Alutaguse metsades - 07

Avar taluõu on tühi. Kummelite lõhn seguneb vanade talude spetsiifilise lõhnaga, milles tundub suitsu, sõnniku ja mulla hõngu. Lasen silmad õues ringi käia. Kaevu ääres pingil kuivavad äsjapestud piimapütid, kambri räästa all krabisevad nööri peale lükitud tubakalehed, kusagilt ilmub seapõrsas ja hakkab ennast nühkima vastu õuetara. Kambri otsas aias kasvavad sibulad ja sigurid, akna alla on tehtud väike lillepeenar, kus õitsevad moonid ja kollased karikakrad. Veidi maad eemal kasvab üksik kräsus okstega ja sammaldunud tüvega õunapuu, selle tagant paistab kümmekond mesipuud, kõik pakk-tarud. Õue teises otsas vedelevad vanamoelised põllutööriistad ja mõni ärakantud pajukoorest viisk. Nähtavasti on sellel ajast ja arust läinud jalatsil siin metsanurgas veel eluõigust, ta laseb ühtviisi kergesti vett sisse ja välja. Vesisel heinamaal või karjamaal liikudes on sul jalad ainult niisked, vastikut veelirtsumist ei tunne, õhk pääseb kergesti ligi, varbavahede haudumist ei ole karta.

Nüüd avaneb aidauks, millest astub välja perenaine, jahumatt süles. Ma märkan, et aidauksel ei ole lukku, käib kinni vanamoelise tabaga. Ja milleks siin ka lukk, kes siia metsapõhja vargile tulebki! Meid nähes jääb perenaine jahmudes seisma, kusjuures jahumatt ähvardab maha kukkuda. Kuid tragi naine kogub end kohe, sülitab kolm korda tugevasti vasemale, et ehmatusest mõnd häda ega ohtu ei tuleks.

Teretame, kusjuures mu kaaslane seletab kohe, kes ta on ja et liigub asja pärast.

„Nojah,“ saab perenaine oma kohmetusest võitu, „eks siis astuge edasi ja rääkige Mihklile asi ära. Rehe all ta vist kolistab, lubas vikateid seadma hakata.“

Samal hetkel astub kambriuksest välja noor tüdruk, lõngaviht käes, meid nähes pöördub aga kannapealt ringi ja jookseb tuppa tagasi. Veidi aja pärast näeme sama silmapaari kambriaknast lillelise kardina vahelt meid piiluvat ning tunnistavat. Kustki nurga tagant ilmub linalakk tütarlapse pea, kuid tõmbub kohe tagasi, kui märkab, et meie pilgud kokku puutuvad. Poiss jookseb üle õue kuuri alla, kuid sealt enam nähtavale ei ilmu, ainult kuurivärava vahelt vilksatab ta pesemata pale ja võõrastav silm. Isegi vana peremees ise takseerib meid enne rehealuse värava vahelt, kui nähtavale ilmub.

Sõber muheleb ega ruttagi jutu alustamisega, tal on siinsed kombed ja pruugid teada: enne umbusklikult vaadata ja uurida, kes tallutulnud võõras on, siis alles juttu alustada. Ta annab siis ka aega enda vaatamiseks, võtab mütsi peast, pühib laubalt higi, siis teeb kaevu juurde asja, trummeldab sõrmenukiga kuivamapandud piimapüti põhjal, lõpuks siis sammub aeglaselt peremehele vastu, õiendab teretamiseks käe ja lausub: „Täna on kuum ilm.“ Sellele järgnevad katkendiliselt küsimused siit ja sealt: kas kesasõnnik juba välja veetud, millal heinatööga algust tehakse, kas kogu pere tervise juures, jne.

„Ah jaa — isa saatis kõigile palju tervisi.“

Peremees tänab terviste eest, ütleb, et kesasõnnik on juba ammu välja veetud ja sissegi küntud, heinatööga tuleks tuleva nädala lõpul algust teha. Vanaema viidi kevadel maamulda, naine kurdab paremas puusas jooksvat… lapsekasakad — mis neil nüüd viga peaks olema!

Kui selline kombekohane jutt mõne aja on kestnud, poetab peremees küsimuse: kas võõrastel asja ka peaks olema?

