De docta ignorantia - 4

Et aga põhjustatu on täiesti põhjusest ja iseendast eimiski ning saadab (concomitetur) oma algupära ja logost nii lähedaselt ja sarnaselt kui saab, siis on ilmne, et on raske jõuda kitsenduse loomuseni, tundmata absoluutset eeskuju. Niisiis tuleb meil olla üle oma taipamise õpetatuna mingis mitteteadmises, et me – haaramata tõe täpsust, nii nagu ta on – jõuaksime vähemalt selleni, et me näeksime, et see on, mida me praegu ei suuda taibata. See on minu vaeva eesmärk selles osas. Sinu armulikkus otsustagu selle üle ja võtku see vastu.

Peatükk 1
Sissejuhatavad järeldused ühe lõpmatu universumi järeldamiseks

Mitteteadmise õpetusele on väga kasulik tuua sissejuhatuseks sissejuhatavad järeldused meie printsiibist. Sest nad teevad kuidagi hõlpsamaks lõputud sarnased [järeldused], mida saab sama kunstiga tuletada (elici), ja teevad selgemaks selle, mida ütlema hakatakse.

Meie öeldu juur oli selles, et ületatava ja ületava puhul ei jõuta suurimani olemises ja võimises. Seetõttu me näitasime eelnevas, et täpne võrdsus on omane (convenit) ainult Jumalale. Sellest järeldub, et kõik antud olla võivad (dabilia) asjad peale Jumala erinevad. Niisiis ei saa üks liikumine olla teisega võrdne ega üks teise mõõt, sest mõõt on mõõdetavast paratamatult erinev.

Kuigi see aitab sul teha lõputuid [järeldusi], ometi kui sa rakendad (transfers) selle astronoomiale, siis sa taipad, et arvutamiskunstil puudub täpsus, sest et ta eeldab, et Päikese liikumisega saab mõõta kõigi teiste planeetide liikumist. Ka taeva asendit (dispositio) mingi koha suhtes või tähtkujude tõusu või loojumise suhtes või pooluse kõrguse (elevationem) suhtes ja muu suhtes, mis on selle ümber, ei ole võimalik täpselt teada. Et aga mitte mingid kaks kohta ei ole aja ja asendi poolest täpselt kooskõlas, siis on ilmne, et üksikud otsustused taevakehade kohta on täpsusest kaugel.

Kui sa rakendad seda reeglit edasi matemaatikale, siis näed, et geomeetriliste kujundite puhul on võrdsus tegelikkuses võimatu ning ükski asi ei saa teisega kujult ega suuruselt täpselt kooskõlas olla. Ja kuigi reeglid antud kujundiga võrdse joonestamiseks on oma logoses tõesed, on tegelikult erinevate [asjade] puhul ometi võrdsus võimatu. Siit tõuse [taipamisele], et materiaalsetest asjadest abstraheeritud tõde näeb võrdsust nagu logoses (ratione), kuid asjadest on seda täiesti võimatu leida, sest et seal on ta ainult puudulikkusega.

Noh, muusikas reegli järgi täpsust ei ole. Järelikult ei ole ükski asi teisega kooskõlas kaalus ega pikkuses ega paksuses (spissitudine). Ei ole ka võimalik, et leiduksid harmoonilised proportsioonid torude, kellade, inimeste ja muude instrumentide mitmesuguste häälte vahel, nii et täpsemat ei saaks olla. Ja erinevate instrumentide puhul ei ole ka proportsiooni tõesuse sama astet, nii nagu ka mitte erinevate inimeste puhul, vaid kõikide asjade puhul on paratamatu erinevus koha, aja, ühenduse (complexionem) ja muu poolest. Nii et täpset proportsiooni nähakse ainult oma mõistuses, ja me ei saa aistitavates asjades kogeda sulneimat harmooniat ilma puudujäägita [defectu], sest seda seal ei ole. Tõuse siit [taipamisele], kuidas täpseim suurim harmoonia on proportsioon võrdsuses, mida elav inimene ihulikult kuulda ei saa, sest see tõmbab ligi meie hinge mõistuse, sest see on iga mõistus, nii nagu lõpmatu valgus iga valguse; nii nagu aistitavatest asjadest vaba [absoluta] hing ilma vaimustuseta [raptu] ülimalt kooskõlalist harmooniat intellektikõrvaga ei kuule. Sellest saab ammutada mingit kontemplatsiooni sulnidust: nii meie selle intellektuaalse ja mõistusliku vaimu surematuse üle, mis kannab oma loomuses hävimatut logost, mille läbi ta iseenesest puudutab muusikas kooskõlalist ja ebakõlalist sarnasust, kui ka igavese rõõmu üle, millesse õndsad maistest asjadest vabadena kanduvad. Aga sellest mujal.

