Alutaguse metsades - 05

Edasi seletab ta, et kuju viiakse varsti üheks kuuks Vasknarva kirikusse, sealt tuuakse jumalaema uinumise päeval, 15. augustil, ristikäiguga tagasi. Nii on vana komme. Kas ma tean kuju avastamislugu? Üldjoontes tean küll kloostri ajalugu, aga kuju avastamise üksikasju ei tea, palun jutustada.

Siirdume kirikust välja, käime püha tamme juures ja jõuame imettegevale allikale mäe jalal, kui nunn mulle kuju avastamislugu ja imetegusid jutustama hakkab, ikka isemoodi laulva häälega, nagu olen kuulnud õigeusu kirikus loetavat palveid.

Palju-palju aega, enam kui kolmsada aastat tagasi hoidis siin elavakstegeva allika juures eesti karjane oma karja. Korraga näeb ta — mäel seisab naisterahvas hiilgavas valges rüüs. Karjane tahab minna lähemale vaatama, kuid nüüd kaob nägemus. Ta läheb karja juurde tagasi — uuesti ilmub hiilgav kuju mäele. Teist korda hakkab karjane kujule lähenema, teist korda võetakse see tema silmade eest ära. Kodus jutustab karjus oma nägemusest teistele ja kutsub neid järgmisel hommikul vaatama. Paljud tulevadki karjusega koos allika juurde ja näevad mäel tõepoolest naisterahva kuju hiilgavas valges rüüs. Kui hakatakse aga kujule lähenema, kaob see nende silmist nagu eelmiselgi päeval. Kolmandal hommikul minnakse veel suurema hulgaga mäele ja nähakse kolmandat korda sama ilmutust. Kolmandat korda kaob nägemus ja võetakse inimeste silmade eest ära. Aga inimesed hakkavad sealkohal otsima, kus nägemus ilmus, ja leiavad vana pühakuju. Nad on luteri usku ega tea kuju tähendusest midagi. Seal läheb aga neist mööda salk Jaama küla venelasi. Nendele jutustavad eestlased kuju leidmise loo ja annavad selle neile edasi. Õigeusklikud venelased tundsid kohe, et see on jumalaema kuju, ja nägemus Pühamäel ei olnud miski muu, kui jumalaema ise, kõige puhtam valitseja, jumalasünnitaja ja ikka neitsi Maarja.


Kuremäe klooster.
Kuidas hoiti kuju alal, kuidas avastati ta imettegev võime?

Jaama õigeusklikud tundsid, et jumalaema ise on neile selle kuju läkitanud lohutuseks siin võõrausuliste keskel, et nad oleksid kindlad oma usus ja austaksid jumalaema. Nad ehitasid kuju leiukohale väikese puukabeli, kuhu paigutati leitud kuju. Iga aasta hakati pühitsema uinumise püha, mis on 15. augustil. Selleks ajaks tuli Narvast preester teenistust pidama, õigeusulised palvetasid ja olid rõõmsad. Nii kestis see kaua aega. Kui Eesti sai Vene alla ja Vasknarva ehitati vene kirik, viidi imettegev kuju sinna. Aga igal uinumispäeval toodi ta ristikäigus jälle siia. See oli raske teekond, tuli sumbata läbi soo, sageli niueteni vees, kusjuures pühakuju tuli hoida kätega kõrgel. Hiljemini ehitati siia kirik ja klooster, siis oli pühakujul siingi varjupaik. Aga iga aasta viiakse kuju üheks kuuks Vasknarva, et teda siis jälle uinumispäeval ristikäigus siia tagasi tuua — vana kujunenud kombe mälestamiseks.

Kuidas avastati pühakuju imettegev võime? Jumalaema ise näitas. Vasknarva kirikukroonika teab palju juhtumeid, et allika ja pühakuju läbi palju haigeid on terveks saanud. Rakvere kaupmees Nesterov uskus jumalaema imetegudesse ja sai terveks, Vasknarva talunaisel oli jalg haige, ta pesi jalga püha allika veega ja laskis palvetada jumalaema kuju ees — jalg sai terveks. Samal peremehel oli poeg, kes kuni neljanda eluaastani ei saanud käia, istuda ega pead püsti hoida. Kui last pesti allikaveega ja palvetati pühakuju ees, sai ta taas terveks. Imetegusid on olnud palju. Isegi kaks haiget eesti naist, kes uskusid, said terveks.

