Daani hindamise raamat - 1

Daani hindamise raamat

Liber census Daniae.


M. J. Eisen.


Kirjastus A.-S. „Warrak“,

Tallinnas.


Liber census Daniae ja harutused ta kohta.
Eesti keele kõige wanemad mälestusemärgid leiduwad Läti Hindreku Ajaraamatus ja Daani Hindamiseraamatus. Läti Hindreku Ajaraamat kirjeldab sakslaste meie maale tulemist ja eestlaste allaheitmist kuni 1227. aastani, on wist seega wiimaks nimetatud aastal lõpetatud. Läti Hindreku Ajaraamatus puutub meile paar eestikeelist lauset silma, nagu: laula, laula, papi! ja: maga magamas! Peale selle tutwustab Läti Hindreku Ajaraamat meid weel mõne selleaegse nimega.

Palju enam nimesid leidub niinimetatud „Daani Hindamiseraamatust“ ehk „Liber census Daniae“ ehk Daani keele nimega „Kong Waldemars Jordebog“; see wiimane nimi tähendaks meie keeli „Kuningas Waldemari maaraamatut“. See kuningas Waldemari maaraamat on sel ajal kirjutatud, kui osa Eestimaad Daani walitsuse all seisis, warsti pärast Tallinna asutamist. Aastate jooksul on see maaraamat walminud, niisama nagu Läti Hindrek oma Ajaraamatu aastate jooksul kirjutas ehk wähemalt selle tarwis tähendusi kirja pani. Õpetlased on selle Liber census Daniae, nagu raamatut ladinakeelse nimega kõige sagedamini nimetatakse, mitme uurimise aineks teinud, nimelt aga ta kirjutamiseaja wäljaarwamise kallal pead murdnud. Üleüldiselt ühinewad uurijad sellele arwamisele, et raamatu kaks esimest jagu 1231. aastal kirjutatud, ehk wähemalt esimene jagu nimetatud aastal ja teine warsti peale seda. Järgmised jaod lisati palju hiljemini juurde. Kolmas jagu tunnistab teist käekirja ja neljas läheb käekirja poolest kolmandast ka wähe lahku. Kolmas jagu arwatakse 1254 ja neljas ehk weel hiljemini kirjutatud olewat. Kõik jaod ei puutu ammugi meie maad, waid muid selleaegse Daani riigi osasid.

Liber census Daniae kirjutaja kohta walitsewad õpetlaste hulgas mitmesugused arwamised. Wanemal ajal arwati, et kuninga Waldemari käsu peale keegi riigiametnik selle raamatu kirja pannud. Schirren (Beitrag zum Verstand, des Liber census Daniae, lk. 96 j. e.) tunnistab ometi mõjuwalt, et ainult waimulik mees wõis Eestimaa kohta käiwa raamatujao kirjutanud olla. Schirreni arwamist täiendas omast kohast Bunge (Das Herzogthum Estland, lk. 6) näidates, et kui mitte piiskopp ise, siis ometi piiskopi käsu peale ja piiskopi tarwiduseks see raamat kirjutati. Piiskopp sai Eestimaalt maksu ja maksu nõudmiseks läks tal tarwis teada, missugused maksu makswad paigad ta walitsuse all seisid ja kui palju adramaad nende alla arwati. Bunge oletab üsna õieti, et Harju- ja Wirumaa kohtade nimekiri wististi preestrite antud teadete põhjal kokku seati. Hulga preestrite poolt saadud teadete kokkuseadmine ühe waimuliku mehe poolt üksi wõib seda hämarust ja korrutamist seletada, mis nimekirjas ette tuleb. Nii näituseks puutub mõnigi kohanimi enam kui ühe korra silma. Et koguduste rajad weel küllalt kindlaks ei olnud määratud, wõis ühe koguduse preester mõne küla teisestki kihelkonnast oma kihelkonna külade kilda arwata ja niisama ümberpöördud. Wõimalik, et mõnest kihelkonnast koguni kahe preestri poolt nimekirjad Tallinna olid saadetud, sest et preestreid ju tihti kohtadelt wahetati. Sel põhjusel mõistaksime ka, miks paar korda esinew nimi iga korra isewiisi kirjutatud. Niisama annaks see oletamine Liber census Daniae mitmekesise nimede kirjutamise wiisi kohta seletuse. Muidu ei wõiks kudagi aru saada, kudas nimesid peaaegu iga lehekülje peal isewiisi kirjutatakse. Mitmed arwawad, et sel kombel Liber census Daniae nimekirja, nagu see meile alal hoitud, sugugi weel walmistehtud tööks ei tohi pidada, waid ainult ettewalmistawaks nimekirjaks, mida pärast waja parandada ja täiendada (J. Truusmann, Введеніе христіанства въ Лифляндіи, lk. XXIII).

