Dorian Gray portree - 16

„Ma ei suuda seda kannatada, Harry! Teie teete kõik naeruväärseks ja oletate siis kõige tõsisemat tragöödiat. Mul on kahju, et seda teile rääkisin. Teie arvamist ei pane ma mikski. Tean, ma talitasin õieti nõnda tehes. Vaene Hetty! Kui ma täna hommikul farmist mööda ratsutasin, nägin aknal tema kahvatut nägu nagu jasmiinioksa. Ärgem rääkigem sellest enam ja ärge püüdke mind veenda, nagu oleks minu esimene hea tegu mitme aasta jooksul, minu esimene väike eneseohverdus, mida ma tundnud, ainult omasugune patt. Mina tahan paremaks saada. Mina saan paremaks. Jutustage mulle midagi iseendast. Mis sünnib linnas? Ma pole mitu päeva klubis käinud.”
„Arutatakse ikka veel vaese Basili kadu.”
„Peaks arvama, et nad ükskord juba ära väsivad,” ütles Dorian endale viina kallates ja veidi kulmu kortsutades.
„Kallis poiss, nad on ju sellest ainult kuus nädalat rääkinud ja briti publikum ei või ometi sedavõrd oma vaimu pingutada, et kõneainet sagedamini vahetada kui iga kolme kuu tagant kord. Neil on, peab siiski ütlema, viimasel ajal õnne olnud. Neil oli minu abielulahutus ja siis Alan Campbell’i enesetapmine. Nüüd on neil selle kunstniku saladuslik kadu. Scotland Yard kinnitab ikka veel, et see hallis mantlis mees, kes lahkus Londonist üheksandal novembril kesköise rongiga Pariisi sihis, oli vaene Basil, ja prantsuse politsei toonitab, et Basil pole Pariisi üldse ilmunud. Vististi öeldakse meile paari nädala pärast, et teda nähtud San Franciscos. On imelik, kuid igaüht, kes kadunud, öeldakse San Franciscos nähtud olevat. See peab olema imeilus linn, millel kõik teise maailma kenadused.”
„Mis on teie arvates Basiliga juhtunud?” küsis Dorian, tõstes burgundia viina klaasi vastu valget ja imestades, kuidas ta küll kadunust nii rahulikult võis kõnelda.
„Mul pole vähematki aimu. Kui Basil arvab heaks end varjata, siis pole minul sellega tegemist. On ta surnud, siis ei taha ma sellest mõelda. Surm on ainuke, mis mulle hirmu peale ajab. Ma vihkan teda.”
„Miks?” küsis noorem mees väsinult.
„Sellepärast, et tänapäev võib kõik üle elada, mitte aga seda,” ütles lord Henry, lähendades ninale avatud lõhnakarbi kuldvõrestiku. „Surm ja labasus on üheksateistkümnendal sajandil ainukesed asjad, mida ei saa olematuks seletada. Kohvi joome muusikatoas, Dorian. Te peate mulle Chopin’i mängima. Mees, kes minu naisega ära jooksis, mängis Chopin’i imehästi. Vaene Victoria! Ta meeldis mulle väga. Maja on ilma temata üsna üksildane. Muidugi, abielu on ainult harjumus, halb harjumus. Aga kahju on isegi oma halvemaist harjumusist loobuda. Võib-olla on neist kõige rohkem kahju. Nemad on nii tähtis osa inimese isikust.”
Dorian ei ütelnud midagi, tõusis ainult lauast, läks kõrvaltuppa, istus klaveri ette ja laskis oma sõrmed libiseda üle mustade ja valgete elevandiluust klahvide. Kui kohv sisse toodi, peatus ta ja vaatas lord Henry poole, öeldes: „Harry, on teil kunagi pähe tulnud, et Basil võiks olla tapetud?”
Lord Henry haigutas.
