Alutaguse metsades - 10

Ka muu reisuseltskond on küllaltki huvitav. Üks vanem daam hädaldab pingil istudeski: kas said kõik võileivad kaasa või ei saanud? Noor preili, kes on alles mõni minut enne sõitu õmblejalt kätte saanud oma reisudressi, kohendab ja seab seda vahetpidamata. Siis avab käekoti, vaatab peeglisse ja naeratab enesele vastu. Keegi kõvakübaraga härra palub tungivalt, et teda lubataks istuda ettepoole, kus vähem tolmu, tema kopsud ei kannatavat tolmu sees istumist välja.

Lõpuks saan ka mina kohakese taga pingiotsal. Nüüd hiivatakse redel autosse ja masin lüüakse käima.

Kivisilla võlvide all tõuseb meie juht püsti ja alustab oma juhtimisega:

„See on Emajõe kivisild, ehitatud Katariina II poolt aastal… aastaarv on seal peal. Sillavõlvi kohal on plaat ladinakeelse kirjaga: Katariina, peata oma voolu… ei — jõgi, peata oma voolu, Katariina käsib…“

Meie muigame, magister jääb tõsiseks ja vabandab:

„Ma niisama… Minu ülesanne ei olegi ju teile linna tutvustada, vaid juhatusi anda õpireisul.“

Neid juhatusi hakkamegi saama, kui Räpina teed mööda mõne kilomeetri oleme sõitnud. Kui tee ääres on lehtmetsa salk, siis öeldakse, et see on nüüd lehtpuumets, niisamuti näidatakse ka okasmetsa. Muidu aga konstateeritakse, et Tartu ümbrus on metsadest kaunis vaene.

Minu vastas istub härra, kes kogu tee nohisedes vaikib. Seevastu aga reageerib minu naaber igale nähtusele sõnaliselt. Mis silma eest mööda vilksatab, seda suu kohe kordab.

Kogu aja kuuleme märkusi:

„Näe, siin on puu tee ääres… varesed lendavad üle tee… see mees künnab juba kesa…“

Võnnu kirikust kihutame eemalt mööda, aga Ahja mõisas teab keegi näidata maja, kus olevat sündinud kirjanik Tuglas. Juht laseb auto peatada, mõned ronivad maha ja käivad majakese ümber ringi ära. See on tavaline mõisateenija majake puude varjus. Maja näitaja teab veel jutustada, et Tuglase viiekümnenda sünnipäeva puhul tahetavat siia tahvel kinnitada kirjaniku sünnikoha ja -aja tähistamiseks, või kogu maja muinsuskaitse alla võtta, kuid kirjanik ise olevat vastu: lastagu elul minna oma rada; kui iga tegelase sünnimaja muinsuskaitse alla võtta, siis on kogu maa varsti varemetega kaetud, uuele elule ei jäägi enam ruumi.

Mina mõtlen:

„Siit on siis pärit need ultramariin- ja violettvärvid, lahtirulluvad maastikud ja järved nagu hõbeliuad roheliste sametkallaste vahel…“

Siin ta siis kõndis poisikesena, imes muljeid, vaatas pilvi ning maastikku ja unistas. Ta on vist küll alati üksi olnud oma värvide ja loodusega, tal on vähe silma olnud inimeste vaatlemiseks. Ta pole vist kunagi kakelnudki teiste mõisapoistega.

Üht mõistan ma nüüd kindlasti: ma tean, miks looduse- ja maastikukirjeldused Tuglasel on nii maalilised. Ta on oma kodukoha maastikumaalidesse lapsena tugevasti sisse elanud, Varajase lapsepõlve muljed ja elamused on mehe hilisemas arengus määrava tähtsusega.

Sõidame edasi. Mõlemalt poolt teed jookseb kirev maastikukangas meile vastu ja meist mööda. Üksikasjad selles lennus tuhmuvad, venides teesuunas nagu pikemaks. Isegi kaugemate mäeküngaste ja metsasalude piirjooned ei saa kindlat kuju võttagi, pöörduvad küljega meie poole ja kihutavad mööda.

See tüütab ja väsitab reisijaid, isegi meie juht ei näita tee ääres asetsevaid esemeid ega nimeta nende nimesid. Hetkelist elevust reisuseltskonnas loob mõni tühine pisiasi, olgu see siis autoga mõne aja võidu jooksev koer teeäärsest talust või vasikas koplis, kes autot peljates kohmakalt keksima hakkab.