Peale selle, kui rakendame oma reeglit aritmeetikale, siis näeme, et mitte ühedki kaks asja ei saa arvus ühtida; ja kuna vastavalt arvu mitmekesisusele varieeruvad koostis, kokkupanu, proportsioon, harmoonia, liikumine ja kõik asjad, laienedes lõpmatuseni, siis sellest me saame aru, et me ei tea. Et mitte keegi ei ole nagu keegi teine milles tahes – ei aistingu ega kujutluse ega intellekti ega toimimise poolest ei kirjas ega maalis ega kunstis, siis isegi kui keegi püüab tuhat aastat kedagi milles tahes jäljendada, ei saavuta ta ometi iialgi täpsust, kuigi aistitavat erinevust mõnikord ei tajuta. Ka kunst jäljendab loodust, nii palju kui saab, kuid ei suuda iial jõuda selle täpsuseni. Järelikult puudub meditsiinil, alkeemial, maagial ja teistel kunstidel tõe täpsus, kuigi üks on teisega võrreldes tõesem, nagu näiteks meditsiin on tõesem kui muundamiste kunstid, nagu on iseenesest ilmne.

Edasi järeldame samal alusel: Et me leiame vastandite puhul ületavat ja ületatavat, nagu näiteks lihtsa ja liitse, abstraktse ja konkreetse, formaalse ja materiaalse, häviva ja hävimatu ning teiste puhul, siis ei jõuta vastandite puhta muu juurde ehk selle juurde, milles nad täpselt võrdselt kokku langevad. Järelikult on kõik vastanditest koosnevad asjad astmeerinevuses, neil on ühelt rohkem, teiselt vähem, ja nad saavad ühe vastandi loomuse ühe võidu läbi teise üle. Sellepärast uuritakse tutvust asjadega mõistuspäraselt, et me teaksime, kuidas liitsus ühes asjas on mingis lihtsuses ja teises asjas lihtsus liitsuses, ja hävivus hävimatuses ühes asjas, vastupidine teises asjas, – nõnda ülejäänud asjades, nii nagu me selgitame "Oletuste" raamatus, kus sellest on pikemalt juttu. Olgu sellest vähesest küllalt, et näidata õpetatud mitteteadmise imepärast jõudu.

Edasi, teemale lähemale jõudes ütlen: Et lihtsalt suurimani ülenemine ja lihtsalt vähimani laskumine ei ole võimalik, sest muidu tekiks üleminek lõpmatusse, nii nagu on hästi teada arvu puhul ja kontiinumi jagamise puhul, siis on ilmne, et kui on antud mis tahes lõplik, siis alati on paratamatult võimalik [dabile] suurem ja väiksem, olgu siis kvantiteedi või jõu või täiuslikkuse või teiste [tunnuste] poolest – sest lihtsalt suurim ega lihtsalt suurim ei ole asjade puhul võimalik –, ja lõpmatusse minekut ei ole, nagu äsja näidatud. Sest kuna lõpmatu mis tahes osa on lõpmatu, oleks vastuoluline leida rohkemat ja vähemat seal, kus jõutakse lõpmatusse, sest rohkem ja vähem ei saa lõpmatule sobida ning nõnda ka mitte sellele, millel on lõpmatuga mis tahes proportsioon, sest see oleks paratamatult ka ise lõpmatu. Sest kaks ei oleks lõpmatus arvus väiksem kui sada, kui lõpmatu arvuni oleks ülenemise teel võimalik tegelikkuses jõuda, nii nagu ka lõpmatu joon, mis koosneb lõpmatust arvust kahe jala pikkustest joontest, ei oleks väiksem kui lõpmatu joon, mis koosneb lõpmatust arvust nelja jala pikkustest joontest. Seega ei ole võimalik miski, mis Jumala väge piiraks; sellepärast on Jumala väe läbi igast antud asjast võimalik suurem ja väiksem, kui see antud asi ei ole ühtlasi absoluutne suurim, nagu tuletatakse kolmandas raamatus.

