De docta ignorantia - 7

Ja kuidas selle eesmärgi saavutavad madalamad vormid Jumalas kõrgema vormi läbi, ja kuidas kõrgem vorm üleneb perifeeriani, mis on Jumal, kusjuures keha laskub keskme poole, kus samuti on Jumal, nii et kõikide asjad liikumine on Jumala poole; millalgi, nii nagu kese ja perifeeria on Jumalas üks, kuigi ka tundus, et keha laskus otsekui keskme poole ja hing perifeeria poole, ühinevad nad Jumalas jälle, kusjuures ei lakka mitte igasugune liikumine, vaid see, mis on sigimiseks; nii-öelda pöörduvad selle maailma olemuslikud osad, ilma milleta maailma ei saa olla, paratamatult tagasi, kui järjestikune sigimine lakkab ning ka ühinemise vaim pöördub tagasi ja seob võimalikkuse oma vormiga.

Seda ei ole võimalik mitte kellelgi inimeste seast iseenesest teada, kui ta seda just eraldi Jumalalt teada ei saa. Kuigi mitte keegi ei kahtle, et ülihea Jumal lõi kõik asjad endale ja ta ei taha, et miski neist asjadest, mis ta lõi, häviks, ja kõik teavad, et ta on ülihelde tasuja kõigile, kes teda austavad, teab praeguse jumaliku toimimise ja tulevase tasumise viisi ainult Jumal ise, kes on enda toimimine. Siiski ma ütlen allpool jumalikult inspireeritud tõe järgi pisut selle kohta, mille niimoodi puudutamine teadmatuses on praegu piisav.

Peatükk XIII
Imetlusväärsest jumalikust kunstist maailma elementide loomisel

Kuna tarkade üksmeelse arvamuse järgi panevad nähtavad asjad, sealhulgas asjade suurus, ilu ja kord, meid imetlema Jumala kunsti ja suurepärasust, ja me oleme puudutanud mõnesid Jumala imepärase teadmise kunsttükke, siis lisame lühidalt mõned universumi loomise puhul imetlevalt elementide asendi ja korra kohta.

Aga maailma loomisel kasutas Jumal aritmeetikat, geomeetriat ja muusikat ning ühtlasi astronoomiat; neid kunste kasutame meiegi, kui me uurime asjade ja elementide ning liikumiste proportsioone. Sest aritmeetika abil ta ühendas need, geomeetria abil kujundas neid, et nad saaksid kindluse ja püsivuse ning liikuvuse vastavalt oma tingimustele; muusika abil andis neile niisugused proportsioonid, et maas ei ole rohkem maad kui vees vett ja õhus õhku ja tules tuld, nii et ükski elementidest ei oleks täiesti teiseks tühistatav. Sellest tuleb, et maailmamasin ei saa hävida. Ja kuigi osa ühest võib tühistuda teiseks, ei saa kunagi kogu õhk, mis on veega segatud, muutuda veeks ümbritseva õhu tõttu, mis seda takistab, nii et alati on elementide segunemine. Sellepärast tegi Jumal nii, et elementide osad vastastikku tühistuvad. Ja kui see toimub viivitusega, siis elementide kooskõlast sünnib selle tekitatava jaoks miski, mis kestab seni, kuni kestab elementide kooskõla; kui see katkeb, siis tekitatu hävib ja laguneb.

Ja nõnda korraldas Jumal, kes lõi kõik asjad arvus, kaalus ja mõõdus, elemendid imetlusväärse korra järgi. Arv kuulub aritmeetikasse, kaal muusikasse, mõõt geomeetriasse. Sest raskust hoiab kergus, mis seda piirab – sest rasket maad otsekui hoiab keskel tuli –, kergus aga toetub raskusele, nagu näiteks tuli maale. Ja kui see igavene tarkus korrastas, kasutas ta väljendamatut proportsiooni, nii et ta teadis, kui palju mis tahes element peab teisele eelnema, ja kaalus elemente nõnda, et nii palju kui vesi on maast kergem, on ka õhk veest ja tuli õhust, nii et kaal käib koos suurusega ja see, mis sisaldab, võtab rohkem ruumi kui see, mida ta sisaldab. Ja ta sidus need omavahel niisuguses suhtes, et üks on paratamatult teises; seal on maa otsekui mingi loom – nagu ütleb Platon – kellel on kivid luudeks, jõed soonteks, puud karvadeks, ja on loomad, kes nende maa juuste vahel toituvad, nagu ussikesed loomade karvade vahel.