Mõned reisijad püüavad kaardi järgi jälgida läbisõidetud teed, kaotavad aga sageli orienteerumisesemed, jõuavad meie sõidust ette või jäävad maha. Teised kirjutavad märkmikesse läbisõidetud külade ja kohtade nimesid või teevad muid märkusi. Minu naaber asetab suure blokknoodi põlvedele ja kirjutab sinna põruval autol suure vaevaga tähti vedades: „Kauksi kohal jooksis koer autoga võidu ja üks vasikas tee ääres koplis laskis sellist tirelit, et…“

Varsti kurdab keegi, et tal on janu, teisel olevat parem jalg surnud ja nüüd olevat selline tunne, nagu oleks kogu säär ja reis peenikesi nööpnõelu täis tikitud. Uue dressiga preili näeb hämmastudes, et ikka rohkem ja rohkem tolmu koguneb tema riietele, kuidas sa ka ei hoia. See ei takista teda aga aeg-ajalt käekotti avamast ja enese peegelpildile vastu naeratamast.


*
Esimene suurem peatus on Leevaku veskis. Seda veskit tean juba poisikesepõlvest. Siin vist oli esimene linaketramisvabrik. Kodukohas levitati selle vabriku reklaamlehti ja korraldati ärides linade vastuvõtmist. Perenaised olid aga umbusklikud uue vabriku vastu, arvati nimelt, et uus vabrik ketrab rabedad niidid.

Nüüd külastan seda veskit esimest korda. Paari aasta eest oli siin suur tulikahju, osa ehitisi on praegu varemeis, osa on uuesti üles ehitatud. Linavabrikut pole aga enam uuesti ehitatud ega ehitatagi enam. Ei tasuvat.

Veskiomanik T-l on meie tulek teada, ta on kogu reisuseltskonnale lasknud katta laua oma uues majas. Enne aga näitab veskit. See on nüüd moodne veski, püülivaltsidega ja muu uuendatud sisseseaduga. Kõrvalharuna töötavad villa- ja vatlaveski. Linavabrikut enam üles ei ehitata, rõhutab omanik veel kord.

Mind huvitab Võhandu jõgi, mida vana muinasusu järgi ei tohi ega saagi ohjendada inimese käsi. Tuleb meelde sellel ainel kirjutatud Aino Kallase „Pühajõe kättemaks“. Siin on ta ohjendatud, moodne betoonkonstruktsiooniga tamm paisutab vett, ja seda on veskil alati rohkem kui vaja.

„Kas Pühajõgi kätte ei maksa enda ohjendamist, kas ta tammi ära ei lõhu?“ küsin veskiomanikult.

„Seda küll mitte,“ vastab veskiomanik. „Vanadel jõududel pole uuemal ajal enam võimu. Või mine tea — ehk oli viimne suur tulikahju Pühajõe kättemaks. Kui aga jõudu oleks seda uskuda.“

Aga jõgi on ilus ja võimas, oma loogete ja maaliliste kallastega. Sügavamad kohad keerutavad virdu ja mustavad salapäraselt. Jah, seal võisid muistsed salapärased haldjad ja näkid küll asuda. Selle jõe peaks kord süstal läbi sõitma algusest lõpuni.

Järgmine peatus on Räpina alevis. Tullakse autost maha, vaadatakse kirikut, parki ja jalutatakse järve kaldal. Siin ja seal moodustatakse grupid ja tehakse ülesvõtteid — ilusa järve kaldal.

Võõpsust kihutatakse läbi, aeg jääb hiliseks, tahetakse õhtuks Petserisse jõuda, kus on ette nähtud öömaja. Jäävad seepärast nägemata kuulsad Võõpsu potisetud.

Ühes setu külas tehakse siiski pikem peatus. See on suur tänavküla, nagu tavaliselt setu külad. Kuid ta ei ole siiski enam tüüpiliselt endine. Hingemaade kaotamisega ja maade kruntimisega on alus pandud küla ümberkorraldamisele. Paljud perekonnad on oma majad külast välja viinud oma maalapile, teistel on see parajasti käsil. Ka ei vasta üksikehitised enam täpselt Eesti Rahva Muuseumis olevale setu tare tüübile, mis asjaolu tekitab meie juhile suuri pettumusi. Ta tõuseb autos püsti ja peab sissejuhatava kõne. Et nüüd, mu daamid ja härrad, näeme tüüpilist setu küla ja elamut. Lehmalaut on elamu ühel pool otsas, toas näeme kindlasti ahju puuvundamendil, pikad lavitsad käivad seinaäärt mööda ja lapsehäll kõigub vibu otsas laes.

