Daani hindamise raamat - 2

Liberiaegseid külade nimesid tähele pannes näeme, et palju endiseid külasid hiljemini mõisateks moondunud, teised külad jälle elawad praegu weel edasi, aga neile on samanimeline mõis seltsiliseks tulnud, kolmandad on külad ehk talukohad, nagu 700 aasta eest, ja neljandaid otsime ilmaaegu. Aja jooksul wõtsid paljud laenumehed külade käest maad ära ja asutasid mõisad asemele, wahel ainult karjamõisad. Niisugusel korral saadeti külarahvas tihti mujale elama, kas laiali ehk ühtekokku. Wiimasel juhtumisel asutas äraaetud külarahwas kaugemale tihti endise elukoha nimelise küla. Enamasti hakati uut mõisagi endise külanimega nimetama. — Mõnel teisel korral wõttis laenumees osa laenumaad enesele mõisa wäljade jaoks, osa aga jättis külarahwa kätte edasi. Sedawiisi tekkisid mõis ja küla kõrwuti ja mõlemad hakkasid tihti üht nime kandma, s. o. külale jäi ta endine nimi ja mõis omandas enesele kõrwalseiswa küla nime. Laenumehed jätsid hea meelega Eestimaal külad mõisate ligidale seisma, et tarbekorral külast ruttu abi saaks. Liiwimaal paistab meile niisugune nähtus harwemini silma.

Alati ometi et hakanud uued mõisad küla nimesid kandma, waid nõutasid enestele mõnegi korra hoopis muud nimed. Nii hakati mõnda mõisa ta omaniku nimega nimetama, küll Eesti, küll Saksa keeles. Eesti keeles sai omanikult näit. Neeroti (omanik Nieroth), Triigi (omanik Stryk), Kloodi (omanik Klodt), Preedi (omanik Wrede), Prandi (omanik Brandt), Ungru (omanik Ungern), Prümli (omanik Brümmer), Wõla (omanik Fock) jne. nime, kuna mõnelgi mõisal Saksa keeles wana Eesti nimi olemas. Jälle teised mõisad said Saksa keeles enestele omaniku nimed, nagu näituseks Buxhöwden (Eesti keeli Neeroti), Wrangelshof (E. k. Warangu), Forell (Woore) jne., kuna Eesti keeles peale mõne põike neile nende algupärased nimed alale jäid. Jälle mõni mõisnik sai mõisast enesele liignime, nagu Üksküla, Maydell, Luggenhausen jne.

Osa endsid külasid on aga, nagu nimetatud, jäljeta kadunud. Sõjad ja mõisad on nad ära häwitanud. Knüpffer arwab katkugi süüdlaseks. Seda jõuan mina waewalt uskuda. Küll usun, et katk mõne korra külas ehk wiimse kui hinge ära tappis. Waewalt kadus ometi sellepärast weel küla. Sai katk otsa, leidus mujal alati isikuid, kes tühjaks jäänud elumajad ja walmis põllud enestele wõtsid. Katku tagajärjel ei wõinud siis mingisugune küla kaduda. Küll aga sõja tagajärjel. Sõda häwitas majad, tappis loomad, sõtkus põllud. Et leitud alati nii hõlpsalt isikuid, kel wõimalik oleks olnud uut küla üles ehitada. Suurem osa külasid ehitati sõja järele igatahes uuesti üles, mõni aga jäi ometi waremeteks.

Kõigi enam häwitas külasid ometi mõis. Mõne korra asutati mõis ise küla asemele, mõne korra karjamõis, mõne korra jälle laiendas mõis maid ja wõttis kogu külamaad oma maadele lisaks. Sedawiisi sulas mõni küla mõisaga ühte ja küla nimi kadus jäädawalt. Mõnegi küla kohta elab mälestus rahwasuus edasi. Rahwas teab weel mõnest külast kõnelda, mis aastakümnete ehk 100 aasta eest mõisa külge liidetud. Kaugemale kui 100 aastat tagasi ulatab rahwa mälestus waewalt. Wähemalt pole ma teateid saanud külade kohta, mis enam kui 100 aasta eest ära kaotatud. Nii jääb meile mõni küla, millest Liberi järele seda teame, et ta ses ehk ses kihelkunnas olnud, ometi tundmataks, wähemalt ses mõttes, kust wallast küla tuleks otsida.

Kirjawiis ja keel.
Enne kui Liber census Daniae kohanimesid üksikult tähele paneme, arwan tarwilikuks keele, nimelt nimede kirjawiisi kohta mõned üleüldised tähendused teha. Kirjawiisi kohta wõiks paljugi kirjutada. Mitme tähe tarwitusest wõõriti kohal ehk teises mõttes saab lugeja iseenesest aru. Täieliku seletuse Liber census Daniae nimede kohta on Tekla Teiwaala enne nimetatud kirjatöös „Wirolaisista paikannimista 1200 luwulla“ ja weel pikemalt Schlüter, Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1907 annud. Keda kirjawiisi täielik seletamine huwitab, leiab tarwilikud näpunäited Teiwaala, Jõgeweri ja Schlüteri kirjutustest.

