De docta ignorantia - 3

Edasi: Selle kolmsuse, mis on kolmainsus, tõelisus nõuab, et kolmne oleks üks, sest teda nimetatakse kolmainuks. See aga mahub (cadit) mõistmisse üksnes sel viisil, nagu erinev vastastikune suhe ühendab ja kord eristab. Seetõttu nii nagu siis, kui me joonestame lõpliku kolmnurga, on kõigepealt üks nurk, siis teine, kolmandaks mõlema (ab utroque) kolmas, ja nendel nurkadel on omavahel vastastikune suhe, nii et nendest on üks kolmnurk, nõnda on ka lõpmatus [kolmnurgas] lõpmatult. Ometi tuleb mõista nõnda, et eelnevust mõistetaks igavikus niiviisi, et järgnevus sellele ei vastu ei räägi. Teisiti ju eelnevus ja järgnevus lõpmatus ja igaveses sattuda ei saa. Seetõttu ei ole Isa Pojale eelnev ja Poeg järgnev, vaid Isa on nõnda eelnev, et Poeg ei ole järgnev. Nõnda on Isa esimene Isik, et Poeg ei ole tema järel teine. Aga nii nagu Isa on esimene [Isik] ilma eelnevuseta, nõnda on Poeg teine [Isik] ilma järgnevuseta ja Püha Vaim samamoodi kolmas. Et aga seda on ülalpool pikemalt öeldud, piisaku sellest.

Suvatse siiski selle ikkaõnnistatud Kolmainsuse juures tähele panna, et see suurim on kolmne ega mitte neline või viisne ja nii edasi. Ja see on kindlasti märkimisväärne. See oleks nimelt vastuolus suurimale omase lihtsuse ja täiuslikkusega. Sest igal hulknurksel kujundil on lihtsaimaks elemendiks kolmnurkne [kujund], ja see on vähim hulknurkne kujund, millest väiksemat olla ei saa. On aga tõestatud, et lihtsalt vähim langeb kokku suurimaga. Niisiis, nii nagu on suurim ühtsus iga arvu suhtes, nõnda on suurim kolmnurk iga hulknurkse [kujundi] suhtes. Aga nelinurkne kujund ei ole vähim, nagu on ilmne, sest temast väiksem on kolmnurkne [kujund]. Niisiis ei saa ülilihtsa suurimaga, mis saab kokku langeda üksnes vähimaga, mitte kuidagi sobida nelinurkne [kujund], mis ei saa olla ilma kokkupanduseta, sest ta on vähimast suurem. Olla suurim ja olla nelinurkne toob koguni kaasa (impkicat) vastuolu. Ta ei saaks ju olla kolmnurkade adekvaatne mõõt, sest ta alati ületaks [neid]. Niisiis, kuidas oleks suurim see, mis ei oleks kõige mõõt? Veel enam, kuidas oleks suurim see, mis oleks muust ja liitne ning järelikult lõplik?

Ja on juba ilmne, miks kõigepealt lihtsa joone potentsist tekib lihtne kolmnurk, hulknurkade suhtes, siis lihtne ring, siis lihtne kera, ning ei jõuta muude kui nende elementaarsete kujunditeni, mis on omavahel lõplikus mitteproportsionaalsed ning voldivad enda sees kokku (complicantes) kõik kujundid. Seetõttu nii nagu kui me tahame mõista kõikide mõõdetavate kvantiteetide mõõte, peab kõigepealt olema pikkuseks olema suurim lõpmatu joon, millega langeb kokku vähim, siis samamoodi täisnurkseks laiuseks suurim kolmnurk, ja ringlaiuseks suurim ring, ja sügavuseks suurim kera. Ja muudega kui nende neljaga kõigi mõõdetavate [kujunditeni] jõuda ei saaks. Ning kuna need kõik mõõdud oleksid paratamatult lõpmatud ja suurimad, millega vähim langeb kokku, ning kuna mitut suurimat ei saa olla, siis ütleme, et see ainus suur, mis peab olema kõikide kvantumite mõõt, ongi need, milleta suurimat mõõtu ei saaks olla, kuigi iseenesest võetuna, arvestamata mõõdetavaid [suurusi], ei ole ta tegelikult ükski neist ega saaks teda ühekski neist nimetada, vaid on neist lõpmatult ja proportsioonitult üle. Et lihtsalt suurim on kõige mõõt, siis nõnda ütleme, et ta on need, ilma milleta me ei saa aru, [kuidas] ta saab olla kõige mõõt. Seetõttu ütleme, et suurim on kolmne, kuigi ta on lõpmatult üle igasuguse kolmsuse, sest muidu me ei saaks aru [kuidas] ta on nende asjade, mille olemise ühtsus on kolmsus – nii nagu kujundite puhul seisneb kolmnurkne ühtsus nurkade kolmsuses – lihtne põhjus ja mõõt, kuigi tõelisuses nii meie kolmsuse nimi kui ka mõiste – lahus sellest suhtest – ei sobi suurimaga mitte kuidagi kokku, vaid jääb sellele suurimale ja haaramatule tõele lõpmatult alla.

