De docta ignorantia - 1

Esimene raamat
Jumalast armastatud auväärseimale isale isand Julianusele, Püha Apostelliku Tooli väärikaimale kardinalile, minu austatud õpetajale

Sinu anderikas vaim, mille võimed on palju kordi kinnitust leidnud, kindlasti imestab – ja õigusega –, mis see küll peab tähendama, et laskudes mõtlematule katsele oma barbarimõttetusi esitada valin ma kohtunikuks sind, just nagu sul oma kardinaliametis Apostelliku Tooli juures väga hõivatuna ülitähtsate avalike asjadega jääks mingit jõudeaega ning just nagu sind kõikide meie ajani kuulsaks saanud ladina, ja nüüd ka kreeka kirjanike sügava tundmise juures võiks tõmmata selle minu võib-olla väga mõttetu mõtiskluse juurde pealkirja uudsus; minu anded on sulle ju ammu hästi teada. Aga loodan, et see imestus – mitte et sa arvaksid, et siin on sees midagi ennetundmatut, vaid selle üle, millise jultumusega ma hakkan arutlema õpetatud mitteteadmisest [(docta ignorantia)] – meelitab sinu üliteadmisjanulist vaimu vaatamisväärsuse juurde.

Ütlevad ju loodusfilosoofid, et isule eelneb mingi ebameeldiv aisting maoavas, et loomus, mis püüab ennast säilitada, nõnda kannustatuna end toibutaks. Arvan, et just nõndasamuti eelneb imestus, mille tõttu filosofeeritakse, teadmisjanule, et intellekt (intellectus), mille arusaamine (intellegere) on tema olemine (esse), täiustuks [perficiatur] tõepüüdlusega. Aga ebatavaline – isegi kui see on koletu – avaldab meile tavaliselt muljet. Sellepärast, ainulaadne õpetaja, leia oma humaansuse pärast, et siin on peidus midagi väärilist, ning võta sakslaselt vastu see jumalikest asjadest arutlemise viis, mille suur vaevanägemine on mulle vägagi meelepäraseks teinud.

Peatükk 1
Kuidas teadmine on mitteteadmine [(vt docta ignorantia)]

Näeme, et kõigis asjades on Jumala annina sees loomulik igatsus (desiderium), et nad oleksid parimal viisil, mida millegi loomuse iseloom lubab, ja nad toimivad sellel eesmärgil ning neil on sobivad vahendid; neile on kaasa sündinud tunnetuse ülesandele vastav otsustusvõime (iudicium), et nende püüdlus ei oleks asjatu ja võiks saada rahu omaenda loomuse armastatud koormas [pondere]. Et võib-olla juhtub teisiti, see peab tulenema juhusest (ex accidenti), näiteks kui haigus viib eksiteele maitset või eelarvamus mõistust (rationem). Sellepärast me ütleme, et terve vaba intellekt haarab armuembustes ja tunnetab tõde [verum], milleni ta sissepandud ringijooksmisega [discursu, järelemõtlemisega] küllastumatult kõike üle vaadates himustab jõuda, ja me ei kahtle selles, et kõige tõesem on see, millega ükski terve vaim (mens) ei saa nõustumata jääda. Aga kõik uurijad otsustavad mitteteadaoleva üle proportsiooniliselt võrdluses aluseks võetud [(praesuppositi)] teadaolevaga. Seega on igasugune uurimine võrdlev, kasutades proportsiooni vahelüli. Ja kui seda, mida uuritakse, saab aluseks võetuga võrrelda lähedase proportsioonilise tagasiviimise teel, siis on taipamise otsustus hõlbus. Kui läheb tarvis palju vahelülisid, siis tekib raskus ja vaev, nagu on teada matemaatikas, kus esmastele kõige teadaolevamatele printsiipidele viiakse esimesed propositsioonid hõlpsamini tagasi ja järgmised raskemini, sest seda saab teha üksnes esimeste vahendusel.

Niisiis, igasugune uurimine käib hõlpsas või raskemas võrdlevas proportsioonis. Sellepärast jääb lõpmatu kui lõpmatu tundmatuks, sest ta lipsab ära igasuguse proportsiooni eest. Et aga proportsioon tähendab korraga nii ühtivust (convenientiam) milleski ühes kui ka erinevust, siis ei ole võimalik temast aru saada ilma arvuta. Järelikult sisaldab arv kõike proportsiooni pandavat. Seega ei ole arv, mis tekitab proportsiooni, mitte üksnes kvantiteedis, vaid kõiges, mis võib mis tahes moel substantsiaalselt või aktsidentaalselt sarnaneda või erineda. Võib-olla sellepärast Pythagoras leidiski, et kõik moodustub ja kõigest saadakse aru arvude väel [(Aristoteles, Metafüüsika 1, 985b)].