Minu meelest näitab Liber census Daniae kirjutaja aru saanud olewat, et eestlane kohanimesid omastawas tarwitab. Ses arusaamises on ta neid nimesid tawalisesti nimetawa näol püüdnud kirjutada. Nimetawa otsimises niisugusel korral, mil ta rahwasuust nimetawat ei kuulnud, sattus ta tihti eksiteele. Muidu ei wõi me milgi moodi mõista, kust ta sarnased nimekujud, nagu Loal, Capal, Napal, Warpal, Tois jne. wõtnud, kui ta nende nimede nimetawat ei oleks otsinud. Ei wõi sugugi uskuda, et rahwas 700 aasta eest nimesid lühemal kujul tarwitanud ja alles aja jooksul neid pikendanud. Küll aga näitab ajalugu tihti, et just ümberpöördult sündinud. Wahel näib raamatu kirjutaja nimedele ometi Ladina lõpu annud olewat.

Kõwu umbhäälikuid on rahwas 700 aasta eest wist palju rohkem tarwitanud kui meie päewil. Meie b, d, g asemele astuwad Liber census Daniae nimedes tawalisesti p, t, k. Ütleme, et raamatu nimede kirjutaja nimesid wõi sõnu meie kirjutama õppiwa koolipoisi wiisi õieti ei osanud kirjutada ja tihti kirjatähed eksikombel ära wahetas, wõime siiski waewalt oletada, et ta sinna kõwa kirjatähe kirjutas, kus tolleaegne keelgi arwatawasti pehmet kirjatähte kõnes tarwitas. Ettetulewate nimede järele wõime oletada, et 700 aasta eest Eesti keel pehmete ja kõwade umbhäälikute tarwitamise poolest umbes selsamal järjel seisis, nagu Soome keel praegu. Näituseks Napal, Metapae, Lopae, Katinkylae jne.

Kõigis neid nimedes tarwitab praegusel ajal soomlane teise silbi alguses kõwa umbhäälikut, kuna eestlane pehmet tarwitab, nagu näituseks Nabala, Mädapää, Loobu, Kadiküla jne. Omastavas nähakse sel ajal, kui ka mitte alati, ometi tihti omastawa märgiks n tarwitusel olewat, nagu Soome keel nimetatud kirjatähte weel praegu tarwitab. Nii kuuleme Lemmun kylaegund, Katinkylae, Hergaenpae, Paiunalus jne.; p ees on see n ennast tihti aga m’ks muutnud, nagu Paiumpe = Paiupää, Wahumperae = Waopere jne. Leitalse aga nimesid, kelles n omastawa lõpul ju kadunud. See n häwinemine on mõnda sada aastat kestnud, sest Mülleri jutlustes umbes 400 aastat hiljem astub n omastawa lõpul weelgi mõne korra esile.

Näha on, et h sel ajal sõna algusel wälja räägiti, nagu lääne saartel teda praegu weel wälja räägitakse. Waewalt wõib uskuda, et h oleks kirjutatud, kui teda wälja et oleks räägitud. Meie ajal kirjutatakse teda küll ka seal, kus teda enam wälja ei räägita, aga meieaegne kirjutamine sünnib ajaloolisel alusel. Niisugune ajalooline alus puudus aga sel ajal.

Üksikute kirjatähtede praegusest tarwitusest lahku minewa tarwituse kohta oleks tähele panna: a tarwitati weel mitmes sõnas, kus nüüd a asemele õ astunud. Wahel peab a ka ä-d tähendama, aga wõib olla, et kirjutaja a unustanud ä-ks muuta, arwawad mõned. See oletamine wõib waewalt maksta, sest sel ajal kirjutati ä asemel tavalisesti ae.

ae tarwitatakse wäga mitmesuguses tähenduses. Korra seisab ae e, korra ä, korra ää, korra a, korra ü eest. Näituseks Alawerae = Alawere, Wahumperae = Wahumpere = Waopere, Haermaeta = Härmatu = Härtu, Pajumpe = Pajupää, Katinkylae = Kadiküla. Nagu naha, oli sel ajal täishäälikute kokkukõla oma jagu olemas, otse nagu praegu weel Wigala kihelkonnas ja Tartu murdes, kus silbi lõpu-täishäälik enam-wähem selgelt eelolewa mõjul enesele ä, ö, ü kõla wõtab, nagu külä, pesä jne.

c tähendab peale tawalise tähenduse Ladina keeles Liber census Daniae raamatus silbi lõpul wahel h-d, nagu näituseks Kectaelae = Kehtala, millest meie ajal Kohtla sündinud.