„Basil oli üldiselt armastatud ja kandis alati teraskella. Miks pidi teda tapetama? Tema polnud küllalt vaimukas, et omada vaenlasi. Muidugi, tal oli imeline anne maalimises. Kuid võidakse maalida nagu Velasquez ja ometi olla võimatu igav. Basil oli tõepoolest üsna igav. Ainult ükskord elus huvitas ta mind, nimelt siis, kui ta mulle aastate eest rääkis, tema tundvat teie vastu metsikut austust ja et teie olevat tema kunstis valitsev aje.”
„Minule meeldis Basil väga,” ütles Dorian kurbuse ilmega hääles. „Aga kas ei räägita, et ta on tapetud?”
„Oo, mõned lehed teevad seda. Minule aga ei tundu see sugugi tõenäolisena. Tean, Pariisis on hirmsad paigad, kuid tema polnud seda sorti mees, kes läheks neisse paikadesse. Temal polnud uudishimu. See oli tema peapuudus.”
„Mis te ütleksite, Harry, kui ma teile kõneleksin, et mina tapsin Basili?” küsis Dorian Gray ja pidas nende sõnade juures oma kaaslast teravasti silmas.
„Mina ütleksin teile, mu kallis poiss, et teie püüate poseerida iseloomu, mis teile ei sobi. Iga kuritegu on labane, nagu ka iga labasus on kuritegu. Teie loomuses pole kurjategijaks saada, Dorian. Mul on kahju, kui ma nende sõnadega teie edevust riivan, kuid ma kinnitan, nad on tõsi. Kuritegu kuulub ainult madalamatele klassidele. Mina ei laida neid sellepärast põrmugi. Kipun arvama, et kuritegu on neile seesama, mis on meile kunst – lihtsalt meetod haruldaste elamuste saavutamiseks.”
„Meetod elamuste saavutamiseks? Arvate siis teie, et see, kes on kord kuriteo korda saatnud, võiks sama kuritegu korrata? Ärge rääkige.”
„Oo! Kõik muutub lõbuks, kui seda liiga sagedasti korrata,” hüüdis lord Henry naerdes. „See on suurimaid elusaladusi. Kuid mina arvan siiski, tapmine on ometi eksitus. Kunagi ei pea midagi tegema, millest ei võiks peale lõunat kõnelda. Kuid jätame vaese Basili. Tahaksin heameelega uskuda, et tema on nii romantilise otsa leidnud, nagu teie seda olete, kuid ma ei suuda seda. Mina arvan ennemini, et ta kukkus kusagilt omnibuselt Seine’i ja et juht vaikis selle surnuks. Jah, niisugune võis olla tema ots minu arvates. Ma näen teda praegu selili tumerohelise vee all lamamas, kuna rasked lodjad temast üle liuglevad ja pikad väätkasvud tema juustesse hakkavad. Teate, mina arvan, tema poleks enam palju häid teoseid loonud. Viimase kümne aasta jooksul on tema maalimine tublisti allamäge läinud.”
Dorian ohkas ja lord Henry astus üle toa ning hakkas pead silitama tähelepanuväärselt suurel hallil jaava papagoil, kel oli roosa rind ja saba ja kes hõljus bambusest õrrel. Mehe käe puutudes laskis lind oma kortsuliste laugude valge naha üle mustade klaasiste silmade langeda ja hakkas end edasi-tagasi kõigutama.
„Jah,” jätkas lord Henry ümber pöördudes ja rätikut taskust võttes, „tema maalimine läks hoopis allamäge. Näis, nagu oleks ta midagi kaotanud. Oma ideaali oli ta kaotanud. Kui teie ja tema polnud enam suured sõbrad, siis polnud tema ka enam suur kunstnik. Mis ajas teid õige lahku? Mina arvan, ta tüütas teid ära. On see nii, siis ei andnud ta seda teile kunagi andeks. Nõnda on igavatega ikka. Ah jaa, aga mis on saanud sellest imelisest portreest, mis ta teist maalis? Ma pole teda vististi kunagi pärast seda näinud, kui ta tema lõpetas. Oo! Mul tuleb meelde, et te mulle juba aastate eest rääkisite, te olevat ta Selbysse saatnud ja ta olevat teel kaotsi läinud või varastatud. Kas te teda tagasi pole saanud? Kui kahju! See oli tõepoolest meistriteos. Mäletan, ma tahtsin teda osta. Tahaksin, et ta mul praegu oleks. Ta kuulus Basili parimasse ajajärku. Sest ajast saadik oli tema teostes ikka halva maalimise ja heade kavatsuste segu, mis annab alati nagu õiguse briti kunsti esindaja nimeks. Kas te oma pildi pärast ajalehtedes ei kuulutanud? Seda oleksite pidanud tegema.”
