Alutaguse metsades - 04

Mina muudan oma sõiduteed, pöördun Iila küla kohalt kõrvale, et külastada veel kord Mahu sadamat, millest viimasel ajal näib kasvavat Kundale kardetav võistleja.

Peale mõningat sõitu ja eksimisigi liivastel metsateedel jõuangi Mahu randa. Kord käisin siin poisikesena tädipojaga kartuleid viimas. Siis ta oli tähtsusetu sadamake, õieti ei olnudki sadam, vaid väike laadimiskoht, kust soomlased võtsid kartuleid. Harva eksis siia mõni suurem purjekas, et võtta puid ja palke peale. Tormi eest laevad siin varju ei leidnud, tormipakku mindi Kunda sadamasse. Sadamasilda siin ka ei olnud, vankrid aeti madalasse vette, sealt laeti kartulikotid paati ja paat viis nad omakorda laevale.

Nüüd töötab siin süvendaja, merre ehitatakse muul meretuulte vastu ja laadimise hõlbustamiseks sild. See töö on praegu käimas. Mahu võtab nähtavasti vana Lontova kaubalaevad üle. Taani aktsiaselts, kellele kuulub Kunda vabrik ja sadam, ei ole huvitatud vana Lontova kaubandusest, kõrgete sillamaksudega peletatakse eemale needki vähesed soome jaalad, mis sinna veel käivad.

Ka muidu on Mahu palju muutunud, endiste kalurionnide asemele on tekkinud klaasverandadega maju. Ma tean selle jõukuse tõusu põhjusi — meri ja salapiiritus. Kuid sellest ei saa kirjutada. See on omapärane jonnakas võitlus, mida peavad viru viikingid petliku merega ja kurja piirivalvega. Ma tean, see ei ole tahe kergesti rikastuda, see on pigemini omapärane hasartmäng, mis sunnib kõik kaardile panema, isegi elu; see on mingisugune atavism, mis vanade viru viikingite järglasis salakaubitsemise hasardis väljendub.

Siin elasid omal ajal minu kolm koolivenda. Üks neist jäi revolutsioonikeerises Venemaale, teine hukkus piirituspaadil, kolmas — ime küll! — teenivat kuski Läänemaa kandis piirivalves. Ta tunneb väga hästi ühe poole mängu, nüüd katsub mängida vastaspoolel. Ta kõnelevat salakaubavedajaile: teie asi on salakaupa tuua, meie asi — seda kinni püüda; kumb kangem on, jääb peale. Aus mäng — igatahes!

Ega mul siin Mahus muud olegi teha. Uus põlv on peale kasvanud, kes mind ei tunne, minuealised on kõik võõraks jäänud või kodust välja veerenud. Nemadki on vaadanud rohkem mere kui maa poole. Istun rattale ja sõidan tagasi.

Veidi maad sealpool Viru-Nigula kirikut jõuan Tallinn—Narva maanteele, kus Pada linnamäel teen peatuse ja puhkuse. Siingi on kõik vanad tuttavad kohad, nii hea on neis paigus liikuda ja möödunud aegu elustada. Siin linnamäel ja selle jalal orus Pada jõe kaldal peeti kihelkonna laulu- ja lastepidusid, kus minagi omal ajal osaline ja asjamees olin. Neid kõrgeid nõlvu mööda sai alla veeretada ning üles ronida, kuna vallidelt otsisime vanade eestlaste mõõku ja odasid.



Pada linnamägi.
Nüüd laotan kaardi enda ette ja määran selle järgi maastikku. See võis omal ajal olla tugev linnus idatee ääres, ja ainuke tee võis juba vanal hallil ajal ainult siit läbi käia. Põhja pool on meri, lõunas Samma sood, mujalt läbipääsu ei olnud — kõik, mis läänest idasse või sealt siia liikus, pidi ainult seda teed tarvitama. Siit tungis ristiusk idasse, siit läbi pidid liikuma Joann Julma sõjasalgad ja siit läks Karl XII oma vägedega Narva alla.

Kaldun arvama, et Tallinn—Narva maantee ei ole aegade jooksul oma asupaika muutnud, võib-olla mõni käänak on kadunud, muidu võis ta kulgeda ikka sama joont mööda, kord merele lähenedes, kord kaugenedes. Praegu on ta hästi sillutatud ning korras, sõida nagu mööda nahka. Ja liiklemine on elav, ei jõuagi loendada neid autosid ning omnibusi, mis sust mööda kihutavad ja vastu tulevad. See kõik näib nii harilik olevat, et karjanegi, kes tee ääres istub ja vilet meisterdab, pead ei tõsta pööraselt kihutava sõiduki vaatlemiseks.