Kui aga autost maha tuleme ja esimesse setu majja sisse astume, pettuvad kõik. Lehmalauta ei ole elamu otsas, ahi ei ole puuvundamendil ja hällilapsi ega ka vibuga hälli ei olegi majas.

„Kuidas ei ole?“ pahandab juht pettunult ja katsub halvast olukorrast üle saada seletusega, et ei ole satutud tüüpilise setu juurde, peab mujale minema. Kui ta siis majas mõne aja on ümber kolanud, mõne eesriide taha vaadanud ja mõnd eset kergitanud, viib õpireisijate jõugu toast välja. Pererahvas on veidi heidutatud, poeb nurka ja jääb tusaseks. Mis saksad need on, kes tungivad rüsinal tuppa, kolavad siin ringi ja lärmitsevad kõva häälega?



Potisetud.
Kuna teised lahkuvad majast, siirdudes puuvundamendiga ahju ja vibuga hälli otsima, jään mina maha ja palun perepojalt juua. Noormees toob vett ja püüab vabandada, et neil midagi näidata ei olnud — vana kehv maja. Ma jätan targu ütlemata, et see maja meie rahva tarvis liiga uus ja hea oli, nad otsivad vanemat ja kehvemat. Perepoeg seletab edasi, et varsti saavad ehk nemadki parema maja, uue ehitus krundil on käsil, seda siin ei maksa enam kohendada, niikuinii tuleb külast välja minna.

Edasi selgub, et uus krunt ei ole kuigi suur, hektaari viis, kuus, mitte rohkem. Ega need endisedki hingemaad suuremad olnud ja ega neid kruntipanemisega venitada saanud. Esiteks oldi külas kruntipanemise vastu, aga nüüd ollakse leppinud — saad oma maalapi kätte, tee sellega, mis tahad.

Kuidas uue krundiga välja tullakse? Kehvalt küll, maad on ikkagi vähe, heinamaad ja karjamaad viletsad; peab talviste töödega lisa teenima, mõni läheb suvelgi külast välja lisateenistust otsima. Ta jutustab seda siira avameelsusega laulvas setu murdes. Kui lahkun, siis vabandab veel kord, et siin vanas majas nii kehv on, uus saavat kindlasti parem.

Tänav on elu ja liikumist täis. Nad on siin palju seltskondlikumad kui suguvennad sisemaa üksiktaludes, seepärast on ka tänavaelul sootuks teine ilme. Siin seisavad kaks meest, kumbki toetub oma õuetarale, ja ajavad üle tänava juttu; sealt läheb naine veepaaridega, kuid paneb keset teed panged maha ja ajab naabrinaisega mõne sõna juttu. Salk uudishimulikke on kogunenud auto ümber, avaldab imestust ja peab aru. Naised on enamasti rahvariides, milles on küll juba õige palju linnariide sugemeid. Tütarlapsed kükitavad aia ääres, pikad seelikud üle jalgade tõmmatud, ja vaatavad võõraid eemalt.

Nüüd tuleb ühe maja nurga tagant salk poisse, vemblad ja kaikad käes. Neil ei ole küll ühelgi enda järgi tehtud riidehilpu. Mõnel on seljas isa pintsak, mille varrukad ja hõlmad lohisevad mööda maad, teise püksid on küll tugevasti üles kääritud, kuid nad tikuvad ikkagi jalgu jääma või koguni jalast kaduma. Ühel väikesel mehel on peas nii suur kaabu, et ta seda alalõpmata peab kergitama, kui selle ääre alt midagi tahab näha. Teisel on ilma nokata mütsipealagi, kuna kolmandal midagi peas ei ole, pleekinud juuksesalgud võivad end vabalt harjastena püsti ajada.

„Mis asju te siin ajate?“ küsin esimeselt, kes näib teiste ninamees olevat, kui salk minu kohale jõuab.

Poiss jääb seisma, ajab jalad harki ja vastab käriseva häälega puhtas kirjakeeles:

„Meie mängime Mahtra sõda. Soldatitele tegime praegu jalad alla, nüüd läheme teeme mõisa maatasa.“

Kuid mõis jääb meestel maatasa tegemata, meie veoauto köidab nende tähelepanu, selle ümber jäädakse seisma nagu üks mees. Laste vähesuse üle siin setu külas kurta ei või.

Varsti kogunevad auto ümber ka meie õpireisijad, kes läksid otsima puuvundamendiga ahju ja vibuhälli. Kas nad sellised leidsid, jääb minu poolt küsimata.