Ja tulesse suhtub maa nii nagu maailm Jumalasse. Sest tulel on palju sarnasusi Jumalaga tema suhtes maaga, tule väel ei ole lõppu, ta toimetab, läbistab, valgustab ja eristab ning vormib õhu ja vee vahendusel kõiki asju maa peal, nii et kõikides asjades, mis maast sünnivad, on otsekui ainult üks või teine tule toimimine, nii et asjade vormid on erinevad tule sära erinevuse tõttu. Tuli on siiski kastunud asjadesse, ilma milleta teda ei ole ega ole maiseid asju [ilma tuleta]. Jumal aga on ainult absoluutne; sellepärast räägivad antiiksed otsekui absoluutsest neelavast tulest ja absoluutsest heledusest Jumalast, kes on valgus, milles ei ole pimedust; tema otsekui tulisusest ja heledusest püüavad kõik asjad, mis on, saada lähedalt osa saada, nagu me märkame kõikide taevakehade puhul, milles leidub niisugune selgus materiaalselt kitsendatuna; see eristav ja läbitungiv heledus on otsekui mittemateriaalselt kitsendatud nende elus, kes elavad intellektuaalset elu.

Kes ei imetleks seda käsitöölist, kes ka kasutas sfääride ja tähtede ja taevakehade piirkondade puhul niisugust kunsti, et ilma täieliku täpsuseta on koos kõikide asjade erinevusega kõikide asjade kooskõla, ühes maailmas kaalus ette tähtede suuruse, asendi ja liikumise ning korrastas tähtede kaugused nii, et kui mis tahes piirkond ei oleks nii, nagu ta on, siis ta ei saaks olla ega olla niisuguses asendis ja niisuguses korras ega universum ise ei saaks olla; andis kõikidele tähtedele erineva heleduse, mõju, kuju ja värvuse ning soojuse, mis valgusega mõjuliselt kaasas käib, ja korraldas osade omavahelise proportsiooni nii, et milles tahes on osade liikumine terviku poole, alla keskme poole rasketel asjadel ja üles keskmest eemale kergetel asjadel, ja ümber keskme, nii nagu me tajume tähtede ringliikumist.

Nende nii imetlusväärsete, nii mitmekesiste ja erinevate asjade puhul me leiame õpetatud mitteteadmise abil ja kooskõlas eelnevaga, et meil ei ole võimalik teada kõikidest Jumala tegudest mitte ühegi põhjust, vaid ainult imetleda, sest suur on Jumal, kelle suurusel ei ole lõppu. Sest kuna ta on absoluutne suurimus, nii et ta on kõikide oma tegude autor ja teadja, nõnda ka eesmärk, nii et temas on kõik asjad ja väljaspool teda ei ole mitte midagi; ta on kõikide asjade algus, keskpaik ja lõpp, asjade kogususe kese ja perifeeria, nii et kõikidest asjadest otsitakse ainult teda, sest ilma temata on kõik asjad eimiski. Kui omatakse ainult teda, siis omatakse kõiki asju, sest tema on kõik asjad; kui teatakse teda, siis teatakse kõiki asju, sest ta on kõikide asjade tõde. Ta tahab ka, et nii imeväärne maailmamasin tekitaks meis imetlust; ometi ta varjab seda meie eest seda enam, mida rohkem me imetleme, sest ta tahab, et me otsiksime kogu südame ja hoolega ainult teda ennast. Ja kuna ta elab selles ligipääsmatus valguses, mida kõik asjad otsivad, saab ainult tema avada nendele, kes koputavad, ja anda nendele, kes paluvad. Ja ühelgi kõikidest loodud asjadest ei ole võimu avada end sellele, kes koputab, ja ennast näidata, mis ta on, sest ilma temata, kes on kõikides asjades, on nad eimiski.