Mina teen parajat sõitu ja märkan, kuidas kohad aeg-ajalt võõramaks jäävad. Siit on muidugi mitugi korda läbi käidud ja sõidetud, kuid need kohad ei jutusta mulle enam midagi, nagu kodulähedased. Olgu, lausun endale, nii see peabki olema. Ega ma tulnud teele mälestusi elustama, vaid uut nägema.

Aseri tsemendivabrikust sõidan mööda. See surev ning lagunev tööstuspaik paistab teelegi selgesti. Siin käisin alles hiljuti ja nägin, kuidas krohv iga maja küljest pudenes, teed rohtusid ja punases roostes raudteerööpad aina kaduvusest jutustasid. Omal ajal suure Venemaa tarvis ehitatud, kujunes Aseri perekaks tööstuskohaks, kuna ta Eesti ajal seisma jäi, saades oma võistlejalt Kunda vabrikult selle eest tasu. Nüüd on ka tasusaamise aeg läbi ja ehitised lähevad lammutamisele.

Väheste peatustega siin-seal jõuan aegsasti enne õhtut Ontika kõrgele kaldale, kus olen alati peatunud ega taha ka nüüd mööda sõita. Siin ulatuvat meie paekallas kõige kõrgemale, nagu kirjutavad maateaduseraamatud.

Ja tõepoolest avaneb siit vaade kaugele. Sirge randjoon Letipää neemest kuni Vene rannani on siia selgesti näha, kilomeetrit viiskümmend kummalegi poole. Põhjast paistavad sinavate kühmadena Suursaare mäed ja mereseljal võid igal ajal näha mitu aurikusuitsu ning purjetäppi. Sellist avarust ei ole meie kodumaal igal pool.

Imelik mõju on randjoonel! Siin on randjoon sirge — puuduvad salakauba-viikingid ja laevaomanikud. Kundast peale algab sopiline randjoon, sealt algab ka teissugune randlaste elu. Siin on kehvad kalurikülad, või väiketalunikud, kellele meri ainult väikeseks lisateenistuseks, uljaid merimehi ja salakauba-viikingeid siin rannas ei tunta, elutempo on rahulikum, salakaubitsemiskirg väiksem. Toilast peale algavad suvilad ja ulatuvad välja Narva-Jõesuuni. Jällegi isesugune meelsus valitseb neis paikades. Vene ajal andsid suvilad omanikele head tulu, nüüd aga kaovad nad tõusva tööstuse eest.

Olen siin rannas pärast Vabadussõda veetnud mõnegi suve: ühe suve olin Toilas, kaks Sillamäel, kaks Merikülas ja ühe Narva-Jõesuuski. Tol ajal elati neis paigus vanade heade aegade mälestusist. Vaat kuidas ikka Vene ajal oli! Suvila eest said kaks- kuni kolmsada rubla suves üüri ja mis sa veel muidu kätt või jalga liigutasid, puha maksti puhtas rahas kinni. Igal Sillamäe talumehel oli hobune ja troska, millega suvitajaid vedas küla ja jaama vahet — kaks-kolm rubla päevas teenida oli vähene asi. Lapsed tõid suvitajaile marju, naised pesid pesu — raha tuli niipalju, et iga paari-kolme aastaga võisid üles lüüa uue suvila. Ja võtjaist puudu ei olnud, ehitusel olevad majad telliti ette.

Sinul, väikeste nõuetega haritlasel oli raske seal mingisugusel positsioonil püsida, sa tarvitasid nii vähe ja maksid vähe, et ei tasunud sind võttagi. Tuli naine võid pakkuma, siis teatas kahekordse hinna:

„Nael maksab sada marka, aga saksalt tahaksin sada kümme saada.“

Kui sellele kahekordsele hinnale vastu juhtusid rääkima, siis öeldi kohe:

„Kui teie saks ei ole ja maksta ei jõua, mis te siis suvitama tulite?“

Ja siinsamas seletati jälle pikalt ja laialt, kuidas vene saksad laialt elanud ja palju maksnud. Seal majas elanud kümme aastat üksik härra, kellel igal suvel kaasas olnud kuus teenijat; tolles majas elanud aga proua, kes küsitud hinnast ikka mõne kopika üle maksnud.

Sa ei oska sellele midagi vastata, seda enam, et näed, kuidas need varandused nüüd kasutamata hävivad. Suurem osa neist majust on sõjaajal rüüstatud ja aknad sisse pekstud, sinu ühe-kahe toa üürist ei piisa omanikule tulekindlustusmaksudekski. Paljud hakkasid kohe suvilaid müüma, peamiselt lammutamiseks ja äravedamiseks, et saadud rahaga väikesele põllumajapidamisele jalgu alla saada. Üks mees jutustas pisarsilmil, et enamlased viinud ära ta ainsa hobuse, uue hankimiseks pidanud ta ära müüma ühe suvila. Selle eest saanud viiskümmend tuhat, marka ja niisama palju maksnud ka uus hobune. Hobused olid pärast sõda hinnas.