Neid ja palju teisigi lugusid jutustab nunn imettegevast kujust ja pühast allikast. Ta ise näib kõike seda uskuvat viimse sõnani. Heidab allikale ehitatud kabeliseinal asetseva pühapildi ees risti ette ja pomiseb palvesõnu.

Jah, usk kõigutab mägesid. Mina vaatlen allika selget vett, mis kuidagi ei erine teiste allikate vetest. Elavakstegev allikas, püha vesi — kui ainult suudetaks uskuda! Kloostriaias on püha tamm, seal on usklikud sõrmedega kraapinud koort igasuguste haiguste ja ohtude vastu. Ja teatakse tõendada, et see on aidanud — kui ainult usku on.

Tõesti, see on tükike hoopis võõrast maailma kainete eestlaste keskel, kes kõike võtavad eeskätt mõistusega. Või ehk on siin tegemist sajandite pikkuse usu mõjuga ja kasvatusega? Missuguseks oleks kujunenud meie rahva usuline meelsus, kui oleksime katoliiklasiks jäänud või seitsesada aastat õigeusklikud olnud? Mulle näib, et meie muinasuskki pole nii fanaatiliselt imet uskuv olnud.

Nunn jätab mu sinnapaika ja läheb tagasi oma askelduste juurde.

Jään üksi püha allika juurde ja arutan, kui kaua see koloonia siin veel võib kesta, kui asjaolud ikka nii edasi arenevad, nagu nad siiamaani on arenenud. Kas on sel asutisel ümbruskonna usulise meelsuse muutmise suhtes mõju olnud? Venestamise baasiks pidi see paik siin saama, nii kavatses Eestimaa kuberner Šahhovskoi, kelle algatusel ja juhtimisel siia see nunnaklooster asutati. Energiline venestaja suutis siia suure asunduse luua ja selle mõju laiendada mujalegi. Nii tekkisid abikloostrid või osakonnad Jõhvis ja Tallinnas. Võimumees laskis enese sinna mattagi, kuna ta abikaasa pärast mehe surma kloostrisse elama asus. Enne maailmasõda ulatus nunnade arv kahesajani, praegu loetakse neid kaugelt alla saja. Suuremalt jaolt on nad vanad tudikesed. Kuidas nunnade juurdekasvuga praegu on, seda ei julgenud ma oma saatjalt küsida. Eesti ajal võõrandati suur osa kloostri maid, kuna klooster registreeriti ümber Pühtitsa kristlikuks naistööliste ühinguks. Peaks siia tulema kord uinumispäeval, mil pühakuju ristikäiguga Vasknarvast siia jõuab, siis näeks, missuguse ulatuse ja laadi võtab nüüd kloostripüha, mida rahvajuttude järgi omal ajal õige suurejooneliselt olevat peetud. Vana vürst Šahhovskoi ei näinud oma elutöö — väikerahvuste venestamise — kokkuvarisemist ega samade rahvaste uut elu vanadel varemeil.

Kaldun arvama, et mõne aja pärast käesolevale paigale ainult muuseumi tähendus veel jääb — rudiment sellest võimust, mis meid kord haarata ja lämmatada tahtis. Ja imelik kokkusattumine — siin vene võimu baasil leiame ka tsaariväe viimaste riismete ühishauad. Taudide käes kõdunev Loodearmee interneeriti pärast Vabadussõda siia ümbrusse. Siin nad põdesid kloostri ruumides ja kirikuski, siia on neid maetud sadasid. Mäenõlvakule püstitatud mälestussammas loendab pika rea vana võimu viimaste kaitsejate nimesid. Elu on neist üle läinud, nad on ajaloo ratta alla jäänud. Vene võimu tugipunktist ja lähtekohast on saanud sellesama võimu viimaste kaitsejate surnuaed.






IISAKU KAUDU RANNAPUNGERJALE.
Sõidan jälle maanteel. Mehaaniliselt tallavad jalad rattavänti, peaaegu hääletult kannab mind mu sõiduk maanteeäärsel jalgrajal. Vaade suundub meetrit kümme-viisteist ette teerajale, aeg-ajalt heidad pilgu vasemale või paremale ja jälle pöördub vaade ette. On õige, et jalgrattal sõites ümbrust palju ei näe, ainult riivad kuidagi kõrvalt pilkudega. Peamiselt on see ikka mõnikümmend meetrit halli teelinti, mis rattal sõites alati silmade ees seisab, kõik muu libiseb nähtamatult mööda. Võid küll alati peatuda, kui midagi vaatamisväärset on, ütlevad rattamehed, kuid kogemused näitavad, et neid peatusi tuleb vähe. Elutempo on nii kiireks läinud, et matkamine peamiselt liikumises seisab. Mis on reisimine autodel — kihutamine, muud midagi. Maastik jookseb mööda rohelise või halli kangana, kus kõik üksikasjad kaovad ning kokku sulavad ja maastiku siluetid kindlaid piirjooni ei saagi võtta.