Meie juht pärib koolipreili järele, kes olevat tema tuttav. Kui selgub, et koolipreilit praegu kodus ei ole, palub juht teda tervitada, et magister see ja see, küllap ta siis juba teab. Siiski — ta jätab parem oma nimekaardi. Taskuraamatu vahelt pakist saadaksegi nimekaart ja antakse setu naisele, kes peab selle korralikult edasi toimetama.

Nüüd lüüakse autole jälle põrin sisse ja sõit läheb edasi mööda nukrat maastikku ja läbi kehvadest küladest. Siin ja seal põldudel ning tee ääres võib näha tulbakesi pühakupiltidega, kuna küla kaevu kohal on tingimata kabeliputka pühakupildiga ja õlilambiga. Kuivõrra sügav on usuelu siin sisuliselt, seda on raske öelda, kuid välismärke on palju. Kui sellisest palveputkast või pühakutulbast mööda minnakse, võetakse müts maha ja lüüakse rist ette.



Vanad kabelid tee ääres.
On juba pime, kui jõuame Petserisse, kus saame öömaja koolimajas. Ühed hakkavad seadma magamisaset, kuna teised lubavad minna linna pummeldama. Ma tunnen seda seltskonda, see ei ole pummeldaja rahvas. Kuid võõrsil on mõnikord päris hea selline elumehe poos võtta, restoranis klaas õlut juua ja siis hoobelda: „Aga me seal pummeldasime!“


*
Järgmisel hommikul ärkan õige vara ja lähen kõndima linna ja linna ümbrusse. Siit sai küll läbi käidud sõja ajal, kuid siis oli olukord teine ja silm vaatas muud. Siis oli Petseri pigemini suur Vene küla kui linn. Eesti ajal on paljude endiste majahüttide asemele ehitatud moodsaid maju, endised lagedad väljad on planeeritud ja asustatud, tänavad korraldatud ja puiesteedele alus pandud. Esinduslikuma osa linnast moodustavad Aia, Kiriku ja Tartu tänavad, kus asetsevad Kaitsemaleva maja, gümnaasiumi ja Eesti Panga hooned, luteri usu kirik ja kasarmud. Kuid nende pärast ei tulda Petserisse, tullakse selle vana Petseri pärast, mis asetseb kokkusurutuna Kamenka orus, tullakse kloostri pärast.

Väike linnake on veidi ajaga läbi käidud risti ja põiki. Hommikust turu- ja tänavaelu näha ei saa, sest on pühapäeva hommik ja kogu linnake puhkab pühapäevarahus. Kloostrisse minekuks on aeg varajane, seepärast teen ringi ümber kloostri müüri, imestelles selle tugevust, mis näib tänapäevalgi valmis olevat läänemaailma pealetungi vastu võtma. Kahe erineva maailma — ida ja lääne — piiril klooster seisabki. Ja mulle näib, et ta nende paksude müüride vahel, kokkusurutuna sügavasse orgu, asetseb rohkem kaitse- kui pealetungi positsioonil. Pühtitsa kloostril selle vastu näib rohkem pealetungipositsioon olevat, näib, nagu oleksid need kuppeltornid roninud kõrgele Kuremäe otsa selleks, et üle vaadata eesolevat maad ja tähistada kohta, kuhu astuda järgmine samm.

Siin on aga kõik vana ja alalhoidlik. Asjata pole öelnud üks Petserimaad külastanud prantsuse teadlane, et kogu selle maa peaks panema klaaskupli alla ja alal hoidma — muuseumina.

Keskhommik läheneb. Juba avatakse siin ja seal uksed, naised tulevad välja, panged käes, ja lähevad vee järele. Vett on Petseris vähe, majad on ilma kaevudeta. Linna äärel mäenõlvakul on allikas, püha kaev, kuhu vooritakse paaridega vee järele. Siirdun ühes naistega minagi sinna pühale kaevule. Sellegi kaevu kohal on palveputka, rist peal ja pühakupilt seinal. See on kaevukaitseja ja veeandja. Keset kabelit on neljakandiliste raketega kaev, kust käega ulatub vett ammutama.

Naistesalk seisab kaevu juures reas, igaüks lööb enne risti ette, alles siis täidab oma panged. Seisan kaevu ääres ja märkan, et vesi kaevus väheneb silmanähtavalt. Kui naistesalk on oma vee kätte saanud, jääb kaevu põhja õhuke veekiht.

Nüüd tuleb üksik naine kaevule, vaatab rakete äärelt alla ja näeb, et kaevupõhjas ainult veidi vett, kuid ta ei hakka hädaldama ega pahandama viibimise pärast.

„Hiljaks jäite — vesi on otsas,“ teen juttu.