Järelikult on ainult absoluutselt suurim negatiivselt lõpmatu; sellepärast on ainult tema see, mis ta olla saab, kogu väega [potentia]. Universum aga, kuna ta hõlmab kõike, mis ei ole Jumal, ei saa olla negatiivselt lõpmatu, kuigi ta on ilma piirita ning nõnda privatiivselt lõpmatu; ja selle arutluse [consideratione] järgi ei ole ta lõplik ega lõpmatu. Sest ta ei saa olla suurem, kui ta on; see tuleb küll puudusest; sest võimalikkus ehk mateeria ei ulatu temast [se] väljapoole. Sest "universum saab alati olla tegelikkuses suurem" ei tähenda midagi muud kui et "ollavõimine läheb üle tegelikuks lõpmatuks olemiseks" [in actum infinitum esse], mis on võimatu, sest lõpmatu tegelikkus, mis on absoluutne tegelikkus, ei saa pärineda ollavõimisest, mis on tegelikkuses igasuguse olemise võimalikkus. Sellepärast, kuigi Jumala lõpmatu väe poolest, mis on piiritu, võib universum olla suurem, ei saa ta siiski suurem olla, sest olemise võimalikkus ehk mateeria, mis ei ole tegelikkuses lõpmatult laiendatav, seisab vastu; ja nõnda on ta piiramatu, sest tegelikkuses ei ole võimalik temast suurem, mis teda piiraks; ja nii on ta privatiivselt lõpmatu. Aga ta on tegelikkuses ainult kitsendatult, nii et ta on mingil parimal viisil, mida tema loomuse tingimus lubab. Sest ta on loodu, mis paratamatult tuleneb Jumala lihtsalt absoluutsest olemisest, nagu me järgnevalt õpetatud mitteteadmises – nii selgelt ja lihtsalt kui võimalik – võimalikult lühidalt näitame.

Peatükk 2
Et loodu olemine pärineb arusaamatul kombel esimese olemisest.

Püha mitteteadmine on meid eelnevas õpetanud, et miski ei ole iseenesest peale lihtsalt suurima, mille puhul iseendast, iseendas, iseenda läbi ja iseenda poole [ad se] on sama: nimelt peale absoluutse olemise enese; ning et kõik, mis on, on see, mis ta on – niivõrd kui ta on –, paratamatult temast. Sest kuidas saab see, mis ei ole iseendast, olla teisiti kui igavesest? Et aga see suurim on kaugel igasugusest kadedusest, ei saa ta anda vähendatud olemist kui niisugust. Järelikult ei ole loodul, mis on olemisest kõik see, mis ta on, hävivus, jagatavus, ebatäiuslikkus, erinevus, paljus ja teised niisugused asjad igaveselt, jagamatult, ülitäiuslikult, mitteerinevalt, ühelt suurimalt ega mingilt positiivselt põhjuselt.

Sest nii nagu lõpmatu joon on lõpmatu sirgus, mis on igasuguse joonse olemise põhjua, aga kõver joon on selle poolest, et ta on joon, lõpmatust joonest, selle poolest, et ta on kõver, ta ei ole lõpmatust joonest, aga kõverus järgneb lõplikkusele, sest ta on sellepärast kõver, et ta ei ole suurim joon – sest kui ta oleks suurim joon, siis ta poleks kõver, nagu ülal näidatud –, nii ka asjade puhul, kuna nad ei saa olla suurim, juhtub [contingit], et nad on vähendatud, muud, erinevad ja muud niisugust, millel ei ole põhjust. Järelikult on loodul Jumalalt see, et ta on üks, eraldi [discreta] ja universumiga seotud ning mida ühtsem, seda sarnasem Jumalaga. Aga see, et tema ühtsus on paljuses, eraldiolek kokkuliidetuses [confusione] ja seos lahkhelis [discordantia], ei ole tal Jumalalt ega mingilt positiivselt põhjuselt, vaid sattumuslikult.

Nii et kes saab sidudes loodul ühtaegu absoluutse paratamatuse, millest ta on, ja sattumuslikkuse, milleta teda ei ole, aru saada tema olemisest? Tundub ju, et see loodu, mis ei ole ei Jumal ega eimiski, on otsekui pärast Jumalat ja enne eimiskit, nagu ütleb üks tarkadest [Hermes Trismegistos. Filosoofid, XXIV raamat, lause 14]: "Jumal on vastandus eimiskile oleva vahendusel." Ja olemine ei saa siiski koosneda olemisest ja mitteolemisest. Nii et tundub, et ta ei ole, sest ta pärineb olemisest, ega ei-ole, sest ta on enne eimiskit, ega koosne nendest. Aga meie intellekt, mis ei suuda hüpata teisele poole vastuolulisi asju, ei taba [attingit] loodu olemist ei jagavalt ega liitvalt [compositive], kuigi ta teab, et selle olemine on üksnes suurima olemisest. Nii et olemine-sellest [ab esse] ei ole arusaadav, pärast seda kui olemine, millest ta on, ei ole arusaadav, nii nagu ka aktsidentsi juuresolemine ei ole arusaadav, kui substantsist, mille juures ta on, ei saada aru. Ja järelikult ei saa loodut kui loodut nimetada üheks, sest ta pärineb ühtsusest; ega paljuks, sest selle olemine on ühest; ega mõlemast ühendatult [copulative]. Vaid selle ühtsus on mingis paljuses sattumuslikult. Tundub, et midagi sarnast tuleb öelda ka lihtsuse ja liitsuse ning ülejäänud vastandite kohta.