Liber census Daniae algupärane pärgamendile kirjutatud käsikiri hoitakse Stokholmis muistsuseteaduse kirjakogus alal. Esimest korda andsid J. Langenbek ja P. F. Suhm nimetatud raamatu oma suuremas kirjakogus Scriptores rerum Danicarum, VII, lk. 507—625 trükki. Selle trüki najal tegi õpetaja G. M. Knüpffer meie maa saksakeelseid lugejaid esimest korda daanlaste raamatuga tuttawaks. Ühtlasi katsus Knüpffer ära seletada, missuguseid nimesid endised kohad nüüd kannawad ja kust üht ehk teist kohta tuleb otsida. Knüpfferi tarwitatud Langenbeki ja Suhmi wäljaanne oli aga wigane ärakiri ja see wigane ärakiri walmistas Knüpfferile seletusi kirjutades palju waewa. Knüpfferi kirjatöö andis oma täiendustega ja juurdelisandustega C J. A. Paucker 1853 wälja raamatus „Der Güterbesitz in Estland zur Zeit der Dänenherrschaft“. Aasta enne Pauckeri raamatut ilmus Kopenhagenis Eestimaa kohta käiwast Liber census Daniae raamatust täieline karwapealt ühte minew äratrükk (facsimile) Antiquités Russes teises osas. Selle Kopenhagenis walmistatud truu äratrüki järele walmistas F. G. v. Bunge raamatus „Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch“ I litografeeritud uue äratrüki. 1858 kirjutas G. v. Brevern „Der Liber census Daniae“. Bunge wäljaande järele toimetas Dr. A. H. Snellman Liber census Daniae nimed 1893 ajakirjas „Suomi III, 7, Wirolaisia paikannimiä 1200 luwulla“ uuesti trükki ja katsus nimesid ühel hoobil seletada. Seletuste aluseks pani ta Knüpffer-Pauckeri uurimused ja täiendas neid oma tähelepanemistega. Keelelisest küljest wõttis neid Eestimaa kohanimesid Liber census Daniae wäljaandes Tekla Teiwaala harutusele ja püüdis ajakirjas „Suomi IV, 5, Wiroläisista paikannimistä 1200 luwulla, 1907“ ära näidata, missugust seletust need nimed selleaegse Eesti keele kohta annawad.

Umbes sessamas mõttes kui Teiwaala, aga palju pikemalt harutas ainet Dr. W. Schlüter Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1907 nimelises raamatu kirjatöös „Die estnischen Ortsnamen im Liber census Daniae“. Schlüter waatas ainult keeleteadlase silmaga nimede peale, ilma et katsuks määrata, kus Liberi nimetatud koht olemas. Ise ei püüagi Schlüter praeguseid nimesid kindlaks teha, waid toetab ennast ainult Snellmani töö peale. Soomes asudes ei wõinud Snellman, kudas ta ka katsus Knüpfferi-Pauckeri tihti wigaselt kirjutatud praeguseid nimesid parandada, ometi iga korra õiget nime üles tähendada. Snellmani wead esinewad siis Schlüterigi töös; muidu aga on Schlüter wanu nimesid seletades ühe ja teise uue mõtte awaldanud. Wiimaks ilmus 1913 J. Jõgeweri sulest „Eesti Kirjanduses“ nr. 3 „Wanemad Eesti keele kirjutatud allikad ja L. c. Daniae“ ja nr. 4/5 „Mis kõnelewad L. c. Daniae kohanimed“.

Need on tähtsamad kirjatööd, mis tänini Liber census Daniae kohta awaldatud, wähemalt nii kaugelt, kui harutused Eestimaa olude kohta käiwad. Knüpffer tähendab oma raamatu eeskõnes, et prof. Kruse Liber census Daniae kohtade äramääramiseks iseäraliku kaardi walmistanud. Paraku ei ole ma Kruse nimetatud kaarti näha saanud ega wõi selle kohta mõtteid awaldada. Muidu on aga Knüpffer ja Paucker oma harutustes kõik tähele pannud, mille Kruse oma kaardile üles pannud. Arwan, et ma Kruse kaardi mittenägemise pärast seega wähemalt kohtade äramääramise poolest palju ei ole kaotanud. Küll aga olen teist selle aja kohta käiwat kaarti silmas pidanud.

Eespool Liber census Daniae kohanimesid esimest korda Eesti keeles awaldades tähendan, et ma endiste uurijate, nagu Knüpfferi, Pauckeri, Snellmani, Teiwaala, Schlüteri, Jõgeweri jne. seletusi tähele olen pannud ja neid omalt poolt püüdnud täiendada. Nimede äramääramises ei ole ma kohe endiste uurijate seletuste peale toetanud, waid asjatundjatelt, s. o. iga kihelkonna elanikkudelt selle kihelkonna nimede kohta aru nõudnud. Mõne kihelkonna nimed olen mitme isikuga suusõnal läbi wõtnud, teiste kihelkondade nimede kohta osalt kirjateel, osalt ajalehtede kaudu seletust palunud. Kõik saadud seletused olen kokku wõtnud ja awaldan eespool. Mitme nime kohta sain seletusi, mis endiste uurijate seletustest lahku lähewad.