Aga kombinatsioonide täpsus kehalistes asjades ja tuntu kohane kohandamine tundmatuga ületavad inimmõistuse, nii et Sokrates koguni arvas, et ta ei tea mitte midagi peale selle, et ta midagi ei tea, [(Platon, Sokratese apoloogia 28b)] ülitark Saalomon kinnitab, et "kõik asjad on rasked" ja sõnulseletamatud [("Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida" [(Koguja raamat 1:8))], ja keegi teine jumaliku vaimuga mees ütleb, et varjul on tarkus ja arukuse asupaik "kõigi elavate silmade eest" [(Iiobi raamat 28:21)]. Kui see nüüd nõnda on, et ka sügavaim Aristoteles kinnitab esimeses filosoofias, et looduses ilmneb meile kõige ilmsemates asjades säärane raskus nagu öökullil, kes püüab päikest näha [(Aristoteles, Metafüüsika 1, 993b)], siis kuna püüdlus ei ole meis asjata, siis me kindlasti igatseme teada, et me ei tea. Kui me suudame selle täienisti saavutada, siis me saavutame õpetatud mitteteadmise. Kõige innukamalegi inimesele ei tule ju õpetatuses kätte midagi täiuslikumat kui osutuda üliõpetatuks selles mitteteadmises, mis on talle omane [(propria)]. Ja seda õpetatum keegi on, mida mitteteadvam ta teab end olevat. Selleks võtsin ma ette vaeva selle õpetatud mitteteadmise kohta pisut kirja panna.

Peatükk 2
Järgneva eelselgitus

Hakates käsitlema mitteteadmise suurimat õpetust, pean ma ette võtma suurimuse enese loomuse. Suurimaks nimetan aga seda, millest miski ei saa suurem olla. Küllus aga on kohane ühele [(Meister Eckhart, Expositio libri Sapientiae n. 147; Aquino Thomas, Summa paganate vastu I 42)]. Seega langeb suurimusega kokku ühtsus, mis on ka olevus [entitas], nii et kui säärane ühtsus on täielikult vaba [absoluta] igasugusest suhtest [respectu] ja kitsendusest, siis on ilmne, et miski talle ei vastandu, sest ta on absoluutne suurimus. Suurim on niisiis absoluutne üks, mis on kõik asjad; selles on kõik asjad, sest ta on suurim. Ning kuna talle miski ei vastandu, siis langeb temaga ühtlasi kokku vähim. Sellepärast ongi suurim kõikides asjades. Ning kuna ta on absoluutne, siis on ta igasugune võimalik olemine tegelikkuses ([actu]), ta ei kitsenda asjadest midagi, temast on kõik. Esimeses raamatus pingutan üle inimmõistuse haaramatult uurida seda suurimat, mida ka Jumalana kõikide rahvaste usus kahtluseta usutakse, lastes end juhtida sellel, kes "ainsana" "elab ligipääsmatus valguses" [(Pauluse 1. kiri Timoteusele 6:16)].

Teiseks, nii nagu absoluutne suurimus on absoluutne olevus, mille läbi kõik asjad on need, mis nad on, nõnda on temast ka olemise universaalne ühtsus, mida nimetatakse suurimaks, mis on absoluudist, ja mis seetõttu eksisteerib kitsendatuna, universumina. Tema ühtsus on küll kitsendatud paljuses, ilma milleta ta ei saa olla. Sest see suurim hõlmab oma universaalses ühtsuses küll kõik asjad, nii et kõik asjad, mis on absoluudist, on temas ja tema kõikides nendes asjades, kuid tal ei ole olelust väljaspool paljust, milles ta on, sest ta ei eksisteeri ilma kitsenduseta, millest ta ei saa vabaneda. Selle suurima, nimelt universumi kohta, lisan ma pisut teises raamatus.

Kolmandaks ilmneb järgnevalt kolmanda vaatluse suurim. Nimelt kuna universumil on olelus paljuses üksnes kitsendatult, siis otsime sellest paljust ühte suurimat, milles kui eesmärgis universum oleleb tegelikkuses [(actu)] suurimal ja täiuslikemal moel. Ning kuna see ühineb absoluudiga, mis on universaalne piir [(terminus)], sest ta on täiuslikem eesmärk üle meie igasuguse võime, siis tolle suurima kohta, mis on ühtaegu kitsendatud ja absoluutne, mida me nimetame alati ülistatud Jeesuseks, ma lisan üht-teist – nii palju kui Jeesus ise ka inspireerib.