g tähendab Liber census Daniae kirjutusewiisis j-d. Näituseks Gewi = Jõhwi, Hergaenpae = Härjapää. K ees seistes kui ka kahe täishääliku wahel nõuab ta enesele h tähenduse; näituseks Paegkaelae = Pähküla, Ligalae = Lihula, Nigattae = Nihatu. gh ühenduses tuleb g d-na, wahel j-ina lugeda, nagu Wanghaela = Wanjala = Wainjala. Siiski seisab h g järel mõnikord üsna ilmaaegu, nagu Eghöntakae = Jõentaga = Jõetaguse.

th muudab sagedasti tähendust. Korra tähendab th h-, korra d, korra t, korra ht. Näituseks Othaccaverae = Ohdakawere = Ohakwere; Hoppaethae = Hõbeda; Kithae = Kiida; Ratho = Rahdo; Jeeleth = Jõeleht = Jõelehtme.

i astub mõnegi korra j asemele, wahel ka ü asemele. Näituseks Carias = Karjas = Karjaküla; Martaekilae = Maardaküla = Maarduküla.

o täidab wahel u, wahel õ aset. Näituseks Hopasal = Ubasalu; Horaethae = Hõreda.

s seisab mõne korra ts eest. Näituseks Quiwames = Kuiwametsa = Kuimetsa; Wilsae = Weltsi. t wõib mitmes sarnases nimes aga alles hiljeminigi sõnasse juurde tulnud olla.

u peab wahel ü eest ametisse hakkama. Näituseks Kiaeppaekulae = Käpaküla = Käbiküla.

z kirjutatakse mõne korra s, mõne korra ts asemel. Näituseks: Kyvizael = Kiwisel = Kiwise; Aekizae = Aigitse.

Muidugi mõista, tarwitatakse enamasti kõiki ülemalnimetatud kirjatähti niisamasuguses tähenduses nagu meie neid tarwitame, aga meieaegse tarwituse kõrwal ilmub weel lahkuminew tarwitamine. Mõnda muud kirjatähte tarwitab Liber census Daniae weel wahel wähe teises tähenduses kui meie, aga muude kirjatähtede teisiti tarwitamist wõib terane lugeja kergemalt mõista.

Liber census Daniae — Daani hindamise raamat.

Kuningate Waldemar II ja Kristofori I ajal walmistatud aastal 1231 ja 1254.

Estonia.
„Wironias“ on 5 kihelkunda (kylagunda), neil 3000 adramaad; „Jerwias“ 3 kihelkunda, neil 2000 adramaad; „Wegeles“ üks kihelkund, seal mõõgawendadel 500 adramaad ja piiskopp Hermannusel 400 adramaad; „Möges“ üks kihelkund, seal 400 adramaad; „Nurumegundas“ üks kihelkund, seal 600 adramaad; „Alemposes“ üks kihelkund, seal 400 adramaad. Selle on mõõgawennad ülekohtusel wiisil eneste alla heitnud, sest et keegi õiget põhjust ei tea. „Revaelaes“ 3 kihelkunda, neis 1600 adramaad; „Harriaenis“ 3 kihelkunda, neis 1200 adramaad; „Osilias“ 4 kihelkunda, neis 3000 adramaad; „Rotelewichis“ 7 kihelkunda, neis 1900 adramaad.

Need on Pruzie maade nimed: Pomizania, Laulania, Ermelandia, Notangia, Barcia, Peragodia, Nadravia, Galindo, Syllonis, Zuduas, Littonia. Need maad on ühel poolel jõge, mis Lipz nimetatakse. Teisel poolel sellesama Zambia, Scalvo, Sammato, Curlandia, Semigallia.

Estonia on Ladina keelde ümberpandud Eestimaa nimi. Nagu meie enestest lääne pool olewat merd Läänemereks kutsume, nii kutsusid meist lääne pool asuwad rahwad enestest ida pool olewat maad wanal ajal Ostland, Estland, Eastland. Sest nimetusest on hiljemal ajal Estland tellinud, mis praegust Eestimaad tähendab, kuna wanaaegne Ostland, Estland, Eastland ilma kindlate maateadusliste piirideta maa oli. Estlandist = idamaast on Läti Hindrek ja Liber census Daniae ladinakeelse kuju Estonia loonud. Juba ammu enne seda olid põhjamaa kirjanikud hakanud Eestimaad kindlamalt ära määrama ja wahet Eestimaa ja Kuramaa wahel tegema. Wähe hiljemini ilmub Eestimaa ja Kuramaa kõrwale Liiwimaa nimi.

Liber census Daniae Eestimaa nähikse suurem olewat kui weneaegne Eestimaa. Tähendatud raamat arwab „Estonia“ alla peale praeguse Tallinamaa Wegele, Möge, Nurmekunna, Alempose ja Osilia. Kuna Eestimaa muiste kõike Baltimaad ja ehk weel enamgi tähendas, Liber Estonia piirid Soome lahest Emajõeni laseb ulatada, tõrjutakse keskajal Eestimaa tagasi. Muistse Eestimaa asemele astub keskajal Livland = Liiwimaa. Livland tehakse Baltimaade üleüldiseks nimeks.