„Ega suuri asja ole midagi,“ vastab sõber kombekohaselt. „Teil pidi hobusevarss müüa olema… Kas viisite juba laadale, või on alles müümata?“

Kui selgub, et hobusevarss on küll müümata ja et seda ei müüdagi, kasvatatakse enda tarvis, siis avaldab sõber kahetsust ja leiab, et nüüd on paras aeg mind esitada:

„See siin on minu vana tuttav, sõjas olime ühes. Juhtus siia kanti käima, siis… astusime teile ka koos sisse.“

Nüüd ma märkan, et sõber on oma asja ajanud õieti ja hästi: enne kombekohane jutt maast ja ilmast, siis asjatalitus, mille pärast tallu tuldi, — nii ei teki talurahval muljet, nagu oleks neid vaatama tuldud kui veidraid asju või muuseumiesemeid, nagu sõber ütles.

Peremees viib vikati rehe alla, kutsub meid tuppa, annab kalja juua ja ütleb, et ega me nüüd, vastu õhtut, enam tagasi lähe.

Talu kambrid on kehvalt ja vanamoeliselt sisustatud, kuid kaunis puhtad. Keisri pilt ripub seinal Jeesuse pildi kõrval, laual vedeleb katkine kalender, nurgariiulil on piibel, jutluseraamat ja paar kuldäärtega lauluraamatut, ajalehti ega muud kirjandust ei hakka silma. Seina ääres on höövelpink, selle kohal seinal saed, höövlid ja voolmed — nähtavasti tehakse ka siin metsatalus puutööd.

Istun akna all ja näen, kuidas meie õuest lahkudes iga nurga tagant lapsi välja jookseb keskõuele. Mõni püüab aknast sisse vaadata, paar julgemat jooksevad esikusse, avavad kambriukse ja pistavad pead ukse vahelt sisse, siis kaovad jälle. Noor tüdruk, kes meid kardina vahelt piilus, teeb seda nüüd tagakambri ukse vahelt.

Ootan huviga, kuidas sõber talu noorrahva usalduse võidab, ise ei julge vastavaid katseid tegema hakata. Sõber aga ei näi sellega ruttavat, kõik peab toimuma tasa ja targu, nagu voolab elugi siin üksikul metsasaarel. Ta paneb suitsu käima, annab ka peremehele, siis veeretab edasi katkendilist juttu siit ja sealt. Perenaine toob aidast liha ja hakkab kolistama pliidi juures, siis antakse tagakambrisse käsk:

„Hilda, mine too laudilt kanapesadest mõni muna!“

Veidi kõhklemist tagakambris, siis avatakse uks ja sihvakas noor neiu sammub häbeliku näoga meist mööda. Sõber kõvendab häält, ei tee temast väljagi, mina püüan vaadata kõrvale.

Nüüd hüütakse üle ukse õue:

„Kusti, too hagu pliidi alla!“

Veidi aja pärast tuleb niisama häbelikult seitsme-, kaheksa-aastane poiss tuppa ja viskab sületäie hagu pliidi ette.

Kui selline tutvumine, võõrastamine ja vaatlemine on kestnud tunni või poolteist, lööb sõber käega tasku pihta ja meenutab nagu muu seas:

„Mul pidi siin mõni kompvek olema lastele.“

Nüüd tullakse juba kaunis julgelt meie juurde, võetakse kompvekid vastu ja jäädaksegi meie lähedusse. Kui siis küsimusega mõne poole pöördud, saad juba vastuse.

„See on metsatalu stiil,“ mõtlen endamisi, „siin ei rutata usalduse ja sõpruse kinkimisega; on aga sõprus sõlmitud, siis seda ka peetakse.“

Peremehe ja mu reisukaaslase vahel voolab jutt juba õige soravalt, sekka ütleb ka perenaine mõne sõna. Isegi arglik peretütar julgeb meie juures viibida ja nurgalaual asju korraldada. Lapsed lutsutavad kompvekke meie läheduses ega jookse enam õue.

Kui sõber jutu sekka küsib, kuidas odraseeme tänavu üles tuli, teeb peremees ettepaneku:

„Lähme vaatama!“

Sammume mööda põllupeenart alla. Liivased ja kruusasegased põllulapid algavad toa tagant ja ulatuvad võsastikuni. Vili on üldiselt rahuldav, kuid on kohti, kus talv on oraseid rikkunud või põhjavesi liiga teinud. Kerge ei ole siin põllutöö ega kaugeltki nii tasuv kui kõrgala maadel. Peremees seletab, et mõnel kevadel sooudud ja öökülmad hoiavad kaua viljad kängus ega lase võtta kasvujõudu. Mõnikord võtab öökülm kartulipealsed kõige paremal kasvuajal, siis on kogu saak otsas, korja sügisel peenikesi pabulaid, vaata, et seemne saad kätte.

Lasen silmad käia üle talu ja põldude — talu asetseb tõepoolest soosaarel. Esimene asunik on osanud soost leida selle saare, mis aja jooksul on üles haritud ja vilja alla pandud. Kus põllud lõpevad, seal algab võsastik ja lirtsub jala all vesi. Peremees kurdab, et ühelt poolt tungib soo peale, kuna teiselt poolt saab vakamaa või paar soo käest tagasi võtta.