Nõnda siis on meil suurim kolmnurk kõikide kolmselt olevate lihtsaim mõõt; sellised on tegevused, mis on kolmselt võimalikkusena, objektina, tegelikkusena; samamoodi nägemised, arusaamised, tahtmised, sarnasused, erinevused, ilud, proportsioonid, vastastikused suhted, loomulikud himud ja kõik muud, mille olemise ühtsus seisneb paljuses, nii nagu on eriti looduse olemine ja toimimine, mis seisneb toimijate, toimimise vastuvõtjate neist tuleneva ühise tulemuse vastastikuses suhtes.

Peatükk 21
Lõpmatu ringi ülekandmine ühtsusele

Meil olid mõned väiksed asjad suurima kolmnurga kohta. Samamoodi lisame suurima ringi kohta.

Ring on ühtsuse ja lihtsuse täiuslik kujund. Ja ülalpool on juba näidatud, et kolmnurk on ring. Ja nõnda on kolmsus ühtsus. Aga see ühtsus on lõpmatu, nii nagu lõpmatu ring. Sellepärast on ta lõpmatult ainsam ja samam kui igasugune väljendatav ja meile tabatav ühtsus. Seal on nimelt nii suur samasus, et ta eelneb kõikidele ka suhtelistele vastandustele, sest seal muu ja erinev ei vastandu samasusele. Sellepärast – kuna suurim on lõpmata ühtne – on kõik, mis temaga kokku sobib, tema ise ilma erinevuse ja muususega, näiteks tema headus ja tema tarkus ei ole eri [asjad], vaid sama. Sest igasugune erinevus temas on samasus. Nii et kuna tema vägi on üliainus, on ta ka ülitugev ja ülilõpmatu. Tema üliainus kestus on nii sur, et temas ei ole minevik muu kui tulevik ja tulevik ei ole muu kui olevik, vaid nad on üliainus kestus ehk igavik ilma alguse ja lõputa. Sest algus on temas nii suur, et ka lõpp on temas algus.

Seda kõike näitab igavene ilma alguse ja lõputa ring, mis on jagamatult üliainus ja ülimahukas. Ning kuna see ring on suurim, on ka tema diameeter suurim. Et aga mitut suurimat ei saa olla, on see ring nii üliainus, et diameeter on piirjoon. Aga lõpmatul diameetril on lõpmatu keskpaik. [Diameetri] keskpaik on aga [ringi] keskpunkt. Järelikult on ilmne, et keskpunkt, diameeter ja piirjoon on sama. Sellest saab meie mitteteadmine õpetatud, et suurim, millele vähim ei vastandu, on haaramatu. Aga keskpunkt on tal piirjoon.

Sa näed, et kogu suurim on ülitäiuslikult kõige sees lihtne ja jagamatu, sest ta on lõpmatu keskpunkt; ja et väljaspool kõike on ta kõike sisaldav, sest ta on lõpmatu piirjoon; ja kõike läbistav, sest ta on lõpmatu diameeter; kõige algus, sest ta on keskpunkt; kõige lõpp, sest ta on piirjoon; kõige keskpaik, sest ta on diameeter; toimivpõhjus, sest ta on keskpunkt; formaalne põhjus, sest ta on diameeter; lõpp-põhjus, sest ta on piirjoon; olemist andev, sest ta on keskpunkt; juhtiv (gubernans), sest ta on diameeter; alalhoidev, sest ta on piirjoon. Ja nendetaolisi on palju.

Ja nõnda taipad aru läbi, et suurim ei ole mitte millegagi sama ega mitte millestki erinev, ning et kõik on temas, temast ja tema läbi [(Pauluse kiri roomlastele 11:36)], sest ta on piirjoon, diameeter ja keskpunkt. Mitte et ta oleks kas ring või piirjoon, diameeter või keskpunkt, vaid ainult ülilihtne suurim, mis nende näidete läbi teada saadakse ja leitakse sisaldavat kõike, mis on ja mis ei ole; nõnda et mitteolemine on temas suurim olemine, nii nagu vähim on suurim. Ja ta on igasuguse ringlemise mõõt, mis [käib] võimalikkusest tegelikkusse ja tagasi tegelikkusest võimalikkusse, algetest aatomiteks korraldumise ja aatomite algeteks lagunemise mõõt, ning täiuslike ringikujuliste vormide ja ringikujuliste tegevuste ja liikumiste, mis kulgevad üle enese ja naasevad alge juurde, ja kõige taolise mõõt, mille ühtsus seisneb mingis ringikujulises edasikestmises.

