De docta ignorantia - 6

Peripateetikud aga tunnistavad küll, et looduse töö on intelligentsi töö, kuid nad ei mööna nende eeskujude olemasolu; ma arvan, et nad kindlasti eksivad, kui nad just ei pea intelligentsi all silmas Jumalat. Sest kui intelligentsis ei ole mõistet [notitia], siis kuidas ta paneb kavatsuse järgi liikuma? Kui on ajaliselt lahti voltima hakatava asja mõiste, mis on liikumise logos, siis niisugust ei saanud abstraheerida asjast, mida ajaliselt veel ei ole. Nii et kui on mõiste ilma abstraktsioonita, siis see on kindlasti see, millest räägivad platoonikud, mis ei ole asjadest, vaid asjad on selle järgi. Sellepärast platoonikud ei väitnud, et niisugused asjade logosed on midagi erinevat intelligentsist endast, vaid et sellised omavahel erinevad [logosed] moodustavad ühe lihtsa intelligentsi, mis voldib kõik logosed endasse kokku; nii et kuigi inimese logos ei ole kivi logos, vaid need on erinevad logosed, ei ole sellel inimsusel, millest laskub inimene, nii nagu valgesusest valge, muud olemist kui intelligentsis endas intelligentsi loomuse kohaselt intelligiiblilt ja asjas endas reaalselt; mitte et oleks üks Platoni inimsus ja teine lahutatud inimsus, vaid seesama inimsus vastavalt erinevatele olemisviisidele, mis eksisteerib loomupäraselt enne intelligentsis kui mateeerias, mitte ajaliselt enne, vaid nii, nagu logos asjale loomupäraselt eelneb.

Platoonikud rääkisid küllaltki peenelt [acute] ja mõistuspäraselt, võib-olla ebamõistuspäraselt laitis neid Aristoteles, kes püüdis neid kummutada pigem sõnade koores kui üdinimineva arusaamisega [intelligentia]. Aga selle, mis on tõesem, selgitagem välja [eliciemus] õpetatud mitteteadmise abil. Sest on näidatud, et me ei jõua lihtsalt suurimani, ja nõnda ei saa olla absoluutset potentsi ega absoluutset vormi ehk tegelikkust, mis ei ole Jumal; ning et ei ole mittekitsendatud olevat peale Jumala, ja et on ainult üks vormide vorm ja tõdede tõde, ja et ringi suurim tõde ei ole muu kui nelinurga oma. Seetõttu on asjade vormid erinevad ainult niivõrd kui nad on kitsendatud; niivõrd kui nad on absoluutselt, on nad üks mitteerinev, mis on Sõna Jumalas. Järelikult on maailmahingel olemine ainult koos võimalikkusega, mille läbi seda kitsendatakse, ja ta ei ole vaimuna asjadest lahutatud ega lahutatav. Sest kui me vaatleme vaimu lahutatuna võimalikkusest, siis see on Jumala vaim, mis ainsana on täielikult tegelikkuses. Järelikult ei ole võimalik, et oleks palju erinevaid eeskujusid. Sest mis tahes [eeskuju] oleks suurim ja kõige tõelisem nende asjade suhtes, mille eeskuju ta on; aga see ei ole võimalik, et palju asju on suurimad ja kõige tõelisemad. Sest piisav ja tarvilik on ainult üks lõpmatu eeskuju, milles kõik asjad on nagu korrastatud asjad korras ning mis väga adekvaatselt voldib kokku kõik kui tahes erinevad asjade logosed; nii et see lõpmatu logos on ringi kõige tõelisem logos, ega ole suurem ega väiksem ega erinev ega muu [kui ring]; ja seesama on ka nelinurga logos, ei suurem ega väiksem ega erinev; ja samamoodi ülejäänute puhul, nagu võib taibata lõpmatu joone näitest.