„Too võsastik seal,“ näitab peremees kõrgemat kohta eemal, „oli vanaisa aegu põllulapp, nüüd lirtsub seal vesi ja kasvab võsa. Selle on soo ära võtnud. Aga kopli ja koplialuse põllu oleme oma jõuga metsa ja soo käest tagasi kiskunud.“

Peremees kurdab edasi, et ei aita siin kraavitamine ega torutamine, veel ei ole kuhugi äravoolu. Karjamaad ja heinamaad on tümad ning soised. Kevadeti ja sügiseti solistavad lehmad põlvini vees. Heinamaa on paiguti nii tüma, et hobust peal ei kanna, tuleb heinad seljas kuhjalavale kokku kanda või haooksil inimeste jõuga kohale vedada. Talvelgi pead teed tallamas käima, et külm ligi pääseks ja raba kinni külmuks.

Mind huvitab küsimus, miks asuti siia üksikule soosaarele ja kes oli esimene asuja. Peremees seda ei tea, tema isa ja vanaisa on alaliselt siin asunud, nii kaugele kui tema isa mälestus ja teadmised tagasi ulatusid, on nende suguvõsa ikka siin metsaperes asunud. Võib-olla asus mõni esivanem siia väga vanal ajal, kui suured sõjad maad rüüstasid ja koerakoonlased rahvast tapsid. Siis ehk põgeneti metsa ja leiti siin see soosaar, kus ehitati üles onn, hakati põldu harima ja lõpuks jäädigi siia.

Istume põllupeenrale, peremees paneb piibu käima ja hakkab meelde tuletama isalt ja vanaisalt kuuldud vanu pärimusi. Jah, võib-olla oli esimene asunik mõni ettevõtlik mõisaori, kes mõisapõllult põgenes ja laande asus. Selliseid põgenikke mäletas kadunud vanaisa oma poisikesepõlvest mitutki. Kes seda nüüd enam teab või tagantjärele kindlaks saab teha. Kas vanades kirikuraamatuiski sellest jälge peaks olema.

Ega siin vanemal ajal toidust puudust võinud olla — mets oli loomi täis. Ja kui siia põllulapikese üles harisid, kes seda kuulis või nägi. Või kellel sellest häda oli mõisasaksale nina peale kirjutama minna. Kui pärast asjast teada saadigi, oli ehk esimene asunik juba surnud, kes siis järglasi enam ära ajama hakkas. Pandi väike maks peale või nõuti teomees välja… kuidas seda siit metsapõuest saadigi, isegi nägite, kui vaevane siit väljapääs on. Nõuti ehk loomanahku maksuks või mett.

Jahiloomadest siin puudu ei olnud, isa kõneles, et tema poisikesepõlves olnud talus alati põdra- või kitseliha. Nüüd juhtud harva mõnd põtra nägema ja katsu sa kitsegi ilma loata maha lasta!

Mesipuid oli metsataludes küllalt, mõnes olevat ulatunud nende arv sajani. Ja olevat olnud väga kerge ning lihtne oma mesipuude arvu suurendada. Jälgitud üksikuid mesilasi meekorjamisel ja pandud tähele nende lennu sihti. Selles sihis hakatud minema ja enamasti jõutud ikka mõne mesilaspere juurde välja, kelle asupaik oli harilikult mõne vana puu õõnes. Tüvele koputades ja kõrvaga puu juures kuulates saadud alati kindlaks teha, kas puus asub pere või mitte. Õhtul topiti lennuaugud kinni, võeti paras pakk maha ja viidi öösi talu mesiaeda.

Temal on praegugi väike mesila kambri otsas aias, kuid nüüd ei suurendata seda enam metsast toodud peredega, vaid püütakse kinni aina oma pered.

Talu on päriseks ostetud juba Vene ajal tema isa poolt. Eks ta ole kehv, muust maailmast lahus, kuid leivapalakest ikka saab ja peavarju ka. Mida siis inimesele muud ongi vaja, kui kõht täis ja meel rahul. Kas välismaailma jõukad ja rahvarikkad külad sealseid inimesi õnnelikumaks teevadki! Mets võib ka seltsi anda — ei oskaks eladagi ilma metsakohinata. Kui kevadel mets pakatab, lill ja rohi maast tärkavad, linnud talu kohal ja kogu laanes siristavad, siis on kogu peres rõõmu küllalt. Saad nagu osa sellest suurest looduse ärkamisest ja sulad sellega kokku. Talvel, kui loodus puhkab, saad sinagi osa sellest suurest rahust, mis ulatub üle kogu laane.