Liiwimaa jaotatakse keskajal kolme jakku: Eestimaa, Lätimaa ja Kuramaa. Russow näituseks laseb Eestimaa niikaugele ulatada, kui eestlased asumas; Järwamaal nimetab ta järgmist kohti: Paide, Laiuse, Põltsamaa, Wiljandi, Tarwastu, Karksi, kuna ta Pärnumaad Läänemaaks arwab. — Alles Rootsi ajal hakatakse selgemini Eesti- ja Liiwimaa wahel wahet tegema. Meieaegsed saksa kirjanikud hüüawad tihti keskaja Liiwimaad „wanaks Liiwimaaks“. Selle nimega tahawad nad Liiwimaa selleaegseid laiemaid piirisid ära määrata.

Hilisem Eestimaa = Tallinnamaa Harju, Lääne, Järwa ja Wiru maakunnaga on 17791,7 □-wersta suur. Iga ruutwersta peale langes 1897 23,20 inimest. Selsamal ajal elas seal 202409 m., 210307 n., kokku 412716 hinge, neist 77081 hinge linnades. Rahwuse järele oli Tallinnamaal asunikka: Harjumaal eestlasi 130819, sakslasi 11577, wenelasi 11068, Wirumaal eestlasi 108522, sakslasi 2295, wenelasi 8744, Järwamaal eestlasi 50971, sakslasi 1155. wenelasi 428, Läänemaal eestlasi 15647, sakslasi 1010, wenelasi 659, rootslasi 4620 hinge.

Liber census Daniae on, niisama nagu Läti Hindreku ajaraamat, Wirumaa nime ladinastanud, Wirust Vironia teinud. Vironia on üks neist wähedest nimedest, mille kirjutuses wanus kirjus ühtsust leida. Muidu kirjutab üks wana kiri nimesid üht wiisi, teine teist wiisi, nagu näituseks Harjumaa nimest kohe näha. Wiru-, Harju- ja Järwamaa on oma wanu nimesid alal jõudnud hoida, kuna aeg paljude muude wanaaegsete Eesti maakondade nimed juba unustusemerde wiinud, wähemalt rahwasuust. Wirumaa järele on soomlased kogu Eestimaad Wirumaaks (Wiro) hakanud hüüdma ja eestlased neilt wirolaste nime pärinud. Ahrens (Etymologisches Wörterbüchlein, Anhang zur Grammatik der Estnischen Sprache, l. 133) seletab, et Wiru nimi sõnast wieru tuleb; wieru tähendab Ahrensi seletuse järele kõrget, järsku kallast. Selle seletuse wastu ei wõi waielda. Ma mõtlen ometi, et me Wirumaa nime niisama hästi wiru sõnast wõiksime otsida. Wiru on midagi, mis lõhub, tõuseb, kerkib, aga ka, mida uhutakse, loputatakse. Wirumaa siis kõrgesse kohuw, tõusew maa, nagu ta seda mere poolt waadates tõesti on; peale selle weel mere uhutud, loputatud maa, mis omast kohast ka tõsi on. Wiimane seletus ei lisa ometi Wirumaale mingisugust iseäralikku tundemärki juurde, sest mere uhutud, loputatud maid leidub paljugi.

Wirumaast ütleb Liber census Daniae, et see sel ajal 3000 adramaad suur olnud.

Meie ajal ütleb Paucker Wirumaa 4604 ruutwersta ja 2000 adramaad suure olewat. See ütlus kõlab arusaamatult: kudas wõib Wirumaa korraga 4604 ruutwersta ja 2000 adramaad suur olla! Wõiks ometi kas ruutwerstadega wõi adramaadega arwata.

Maasuuruse määrab Liber census Daniae küll ära, aga kahjuks waikib ta rahwa suurusest täiesti. Wäga huwitaw oleks teada, kui suur Wirumaal rahwa arw umbes 700 aasta eest olnud, niisama ka mujal Eesti maakundades. Üksikute maakundade selleaegist rahwahulka ei julge me umbkaudugi ära määrata; seks puuduwad meil kõik toed.