Aga kui me näeme asjade erinevusi, siis me imestame, kuidas kõikide asjade ainus lihtsaim logos on ka üksikute asjade erinev logos. Me teame siiski, et see on paratamatu, õpetatud mitteteadmisest, mis näitab, et erinevus on Jumalas identsus. Sest selles, et näeme, et kõikide asjade logoste erinevus on kõige tõelisemalt, siis selles, et see on kõige tõelisem, me taipame [apprehendimus] ühte kõige tõelisemat kõikide asjade logost, mis on suurim tõde ise. Nii et kui öeldakse, et Jumal lõi ühe logosega inimese, teisega kivi, siis see on tõsi asjade suhtes, mitte looja suhtes, – nii nagu me näeme arvude puhul: kolm on lihtsaim logos, mis ei võta vastu rohkemat ega vähemat, ta on iseendas üks; kui ta aga on suhtes erinevate asjadega, siis vastavalt sellele eksisteerib erinev logos. Sest üks on kolmnurkade kolme logos kolmnurgas; teine mateeria, vormi ja kokkupandu [kolme] oma mateerias; kolmas isa, ema ja poja, või kolme inimese ja kolme eesli [kolme] oma. Seetõttu ühenduse paratamatus ei ole, nagu väitsid platoonikud, sünnitavast [vaimust] väiksem vaim, vaid on Isaga võrdne Sõna ja Poeg Jumalas, ja seda nimetatakse logoseks [logos seu ratio], sest see on kõikide asjade logos [ratio]. Järelikult on eimiski see, mida platoonikud ütlesid vormide kujutiste kohta, sest on ainult üks vormide vorm, mille kujutised kõik vormid on, nagu me ülalpool kuskil ütlesime.

Niisiis tuleb sellest täpselt aru saada, sest maailmahinge tuleb vaadelda mingi universaalse vormina, mis voldib endas kokku kõik vormid, ja siiski eksisteerib tegelikkuses ainult kitsendatult asjades, ja mis mis tahes asjas on asja kitsendatud vorm, nagu universumi kohta ülalpool öeldud. Niisiis on Jumal kõikide asjade toimiv- ja vorm- ning lõpp-põhjus, kes ühe Sõnaga loob [efficit] kõik asjad, kui erinevad nad omavahel ka ei ole; ja ei saa olla mingit loodut, mis ei oleks kitsendusest vähendatud, sellele Jumala tööle lõputult alla jääv. Ainult Jumal on absoluutne, kõik teised asjad on kitsendatud. Miski ei jää ka niimoodi absoluutse ja kitsendatu vahele, nagu kujutlesid need, kes arvasid, et maailmahing on vaim pärast Jumalat ja enne maailma kitsendamist. Sest ainult Jumal on maailma hing ja vaim niimoodi, et hinge vaadeldakse otsekui midagi absoluutset, milles kõik asjade vormid on tegelikkuses. Filosoofid ei olnud Jumala Sõna ja absoluutse suurima kohta piisavalt õpetatud; sellepärast vaatlesid nad vaimu ja hinge ning paratamatust mingis absoluutse paratamatuse lahtivoltimises ilma kitsenduseta.

Niisiis on vormid tegelikkuses ainult Sõnas Sõna endana ja asjades kitsendatult. Aga kuigi vormid, mis on loodud intellektuaalses loomuses, on vastavalt intellektuaalsele loomusele absoluutsemalt, ei ole nad ilma kitsenduseta, nii et nad on intellekt, mille toimimine on arusaamine abstraheeriva [abstractivam] sarnasuse läbi, nagu ütleb Aristoteles. Sellest midagi raamatus "Oletustest". Ja sellest maailmahinge kohta öeldust piisaku.

Peatükk X
Asjade kogususe vaimust

Liikumist, mille läbi on vormi ja mateeria seos, pidasid mõned mingiks vaimuks [spiritum], mis on otsekui vormi ja mateeria vahel, ja vaatlesid seda taevalaotust, planeete ja maiseid asju läbistavana. Esimest [liikumist] nad nimetasid Atroposeks (st ilma pööramiseta), sest nad uskusid, et taevalaotus liigub lihtsa liikumisega idast läände. Teist [liikumist] nad nimetasid Klothoks (s.o pööramiseks), sest planeedid liiguvad pööramise läbi vastu taevalaotust läänest itta. Kolmandat Lachesiseks, s.o saatuseks, sest maiseid asju valitseb juhus. Planeetide liikumine on just nagu esimese liikumise lahtirullumine, ning ajalike ja maiste asjade liikumine on planeetide liikumise lahtirullumine. Maistes asjades on peidus mingid tulevaste asjade põhjused, nii nagu viljad seemnes; sellepärast nad ütlesid, et need asjad, mis on maailmahinges kokku volditud otsekui keras, voltuvad niisuguse liikumise läbi lahti ja levivad. Sest targad vaatlesid asja nii: nii nagu käsitööline tahab kivist kuju raiuda, omades endas kuju vormi otsekui ideed, valmistab mingite instrumentide abil, mida ta liikuma paneb, kuju vormi idee kujul ja selle kujutisena, arvasid nad, et maailmahing ehk -vaim kätkeb endas asjade eeskujusid ning voldib need liikumise läbi mateerias lahti; ja nad ütlesid, et see liikumine läbistab kõiki asju otsekui maailmahing. Nad ütlesid, et taevalaotuses, planeetides ja maistes asjades – otsekui saatus, mis laskub tegelikkuses ja töös saatusest substantsis – on substantsis oleva saatuse lahtivoltumine, sest asi määratakse tegelikkuses nõnda olevaks niisuguse liikumise ehk vaimu läbi.