Peremees võtab kübara peast ja pühib käega üle lauba, siis jääb mõttes vaatama laane poole. Sõbral on õigus — on selgi kodul oma hing, ja selle kutset ning hääli mõistavad kõige paremini need, kes selle koduga kokku on kasvanud.

Kui tallu tagasi jõuame, on õhtu käes. Kari tuleb metsast, iga looma kohal heljub sääskede ja parmude pilv. Karjaaias tammuvad loomad rahutult kohal, taovad jalgadega ja vehivad sabadega. Perenaine ja tütar tulevad lüpsma. Karjane, peremehe vanem poeg, kes meid veel ei ole näinud, seepärast võõrastab ja vahib altkulmu, — teeb karjaaeda tule üles ja ajab loomad suitsu sisse. Suits peletab putukad eemale ja naised võivad lüpsma asuda.

Ööseks tehakse meile ase kambrilakka, lakaluugi kõrvale, kuhu pleekaiast on niidetud mõni sületäis värsket heina. Magamisest ei tule aga midagi välja, sääsed suruvad lakaluugi ümber, neid on kogu lakk täis.

Toetun küünarnukkidele ja hakkan lakaluugist välja vahtima. Hääletult lendavad talu ümber nahkhiired, näed neid lakaluugist mööda vilksatavat nagu saladuslikke vaime. Põllul saeb rukkirääk, kuna kaugelt laanest kostavad öökulli huiked. Jänes jookseb metsast kapsaaia taha, laseb seal kasteses rohus paar korda kukerpalli ja kaob siis jälle metsa.

Alles vastu hommikut unustame sääsed ja uinume mõneks tunniks.






PERESAARE.
Veel samal päeval matkame Peresaarde, kaasa tuleb ka õpetaja, kes uue asunduse loomisest samuti huvitatud nagu meiegi. Jalgrattad jäävad koolimajja, sest uude asundusse viiv tee on alles tegemisel ega võimalda igal pool jalgrattasõitu.

Veidi maad tuleb koolimajast tagasi minna, siis pöördub tee metsa. Sealt algavadki varsti esimesed asundustalud, mis on rajatud ja juuritud asunikkude omal jõul. Õpetaja teab seletada, et esimesed uudismaa krundid anti asunikele kätte ilma majadeta ja muude eeltöödeta, ainult kupitsad metsas tähistasid krunti. Esimesil asunikel tuli omal jõul maja ehitada, mets ja võsa maha võtta, kännud üles juurida ja põld üles künda. Nii antud välja kümmekond talu 12—18 hektaari suuruses.

Osa asunikke ostis endile mujalt vanad majad, vedas need krundile ja lõi üles. Mõned asusid elama kohal olevatesse heinaküünidesse, vooderdades neid kuuseokste ja heintega talviseks elamiseks. Soojust saadi „hädapliidist“. Seal elati ise ja anti varju ka väiksematele loomadele. Veel kehvemad on katsunud ulualust leida mullast ja okstest valmistatud osmides, milles olid karjase kombel maasse kaevatud pliidid ja leivaahjud. On neidki, kes on endile üles suutnud ehitada korraliku elumaja, hektaar või paar põldugi tehtud.

Siinsamas tee ääres juurib asunik oma kahe pojaga kände. Umbes hektaarisuurune maalapp on juba põlluks tehtud, seal kasvab esimene rukis. Eemal on uus elumaja, kaev õues ja paar õunapuudki kambri akna all. Perenaine õiendab õues ahjuluuaga, nähtavasti teeb parajasti leiba. Toa taga algab mets ning võsastik, seal karjatab poiss kaht lehma ja kolme, nelja lammast. Siin tee ääres aga juurib peremees kahe pojaga kände, loob uut põldu juurde. Neil ei ole kännukaalumise masinat, kogu töö tuleb teha omal jõul, kangide abil. See on raske töö, kuid seda tehakse uue kodu loomisel püsivalt. Kogu maja ümbrus ja põlluäär on sarvilisi kände täis, neid saab siit kangutada veel aastaid ja aastaid.

Tuul puhub suitsu teele, ma tunnen, sel on eriline meeldiv lõhn, see on uue kodu loomissuits. See jääb neile töötavaile poistele kindlasti meelde kogu elueaks. Siia kännustikku kulutavad nad oma noorusjõu, siin töö juures mänglevad nende unistusmõtted. Mida nad peaksid mõtlema praegu? Kas näevad sõõrusuitsus oma tulevase kodu ähmaseid äärjooni, lokkavaid viljavälju ja siledaid heinamaid? Mõne aasta pärast on nad sellele uudistalule endast andnud nii palju, et ei suudeta sellest enam ennast lahti kiskuda. Oma südame nad köidavad kodumullaga. Kuni tõuseb uus põlv nende järel, kes ei ole haistnud sõrrusuitsu ega tea midagi asumisraskusist. Kas ihkab too uus põlv siit jälle välja, mujale?