Kes aga tahab [asja] mõtteni [(sensum)] jõuda, sel tuleb pigem tõsta intellekt sõnade väest kõrgemale kui jääda kindlaks sõnade päristähendustele, mida ei saa nii paljude intellektuaalsete müsteeriumidega õieti kohandada. Ka näiteid peab kasutama transtsendentselt, meeltega tajutavat maha jättes, et lugeja tõuseks kergesti lihtsa intellektuaalsuseni. Selle tee ülesotsimiseks püüdsin igasugust stiili konarlikkust vältides teha tavaliste võimetega inimestele õpetatud mitteteadmise juur kättesaadavaks nii hästi, kui suutsin, tehes kohe selgeks, et see seisneb tõe taibatamatus täpsuses.

Peatükk 3
Et täpne tõde on tabamatu

Et on iseenesest ilmne, et lõpmatul ei ole proportsiooni lõplikuga, siis sellest on üliselge, et kus leidub ületav ja ületatav ([excedens et excessum]), seal ei jõuta lihtsalt suurimani, sest ületavad ja ületatavad on lõplikud. Säärane suurim on aga paratamatult lõpmatu. Kui on antud miski, mis ei ole ise lihtsalt suurim, siis võib ilmselt olla antud suurem. Ning kuna me leiame võrdsuse olevat astmelise, nii et üks on soo-, liigi-, koha-, mõju-, aja- jms ühtivuse [(convenientiam)] ja erinevuse poolest ühega võrdsem kui teisega, siis on ilmne, et ei saa leiduda kahte või enamat nii sarnast ja võrdset asja, et nad ei saaks olla lõpmatult sarnasemad. Sellepärast jäävad mõõt ja mõõdetav alati erinevateks, kui võrdsed nad ka poleks.

Seega ei saa lõplik intellekt asjade tõde sarnasuse abil täpselt saavutada. Sest tõde ei ole rohkem ega vähem, vaid seisneb milleski jagamatus, mida mitte miski, mis ei ole tõeline ise (verum ipse), ei saa täpselt mõõta, nii nagu ringi, mille olemine seisneb milleski jagamatus, ei saa mõõta mittering. Aru, mis ei ole tõde, ei taba järelikult kunagi tõde nii täpselt, et seda ei saaks tabada lõpmatult täpsemini; ta suhtub tõesse nii nagu hulknurgad ringisse: mida rohkem nurki on kõõlhulknurkadel, seda sarnasemad on nad ringjoonele, kuid ei saa kunagi võrdseks, isegi kui nurkade arvu lõpmatult mitmekordistada; kui nad just ei lahene [(se resolvat)] samasuseks ringiga.

Niisiis on ilmne, et me ei tea tõelisest muud, kui et teda, täpselt nii nagu ta on, me teame olevat tabamatu, kusjuures tõde ja meie aru suhtuvad teineteisesse nii nagu kõige absoluutsem paratamatus, mis ei saa olla rohkem ega vähem, kui ta on, ja võimalikkus (possibilitate). Järelikult on asjade missus, mis on olevate tõde, oma puhtuses kättesaamatu ja kõigi filosoofide poolt uuritud, kuid mitte kellegi poolt leitud, nii nagu ta on. Ja mida õpetatumaks me selles mitteteadmises saame, seda enam me tõele enesele läheneme.

Peatükk 4
Tabamatult saadakse aru absoluutsest suurimast, millega vähim kokku langeb

Et suurim, mis ei saa olla suurem, sest ta on lihtsalt ja absoluutselt suurem, kui meie saame tabada, on lõpmatu tõde, siis me ei jõua temani teisiti kui tabamatult. Et tal nimelt pole nende asjade loomus, mis lubavad ületavat ja ületatavat, on ta üle kõigest sellest, mida meie saame mõista [(concipi)]. Kõik, mida iganes haaratakse meelte, mõistuse või aruga, on ju enese sees ja omavahel niiviisi erinevad, et nende vahel ei ole mingit täpset võrdsust. Suurim võrdsus, mis ei ole millegi suhtes muu ega erinev, ületab seega igasuguse aru. Et absoluutselt suurim on seega kõik see, mis ta olla võib, on ta täielikult tegelikkuses [(in actu)]. Ja nii nagu ta ei saa olla suurem, ei saa ta samal alusel olla väiksem, sest ta on kõik, mis ta olla võib. Aga vähim on see, millest väiksemat ei või olla. Ning et suurim on niisugune, siis on ilmne, et vähim langeb suurimaga kokku.