Aga kõik asjad vastavad nendele, kes õpetatud mitteteadmises neilt küsivad, mis nad on või kuidas või milleks: "Iseenesest me oleme eimiski, ja iseenesest me ei saa sulle vastata mitte midagi muud kui eimidagi, sest meil ei ole ka teadmist iseenda kohta, vaid ainult sellel, kelle arusaamise läbi me oleme see, mida ta meis tahab, käsib ja teab[, on teadmine meie kohta]. Oleme kõik tummad; tema on see, kes [meis] kõikides räägib. Ainult see, kes meid tegi, teab, mis me oleme, kuidas ja milleks. Kui soovid meie kohta midagi teada, otsi seda meie logosest ja põhjusest, mitte meist. Sealt sa leiad kõik asjad, otsides ühte. Ja ka iseenda saad leida ainult temast." Meie õpetatud mitteteadmine ütleb: "Tee siis nii, et sa leiad end temast; ja et kõik asjad on temas tema, ei saa sul millestki puudu olla. Aga ei ole meie asi ligipääsmatule ligi pääseda, vaid tema asi, kes ta andis meile tema poole pööratud näo koos ülima sooviga [teda] otsida; kui me seda teeme, siis ta on üliarmuline ega jäta meid maha, vaid näitab meile ennast ja küllastab meid igavesti, kui ta ilmutab oma kirkust. Olgu ta õnnistatud igavesest ajast igavesti."

Kolmas raamat
Proloog
Olles esitanud pisut universumi kohta, kuidas ta oleleb kitsendatuses, selleks et me absoluutse ja ühtlasi kitsendatud suurima alati õnnistatud Jeesuse Kristuse kohta midagi õpetatult mitteteadmises oma usu ja täiuslikkuse kasvatamiseks uuriksime, esitame veel Sinu imetlusväärsele hoolsusele võimalikult lühidalt mõtted Jeesusest, pöördudes tema poole, et ta oleks tee iseenda juurde, kes on tõde; selle tõe abil usu läbi ja tulevikus kättesaamise läbi saame elusaks temas tema läbi, kes on ka igavene elu.

Peatükk I
Selleks või teiseks kitsendatud suurim, millest suuremat olla ei saa, ei saa olla ilma absoluutse suurimata

Esimeses raamatus näidatakse, et üks edasiandmatu, sissekastmatu ja üheks või teiseks kitsendamatu absoluutselt suurim püsib iseendas igavesti, võrdselt ja liikumatult ühe ja sellesamana. Pärast seda ilmutatakse teiseks universumi kitsendatust, sest ta ei ole olemas teisiti kui üheks või teiseks kitsendatuna. Ja nõnda on suurima ühtsus temas endas absoluutselt; universumi ühtsus on paljuses kitsendatult. Aga need paljud asjad, milles universum on tegelikkuses kitsendatud, ei saa sugugi ülima võrdsusega ühtida; sest muidu need ei oleks paljud. Sellepärast peavad kõik asjad omavahel erinema kas soolt, liigilt ja arvult; või liigilt ja arvult; või arvult: nii et mis tahes oleleb oma arvus, kaalus ja mõõdus. Sellepärast erinevad kõik asjad omavahel astmeti, nii et mitte ükski ei lange teisega kokku.

Järelikult ei saa ükski kitsendatud asi teise kitsendatud asja kitsendusastmest täpselt osa saada, sest mida tahes ta paratamatult ületab või see ületab teda. Järelikult on kõik kitsendatud asjad suurima ja vähima vahel, nii et mis tahes antud asja kitsendusastmest saab leiduda suurem ja väiksem, ilma et see protsess kulgeks lõpmatusse tegelikkuses, sest astmete lõpmatus on võimatu, sest lõpmatute astmete olemine tegelikkuses ei ole mitte midagi muud kui mitte ühegi olemine, nagu me ütlesime arvu kohta esimeses raamatus. Niisiis ei saa ülenemine või laskumine kitsendatud asjade puhul olla absoluutselt suurima või vähima poole. Seetõttu, nii nagu Jumala loomust, mis on absoluutselt suurim, ei saa vähendada, nii et ta läheb üle lõplikuks ja kitsendatuks, ei saa ka kitsendatud loomust kitsendatuse poolest vähendada, nii et ta saab täiesti absoluutseks.

Niisiis, kuna kitsendatud asi saab olla vähem või rohkem kitsendatud, ei jõua ta universumi ega soo ega liigi piirini. Sest universumi esimene üldine kitsendamine on soode paljuse läbi; sood peavad erinema astmeti. Aga sood olelevad ainult kitsendatult liikides ja liigid ainult indiviidides, mis ainsana on olemas tegelikkuses. Niisiis, nii nagu kitsendatud asjade loomuse järgi leidub indiviid ainult oma liigi piiri all, ei saa ka ükski indiviis jõuda soo ja universumi piirini; sest paljude sama liiki indiviidide vahel peab olema täiuslikkuse astmete erinevus. Sellepärast ei ole antud liigi puhul kõige täiuslikumat, millest täiuslikumat olla ei saa; ei leidu ka nii ebatäiuslikku, et ebatäiuslikumat ei leidu. Sellepärast ei jõua ükski asi liigi piirini.