Nii elati tol ajal siin — omal ajal kuulsas suvitusrannas. Kas nüüd peaks olema meelsus muutunud ja eluviis praegusaja nõuetega kohastunud?



Presidendi loss Orul.
Kui õige oma reisukavast väike kõrvalpõige teha ja sinna sõita, kas või Toilassegi. Seal siiski vanu aegu nii taga ei nutetud, rajati asundustalusid ja käidi kalastamas. Palju rohkem kõneldi lõbusaid lugusid vene tõusik-miljonäri Jelissejevi kuulsa Oru lossi ehitamisest. Sinna alles olevat insenerid osanud raha matta, kuid seda pudenenud ka ümberkaudsele rahvale lisatööde ja vedude eest. Ja väga kerge olevat olnud see teenistus: hommikul panid liivakoorma peale ja sõitsid ehituse juurde, registreerisid end kümniku juures, siis läksid koju põllutööle; õhtul panid taas koorma peale ja registreerisid uuesti — päev oli kirjas, päevapalk tuli. Mitte asjata ei kõnelda, et Jelissejev aidanud nii mõnelgi Voka ja Konju mehel talusid osta.

Palju, palju olevat Jelissejev siia raha matnud. Taimestiku, osalt maastikugi on ta oma rahaga muutnud ja uueks loonud. Et oma üksildast residentsi suurendada, ostnud piiriäärseid maalappe kokku, lammutanud majad ja ehitanud oma rahaga mujale uued. Kirik, triiphooned, maneež uhkete sõiduhobustega kuulusid selle miljonäri lossi juurde. Ometi pole ta kunagi ise oma hobustega sõitnud, vaid ikka posthobustega Jõhvist Orule. Ja viisteist rubla olnud tema jootraha. Postipoistel olevat tema sõidutamiseks kindel järjekord olnud, et igaüks vürstlikust jootrahast oma osa saaks.

Selliseid ja palju teisigi jutte armastati kõnelda Jelissejevist ja Oru lossi ehitamisest. Kui mina lossi ja parki külastasin, olid nad mõlemad maha jäetud ja kandsid sõjaaegseid rüüstamisjälgi, millele lisandusid väikesed kõdunemismärgid. Park oli umbe kasvanud, teed rohtunud, kuna ehitistest pudenes krohvi. Sisemuses oli aga toredust veel küllalt. Mäletan raamatukogu — suured kapid toredaid kuldköiteid täis. Lõin mõne köite lahti — aastakäigud „Nivat“ ja muid väärtuseta pildiajakirju. Kirjandus ei olnud selle mehe maailm, aga kuldköites sobis siia ruumi igasugune raamat ja ajakiri.

Nüüd ehitatakse ümber ja parandatakse seda lossi Eesti presidendi tarvis. Oleks ehk huvitav näha, missugune ilme talle nüüd antakse, kuid — heidan käega. Jäägu pealegi nägemata. On siiski huvitavam istuda siin kõrgel kaldal ja lasta silmadel rännata üle avara veevälja, kui seirata vana miljonäri tujukaid rikkuseavaldusi. Seda enam, et praegu saabub siia üks sisemaa kool õpireisule.

Omnibus jäetakse eemale seisma, rüsinal tungivad õpilased välja ja jooksevad istumisest kangeks jäänud jalgadel komistades ning kohmakalt mere poole. Imestushüüetel ei ole piiri. Jumal, kas see ongi meri! Heldus, missugune ta on! Ei mina arvanud, et ta niisugune on, arvasin, et on nagu meie järv, muudkui suurem. Miks ta sealt eemalt ülespoole kerkib, taevale vastu läheb? Ja teist kallast ei ole tõepoolest näha! Vaevalt-vaevalt märkad, kui meri lõpeb ja taevas algab. Mis valged asjad need seal eemal on? Just nagu hanekari.

Üks valgepäine tüdruk võtab märkmiku ja pliiatsi välja.

„Oh meri, sa vägev meri!” deklameerib ta kõvasti ja hakkab kirjutama.

Nähtavasti on tal kavatsus värskete muljetega merele vägevat luuletist kirjutada, kuid sellest ei tule midagi välja. Silmad jooksevad ringi mööda avarust, tuul vassutab juukseid — on niigi hea olla. Teised kilkavad, tammuvad edasi-tagasi, küsivad ja kostavad läbisegamini.