Ja see saab sulle selgemaks, kui kitsendad suurimat ja vähimat kvantiteedile. Suurim kvantiteet on ju maksimaalselt suur. Vähim kvantiteet on maksimaalselt väike. Aga vabasta [(absolve)] nüüd suurim ja vähim kvantiteedist, lahutades [sellest] intellektuaalselt suure ja väikese, ja sa mõistad [(concipis)] selgesti, et suurim ja vähim langevad kokku. Suurim on ju ülivõrre, nõnda nagu vähimgi on ülivõrre. Seega ei ole absoluutne "kvantiteet" rohkem suurim kui vähim, sest suurim ja vähim langevad temas kokku.

Seega sobivad vastandused ainult neile asjadele, mis lubavad ületavat ja ületatavat, ja neile erinevalt, absoluutselt suurimale [aga] sugugi mitte, sest ta on üle igasuguse vastanduse. Et seega absoluutselt suurim on absoluutselt tegelikkuses kõik, mis olla võib, niiviisi ilma igasuguse vastanduseta, et suurimas langeb vähim kokku, siis on ta üle igasuguse jaatuse ja samuti ka eituse. Ja kõik see, mida mõistetakse olevat, ei ole rohkem, kui et ei ole. Ja kõik see, mida mõistetakse mitte olevat, ei "ei ole" rohkem, kui et on. Vaid nõnda on see, et ta on kõik, ja nõnda kõik, et ta on mitte ükski. Ja nõnda [on ta] maksimaalselt see, et ta on minimaalselt see. Sest öelda "Jumal, kes on ise absoluutne suurimus, on valgus" ei ole muu kui [öelda] "nõnda on Jumal maksimaalselt valgus, et ta on minimaalselt valgus". Muidu ei oleks ju absoluutne suurimus kõik võimalik tegelikkuses, kui ta ei oleks lõpmatu ja kõige piir ja kõige seast mitte millegagi piiratav, nagu me järgnevas Jumala enda halastuse varal selgitame.

Aga see ületab meie igasuguse aru, mis ei suuda vasturääkivaid asju oma alges mõistuse teel ühitada, sest me liigume selle abil, mis on meile loomu poolest ilmne; sellele lõpmatule jõule [(virtute)] kaugelt alla jäädes ei suuda see korraga ühendada neid vasturääkivaid asju, mis on [teineteisest] lõpmata kaugusel. Näeme niisiis, et absoluutne suurimus on tabamatult üle igasuguse mõistuse-järelemõtlemise ([discursum]); talle ei vastandu midagi, sest vähim langeb temaga kokku. Aga suurim ja vähim, nagu neid selles raamatus võetakse, on absoluutses mõttes transtsendentsed terminid: üle igasuguse kitsenduse raskuse või jõu kvantiteedile hõlmavad nad oma absoluutses lihtsuses kõike.

Peatükk 5
Suurim on ainus

Sellest on üliselgelt kindel, et absoluutselt suurim on tabamatult arusaadav ja samuti nimetamatult nimetatav, kuigi allpool me avaldame selle kohta ilmsema õpetuse.

Miski ei ole nimetatav, millest ei või antud olla suuremat või väiksemat, sest nimed on mõistuseliikumisega omistatud neile asjadele, mis mingis proportsioonis lubavad ületavat ja ületatavat. Ning et kõik asjad on parimal viisil, nagu nad olla võivad, siis ei saa olevate paljust olla ilma arvuta. Kui arv ära võtta, siis lakkavad ju asjade eristus, kord, proportsioon, harmoonia ning asjade paljus ise. Kui aga arv ise oleks lõpmatu – sest ta oleks siis tegelikkuses suurim, millega vähim kokku langeks –, siis lakkaksid samuti kõik eelmainitud. Arvu lõpmatus ja olematus teevad ju sama välja. Nii et kui arvude seas tõustes jõutakse tegelikkuses suurimani, sest arv on lõplik, siis ei jõuta ometi suurimani, millest suuremat ei saa olla, sest see [arv] oleks lõpmatu. Seetõttu on ilmne, et arvu kasvamine (ascensum) on tegelikkuses lõplik ja ta [arv] on potentsis saada muuks [suuremaks].

Ja kui kahanemisel (descensu) oleks arvuga sama lugu, et kui on tegelikkuses antud mingi väike arv, siis saab lahutamise läbi alati olla antud väiksem [arv], nii nagu kasvamise puhul liitmise läbi suurem [arv], siis oleks jälle sama lugu, sest poleks mingit asjade erinevust ning arvudes ei leiduks korda ega paljust ega ületavat ja ületatavat, ei olekski arvu. Sellepärast on paratamatu, et arvude seas jõutakse vähimani, mis ei saa olla väiksem, nagu on üks. Ning kuna ühest väiksem ei saa olla, siis üks on lihtsalt vähim, mis äsja näidatu alusel langeb kokku suurimaga.