Kord oli mul juhus sõita kilomeetrit viiskümmend posthobustel. See oli hoopis midagi muud. Sa võisid ette kaugele näha looklevat teelinti, võisid silmadel puhata lasta maastikul, mäeküngaste ja metsasalude kindlapiirilised siluetid püsisid kaua silmade ees, neid mäletad veel praegugi. Sul oli aega vaadata, kuidas tee ääres talus lapsed õuevärava avasid ja maantee äärde jooksid postipoissi vaatama. Sa mäletad isegi nende riideid ja nägusid, tead veel tänapäev, et üks väike tüdruk tõstis käe silmade ette ja tunnistas sind käe alt. Sul oli aega mõtteid mõlgutada, pea rinnale lasta ja tukkudagi. Ärgates võisid laulugi ümiseda, ikka ja ikka aeglaselt pöörata suure maastikuraamatu lehekülgi.

Praegune reisimine, olgu see kas või jalgrattalgi, on ikkagi kihutamine. Mõnusused ja kiirus on kasvanud, süvenemine kahanenud. Nad on pöördvõrdelised: mida oled võitnud kiiruselt ja mõnusustelt, seda oled kaotanud süvenemiselt. Peaks õige ühel suvel võtma kepi kätte ja pambu selga ja kogu suve jala matkama. Metsa ääres peatuksid, teeksid tuld ja valmistaksid sööki, vähenõudliku öömaja leiaksid kuski talulakas või ka siinsamas metsa all. Mõnes paigas peatuksid nädala või paar, teeksid tööd, vaatleksid inimeste rõõmusid ja muresid, siis rändaksid jälle edasi.

Siinsamas aga naeratad enese üle: seda sa ei tee! Kadunud on romantiline vandersell-hulkur ja Nipernaadi elab edasi ainult kirjanduses. Praegu domineeriv kraadepoiss teeb sõite omnibusel või huvirongil. Tantsib metsa all oma tantsud, teeb seal oma tipsud ja sõidab tagasi, muu ei ole tema asi. Seda kõike võib ju kodus lugeda ajalehest, seda teame õpperaamatust.

Ja tõepoolest me reisimegi rohkem õpperaamatute, ajalehe ja raadio kaudu. Raadio toob maailma koju — reklameeritakse. Kino toob veel rohkem. Ei ole seda maanurka, mida ringvaates pole nähtud. Kõigest teame pisut, kõike tunneme pealiskaudselt. Aga tõeline elu jääb kõrvale.

Tulen rattalt maha, istun murule ja avan kaardid. Siin on suur Pühatu soo, seda nägin Kuremäelt, aga sinna ma ei lähe, liigun teed mööda. Kuremäe ja Vasknarva vaheline tee on märgitud kaardile kollase joonega, see tähendab: esimese klassi tee, jõuvankritele sõidetav. Hõlpus on seda teed mööda nüüd ristikäiku teha, jumalaema kuju Vasknarvast Kuremäele viia, ei ole enam vaja sumbata niueteni vees ega hoida pühapilti kõrgel peade kohal. Kui kaugel peaks olema see aeg, mil ristikäigud tehakse autodel?

Kuremäe ja Iisaku vahelt algab Alutaguse metsade ala, needki läbin maanteel sõites. Täpsemaid andmeid nende suuruse, asustustiheduse ja muu kohta võin saada koduski mitmesuguseist teatmeteoseist. Üllatavalt uus ei saagi matkamine praegusel ajal olla, ikka valmistad end ette vastava kirjanduse kaudu. Reisides leiad siis oma kirjanduse põhjal tekkinud kujutluste kinnitust või ka pettumust — tegelikult osutub olukord siiski teissuguseks, kui oled ette kujutanud.

Panen kaardid kokku, istun rattale ja sõidan edasi. Ei saa reisimiseski oma ajast maha jääda ega ette minna. Nagu sa tänapäev selga ei pane kuube, mis oli moes sada aastat tagasi, nii ei reisi ka Tartust Tallinna killavooriga ega posthobustega, vaid tarvitad kas autot või rongi. Jäägu seepärast ilutsemine minevikus ja jätkakem reisu ajakohase sõidukiga.