Nüüd jõuavad kohale ka õpetajad ja hakkavad noori märatsejaid kohe kaldaservalt tagasi tõrjuma. Vaadatagu ometi ette ja ärgu tungitagu nii kalda äärele, siit võib kergesti alla kukkuda.

Alles nüüd märkavad lapsed kõrget järsku kallast, ja kohe tunneb keegi, et tal hakkab pea pööritama. Jookseb mõne sammu tagasi ja ütleb, et, Issand, tema ei jõua enam. Teised jooksevad kaldal edasi-tagasi, näevad siin ja seal paekivinukke nagu räästaid üle kuristiku rippumas. Poisid loobivad kive kaldast alla, püüavad kuulata, kas kukkus merre, ja küsivad siis, kuidas siit alla pääseb, õpetajad püüavad seletada ranniku profiili ja kihilist koostist, kuid neid ei kuulata. Keegi märkab purje merepinnal ja teatab sellest hõisates teistele. Ka suitsupilvi nähakse, kuid neile ei mõisteta tähendust anda enne kui õpetaja asja ära seletab.

Kuidas siit alla saab, päritakse minult. Kas pääseb siit üldse alla? Kas olen siit ranna inimesi? Siit küll ei ole, kuid alla võin juhatada.

Viin noortesalga paarsada meetrit edasi, kus teadsin olevat teeraja. Lähen ise ees, kuna õpireisijad tulevad järele. Näen, kuidas mõni otse väriseb erutusest ja uute muljete rohkusest. Ega olegi allaminek kerge. Mööda kaldakülge lookleb kitsas teerada, nii äkiline, et peab targu selle tarvis pandud käsipuist kinni hoidma. Siia on koguni trepiastmed tehtud, sealt viib meetrit viis, kuus redel alla, treppidest ei piisaks.

Õpireisijad peatuvad vahete-vahel ja hõikavad: „Õpetaja, siin lõppes paekivi ära, siin on liivakivi, siin must tahvelkivi.“ Kui jõutakse alla rusukaldeni, sibatakse juba joosta. Mis siin viga, siin pole kukkumist karta, tee läheb libamisi. Keegi libiseb siiski ja teatab teistele, et tema jalgade all on selge savi.


Paekallas Põhjarannikul.
Alla jõudes rutatakse kohe merd katsuma. Väike tütarlaps jookseb veepiirini, pistab sõrmed vette ja kilkab. Nüüd rullub laine randa, uhab üle tütarlapse riidest kingad ja sukad kuni põlvini. „Oh sa Jumal, ma sain läbimärjaks!“ kilkab taas plika ja jookseb tagasi. Poisid teevad end meelega märjaks — mere ääres muidu ei saa. Teised kükitavad maha, võtavad pihupesale vett ja maitsevad — õige küll, merevesi on soolane.

Nüüd leitakse parajaid lutsukive — ime, kui siledad ja libedad nad kõik on! — ja hakatakse lutsu viskama. Ühed tahaksid paadiga sõita, teised kipuvad ujuma, et siis oleks kodus hea teistele rääkida, et oled meres supelnud. Õpetaja suplema ei luba, kuid põlvini vees võib sulistada küll.

Eemal kõrge kalda all kitsal rannaribal on kalurite paadid, võrgukuurid ja suitsutamisahjud. Neid tahetakse näha. Parajasti askeldavadki seal kalurid, on võimalus näha, kuidas neid suitsusilke tehakse, mis peergudest korvides sisemaale müügile tulevad. Kalurid on lahked mehed, näitavad maameestele suitsutamisahjusid ja seletavad püügi- ja kalasuitsutamissaladusi. Kõigile antakse värskeid, praegu ahjust tulnud suitsusilke maitseda. Leitakse nad nii head olevat, et keele viivad alla.

„Aga,“ pärib korraga üks poiss, „kuidas te need korvid siit kaldast üles saate? See annab alles kanda.“

Ja teine pärib omakorda:

„Kuidas te need paadidki siia alla olete saanud? Ja kuidas neid jälle üles saab?“

„Ega me neid seljas küll üles ja alla kanna,“ seletab muheldes vana kalur. „Vaadake seda trossi siin — kuhu see viib?“

Alles nüüd märgatakse trossi, mis on kinnitatud ühe otsaga siin all tugevate postide külge, kuna teine ots viib üles kaldale.

„Vaat, seda trossi mööda vinnamegi kalasaagi üles. Umbes poole tunni pärast saame siin tööga valmis, siis võite seda näha, kui läbete niikaua oodata.“

Miks ei läbe — seda tahavad kõik näha. Selleks nad siia tulidki, et kõike vaadata, mis on uus ja huvitav, seletatakse kalureile.