Naine asetab rahulikult panged kaevu äärde maha, noogutab peaga pühakupildi poole ja vastab mulle:

„Pole viga, küll see vett annab.“

Siis heidab põlvili pildi ette, hakkab risti ette heitma ja pomisedes palvetama. Seisan kõrval ja vaatan vaikides pealt. Seda palvet näis vesi kaevus ootavatki — kui taas pilgu kaevu heidan, on see juba pooleni vett täis. Veel mõni minut, ja kaev täitub ääreni. Naine saab oma vee, heidab tänuks veel pilgu pühakupildile, teeb ristimärgi ja lahkub.



Naised tulevad veepaaridega Pühalt kaevult.
Kuidas siin mitte uskuda, kui palve pühakupildi ees nii reaalseid ja käegakatsutavaid tagajärgi annab! Kas maksab siin veel juurelda ja targutada allika olemasolust ning maa-aluseist veesoontest!

Lahkun naise järel kaevult. Teel tulevad vastu uued veevõtjate salgad. Ma tean, esimesed neist saavad kohe oma panged täis, teised peavad ootama ja palvetama, kuni pühak kaevu uuesti täidab.

Kui linna tagasi jõuan, on meie õpireisijad juba jalul ja seaduvad grupiks, et minna kloostrit külastama. Kloostri värava ees on vastas säärsaabastes ja habemesse kasvanud noor munk, kes on valmis meile kloostrit näitama ja juhiks olema.

Külastajad on kloostrile väikeseks tuluallikaks, seepärast nähakse neid meeleldi. Suured annetised, mida ennemalt rikkad kaupmehed ja patused elumehed oma hinge päästmiseks kloostrile tegid, on ära jäänud täiesti. Praegu saab klooster tulusid ristikäikudest, raamatukauplusest, mesilast, pühaleivakeste-, küünla- ning kirikuveinitehastest ja külastajailt, kes vabatahtlikult annetavad kloostrile viiskümmend senti või rohkem.

Noor munk kõneleb päris head eesti keelt ja ta täidab oma juhiülesannet nagu kõik sellised juhid mujal maailmas: loeb iga eseme või värava juures vurinal päheõpitud seletuse ette. Tal on sageli tüdinud ilme näol ja ma olen kindel, et ta ei mõtlegi sellele, mida parajasti kõneleb.

Kõigepealt ütleb munk, et kloostrimüüri üldpikkus on 810 m, kõrgus 10 m ja paksus üle kahe meetri. Müüril on kaheksa torni, mille nimed meile ette loetakse nagu laulusalm. Väravaid on kloostril kaks: ülemine Püha värav ja alumine Spasski värav.

Meid viiakse sisse Püha värava kaudu, kust ainult jalakäimine lubatud. Kohe paistavad silma kaks kirikut, Püha Nikolause ja Püha Mihhaili. Tee viib Nikolause kiriku võlvi alt läbi alla nn. Verisele teele, mille kohta munk seletab, et siin tapnud Vene tsaar Joann Julm kloostriülem Korneliuse. Vene-Liivi sõja ajal külastanud tsaar kloostrit, kloostriülem läinud talle seda teed mööda vastu. Tsaarile olevat kloostriülema peale mingisugune valekaebus esitatud, ja nüüd vastutulevat kloostriülemat nähes vallanud julma tsaari äge vihahoog, ta haaranud mõõga ja tapnud vastutuleva kloostriülema, enne kui see teretuseks jõudis sõnagi lausuda. Sealsamas aga kahetsenud tsaar oma tegu, võtnud peata keha kätele ja kandnud kirikusse, kus kaua palvetanud ja pattu kahetsenud. Kloostriülema veri värvinud teed tapakohast kuni kirikuni, ja sellest ajast peale kutsutavatki seda teed Veriseks teeks.

Seda teed mööda viib munk meid kloostri õuele, näitab tee ääres klaaskatte all asetsevat Anna Joannovna kingitud õuevankrit ja annab seletusi kloostri ehitiste ja asutiste kohta. Kloostris on üldse seitse kirikut. Teenistusi peetakse iga päev ainult Uspenski peakirikus, teistes ainult teatavail kuudel või tähtpäevadel, ühes ei peeta üldse teenistust.

Edasi näidatakse meile kloostriülema elumaja, munkade eluruume, majapidamishooneid ja kloostritehaseid. Igaühel on oma ajalugu ning pikk minevik. Ta on olnud suur asutis, laialdase majapidamisega ja erilise, kindlakskujunenud elukorraldusega. Töö algab kloostris iga päev kell viis hommikul ja käib läbi päeva kindla kava järgi töökodades, aias, karjatalitusel, põldudel ja mujal välistöödel. Hommikuti ja õhtuti on palveteenistused.