Aga üks ei saa olla arv, sest ületavat lubav arv ei saa mitte kuidagi olla lihtsalt vähim ega suurim. Vaid ta on iga arvu algus, sest ta on vähim. Ta on iga arvu lõpp, sest ta on suurim. Seega on ta absoluutne ühtsus, millele miski ei vastandu, absoluutne suurimus, mis on ülistatud Jumal. Et see ühtsus on suurim, siis ta ei ole mitmekordistatav, sest ta on kõik see, mis olla võib. Järelikult ta ei või saada arvuks.

Näe, et arv on meid viinud arusaamisele, et nimetamatule Jumalale on absoluutne ühtsus sobivam, ning nõnda on Jumal ainus, nii et ta on tegelikkuses kõik see, mis on võimalik. Sellepärast ei võta see ühtsus vastu rohkemat ega vähemat ega ole mitmekordistatav. Jumalus on seega lõpmatu ühtsus. Nii et kes ütles: "Kuule, Iisrael", sinu Jumal "on ainus" [(2. Moosese raamat 6:4)] ja "üks on teie Õpetaja" ja "teie Isa, see taevane" [(Matteuse evangeelium 23:8–9)]], see ei võinud öelda midagi tõesemat. Kes ütleks, et on mitu jumalat, see kinnitaks ülivääralt, et pole ei Jumalat ega ühtki kõigist universumi asjadest, nagu järgnevas näidatakse. Nimelt, nii nagu arv, mis on meie võrdleva eristamise läbi valmistatud mõistusolev [(ens rationis)]], eeldab paratamatult ühte niisuguse arvualgusena, et ilma temata oleks arvul võimatu olla, nõnda suhtuvad sellest lõpmatust ühtsusest laskuvad asjade paljused temasse, et nad ilma temata ei saa olla. Sest kuidas nad oleksid ilma olemiseta? Absoluutne ühtsus on olevus, nagu me hiljem näeme.

Peatükk 6
Suurim on absoluutne paratamatus

Eelnevas on näidatud, et kõik peale ühe lihtsalt suurima on tema suhtes lõplik ja piiratud. Lõplikul ja piiratul aga on, millest ta algab ja millega ta piirneb. Ning kuna ei või öelda, et see on antud lõplikust suurem ja lõplik, nõnda üha lõpmatult edasi minnes, sest ületavate ja ületatavate seas ei või edasiminek lõpmatusse tegelikkuses toimuda, muidu oleks suurim lõplike loomusega, siis järelikult on suurim tegelikkuses kõigi lõplike asjade algus ja lõpp.

Peale selle ei võiks mitte midagi olla, kui ei oleks lihtsalt suurimat. Sest kuna kõik mittesuurim on lõplik, on ta ka alustatud [(principiatum)]. On aga paratamatu, et ta oleks muust. Muidu, kui ta oleks iseenesest, oleks ta olnud siis, kui teda ei olnud. Nagu [ õpetatud mitteteadmise ] reeglist on ilmne, pole ei algustes ega põhjustes võimalik minna lõpmatusse. Järelikult on [olemas] lihtsalt suurim, ilma milleta ei saa mitte miski olla.

Peale selle, kitsendagem suurimat olemisele ja öelgem: suurimale olemisele ei vastandu miski, seetõttu ka mitte mitteolemine ega minimaalselt olemine. Kuidas siis võib aru saada, et suurim võib mitte olla, sest minimaalne olemine on maksimaalne olemine? Ja millestki ei või aru saada kui olevast ilma olemiseta. Aga absoluutne olemine ei saa olla muu kui absoluutselt suurim. Seega ei või millestki aru saada kui olevast ilma suurimata.

Peale selle, suurim tõde on absoluutselt suurim. Seega on ülimalt tõsi, et see lihtsalt suurim on või ei ole või on ja ei ole või ei ole ega "ei ole". Ja rohkem ei ole võimalik öelda ega mõelda. Millise neist sa ka ütled olevat kõige tõesema, mul on plaan [(propositum)]. Nimelt on mul suurim tõde, mis on lihtsalt suurim.

Siit on eelneva põhjal ka ilmne, et see nimi "olemine" või mingi muu nimi ei ole suurima täpne nimi, "mis on üle iga nime" [(Pauluse kiri filiplastele 2:9], ometi peab olemine maksimaalselt ja nimetamatult nime "suurim" läbi talle üle igasuguse nimetatava olemise sobima. Niisugustel ja lõpututel väga sarnastel kaalutlustel näeb õpetatud mitteteadmine ülaltoodust üliselgelt, et lihtsalt suurim on paratamatult, nõnda et ta on absoluutne paratamatus. On aga näidatud, et võib olla üksnes üks lihtsalt suurim. Sellepärast [näeb ta üliselgelt, et] on ülitõene, et suurim on ainus.