Sellepärast on ainult üks liikide, sugude ja universumi piir, mis on kõikide asjade kese, perifeeria ja seos. Ja universum ei ammenda Jumala lõpmatut absoluutset suurimat väge, nii et ta oleks Jumala väge piirav lihtsalt suurim. Ja nõnda ei jõua universum absoluutse suurimuse piirini, sood ei jõua universumi piirini ega liigid sugude piirini ega indiviidid liikide piirini: nii et kõik asjad on need, mis nad on, parimal viisil suurima ja vähima vahel, ja Jumal on universumi ja üksikute asjade algus, keskpaik ja lõpp, nii et kõik asjad, ükskõik kas nad ülenevad või laskuvad või püüdlevad keskele, lähenevad Jumalale. Aga kõikide asjade seos on tema läbi, nii et kõik asjad, kuigi nad on erinevad, on ka seotud. Sellepärast on ühte universumit kitsendavate sugude seas niisugune madalama ja kõrgema seos, et need langevad kokku vahepealses, ja erinevate liikide seas niisugune liitumise kord, et ühe soo kõrgeim liik langeb kokku vahetult kõrgema soo madalaima liigiga, nii et on üks pidev täiuslik universum.

Aga iga seos on astmeline, ja ei jõuta välja suurima seoseni, sest see on Jumal. Seetõttu ei ole madalama ja kõrgema soo erinevad seotud milleski jagamatus, mis võtab vastu rohkemat ja vähemat, vaid kolmandas liigis, mille indiviidid erinevad astmeti, nii et ükski neist ei saa võrdselt osa mõlemast, olles otsekui nendest kokku pandud. Vaid ta kitsendab omal astmel oma liigi loomust; see liik tundub teiste liikide suhtes kokkupanduna madalamast ja kõrgemat liigist, ja mitte neist võrdselt, sest ükski kokkupandu ei saa koosneda täpselt võrdsetest; ja nende liikide, st madalama ja kõrgema liigi vahele jääv liik, kaldub paratamatult ühe poole, nii nagu filosoofide raamatutes leitakse selle kohta näiteid austritest, merikarpidest ja muudest asjadest.

Niisiis ei lasku ükski liik selleni, et ta oleks mingi soo vähim liik, sest enne kui ta jõuab vähimani, muutub ta teiseks; ja samamoodi suurima puhul, mis muutub teiseks, enne kui ta on suurim. Kui loomsuse soos inimliik püüab saavutada kõrgemat astet meeltega tajutavate asjade seas, haaratakse ta segunemisse intellektuaalse loomusega; võidab siiski madalam osa, mille järgi teda nimetatakse loomaks. On võib-olla teised vaimud – millest tuleb juttu raamatus "Oletustest" –, ja neid nimetatakse mingi meeltega tajutava loomuse tõttu laias mõttes loomsuse sukku kuuluvateks. Aga kuna nende puhul intellektuaalne loomus võidab teise loomuse, nimetatakse neid vaimudeks, mitte loomadeks, kuigi platoonikud usuvad, et need on intellektuaalsed loomad. Sellepärast järeldub, et liik on arvu kombel järjestikku edenev, mis on paratamatult lõplik, nii et erinevuses on kord, harmoonia ja proportsioon, nagu me esimeses raamatus näitasime.