Et aga loodu on loodud Suurima olemise läbi, suurima puhul aga on olemine, tegemine ja loomine sama, siis tundub, et loomine pole midagi muud kui see, et Jumal on kõik asjad. Kui niisiis Jumal on kõik asjad ja see on loomine, siis kuidas saab aru saada sellest, et loodu ei ole igavene, kui Jumala olemine on igavene, on koguni igavik ise? Sest niivõrd kui see loodu on Jumala olemine, ei kahtle keegi, et see on igavik; niisiis niivõrd kui see langeb aja alla, ei ole see Jumalast, kes on igavene. Nii et kes saab aru, et loodu on igavesest ja koos sellega ajalikult? Sest loodu ei saanud selles olemises igavikus mitte olla ega saanud olla enne aega, sest enne aega ei olnud "enne"; ja nõnda oli ta alati, mil ta olla sai.

Lõpuks, kes suudab aru saada, et Jumal on olemise vorm ja ometi ei segune looduga? Sest lõpmatust joonest ja lõplikust kõverast joonest ei saa pärineda üks liitne, mis ei saa olla ilma proportsioonita. Aga keegi ei kahtle, et lõpmatu ja lõpliku vahel ei saa proportsiooni olla. Kuidas siis saab intellekt haarata, et kõvera joone olemine on lõpmatust sirgest joonest, mis siiski teda ei vormi kui vorm, vaid kui põhjus ja logos? Sellest logosest ei saa ta osa saada osa haarates, sest see lõpmatu ja jagamatu; ega nii, nagu mateeria saab osa vormist, nagu näiteks Sokrates ja Platon inimsusest; ega nii, nagu tervikust saavad osa osad, nagu näiteks universumist selle osad; ega nii, nagu paljud peeglid saavad osa samast näost erinevalt, sest ei ole loodu olemist enne sellelt-olemist, sest ta ongi seesama – nii nagu peegel on peegel enne, kui ta võtab vastu näo kujutise.

Nii et kes suudab aru saada, kuidas ühest lõpmatust vormist saadakse eri loodutes erinevalt osa, kui loodu olemine ei saa olla midagi muud kui see vastuhelk, mitte milleski muus positiivselt vastuvõetuna, vaid sattumuslikult erinevana? Nii nagu võib-olla, kui kunstniku loodul, mis täielikult sõltuks kunstniku ideest, ei oleks muud olemist kui sõltumise olemine, millest tal oleks olemine ja mille mõju all ta säiliks, nii nagu näo kujutis peeglis – eeldusel, et peegel ei ole enne ega pärast iseenesest ega iseenesest mitte miski.

Ei ole ka võimalik aru saada, kuidas Jumal saab meile nähtavate loodute kaudu ilmseks saada; ta ei ole ju nagu meie intellekt, mis on tuntud ainult Jumalale ja meile, mis mõtlema hakanuna võtab mälus mingitest fantaasiatest vastu mingi heli või värvuse või millegi muu vormi, mis enne oli vormitu ja pärast seda võtab teise, märkide, sõnade või tähtede vormi ning väljendab end teistele. Sest kuigi Jumal kas oma headuse teadaandmise pärast – nagu vagad väidavad – või sellepärast, et ta on suurim absoluutne paratamatus, lõi maailma, mis talle kuuletub, et oleks neid, kes talle alluksid ja teda kardaksid ja kelle üle ta kohut mõistaks, või millegi muu pärast, on igatahes ilmne, et ta ei võta teist vormi, sest ta on kõikide vormide vorm, ega ilmu positiivsetes märkides, sest need märgid samamoodi nõuaksid selles, et nad on, teisi märke, milles [ilmuda], ja nõnda edasi lõpmatuseni.