Nimede seletusi saatsid mulle kirjalikult järgmised isikud, kellele siin südamlik tänu olgu awaldatud.

Õpetaja H. Põld Koselt, õp. J. Liiw Raplast, H. Pisang Raikülast, H. Ollino Raikülast, J. Remus Raplast, üks raplane, H. Klandorf Kuimetsast, K. Einberg Riisiperest, J. Ewald Laitsist. K. Fiider Jerlepast, J. Promann Munalaskmest, õp. J. Kukk Keilast, õp. J. Keerig Jürist, D. Allas Jõelehtmest, J. Kütt Jõelehtmest, J. Bergmann Haljawast, J. Pohm Tallinnast, J. Waldmann Tallinnast, M. Petrow Tallinnast, L. Reinart Tallinnast, M. Heimann Tallinnast, J. Jürgenson (?-st), J. Leitorf (?-st), H. Laipman Wiiburist, H. Roosenfeldt Waost, M. Käärt Tartust, A. Tomson Mudisest, J. Sõster Koerust. J. Timoteus Haljalast, K. Strandmann Huljast, A. Kiwi Rakwerest, J. Toom Warjalt, C. Kaera Mallast, O. Uhlberg Padast, J. Müllerbek Jakobist, J. Elken Porkunist.


Raamatu ülesanne.
Liber census Daniae nimetatakse wahel ka „Kuningas Waldemari maaraamatuks“, nagu ju tähendatud. Wiimane nimi on ainult osalt kohane. Raamat ei käi sugugi ainult kuningas Waldemari maade kohta, waid ka, nagu sissejuhatus ju ütleb, kuningas Kristofori maade kohta ja peale selle on lõpupool pärast Waldemari kirjutatud. Raamatu siht on kuningate sissetulekuid, maade suurust ja headust ära määrata, nimelt kogu Daani kuningriigis. Ainult Falsteri maakonnas nimetab raamat riigi alamategi maade suurust, aga see sünnib õieti mööda minnes. Peaülesandeks jääb ikka kuningliku omanduse hindamine.

Kogu Eestimaa oli küll Daani kuninga päralt, s. o. Daani kuningas pidas Eestimaad oma pärisomanduseks, aga ometi ei wõidud kogu maad Liber census Daniae kirjutuse ajal enam otsekoheseks kuninga sissetuleku allikaks lugeda, sest et kuningas hulga külasid ühele ehk teisele wõimumehele laenuks annud. Raamat loeb esmalt üksikud kohad nimepidi üles, ühtlasi määrates, mitu adramaad kellegi koha päralt, ja tähendab siis juurde, kas koht kuninga otsekohese hoiu ja majapidamise all seisab wõi kellegi muu kätte tarwitada antud. Tihti lisab raamat juurde, et see ja see isik sealt ära aetud. Mitmed isikud olid nimelt oma woliga segasel ajal enestele ühed ehk teised kohad omandanud. Korralikumate aegade tagasitulekul nõudis Daani walitsus niisugustelt oma käe peal enestele maid nõudnutelt maad tagasi.

Iga kohanime taga seisab nummer; see nummer tähendab, mitu adramaad koht suur olnud. Meie ajal ei wõi kohtade suurust enam endise suurusega mõõta; mõnele kohale on adramaid aja jooksul palju juurde tulnud, teisel kahanenud. Siiski olen Liber census Daniae kirjutuseaegse adramaa suuruse iga koha juurde pannud. Sellewastu olen trükkimata jätnud selleaegsete kohtade omanikkude nimed. Oleks wähe kasu teada, et Iira küla omanik Thideric Odwardi poeg ehk Urwaste omanik kalapüüdja Johannes olnud. Panen siia natuke näituseks üles, mis algupärases raamatus seisab:

In parochia Hacriz.
Dominus Yvarus
{
{\displaystyle {\Biggl \{}} Tedan, XV unci
Orgiöl
Pyol XV
}
{\displaystyle {\Biggr \}}} Expulsi:
Laendaer,
Arnold
Dominus Haelf
{
{\displaystyle {\Biggl \{}} Kakswold, XII
Koylae XIV
Hakriz VI
Kyvizael XV
}
{\displaystyle {\Biggr \}}} Expulsi:
Hermannus, Arnold,
Waezelin, Johannes,
Godefrith, Halworth.
Külade ees siis praeguse omaniku nimi, kohe taga Ladina numbriga adramaa suurus ja wiimaks, missugused ebaomanikud minema aetud. Nii läbi kogu raamatu. Igal pool ei leia me muidugi ebaomanikke.