On paratamatu, et me edenedes lõpmatuseni jõudmata jõuaksime nii madalaima soo madalaima liigini, millest tegelikkuses väiksemat ei ole, kui ka kõrgeima soo kõrgeima liigini, millest samamoodi tegelikkuses ühtki suuremat ja kõrgemat ei ole, millest aga siiski saab leiduda väiksem ja suurem; nii et ükskõik kas me loendame ülespoole või allapoole, alustame absoluutsest ühtsusest, mis on Jumal, kui kõikide asjade algusest; nii et liigid on nagu kohtuvad arvud, mis edenevad vähimast, mis on suurim, ja suurimast, mis vähimale ei vastandu; nii et universumis ei ole midagi, mis ei naudiks mingit ainulaadsust, mis ei ole leitav mitte millestki muust, nii et ükski asi ei võida kõiki asju kõiges ega erinevaid asju võrdselt, nii nagu miski ei saa kunagi olla millegagi milleski võrdne; ja isegi kui miski oleks millestki ühel ajal väiksem ja teisel ajal suurem, teeb ta selle ülemineku mingis ainulaadsuses, nii et ta ei jõua kunagi täpse võrdsuseni; nii nagu ringi sisse joonestatud ruut läheb suuruse poolest üle ruudust, mis on ringist väiksem, ruuduks, mis on ringist suurem, ilma et ta kunagi jõuaks endaga võrdseni, ja langemisnurk üleneb täisnurgast väiksemast täisnurgast suuremaks ilma võrdsuse vahenduseta. Ja paljut sellest puudutatakse "Oletuste" raamatus.

Sest individueerivad printsiibid ei saa üheski indiviidis olla koos niisuguses harmoonilises proportsioonis nagu teises indiviidis, nii et mis tahes iseenesest on üks ja sel viisil täiuslik, nagu ta saab. Ja kuigi mis tahes liigis, näiteks inimliigis, leitakse, et antud ajal on mõned teistest teatud asjade poolest täiuslikumad ja suurepärasemad, nagu Saalomon ületas teisi tarkusega, Absalom iluga, Simson jõuga, ja need, kes teisi ületasid rohkem intellektuaalselt, on rohkem austamist väärt kui teised, ei tea me, kuna arvamuste erinevus religioonide ja sektide erinevuse järgi teeb võrdlusotsustused erinevateks, nii et ühe järgi kiiduväärne on teise järgi on teise järgi laiduväärne ja üle maailma on hajutatud meile tundmatud, kes on teistest maailmas suurepärasem, sest me ei saa kõikidest mitte kedagi täiuslikult tunda. Ja seda tegi Jumal selleks, et igaüks oleks iseendaga rahul – kuigi ta imetleb teisi – ja oma isamaaga, et talle tunduks ainult sünnikoht kõige meeldivamana, ja riigi kommetega ja keelega ja muuga; et oleks ühtsus ja rahu ilma kadeduseta, nii palju kui olla saab, sest see saab igas suhtes olla ainult nendel, kes valitsevad koos temaga, kes on meie rahu mis ületab igasiguse arusaamise.

Peatükk II
Kitsendatud suurim on ühtlasi ka absoluut, looja ja loodu

On päris selge, et universum on palju asju ainult kitsendatult; need on tegelikkuses nõnda, et ükski ei küüni lihtsalt suurimani. Lisan nüüd, et kui leiduks liigiks kitsendatud maksimum, mis on tegelikkuses olelev, siis ta oleks vastavalt antud kitsenduse liigile tegelikkuses kõik asjad, mis tema soo või liigi potentsis olla saavad. Sest absoluutselt suurim on kõik võimalikud asjad tegelikkuses absoluutselt, ja sellepärast on ta kõige lõpmatum absoluutselt. Sooks ja liigiks kitsendatud suurim on samamoodi tegelikkuses võimalik täiuslikkus vastavalt antud kitsendusele, milles, kuna suuremat ei saa leiduda, ta on lõpmatu ja hõlmab antud kitsenduse kogu loomuse. Ja nii nagu vähim langeb kokku absoluutse suurimaga, nii ka vähim kitsendatult langeb kokku kitsendatud suurimaga.

Selle kõige selgem näide on suurima joone kohta, mis ei vastandu mitte millelegi ja mis on iga kujund ja kõikide kujundite võrdne mõõt, millega punkt langeb kokku, nagu esimeses raamatud näitasime. Sellepärast, kui mingi leiduv asi oleks mingi liigi suurim kitsendatud indiviid, siis peaks ta olema selle soo ja liigi täielikkus kui kõikide nende asjade, mis selles liigis oleksid võimalikud, tee, vorm, logos ja tõde täiuslikkuse täielikkuses. See kitsendatud suurim oleks üle selle kitsenduse igasuguse loomuse selle lõpp-piir, mis voldiks enesesse kokku selle kogu täiuslikkuse, ja kuna sel oleks iga antud asjaga [selles liigis] üle igasuguse proportsiooni ülim võrdsus, nii et ta ei oleks mitte millestki suurem ja millestki väiksem, ja ta voldiks oma täielikkuses kokku kõikide asjade täiuslikkused.