Nad ütlesid, et see ühenduse vaim lähtub mõlemast, nimelt võimalikkusest ja maailmahingest. Sest kuna mateerial on tema võime tõttu vormi vastu võtta mingi iha, nii nagu alatu ihaldab hüve ja ilmaolek omamist, ja kuna vorm soovib olla tegelikkuses ega saa oleleda absoluutselt, sest ta ei ole iseenda olemine ega ole Jumal, siis ta laskub, nii et ta on kitsendatult võimalikkuses; see on, kuna võimalikkus üleneb tegelikkuses olemisse, vorm laskub, nii et ta on võimalikkust lõpetav, lõpule viiv ja piirav. Ja nõnda tekib ülenemisest ja laskumisest mõlemat siduv liikumine; see liikumine on potentsi ja tegelikkuse seose vahepealne, sest liikumapandavast võimalikkusest ja formaalsest liikumapanijast tekib vahepealne liikumine.

Niisiis on see vaim levinud üle kogu universumi ja selle üksikute osade ning seda kitsendavad kogu universum ja selle üksikud osad; seda [vaimu] nimetatakse looduseks. Sellepärast on loodus otsekui kõikide nende asjade kokkuvoltimine, mis liikumise läbi tekivad. Aga seda, kuidas seda liikumist kitsendatakse universaalsest üksikuks, kusjuures kord säilib läbi selle astmete, vaadeldagu järgmisel näitel. Kui ma ütlen "Jumal on", siis see lause liigub mingil moel edasi, aga niisuguses korras, et ma lausun [proferam] kõigepealt tähed, siis silbid, siis sõnad, siis lõpuks lause, kuigi kuulmine seda korda aste-astmelt ei taju. Samamoodi laskub liikumine universumist üksikuks ning seal kitsendab seda ajaline või looduslik kord. Aga see liikumine ehk vaim laskub Jumala vaimust, kes selle liikumisega kõike liikuma paneb. Sellepärast, nii nagu rääkijas on mingi vaim [hingus, spiritus'], mis lähtub sellest, kes räägib, [vaim], mis kitseneb lauseks, nagu öeldud, nii ka Jumal, kes on Vaim, on see, kellest igasugune liikumine laskub. Sest Tõde ütleb: "Mitte teie ei ole see, kes räägib, vaid teie Isa Vaim, kes teis räägib." Ja samamoodi kõikide muude liikumiste ja toimingute puhul. Nii et see loodud vaim on vaim, ilma milleta mitte miski ei ole üks ega saa oleleda, vaid kogu see maailm ja kõik asjad, mis seal on, on selle vaimu läbi, kes täidab maailma [orbem terrarum], loomupäraselt ja seotult need, mis nad on, nii et potents on selle vahendusel tegelikkuses ja tema tegelikkus selle vahendusel potentsis. Ja see oaaaaaaaaaan kõikide asjade ja ühtsuse armuühenduse liikumine, nii et on kõikide asjade üks universum. Sest kuigi kõik asjad liiguvad üksikult, nii et nad on need, mis nad on, parimal viisil ja mitte ükski asi ei ole täpselt nii, nagu mingi muu asi, kitsendab mille tahes liikumist mis tahes omal moel ning osaleb selles vahendatult või vahetult – nii nagu taeva liikumist [kitsendavad] elemendid ja elementidest koosnevad asjad [ja osalevad selles] ning südame liikumist [kitsendavad] kõik ihuliikmed [ja osalevad selles] –, nii et on üks universum. Ja selle liikumise läbi on asjad nii hästi, kui nad saavad. Ja nad liiguvad selleks, et nad säiliksid iseendas või liigis eri sugude loomuliku ühenduse läbi; sood on liikumist kokkuvoltivas looduses ühendatud ja indiviidide puhul jaotatult kitsendatud.

