännanud laia Venemaa risti ja põiki, oled sõitnud Volgat mööda kuulsa röövlipealiku Stenka Razini jälgedes; oled käinud kaks korda Kaukaasias, ulatunud üle Uurali mägede mõõtmatusse Siberissegi. Rumeenia on sul läbi tambitud jalgsi, kord pidid Doonau jõkke isegi uppuma; Karpaatide mäekülgi-orge ja Poolamaa poriseid teid näed nüüd aastate järel uneski nii selgesti kõigi üksikasjadega, et tunned väsimust sääremarjades ja valu pihasoontes — püssi ja rasket sõdurikotti kandes. Siis oled rännanud Soomes, sõitnud alla Oulu jõe koskedest ja jõudnud piirini, kus päike suveööl ei lähe looja. Aga ütle, kas tunned oma kodukohta — nii viiekümne-kilomeetriliseski ringis? Ei tunne.

Ja siis tuleb meelde, et poisikesepõlves sõitsid võõrad kaupmehed külla, regedel suured koormad puunõusid. Neilt osteti ikka mõni vann, toober või pesupali. Veel praegu mäletan, et armastasin nende koormate ümber keksida, näpuga üle sileda puunõu tõmmata ja nende vaigust lõhna sisse hingata. Teised mehed tõid toole, kolmandad vokke, — kõik nad öeldi olevat kõrvenurga mehed, sealt Avinurme ja Tudu kandist, kus olevat suured sood ja mõõtmatud metsad. Karud möirgavat toa taga metsas, kuna hundid kippuvat talveti lambalauta.

Nende meeste kodukohti sa pole näinud, ja ometi pole nad kaugel.

Kui isa hakkas ehitama uut maja, siis tõi palgid Tudu metsast. Iga selline reis kestis kaks päeva. Ta sai kogu talvesüdame vedada, enne kui sai majatäie palke koju. Aga igal õhtul nurusin siis isalt jutte Tudu metsadest ja pärisin, kas ta oma reisul karusid ja hunte juhtus nägema. Neid ta küll ei näinud, aga suurtest metsadest ja kõrvenurga meeste elust teadis jutustada mõndagi.

Jah, seal olevat tõepoolest suured metsad ja laiad sood. Mõnes kohas on noor mets nii tihe, et sealt kuidagi läbi ei pääse, teisal on jälle nii kõrged puud, et müts kukub maha, kui pea selga ajad ja otsa vaatad. Inimasulaid on seal vähe, need asetsevad laiali mööda metsi ja rabasid kõrgemail kohtadel, soosaartel. Mõni talu asetseb nii üksikult kuski soosaarel, et lähema naabrini on kümme-kaksteist versta maad. Ega sealt muul ajal hobusega välja pääse kui talvel, kõik metsa- ja sooteed on tümad ja läbipääsematud, jala veel kuidagi võid läbi minna, aga hobusega ei saa. Kõik käigud ja veod tuleb teha talvel — sool, suhkur, raud ja muu poekraam talveteega kogu suveks ja sügiseks valmis tuua.

Nende kohta käibki naljajutt, et kui kevadel või suvel juhtub inimene surema, siis peab ta kas sisse soolama või parsil ära kuivatama ja kuni reeteeni kodus hoidma, alles siis võid maha matta. See jutt nüüd küll õige ei ole — rahvasuu jõuab paljugi — surnud kantakse kätel läbi tüma suurele teele ja maetakse ikka omal ajal. Aga eraldatuna ja omaette nad elavad seal soosaartel, mõnikord ei näe kuude viisi võõrast nägu talus.

Vanasti oli seal küll palju metsloomi, aga nüüd neid ei ole. Siiski juhtuvat mõnikord, et karu ühel või teisel soosaare talul lehma murrab.

Suvel on seal palju parme ja sääski, ei saa muidu lehma lüpsta, kui tuleb teha karjaaias suitsu, mis putukad eemale peletab.

Nii, jah, elatavat Alutaguse metsades poisikesepõlves kuuldud juttude järgi, seda sa aga ei ole näinud.