Jõuga küla kohal jõuab Kuremäe tee suurele Tartu maanteele välja. See on lai ja hästi korrashoitud tee nagu Tallinn—Narva maanteegi. Liiklemine näib siin kaunis elav olevat, vahetpidamata sõidab vastu ja mööda omnibusi ja autosid. Homme on pühapäev, rutatakse Narva-Jõesuhu. Teid katab kogu laiuses peenikeseks hõõrutud tolmukiht, mis rattakummide all podisedes laiali lendab ja õhku tõuseb. Kui mõni raske veoauto või omnibus tulise kiiruga mööda kihutab, siis ajab üles nii suure tolmupilve, mis vaikse ilmaga pool tundi ja veel kauemgi õhus püsib.

Tee ääres talus, kus joomas käin, kurdetakse selle tolmu üle ja ollakse pahased. Vana peremees istub aidakünnisel, seab piipu ja arutab:

„Ei jõua üks tolmupilv veel lahkudagi, kui tuleb taas teine auto või krusa ja matab kogu talu uuesti tolmu alla. Linnast tullakse maale, et siin on puhas õhk — siin suure tee ääres alles saad tolmu neelata. Paned pühapäeval hommikul valge särgi selga, õhtul oled nagu reheline. Minge vaadake ristikheinapõldu tee ääres — seal pole rohelist leheliblet, puha halli tolmuga kaetud. Eile käisin tee ääres heinamaal, mõtlesin, et pikutan õige veidi rohul… kui üles tõusin, olin nagu tuhavakka kastetud.“

Aida ette tuleb ka perenaine ja kurdab omalt poolt, et kangaid ei saa koplisse pleekima panna ega pesu kuivama, puha on varsti teetolmust hallid.

„Kui nad oskasid leiutada niisugused kiirusemasinad,“ arvab jälle peremees, „siis peaksid leiutama ka vastavad teed, mis ei tolmaks ega tahmaks teeäärseid talusid. Saksamaal või kus ehitatavat suuri teid, mis ei tolma, seal võidakse kihutada, aga siin piisaks hobusest ja raudteestki. Ja ei tea, kuhu nii suur rutt peaks olema… siin väikeses riigis peaks väiksema kiirusega oma asju õiendada jõudma.“

Lahkun talust. Lükkan veidi maad ratast käe kõrval ja kõnnin ise tee ääres rohus — õige küll, siit see päris tolm külge hakkabki. Ja ristikheinapõld maantee ääres on tolmust tõepoolest hall.

Sõidan edasi ja mõtlen vana peremehe sõnadele — tahavad nende masinatega sõita, siis tehku ka teed, mis ei tolma. Aga vana peremees peaks mäletama neid aegu, mil suured postmaanteedki olid kevadeti ja sügiseti peaaegu läbipääsematud. Iseseisvuse ajal, nende kiirusemasinate tulekuga on meie teed ometi tundmatuseni muutunud. Nüüd võib temagi mööda kumerat ja hästi korrashoitud teed igal ajal Iisakusse sõita oma väikesi asju ajama.

Mis puutub aga kiirusse ja ruttu, siis olen teistegi vanameeste kurtmisi selle üle kuulnud, jah, targutasin isegi äsja sellest ja mõlgutasin mõtteid, — kuid seda ruttu ei peata enam keegi. See läheb juba omasoodu. Talu õues kuuriseina ääres oli jalgratas. Kas oli see poja või sulase oma? Sellega nähtavasti ollakse leppinud. Noored ei lähe naaberkülla simmanile enam jala, vaid sõidavad jalgrattaga. Ja vanamehel endalgi on kindlasti hea meel, kui poeg rattale istub ja mõne väikese asja Iisakus ära õiendab nagu muu seas.

Maapind hakkab järjest tõusma, metsad taganevad, kuna põllulapid tungivad suure tee äärde. Terevere kohal tulen rattalt maha ja lasen pilgu libiseda üle kauguste. Vaade on siit väga avar, näib, nagu asetseks Iisaku kirik oma alevikuga kõrgel, ümbrust valitseval soosaarel. Siia paistavad jõgede sinised paelad ja teede hallid lindid. Idapoolsete metsade ladvad jäävad madalale, nii et võid üle nende näha kaugeid külasid ja üksiktalusid. Lääne poole ulatub pilk üle metsasalude ja väiksemate küngaste kuni Murakasooni välja, mis paistab taevarannal tumeda viiruna nagu sügisene meri.