Niisiis ei ole ükski liikumine lihtsalt suurim, sest viimane langeb kokku paigalseisuga. Sellepärast ei ole ükski liikumine absoluutne, sest absoluutne liikumine on paigalseis ja Jumal; ja viimane voldib kokku kõik liikumised. Nii et nii nagu mis tahes võimalikkus on absoluutses [võimalikkuses], mis on igavene Jumal, ja mis tahes vorm ja tegelikkus [on] absoluutses vormis, mis on Isa ja Poja Sõna Jumalas, on igasugune ühenduse liikumine ja proportsioon ning ühendav harmoonia Jumala Vaimu absoluutses ühenduses, nii et üks kõikide asjade algus on Jumal, kelles on kõik asjad ja kelle läbi kõik asjad on mingis Kolmainsuse ühtsuses, analoogselt [similitudinarie] kitsendatutena rohkema ja vähema järgi lihtsalt suurima ja vähima vahel oma astmete järgi, nii et üks on potentsi, tegelikkuse ja ühenduse liikumise aste intelligentside puhul, kellel arusaamine on liikumapanemine, ja teine on mateeria, vormi ja seose [aste] kehade puhul, millel olemine on liikumapanemine, mida me puudutame kujal. Ja sellest universumi kolmsuse kohta esialgu piisaku.

Peatükk XI
Järeldused liikumise kohta

Võib-olla need, kes neid ennekuulmatuid asju loevad, imestavad, kui õpetsatud mitteteadmine on näidanud, et need on tõesed. Me teame sellest praegu, et universum on kolmne; ja et asjade kogususes ei ole mitte midagi, mis ei oleks üks potentsist, tegelikkusest ja ühenduse liikumisest; ja et mitte ükski neist ei saa ilma teiseta absoluutselt olelda, nii et need on paratamatult kõikides asjades kõige erinevatel astmetel nii erinevalt, nii et mitte ühedki kaks asja universumis ei saa olla lihtsalt võrdsed kõikide nende poolest. Sellepärast on võimatu, et maailmamasinal oleks paigalseisvaks ja liikumatuks keskmeks kas see meeltega tajutav maa või õhk või tuli või mis tahes muu, kui arvestada, kui arvestada sfääride mitmesuguseid liikumisi. Sest liikumises ei jõuta lihtsalt vähimani, nimelt paigalseisva keskmeni, sest vähim peab suurimaga kokku langema. Niisiis langeb maailma kese kokku perifeeriaga. Niisiis ei ole maailmal perifeeriat. Sest kui tal oleks kese, siis tal oleks ka perifeeria, ja nõnda sisaldaks ta oma algust ja lõppu, ja oleks millegi muu suhtes piiratud maailm, ja väljaspool maailma oleks miski muu ja koht; see kõik on ebatõene. Et niisiis ei ole võimalik, et maailm oleks suletud kehalise keskme ja perifeeria vahele, siis ei ole arusaadav maailm, mille kese ja perifeeria on Jumal. Ja kuigi maailm ei ole lõpmatu, ei saa teda käsitada lõplikuna, sest tal pole piire, mille vahele ta oleks suletud.

Järelikult ei saa maa, mis ei saa olla kese, olla ilma igasuguse liikumiseta. Sest ta peab ka liikuma niimoodi, et ta saaks liikuda lõpmata palju vähem. Järelikult, nii nagu maa ei ole maailma kese, nii ka kinnistähtede sfäär ei ole selle perifeeria, kuigi küll, kui võrrelda maad taevaga, tundub maa lähemal keskmele ja taevas perifeeriale. Järelikult ei ole maa ei kaheksanda ega ühegi teise sfääri kese, ja kuue tähtkuju ilmumisest horisondi kohale ei järeldu, et maa on kaheksanda sfääri keskmes. Sest kui ka maa oleks keskmest kaugel ja [sfääri] poolusi läbival teljel, nii et ta oleks ühest küljest tõstetud ühe pooluse poole, teisest küljest vajutatud teise [pooluse] poole, siis inimestele, kes on poolustest nii kaugel, kui kaugele horisont ulatub, paistaks ainult pool sfääri, nagu on ilmne. Maailma kese ei ole ka rohkem maa sees kui väljaspool maad, ja sellel maal ega mitte ühelgi sfääril ei olegi keset. Sest kuna kese on punkt, mis on perifeeriast ühekaugusel, ja ei ole võimalik, et oleks täiesti tõeline sfäär või ring, millest tõelisemat ei saa leiduda, siis on ilmne, et ei saa leiduda keset, millest tõelisemat ja täpsemat ei saa leiduda. Täpne ühekaugsus erinevates asjades väljaspool Jumalat leitav ei ole, sest ainult tema on lõpmatu võrdsus. Sellepärast on see, kes on maailma kese, nimelt õnnistatud Jumal, maa kese ja kõikide sfääride kesem ning kõikide asjade kese, mis maailm on; ta on ühtlasi kõikide asjade lõpmatu perifeeria.