Maksu äramääramiseks on Liber census Daniae küll kirjutatud, kuid kahjuks annab ta maksu suuruse kohta liig wähe aru. Muudest allikatest teame, et meie rahwas allaheitjatele kümnist pidi maksma. Kümnisele lisati iseäralikkudel kordadel üht ja teist maksu weel juurde. Liberi siht näikse ühtlasi olewat sõjameeste andmise suurust ära määrata, wähemalt Eestimaa kohta. Sõjamehi nõudis Daani walitsus oma maakondadelt nende suuruse järele. Kas Eestimaalt niisamasuguse mõõdu järele nõuti kui päris Daanimaalt, selle kohta meile aru ei anta. Daanimaal maksis seadus, et sõja ajal iga sõtta kõlbaw mõisnikusugu meesterahwas sõtta pidi minema, talupojad aga iga kahe marga maa pealt ühe mehe sõjawäe jaoks muretsema. Wäikse maa omanikud ei tarwitsenud mehi sõtta saata ega ise sõtta minna. Nad maksid kuninga jaoks ometi isearalikku maksu. Wähe teisiti oli lugu rannaäärse rahwaga. Rannaäärne rahwas pidi sõja ajal laewadega sõjast osa wõtma. 24 marga maa pealt pidi üks laew 12 sõudjaga sõtta minema. Maaomanik wõi -omanikud pidid peale selle laewa jaoks sõjariistad muretsema ja moona kolmeks kuuks. Sõjameestele anti raudsed kiiwrid pähe, wiskoda kätte ja peale selle weel wibu 36 noolega (Knüpffer-Paucker, Der Güterbesitz, lk. 7).

Oletada wõib, et Daani laenumehed ja kuninga külakupjad sõja ajal sõtta pidid minema ja külade elanikka kaasa wõtma, aga kui suurel mõõdul, jääb meile teadmatuks. Igatahes arwati sõtta nõutawate meeste arwu adramaade järele, kelle järele ju kõik külad üles tähendatud. Waewalt hakkasid Daani laenumehed rohkem mehi sõtta kaasa wõtma kui kuninga poolt adramaade järele määratud. Pidid laenumehed ju tawalisesti oma kulul oma külade meestega sõtta minema. Hulga meeste sõttawiimine ja sõjas ülespidamine nõudis suuri kulusid. Sõjamehi ei peetud walitsuse poolt ülewal, nagu meie päewil, waid nende ülespidamine lükati täiesti laenumeeste kaela. Ülespidamine tehti laenumeestele sel põhjusel kohuseks, et laenumehed suured maad ilma mingisuguse tasuta eluaegseks tarwituseks saanud. Selle eluaegse maade tarwituse eest pidid laenumehed sõja korral kulusid kandma, ilma et neil õigust oleks olnud kuninga käest mingisugust tasu nõuda. Kuninga oma käes olewatest küladest wõetud sõjameeste ülespidamise eest pidi wist walitsus muretsema.

Liber census Daniae ülesloetud kohti tähele pannes puutub silma, et raamat rannast peaaegu waikides mööda läheb. Harukorral nimetab ta mõne ranna lähedal olewa küla. See nähtus ei tohi ometi oletama panna, nagu oleksid rannad sel ajal asumata olnud. Wanast ajast peale on nähtud, et ranna äärde iseäranis hea meelega asutakse, kui maa wähegi asumiseks kõlbab. Mõnes kohas on ju wanasti liiwaküngastele asutud, kui aga ligidal olew meri seda rohkem peatoidust andis. Puuduwad raamatus rannaäärsed külad, siis peab sel nähtusel isearalik põhjus olema. Oletada wõime igatahes, et rannaäärsele rahwale teist moodi maksusid peale pandi kui sisemaa rahwale, wõi wähemalt sõjawäkke minewaid mehi rannarahwa käest teistmoodi nõuti. Oleks rannarahwas sisemaa elanikkudega ühel wiisil maksukohuseid pidanud täitma, seisaksid nende külad adramaadega raamatus niisama ülewal nagu rannast kaugel olewad külad. Waewalt tohime uskuda, et rannarahwas maksude maksmisest täiesti priiks pääsis. Ennemini wõime oletada, et ta wähem maksusid maksnud ja sõja korral laewadega Daani kuningale abi annud. Õieti oleksid rannakülad niisuguselgi korral ometi maksuraamatus pidanud seisma, et walitsus nende kohuste osa ära oleks wõinud määrata. Oletamine, et rannaäärsed külad niisama kui linnad Tallinna ja Rakwere, mis sel ajal ju olemas, aga raamatust puuduwad, kuhugi muusse raamatusse kirjutatud, ei pea paika, sest Daani kodumaa rannaäärsed kohad seisawad raamatus ülewal. Muidugi ei selgu see nähtus sellest raamatust, sest meil pole mingisugust põhjust kauge Daanimaa kohanimesid ära trükkima hakata. Me lepime selle Liber census Daniae osaga, mis Eestimaa kohta käib. Igatahes ei saa me selget teadet raamatust, miks rannakülasid üles pole pandud. Liber annab ainult rannast kaugemal olewate kohtade üle aru ja kuulutab, missugused kohad sel ajal juba olemas olnud. Sest aruandmisest wõime järeldada, missugused kohad alles hiljemal ajal asutatud.