Ja tuleb meelde veel üks või teine juhtum poisikesepõlvest, kui välismaailm tungis kodukohta, olgu siis harjukeste või venelaste-räbalakaupmeeste näol. Ja imelik küll, need olid ja jäidki võõramaks ja kaugemaks kui soomlased, kes meie randa käisid silku toomas, kartuleid ja ja vilja viimas. Või välismaa madrused, keda sadamas alati võis näha, kuid kellega ometi juttu ei saanud ajada. Näis nii, nagu vaataks mu kodu rohkem mere poole ja üle selle võõrale maale, kui selja taha kodumaa metsadesse ja soodesse. Mere poole olen minagi rohkem vaadanud kui maa poole.

Kui ma mõne aja nii olen mõelnud ja arutanud, siis teen otsuse — rändama minna mööda sisemaad, eeskätt Alutaguse metsadesse ja soosaartele, sealt edasi lõuna poole, siis sisemaalt läbi kodukohta tagasi. Kõige meelsamini teeksin selle reisu jala, pamp seljas ja kepp käes, peatuksin siin päeva, seal kaks, mõnes kohas rohkemgi, kuid siis hakkan kõhklema. Jalad ei astu enam nii virgalt nagu kahekümne aasta eest Rumeenia väljadel, Poolamaa poristel teedel või Karpaatide mäekülgedel. Samuti on matkaaeg piiratud — leivateenistus ajab taga.

Jään lõpuks selle juurde, et sõidan jalgrattaga. Pakiraam mahutab parajasti ära mu vähese reisuvarustise, ei ole vaja pihasooni väsitada, kuna rattasõtkumiseks jõudu piisab. Mäest üles võib jala minna, mäest alla läheb seda suurema hooga. Kus vaja, seal peatun päeva või kaks, kus midagi vaadata ei ole, sealt kihutan ruttu läbi. Kui on vaja Alutaguse soosaarele minna, siis jätan jalgratta tee äärde tallu, käärin püksisääred üles ja sumpan jala.

Niisiis: määrin jalgratta, pumpan õhku kummidesse, sean korda teekaardid ning muu varustise, ja alustan reisu — Kundast Viru-Nigulasse ja sealt Tallinn—Narva maanteed mööda edasi.






TALLINN—NARVA MAANTEEL JA PÕHJARANNIKUL.
Alul on kõik vanad tuttavad teed ja rajad, kus rändasin poisikesena küll asja pärast, küll tühja tuult tallates. Maantee Kundast Viru-Nigulasse on suvine kirikutee, seda mööda sõitsin sageli isaga kirikusse. Isa ja ema istusid ees heinavõrgul, mina kükitasin vankripäras, liblekott istmealuseks. Mäletan, et igal kirikuskäigul surid jalad ja sisikonna peksis segamini, kuid sellest et tehtud väljagi, silmadel oli palju vaadata. Koolimaja kohalt pöördusime maanteele, siis tuli vallamaja, siis Malla mõis ja siis hakkaski üle metsalatvade meri paistma — avar veteväli, must suitsupilv taevarannal ja valendav puri. Ebamäärased igatsused ja kauged soovid tõusid hinges, unustasid kangeksjäänud jalad ja põrutava tee ning lasksid mõtteil lennata. Ärkasid oma unistusist alles Kanguristi küla paiku, kui meri taas jäi metsa varju, kirikuliste voor venis pikaks ja hakkasid kostma kirikukellade piu-paud. See kõik tuleb selgesti meelde, kui sõidan vana tuttavat teed mööda kiriku poole.

Siinsamas tee ääres istub karjane. Lambad on joosnud üle tee, üks lehm ahmib rukist süüa, aga poiss ei näe neid — vaatab merele. Tulen rattalt maha ja püüan vaadata samas suunas. Nojaa, kaks valendavat purje mereseljal ja üks auriku suits. Neid ta vaatab, nendega rändavad mõtted kaasa.

„Poiss, kari läheb vilja!“ hüüan noorele unistajale.

Saan paar-kolm korda hüüda, enne kui poiss oma mõtteist ärkab ja minust aru saab. Siis kihutab tuhat-tulist lehma rukkist välja, et mõne aja pärast jälle suunata vaade merele.