„Ei mäleta,” vastas Dorian. „Vististi kuulutasin ma. See pilt ei meeldinud mulle kunagi päris hästi. Mul on kahju, et ma selleks istusin. Kogu seda mälestust vihkan ma. Miks te temast räägite? Ikka tuletas ta mulle neid huvitavaid ridu Hamletist või kusagilt mujalt meelde, mis kõlasid – pidage, kuidas see nüüd oli? „Mure maali moodi südametu nägu.” Jah, umbes nõnda kõlas see.”
Lord Henry naeris. „Kui inimene elab oma elu kunstiliselt, siis on peaaju tema süda,” vastas ta tugitoolile laskudes.
Dorian Gray raputas pead ja võttis klaveril mõned pehmed akordid. „Mure maali moodi südametu nägu.”
Vanem mees laskus seljakile ja vaatas teda pilusilmil. „Siiski, Dorian,” ütles ta natukese aja pärast, „mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidab terve maailma ja kaotab – kuidas käib see sõna? – ja kaotab oma hinge?”
Muusika lõppes lahkkõlaga ja Dorian Gray kargas üles ning vahtis päranisilmil sõbrale otsa. „Miks küsite mult seda, Harry?”
„Kallis poiss,” ütles lord Henry ja tõstis imestades oma kulmud, „küsisin seda sellepärast, et teie ehk võite vastuse anda. See on kõik. Mineval pühapäeval läksin läbi Pargi ja Marble Archi juures seisis väike kogu viletsalt riietatud inimesi, kuulates kedagi labast tänavajutlustajat. Nendest möödudes kuulsin jutlustaja oma kuulajaile näkku kisendavat selle küsimuse. See tabas mind kui miski väga dramaatiline. London on selletaoliste mõjude poolest väga rikas. Vihmane pühapäev, imelik mantlis apostel, koguke haiglaselt valgeid nägusid vihmavarjude tilkuva ulu all ja heledal häälel hüsteerilisilt huulilt õhku paisatud imelised sõnad – see oli omal viisil tõesti peen, päris sugereeriv. Mõtlesin prohvetile vastata, et kunstil on hing, inimesel aga mitte, kuid ma kardan, ta poleks mind mõistnud.”
„Jätke see, Harry. Hing on hirmus tõelisus. Teda võib osta, müüa ja vahetada. Teda võib mürgitada ja täiustada. Meis igaühes on hing. Ma tean seda.”
„Olete selles päris kindel, Dorian?”
„Päris kindel.”