Nimed.
Ladina keeli on Liber census Daniae kirjutatud. Oli ju 700 aasta eest Ladina keel kirjandusekeel. Raamatu kirjutaja püüdis Ladina keeli kirjutades Eesti nimesidki ladinastada. Selle ladinastamise käes on nimed enam-wähem kannatanud. Nimede lõpud, mis raamatu kirjutaja eesti-iseloomuliseks pidas, jättis ta tawalisesti kirjutamata. Nii näeme Liberis -la lõppudega kohtade nimede asemel tawalisesti -l, ehk küll kordegi ette tuleb, mil täielik -la lõpp kirjas seisab. Niisama puuduwad tihti muud lõpud. Näituseks Sõmaru asemel seisab Semaer. Silmuse asemel Silmus, Urwaste asemel Urwas jne. Selle asemel katsub Liberi kirjutaja Eesti nimedele sagedasti Ladina lõpu anda. Nii näituseks kirjutab ta lõpu -us: Mekius, Cosius, Ekius, Normius, Laidus, Jarwius jne. = Mägisi, Kose, Jõgisoo, Nurme, Laitse, Järwe jne. Ehk jälle lõpu -s, -as, -es, -is, näituseks Carias = Karja, Tomias = Toomja, Padagas = Pada, Pasies = Paasiku, Ubbianes = Ubina, Aytis = Aidu, Paeitis = Päide, Vemais = Wõhma jne. Weel muid Ladina lõppusid leidub; neid kõiki aga siin üles lugeda wiiks liig kaugele.

Liber census Daniae nimesid silmates selgub pea, kui palju waewa daanlastele Eesti keeli nimede kirjutamine walmistanud. Näeme ju praegusel ajal, et muulane mõnda Eesti nime milgi kombel ei suuda wälja rääkida. Mis ime siis, kui umbes 700 aasta eest daanlased ühtelugu Eesti nimesid ära wäänasid ja wõõriti kirjutasid. Nagu enne tähendatud, seati Eestimaa kohta walmistatud Liber census Daniae osa mitme nimekirja najal kokku. Iga nimekirja walmistaja kirjutas nimesid isewiisi. Sel põhjusel leiame raamatu nimede kirjutuses nii wähe järjekindlust, et otse imestleda. Üks ja seesama nimi wahel kas kümnet wiisi kirjutatud. Kõige parema eeskuju annawad meile ses tükis sõnad küla ja mägi. Nii leiame küla sõna järgmistes nimedes: Peskulae, Torvascula, Rakela, Kalligalae, Jaergakylae, Pankyl, Herkial, Sellaegael, Paegkaelae, Melanculae, Vircol, Waerkaela, Wakalae, Wataekya, Martaekilae, Orgiöl jne. Igas eesolewas nimes tähendab sõna lõpupool küla. Meie wiisi ei ole, hulga kirjawiiside peale waatamata, kordagi küla kirjutatud. Muidu olgu Liber census Daniae külast weel nimetatud sõnad „kylaegund“ ja „kiligund“ — meie külakond, kihelkond. Niisama suurt kõikumist nimede kirjutamises näeme ka mäe ehk mäega ühendatud sõnades. Näituseks: Maechius, Mekius, Mechias, Meintakus, Emomaekae, Asimekae, Jacomeckae, Jalkemetae, Tarvameki, Vilumaeki, Kiriolle maec. Küll hulk mägesid, aga ei kordagi nimi meie wiisi kirjutatud. Nii tuleb kirjawiisi kõikumine igal pool enam-wähem nähtawale. Sarnasel kõikuwal alusel seistes ei wõi Liber meile täiesti kindlat juhtnööri anda, kudas kohti sel ajal tõesti hüüti.