Nüüd viib munk meid õuenurka ja näitab püha kaevu, mille vett iga aasta mitu korda pühitsetakse. Usklikud arstivad selle veega haigusi. Ja munk teab nimetada paljusid, keda see vesi terveks teinud. Kaevu juurest siirdume Pühale mäele, kus kasvab püha tamm, piiratud väikese taraga. Tamme koor on käeulatuse kõrguselt ära kraabitud, usklikud on siitki koort ravimiseks viinud.



Petseri kloostri õu.
On alles varajane aeg, peakirikus käimas hommikune jumalateenistus. Munk palub meid mäel veidi istuda ja oodata, siis viib kirikusse.

Istume püha tamme alla ja hakkame küsitlema munka kloostrivendade elu ja tegevuse kohta. Ma mõtlen, et seda omapärast elu peaks mõne aja kaasa elama, siis mõistaks seda. Praegu ei saa aga kuidagi muljest lahti, et siin on tegemist rohkem muuseumiga kui eluga — täis üksindushardust ja Jumalast osasaamist. Kas suudaksin üldse seda mõista? Kas suudaksin uskuda, et püha kaevu vesi, mida munk äsja näitas kloostriõuel, haigusi parandab ja püha tamme koor hambavalu ära võtab, kui seda närida? Mäletan, et maailmasõja ajal minuga teenis ühes roodus vene ohvitser, kes kandis endaga alati kaasas pudelikest mingisuguse ravimiga, mis oli hoitud Kiievi kloostri pühaku jäänuseil ja õnnistatud püha munga poolt. Sellega ta arstis hambavalu ja muidki haigusi ja sai alati abi. Kord küsisin ka mina oma haigele hambale seda rohtu. Ta andis küll, kuid arvas, et see mulle ei aita, ma ei suutvat uskuda. Ja ei aidanud ka, ma ei suutnud uskuda. Usk kõigutab mägesid — kui sellist usku oleks! Vähemalt praegu on see mulle küll võõras maailm. Ma hindan seda, kuid ei mõista. Ei saa ise kaasa minna, tervitan teiselt kaldalt.



Püha tamm Petseri kloostris.
Kas on olnud kõik kloostrielanikud ja mungad vagad jumalamehed või on nende hulgas olnud patuseid, kellest range kloostrikord jagu pole saanud? Mis ajas sellegi noormehe kloostrisse, kes istub meie keskel ja rahuliku, veidi tüdinud ilmega annab küsimusile vastuseid?

Aga kloostri algus ulatub tagasi kaugesse minevikku, XIV sajandisse. Millal seda mäge, kus praegu istume, Pühaks mäeks hakati kutsuma, seda ei teatagi. Irboska kütid olevat esimestena kuulnud siit mäe ümbrusest metsadest salapärast laulu. Hiljemini avastatud mäejalal koobas, milles asus munk Markus. Kuuldus erakmungast levis, tema juurde hakkas rahvast käima, otsides abi ihuhädadele ja lohutust patusele hingele. Teised tulid uudishimust aetuna erakut ja püha paika vaatama, levitades kuulduse pühast paigast kaugele Venemaale. Kloostri rajajaks ja esimeseks kloostriülemaks sai preester Šosnik, kes mungaseisusse astudes võttis nimeks Joona. Tema hakkas mäe sisse esimest kirikut ehitama, mis sai valmis Jumalaema uinumisepäevaks ja kannab selle järgi ka Uspenski kiriku nime.

Omapäraseks kujuks kloostri ajaloos oli energiline kloostri ülem Kornelius, kes laskis kloostri ehitisi laiendada, kiskus ühe puukiriku maha ja ehitas selle asemele uue kivist, kuna Pihkvasse rajati tema ajal abiklooster. Oli käimas parajasti Vene-Liivi sõda. Kornelius laskis ordu alt vabanenud maadele eestlaste ja lätlaste tarvis ehitada uusi külasid, ehitada sinna kirikuid ja koole, kasutades kõiki võimalusi õigeusu levitamiseks.

Et kloostrit ordu vägede pealetungi vastu kaitseda, laskis ta ehitada kloostri ümber tugeva müüri, mis asjaolu saigi talle saatuslikuks. Kadedad pealekaebajad süüdistasid teda tsaari ees separatistlikes püüdeis ja kloostrit külastades tappis julm tsaar ta esimeses vihahoos.