Juba Läti Hindrek (XXIII, 7) nimetab Wiru 5 „kylagunda“, aga ei pane nende nimesid üles. Liberi „kylagunda“ mõistet on raske ära määrata. „Kylagunda“ wõib niihästi „külakunda“ kui „kihelkonda“ tähendada. Liberis esineb „külagunda“ kõrwal kihelkonna jaoks weel parochia nimi. Parochia piirid on palju kitsamad kui „kylagunda“ piirid. Knüpffer arwab, et Läti Hindrek 3 „kylaegunda“ nimelt nimetab, üks oleks Pudymen, teine Puduren ja kolmas Tabellus (Der Güterbesitz, lk. 103). See on eksitus. Läti Hindreku nimed on ära wäänatud. Pudymen ja Puduren on Puduwere wääne, selle Pudiwere, millest suurem jagu Pudiwiru nime wälja loewad. Pudiwere et ole ometi „külagunna“ nimi, waid ainult küla nimi „külagunnas“. Tabellus on jälle Tabelise wääne. Tabeline oli Wirumaa wanem. Teised wanemad tulewad Tabelise „külagunda“ kokku (XXIX, 7). See ei tähenda weel, et kihelkond ise Tabelise nime oleks kannud, kui endine wanem ka Tabelise nime kandis. Minu arwamise järele walitses iga „kihelkunda“ wanem, kes nagu würsti aus seisis; igas külas oli peale selle weel oma külakubjas ehk külawanem. Nii Wirumaal, nii mujalgi. Liber census Daniae räägib niisama Wirumaa wiiest „külagunnast“ ja nimetab neid kõiki nimepidi. Wiies „külagunnas“ tunneb Liber 7 kihelkunda ja nimetab neist 5 nimepidi.

Suurem Liber census Daniae aegne Wirumaa praegusest Wirumaast küll ei olnud, ennem wäiksem. Lääne pool oli raja umbes seesama nagu meie päewil, põhja pool iseenesest mõista seesama. Lahku läks raja aga hommiku pool. Siin ulatas raja waewalt nii kaugele kui praegu. Põhjust sellele oletamisele annab see nähtus, et Liber census Daniae’st Waiwara kihelkund peaaegu täiesti puudub. Kõigi muude Wirumaa kihelkundade külad ja nende adramaad loeb Liber üles, aga Waiwarast et tea ta midagi rääkida. Oleks Waiwara Daani walitsuse all seisnud, oleks Waiwara oma adramaadega niisama üles pandud, nagu Wirumaa muud kihelkunnad. Wõimalik sellepärast, et Waiwara kihelkund Ingerimaa alla arwati, kuhu daanlaste wõim enam ei ulatanud.

Nii seletavad senised uurijad Waiwara puudumist. Esmalt pidasin nende arwamist õigeks, aga pärast jõudsin aegamööda ometi wähe teisele arwamisele. Waiwara nimede puudumise peale waatamata wõis Waiwara praegune kihelkund ehk ometigi daanlaste walitsuse all seista. Waiwara kihelkunnas olid Daani walitsuse ajal ehk kõik asutused, külad rannamail. Rannakülasid aga, nagu nimetatud, Liber census Daniae üles ei loe. Kaugemal rannast algab warsti madalam maa, kus sel ajal ehk weel ei elatud. Ainus suurem asupaik oli ehk Narwia küla, mille asemele hiljemini Narwa linn asutati.

Niisama kui Waiwara nimed puuduwad, puuduwad ka Iisaku ja Tudulinna kohad. Seda nähtust wõime kahel wiisil seletada: wõimalik, et Iisaku kihelkunnas suurte soode, rabade ja metsade pärast weel wähe inimesi asus, wähe suuremaid asupaiku leidus, maa seega õieti ära hinnatud ei olnud ja sedawiisi omanduse hulgas tähele panemata jäeti. Teine wõimalus jälle see, et ehk Iisaku kihelkunda ja niisama Simuna kihelkunna metsaseid maid Liiwimaa alla, s. o. ordu alla arwati, kuna natuke Liiwimaad Laiuse kihelkonnast sellewastu ometi Simuna kihelkunna alla käis. — Wäike-Maarja kihelkunnast loeti ainult osa Wirumaaks; osa arwati Järwamaa alla.

Neid rajasid tähele pannes peame tunnistama, et daaniaegne Wirumaa tüki wähem praegusest Wirumaast oli.

Nagu tähendatud, ühiskondlise sisseseade poolest langes Wirumaa 5 jakku: Repel, Maum, Alaetagh, Ascalae ja Lemmu „külagund“.

„Repel“ „külagund“ oli Tallinna poolt algawa Repel kihelkunna jätk ja ulatas kuni Nigula kthelkunnani, osa Nigula kihelkunda kaasa arwatud.

Maum „külagund“ wõttis praeguse Nigula kihelkunna enese alla, peale selle aga weel osa Rakwere ja osa Lüganuse kihelkunda.

Alaetagh „külagund“ käib umbes praeguse Jõhwi kihelkunnaga kokku. Peale selle loeti natuke Lüganuse kihelkundagi selle külagunna alla. Hiljemal ajal hakati Alutaguseks kõike maad Jõhwist hommiku pool nimetama.

Askaelae „külagund“ nõudis praeguse Lüganuse kihelkunna ja osa Jõhwi kihelkunda enese alla.

Lemmu „külagunda“ langes osa Rakwere kihelkunda, Jakobi, osa Wäike-Maarja ja Simuna kihelkunda; wiimasest puudub tükk lõunapoolist osa.