Nüüd liigub õpireisijate jõuk tagasi teeraja poole, et õigel ajal kohal olla, kui ülesvinnamine algab. Teel korjatakse mälestuseks konnakarpe, libedaks kulunud kivikesi ja muud, mida kodus ei ole. Üks on leidnud tahvelkivitüki ja juba jõudnud äragi proovida, et see on nii pehme, et võib noaga lõigata. Teatab sellest leiust ka teistele ja nüüd tahavad kõik leida kive, mida võib noaga lõigata.

Sel ajal kui teised otsivad pehmet kivi, tuleb üks väike poiss minu juurde ja küsib aralt:

„Ma tahtsin teilt midagi küsida — kuhu need laevad jäid, mis ülalt kaldalt võis näha, kolm purjekat ja kaks aurikut? Kas nad juba ära sõitsid kaugele? Siia alla pole praegu ühtki laeva näha.“

„Kas sa näed, mis tema uurib,“ patsutan poisile õlale. „Selles asjas peab kohe selgusele jõudma. Lähme nüüd ruttu üles. Enne aga vaata veel teraselt, kas näed mõnd purje, aurikusuitsu või saart.“

Poiss teritab silmi ja vaatab pingutades üle kogu laia veevälja, siis teatab:

„Ei näe, midagi ei ole näha.“

Nüüd läheme üles, mina ees, poiss järel. Aeg-ajalt peatub väikemees ja vaatab tagasi merele. Umbes pooles kaldas hõikab:

„Juba üks puri jälle nähtaval!“

„Lähme aga edasi!“

Jõuame üles, kohe loeb poiss mitu purje ja aurikusuitsu.

„Kust nad nüüd jälle nähtavale tulid? Kas need tumedad seal eemal on saared? Ka neid ei olnud alla näha.“

Arutame seda asja ja nüüd selgub väikemehele esimest korda oma kogemuste põhjal, et maakera on tõesti ümmargune. Ta tahaks veel kord alla lipata ja veenduda, kas sinna alla siis tõesti neid laevu näha ei ole, kuid jätab selle kavatsuse ja teatab mulle:

„Nojaa, siia kõrgele on need kauged asjad näha, siit näeb kaugele; alt ei võigi neid näha, nad jäävad maa kumeruse taha.“

Sellele tulemusele jõudnud, rahuldub väikemees ja liitub teistega, kes lähevad vaatama, kuidas trossi mööda vinnatakse üles kalakaste. Lähen väikemehega kaasa ja näen, et ta suuris silmis kaua püsib imetlus: kui imelikud need maailma asjad ikka on!

Eemal juba rakendatakse hobust vankri ette, et kalakorve üles vinnata. See toimub väga lihtsalt: tugev terastross ulatub ülalt kaldalt alla randa, selle peal liigub teise trossi otsas plokitaolise ratta küljes konks, mille otsa ülesvinnatavad asjad riputatakse. Trossi teine ots jookseb kaldal üle ploki, see kinnitatakse konksuga vankri tagumise telje külge ja aetakse hobune teed mööda minema. Hobune veab vankrit, sikutab selle taga köit ega teagi ise, kus kaugel kalda all koorem on, mida ta õieti vedama peab.

Kui üks kalakorv üleval, võetakse see konksu otsast maha, päästetakse köis vankri küljest ja lastakse alla libiseda, et uue raskuse ülesvinnamist niisamuti toimetada.

„Küll on lihtne!“ arvavad õpireisijad ja on varsti tüdinud lihtsa seadeldise vaatlemisest.

Vahepeal on saabunud õhtu, päike on laskunud madalale mere kohale. Istutakse reas kaldaäärele ja vaadeldakse päikese loojumist. Läänetaevas punetab põuaselt ja merepind võtab kullase läike. Nüüd puudutab päikeseketas alumise äärega merepinda, nüüd on temast veerand vajunud merre.

Tuttav väikemees tuleb minu juurde, puudutab mu kätt ja lausub siis saladuslikult:

„Siia üles on veel pool päikest näha, aga seal all on ta vist täiesti loojas… kadunud maakera kumeruse taha.“





PÕLEVKIVIKAEVANDUSED JA ÕLIVABRIKUD.
Kohtla-Järve on meie kaevanduste ja õlikivitööstuse rajoon, mis on kuulus üle maa. Viimasel ajal on kaevandusi ja õlivabrikuid tekkinud mujalegi, kuid eeskätt tuntakse ikkagi Kohtla-Järve kaevandusi ja õlivabrikuid.