Peatükk 7
Kolmest (trina) ja ühest igavikust

Kunagi pole olnud rahvast, kes poleks austanud Jumalat ning kes poleks uskunud absoluutselt suurimat. Me leiame, et Marcus Varro raamatus "Antiquitates" [(tegelikult Josephus Flavius raamatus "Antiquitates Judaicae")] on märkinud, et sissennlased [Sissennios] [(tegelikult esseenid)] austasid suurimana ühte. Pythagoras aga, omal ajal ülikuulus ja vastupandamatu autoriteediga mees, lisas, et see üks on kolm. Uurides selle tõesust, ülendades vaimu [altius ingenium elevantes], öelgem vastavalt eelöeldule: Keegi ei kahtle, et see, mis eelneb igasugusele muususele, on igavene. Muusus on ju sama mis muutlikkus. Aga kõik, mis muutlikkusele loomu poolest eelneb, on muutumatu, mistõttu ta on igavene. Muusus aga koosneb ühest ja muust. Seetõttu on muusus ühele järgnev, nii nagu arvgi. Järelikult on üks loomult muususele eelnev ja kuna ta talle loomu poolest eelneb, on ta igavene üks.

Edasi, igasugune ebavõrdsus [koosneb] võrdsest ja ületavast. Ebavõrdsus on järelikult loomu poolest võrdsusele järgnev, mida saab taandamise teel ülikindlalt tõestada. Igasugune ebavõrdsus taandub ju võrdsusele. Sest võrdne on suurema ja väiksema vahel. Seega, kui võtad ära selle, mille võrra on suurem, hakkab olema võrdne. Kui aga on vähem, võta teiselt ära, mille võrra ta rohkem on, ja hakkab olema võrdne. Ja seda võid teha ka, kuni ära võttes jõuad lihtsate [osadeni]. Niisiis on ilmne, et igasugune ebavõrdsus viiakse äravõtmise teel tagasi [redigitur] võrdsusele. Järelikult eelneb võrdsus loomu poolest ebavõrdsusele. Aga ebavõrdsus ja muusus on loomult korraga. Sest kus on ebavõrdsus, seal on loomu poolest muusus, ja ümberpöördult. Kahe asja vahel on ju vähemalt muusus. Need aga moodustavad ühe suhtes neist kahekordsuse. Seetõttu on ebavõrdsus. Järelikult on muusus ja ebavõrdsus loomult korraga, seda enam et kaks on esimene muusus ja esimene ebavõrdsus. On aga tõestatud, et võrdsus eelneb loomu poolest ebavõrdsusele, seetõttu ka muususele. Võrdsus on järelikult igavene.

Edasi, kui on kaks põhjust, millest üks on loomult teisele eelnev, siis eelneva tagajärg on loomult eelnev järgneva tagajärjele. Aga üks on kas seos või seose põhjus. Mingeid asju nimetatakse ju seotuteks sellepärast, et nad on korraga ühendatud. Samuti on kaks kas jagunemine [divisio] või jagunemise põhjus, kaks on ju esimene jagunemine. Järelikult, kui üks on seose põhjus, kaks aga jagunemise põhjus, siis järelikult nii nagu üks on loomult kahele eelnev, nõnda on seos loomult jagunemisele eelnev. Aga jagunemine ja muusus on loomult korraga. Seetõttu on seos igavene, nagu ükski, sest ta eelneb muususele.

Niisiis on tõestatud: Et üks on igavene, siis võrdsus on igavene, sarnaselt on ka seos igavene. Aga mitut igavest asja ei või olla. Nimelt, kui oleks mitu igavest, siis kuna üks [(ühtsus)] eelneb igasugusele paljusele, oleks midagi igavikule loomult eelnevat. Mis on võimatu. Peale selle, kui oleks mitu igavest asja, oleks üks teisel puudu ja seetõttu ei oleks kumbki neist täiuslik. Et see ei ole võimalik, siis võrdsus on igavene, sarnaselt ka seos, sellepärast on ühtsus, võrdsus ja seos üks. Ja see on see kolmene ühtsus, mida Pythagoras, esimene kõigi filosoofide seas, õpetas austama.

Aga lisame selgemalt midagi võrdsuse sündimisest ühtsusest.

Peatükk 8
Igavesest sündimisest

Näitame nüüd väga lühidalt, et ühtsusest sünnib ühtsuse võrdsus, seos aga lähtub ühtsusest ja ühtsuse võrdsusest.