Kes suudab aru saada sellest, kuidas kõik asjad on selle ainsa lõpmatu vormi kujutis, omades erinevust sattumuslikust, just nagu loodu oleks ebatäiuslik [occasionatus] Jumal, nii nagu aktsidents on ebatäiuslik substants ja naine ebatäiuslik mees? Et see lõpmatu vorm võetakse vastu üksnes lõplikult, nii et igasugune loodu on otsekui lõplik lõpmatus ehk loodud Jumal, nii et ta on sel viisil, et ta parem ei saa olla; ja nagu Looja oleks öelnud: "Saagu", ja kuna ei saanud saada Jumalat, kes on igavik ise, siis sai see, mis on Jumalaga nii sarnane kui võimalik. Sellest järeldub, et iga loodu kui niisugune on täiuslik, isegi kui ta tundub teisega võrreldes vähem täiuslik. Sest ülihea Jumal annab olemise kõigile sel viisil, nagu nad saavad seda vastu võtta. Niisiis, kuna Jumal annab ilma vahetegemiseta ja kadeduseta ning temalt võetakse vastu nii, et teisiti ja rohkem [alterius] sattumus vastu võtta ei lase, siis iga loodud olemine puhkab oma täiuslikkuses, mis tal on Jumala olemisest heldelt, püüdmata olla mingi muu loodu, kui ka see on täiuslikum, vaid armastades väga seda, mis tal on suurimalt, otsekui Jumala andi, soovides seda hävimatult lõpule viia ja alal hoida.

Peatükk 3
Kuidas suurim voldib kõik asjad arusaamatul kombel kokku ja lahti

Uuritava tõe kohta ei saa öelda ega mõelda midagi, mis ei oleks esimeses osas kokku volditud. Sest kõik asjad, mis on sellega, mis on seal esimese tõe kohta öeldud, kooskõlas, on paratamatult tõesed; teised asjad, mis ei ole kooskõlas, on väärad. Aga seal on näidatud, et saab olla ainult üks kõikide suurimate suurim. Suurim aga on see, millele miski ei saa vastanduda, kus ka vähim on suurim. Lõpmatu ühtsus on järelikult kõikide asjade kokkuvoltimine; ühtsus tähendab seda, mis kõiki asju ühendab. Ta ei ole suurim ühtsus mitte ainult nii nagu arvu kokkuvoltimine, vaid sellepärast, et ta on kõikide asjade kokkuvoltimine; ja nii nagu ühtsust lahtivoltivas arvus ei leidu muud peale ühtsuse, nii ei leidub kõikides asjades, mis on, midagi peale suurima.

Seda ühtsust nimetatakse seda ühtsust lahtivoltiva kvantiteedi suhtes punktiks, sest kvantiteedis ei leidu midagi peale punkti; nii nagu kõikjal joones on punkt, kus teda ka jagada, nii ka pinnas ja kehas. Ei ole rohkem kui üks punkt, mis ei ole midagi muud kui see lõpmatu ühtsus, kuna see on punkt, mis on joone ja kvantiteedi piir, täiuslikkus ja terviklikkus, mis teda kokku voldib; selle esimene lahtivoltimine on joon, milles ei leidu midagi peale punkti.

Samamoodi on paigalseis ühtsus, mis voldib kokku liikumist, mis on ritta järjestatud paigalseis, kui tähelepanelikult vaadata. Liikumine on järelikult paigalseisu lahtivoltimine. Samamoodi voldib praegu ehk olevik kokku aja. Minevik on olnud olevik, tulevik saab olevikuks; järelikult ei leidu ajas midagi peale järjestatud oleviku. Järelikult on minevik ja tulevik oleviku lahtivoltimine; olevik on kõikide kohalolevate aegade kokkuvoltimine, ja kohalolevad ajad on selle ritta lahtivoltimine, ja neis ei leidu midagi peale oleviku. Olevik, kõikide aegade kokkuvoltimine on järelikult üks. Ja see olevik on ühtsus ise. Samamoodi on identsus erinevuse kokkuvoltimine, võrdsus mittevõrdsuse kokkuvoltimine, ja lihtsus jagatuse või eraldatuse kokkuvoltimine.

Järelikult on üks kõikide asjade kokkuvoltimine; ja ei ole üks substantsi ja teine kvaliteedi või kvantiteedi kokkuvoltimine ja samamoodi ülejäänute puhul, sest on üksnes üks suurim, millega langeb kokku vähim, kus kokkuvolditud erinevus identsusele ei vastandu. Sest nii nagu ühtsus eelneb teisesusele, nii ka punkt, mis on täiuslikkus, suurusele. Sest täiuslik eelneb igasugusele ebatäiuslikule, samamoodi paigalseis liikumisele, võrdsus ebavõrdsusele ja samamoodi ülejäänute puhul, mis on vastastikku pööratavad [convertuntur] ühtsusega, mis on igavik ise; sest mitut igavest ei saa olla. Jumal on järelikult kõiki asju kokkuvoltiv selle poolest, et kõik asjad on temas; ta on kõiki asju lahtivoltiv selle poolest, et ta ise on kõikides asjades.