Varsti lõpevadki esimesed asundustalud, algab padrik ja mets. Siin on asundusameti poolt suurejoonelise asunduse loomistööd käimas. Vangide salgad kaevavad tee ääres kraavi ja täidavad teed. Kogu asundusalast tõmmatakse läbi suur magistraalkraav, mille laius on neli, viis meetrit. Selle kaudu juhitakse metsade veed Tudulinna jõkke. Lisakraavide suunad on tähistatud tikkudega, siin hakkab varsti labidas tööle. Mõlemal pool tee ääres võetakse metsa maha ja juuritakse kände. Seda ei tehta siin inimjõuga lihtsa kangi abil, vaid kännukaalumise masinaga. Kände, kive ja risu on kõik kohad täis.

„Näib, nagu oleksime metsa kalmistul,“ arvab Tudulinna sõber.

„…Kus peab tärkama uus elu,“ ilutseb õpetaja. „Vanul varemeil peab ikka tekkima uus elu.“

Saame kokku tööjuhatajaga, kes meile näitab kavatsetava asunduse plaani ja annab lähemaid seletusi. Krundid tulevad väikesed, 12—20 hektaari, arvatakse, et asunikud lisatulu hangivad metsavedudega. Talud tulevad kahele poole teed, kõik mõõdetud kaugusel üksteisest ja teest. Nüüd ei anta asunikele enam metsapadrikut, vaid tehakse asundusameti poolt esimesed eeltööd. Kõigepealt — korralik tee Oonurme—Tudulinna maanteelt Aadumäe ja Peresaare jaamani, magistraalkraav ja lisakraavid. Igale asundustalule haritakse üles 1½—2 hektaari maad ja ehitatakse peale elamu ühes hädavajaliste kõrvalhoonetega. Alles siis antakse talu 300-kroonise kautsjoni vastu asunikule kätte. Esimesed aastad kasutab asunik talu tasuta, kuid on kohustatud iga aasta teataval määral kännustikku üles juurima ja uudismaad tegema. Siis võib pikaajalise laenu abil koha päriseks osta.



Peresaare magistraalkraav.
Kogu asunduses käib kibe töö ning tegevus. Siin küürutavad vangid kraavi kaevata, triibulised püksid jalas ja ülakeha paljas, seal täidetakse teed või juuritakse kände ja võetakse metsa maha.

Sammume edasi mööda magistraalkraavi kallast ja jääme äkki jahmudes seisma — mõni meeter kraavikaldast eemal asetseb primitiivne onn, roigastest, mätastest, samblast ja vanast kulust kokku meisterdatud. Selle ees seisab musta näoga mees, kes meid lähenemas nähes hakkab võimatul kombel sõimama ja ähvardama. Lubab onnist kirve tuua ja kõik siinsamas süldiks teha. Mees on suur ja tugev, tema vanust on pesemata ja sõna õiges mõttes musta näo pärast raske määrata. Riided on tal nahast, väga algeliselt kokku õmmeldud. Ajamata habe ja salkudena õlgadele langevad juuksed annavad talle täielise metsmehe välimuse.

„Kes see on?“ küsin oma kaaslasilt. „Mõni hullumeelne?“

Õpetajal tuleb meelde, et siin pidi asuma Peresaare erak, kes inimestest on võõrdunud ja neid kurjalt kohtleb.

Kes ta on, seda ta täpselt ei tea. Ühtede jutu järgi olevat ta Viljandimaa mees, asunud siia metsa paarikümne aasta eest, põhjused olevat olnud romantilist laadi. Seepärast ei sallivat ta naisi silma otsaski. Kui mõni naine juhtub talle vastu tulema või onnile lähenema, hakkab armetult sõimama ja manama. Teiste juttude järgi olevat ta kusagilt Jamburi lähedalt pärit ja asunud siia maailmasõja päevil. Kes ta aga tõeliselt on ja mispärast siia metsaüksindusse asus, seda kindlasti ei teata ja vanamehe enda käest ka õiget otsa kätte ei saa.