Ma ei tea, kas on ilmastikuolud õige soodsad või minu kaugustetaju silmapilgul erakordselt suur, kuid mulle näib, et kuski mujal kodumaal sellist avarat väljavaadet ei ole kui siin Alutaguse metsades Terevere seljakul. Otepää Väike-Munamäelt võib ju küll näha kaugele üle kuppelküngaste, ilusa ilmaga võid isegi Haanja kühmi eraldada taevapiiril, kuid ometi ei ole seda avarust ega kaugust, mis siin, kõik näib seal kägarduvat mäekuplite ja seljakute taha. Ja Suur-Munamäelt ootad alati rohkem kui ta anda suudab, juba see toob pettumusi. Pealegi tõuseb tihedasti asustatud ja suure teevõrguga läbitud Haanja maastikult alati nii palju tolmu, et see silmapiiri peidab või ähmaseks teeb. Siin ei ole aga midagi vaadet häirimas — rohelised metsaladvad, niidud ja ääretu soo.

Mõni kilomeeter Iisakust edasi hakkab maapind taas madalduma ja tasanema, metsaladvad tõusevad kõrgemale, avar vaade kaob. Sälliku kohal algavad metsad, kuna asulad kaovad. Jällegi kahel pool kõrged metsamüürid, ees — hall teelint.

Päike on juba keskõhtus, kui jõuan Rannapungerjale. Ma tean, siia oleks pidanud sõitma kevadel jäälagunemise ning suurvee ajal. Siis oleks siin näinud hoopis teissugust elu ja liikumist, siis oleks näinud, kuidas küttepuud Alutaguse metsadest välja ujuvad ja uljad parvepoisid pikil looklevail palgiparvedel elukardetavaid sõite teevad. Rannapungerja ja Lohusuu — need on suurimad Alutaguse metsamaterjali turustamiskohad, siitkaudu läheb laiali suurem osa neid küttepuid, propse ja palke, mis suured Alutaguse metsad annavad. Praegu on parvetamine juba lõppenud, kuid kaldad jõesuudme ümber on metsamaterjali täis, nagu poleks seda siit kuhugi viidudki, seda annab kogu suve vedada ja laiali saata.

Jõgi lõikab läbi kõrged Peipsi-äärsed liivaluited, on küllaltki sügav ning veerikas, oleks oma alamjooksul laevadelegi sõidetav, kui need aga jõesuudmest üles pääseksid. Seda aga ei saa. Peipsi lained uhavad jõesuudme liiva täis, nii et Vasknarva ja Tartu vahel ühendust pidav reisijateaurik ei pääse randa, vaid võtab reisijaid peale kaugel järvel paatidelt.

Ronin üles jõe paremale kaldale, kõrgele liivaluitele, löön taas kaardi lahti, et selle järgi jälgida, kust saab Rannapungerja jõgi oma veed. Selgub, et selle nime all tuntakse teda ainult kümne kuni kaheteistkümne kilomeetri pikkuselt jõesuudmest ülespoole. Lisajõed, mis vesi kokku kannavad õige laialdaselt maa-alalt, kannavad igaüks erinime. Suurim neist, Roostoja, saab alguse Pagari asunduse lähedalt, temaga liitub Iisaku kohal Mäetaguse jõgi; parempoolsed lisajõed saavad alguse Tudu ja Oonurme metsadest, — seega läbivad nad Alutaguse metsarikkamad alad, olles ühtlasi headeks parvetusteedeks. Teiseks tähtsamaks parveteeks on Avi jõgi, mis suubub Peipsisse Lohusuu kohalt. See toob oma veed Paasvere ja Avinurme metsadest.

Need kaks jõge on kaua aega olnud Alutaguse metsade elusooned ja kaubateed, seda jutustab jõesuudmes puuvirnade ümber askeldav metsamees, kellega sobitan juttu. Kui palju neid jõgesid mööda on metsadest välja toodud palke, propse, saepakke ja küttepuid — kes seda jõuaks lugeda või meeles pidada! Kuid nüüd hakkab nende tähtsus langema. Sonda—Mustvee kitsarööpmeline raudtee võtab suurema osa vedusid enda kätte. Ja veoautod tungivad nüüd igale poole. Tudulinna—Roela maantee on nüüd autodele sõidetav, lase millal tahad. Aastat kakskümmend tagasi ei saanud sealt kevadeti läbi ei jalgsi ega hobusega, nüüd vurab seda teed mööda üks veoauto teise järel.