Palju saaks siin arutleda ühtsuse täiuse üle sellest ringikujulisest kujundist; lähen sellest lühiduse pärast mööda, sest kes tahes võib selle hõlpsasti eelneva kõrvale teha. Manitsen ainult, et pandaks tähele, et igasugune teoloogia eksisteerib nõnda ringikujulisena ja ringi panduna, et ka atribuutide nimetused tõendavad üksteist ringikujuliselt, näiteks ülim õiglus on ülim tõde, ja ülim tõde on ülim õiglus, ja nõnda kõigi kohta. Kui tahaksid uurimist laiendada, võiksid sellest sulle üliilmseteks saada lõputud teoloogilised asjad, mis praegu on varjatud.

Peatükk 22
Et jumalik ettenägemine ühendab vasturääkivad asjad

Selleks aga, et kogeda, kui kõrgele me eeltoodu põhjal arusaamise viime, suuname selle Jumala ettenägemise uurimisele. Et aga eelnevast on ilmne, et Jumal on kõige, ka vasturääkivate asjade kokkuvoltimine (complicationem), siis miski ei saa Tema ettenägemisest mööda pääseda. Sest kas me teeme midagi või teeme sellele vastupidist või tee üldse midagi, kõik on Jumala ettenägemisse sisse mähitud (implicitum). Niisiis juhtub kõik üksnes Jumala ettenägemise kohaselt.

Seega, olgugi et Jumal oleks võinud ette näha palju asju, mida ta pole ette näinud ega ka tulevikus ette ei näe, ning ka näeb ette palju asju, mida ta oleks võinud mitte ette näha, ometi ei saa jumalikule ettenägemisele midagi lisada ega sellest midagi vähemaks võtta. Nagu sarnases [näites]: inimloomus on lihtne ja üks. Kui sünniks inimene, kelle sündimist ka mitte kunagi pole oodatud, siis ei lisanduks inimloomusele mitte midagi, nii nagu sellest ei jääks midagi vähemaks, kui teda ei sünniks, nagu ka siis mitte, kui need, kes on sündinud, surevad. Ja seda sellepärast, et inimloomus voldib kokku (complicat) nii need, kes on, kui ka need, keda pole ega saagi olema, olgugi et nad võiksid olla. Nõnda, isegi kui juhtuks see, mis kunagi ei juhtu, ei oleks jumalikule ettenägemisele ometi midagi lisatud, sest et ta voldib kokku nii selle, mis juhtub, kui ka selle, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda. Niisiis, nii nagu mateerias on võimalikkusena palju asju, mis mitte kunagi ei juhtu, nõnda on vastupidi mis tahes asjad, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda – kui nad on Jumala ettenägemises – mitte võimalikkuses, vaid tegelikkuses. Ja sellest ei järeldu, et nad oleksid tegelikkuses. Järelikult, nii nagu me ütleme, et inimloomus voldib kokku ja hõlmab palju [inimesi], sest mitte ainult inimesi, kes on olnud, on ja saavad olema, vaid neid, kes saavad olla, kuigi kunagi ei ole, ja nõnda hõlmab ta muutuvaid muutumatult, nii nagu lõpmatu ühtsus iga arvu, nõnda voldib Jumala lõpmatu ettenägemine kokku nii selle, mis juhtub, kui ka selle, mida ei juhtu, kuid saab juhtuda, ja vastupidiseid asju, nii nagu sugu voldib kokku kontraarsed erisused. Ja seda, mida ta teab, ei tea ta aegade erinevusega, sest ta ei tea tulevasi asju kui tulevasi, ega mineviku asju kui mineviku asju, vaid igavesti ja muutuvat muutumatult.

Seetõttu on ta vältimatu ja muutumatu, ja miski ei saa teda ületada, ja seetõttu öeldakse, et kõigel, mis selle ettenägemisega on seotud, on paratamatus. Ja õigusega, sest Jumalas on kõik Jumal, kes on absoluutne paratamatus. Ja nii on ilmne, et see, mida kunagi ei juhtu, on Jumala ettenägemises niimoodi, et on ennustatud, olgugi et pole ette nähtud, et see juhtuks. Ja Jumal nägi paratamatult ette seda, mida Ta ette nägi, sest Tema ettenägemine on paratamatu ja muutumatu, kuigi ta oleks võinud ette näha ka sellele vastupidist, mida ta ette nägi. Kokkuvoltimise postuleerimisega (posita) ei postuleerita ju kokkuvolditud asja, aga lahtivoltimise postuleerimisega postuleeritakse kokkuvoltimist. Tõepoolest, olgugi et ma võin homme lugeda või mitte lugeda, kumba ma ka teen, ettenägemise eest ma ei pääse, sest see hõlmab vastandlikke asju. Seega mida ma ka ei tee, see juhtub Jumala ettenägemise kohaselt.