Ning et näidata, mida me silmas peame, arvude kaudu: arv on ühtsuse lahtivoltimine. Arv aga tähendab arutlemist [rationem]. Arutlemine aga on vaimust; sellepärast ei suudagi loomad, kellel pole vaimu, loendada [numerare]. Nii et nii nagu meie vaimust seeläbi, et me saame ühe ühise juures aru paljudest asjadest üksikult, tekib [exoritur] arv, tekib asjade paljus Jumala vaimus, milles on paljud asjad ilma paljuseta, sest nad on kokkuvoltivas ühtsuses. Sest seetõttu, et asjad ei saa olemise võrdsusest endast võrdselt osa saada, sai Jumal igavikus ühest asjast aru nii, teisest naa, millest tekkiski paljus, mis temas on ühtsus. Aga paljusel ehk arvul ei ole muud olemist kui see, et mis tal on sellest ühtsusest. Järelikult on ühtsus, ilma milleta arv ei oleks arv, paljuses; ja see ongi ühtsuse laialivoltimine, nimelt et kõik asjad on paljuses.

Kokkuvoltimise ja lahtivoltimise viis ületab meie vaimu. Kes, küsin, saaks aru, kuidas on Jumala vaimust asjade paljus, sest Jumala arusaamine on tema olemine, mis on lõpmatu ühtsus? Kui pöördud arvude analoogia [similitudinem] poole, vaadeldes, kuidas arv on ühe ühise paljundamine arvu läbi, siis tundub, just nagu Jumal, kes on ühtsus, oleks asjades paljundatud, sest tema arusaamine on tema ühtsus; ja ometi saad aru, et pole võimalik, et see ühtsus, mis on lõpmatu ja suurim, paljuneks. Nii et kuidas sa siis saad aru paljusest, mille olemine on ühest ilma ühe paljunemiseta? Või kuidas sa saad aru ühtsuse paljunemisest ilma paljunemiseta? Igatahes mitte nii nagu ühe liigi paljunemisest või ühe soo paljunemisest paljudes liikides või indiviidides, millest väljaspool on sugu või liik ainult abstraheeriva intellekti läbi.

Järelikult ei saa keegi aru, kuidas Jumal, kelle ühtsuse olemine ei ole asjadest abstraheeriva intellekti läbi ega asjadega ühinenud ega nendesse sulandunud, voltub lahti asjade arvu läbi. Kui vaatled asju ilma temata, siis nad on eimiski, nii nagu arv ilma ühtsuseta. Kui vaatled teda ilma asjadeta, siis tema on ning asjad on eimiski. Kui vaatled teda, nagu ta on asjades, siis vaatled, et on miski, milles ta on; ja selles sa eksid, nagu sai ilmseks eelmises peatükis, sest asja olemine ei ole muu, nagu on erinev asi, vaid tema olemine on sellest-olemine. Kui sa vaatled asja nii, nagu ta on Jumalas, siis ta on Jumal ja ühtsus.

Jääb üle üksnes öelda, et asjade paljus tekib sellest, et Jumal on eimiskis. Sest võta Jumal loodust ära, ja järele ei jää midagi. Võta substants kokkupandust ära, ja ei jää järele mingit aktsidentsi ning nõnda ei jää järele midagi. Kuidas meie intellekt saab seda tabada? Sest kuigi aktsidents hävib, kui substants eemaldada, ei ole aktsidents sellepärast eimiski. Ta hävib aga sellepärast, et aktsidentsi olemine on küljesolemine [adesse]. Ja sellepärast, nii nagu kvantiteet on üksnes substantsi olemise läbi, on siiski [just] sellepärast, et kvantiteet on küljes, substants kvantiteedi läbi kvantitatiivne [quanta]. Siin ei ole nii; sest loodu ei ole niimoodi Jumala küljes. Sest mitte miski ei anna Jumalale nii, nagu aktsidents substantsile; seevastu aktsidents annab substantsile nii palju, et kuigi aktsidentsil on olemine substantsilt, ei saa substants tulemusena [ex consequenti] siiski olla ilma igasuguse aktsidentsita. Jumala puhul ei saa see sarnaselt olla.