Hullumeelne ta ei ole, küll aga omamoodi veidrik ja inimesist võõrdunud. Ülalpidamist teenib metsatööga, kusjuures tal paarimeest ei ole, töötab üksi. Oma onni ta kedagi ei lase, kuid mõned metsatöölised olevat seda siiski seestpoolt näinud, läinud salaja sisse, kui vanamees olnud kodunt ära. Välja minnes ta ust ei lukusta, aga ööseks paneb küll uksele puu ette, kui magama heidab. Onni sisemus olevat ürgeliselt algeline. Mingisugune ahi, või kivi, mida ta alt kütab, on talle ka voodiks. Selle peal on kasetohud ja nende peal magab. Siinsamas onnis ajavat ta ka tõrva. Kuidas ta seda teeb, jääb küll mõistatuseks, kuid peale metsatöö ta tõrvamüügist endale tulu hangib. Võib-olla on vanamehe tõrvaahi kuski mujal.

Jätame pragava vanamehe sinnapaika ja lahkume kohalt. Lööme kaardi lahti ja jälgime ümbrust. See vanamees pidi kahekümne aasta eest asuma päris põlismetsa põue. Siis puudus Sonda—Mustvee raudtee, kuna Tudu ja Tudulinna vahel peeti ühendust viletsa pakktee kaudu, nii asus vanamees 10—20 kilomeetrit suuremaist inimasulaist eemal. Tema lähemad inimnaabrid on olnud üksikud metsapered soosaartel, muidu on talle nähtavasti piisanud metsapuude ja metsloomade seltsist. Siin on ta siis elanud üksinduses, metsatööd tehes ja tõrva ajades. Võib-olla möödus mõnikord kuid, enne kui kohtas teist endasarnast, loodusekuningat inimest. Ta oleks inimühiskonnast eemale jäänudki, hüljates kõiki kultuuri ja tsivilisatsiooni saavutisi. Nüüd on inimühiskond ise ta juurde tulnud siia põlismetsa põue.

Läheduses võetakse mets maha, ukse alt kaevatakse läbi magistraalkraav, kuna sillutatud tee ei jää tema onnist kuigi kaugele. Varsti sõidavad seda teed mööda jalgrattad ja autod, uued majad kerkivad asundusse — kuidas ta selle kõigega lepib? Kas pöördub tagasi inimühiskonda, peseb jälle oma nägu, mida ta vist kogu metsas olemise aja pole teinud, heidab kõrvale endavalmistatud nahkrõivad ja paneb selga rätsepa tehtud ülikonna? Või elab ühiskonna võõrkehana endiselt siin asunduse äärel, kuni elupäevi antakse?

Millised asjaolud on teda sundinud inimühiskonnast loobuma ja metsaüksindusse asuma? Kas ainult romantilised põhjused? Võib-olla on siin tegemist eriti tugeva atavistliku ürgtungiga, mis mehe ühiskonnast välja on viinud tagasi algeliste eluvormide juurde sügavasse metsapõue?

Enne Sonda—Mustvee raudtee ehitamist ja praeguse asunduse rajamist on siin Peresaare metsades olnud ainult kaks metsatalu, Küüska, praeguse Aadumäe jaama läheduses, ja Kopliku, viis kilomeetrit eemal, praeguse Peresaare jaama juures. Siin oli ka metsavahikoht. Mõlemad talud olid enne raudteed tüüpilised metsatalud, kust väljapääs oli võimalik ainult talveti. Kevadised metsadeveed ujutasid kogu laane üle ja ulatusid õuedegi alla, siis ei olnud väljapääsule mõeldagi.

Mõlema talu kohta jutustab pärimus, et esimesed asukad tulnud siia Põhjasõja ajal, olnud kolm venda, kas sõjapõgenikud või väejooksikud. Üks asunud Küüskale, teine Koplikule, kolmas siirdunud Paasvere metsadesse. Siis olnud eriti Küüska ümbrus põline laas. Siin on vennaksed asunud esiteks jahimeestena, pärast hakatud veidihaaval põldu tegema. Vahepeal on suured tulikahjud metsa laastanud, uued metsad asemele kasvanud, kuid esimeste asukate järeletulijad elavad taludes praegugi.

Käime ka mõlemas talus, kuid ei kohta vanemaid inimesi kodus, kõik on kodust ära heinal. Koju jäänud lapsed võõrastavad, nendega ei saa jutule.