Ja nõnda on ilmne, et eeltoodu läbi, mis õpetab meile, et suurim eelneb igasugusele vastandusele, sest et ta kõike kuidas iganes hõlmab ja kokku voldib, me taipame, mis on tõsi Jumala ettenägemise ja muu taolise kohta.

Peatükk 23
Lõpmatu kera ülekandmine Jumala tegelikule olemasolule

On sobiv veel pisut tähele panna lõpmatu kera kohta. Ja leiame, et lõpmatus keras jooksevad keskpunkti kokku kolm suurimat joont – pikkuse, laiuse ja sügavuse [joon]. Aga suurima kera keskpunkt võrdub diameetri ja piirpinnaga. Niisiis võrdub nende kolme joonega lõpmatus keras keskpunkt. Ja keskpunkt ongi need kõik, st pikkus, laius ja sügavus. Nõnda ongi suurim ülilihtsal ja lõpmatul moel igasugune pikkus, laius ja sügavus, mis temas on üks ülilihtne jagamatu suurim. Ja keskpunktina eelneb ta igasugusele laiusele, pikkusele ja sügavusele, ning on nende kõigi nii lõpp kui ka keskpaik, sest lõpmatus keras on keskpunkt, paksus ja piirpind sama. Ja nii nagu lõpmatu kera on täielikult tegelikkuses ja ülilihtne, nõnda suurim on ülilihtsalt täielikult tegelikkuses. Ja nii nagu kera on joone, kolmnurga ja ringi tegelikkus, nõnda suurim on kõige tegelikkus. Sellepärast on igal tegelikul olemasolul temalt kõik, mis iganes tal tegelikku on, ja iga olemasolu on tegelikkuses olemas niivõrd, kuivõrd ta selles lõpmatus on tegelikkuses. Ja sellepärast on suurim vormide vorm ja olemise vorm ehk suurim tegelik olevus.

Sellepärast ütles Parmenides ülipeenelt vaadeldes, et Jumal on see, "kellel olla mis tahes, mis on, on olla kõik see, mis on". Niisiis, nii nagu kera on kujundite viimne täius, millest suuremat ei ole, nõnda suurim on kõige täiuslikem täius, nii et kõik ebatäiuslik on temas ülitäiuslik, nii nagu lõpmatu joon on kera ja kõverus on sirgsus ja liitsus on lihtsus ja erinevus samasus ja muusus ühtsus, ja nõnda ka ülejäänu puhul. Sest kuidas saaks seal olla midagi ebatäiuslikku, kus ebatäiuslikkus on lõpmatu täiuslikkus ja võimalikkus lõpmatu tegelikkus, ja nõnda ka ülejäänu puhul?

Kuna suurim on nagu suurim kera, siis näeme nüüd selgesti, et kogu universumil ja kõigil universumis olemasolevatel asjadel on üksainus ülilihtne üliadekvaatne mõõt, sest et temas ei ole tervik suurem kui osa, nii nagu kera ei ole suurem kui lõpmatu joon. Niisiis on Jumal kogu maailmaterviku ainus ülilihtne logos. Ja nii nagu pärast lõputuid ringlemisi tekib kera, nõnda on Jumal igasuguste ringlemiste ülilihtne mõõt – nagu suurim kera. Sest igasugune elustumine, liikumine ja arusaamine on temast, temas ja tema läbi. Temal ei ole kaheksanda sfääri üks pööre väiksem kui lõpmatu [sfääri] oma, sest ta on igasuguste liikumiste lõpp, milles iga liikumine puhkab kui lõpus. Sest ta on suurim rahu, milles igasugune liikumine on paigalseis. Ja nõnda on suurim paigalseis kõikide liikumiste mõõt, nii nagu suurim sirgsus on kõikide ringjoonte [mõõt] ja suurim olevik ehk igavik on kõikide aegade [mõõt].

Niisiis puhkavad temas kui lõpus kõik loomulikud liikumised, ja igasugune võimalikkus saab temas teoks kui lõpmatus tegelikkuses. Et aga tema on igasuguse olemise olevus ja igasugune liikumine käib olemise poole, siis likumise rahu on tema, kes on liikumise lõpp, st olemise vorm ja tegelikkus.

Niisiis püüdlevad kõik olevad tema poole. Ja kuna nad on lõplikud ega saa omavahel võrreldes lõpust võrdselt osa saada, siis mõned saavad sellest lõpust osa teiste vahendusel, nii nagu joon viiakse kerani kolmnurga ja ringi vahendusel, ja kolmnurk ringi vahendusel, ja ring kerani iseenda läbi.