Kuidas me saame siis aru saada loodust kui loodust, mis on Jumalast ja tulemusena ei saa ka mingit panust anda temasse, kes on suurim? Ja kui sel kui loodul ei ole niigi palju olevust kui kvantiteedil, vaid see on täiesti eimiski, siis kuidas saada aru sellest, et asjade paljus voltub lahti selle läbi, et Jumal on eimiskis, kui eimiskil ei ole mingisugust olevust? Kui sa ütled: "Tema kõikvõimas tahe on põhjus, ning tahe ja kõikvõimsus on tema olemine; sest kogu teoloogia on ringis," siis sa pead tunnistama, et sa üldse ei tea, kuidas kokkuvoltimine ja lahtivoltimine aset leiavad; et sa tead ainult seda, et sa ei tea viisi, olgugi et sa tead, et Jumal on kõikide asjade kokku- ja lahtivoltimine ning et niivõrd kui ta on kokkuvoltimine, on kõik asjad temas tema ise ja niivõrd kui ta on lahtivoltimine, on ta kõikides olemistes see, mis need on, nii nagu tõelus [veritas] kujutises. Ja kui nägu oleks oma kujutises, mida ta paljundaks kaugemal või lähemal kujutise paljundamise poolest (ma ei pea silmas kohakauguse poolest, vaid astmekauguse poolest näo tõelisusest, sest teisiti ta end paljundada ei saa), siis nendes paljundatud [kujutistes] ühest näost paistaks üks nägu erinevates kujutistes erinevalt ja mitmesuguselt üle igasuguse meele ja vaimu arusaamatult.

Peatükk IV
Kuidas universum, ainult kitsendatud suurim, on absoluudi võrdpilt [similitudo]

Kui me seda, mis meile eelnevas õpetatud mitteteadmise läbi on ilmseks saanud, peene vaatlusega edasi arendame, võib meile ainult selle põhjal, et me teame, et kõik asjad on kas absoluutne suurim või sellest, maailma ehk universumi kohta, mille kohta ma väidan, et see on ainult kitsendatud suurim, palju selgeks saada. Sest kuna sellel kitsendatul ehk konkreetsel on kõik see, mis ta on, absoluudist, siis see, mis on suurim, jäljendab [concomitatur] absoluuti, nii palju kui saab. Niisiis me kinnitame, et see, mis meile on esimeses raamatus absoluutse suurima kohta teatavaks saanud, on nii nagu see on omane absoluudile absoluutselt suurimalt, omane kitsendatult kitsendatule.

Näitame midagi näidete varal [exemplificemus], et otsijale ligipääsu ette valmistada: Jumal on absoluutne suurimus ja ühtsus, erinevatele ja [üksteisest] kaugetele asjadele absoluutselt eelnev ja neid ühendav, näiteks [teineteisega] kontradiktoorseid asju, millel ei ole vahepealset; mis on absoluutselt see, mis kõik asjad on, kõikides asjades asjade absoluutne algus ja lõpp ning olevus. Temas on kõik asjad ilma paljuseta see absoluutne suurim lihtsaimalt, erinevusetult, nii nagu lõpmatu joon on kõik kujundid. Samamoodi on maailm ehk universum kitsendatud suurim ja üks, mis eelneb kitsendatud vastanditele, nimelt kontraarsetele; olles kitsendatult see, mis kõik asjad on; kõikides asjades asjade kitsendatud algus ja kitsendatud lõpp, kitsendatud olev, kitsendatud lõpmatus, nii et ta on kitsendatult lõpmatu; milles kõik asjad ilma paljuseta on see kitsendatud suurim kitsendatud lihtsuse ja erinevuseta, nii nagu kitsendatud suurim joon on kitsendatult kõik kujundid.

Seetõttu, kui kitsendust õigesti mõista, siis on kõik selge. Sest kitsendatud lõpmatus ehk lihtsus ehk erinevusetus jääb kitsenduses lõpmatult alla sellele, mis on absoluutne, nii et lõpmatu ja igavene maailm jääb proportsioonitult alla absoluutsele lõpmatusele ja igavikule ning üks ühtsusele. Nii et absoluutne ühtsus on vaba igasugusest paljusest. Aga kuigi kitsendatud ühtsus, mis on üks universum, on üks suurim, ei ole paljusest vaba, sest ta on kitsendatud, kuigi on ainult üks kitsendatud suurim. Sellepärast on ta, kuigi ta on suurimalt üks, siiski see tema ühtsus paljuse läbi kitsendatuna, nii nagu lõpmatus lõplikkuse läbi, lihtsus liitsuse läbi, igavesus järgnevuse läbi, paratamatus võimalikkuse läbi ja samamoodi ülejäänute puhul, just nagu absoluutne paratamatus annaks end edasi segunemiseta ja oleks oma vastandiga kitsendatult piiratud. Ja kui valgesusel oleks eneses absoluutne olemine ilma meie intellekti abstraheerimiseta, millest valge oleks kitsendatult valge, siis valgesus oleks tegelikus valges piiratud mittevalgesusega, et see, mis ilma valgesuseta ei oleks valge, oleks valgesuse läbi valge.