*
Kolm aastat hiljem juhtusin jälle Peresaare asundust külastama. Nüüd võis Oonurmest uut teed mööda jalgrattal sõita nii Aadumäele kui Peresaarele. Magistraalkraavid on valmis, iga asundustalu tarvis paar hektaari põldu tehtud ja taludel majad peal. Need on Nopsa süsteemi ehitised, punaste katustega, valgeks värvitud. Ühe katuse all on kahetoaline elukorter, laut ja viljakuur. Eeskojast läheb trepp katuse alla, kuhu on võimalik ehitada lisakambreid. Hooned on nägusad, sirges reas kahel pool teed, ja paistavad oma punaste katustega kaugele. Õues on igal talul tsementraketega kaev. Mõnel on kambri otsa õunaaed rajatud ja lillepeenargi tehtud. Uudismaal kasvab rukis. Aga kände ja kive on endiselt kruntide ümbrus täis, asunikud jätkavad omal jõul põldude laiendamist ja kändude juurimist. Läheb veel mõni hea aasta, enne kui iga talu jõuab tarvilise osa maad põlluks ja siledaks heinamaaks teha.



Aadumäe—Peresaare uus tee.
Neljakümne asuniku ümber olevat juba kohal, kes esimest, kes teist aastat. Umbes niisama palju eluasemeid tuleb veel juurde. Vangide koloonia on endiselt kohal ja jätkab töid. Aadumäe jaama juurde tuleb alevik, sinna on ette nähtud 3 hektaari suurused käsitöölisekohad. Samuti tulevad asundusse koolimaja, piimaühing, kauplus jne.

Jutlesin ühe Võrumaalt tulnud asunikuga, kes õige lootusrikkalt vaatas tulevikule vastu. Tema on kohal juba teist suve, kuid esimese leiva uuelt kohalt saab alles tänavu sügisel. Seda silmapilku ootavat kogu pere kärsitusega. Rukis on uudismaal hea ja iga õhtu käib ta lastekarjaga seda vaatamas. Nüüd peab sööma veel ostetud leiba.

Kuidas rahalise jõuga on, uus talu alguses midagi ei anna, tahab ainult saada?

Seep see on, et rahalise jõuga on häda. Oma väike alus tal ikka oli — Võrumaal pidas pooleterakesena kohta, kolmsada krooni võis kautsjonit sisse maksta korraga, oma hobune ja paar sarvpead oli ka kaasa tuua, niisamuti vanker ja põllutööriistad. Kui siin talvel metsavedusid poleks olnud, siis… ei tea, kuidas välja oleks tulnud. Nüüd peab kõrvalt raha teenima, et perele leiba saada.

Ega ta käiks praegugi töövaheajal asundusameti töös, kangutaks selle asemel oma põllul kände, aga kõht sunnib. Lastekari on alles väike, suud jahvatavad peas hommikust õhtuni, aga ega neist midagi abi ole. Vanem poeg ja tütar siiski on juba asjaliste eest väljas. Kuid pole viga, heidab mees lootusrikkalt käega, küll hakkama saab! Peaasi — sul on peavari valmis ja põllu algus käes, siit on juba kerge edasi minna. Ja lapsed kasvavad iga aastaga, siis on ka tööjõudu rohkem.

Nii kergesti ei lähe ometi kõigil asunikel. Mõnel pole olnud tarvilikku põllumajanduslikku inventari kaasa tuua, teistel pole piisanud rahalist jõudu kautsjoni sissemaksmiseks. Nüüd teenivad raha asundusameti töödega ning metsavedudega ja pigistavad kautsjoni leivaraha kõrvalt. Kuid häid lootusi ja kindlat usku on kõigil.

Käisime mööda ka erakuonnist. See on ikka endine, kuid kraavikaldalt onnini on tehtud liivane jalgrada, kahele poole istutatud noored puud, onni taga on peenrad, millel kasvavad tubakad. Onni omanikku ei ole nähtavasti kodus. Ma tean, et ta ust ei lukusta, kuid ma ei lähe seda avama, ja lahkun erakut nägemata. Kõik märgid näitavad, et ta peaks ikka veel elama ja alles hiljuti siin on olnud.

Kui hiljemini poes küsin eraku järele, siis öeldakse, et ta elab ikka endiselt. Vist on öösi Aadumäele läinud — öösi müristas, vanamees seda kardab.

Kas vanamehe eluviis endine või on juba ühiskonnaga leppinud?

Üldiselt küll endine, kuid viimasel ajal on hakanud hoolega ajalehti lugema. Tuleb iga laupäev poodi, ostab tagantjärele kõik lehed ja loeb nad kodus nähtavasti läbi.

Millest selline muutus?

Ei tea, arvab kaupmees, kuid siin ta hakkas sõbrustama ühe vangiga, keda lubati vabalt ümber käia. See vang olevat ta kokku viinud ühe ajakirjanikuga, kes sellest kohtumisest oma ajalehes intervjuu avaldanud, vanamehe ja ta onni salaja pildistanud ja needki avaldanud. See pahandanud teda väga, kuid sellest ajast peale hakanud ta ajalehti lugema, peale selle lehe muidugi, kus intervjuu ilmus. Muidu ei olevat tal viimasel ajal midagi selle vastu, et temast kirjutatakse, ainult nime ei tohtivat avaldada.