Ja sellest on ilmne, et see kitsendatud suurim ei saa olelda puhtalt kitsendatuna, vastavalt sellele, mida me äsja näitasime, sest mitte ükski niisugune asi ei saa saavutada täiuslikkuse täielikkust kitsenduse soos. Ja niisugune asi kitsendatuna ei oleks ka Jumal, kes on kõige absoluutsem; vaid paratamatult oleks kitsendatud suurim, s.o Jumal ja loodu, absoluutne ja kitsendatud, kitsendusega, mis saaks iseeneses olelda ainult oleldes absoluutses suurimas. Sest on ainult üks suurimus, nagu esimeses raamatus näitasime, mille läbi kitsendatud asja saab nimetada suurimaks. Kui suurim vägi ühendaks endaga selle kitsendatud asja niimoodi, et see ei saaks loomuste säilides olla rohkem ühendatud, nii et see kitsendatud asi selle kitsenduse loomuse säilides, vastavalt millele ta on liigi kitsendatud ja loodud täielikkus, on hüpostaatilise ühenduse tõttu Jumal ja kõik asjad, siis see imetlusväärne ühendus ületaks meie igasuguse arusaamise.

Sest kui seda mõistetakse nii, nagu erinevad asjad ühinevad, siis on see viga; sest absoluutne suurimus ei ole muu ega erinev, sest ta on kõik asjad. Kui seda mõistetakse kui kahte asja, mis enne olid eraldi, mitte koos, siis see on viga; sest jumalus ei ole erinevalt eelneva ja järgneva järgi, ega ole pigem üks kui teine; see kitsendatud asi ei saanud ka olla enne ühendust see või teine, nagu individuaalne isik, kes oleleb eneses. Nad ei ühine ka kui osad tervikus, sest Jumal ei saa olla osa.

Niisiis, kes mõistaks nii imetlusväärset ühendust, mis ei ole ka nagu vormi ühendus mateeriaga, sest absoluutne Jumal on mateeriaga segunematu ega anna vormi? See oleks tõesti suurem kõikidest arusaadavatest ühendustest – sest ta on suurim – ainult selles absoluutses suurimuses, mitte midagi sellele lisades, sest see on absoluutne suurimus, ega selle loomuseks üle minnes, sest see on kitsendatud asi. Niisiis oleleks kitsendatud asi absoluudis niimoodi, et kui me mõistaksime seda Jumalana, siis me eksiksime, sest kitsendatud asi ei muuda loomust; kui me kujutleksime seda looduna, siis meil ei oleks õigus, sest absoluutne suurimus, mis on Jumal, ei jäta loomust maha; kui aga arvaksime, et see on mõlemast kokku pandud, siis me eksiksime, sest Jumalast ja loodust, kitsendatust ja kõige absoluutsemast kokkupanemine on võimatu. Sest seda tuleks vaimus mõista nõnda Jumalana, et ta on loodu, nõnda looduna, et ta on looja, loojana ja looduna ilma segamiseta ja kokkupanemiseta. Kes siis suudaks tõusta nii kõrgele, et ta mõistaks ühtsuses erinevust ja erinevuses ühtsust? Niisiis oleks see ühendus üle igasuguse arusaamise.

Peatükk III
Kuidas ainult inimsuse loomuses on niisugune suurim võimalik

Nende asjade kohta võib edasi küsida, mis loomuga peaks see kitsendatud suurim olema. Sest kuna see on paratamatult üks, nii nagu absoluutne ühtsus on maksimaalne suurimus, ja kuna see [suurim] on kitsendatud selleks või teiseks, siis on kõigepealt ilmne, et asjade kord paratamatult nõuab, et mingid asjad oleksid teistega võrreldes madalama loomusega, nagu on need, millel puudub elu ja intelligents, ning mingid asjad on kõrgema loomusega, nagu on intelligentsid, ja mingid on keskmised. Nii et kui absoluutne suurimus on kõikide asjade olevus kõige universaalsemalt, nõnda et mitte rohkem ühe kui teise oma, siis on selge, et see olev on suurimaga rohkem ühendatav, mis on olevate kogususega ühisem.