Mees sülitab laias kaares ja heidab tüdinult käega. Tea kui kaua need metsad sedasi vastu panevad. Leiutavad kõiksuguseid masinaid, millega kiiresti kihutada ja vedusid vedada, aga seda ei saa, et metsad kiiremini kasvama paneksid. Jah, tehku, mis tahavad, aga Jumala ja looduse vastu ei saa. Seeme idaneb ja puu kasvab tänapäeval niisama aeglaselt nagu sada aastat tagasi. Kas ei ole leiutatud veel sellist kunsti, mis metsad kiiremini kasvama paneks, või sellist rohtu, et tilguta mõni piisk puujuurele ja puu sirgub suureks mõne päevaga? Muidugi ei ole, ei leiutatagi! Jumala ja looduse vastu ei saa. Aga puude mahavõtmise ja väljavedamise kunst on neil selge ülearu. Tea, millal nad lennukiga hakkavad siit puid välja vedama?

„Kas olete sõitnud mööda Sonda—Mustvee raudteed?“ küsib metsamees lõpuks. „Kogu see raudteeäärne on üksainus suur metsa surnuaed — puuvirn puuvirna kõrval.“

Vanamees on tusane ja pahur metsade mahavõtmise, võib-olla veel enam teenistuse vähenemise pärast, mille võtavad üle raudteed ja veoautod.

Püüan juhtida juttu mujale.

„Kas võtate osa ka kevadistest parvetustöödest?“

„Võtan küll.“

„Kuidas seda toimetatakse?“ pärin edasi. „On vist küll lõbus ja huvitav töö? Ja kuidas on teenistusega?“

Püüan oma kõnele lisandada naljatooni, et hajutada vana metsamehe pahurat tuju ja võita usaldust. Arvan, et päris tore oleks parve peal liuelda mööda jõge, sekka laulu lasta ja vaadelda jumalaloodust.

Mees mõõdab mind asjaliku pilguga pealaest jalatallani, siis küsib:

„Kas olete asja peal väljas või sõidate lusti?“

Ikka veel umbusklik ja pahur! Seletan otsekoheselt:

„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.“

Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:

„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe — otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…“

Vanamees viskab plotskiotsa maha, astub jalaga peale ja muheleb naerda veidrat ajalehemeest.

Ma mõistan, ajalehemees tuli otsima parvepoisi-romantikat, nagu oli seda lugenud kirjandusest, leidis eest aga igapäevsed töömehed, kes olid leivateenistusel väljas.

„Jah,“ sõitlen siinsamas endaga, „sa ei ole parem neist ajalehemehist, ajad taga ka mingisugust minevikuromantikat ja oled pettunud, kui seda ei leia. Kõik ilusamad ajad on juba enne meid olnud. Teatud east peale vaatame kõik tagasi ja igatseme vanu aegu. Omamoodi romantik on see vana metsameeski, kes ei salli veoautosid ja raudteed siin kolkas. Vanasti oli tema arvates parem, kui parvetamine oli hoogsam ja killavoorid liikusid talveti üle külmunud soode. Küllap tuleb kord aeg, mil praegused aururongid ja teelt tolmupilvi keerutavad autod on vanaaegne romantika, asemele tulnud uus aga reaalne olevik, romantikata ning huvitu.“

Istun vana metsamehe kõrvale palgiotsale ja küsin õige asjalikult:

„Kuidas oli siin tänavu talvel ja kevadel teenistusega?“

Selle küsimusega, võib-olla ka tooniga taban õiget nooti, see ei ole reporteri veider küsimus.

„Keskelt läbi,“ vastab vanamees siiralt ning usaldavalt. „Ei või just nuriseda, ehk küll on olnud ka paremaid aegu, kuid on olnud ka halvemat teenistust.“

Nüüd sobib jutt, nagu ta meeste vahel peab olema, asjalik ja otsekohene. Vana metsamees kõneleb pikalt ja laialt, kuidas siin metsatöid tehakse ja palke parvetatakse. Talvel veetakse hobustega puutagavarad jõe äärde, nüüd muidugi ka kitsarööpmelise jaamadesse kokku. Sealt on edasitoimetamine kerge. Jõgede ääres aga algab jääminekuga kiire löö, saadetakse puid alla lahtiselt ja plotitud, s. t. kokkupandud parvedes. Tuleb parvedel kaasa sõita või lahtise parvetamise puhul põõsaste taha ja madalikele kinnijäänud puid lahti päästa. Mitme omaniku puud on — peab vaatama ja vaheaegu pidama, et segamini ei läheks. Mõned palgid vettivad raskeks ja vajuvad põhja, sinna nad jäävadki. Küllap siingi jõe põhjas puhkab mõni hea majatäis palke. Siit Rannapungerjast saadetakse puitmaterjal enamasti Narva, jällegi peaasjalikult parvedes. Plotitakse uuesti tugevad parved, mida siis hobustega mööda madalat Peipsi randa edasi veetakse.