Wõõriti kirjutuse juurde tuli weel wõõriti kuulmine. Wõõriti kuulmine aitab nimele segasema kuju anda. Igaüks, kel wõõra keelega tegemist, kuuleb õudseid sõnu tihti wõõriti. Mu ees seisab praegu kirikuraamat, mille jaoks sakslane esmalt Eesti nimesid üles kirjutanud ja siis wist lätlane nimesid ümber kirjutanud. Seal loen näituseks Ahlik = Ahelik, Siniskar = Semiskär, Jaan Rankon, naine Anna Reuken = Jaan ja Anna Rauk, Tetter = Teder jne. Sedasama wiisi wõis Liberi kirjutaja wõi Liberi nimelehtede kirjutajad mõne nime esmalt juba wõõriti kirja panna ja ümber kirjutades tehti uusi wigasid juurde. Liberi kirjutaja nägi enese ees ainult wõõraid nimesid, kelle üksikutest kirjatähtedest ta tihti aru ei saanud. Arwates, et ta ees see ja see kirjatäht leidub, kirjutas ta arwatawa kirjatähe nimesse, kuna tõepoolest hoopis teine kirjatäht oleks tarwis olnud kirjutada. Kõik need ja weel mõned muud põhjused kokku mõjusid nii palju, et palju nimesid hoopis moonutatud kuju said. Mõnigi Liber census Daniae wäänatud kohanimi on meil nagu pähkel, mille kallal hambaid, ei, parem ütelda pead peame murdma, enne kui aru kätte saame, missugust nime Liber census Daniae nimi meie päewil tähendab. Peale selle leidub Liberis kirjatähti, millest raske ütelda, missugusteks tähtedeks neid arwata. Liberis on näituseks c ja t täiesti ühte nägu. Sedawiisi loetakse mõnda sõna wahel t-ga, wahel c-ga, s. o. mõni arwab, et sõnas t seisab, teine jälle, et c.

Teiselt poolt on aga kindel, et nimed endid aastasadade jooksul enam-wähem muutnud. Arwaksime ka, et kui mingisugune nimi algupärast kuju alati kannab, siis see just kohanimi peab olema; teadus näitab meile ometigi, et kohanimed niisama muutlikud on nagu kõik, mis maailmas olemas. Keel muudab ennast aja jooksul, kohanimed muutuwad ka. Kohanimesid wõime nagu laawajõega wõrrelda, mis kraaterist wälja tulles enesele teed teeb ennast wälja laotades. Siin hangub üks osa ära, kuna teine osa edasi woolab, kuni jahedam ilm sellegi wiimaks jahtuma ja hanguma paneb. Waheajal woolab kraaterist uus laawajuga wälja endise ärahangunud laawajõe peale, katab selle mõned kohad sula wedelikuga, teised aga jätab puutumata. Nii lugu nimedegagi. Mitmesugused olud mõjuwad nimedesse ja moondawad nende kuju. Hea meelega püüab rahwas kohanimesid, aga ka üleüldse sõnu lühendada. Lühenduse teel sündis näituseks Danilinnast Tallinn, lühenduse teel Rabalast Rapla, Tapaarhust Tabara ja palju muud sellesarnast. Mõne korra on lühendades sõna wõi nime algkuju nii moondatud, et seda ära ei wõiks tunda, kui ajalooline tunnistus järjelesaamiseks näpunäiteid ei annaks. Näituseks ei wõiks peaaegu keegi tunnistada, et Lyoni linna nimi enne Lugdunum olnud ja et Lyon sest wiimasest nimest tekkinud, kui ajalugu selle kohta juhatust ei annaks.

Raske oleks niisama meie nimedest ära arwata, et Kiidewa Kiwidepääst ja Keawa Kätepääst tekkinud, kui nende wõõrakeelsed nimed Kiwidepe ja Kedenpe sellekohast tunnistust ei annaks. Keawa nimes on esialgusest nimest õieti ainult esimene kirjatäht järele jäänud, kõik muu aja jooksul teise kuju saanud. Sedasama wiisi on palju nimesid endid aja jooksul nii rohkesti muutnud, et tihti wõimata on algupärast kuju kätte saada, seda wähem, kui nende nimede kuju kohta endisel ajal tunnistused puuduwad. Ühesuguse saatuse on niihästi omad kui wõõrastelt laenatud nimed enestele saanud; wiimasedki on rahwas aja jooksul sulatuseahju saatnud, oma maitse järele ümber sulatada katsudes. Nii näituseks on rahwas Lisettenhofist Läti teinud. Liig ligidal seisab arwamine, et koha kas lätlased asutanud ehk keegi Lätist tulnud isik. Siiski ei tohi selle poolest lätlasi sugugi süüdistada; koht on nime kellestki Lisettest pärinud.

Ei wõigi nii imestleda, et ajaraamatute kirjutajad wõnnuwõõraste nimede kirjutamisel palju wigasid teinud. Me teeksime tihti niisama. Enam tuleb aga imestleda, kui ajaraamatute kirjutajad oma tuttawaid nimesid kirjutades wigasid teewad. Liber census Daniae kirjutaja ei kirjuta oma tuttawaid nimesid mitte ainult pea nii, pea teisiti, waid kirjutab neid wahel hoopis wõõriti. Nii näituseks Bicharte, kellest öeldakse, et ta 9 adramaa peremees Kupras olnud, kuna kuningas teised 9 adramaad oma hoiu all pidanud. See Bicharte tähendab aga Richardit.