Ühtsust [unitas] öeldakse just nagu ōntas kreeka sõnast ōn ['olev'], mida ladina keeles öeldakse ens ['olev']. Ja ühtsus ongi just nagu olevus. Sest Jumal ongi ju asjade olevus. Ta on ju olemise vorm, seega ka olevus. Aga ühtsuse võrdsus on just nagu olevuse võrdsus, s.o olemise ehk eksisteerimise võrdsus. Aga olemise võrdsus on, et asjas ei ole rohkem ega vähem, ei midagi üle, ei midagi alla. Sest kui asjas on rohkem, on see loomuvastane. Kui on vähem, siis teda ei olegi.

Võrdsuse sündimist ühtsusest mõistetakse selgelt, kui pannakse tähele, mis on sündimine. Sündimine on ju ühtsuse kordumine ehk sama loomuse mitmekordistumine, mis läheb üle [procedens] isalt pojale. Muidugi leidub selline sündimine ainult ajalikes asjades. Ent ühtsuse sündimine ühtsusest on ühtsuse üks kordumine, s.o ühekordne ühtsus, sest kui ma kordistan ühtsust kaks või kolm või nii edasi korda, siis kutsuks ühtsus endast esile muud, nagu kahe või kolme või muu arvu. Aga ainult üks kord korratud ühtsus sünnitab ühtsuse võrdsuse, millest ei või aru saada midagi muud, kui et ühtsus sünnitab ühtsuse. Ja selline sündimine ongi igavene.

Peatükk 9
Seose igavesest lähtumisest

Samuti nagu ühtsuse sündimine ühtsusest on ühtsuse üks[ainus] kordamine, on lähtumine mõlemast selle ühtsuse kordamise [ühtsus (teine tõlgendus: kordamine)], või kui soovid, ühtsuse ja selle ühtsuse võrdsuse ühtsus. Aga lähtumiseks nimetatakse just nagu mingit ulatumist ühelt teisele. Nagu, kui kaks asja on võrdsed, siis just nagu ulatub ühelt teisele võrdsus, mis neid kuidagi ühendab ja seob. Järelikult öeldakse õigusega, et seos lähtub ühtsusest ja ühtsuse võrdsusest. Seos ei ole ju ka ainult ühest, vaid lähtub ühtsusest ühtsuse võrdsusesse ja ühtsuse võrdsusest ühtsusesse. Niisiis öeldakse õigusega, et ta lähtub mõlemast, sest ta just nagu ulatub ühelt teisele.

Aga me ei ütle, nagu seos sünniks ühtsusest või ühtsuse võrdsusest, sest ta ei teki ühtsusest kordamise läbi ega kordistamise läbi. Ja ehkki ühtsusest sünnib ühtsuse võrdsus ja mõlemast lähtub seos, on ühtsus ja ühtsuse võrdsus ja mõlemast lähtuv seos ometi üks ja seesama, nii nagu sama asja kohta öeldakse "see, tema, seesama". Nimelt suhestab seesama "see", kui teda nimetatakse "tema", esimesega, kui aga teda nimetatakse "seesama", seob ja ühendab ta suhestatavat esimesega. Niisiis, kui sellest asesõnast, mis on "tema", oleks moodustatud see sõna, mis on "temasus", siis võiksime öelda nii: "ühtsus, temasus, samasus", nimelt tekitaks temasus suhte ühtsusega, temasuse ja ühtsuse samasus aga tähistaks seost, nad oleksid küllalt lähedases kooskõlas Kolmainsusega.

Mis aga puutub sellesse, et meie pühimad doktorid nimetasid ühtsuse Isaks, võrdsuse Pojaks ja seose Pühaks Vaimuks, siis nad tegid seda mingi sarnasuse tõttu nende mööduvate asjadega. Isal ja pojal on ju mingi ühine loomus, mis on üks, nii et poeg on isaga selle loomuse poolest võrdne. Pojal ei ole ju rohkem ega vähem inimlikkust kui isal, ja nende kahe vahel on seos. Neid seob ju omavahel loomulik armastus, ja seda sellesama loomuse sarnasuse tõttu, mis neis on ja mis laskub isast pojasse. Ja sellesama tõttu armastab ta poega rohkem kui kedagi teist, kes temaga inimlikkuse poolest ühtib.

Säärase, olgugi küll ülikauge sarnasuse pärast nimetataksegi ühtsust Isaks, võrdust Pojaks, seost aga armastuseks ehk Pühaks Vaimuks, ainult loodute suhtes, nagu me allpool omal kohal ka selgemalt näitame. Ja see on minu arvates Pythagorase uurimise kohaselt üliilmne uurimine ühtsuse kohta kolmsuse kohta ühtsuses ja ühtsuse kohta alati jumaldamisväärses Kolmainsuses.

Peatükk 10
Et arusaamine Kolmainsusest ühtsuses ületab kõik asjad

Nüüd uurime, mida tahab öelda Martianus, kui ta ütleb, et filosoofia sülgas selle Kolmainsuse tundmisele tõusta tahtes välja ringid ja kerad.