Kirikliku elu korralduse poolest jaotati Wirumaa, nagu tähendatud, 7 kihelkunda:

1. Torwestawaerae kihelkund, mis umbes praeguse Kadrina kihelkunnaga kokku käis.

2. Halelae kihelkund = praegune Haljala kihelkund ja suur osa Rakwere kihelkunda. Torwestawaerae ja Halelae loeti mõlemad Repel maakunda.

3. Maum kihelkund. Sinna arwati praegune Nigula kihelkund, aga ka osa Lüganuse ja Rakwere kihelkunda.

4. Alaetagh „külagund“. Seks arwatakse praegust Jõhwi kihelkunda.

5. Askaelae „külagund“ = praegune Lüganuse kihelkund osa Jõhwi kihelkunnaga.

6. Vov kihelkund. Sinna arwati Jakobi, osa Rakwere ja Wäike-Maarja kihelkunda.

7. Kactaekylae kihelkund = praegune Simuna kihelkund. Vov ja Kactaekylae „parochiad“ arwati mõlemad Lemmu „külakunda“.

Jerwia, praegune Järwamaa, on teine maakund, mis Liber census Daniae nimetab, kolme kihelkonnaga. Neid ei tähenda ta aga enam nimepidi, nagu Wirumaal. Niisama wähe loeb ta Jerwia kohti üles. Ülepea paistab meile see nähtus silma, et raamat ainult neid maakunde paremini tähele paneb, mis tõesti Daani walitsuse all seisid. Muid aga, mida Daani walitsus küll omaks tunnistas, mis aga tõepärast Daani walitsuse all ei seisnud, nimetab ta üleüldiselt, nagu näituseks kõiki ülesloetud maakundi peale Wiru- ja Harjumaa.

Wanus kirjus on Järwamaa nimi mitmet wiisi kirjutatud. Läti Hindreku ajaraamatus leiame: Gerwia, Gerwa ja Gerwen. Meie wanus mälestusmärkides aga Gervia, Gerwia, Gerva, Gerwe, Gierwia, Yerwia, Jervia, Jerwa, Jerva, Jerve, Riimikroonikas Jerven, niisama kui praegugi Saksa keeles. Kas aga nimi Jerven wana omastawat (= järwen) tähendab, seega Järwenmaa asemel ainult Järven, jääb küsitawaks. Liber census Daniae Jerwia ja Läti Hindreku Gerwia ja Gerwa annawad põhjust oletada, et maad juba sel ajal Järwamaaks hüüti, kui see Järwamaa ka alguses Järwemaa (Järwenmaa) nime kandis. Lõpp -en tuleb Saksa keele lõpuks pidada, mille sakslased maade ja maakundade nimele annawad.

Hupel nimetab Järwamaad, millel Daani walitsuse ajal 2000 adramaad olnud, 1774. a. ainult 1029239⁄240 adramaad suureks, Bienenstamm 1826. a. 104247⁄48 adram. ja Possart 1846. a. 23401⁄2 ruutwersta suureks. Adramaade suuruse järele wõime arwata, et Liberi ajal Järwamaa piirid palju kaugemale ulatasid. Hommiku pool langes kindlate teadete järele tükk praegust Wirumaad, näituseks osa Wäike-Maarja kihelkunda, Järwamaa külge. Lõuna pool arwas Liberi kirjutaja wististi osa Laiuse, Põltsamaa ja Pilistwere kihelkundagi Järwamaaks, sest muidu oleks ta waewalt nii palju adramaid saanud.

1897 ettewõetud rahwalugemise ajal elas Järwamaal 25730 m., 26943 n., kokku 52673 hinge.

Wegele on järgmine ühekihelkunnaline maakund, millest Liber census Daniae kõneleb. Wähe kohti leidub, mille nimesid nii mitmekesiselt kirjutatakse kui selle Wegele maakunna nime. Läti Hindrek nimetab maakunda Waigaks. Muis wanus kirjus kannab koht peale selle Waygelle, Waygel, Waigle, Weigele, Wagkytu 1402, Waggeta 1406, Wacgiton 1419, Waihatt, Waiatu, Wayel, Wagien nime. Wiimase nime järele on Dr. Bertram raamatu „Wagien“ wälja annud.

Sest nimede haosest on raske aru kätte saada, kudas kohta õieti hüüti. Liberi nime järele wõiks Wägewa peale mõtelda, aga Waygelled, Waigad ja muud sarnased räägiwad selle wastu. Wenelased nimetawad wanus ajaraamatutes seda maakunda Клинъ. Wenelaste nimi juhatab meid seega waia juurde. Minu arwates tuleb Wegele, Waygelle jne. Waikülaks lugeda. Maakunna teised nimed Wagia, Wagya, Waiga tuletawad elawalt waia meelde, mis waremalt wagja nime kandis. Vagia, Wagia maakund tähendab seega Waia maakunda. Wõimalik, et ses Waia maakunnas muiste palju waiaehitust leidus, nii et maakund neist enesele nime päris. Ülepea leiame kodumaal hulga kohanimesid, mis waiaga ühenduses seisawad. Need waiaga ühenduses seiswad nimed annawad põhlust oletada, et neis kohtades muiste wist waiaehitused seisnud, kuid kindlad teated selle kohta puuduwad.