Mida rohkem korda wõõras käsi nimesid ära kirjutanud, seda enam neid wäänatud. Liber census Daniae nimed on ehk kõigest paar korda enne wäänamisetules käinud, kui nad praeguse pärgamendi peale maailmale mälestuseks jõudsid; mõni ajaraamat on aga mõnda korda ära kirjutatud ja igal korral uusi wigasid sisse tehtud. Nii näituseks lugu Läti Hindreku ajaraamatuga. Igas wanas käsikirjas ilmub mõni nimi isekujul. Saarlaste jumalat nimetab üks käsikiri Tharapillaks, teine Tharapitaks, kolmas Tharabitaks. Jälle teises wana kirjas Tarapita ja Thoraphita, ka Tharaphita. Kõik need nimed tähendawad ometi: Taara awita. Kohanimedes weel suurem segadus. Näituseks leiame käsikirjades ja mõnes trükitud raamatus Puduurn, Pudurn, Pudüurn, Pudymra, Pudymrum, Pudymen. Mitmed ajaraamatu seletajad tahawad sest nimest Pudiwiru wälja lugeda. Ligemal seisab ometi Pudiwere. Igatahes annawad nii ärawäänatud nimed tihti kõwa pähkle katkimurdmiseks ja tuuma kättesaamiseks.

Nagu sfinksi ette jõuame, Liber census Daniae nimesid ära seletada püüdes. Mõnest nimest saame hõlpsasti jagu, aga teised walmistawad uurijale peawalu, uurijat nagu sfinks neelda tahtes. Nimede seletuseks on tänini alles koguni wähe tööd tehtud. Nimesid seletama hakates wõime pea igal sammul eksiteele sattuda. Seletusi nimede algupära kohta peetagu ainult oletamiseks. Mõnda nime leidub, mille kohta me oletamistki ei julge awaldada, kindlast seletusest pole juttugi. Igatahes wõib waewalt kõiki nimesid oma keele waral seletada. Harjumaal, weel enam aga ehk Wirumaal puutume nimedega kokku, mida Soome keele waral wõime seletada. Soome nimesid Eestist leides ei taha ma tunnistada, nagu oleksid soomlased muiste kaua aega Eestis elanud ja sest asumisest meile hulga nimesid mälestuseks jätnud. Küll pean ma soomlaste Eestimaal wiibimist kindlaks, aga seda wiibimist tuleb möödaminewaks arwata. Kui Eestimaal siiski palju nimesid leidub, mida Soome keel ära seletab, tuleb lugu nii mõista, et 1000 aasta eest ja weel wanem Eesti ja Soome keel teineteisest ehk niikaugele lahku läksid, nagu Tartu ja Tallinna murre.

Aja jooksul kadus hulk sõnu keelest, ainult nimedes suutis osa neist säilida. Soome keeles sellewastu elawad need sõnad praegu alles edasi. Soome keele waral saame mõnegi kohanime seletuse kätte.

Aga kõiki nimesid ei wõi ammugi Eesti ega Soome keele waral ära seletada. Mitme nime kohta ei anna Soome keelgi seletust. Tuleb oletada, et mitmed nimed kaugemast muistsest ajast pärit on, ajast, mil keegi wõõras rahwas meie maal elas. Enne eestlaste tulekut meie maal elanud rahwalt pärisid esiwanemad mitmed nimed, s. o. nad hakkasid kohta niisama edasi hüüdma, kui nende eelkäijad, ehk õigem wäänamisega edasi hüüdma. Nimede wäänamise tagajärjel on aga ränk ülesanne wõõrastelt päritud algupärase nime pärale päästa. Juhtub kord, mil oma keelest wõetud nime algupärast kuju raske kätte saada; palju raskemaks läheb aga wõõrastelt laenatud, väänatud nime algkuju kättesaamine.

Külad ja mõisad.
Schlüter on waewaks wõtnud kõiki Liber census Daniae nimesid üles lugeda ja neid sel lugemisel 539 leidnud. Neist 539 nimest on 14 nime kaks korda üsna ühte wiisi kirjutatud, nagu näituseks Haria, mille kõrwal aga Harriaen ja Haeriae ette tulewad; peale selle Alentakae, Juriz, Laidus, Natamol, Mekius, Pirsö, Salda, Waskael, Weri, Tamicas, Maum, Lopae, Ubias. Sedawiisi jääb 525 nime järele. Aga nende 525 nime hulgast leidub mõndagi, mis muud ei ole kui sama nime teisendid. Ilma pikema uurimiseta selgub, et üht ja sama kohta tähendawad Haccriz ja Hakriz, Jeeleth ja Jeelleth, Kiaeppaekula ja Kiaeppaekylae, Sicaleth ja Sicalöth, Capal ja Cappala. Wähe suurem on wahe ju nimedes Lemmun kylagund ja Laemund kylaegund. Igatahes tuleb Lemmu ja Laemund samaks nimeks lugeda, nagu sõna kylagundki, mida raamat wahel kylagund, wahel kylaegund, wahel kilegund, wahel koguni kiligund kirjutab.