„Ah! siis peab see küll illusioon olema. Asjad, mida inimene tunneb absoluutselt kindlaina, pole kunagi tõsi. See on usu saatuslikkus ja romantika õpetus. Kui tõsine te olete! Ärge olge nii tõsine. Mis on minul või teil tegemist praeguse aja eelarvamustega? Ei! Meie oleme hinge usust loobunud. Mängige mulle midagi. Mängige mulle mõni nokturn, Dorian, ja mängides jutustage mulle, kuidas olete säilitanud oma nooruse. Teil peab olema mingisugune saladus. Mina olen teist ainult kümme aastat vanem ja ometi olen juba kortsus, elatanud ja kollane. Teie olete tõepoolest imetlusväärne, Dorian. Te pole kunagi võluvam olnud kui täna õhtul. Te tuletate mulle päeva meelde, mil kohtasin teid esimest korda. Siis olite pisut ninakas, väga pelglik ja täiesti omapärane. Muidugi olete teie muutunud, kuid mitte välimuselt. Tahaksin, et te mulle oma saladuse avaldaksite. Et oma noorust tagasi saada, teeksin maailmas kõik, peale kehaliste harjutuste, varase ülestõusmise ja korraliku elu. Noorus! Miski ei võrdu sellega. Rumalus on rääkida nooruse teadmatusest. Ainukesed inimesed, kelle arvamist ma veel teatud lugupidamisega kuulan, on need, kes minust palju nooremad. Nemad näivad minust ees olevat. Elu on neile ilmutanud oma uusima ime. Mis puutub vanadesse, siis räägin ma neile alati vastu. Seda teen põhimõtteliselt. Küsid sa neilt nende arvamist asja kohta, mis sündis eile, siis avaldavad nad pühalikult vaateid, mis liikusid a. 1820, mil inimesed kandsid alles kõrgeid kaelasidemeid, uskusid kõike ja ei teadnud mitte midagi. Kui ilus see on, mis te mängite! Tahaksin teada, kas Chopin on selle loonud Mallorcal, kus meri nuttis suvila ümber ja lained pisardusid vastu aknaruute? See on imeliselt romantiline. Missugune õndsus see on, et on olemas vähemalt ükski kunst, mis ei jäljenda tõelisust! Mängige edasi. Täna vajan muusikat. Mulle näib, nagu oleksite teie noor Apollo ja mina teid kuulatav Marsyas. Mul on omad mured, Dorian, mida isegi teie ei tea. Vanaduse kurbloolus pole selles, et ollakse vana, vaid et ollakse noor. Mind üllatab mõnikord minu enda tõsidus. Ah, Dorian, kui õnnelik olete teie! Missugust imelist elu olete teie elanud! Teie olete sügavalt joonud kõigest. Te olete viinamarjakobarad oma suulael purustanud. Miski ei jäänud teie eest varjule. Ja see kõik polnud teile rohkem kui muusika heli. Ta pole teid hävitanud. Teie olete ikka veel seesama.”
„Ma pole seesama, Harry.”
„Jah, teie olete seesama. Tahaksin teada, missugune on teie ülejäänud elu. Ärge rikkuge teda loobumistega. Praegu olete täiuslik tüüp. Ärge tehke end ebatäiuslikuks. Teie olete praegu täiesti veatu. Teil ei tarvitse oma pead raputada, teie teate, et olete seda. Pealegi, Dorian, ärge petke ennast. Elu ei valitse ei tahe ega kavatsus. Elu on närvide, kehakoekiudude ja pikkamisi ehitatud rakukeste küsimus; nendes otsib varjupaika mõte ja neis asuvad kirgede unistused. Teie võite end kindlana tunda ja pidada ennast tugevaks. Kuid mõni värvitoon kusagil toas või hommikuses taevas, mõni eriline lõhn, mida olete armastanud ja mis toob endaga kaasa varjatud mälestused, mõni rida unustatud luuletusest, mida juhtute uuesti lugema, mõned toonid kusagilt muusikapalast, mille mängimise olete ammugi jätnud – need on need asjad, millest oleneb meie elu, seda ütlen teile, Dorian. Browning kirjutab sellest kusagil, kuid meie omad meeled kujutlevad seda meile. On silmapilke, mil, tundes äkki lilas blanc’i lõhna, veedan uuesti oma elu imelikuma kuu. Tahaksin teiega kohad vahetada, Dorian. Maailm on meie mõlema vastu karjunud, aga teid on ta alati jumaldanud. Ja ta jumaldab teid ka tulevikus alati. Teie olete tüüp, mida praegune ajajärk otsib ja mille ta, oma ehmatuseks, on leidnud. Ma olen nii rõõmus, et te kunagi midagi pole teinud, ei raidkuju voolinud, ei pilti maalinud ega üldse midagi tootnud väljaspool iseennast! Elu on olnud teie kunst. Teie tegite iseendast muusika. Teie elupäevad on teie sonetid.”