Peale selle, taevas ei ole liikumatuid ja paigalseisvaid poolusi, olgugi et kinnistähtede sfäär paistab liikumise läbi moodustavat astmeliselt erineva suurusega ringjooni, mis on väiksemad kui taevameridiaanid või taevaekvaator; ja samamoodi vahepealsete puhul. Aga iga taeva osa paratamatult liigub, kuigi ebavõrdselt tähtede liikumise läbi moodustuvate ringjoonte võrdluses. Sellepärast, nii nagu mingid tähed paistavad moodustavat suurima ringjoone, nii mõned vähima; aga ei leidu tähte, mis ei moodustaks mitte mingit ringjoont. Et niisiis sfääril paigalseisvat poolust ei ole, siis on ilmne, et leidu ka täpset keset poolustest otsekui ühekaugusel. Järelikult ei ole kaheksandal sfääril tähte, mis pöörlemisega moodustaks suurima ringjoone, sest ta peaks olema poolustest võrdsel kaugusel, aga niisugust tähte ei ole; ja järelikult ei ole [tähte], mis moodustaks vähima ringjoone.

Niisiis langevad sfääride poolused keskmega kokku, nii et pole muud keset kui poolus, sest see on õnnistatud Jumal. Ja kuna me saame liikumist vaadelda ainult võrdluses millegi paigalseisvaga, näiteks pooluste või keskmetega, ning liikumisi mõõtes eeldame neid, siis me leiame, et me käime oletuste teed ja eksime kõikides [mõõtmistes], ja imestame, kui me ei leia, et tähed oleksid antiiksete mõõtmisreeglite järgi õiges kohas, sest me usume, et antiiksed said keskmetest ja poolustest ja mõõtudest õigesti aru.

Sellest on ilmne, et maa liigub. Ja kuna me komeedi liikumise järgi saame teada, et õhu ja tule element liiguvad ning kuu liigub idast läände vähem kui Merkuur, Veenus ja päike, ja nõnda aste-astmelt, siis maa liigub kõikidest veel vähem, kuid ometi ei ole kui täht, mis moodustab keskme või pooluse ümber vähima ringjoone; ja ka kaheksas sfäär ei moodusta suurimat, nagu äsja tõestatud.

Nii et mõtle hoolega, sest nii nagu liiguvad tähed oletuslike pooluste ümber kaheksandas sfääris, nii ka maa, kuu ja planeedid on kui tähed, mis liiguvad pooluse ümber kaugel ja erinevalt, oletades, et seal kus usutakse olevat kese, on poolus. Seetõttu, kuigi maa otsekui täht on lähemal keskpoolusele, ta liigub ega moodusta liikudes vähimat ringjoont, nagu näidatud. Vaid ei päike ega kuu ega maa ega mitte ükski sfäär, kuigi meile tundub teisiti, ei saa liikudes moodustada tõelist ringjoont, sest ükski neist ei liigu ümber paigalseisva punkti. Ei ole ka tõsi, et leiduks ringjoon, millest tõelisemat ei saaks leiduda, või et kunagi ühel ajal täpselt samamoodi kui teisel ajal [täht või sfäär] liiguks või moodustaks võrdse tõepärase ringjoone, kuigi meile ei tundu nii.

Niisiis pead sa, kui tahad universumi liikumise kohta selle suhtes, mis äsja öeldud midagi tõeliselt aru saada, keskme poolustega kokku voltima, aidates end kujutlusega, nii palju kui suudad. Sest kui keegi oleks maa peal ja [taeva] põhjapooluse all ning keegi teine [taeva] põhjapoolusel, – siis nii nagu maa peal olijale paistaks poolus seniidis olevana, nõnda paistaks poolusel olijale kese seniidis olevana. Ja nii nagu antipoodidel on taevas üleval nagu meilgi, nõnda paistaks mõlemal [taeva] poolusel olijatele maa seniidis olevana; ja kus keegi ka ei oleks, ta usub, et on keskmes. Voldi niisiis need erinevad kujutlused kokku, nii et kese on seniit ja ümberpöördult, ja siis sa näed intellektiga, millele on abiks ainult õpetatud mitteteadmine, et maailma ning selle liikumist ja kuju ei saa tabada, sest see paistab otsekui ratas rattas ja sfäär sfääris, millel pole mitte kuskil keset ega perifeeriat, nagu öeldud.