Muist weel sama nime meeldetuletawatest nimedest wõiksime nimetada Accola ja Akiola; Aunapo ja Haeunopo; Alaverae ja Aloverae; Calablae ja Calablia; Carola ja Karol; Damicas, Tamicas ja Pamicus; Hyraenculae ja Hiurenkylae; Jarvios, Jarvius ja Jervius; Katkantagus ja Katkuntakusae; Kogael, Kogelae ja Kokael; Koil ja Koylae; Maidalae ja Maydalae; Mechias, Maechius ja Mekius; Nakael ja Nakalae; Oeas, Oia ja Oiel; Othencotaes ja Othengat; Padagas ja Pategas; Pariol ja Periel; Purdis ja Purdus; Repel ja Reppel; Satael ja Sataial; Saul ja Saula; Sonalae ja Sonaldae; Waetheverae ja Waettaevaer; Obias ja Ubias.

Peale nende esineb weel mõnda nime, mida kudagi wiisi sama nime teisendiks tuleb tunnistada. Teisendeid maha arwates jääb ikka umbes 500 iseseisvat Eestimaa kohanime üle, mida paremini tähele tuleb panna.

Peale Estonia, Haria ja Wironia on need nimed kõik külakundade, kihelkundade ja külade ehk suuremate kohtade nimed. Lõwiosa langeb nimedest küladele ja suurematele kohtadele. Mõisu otsime sel ajal, mil Liber kirjutati, weel ilmaaegu. Mõisad tekkisid alles aja jooksul, kui ka rüütleid Liberi kirjutuse ajal juba küllalt leidus. Nimetab ju ometigi Liber tihti rüütleid külade omanikkudeks, wahel ka muid isikuid. Igatahes oli Liberi kirjutuse ajal iga raamatus nimetatud küla ehk suurem koht ju kellegi nii-ütelda suurema mehe päralt. Eestimaa allaheitmisega langes kogu maa Daani kuninga omanduseks. Selle omandusega ei olnud aga hõlpus asi toime saada. Maaelanikud hakkasid igal parajal silmapilgul uute peremeeste wastu. Kuningas pidi küladesse, wähemalt suurematesse paikadesse walitsejad ja külakupjad panema, kuid needki et jõudnud rahwast alati sõnakuulmises pidada. Sellepärast andis kuningas osa külasid weel oma rüütlitele laenuks. Laenumehed wõisid kogu eluaja külade sissetulekuid oma kasuks tarwitada ja pärast surma kuninga loaga lastelegi päranduseks jätta. Olid walitsejad kas kuninga seatud külakupjad — mitte külakupjad praeguses mõttes, waid hopmannid praeguses mõttes — wõi laenumehed, neil kõigil oli tegemist küll rahwast sõna kuulma panna. Mõnegi korra tähendab Liber, et selle ehk selle küla omanik ehk kubjas ära tapetud. Ei ole küll tähendatud, kes tapnud, aga oletada wõib, et ümberkaudne rahwas sest süüst puhas ei tohiks olla. Teise korra wõis mõni, kes ülekohtusel wiisil küla oma kätte kiskunud, äraajamise korral surma leida.

Külakupjad ja laenumehed pidid muidugi rahwa sekka elama asuma, et seda paremini rahwa liikumist silmas pidada. Wähemalt igas suuremas külas elas keegi kuninga poolt kupjaks wõi laenumeheks määratud isik. Lossid ja toredad mõisad puudusid neil, neid ehitusi ei jõutud Liberi kirjutuse ajal weel walmistada. Rahwas et olnud weel pärisorjad, waid kümnise ja muude maksude maksjad. Külakupjad ja laenumehed pidid lihtsate puumajadega leppima, otsegu Ameerika farmerid. Wist oli neil peale selle pikkadest postidest ehitatud aed maja ümber, et salawaenlased hõlpsalt kallale ei pääseks. Meie ajal elab mõni talumees paremas majas kui selleaegne kuninga külakubjas wõi laenumees. Isegi 300 aasta eest asus mõni mõisnik sarnases majas, mis meieaegset karjamõisa ehk wanaaegse koolimaja meele tuletab; mõnel mõisnikul ometi olid suured lossid ja toredad mõisad. Adam Oleariuse reisikirjeldusele 1600 algupoolest on Kunda mõisast pilt juure lisatud. Selle pildi järele et tohiks me Kunda mõisamaja sugugi mõisaks arwata, kui Olearius seda ei ütleks.