Põlevkivi leiukoht on Kukruse, sellest ka tema teaduslik nimetus kukersiit. Esimesed märkused põlevkivist ilmuvad kirjanduses läinud sajandi alguses, rahvasuu aga jutustab põlevkivi avastamisest järgmist. Kord ehitanud Järve või Kukruse talumees vihtlemissauna. Pruunikad paekivid saunaahju ehituseks võtnud sealtsamast lähedalt paemurrust. Kui saun valmis saanud, andnud peremees karjapoisile käsu saunaahju kütta. Poiss viinud kuivad haod saunaesikusse ja pannud ahju küdema. Varsti aga märganud, et ka ahi võtab tuld. Joosnud siis peremehe juurde ja teatanud, et ahi on nõiutud, ahjukivid läinud põlema. Peremees pole esiteks uskunud, kui aga näinud, et saunauksest paksu musta suitsu välja ajab, läinud kohale. Kuid parata polnud midagi. Nõiutud ahi põles ise ja põletas maha ka sauna. Teise versiooni järgi olevat põlevkivi avastajad olnud karjased, kes karjas olles kartuliküpsetamise tarvis kivist kolde teinud ja sealjuures imestusega sama nõidust märganud — tuli põletanud ära ka nende koldekivid.



Õlivabrik.
Lähemalt hakati põlevkivi uurima maailmasõja ajal, kuna kaevandustele ja õlitööstusele alus pandi Eesti iseseisvuse algaastail. Praegu on põlevkivikaevandusi Kohtla-Järvel, Kukrusel, Rakvere lähedal Vanamõisas ja Sillamäel. Iga kaevanduse rajoonis töötavad õlivabrikud, kus põlevkivist aetakse mitmesuguseid õlisid ja bensiini.

Kogu kaevanduste rajoon jätab kõrve mulje. Maastik on juba iseenesest kehv, kuna lahtised kaevandused siin ja seal maarinda on lõhestanud ja ümbruse palja kiviklibuga täitnud. Põlevkivi ei esine paksu lademena paekivi vahel, vaid õhukeste kihtidena. Need õhukesed kihid võetakse välja, kuna paekivid jäävad vedelema kaevanduste äärtele ja kallastele, külvates kogu maastiku üle rusuhunnikutega. Liigud nagu hiiglavaremete vahel. Kui palju peaks küll päevi ja aastaid vajuma ajamerre, enne kui nendele rusuhunnikutele tekib maakamar ja seal jälle elu tärkab!

Või mis elu siin saabki tärgata: õlivabrikud tahmavad ööd kui päevad taevast, õhk on täis teravat põlevkivi tolmu ja tahma, nähtamatult sajab seda igale puulehele ja rohukõrrele. Ei näe siin vist kevadelgi mahlakas-rohelist aasa ega puulehte, kõike tahmab juba eos põlevkivisuits. See imbub nii lehesse ja puukooresse, et seda ei uha ära ükski vihm.

Kõrge torniga õlivabrik paistab kaugele üle maastiku, selle jäme korsten puistab halli suitsu üle kogu asula, tahmates rohtu, puid ja elamuid. Paekiviehitised on juba oma materjalilt hallid ning luitunud, samasuguseks on muutunud ka puumajad, millele alul on tahetudki anda rõõmsamat värvi.

Siin on majakese ees elav hekk, mis peaks olema roheline, kuid eemale näib, nagu oleks ta kuivanud haorisust kohale torgatud ja siis pöetud. Noor naine, kes aiakeses talitab ja kellega asjast juttu teen, kurdab, et kõige suurem häda on pesu kuivatamisega. Küll varud aega, mil tuul suitsu eemale puhub, ja paned siis pesu välja… vahepeal aga pöördub tuul — ja nüüd võid korjata valge pesu asemel halle nartse. Taeva valget lund näed siin harva, olgu siis kohe pärast suurt sadu, mõne päeva pärast on ta juba halli tolmuga kaetud.

Kogu tööstusrajooni läbivad risti-rästi raudteed, kuna eemal võib näha lahtisi kaevandusi, osalt praegu töötavaid, osalt juba mahajäetuid — ikka lõhkikistud maapind ja kivirusud. Maa-alused kaevandused ulatuvad kaugemale, neid võib tunda tömpkoonuse-kujuliste puutornide järgi, mis siin ja seal asetsevad viljapõldude keskel. Need on allmaakaevanduste kopsud, nende kaudu tuulutatakse kaevandusi. Muidu käib aga allmaakaevanduste kohal endine elu — põllumees harib oma viletsat põllulapikest, mis nüüd kaevanduste läbi palju rohkem kuiva kardab kui enne.