Ajame veel juttu ühest ja teisest asjast. Kui lahkume, ulatab vana metsamees mulle oma krobelise käe ja lausub sõbralikult:

„Head aega siis… ja nägemiseni.“





TUDULINNA.
Tudulinnas kohtan kohe esimesel sammul täiesti ootamata vana tuttavat ja sõjaseltsimeest, kellega üheskoos külmetasime Karpaatides ja tammusime Rumeenia väljadel, ka Vabadussõjas kohtusime mõnikord. Ta väljub poest ja hüüab mind nimepidi, vana tuttava sõjaaegse hüüdnimega. Vaatan ja tunnistan — ta on ikka endine, väikeselt rõõmsailmeline, veidi unistav. Ainult peenikesi kortse on silmanurkadesse siginud.

Tervitused hulga aja tagant, esimesed küsimused üksteise peale: kust tulen, milline saatus mu siia toonud, kuidas elan?

Ma teadsin, et ta elab siin kuski Alutaguse kandis, ta kõneles kaevikuis sageli oma kaugest kodust, metsadest ja soodest — ihkas sinna tagasi. Siia tagasi ta on tulnudki, hüljates kõik pakutavad kohad pealinnas, mida Vabariigi algupäevil nii kerge oli saada. Peab siin oma isatalu ega mõtlegi kodukohast lahkuda.

Jutustan talle, et teen ringreisu kodumaal, eriti olen huvitatud Alutaguse kõrvenurgast, mille omapärasest elust juba poisikesena nii palju kuulsin. Tahaksin seda eraldatud maanurka lähemalt vaadelda ja kuuldud mälestusi elustada.

Sõber naeratab:

„Kas sa nüüd küll seda omapärast elu enam leiad, millest kuuldused sinu poisikesepõlves välismaailma ulatusid, selles kahtlen. Elu on omasoodu edasi läinud ja siia kõrvenurkagi muudatusi toonud. Meie ei ole enam välismaailmast eraldatud nurgake. Uued teed, raadio, ajalehed — need on välismaailma meile kättesaadavaks teinud. Oleksid pidanud vähemalt kakskümmend aastat varem tulema, kuid ole terve tulemast nüüdki, ehk leiame veel kuski soosaarel üksiktalu, kus võid näha vana aja jälgi.“

„Pole viga,“ lausun omalt poolt, „elu pole muuseum, et ta muutumatuna püsib, elu peabki edasi minema. Olen tee peal juba õpetust saanud, vanade aegade tagakurtmisi kuulnud ja uue elu paratamatut läbimurdmist näinud.“

Nii lepimegi vana sõjaseltsimehega kokku, et vaatame esiteks tema kodukoha alevikku ja heidame ka pilgu selle omapärasesse minevikku, niipalju kui see võimalikuks osutub. Temal on praegu töövaheaeg, sõidab meelsasti minuga päeva kaks-kolm kaasa, kuid kõigepealt pean siin päevapuhkuse tegema. Nii oli meil ju vanasti Rumeeniaski — kaks päeva rännakuid, siis päevapuhkus. Naerame mõlemad vanu mälestusi elustades ja sammume edasi. Siis jääb aga sõber äkki seisma ja küsib eksamineerides:

„Kas sa tead täpselt, kus sa praegu oled?“

Ma ei mõista seda küsimust, protestin:

„Miks ei tea, Tudulinnas olen. Või on talle vahepeal uus nimi antud?“

„Kas sa mitte Tudus ei ole?“

„Kuidas Tudu? Tudu on ju siit veel tükk maad edasi.“

Nüüd naerab mu kaaslane rõõmsalt:

„See on hea, et sa seda tead ja vahet oskad teha. Seal välismaailmas — kui tarvitada veel seda vana sõna — ei tehta sageli vahet Tudu ja Tudulinna vahel, arvatakse, et on üks ja seesama. Isegi ametiasutised Tallinnas samastavad need kaks asulat.“

„Mis sa siis minust õige arvad,“ protestin veelgi. „Kodumaa maateadust ma veidi ikka peaksin teadma — juba oma ameti pärast. Pealegi sõidan, kaardid paunas.“

„Siis on kõik korras,“ heidab sõber käega ja viib jutu mujale. „Vaatame siis seda Tudulinnat lähemalt.“

Tudulinna ei jätagi küla muljet, pigemini näib ta alevina või väikese linnana. Majad on tänava ääres, elamud eranditult kõrvalhooneist lahus, paljud isegi kahekordsed. Puhtus ja kord näib valitsevat tudulinlaste kodude ümber, mõne talu ümber on suured vanad viljapuuaiad, teiste lähedal on nad asutamisel.