Sest kui vaadelda madalamate asjade loomust, ja kui miski niisugustest olevatest oleks tõstetud suurimusse, siis ta oleks Jumal ja tema ise, nagu näitab suurima joone näide. Sest kuna suurim joon on lõpmatu absoluutse lõpmatuse läbi ja suurim suurimuse läbi, millega ta paratamatult ühendub, kui ta on suurim, on ta suurimuse läbi Jumal ning jääb kitsenduse läbi jooneks; ja nõnda oleks tegelikkuses kõik see, mis joonest võib saada. Aga joon ei sisalda ei elu ega intellekti. Nii et kuidas joon saaks jõuda selle suurima astmeni, kui ta ei saavuta loomuste täielikkust? Sest ta oleks suurim, mis saab olla suurim ja millel on täiusi puudu.

Samamoodi tuleb öelda kõrgema loomuse kohta, mis ei hõlma madalamat nõnda, et madalama ja kõrgema ühendus oleks suurem kui lahusolek. Aga suurimale, mis langeb vähimaga kokku, on kohane hõlmata ühte asja nii, et ta teist asja ei tõrju, vaid on ühtaegu kõik. Sellepärast vahepealne loomus, mis on madalama ja kõrgema loomuse ühinemise vahendaja, on ainult see, mis on kohaselt suurimaks tõstetavana on suurima lõpmatu Jumala vägi. Sest kuna see voldib endas kokku kõik loomused kui madalama kõrgeim ja kõrgema madalaim, siis kui ta kõige poolest üleneb ühendusse suurimusega, on selge, et kõik loomused ja kogu universum on kõikvõimalikul moel jõudnud selles ülima astmeni.

Aga inimloomus on see, mis on tõstetud üle kõikide Jumala tööde ja pisut vähendatud võrreldes inglitega, voldib kokku intellektuaalse ja meeltega tajutava ning surub enda sisse kokku asjade kogususe, nii et antiiksed nimetasid teda mõistuspäraseks mikrokosmoseks ehk väikeseks maailmaks. Sellepärast on ta see, mis tõstetuna ühendusse suurimaga oleks kõikide universumi täiuste üksikute asjade täielikkus, nii et inimsuses jõuavad kõik asjad ülima astmeni.

Aga inimsus on ainult kitsendatuna ühes või teises. Sellepärast ei ole võimalik, et rohkem kui üks tõeline inimene saaks üleneda ühenduseni suurimaga, ja see oleks kindlasti inimene nõnda, et ta on Jumal, ja Jumal nõnda, et ta on inimene, universumi täiuslikkus, kõikides asjades esimust omav, kelles looduse vähimad, suurimad ja vahepealsed loomused langevad nõnda kokku ühendatud absoluutse suurimusega, et ta on kõikide asjade täius, ja kõik asjad kui kitsendatud puhkavad temas kui oma täiuses. Tema mõõt oleks ka ingli mõõt, nagu ütleb Johannes Ilmutuses, ja iga asja mõõt, sest ta oleks kõikide loodute universaalne kitsendatud olevus ühenduse läbi absoluutse [suurimusega], kes on kõikide asjade absoluutne olevus; tema läbi saaksid kõik asjad kitsenduse alguse ja lõpu, nii et tema läbi, kes on kitsendatud suurim, ilmuksid kõik asjad absoluutsest suurimast kitsenduse olemisse ja pöörduksid sellesama vahendusel absoluuti tagasi, nii-öelda emanatsiooni alguse ja tagasipöördumise lõpu läbi.

Jumal aga kui kõik asjad olemise võrdsus on universumi looja, sest universum on loodud tema järgi. Niisiis oleks kõik asjad olemise ülim ja suurim võrdsus see, millega inimsuse loomus ühineks, nii et Jumal ise oleks vastuvõetud inimsuse läbi nõnda kõik asjad kitsendatuna inimsuses, nii nagu ta on kõik asjad olemise võrdsus absoluutselt. Nii et kuna see inimene oleleks selles suurimas olemise võrdsuses ühenduse läbi, oleks ta Jumala poeg, nii nagu Sõna,kelles kõik asjad on tehtud, ehk see olemise võrdsus, keda nimetatakse Jumala pojaks, nagu eelnevas näidatud; ta ei lakkaks siiski olemast inimese poeg, nii nagu ta ei lakkaks olemast inimene, nagu allpool öeldakse.