Tänini on tawalisesti arwatud, et Wirumaa lõuna pool Moha maakunnaga kokku puutus. Minu arwamine on, et Wirumaa lõuna pool kohe „Megelega“ kokku puutus ja Mohat alles lääne poolt tuleb otsida. Üht wäikest osa Wegelest kutsuti wist Hiiempää = Hiiepääks. Kas Wegele, Waiküla ehk Waia maakund lõuna pool Emajõeni ulatas, jääb küsitawaks. Osa Emajõe äärist maad kannab mujal wanus kirjus Jogentagana nime; seda nime wõiksime nüüdsel ajal „Jõetaga ehk Jõetagune“ nimetada. Waewalt wõime Jogentagana aga iseäralikuks maakunnaks lugeda, niisama wähe nagu Wene wanade kirjade Sobolitsi lõuna pool Emajõge. Wene ajakirjade Sobolits ei ole midagi muud, kui meie Soopoolise, Soopoolse (sõnast soo ja poolne), tähendab siis maad, mis soo pool leidub. Suuri soid tunneme Emajõe ääres, Puhja ja Wõnnu kihelkunnas.

Liberi tähendus, et mõõgawennad Wegelest 600 adramaad ja piiskopp Hermann 400 adramaad omandanud, annab asja arwata, et osa raamatut juba 1232 ehk warsti peale seda kirjutatud, sest 1237 ühendati mõõgaordu juba Saksa orduga. Oleks raamat hiljem kirjutatud, oleks juba Saksa ordu nimetatud. Et piiskopp Hermann maakunnast 400 adramaad omandas, wõib oletada, et maakund Tartuni, wähemalt osalt Emajõeni ulatas. Oma külje all olewat maad nõudis piiskopp suurema õigusega enesele.

Nagu Wegele on Möge ühe kihelkonna suurune, aga Wegele 1000 adramaa asemel ainult 400-adramaaline. Kirju kui Wegele nimede kari on Möge nimede kari. Läti Hindreku ajaraamatus, wähemalt Arndti wäljaandes leiame: Mocha, Moche, Mogeke. Muis wanus kirjus weel: Moche, Moeche, Mogke, Möke, Moicke. Eesti nimi nähikse igatahes niisugune olnud olewat, et wõõrad seda kudagi õieti ei osanud kirjutada. Kaua aega on arwatud, kudas rahwas kohta on kutsunud, ilma et aru oleks kätte saadud. Möget wõi Mohat on tänini Wirumaa ja Waiküla, Peipsi järwe ja Nurmekunna wahele paigutatud. Õpetaja W. Reimani arwamise järele et tule aga Möget wõi Mohat sugugi nimetatud kohast, Laiuselt ega Awinurmest otsida, waid palju enam Põltsamaa kihelkonnast.

Põltsamaal leidub Muhe, Mõhküla karjamõis. Sest Muhest, Mõhkülast (Mõhust) tuleb endist Möge, Moha wõi kudas kõik need nimed olgu, otsida. Igatahes tuleb seda Muhet endise Möge praeguseks kujuks pidada. Õp. W. Reimani otsuse järele on Dr. K. A. Hermanngi selle arwamise poolt olnud, et Möge maakunda Põltsamaalt tuleb otsida. Läti Hindreku ajaraamatust ei leia ma mingisugust põhjust, mis keelaksid Möget Põltsamaal olemast. Seal kõneldakse just (XV, 7), et sakslased Järwamaa häwitamise järele naabrus küladesse, Moha ja Nurmekunna maakunda läksid.

Nurumegundas öeldakse niisama üks kihelkund 600 adramaaga olewat. Läti Hindreku ajaraamatus nimetatakse maakunda wahel Nurmegunde, wahel Normegunda; isegi Wormegund ja Wormegunda tuleb ette. Wiimased nimed muidugi kirjutusewead. Muis wanus kirjus leidub: Nurmegunde, Normegunde, Normekunde. Õige nimi igatahes ainult Nurmekunda wõi praeguse keele järele Nurmekund (sõnast nurm ja kund). Tänini peeti Nurmekunda Põltsamaaks. Kui aga Möge Põltsamaa kihelkonnas leidub, tuleb Nurmekunda W. Reimani arwamise järele Pilistwerest otsida. Läti Hindreku Lappekunda, Lapekund leidub lõunapoolses Järwamaa osas.

Alemposeks nimetab Liber järgnewat maakunda. Muis wanus kirjus kannab maakund Alumbus, Alenboys, Alempoys, Alempois, Alempos nime (wõrdle Bunge, Urk. 64, 68, 127, 229, 482). Näib, nagu oleks nimi alem ja poisist kokku pandud. Poisil igatahes pole nimega midagi tegemist. Me peame nimele kas wanast sõnast alembus, alemmus = alamal olew maa seletust otsima ehk õp. W. Reimaniga oletama, et nimest l wälja jäetud, nimi seega Alempoolse lugeda tuleb. Õp. W. Reimani arwamise järele tuleb praegust Suure-Jaani kihelkunda selleks Alempoolseks lugeda, kelle kohta Liber kaebab, et mõõgawennad ta ülekohtusel wiisil enestele kiskunud.