Peatükk XII
Maa tingimustest

Antiiksed selle äsjaöelduni ei jõudnud, sest neil puudus õpetatud mitteteadmine. Meile on juba ilmne, et see maa tegelikult liigub, kuigi meile nii ei paista. Sest me tabame liikumist ainult mingis võrdluses paigalseisvaga. Sest kui oleks keegi, kes ei tea, et vesi voolab, ja ei näe kaldaid, olles laevas keset vett, kuidas ta teaks, et ta liigub? Ja seetõttu, et alati kellele tahes tunduks, et olgu ta maa peal või päikesel või mõnel muul tähel, et ta on otsekui liikumatus keskmes ning et kõik muud asjad liiguvad, siis ta kindlasti moodustaks endale ühed poolused, olles päikesel, ja teised, olles maa peal, ja kolmandad kuu peal või Marsil, ja samamoodi ülejäänute puhul. Sellepärast on maailmamasinal otsekui kõikjal kese ja mitte kuskil perifeeria, sest selle perifeeria ja kese on Jumal, kes on kõikjal ja mitte kuskil.

Ka maa ei ole kerakujuline, nagu mõned on öelnud, kuigi ta kaldub kerakujulisuse poole. Sest maailma kuju on tema osades kitsendatud, nii nagu liikuminegi; aga kui lõpmatut joont vaadelda niimoodi kitsendatuna, et ta kitsendatuna ei saa olla täiuslikum ega võimelisem, siis ta [paistab] ringjooneline; sest seal langeb algus lõpuga kokku. Niisiis on täiuslikum liikumine ringjooneline, ja täiuslikum kehaline kuju on seetõttu kerakujuline. Sellepärast on igasugune osa liikumine täiuslikkuse pärast terviku poole, nagu näiteks rasked asjad maa poole ja kerged asjad ülespoole, maa maa poole, vesi vee poole, õhk õhu poole, tuli tule poole; ja terviku liikumine kaldub ringjoonelise poole, nii palju kui saab, ja iga kuju kerakuju poole, nii nagu me kogeme loomsde kehaosade ja puude ja taeva puhul. Sellepärast on üks liikumine kerakujulisem ja täiuslikum kui teine, samamoodi on erinevad ka kujud.

Niisiis on maa kuju õilis ja kerakujuline ning tema liikumine ringjooneline, kuid ta saab olla täiuslikum. Ja kuna suurimat ega vähimat täiuste, liikumiste ja kujude puhul maailmas ei ole, nagu äsja öeldust o selge, siis ei ole tõsi, et maa on tühiseim ja madalaim; sest kuigi ta tundub maailma suhtes kesksemana, on ta siiski samal põhjusel poolusele lähemal, nagu öeldud. Maa ei ole ka maailma proportsionaalne või kindla suurusega [aliquota] osa. Sest kuna maailmal ei ole ei suurimat ega vähimat, siis tal ei ole ka keskmist ega kindla suurusega osi, nii nagu ka mitte inimesel või looma; sest käsi ei ole inimese kindla suurusega osa, kuigi tundub, et selle kaalul on kehaga proportsioon; ja samamoodi suuruse ja kuju puhul. Ka mustsuse värvus ei ole tema tühisuse tõend; sest kui keegi oleks päikese peal, siis ei paistaks talle niisugune eredus nagu meile. Sest kui vaadelda päikese keha, siis tal on mingi kesksem otsekui maa ja mingi otsekui tuline pinnapealne heledus ning keskel otsekui vesine pilv ja heledam õhk, nii nagu maal on oma elemendid. Sellepärast, kui keegi oleks väljaspool tule piirkonda, siis paistaks maa piirkonna perifeerias läbi tule keskkonna heleda tähena, nii nagu meile, kes me oleme päikese piirkonna perifeeria lähedal, paistab päike väga heledana. Ja kuu ei paista nii hele, sest me oleme võib-olla siinpool selle perifeeriat, pööratuna kesksemate osade poole, st selle otsekui vesises piirkonnas; ja siia ei paista tema valgus, kuigi tal on oma valgus, mis paistab neile, kes viibivad tema perifeeria otstes, ja meile paistab ainult päikese peegelduse valgus. Selle tõttu ka kuu soojus, mida ta kahtlemata liikumisest tekitab rohkem perifeerias, kus on suurem liikumine, ei jõua meieni nii, nagu päikese puhul. Sellepärast tundub maaub asetsevat päikese ja kuu piirkonna vahel ning saab nende vahendusel osa teiste tähtede mõjust, kusjuures me neid ei näe sellepärast, et oleme väljaspool nende piirkonda; sest me näeme ainult nende piirkondi, mis sätendavad.