Saan vabrikukontorist loa Käva maa-aluse kaevanduse külastamiseks, mis asetseb kilomeeter või poolteist vabrikust eemal. Mustavalt haigutavad vastu kolme käigu ehk stolli suud. Kahte neist tarvitatakse põlevkivi veoks, kolmas on veejuhe. Siin on laudpõrand all ja selgesti on kuulda, kuidas vesi all vulisedes voolab. Seda käiku mööda siirdungi maa alla. Kümnik süütab karbiidilambi ja tuleb minuga kaasa. Enne soovitab aga ennast jahutada, sest all olevat rõske ja külm. Pühin laubalt higi, tõmban palitu selga ja sammun kümnikuga kaasa. Käigus on tõepoolest õudselt külm ja rõske. Veetilku langeb laest vahetpidamata, käigu seinad, paekivinukid, läigivad niiskusest, peegeldades nõrgalt tagasi karbiidilambi helki. Neid puudutades tunned jälki libedust.



Lahtine põlevkivikaevandus.
Kuus- kuni seitsesada meetrit tuleb sammuda mööda sünget käiku, enne kui hakkavad tagantpoolt vilkuma tulukesed. Seal ongi käimas põlevkivi murdmine. Toimub see nii, et kahe rööbiti jooksva stolli vahele tehakse põiki käik, kust siis põlevkivi mõnekümne meetri ulatuses välja võetakse. Siis jäetakse hea tükk maad puutumata — see jääb kaevanduse sambaks, et peal olev maa sisse ei vajuks, ja alustatakse uut põikikäiku. Ja nii ikka edasi.



Käik maa-alusesse kaevandusse.
Esimene murdmine toimub lõhkeainetega, mille abil purustatakse kaljusein suuremateks ja väiksemateks pankadeks. Edasi läheb töö juba käsitsi. Vastavate kirkadega eraldatakse põlevkivi, mida siingi ei ole paksu lademena, vaid õhukeste kihtidena paekivi vahel. Tõepoolest ei saadagi igast murdest põlevkivi kuigi palju. Praagitud paepanku saab parajasti niipalju, et nendega täidetakse kogu läbikaevatud käik. Tähendab, põlevkivi saak oli ainult nii suur, kui palju jäi ladudes tühja ruumi paepankade vahele. Kui selle asjaolu üle imestust avaldan, lausub saatja, et pole midagi parata — kalleid varandusi ei pillata, kulda on vastavais kaevandusis veel väiksemal määral, kuid ometi kaevatakse suured maa-alad läbi, et kallist metalli üldse saada. Põlevkivi on meie kuld, nähkem siis pealegi vaeva seda maapõuest välja tuues.

Vaatlen lähemalt tööliste tegevust. Osavalt purustatakse kirkaga kivipanku ja eraldatakse põlevkivi paest. Põlevkivi loobitakse vagonettidesse, mida hobused kaevanduses veavad, kuna paekivi laotakse läbikaevatud tühemikkude täiteks. Töötatakse artellidena, kusjuures ühesuguste võimetega mehed on grupeerunud artellideks, et igal oleks võrdne õigus töötasule, mida makstakse tükitöö põhimõttel. Minu saatja seletab, et suure töövõimega artell teenivat kaunis head tasu.

Töö on aga raske. Praegu asetab üks tööline oma karbiidilambi kivinukile ja hakkab kirkaga suurele kivimürakale pihta andma. Paar osavat hoopi siia, paar sinna, ja kivi pudeneb soovitud tükkideks. Nüüd pühib laubalt higi ja alustab sama tööd teise kiviga. Higisena seisatama ei tohi jääda, tuleb senikaua pingutada, kuni tööpäev läbi. Kõige suuremaks halbuseks selle kaevandustöö juures on minu takseerimise järgi ikkagi külm rõskus, mis võib tuua kopsuhaigusi, rääkimata jooksvast ja muudest luuvaludest. Kui kaua normaalselt terve mees sellise töö juures vastu peaks suutma panna?



Töö maa-aluses kaevanduses.
Minul on praegu jahe. Hoian küll palitukrae üleval, kuid tunnen, et hääl hakkab kärisema ja kurk kipitama. Palitu on niiske, nagu oleks ta kogu öö raske kaste käes olnud. Kiirustan väljatulekuga, et saada jälle päikese kätte ja näha sinist taevast oma pea kohal.