Peatükk 24
Jumala nimest ja jaatavast teoloogiast

Olles nüüd Jumala abiga oma mitteteadmises matemaatilisel näitel esimese ja suurima kohta asjatundlikumaks saanud, uurime veel õpetuse täielikumuse pärast suurima nime. Ja kui me sageli öeldut õigesti meeles peame, on see uurimine hõlpsasti väljamõeldav (facilis adinventionis).

On ju ilmne, et kuna suurim on see lihtsalt suurim, millele miski ei vastandu, siis ei saa ükski nimi talle õieti (proprie) sobida. Kõik nimed on ju pandud mingi omapära alusel (ex ... rationis), mille läbi tekib ühe erinevus teisest. Ent seal, kus kõik on üks, ei saa olla mingit tõelist (proprium) nime.

Sellepärast ütleb õigesti Hermes Trismegistos: et Jumal on asjade kogusus, siis ei ole tal mingit oma (proprium) nime, sest et [muidu] peaks kas iga nimega nimetatama Jumalat või kõike tema nimega, sest Ta voldib oma lihtsuses kokku kõikide asjade kogususe. Sellepärast peaks Tema oma nime järgi, mida öeldakse olevat meie jaoks väljendamatu ning on tetragramm ehk neli tähte ning on sellepärast oma [nimi], sest ta ei ole Jumalale kohane mitte mingi suhte tõttu loodutega, vaid Tema oma olemuse tõttu, teda tõlgendatama 'üks ja kõik' või 'kõik ühtselt', mis on parem. Ja nõnda me leidsime ülalpool ka suurima ühtsuse, mis on sama mis 'kõik ühtselt'. Ja isegi veel lähemana ja sobivamana näib nimi "ühtsus" kui "kõik ühtselt". Ja sellepärast ütleb prohvet [ Sakarja ], et "sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus" [(Sakarja 14:9)]. Ja teisal: "Kuule, Iisrael!" (s.o aru läbi nägija), sest et sinu Jumal "on ainus" (5. Moosese raamat (6:4).

Aga ühtsus ei ole Jumala nimi sel moel, mil me ühtsust nimetame või sellest aru saame, sest nii nagu Jumal ületab igasuguse arusaamise, nõnda ammugi igasuguse nime. Nimesid pannakse asjade eristamiseks mõistuse liikumise läbi, mis on arust palju madalam. Et aga mõistus ei saa astuda üle vasturääkivatest asjadest, siis pole nime, millele mõistuse liikumise järgi ei vastanduks teist [nime]. Sellepärast vastandub ühtsusele paljus või muusus või hulk. See on suurim nimi, mis oma ühtsuse lihtsuses kõik kokku voldib, see on väljendamatu nimi, mis on üle igasuguse arusaamise.

Sest kes saaks aru saada lõpmatust ühtsusest, mis lõpmatult eelneb igasugusele vastandusele, kus kõik on ilma liitsuseta ühtsuse lihtsuses kokku volditud, kes ei ole muud ega erinevat, kus inimene ei erine lõvist ja taevas ei erine maast, ja ometi on nad seal ülitõeliselt ise, mitte oma lõplikkuse kohaselt, vaid kokkuvolditult suurim ühtsus ise? Nii et kui keegi saaks aru saada sellisest ühtsusest või seda nimetada, mis olles ühtsus, on kõik, ja olles vähim, on suurim, see ulatuks selle Jumala nimeni. Et aga Jumala nimi on Jumal, siis Tema – kes on suurim ise ja suurim nimi – nimi on teada (cognitum) üksnes aru läbi. Sellepärast jõuame õpetatud mitteteadmises selleni: Kuigi näib, et "ühtsus" on suurima lähedane nimi, ometi on ta veel lõpmata kaugel suurima tõelisest nimest, mis on suurim ise.

Ja nõnda ongi sellest ilmne, et jaatavad nimed, mida me Jumalale omistame, sobivad Talle lõpmatult vähendatuna, sest selliseid omistatakse talle millegi järgi, mis leidub loodutes. Niisiis, kuna Jumalale saab miski niisugune partikulaarne, erinev, vastandit omav sobida ainult kõige vähendatumalt, siis on jaatused sisutud (incompactae) , nagu ütleb Dionysios. Sest kui sa nimetad teda tõeks, tuleb välja (occurrit) väärus, kui nimetad vooruseks, tuleb välja pahe, kui nimetad substantsiks, tuleb välja aktsidents, ja nõnda ka ülejäänu puhul. Et aga ta pole substants, mis poleks kõik ja niisugune, et talle miski ei vastandu, ega ole tõde, mis ei oleks kõik ilma vastanduseta, siis saavad need partikulaarsed asjad talle sobida küll ainult lõpmatult vähendatuna. Sest mitte mingid jaatused, mis otsekui postuleerivad temas midagi oma tähendusest (significati), ei saa sobida talle, kes ei ole rohkem miski kui kõik.