Ja kuna Jumalaga, kes on parim ja täiuslikem, ei ole vastuolus need asjad, mis saavad tema läbi toimuda, ilma et tema muutuks või väheneks, vaid need on just kohased tema tohutu headusega, nii et kõik asjad on loodud tema poolt ja tema järgi kõige paremini ja kõige täiuslikumalt kooskõlalises korras, siis, kuna sellelt teelt kõrvalekaldunutena ei saaks miski olla täiuslikum, ei saaks keegi, kui ta just ei eita Jumalat või seda, et ta on parim, nende asjadega mõistuspäraselt mitte nõus olla. Sest igasugune kadedus on kaugel temast, kes on ülimalt hea, kelle toimimine ei saa olla puudulik, vaid nii nagu ta on suurim, läheneb ka tema töö suurimale, nii palju kui võimalik. Aga suurim vägi on piiratud ainult iseendaga, sest väljaspool teda ei ole mitte midagi, ja ta on lõpmatu. Niisiis ei ole ta piiratud ühegi looduga, vaid mis tahes antust saab see lõpmatu vägi luua suurema ja täiuslikuma.

Aga kui inimene tõstetakse ühtsusesse tema väega, nii et inimene ei ole iseendas olelev loodu, vaid ühtsuses lõpmatu väega, siis see vägi ei ole piiratud looduga, vaid iseendaga. Aga see on Jumala suurima lõpmatu ja piiramatu väe kõige täiuslikum toimimine, milles ei saa olla puudust; muidu ei oleks loojat ega loodut. Sest kuidas oleks loodu kitsendatult Jumala absoluutsest olemisest, kui see kitsendus ei oleks temaga ühendatav? Selle läbi oleksid olemas kõik asjad, mis on temast, kes on absoluutselt, ja need asjad, nagu nad on kitsendatutena, oleksid temast, kellega kitsendus on ülimalt ühendatud, nii et nõnda on Jumal kõigepealt looja; teiseks on ta Jumal ja inimene, nii et loodud inimsus on ühtsusesse temaga ülimalt vastu võetud, otsekui kõikide asjade universaalne kitsendus hüpostaatiliselt ja isiklikult ühendatuna kõik asjad olemise võrdsusega, nii et see on kõige absoluutsema Jumala läbi vahendatuna universaalsest kitsendusest, mis on inimsus; kolmandaks ilmuvad kõik asjad kitsendatud olemisse, nii et nad saaksid olla see, mis nad on, parimas korras ja parimal moel. Aga seda korda ei tule võtta ajaliselt, just nagu Jumal oleks esmasündinud loodule ajaliselt eelnenud, vaid loomuse poolest ja täiuslikkuse järjestuse poolest üle igasuguse aja, nii et ta ilmuks maailma pärast paljude pöörete möödumist, olles Jumala juures üleajaliselt enne kõiki asju aja täielikkuses.

Peatükk IV
Kuidas see on õnnistatud Jeesus, Jumal ja inimene

Et kahtlematu usk on meid niisuguste arutlustega viinud selleni, et me milleski kõhklemata oleme kindlad, et eelnev on kõige tõesem, siis ütleme lisades, et aja täielikkus on möödunud ning Jeesus on kogu loodu õnnistatud esmasündinu.

Sest selle põhjal, mida ta olemasoleva inimesena üleinimlikult jumalikult on teinud, ja teiste asjade põhjal, mida ta kõigis asjades tõerääkijaks osutununa iseenda kohta kinnitas, kusjuures need, kes on temaga suhelnud, on neist oma verega tunnistust andnud, ning mida lõputud eksimatud tõendid on ammu vankumatu järjekindlusega tõestanud, väidame õigustatult, et ta on see, kelle tulekut määratud ajal kogu loodu algusest peale ootas, ja kes oli oma ilmumist maailmas prohvetite läbi ennustanud. Sest ta tuli, et täita kõik asjad, sest ta taastas tahtlikult kõikide [inimeste] tervise ning õpetas vägevana kõikide asjade üle kõik tarkuse varjatud ja salajased asjad, andis Jumalana patud alles, äratas surnuid ellu, muundas loomust, käsutas vaime, merd ja tuuli, kõndis vee peal, kehtestas seaduse täienduse täielikkuses kõikidele seadustele. Selle kõige ainulaadsema tõe jutlustaja Pauluse tunnistuse järgi, keda ülaltpoolt ekstaasis valgustati, on meil igasugune täiuslikkus "lunastus, pattude andeksandmine. Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu, sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad - kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas ja ta on oma ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinu surnuist, et ta kõiges saaks esimeseks. Sest Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täiusel temas elada ja lepitada tema läbi enesega kõik."