Pärast käin veel õlivabrikus, kuid mind ei huvita selle töökäigu üksikasjad, meelsamini lähen kõndima elamute vahele. Ja mis seda salata: tahaks tõmmata paralleele Kunda vabriku ja selle tööstuskoha vahel. Kuid vaikne on siin elamute vahel. Ühel pool on väikesed moodsad tööliselamud kahe kuni nelja perekonna tarvis, väike aiake iga majakese ees. Siin elatakse rahulikku üksikelu. Teisal on küll suuremad elumajad, kuid erilist elu ega liikumist ei näe nendegi ümber. Kunda vanemad tööliselamud on pikad kasarmud, igaüks mõne kahe- kuni kolmekümnele perekonnale. Minu poisikesepõlves vähemalt nende ees sibasid ja kilkasid hommikust õhtuni lastekarjad, naised istusid ukse kõrval, ajasid juttu või kogunesid kaevude juurde, kus nii hea oli keelt peksta. Poisid kolasid mööda Hiiemäge, ronisid jõekallastel, kaklesid ja pidasid lahinguid. Või rännati alla mere äärde, kus oli tuhat võimalust igasuguseiks ettevõtteiks. Näib, nagu liiguks kogu elu siin aeglasemalt kui Kundas, kuidagi loiult ja hallilt, nagu on kogu ümbruski ühetooniline ja hall.

Kui hommikul siia sõitsin, tulin hetkeks rattalt maha ja vaatlesin seda rusudes ning tahmunud maastikku. Siis tekkis tahtmata küsimus: kas peaksid ka inimeste hinged siin olema tahmunud ja hallid? Nüüd tahaksingi lõppkokkuvõttes selle otsuse langetada, ehk küll tean, et mul selleks mingisugust õigust ei ole. Peaksin neid inimesi pikema aja jooksul nägema nende kodudes, perekonnas ja mõningais ühisüritusis, rahus ja riius, rõõmus ja kurbuses, — alles siis tohiksin üldistavat otsust teha.

Jätan külastamata „Kiviõli“ ja „Küttejõu“ ning siirdun Jõhvi kaudu Kuremäele.






KUREMÄE KLOOSTRIS.
See on tükike sootuks võõrast maailma, mis siia Alutaguse metsadesse näib eksinud olevat. Sõidad, sõidad jalgrattal metsavahelist teed, vaatad meetrit kümme enda ette teerajale ja mõlgutad mõtteid, äkki teekäänak — ja selle taga kogumik kuppelehitisi, suur õigeusklikkude koloonia. Siia ta küll ei sobiks, kuski Novgorodi kubermangus või Pihkva taga oleks ta õige koht. Oled küll näinud väikesi kuppelkirikuid kodumaal siin ja seal, kuid nad ei pääse kuski mõjule, jäävad nagu kõige muu varju. See koloonia siin on asunud aga kõrgele, ümbrust valitsevale kohale.

Koht on tõepoolest ilus ja ümbrust valitsev. Tõusen mööda kolmeastmelist mäekülge üles, ja vaade ulatubki kaugele üle metsade, Konsu järvele ja üle laia Pühatu soo.

Asetan jalgratta kloostri kivimüüri äärde ja lähen nõutama kloostrisse sissepääsu luba. Siinsamas kloostri ees on väike põllulapike, kus tüsedad, mustas riides eided niidavad ristikheina. Need ongi Pühtitsa kloostri õed, viimased nunnad. Neil on säärsaapad jalas, käed tugevad ning krobelised — nähtavasti ei elata siin hõlbuelu, peab kõvasti tööd murdma. Möödas on need ajad, mil klooster usklikkude patukahetsejate käest suuri annetusi sai, mis võimaldas elada ainult palveelu.

Avaldan oma soovi ühele töötavale õele, kes kohe vikati lüttpidi maasse lööb ja minuga kaasa tuleb kloostriõuele. Kuid juhti temast mulle ei saa, kloostriõues annab ta mu üle ühele peenematoimelisele õele, kelle riided on puhtamad, käed kitsad ning valged. See siis talutab mind mööda kirikuid ja kabeleid, näitab altareid ja tutvustab pühapilte, millest mulle aga midagi meelde ei jää.

„Kas võiks näha kuulsat imettegevat pühapilti?“ küsin kloostriõelt.

Nunn viib mu ühe altari juurde, jääb seisma hõbeda ja kullaga kaunistatud pildi ette, kummardub sügavasti ja heidab mitu korda risti ette. Siis hakkab jutustama laulva häälega, vurinal, nagu loeks päheõpitud tükki: „See siin ongi imettegev jumalaema kuju. Jumalaema on kujutatud uinuvana, armuline, ikka ja igavesti neitsi. Kõrgemal on Jeesus inglite keskel, ta hoiab jumalaema hinge, ümber seisavad pühad isad ja apostlid: Jerofei, Jakob, Filip…“

Ta loeb pühakute nimesid ette pika rea, kes paremal, kes vasemal pool. See nimederida on talle nii pähe jäänud, et neid võib lugeda pildile vaatamata.