Maa on niisiis õilis täht, millel on teistsugune ja erinev valgus ja soojus ja mõju kui kõikidel tähtedel nii nagu ka mis tahes täht erineb mis tahes tähest valguse, loomuse ja mõju poolest. Ja nii nagu mis tahes täht annab teisele valguse ja mõju edasi mitte kavatsusest, sest kõik tähed liiguvad ja säravad ainult selleks, et olla paremal viisil, ja selle tagajärjel tekib osasaamine, – nii nagu valgus särab oma loomuse tõttu, mitte selleks, et mina näeksin, aga tagajärjena tekib osasaamine, kui ma kasutan valgust nägemise eesmärgil –: samamoodi lõi õnnistatud Jumal kõik asjad nii, et kui mis tahes püüab säilitada oma olemist otsekui mingit Jumala andi [munum], teeb ta seda osaduses teistega; nii nagu näiteks jalg seetõttu, et ta on ainult kõndimiseks, ei teeni mitte ainult iseennast, vaid silma ja käsi ja keha ja kogu inimest; ja samamoodi silma ja ülejäänud ihuliikmete puhul; niisamuti maailma osade puhul. Sest Platon nimetas maailma loomaks; ja kui käsitad selle hingena Jumalat ilma sukeldamiseta, siis saavad sulle selgeks paljud asjad, mida oleme öelnud.

Ei tule ka ütelda, et kuna maa on väiksem kui päike ja on selle mõju all, on ta selle pärast tühisem; sest maa kogu piirkond, mis ulatub tule perifeeriani, on suur. Ja kuigi maa on väiksem kui päike, nagu meile on teada varjust ja varjutustest, ei ole meile teada, kui palju suurem on päikese piirkond maa piirkonnast. Aga sellega täpselt võrdne ta olla ei saa; set ükski täht ei saa olla teisega võrdne. Maa ei ole ka vähim täht, sest ta on suurem kuust, nagu varjutuste kogemus on meile õpetanud, ja ka Merkuurist, nagu mõned ütlevad, ja võib-olla teistest tähtedest. Sellepärast ei tee tõend suuruse põhjal kindlaks [maa] tühisust.

Aga mõju, mille all ta on, ei ole tõend, mis teeb kindlaks ebatäiuslikkuse. Sest tähena mõjutab ta võib-olla samamoodi päikest ja selle piirkonda; ja kuna me ei koge end teisiti kui olevatena keskmes, kus mõjud kokku jooksevad, siis me ei koge mitte midagi sellest vastumõjust. Sest kui ka maa esineb otsekui võimalikkus ja päike kui hing või formaalne tegelikkus selle suhtes ja kuu kui vahepealne seos, nii et need ühes piirkonnas asetsevad tähed ühendavad oma vastastikuse mõju, kusjuures teised, nimelt Merkuur ja Veenus jne, asetsevad kõrgemal, nagu ütlesid antiiksed ja ka mõned modernsed, siis on selge, et on niisugune mõju vastastikune seos, et üks ilma teiseta ei saa olla; niisiis on mõju millises tahes neist ühtviisi üks ja kolmne vastavalt mõju astmetele. Sellepärast on selge, et inimesel pole võimalik teada, kas maa piirkond on mõjude poolest teiste tähtede, päikese, kuu ja ülejäänute suhtes täiuslikumas ja vähem õilsas astmes.

Inimesel ei ole seda võimalik teada ka koha suhtes; näiteks, et see maailma koht on niisuguste inimeste ja loomade ning taimede elukoht, kes on päikese ja teiste tähtede piirkonna elanikest astme poolest vähem õilsad. Sest kuigi Jumal on kõikide tähtede piirkondade keskus ja perifeeria ja temast lähtuvad erineva õilsusega loomused, kes elavad millises tahes piirkonnas, et nii palju taevaste ja tähtede kohti ei oleks tühjad ja võib-olla ainult see maa ei oleks väiksemate olenditega asustatud, tundub, et sellest intellektuaalsest loomusest, mis elab siin maal ja selle piirkonnas, ei saa leiduda selle loomuse poolest õilsamat ja täiuslikumat, isegi kui teistel tähtedel on teistsugused elanikud. Sest inimene ei ihalda teist loomust, vaid ainult omaenda loomuses täiuslik olemist.