Sellest saab uurija palju järeldada. Sest nii nagu Jumal, kuna ta on mõõtmatu, ei ole ei päikeses ega kuus, kuigi ta nendes on see, mis need on, absoluutselt, ei ole ka universum päikeses ega kuus, vaid on nendes see, mis need on, kitsendatult. Ja kuna päikese absoluutne missus ei ole miski muu kui kuu absoluutne missus – kuna see on Jumal ise, kes on kõikide asjade absoluutne olevus ja missus, – ja päikese kitsendatud missus on muu kui kuu kitsendatud missus – sest nii nagu asja absoluutne missus ei ole see asi ise, ei ole asja kitsendatud missus miski muu kui see asi –: millest on ilmne, et kuna universum on kitsendatud missus, mis on ühtmoodi kitsendatud päikeses ja teistmoodi kuus, siis universumi identsus on erinevuses, nii nagu ühtsus on paljuses. Sellepärast universum, kuigi ta ei ole ei päike ega kuu, on siiski päikeses päike ja kuus kuu; Jumal aga ei ole päikeses päike ja kuus kuu, vaid see, mis on päike ja kuu, ilma paljuse ja erinevuseta. Universum tähendab universaalsust, see on paljude asjade ühtsust; sellepärast, nii nagu inimsus ei ole ei Sokrates ega Platon, vaid on Sokrateses Sokrates, Platonis Platon, on ka universum kõikide asjade suhtes.

Kuna aga on öeldud, et universum on ainult kitsendatud algus ja selle poolest suurim, siis on ilmne, kuidas universum tekkis kitsendatud universumi lihtsa emaneerumise läbi absoluutsest suurimast. Aga kõik olevad, mis on universumi osad, ilma milleta universum – kuna ta on kitsendatud – ei saa olla üks, terviklik ja täiuslik, tekkisid koos universumiga, ja mitte enne intelligents, siis õilis hing, siis loodus, nagu väitsid Avicenna ja teised filosoofid. Ometi, nii nagu käsitöölise kavatsuses on enne tervik, näiteks maja, kui osa, näiteks sein, ütleme ka, kuna kõik asjad on tekkinud Jumala kavatsusest, et siis universum tekkis enne ja selle järel kõik asjad ilma milleta ta ei saa olla ei universum ega täiuslik. Sellepärast, nii nagu abstraktne on konkreetses, nii me vaatleme absoluutset suurimat kitsendatud suurimas eelnevana, nii et ta on järgnevana kõikides üksikutes asjades, sest ta on absoluutselt selles, mis on kitsendatult kõik asjad. Sest Jumal on maailma ehk universumi absoluutne missus; universum aga on see missus kitsendatuna. Kitsendamine tähendab millekski, nagu näiteks see või too olemiseks. Järelikult Jumal, kes on üks, on ühes universumis; universum aga on kitsendatult kõigis asjades [universis]. Ja nõnda saab aru saada, kuidas Jumal, kes on lihtsaim ühtsus, eksisteerides ühes universumis, on kõikides asjades just nagu järgnevalt [ex consequenti] universumi vahenduse, ja asjade paljus on ühe universumi vahendusel Jumalas.

Peatükk V
Mis tahes milles tahes

Kui sa paned juba öeldut hästi tähele, siis sul ei ole raske näha selle Anaxagorase tõe "mis tahes on milles tahes" alust võib-olla Anaxagorasest sügavamalt. Sest kuna esimesest raamatust on ilmne, et Jumal on kõikides asjades nii, et kõik asjad on temas, ja nüüd on teada, et Jumal on just nagu universumi vahendusel kõikides asjades, siis on teada, et kõik asjad on kõikides asjades ja mis tahes milles tahes. Sest universum kui ülitäiuslik eelnes otsekui looduse korra järgi kõikidele asjadele, et mis tahes saaks olla milles tahes. Sest mis tahes loodus on universum seesama loodu, ja nõnda võtab vastu kõik asjad, nii et nad on selles see ise kitsendatult. Et mis tahes ei saa olla tegelikkuses kõik asjad, sest ta on kitsendatud, siis ta kitsendab kõik asjad, nii et need on see. Nii et kui kõik asjad on kõikides asjades, siis tundub, et kõik asjad eelnevad millele tahes. Järelikult kõik asjad ei ole palju asju, sest paljus ei eelne millele tahes. Seetõttu eelnesid kõik asjad mille tahes looduse korra järgi ilma paljuseta. Järelikult ei ole palju asju milles tahes tegelikkuses, vaid kõik asjad on ilma paljuseta seesama ise.