Sõber viib mu küla taha linnamäele, kus avaneb ilus vaade külale ja jõele. Küla ümber korralikult haritud põllud, eemalt paistavad mõned tuuleveskid, kõike seda piirab tumeda müürina suur mets, Alutaguse laas.

Siis hakkab ta käima talust tallu ja veab mind endaga kaasa. Tema talu ei olegi Tudulinnas, vaid asetseb mõni kilomeeter külast väljas. Ta tuli siia asjatalituse pärast, on mingisugune ühisüritus, seotud ühingupoega või pangaga. Seepärast ka need käigud, mida ma meelsasti kaasa teen, sest nii avaneb mul võimalus näha nende kodusid seestpoolt.

Ja selgub üllatavalt, et Tudulinna on Virumaa kultuurseim paik. Rikkaim ta küll ei ole, olen suuremat jõukust näinud Pandivere kõrgala taludes ja mõnes rannakülas, kus rikkus on saadud merel seigeldes, kuid nii kõrget kodukultuuri pole näinud kusagil. Elamud on nelja-viietoalised, puhtad ja lihtsalt, kuid — tahaks öelda — stiilselt sisustatud. Kodukootud vaibad ja kardinad, omatehtud mööbel… Näib, et linnamaitse ei ole siia sisse tunginud võõrkehana, kõik kodude sisustus on omaette aegade jooksul välja arenenud ja omapärase vormi võtnud. Tal on olnud aega pikkamööda ning omaette areneda ja labastavat linnamõju vältida, sest ühenduse pidamine välismaailmaga oli kuni viimase ajani kitsendatud. Ja mis aegade jooksul välismõjudest vastu võetigi, see loodi ümber ja sulatati kokku koduse omapäraga.

Mäletan, et paari aasta eest külastasin üht sisemaa jõukat talu, kus oli rikkust palju, kuid kodukultuuri vähe. Söögitoas oli uhkelt poleeritud puhvetikapp, mille otsa oli pandud painapakult võetud look kuivama. Saalis oli kallis tiibklaver, kuid see ei olnud mängimiseks, selle peal vedelesid üliõpilasest tütre puudritopsid ja pleekimast toodud kangad, kuna saali pehmele mööblile olid laiali laotud lõngavihid ja lappimiseks väljavalitud pesu.

Tudulinnas ei näinud midagi sellesarnast. Siingi on klavereid, ja nad sobivad siia kodudesse. Ühes talus nägin vanamoelist orelit, kus peremees ise kirikulaule mängis. On orelimängu omal ajal Iisaku kihelkonnakoolis õppinud. Selgub, et sel kihelkonnakoolil on ümbrusele suur mõju olnud. Paljud vanemad või keskealised peremehed ja -naised on seal oma hariduse saanud. Nüüd muidugi on lapsi keskkoolides ja ülikooliski.

Kui viimaks sõbraga kõik käigud tehtud, sammume mööda teed tema kodu poole. Tõukan ratast kõrval ja vaikin.

„Sa vaikid,“ ütleb sõber, „oled pettunud, et ei leia enam endisi vokimeistreid, regede, toolide ja tünnivitste tegijaid?“

„Mis nüüd seda… aga kultuuri on teil palju, omapärast kodukultuuri. Päris kahju hakkab, et teil välismaailmaga läbikäimine praegu nii hõlpsaks saanud… Kardan, et mõne aja pärast see omapära kaob, suhtlemine nivelleerib ja hävitab omapära. Näed isegi — raadioantennid on katusel, vanaperemehe orelimängu sekka kostab naabermaja aknast raadio mustlasmuusikat ja šlaagereid, need on ühised üle maa. Vaata — karjaplika tuleb koplist loomadega ja kõõrutab laulda: „Mets mühiseb ja kägu kuk’ma jääb.“ Selle viisi on kindlasti raadio levitanud.“