Ja sellepärast, kui jaatavad nimed talle sobivad, siis ainult loodute suhtes. Mitte et loodud oleksid selle põhjus, et nad talle sobivad, sest et suurimal ei saa olla mitte midagi loodutest, vaid nad sobivad talle lõpmatust väest loodute suhtes. Jumal sai ju luua igavesest ajast, sest kui ta poleks saanud, poleks ta olnud lõpmatu vägi. Niisiis, kuigi see nimi "Looja" sobib talle loodute suhtes, sobis see ometi ka enne seda, kui oli loodu, sest ta sai luua igavesest ajast. Nõnda ka õigluse ja teiste jaatavate nimede puhul, mida me loodutelt üle kandvalt Jumalale omistame mingi täiuse pärast, mida need nimed tähendavad, kuigi kõik need nimed olid igavesest ajast, ka enne seda, kui me need Talle omistasime, tõeliselt Tema ülimas täiuses ja lõpmatus nimes kokku volditud, nii nagu ka kõik asjad, mida niisuguste nimedega tähistatakse ja millelt me nad Jumalale üle kanname.

Ja see on kõikide jaatavate [nimede] puhul niivõrd tõsi, et Talle pannakse loodute suhtes ka kolmsuse ja isikute, st Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimi. Sest kuna Jumal on sellest, et ta on ühtsus, sünnitaja ja Isa, sellest, et ta on ühtsuse võrdsus, sündinu ehk Poeg, sellest, et ta on mõlema seos, Püha Vaim, siis on selge, et Poega nimetatakse Pojaks sellest, et ta on ühtsuse ehk olevuse või olemise võrdsus. Siit on ilmne: sellest, et Jumal sai igavesest ajast asjad luua, olgugi et ta neid ei loonud, nimetatakse teda nende asjade suhtes Pojaks. Sest ta on Poeg sellest, et ta on olemise võrdsus, millest üle ega alla asjad ei saa olla. Nõnda on ilmne, et ta on Poeg sellest, et ta on nende asjade olevuse võrdsus, mida Jumal sai teha, olgugi et ta ei hakanud neid tegema; kui ta ei saaks neid teha, siis ta ei oleks Jumal-Isa ega Poeg ega Püha Vaim, ega olekski üldse Jumal. Sellepärast, kui sa peenemalt vaatled, siis Poja sünnitamine Isa poolt oligi kõige loomine Sõnas. Ja sellepärast Augustinus kinnitabki, et Sõna on ka kunst ja idee loodute suhtes.

Seega sellest on Jumal Isa, kes sünnitas ühtsuse võrdsuse. Sellest aga püha Vaim, kes on mõlema armastus. Ja seda kõike loodute suhtes. Loodus hakkas ju olema sellest, et Jumal on Isa; saab teoks sellest, et Ta on Poeg; sellest, et ta on Püha Vaim, on ta kooskõlas asjade universaalse korraga. Ja need on Kolmainsuse jäljed mis tahes asjas. Ja seda peab silmas Aurelius Augustinus, kommenteerides seda 1. Moosese raamatu ütlust: "Alguses lõi Jumal taeva ja maa," öeldes, et Jumal lõi asjade alged, sest ta on Isa.

Seetõttu rajaneb mis tahes, mida jaatuse teoloogia läbi Jumala kohta öeldakse, suhtel loodutega, ka nende pühimate nimede puhul, milles peituvad jumalatunnetuse suurimad salasused, mis leiduvad heebrealastel ja kaldealastel, millest ükski ei tähista Jumalat teisiti kui mingi erilise (particularem) omaduse järgi, peale neljatähelise nime, mis on ioth he vau he, mis on omane (proprium) ja väljendamatu [nimi], mida on ülalpool kommenteeritud (interpretatum). Neid käsitlevad Hieronymus ja Maimonides "Nõutute teejuhis" ulatuslikult, mida saab vaadata.