Jäägu siis selleski reisuvestes Alutaguse eraku nimi avaldamata, ehk ma seda nüüd küll tean.




TUDU.
Oonurmes jääb õpetaja maha, kuna meie Tudulinna sõbraga sõidame edasi Tudusse. Siingi on ees vanad tuttavad, naisõpetaja oma üliõpilasest mehega, mõlemad Rakvere seminari õpilasi. Meid võetakse vastu suure hurraatamisega, kuid imestellakse ühtlasi, mida me otsivat keset ilusat suve siit Tudu metsadest.

„Neidsamu metsi otsimegi,“ naljatame vastu. „Ja Tudu karusid. Kuid kus nad teil on? Küla asetseb lagedal väljal, mööda teeääri väljavenitatuna. Metsad on taganenud kaugele, kogu asula jätab Põhja-Eesti loopealse mulje.“

Jah, arvab üliõpilane, kes on kohalikke elanikke, neid kuulsaid Tudu metsi on küsinud teisedki läbisõitjad ja imestunud, et küla on nii lagedal väljal. Millegi pärast arvatakse, et Tudu metsad peavad kogu karudega siinsamas tee ääres näha olema, käe-jala juures, anna aga reisijale pihu peale, las vaatab. Mingu me jaama, kust läheb läbi kõrvenurga elusoon, Sonda—Mustvee raudtee, seal peaksid määratu suured propsivirnad ikkagi näitama, et ollakse metsamail.

Tudu metsade nimetus antakse laialdasele maa-alale. Õieti oligi siin Tudu ümbruses kaugete mõisade maid, igal oma tükk metsa, sood ja viletsat heinamaad. Neid kutsuti siis ka mõisanimede järgi, näit. Rägavere Tudu, Mõdriku, Sõmeru Tudu jne. Mõisad jätsid metsad endale, aga heinamaad ja sood mõõtsid oma talude külge, et talu pind suurem oleks. Nii on näiteks Anguse, Aravuse ja Palase ümbruses Rakvere lähedalt talude heinamaid. Neid kõiki tuntakse kaugemal Tudu metsade ja heinamaade nime all. Tahame neid näha, siis peame suured kaared läbi metsade ja soode matkama.

Meie muidugi ei kavatsegi iga jalatäit maad läbi käia, oleme teinud suurelt teelt mõned kõrvalepõiked ja teeme mõned ehk veel.

„Ega jõuagi iga kohta läbi käia,“ nõustub üliõpilane.

Tema on nendesse paikadesse sattunud just heinaajal. Omamoodi huvitavat metsaelu võis siis seal näha ja tähele panna. Välistaludest olid heinalised kohal, kogu päeva rõkkas mets vikatite luiskamisest, hõigetest ja laulust. Ööseks muidugi jäädi kohale, kuni hein tehtud, õhtutel põlesid heinaküünide ees tuled, kus harkidele asetatud padades keedeti süüa. Sääskede peletamiseks peeti mõnel pool kogu öö tuli üleval. Noorrahvas öösiti muidugi suurt ei maganud, vaatamata vanade hurjutusile, et mindagu ometi magama, ärgu lärmitsetagu ööd läbi, järgmisel päeval on kõigil silmad unerähmas, jäädakse vikatilöe või rehavarre najal tukkuma. Noored aga hüüdsid vastu: „Mis te ise tegite, kui noored olite?“ ja pillerkaaritasid edasi. Pillihäält ja laulu võis kuulda ööd läbi. Mõnikord tükitakse metsataludesse ja küladesse sealsete tüdrukutega sõbrustama, millele järgnevad tülid ja kaklusedki, mida mitu aastat tagantjärele õiendada saab. Selline kaugematel heinamaadel käimine on sündmuseks välistaludele ja vahelduseks metsaküladele, sest see toob siia elu ja liikumist, mida muidu metsataludes vähe.

„Kui aga karusid tahate näha,“ seletab omalt poolt õpetaja, „siis peate naiste või lastega metsa marjule minema, siis saate neid näha. Tudu karud on kavalad, jahimeestele nad endid ei näita, marjulisi naisi ja lapsi hirmutavad küll. Käisin alles eile marjul ja nägin karu jälgi, oli mitmest kohast kände kergitanud ja sammalt kraapinud — vististi otsis sipelgaid. Ega seal enam palju puudunud, et mesikäpa endaga silm-silma vastu ei sattunud.“