Dorian tõusis klaveri eest ja laskis käe üle juuste käia. „Jah, elu oli ilus,” lausus ta, „aga ma ei jätka enam sama elu, Harry. Ja teie ei peaks mulle nii kuulmatuid asju rääkima. Teie ei tea minust kõike. Mina arvan, et kui teaksite kõik, isegi teie pööraksite mulle selja. Te naerate. Ärge naerge.”
„Miks jätsite mängimise, Dorian? Minge tagasi ja mängige nokturni uuesti. Vaadake seda meevärvilist kuud, mis ripub tumedas õhus. Ta ootab, et teie teda võluksite, ja teie mängu kuuldes tuleb ta maale lähemale. Teie ei taha? Läheme siis klubisse. See oli imeilus õhtu ja meie peame ta niisama ilusasti lõpetama. White’i juures on keegi, kes tahab hirmsasti teiega tuttavaks saada – noor lord Poole, Bournemouth’i vanem poeg. Tema jäljendab juba teie kaelasidemeid ja on mind palunud ennast teiega tutvustada. Ta on väga meeldiv ja tuletab mulle pisut teid meelde.”
„Loodan, et mitte,” ütles Dorian kurva ilmega silmis. „Aga ma olen täna väsinud, Harry. Ma ei lähe klubisse. On juba peaaegu üksteist ja ma tahan täna varakult voodi minna.”
„Jääge veel. Te pole kunagi nii hästi mänginud kui täna. Teie löögis oli midagi imelist. Selles oli rohkem ilmet kui ma kunagi varem teilt olen kuulnud.”
„See on sellepärast, et ma tahan heaks saada,” vastas Dorian naeratades. „Ma olengi juba pisut muutunud.”
„Minule ei või te muutuda, Dorian,” ütles lord Henry. „Meie kahekesi jääme alati sõpradeks.”
„Ometi mürgitasite mu ükskord mingi raamatuga. Seda ei peaks ma teile kunagi andestama, Harry, lubage mulle, et te seda raamatut enam kellelegi ei laena. See toob õnnetust.”
„Mu kallis poiss, te hakkate tõepoolest kõlblust jutlustama. Te hakkate varsti ümber käima nagu mõni patust pöördunu või patust pööraja, kes hoiatab rahvast kõigi pattude eest, millest ise juba tüdinud. Kuid teie olete liiga kaasakiskuv, kui et midagi sellist teha. Pealegi, sellel pole ka mingit mõtet. Me oleme, mis me oleme, ja jääme ka selleks, mis me oleme. Mis puutub raamatu mürgistavasse mõjusse, siis sellist asja pole olemas. Kunstil pole mõju teosse. Tema hävitab tahte tegutsemiseks, sest tema on imeliselt viljatu. Raamatud, mida maailm nimetab ebakõlblaks, on need, mis näitavad maailmale tema oma häbi. See on kõik. Kuid jätame kirjanduse arutamise. Tulge homme jälle. Kella üheteistkümne paiku lähen ratsutama. Võiksime üheskoos minna ja pärast võtaksin teid kaasa einele leedi Branksome’i juurde. Ta on võluv naine ja tahab teie arvamist küsida gobeläänide kohta, mida mõtleb osta. Ärge unustage tulemast. Või einestame ehk oma väikese hertsoginna juures? Tema ütleb, et ta teid enam kunagi ei näe. Võib-olla olete Gladysest tüdinud? Mina arvasin seda. Tema terav keel hakkab närvidele. Igatahes olge kell üksteist siin.”
„Pean ma tõepoolest tulema, Harry?”
„Kindlasti. Park on praegu suurepärane. Ma ei usu, et seal oleks niisuguseid sireleid näha olnud sest ajast saadik, mil ma teid esimest korda kohtasin.”
„Väga hea. Kell üksteist olen siin,” ütles Dorian. „Head ööd, Harry.”