Peatükk 25
Paganad nimetasid Jumalat loodute suhtes mitmeti

Paganad nimetasid Jumalat samamoodi mitmesugustes suhetes loodutega: Jupiteriks imestusväärse leebuse pärast (Julius Firmicus ütleb et Jupiter on nii soodne taevakeha, et kui taevas valitseks ainult Jupiter, "oleksid inimesed surematud"); Saturnuseks mõtete ja leiutiste sügavuse pärast eluks vajalikes asjades; Marsiks sõjaliste võitude pärast; Mercuriuseks nõuandva elutarkuse pärast; Venuseks loodust säilitava armastuse pärast; Soliks loomulike liikumiste tugevuse pärast; Lunaks selle niiskuse säilitamise pärast, milles elu seisneb; Cupidoks kahe soo ühtsuse pärast, mille pärast Teda nimetati ka Naturaks, sest et sest ta säilitab kahe soo läbi asjade liike. Hermes ütleb, et kõik nii elus kui ka elutu on kahesooline, sellepärast ta ütles, et kõige põhjus, st Jumal, voldib eneses kokku (complicare) mees- ja naissoo, mille lahtivoltimised ta uskus olevat Cupido ja Venuse. Ka roomlane Valerius, kes kinnitas sama, ülistas Jupiteri kui kõikvõimsat sigitavat ja sünnitavat jumalat. Sellepärast nad nimetasid Cupidot – nimelt just nagu üks asi ihaldab (cupit) teist – Venuse lapseks, s.o loodusliku elu enda lapseks; Venust aga ütlesid olevat kõikvõimsa Jupiteri – kellest on Natura ja kõik seda saatev – tütreks.

Ka templid, nimelt Rahu ja Igaviku ja Üksmeele tempel, Pantheon, milles oli altar Terminusele, millel pole piiri (terminus), lahtise taeva all, ja selle taolised õpetavad meile, et paganad nimetasid Jumalat suhte poolest loodutega mitmeti. Kõik need nimed on ühe väljendamatu nime kokkuvoltimist lahtivoltivad. Ja kuivõrd tõeline nimi on lõpmatu, nõnda voldib ta kokku lõputud sellised partikulaarsete täiuste nimed. Sellepärast võib ka lahtivoltivaid olla palju ning mitte kunagi nii palju, et neid ei saaks olla rohkem. Igaüks neist [nimedest] suhtub tõelisse ja väljendamatusse [nimesse] nagu lõplik lõpmatusse. Vanad paganad naersid välja juudalasi, kes jumaldasid ühte lõpmatut Jumalat, keda nad ei tundnud. Ometi nad austasid Teda lahtivoltimistes, nimelt austades Teda seal, kus nad märkasid Tema jumalikke tegusid. Ja kõigi inimeste seas tekkis siis see erinevus, et kõik uskusid ühte suurimat Jumalat, kellest suuremat olla ei saa. Ühed, nagu juudalased ja sissenlased [tegelikult esseenid ], austasid Teda Tema lihtsaimas ühtsuses, nagu on kõikide asjade kokkuvoltimine, teised aga austasid neis asjades, kus nad leidsid jumalikkuse lahtivoltimise, võttes meeleliselt teadaolevat viitena põhjusele ja algele. Ja sellel viimasel teel on sattunud eksiteele lihtinimesed (simplices populares), kes ei võtnud (usi) lahtivoltimist pildina, vaid tõena. Sellepärast tuligi rahva sekka ebajumalakummardamine, kuna aga targad enamasti uskusid Jumala ühtsuse kohta õigesti nagu see võib teada olla igaühele, kes on hoolikalt läbi vaadanud Tulliuse [teose] "Jumalate loomusest" ja vanad filosoofid.

Me ei eita siiski, et mõned paganate seast ei saanud aru, et Jumal, olles asjade olevus, on teisiti kui abstraktsioon väljaspool asju, nii nagu algmateeria on väljaspool asju olemas ainult abstraheeriva aru läbi. Ja nad jumaldasid Jumalat loodutes, lisandades ebajumalakummardamist ka põhjenditega. Mõned pidasid Jumalat ka meelitatavaks. Nendest mõned meelitasid teda inglites, nagu sissenlased. Paganad aga meelitasid Teda puudes, nagu on lugeda Päikese ja Kuu puu kohta. Ja mõned meelitasid teda õhus, vees või templites teatud loitsudega. Kui eksiteel nad kõik on ja kui kaugele tõest nad läksid, seda näitab eelnev.

Peatükk 26
Eitavast teoloogiast

Et aga Jumala austamine, keda tuleb jumaldada "vaimus ja tões" [(Jh 4:24)], paratamatult rajaneb positiivsel Jumalat jaataval, siis igasugune religioon oma austamises tõuseb paratamatult jaatava teoloogia läbi, jumaldades Jumalat ühena ja kolmsena, ülitargana, üliheana, "ligipääsmatu valgusena" [(Pauluse esimene kiri Timoteosele 6:16)], eluna, tõena ja nõnda ülejäänu puhul, austamist alati määrates usu läbi, mis õpetatud mitteteadmise läbi tõesemalt jõuab (attingit); uskudes nimelt, et see, keda ta usub kui ühte, on ühtselt kõik; ja et see, keda ta austab kui ligipääsmatut valgust, ei ole valgus, nagu ta on kehalisena, millele vastandub vari, vaid ülilihtsat ja lõpmatut, milles pimedus on lõpmatu valgus; ning et see lõpmatu valgus alati särab meie mitteteadmise pimeduses, aga pimedus ei suuda seda vastu võtta. Ja nõnda on eituse teoloogia nii teise, jaatuse [teoloogia] suhtes nii vajalik, et ilma selleta ei austataks Jumalat lõpmatu Jumalana, vaid pigem looduna. Ja niisugune on ebajumalakummardamine, mis annab pildile seda, mis sobib üksnes tõele. Sellepärast on kasulik lisada veel veidi eitava teoloogia kohta.