Eelnevas on näidatud üksainus ülilihtne suurim, ning et säärasena ei ole ta ei täiuslikem kehaline kujund, s.o kera, ega [täiuslikem] pinnaline [kujund], s.o ring, ega [täiuslikem] sirgjooneline [kujund], s.o kolmnurk, ega [täiuslikem] lihtsa sirgsusega [kujund], see on joon. Vaid ta on ise üle kõige selle, nii et paratamatult tuleb välja sülitada see, milleni jõutakse meelte või kujutluse või mõistuse läbi materiaalsete lisanditega, et jõuaksime lihtsaima ja abstraktseima arusaamiseni (intelligentiam), kus kõik on üks, kus joon on kolmnurk, ring ja kera, kus ühtsus on kolmsus ja ümberpöördult, kus aktsidents on substants, kus ihu on vaim, liikumine on paigalseis ja nõnda edasi. Ja siis saadakse aru, kui saadakse aru, et mis tahes asi on selles ühes üks ja see üks on kõik ning järelikult on mis tahes asi selles kõik. Ja sa pole kera, ringi ja muud sarnast õigesti välja sülitanud, kui sa ei saa aru, et see suurim ühtsus on paratamatult kolmne. Suurimast [ühtsusest] ei saa ju kuidagi õigesti aru saada, kui ei saada sellest aru kui kolmsest.

Et kasutada selleks sobivaid näiteid, näeme, et aru ühtsus pole midagi muud kui arusaav, arusaadav ja arusaamine. Nüüd kui tahad pöörduda sellelt, mis on arusaav, suurima poole ja öelda, et suurim on suurimal määral arusaav, ja lisad, et ta on ka suurimal määral arusaadav ja suurim arusaamine, siis sa ei mõista suurimat ja täiuslikemat ühtsust õigesti. Nimelt, kui ühtsus on suurim ja täiuslikem arusaamine (intellectio), mis ilma nende kolme vastastikuse suhteta (correlationibus) ei saa olla ei arusaamine ega täiuslikem arusaamine, siis ei mõista ühtsust õigesti see, kes ei jõua selle ühtsuse kolmsuseni.

Ühtsus on ju ainult kolmsus, sest ta tähendab jagamatust, eristust ja seost. Jagamatus on kindlasti ühtsusest, samamoodi eristus, samamoodi ka ühendus (unio) ehk seos. Niisiis ei ole suurim ühtsus midagi muud kui jagamatus, eristus ja seos. Ning kuna ta on jagamatus, on ta igavik ehk ilma alguseta (principio), igavesena mitte millestki jagatud. Et ta on eristus, on ta muutumatust igavikust. Ning kuna ta on seos ehk ühendus, lähtub ta mõlemast.

Peale selle, öeldes "Ühtsus on suurim", ütlen ma kolmsust. Nimelt kui ma ütlen "ühtsus", ütlen ma alguseta algust, öeldes "suurim", ütlen ma algust algusest, kui ma neid sõnaga "on" kokku köidan ja ühendan, ütlen ma mõlemast lähtumist. Niisiis, kui ülalöeldust on üliilmselt tõestatud, et üks on suurim, sest vähim, suurim ja seos on üks, nõnda et ühtsus ise on nii vähim, suurim kui ka ühendus, siis siit on kindel, et filosoofia, mis tahab ülilihtsa arusaamisega tabada suurimat ühtsust kui ainult kolmset, peab välja sülgama kõik kujuteldava ja mõistusliku.

Aga sa imestad selle üle, mis me ütlesime, et kes tahab suurimat lihtsa arusaamisega haarata, peab asjade erinevustest ja mitmesugusustest ning kõikidest matemaatilistest kujunditest üle hüppama, sest ütlesime, et suurimas on joon nii pind, ring kui ka kera. Sellepärast püüan ma aru teritamiseks sind selle poole hõlpsamini pöörata kaheldamatu kättpidi juhtimisega, et sa näeksid, et see on paratamatu ja ülitõene. Kui sa sõnadest ümberpaigutavalt (transumptive) aru saades tõused märgilt tõele, viib see sind mitte [just] sobimatul moel imestusväärsesse hurmavusse, sest sel teel jõuad sa edasi õpetatud mitteteadmises, et võiksid näha tabamatut ühte suurimat ennast, ainsat ja alati kolmset ülistatud Jumalat, niipalju kui seda antakse (conceditur) teadmishimulisele, kes on ülendanud inimlikud vaimujõud.

Peatükk 11
Et matemaatika aitab meil kõige rohkem taibata Jumala erinevaid [isikuid]