Suure Venemaa läänepiiri valvepostina on klooster edaspidigi sageli sõdade keerises ja kannatab piiramiste ning röövretkede all. Kord piiravad teda poolakad, kord rootslased. Ka tulikahjud tegid sageli laastamistööd. Viimast korda rüüstasid kloostrit enamlaste salgad, viisid ära karja, hobused ja muud inventari, kuna ajaloolise tähtsusega esemed olid peidetud ja jäid enamlasist puutumata.

Nii kloostri ajalugu peajoontes. Noor munk arvab, et Jumal on lasknud oma sulaste usu katsumiseks ning kinnitamiseks kloostril läbi elada palju häid ja kurje päevi. Kes kiusatusist ja katsumisist kindlalt välja tulid, nende palk on taevas suur.

Nüüd tuleb teade, et võime minna kirikut külastama. Meie vaatame ainult Uspenski peakirikut. See on mäe sisse kaevatud, seinad ja sambad on liivakivist, mis tugevuse saavutamiseks telliskividega vooderdatud. Kirik on poolpime ja oma hiilguses küllalt salapärane, täis hiilgavaid pühakujusid, mille hulgas mõnigi imettegev. Neist võetakse mõned ristikäikudele kaasa. Jumalateenistus ei ole nähtavasti veel lõppenud, siin ja seal pomisetakse palveid ja loetakse evangeeliumi. Põlvitajad teevad maani kummardusi ja heidavad vahetpidamata risti ette. Tasase häälega annab meie juht seletusi ja näitab haruldasi esemeid. On piinlik ja halb siin liikuda turisti silmaga ja huviga nende palvetajate keskel. Kuid sellega ollakse nähtavasti harjunud, meist ei tehta väljagi.

Kirikust siirdume koobastesse, mille sissekäik asetseb peakiriku ja kellatorni vahel. Igaüks saab vahaküünla, mille tuhmil valgusel sammume maa-alustesse käikudesse. Tundub jahedust, kuid rõskust ei ole, õhk on täiesti kuiv ning puhas. Neid käike on üldse seitse, nende kogupikkus teeb välja ligi 200 m, nad on küllalt laiad ja kõrged, võib takistamata liikuda. Puudutan mõnest kohast punakast liivakivist koopaseina, see on täiesti kuiv ja sile.

Kohe sissekäigu juures näitab teejuht meile esimese munga Markuse, kloostri asutaja Joona ja selle abikaasa haudu. Iga haua juures peatub ta ja heidab risti ette. Siinsamas on ka munk Laatsaruse haud, mille kohal seinal ripub raske raudkett raudristiga. See leiti pärast munga surma tema kaelast riiete alt, seletab munk, kaalub 11 kg. Kui kaua vaga vend seda risti oma liha suretamiseks kaelas kandis, seda ei tea keegi. Munk lausub haua kohal vastava piiblisalmi ja viib meid edasi. Näitab vanaaegse maa-aluse kiriku aset, mille seinal võib näha suitsu jälgi.

Edasi tulevad kloostriülemate, munkade, bojaaride, mõisnikkude, vürstide, sõdurite, teenijate ja nende eraisikute hauad, kes kloostrile mitmesuguseid teeneid üles näidanud. Viimasel ajal maetakse kloostri vendi ühishaudadesse, mis kaevatakse käikude seintesse kõrvalkäikudena. Nende täitumisel müüritakse käik kinni. Üks selline koobas on praegu lahti. Vahaküünla tuhmil valgusel näeme seal ridastikku ja pealistikku asetatud kirste. Siingi on õhk puhas, ei ole tunda vähematki kõdunemise lehka. Enamlased on mõned hauakoopad lahti lõhkunud, vististi otsisid sealt kloostrivarandusi. Nüüd on need jälle kinni müüritud ja korda seatud.

Lõpuks külastame veel kloostri varakambrit ehk risnitsat ja raamatukogu. Risnitsa on suletud seitsme lukuga, sellekohaste määruste järgi peab iga luku võtmeid hoidma eri munk, seega on risnitsa võtmed seitsme munga käes. Kui meie sinna jõuame, on uksed juba avatud, ma ei saa teada, kas käis iga munk oma lukku avamas, või kogus üks teiste käest võtmed ja avas nendega kõik seitse lukku.