Need teiste tähtede elanikud, millised nad ka ei oleks, on selle maailma elanikega proportsiooni pandamatud, isegi kui kogu tollel piirkonnal on universumi eesmärgi suhtes mingi meie eest varjatud proportsioon, nii et nõnda on selle maa või piirkonna elanikel universaalse piirkonna vahendusel omavahel mingi suhe, nii nagu sõrmede üksikutel lülidel on käe kaudu proportsioon jalaga ning varvaste üksikutel lülidel jala vahendusel käega, nii et kõik [ihuliikmed] on proportsioonis kogu loomaga.

Seetõttu, kuna kogu too piirkond on meile tundmatu, jäävad mood elanikud meile täiesti tundmatuteks, nagu tuleb ette maal, et ühte liiki loomad otsekui ühte liigipiirkonda moodustades ühinevad ning ühise liigipiirkonna tõttu jagavad omavahel seda, mis on omane nende piirkonnale, teistest piirkondadest üldse hoolimata ja mitte midagi nende kohta tõeselt tabamata. Sest üht liiki loom suudab teist liiki looma mõeldut, mida ta väljendab häälemärkidega, tabada ainult väga väheste märkide puhul pealiskaudselt, ja ka siis tänu pikaajalisele harjumisele ja ainult arvamisi. Aga proportsioonitult vähem võime teada teise piirkonna elanike kohta, kahtlustades, et päikese piirkonnas on päikeselisemad, heledamad ja valgustatumad intellektuaalsed elanikus, ka vaimutaolisemad kui kuu peal, kus [elanikud] on kuisemad, ja maa peal materiaalsemad ja jämedamad; nii et need intellektuaalsed päikeselised loomused on palju tegelikkuses ja vähe potentsis, maised aga rohkem potentsis ja vähe tegelikkuses, kuised aga kõiguvad vahepeal.

Me arvame seda päikese tulise mõju ning kuu ühtaegu vesise ja 'hulise mõju ning maa materiaalse raskuse põhjal, kahtlustades samamoodi, et teistest tähtede piirkondadest üheski ei puudu elanikud, just nagu ühes universumis oleks nii palju üksikui maailmaosi, kui on tähti, mida on arvutult; nii et üks universaalne maailm on kitsendatud kolmselt oma neljase laskuva progressiooniga nii paljudeks üksikutes [osades], et nendel on arv üksnes tema juures, kes on kõik asjad arvus loonud.

Ka asjade hävimine maa peal, mida me kogeme, ei ole mitteõilsuse tõhus tõend. Sest me ei saa olla kindlad, kui on üks universaalne maailm ja kõikide üksikute tähtede omavahelised mõjuproportsioonid, et miski on täiesti häviv, vaid miski on häviv ühe või teise olemisviisi poolest, kui need mõjud, mis on praegu otsekui kitsendatud ühes indiviidis, lagunevad, nii et nii-ja-nii olemise viis hävib, nii et surmal ei ole kohta, nagu ütleb Vergilius. Sest tundub, et surm ei ole mitte midagi muud, kui et koaaaaaaaaaupaaandu laguneb koostisosadeks; ja kes võib teada, kas niisugune lagunemine on ainult maa elanikel?

Mõned on öelnud, et maa peal on nii palju asjade liike, kui palju on tähti. Kui niisiis maa niimoodi kitsendab kõikide tähtede mõju üksikuteks liikideks, miks siis ei ole samamoodi teiste tähtede piirkondades, mis on teiste mõju all? Ja kes võib teada, kas kõik mõjud, mis on enne kokkupanekus kitsendatud, pöörduvad lagunemises ümber, nii et praegu olemasolev loom, kes maa piirkonnas kitsendatud mingit liiki indiviid, vabaneb igasugusest tähtede mõjust, nii et ta pöördub tagasi printsiipideks, kusjuures ainult vorm pöördub tagasi oma tähele, millelt see liik saab oma tegeliku olemise emakesel maal? Või kas ainult vorm pöördub tagasi eeskujusse ehk maailmahinge – nagu ütlevad platoonikud – kui see vaim lakkab ühendamast, tõmbudes tagasi elundite nõtruse tõttu või muul põhjusel, nii et ta tekitab liikumise erinevuse tõttu lahutuse, pöördudes siis otsekui tagasi taevakehadele, kusjuures vorm üleneb taevakehade mõjust kõrgemale ja mateeria sellest madalamale? Või kas mis tahes piirkonna vormid jäävad paigale mingisse kõrgemasse vormi, näiteks intellektuaalsesse, ning jõuavad sellega oma eesmärgini, mis on maailma eesmärk?