Muid lõuna ja läänepoolseid maakundi nimetamata jättes, sest et daanlased neid oma walitsuse alla ei nõudnud, pöörab raamatu kirjutaja nüüd korraga põhja poole ja nimetab Revaelae maakunda. Wõtame nimest ilmaaegsed e-d ära, saame nime Rewala. Hiljem ettetulewas maakundade ja „külagundade“ jaotuses ei puutu meile enam Rewala silma, ehk küll kindlalt teame, et Rewala maakund Rewala linnaga daanlaste walitsuse all seisis. Rewala järele nimetab Liber kohe Harjumaad kolme külagunnaga. Need „külagunnad“ on Uomentaka wõi Womentakae, Ocrielae ja Repel „külagund“. Esimesi Harju kihelkondi ei nimetata, küll aga wiimseid. Oletada tuleb, et kogu praegune Harjumaa Liber census Daniae ajal juba Harjumaa nime kandis, osa Harjumaad ühtlasi aga ka Rewalaks nimetati. Läti Hindreku ajaraamatus leiame Rewala nime kõrwal weel Revela, Revelia, Revalia, Revelim, Revalim (-linn?), Reveles; mujal wanus kirjus Revalis ja Rivalae (Bunge, lhk. 100). Rewala wõi Rewela ja „külaganna“ nimi Repel on ühest kännust wälja kaswanud. W. Reimani seletuse järele tulewad Reval ja muud sarnased nimed sõnast rawala. Rawa = weekiwi, veealune kiwi, Rawala = weealuste kiwidega rand. Aga raba sõnastki peab W. Reimann linna nime tekkimise wõimalikuks (Eesti Kirjandus 1910, lk. 241—246). Tuletamine Rehfall sõnast täiesti tuulde rajatud. Neus (Revals sämmtliche Namen) otsib nime algust Daani sõnast revle, Rootsi sõnast räfvel. Liber annab wõimalust oletada, et räbal, rebima sõnadki wõiksid tulla küsimusesse. Neus awaldab oletamist, et daanlased Revele nimega endid wana Eesti „Repel“ kihelkunna najale toetanud. Igatahes Repel seletuses lõpusõna alles ütlemata.

Harriaen on järgmine maakund. Teisal raamatus kannab maakund Haria ja Haeriae nime. Neist teisenditest selgub, et me nime milgi kombel Härja ei tohi lugeda, siis mitte Härja maakund, waid Harju, nagu meie ajal. Läti Hindrek kirjutab tavalisesti Harien, aga ka Haria (XXI, 5); maakunna rahwast nimetab ta „harioenses“. Riimikroonikas leidub sõnakuju Haryen, muts wanus kirjus Harien, Harrien, Aria, Haria, Hargia. Lõpp -en on Saksa keele mõjul sõnale antud; armastawad ju ometi sakslased maade nimedele en lõpuks panna, nagu Schweden, Norwegen, Spanien, Italien, Preußen, Schleften, Wagien j. n. e. Sedawiisi tekkis Saksa keele mõjul sõnakuju Harrien. Wanade kirjutuste põhjal wõiks oletada, et Harjumaad 700 aasta eest Harjamaaks hüütud. Ometigi wõime waewalt uskuda, et rahwas alles hiljemal ajal Harjast Harju teinud. Harju nimi tunnistab paremat vahetegemist harjade wahel. Harju tähendab maaselga, kõrgustikku, nagu Harjumaa tõesti kõrgustik on, kuna hari kõike seda ära määrab, mis meil tawalisesti harjaks kutsutakse. Soome nimedeski on harju ennast alal hoidnud. Sealt leiame näituseks Harju, Mäniyharju, Punkaharju j. n. e., kõik kohad, kus maaseljad leida. — Daani walitsuse ajal arwati Harjumaa 2800 adramaa suuruseks, 1774 aga ainult 2080103⁄120 adramaa ja 1818 218027⁄40 adramaa suuruseks. Possart nimetab 1846 Harjumaad 49582⁄3 ruutwersta suureks, Paucker teeb ruutwerstadest koguni ruutpenikoormad. 1897 rahwalugemise järele elas Harjumaal 78486 m. ja 79250 n., kokku 157736 hinge.

Wist olid Hageri, Kose ja Juuru kihelkunnad ja „külagunnad“ üherajalised. Seega tuleks kogu Harjumaa peale 6 „külagunda“. nagu raamat nimetab: Hageri, Juuru, Kose, Womentaka, Ocriela ja Repel „külagund“, millest wiimane weel kaugele Wirumaa sisse ulatas.