Püha mitteteadmine on meile õpetanud väljendamatut Jumalat; ja seda sellepärast, et ta on lõpmatult suurem kõigest, mida saab nimetada; ning kuna see on ülitõene, siis me kõneleme Temast tõesemalt kõrvaldamise ja eituse läbi, nii nagu ka suurim Dionysios ei tahtnud Teda [pidada] ei tõeks ega valguseks ega mitte millekski sellest, mida saab öelda. Teda järgivad rabi Saalomon ja teised targad. Sellepärast ei ole Ta selle eitava teoloogia järgi, mille järgi Ta on ainult lõpmatu, ei Isa ega Poeg ega Püha Vaim. Aga lõpmatus kui lõpmatus ei ole ei sünnitav ega sündinu ega lähtuv. Sellepärast ütles Hilarius Poitiers'st isikuid eristades ülipeenelt: "Igavikus, ütles, lõpmatus, idee (species) pildis, kasutamine (usus) annis", tahtes [öelda], et kuigi igavikus on meil võimalik näha ainult lõpmatust, ometi, kuna see lõpmatus, mis ongi see igavik, on eitav, ei saa temast aru saada kui sünnitavast, küll aga igavikust, sest et igavik on ühtsuse ehk suurima kohalolu jaatav [tähistus], seetõttu ta on alguseta algus. "Idee pildis" tähendab algust algusest, "kasutamine annis" tähendab mõlemast lähtumist.

See kõik on eelneva läbi üliteada. Sest kuigi igavik on lõpmatus, nõnda et igavik ei ole suurem Isa asi (causa) kui lõpmatus, ometi on omistatakse vaatlusviisi kohaselt igavik Isale, mitte Pojale ega Pühale Vaimule, lõpmatust aga [ei omistata] rohkem ühele isikule kui teisele; sest et see lõpmatus on ühtsuse vaatluse järgi Isa, võrdsuse vaatluse järgi Poeg, seose vaatluse järgi Püha Vaim, lõpmatuse lihtsa vaatluse järgi ei Isa, Poeg ega Püha Vaim; kuigi see lõpmatus, nii nagu ka igavik, on mõni kolmest isikust, ja ümberpöördult mis tahes isik on lõpmatus ja igavik: ometi mitte [lõpmatuse] vaatluse järgi – nagu öeldud –, sest lõpmatuse vaatluse järgi ei ole Jumal üks ega palju. Sellepärast ei ole Ta selle [vaatluse] järgi tunnetatav ei selles ajastus ega tulevases, sest iga loodu on selles suhtes vari, mis ei suuda vastu võtta lõpmatut valgust, vaid Ta on teada ainult iseendale.

Ja sellest on selge, et eitused on teoloogias tõesed ja jaatused ebapiisavad, ja siiski, et eitused, mis eemaldavad ülitäiuslikust ebatäiuslikuma, on tõesemad kui teised, nii nagu kuna on tõesem, et Jumal ei ole kivi, kui see, et Ta ei ole elu või arukus, ning see, et Ta ei ole purjusolek, kui see, et ta ei ole voorus. Vastupidi jaatavate [ütluste] puhul. On ju tõesem jaatus, mis ütleb, et Jumal on arukus ja elu, kui [jaatus, et Ta on] maa, kivi, või keha.

Kõik see on ju eelnevast üliselge. Sellest teeme järelduse, et tõe täpsus särab tabamatult meie mitteteadmise pimeduses. Ja see ongi see õpetatud mitteteadmine, mida me otsisime. Seletasime, et ainult selle läbi saabki mööda selle mitteteadmise astmeid läheneda kolmainule lõpmatu heale suurimale Jumalale, et Teda kõigest väest (ex omni nostro conatu) selle eest kiita, et Ta näitas ennast meile taibatamatuna,

kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti. [(Pauluse kiri roomlastele 9:5)]
Teine raamat
Eessõna
Esitanud mitteteadmise õpetusega niiviisi absoluutse suurima loomuse kohta mingite sümboolsete märkide abil, uurime edasi selle läbi, mis meile varjus pisut vastu särab, samal teel neid asju, mis on kõike seda, mis nad on, absoluutsest suurimast.