Risnitsa on täielik muuseum. Siia on koondatud tsaaride, vürstide, bojaaride jt. haruldasemad kingitused, vanu kirikuriistu, teenistusriideid jm. Väärtuslikumad esemed on paigutatud klaasvitriinidesse, teised on laual ja ripuvad seintel. Siin on kaks palvevaipa, millest ühe on kinkinud Joann Julma abikaasa, teise Boris Godunov. Seesama Joann Julm, kes vihahoos tappis kloostriülema Korneliuse, on teinud kloostrile rikkalikke kingitusi ja andnud erilise kaitsekirja.

Raamatukogu ei ole enam nii täielik kui oli enne maailmasõda. Väärtuslikumad käsikirjad, kroonikad ja tsaaride graamotad on sõja ajal viidud Pihkvasse, Moskvasse ja Peterburisse, kust neid tagasi pole saadud. Kloostriülem Korneliuse kirjutatud kroonikast on siiski täpne ärakiri koha peal olemas, seda näidatakse meile teiste hulgast eraldi.

Mind ei huvita raamatukogu ega risnitsa üksikesemed, ma püüan väljapanekute kaudu üldiselt haarata seda inimest, kes eri ajajärkude püüdeid ja tungisid kandis, rõõmutses ja kannatas. Kas ei ole inimene oma põhiolemuselt jäänud ikka samaks — igavesti otsijaks ja eksijaks, võimuahnitsejaks ja selle all kannatajaks? Ainult eluvormid on aegade jooksul muutunud.


*
Lõuna paiku sõidame edasi Vana-Irboskasse.

Irboska, vene keeli Izborsk — see on vana tuttav nimi juba koolipõlvest, siit sai Vabadussõjagi ajal mitu korda läbi käia. Koolipõlves õppisime: „Ja venelased saatsid saadikud varjaagide maale ja ütlesid: „Meie maa on suur ja rikas, aga korda selles ei ole, tulge meid valitsema ja valdama.“ Siis tulid kolm venda, Rjurik, Sineus ja Truvor. Rjurik hakkas valitsema Novgorodis, Sineus — Beloozerskis ja Truvor — Izborskis.“ Nii õpiti koolipõlves, ja need sõnad vanapärases vene keeles on peas tänapäevani.



Irboska kantsivaremed.
Vabadussõja ajal löödi Irboska ümbruses mõnigi lahing. Viimsed kaevikud olid Podgramje, Senno ja Teševitsi liinil. Siit, Pihkva—Riia kiviteed mööda tuli ühel sügisõhtul läbi Vene rahusaatkond viiel autol. Meie võtsime nad vastu ja saatsime Senno kaudu staapi.

Nüüd on Vabadussõja-aegsed kaevikud osalt kinni aetud, osalt ise kokku vajunud, kuna kinnivarisenud mürsuaukudes kasvab rohi. Piiriäärne venelanegi on muutunud. Ta tarvitab oma venekeelses kõnes eestikeelseid oskussõnu ja ametiasutiste nimetusi, nagu tarvitasime meie venekeelseid vanal tsaariajal. Hingemaade kruntipanemine hävitab endise külakommunismi ja viib üksikud perekonnad külast välja. Uued ehitised ei ole enam tüüpilised poolteistkordsed vene talumajad, otsaga vastu tänavat, vaid sama laadi ehitised nagu meiegi asunikel oma krundi keskel.

Meie auto peatub kindlustise varemete lähedal, kust siirdutakse jala kindlustisse. Vanast, pärimuste järgi Truvori Irboskast ei ole muud järel kui vall ja kraav Gorodištše mäel. Sealsamas kirikukalmistul näidatakse küngast, mis olevat vürst Truvori haud.

Uus kindlustis on ehitatud a. 1330 veidi eemale mäekünkale. Selle varemed on säilinud kaunis tervetena, kaheksast esialgsest tornist on praegu järel kuus. Põhja- ja Lõuna-värav oma kahekordsete müürijäänuste ja mullast kaitsevallidega on eraldatavad praegugi. See Vene valvepost läänepiiril on oma ehituslaadilt hoopis midagi muud kui meie ordu- ja piiskopilossid. Sellelaadilisi kindlustisi olen näinud Novgorodis, Kaasanis ja isegi Astrahanis. See on juba Venemaa, siit löödi tagasi ordu laiutamiskatsed, see tahtis olla baasiks edasitungile läände. Iseseisev Eesti on oma piiri edasi nihutanud ja tolle vana valveposti — nüüd juba muuseumiesemena — enda kätte jätnud.

Pihkva—Riia maanteed mööda sõidame Vene piirini. Sinna ei pääse praegu vabalt, peab piirivalvepunktist loa nõutama. Allohvitser sõidab kaasa ja hoiatab, et traataiale üle 20 m ei lähenetaks.



Vene piiril.