Ukseni jõudnud, peatus ta silmapilguks, nagu oleks tal midagi öelda. Siis ohkas ta ja astus välja.

KAHEKÜMNES PEATÜKK
Oli imeline öö, nii soe, et Dorian võttis mantli käsivarrele ja ei pannud isegi oma siidsalli ümber kaela. Koju minnes möödusid temast kaks noormeest õhturiietuses. Ta kuulis üht teisele sosistavat: „See on Dorian Gray.” Tal tuli meelde, kuidas see temale kord oli meeldinud, kui teda tähele pandi, teda vahiti või temast räägiti. Nüüd oli ta tüdinud iseoma nime kuulmast. Pool selle väikese küla meeldivusest, kus ta viimasel ajal nii sagedasti käinud, peitus selles, et seal keegi ei teadnud, kes ta on. Tüdrukule, kelles ta oli osanud äratada armastuse, kinnitas ta, et tema on vaene, ja see oli teda uskunud. Ükskord ütles ta temale enese kurja olevat ja siis naeris tüdruk ta välja ja vastas, et kurjad inimesed on ikka väga vanad ja väga inetud. Kuidas see tüdruk küll naeris! Nagu laulaks rästas. Ja kui ilus oli ta oma puuvillastes rõivastes ja laiades kübarates! Ta ei teadnud midagi, kuid tal oli kõik, mis Dorian juba kaotanud.
Kodus leidis ta teenri ootamas. Ta saatis selle magama ja heitis raamatukogus sohvale, hakates mõtlema asjust, millest lord Henry temale oli rääkinud.
Oli see tõesti tõsi, et inimene ei või muutuda? Tal tõusis metsik igatsus lapsepõlvise puhtuse järele – roosa-valge lapsepõlve järele, nagu lord Henry seda kord nimetas. Ta teadis, et oli enda rüvetanud, oma mõistuse rikkunud ja oma fantaasia täitnud koledusega; et oli halvasti mõjunud teistesse, tundes sellest kohutavat rõõmu, ja et oli häbi toonud just neile, kes kõige väärtuslikumad ja lootusrikkamad. Aga kas ei võinud seda kuidagi heaks teha? Kas polnud siis temal enam mingit lootust?
Ah! millisel pöörasel uhkusel ja kire silmapilgul oli ta küll palunud, et portree kannaks tema aastate koormat ja et tema ise säilitaks igavese nooruse rikkumata hiilguse! Kogu halbus järgnes sellest. Temale oleks parem olnud, kui iga tema elupatt oleks kandnud kindlat, kiiret karistust. Karistuses oleks peitunud puhastus. Mitte „ja anna andeks meile meie patud”, vaid „karista meid meie ülekohtu eest” peaks olema inimese palve oma kõige õiglasema jumala poole.
Imelikult vormitud peegel, mille lord Henry temale paljude aastate eest kinkinud, seisis laual ja valgeliikmelised cupidod naersid selle ümber nagu vanastigi. Ta võttis selle, nagu tol õudsel öölgi, kui oli esimest korda märganud pildi saatuslikku muutumist, ja vahtis meeletuil pisarsilmil lihvitud klaasi. Millalgi oli keegi talle kirjutanud hullumeelse armastuskirja, mis lõppes ebajumaldavate sõnadega: „Maailm on muutunud, sest teie olete loodud elevandiluust ja kullast. Teie huulte looklev joon kirjutab uue ajaloo.” Nüüd tulid need sõnad tal meelde ja ta kordas neid ikka ja jälle iseendale. Ja ta tundis jälkust iseoma ilu vastu ja paiskas peegli põrandale ning tallas ta kontsadega hõbekildudeks. See oli tema ilu, mis tõi talle hävituse, sama ilu ja noorus, mida ta endale millalgi oli palunud. Ilma nendeta oleks ehk tema elu olnud laiguta puhas. Ilu oli talle olnud ainult näokatteks, noorus ainult pilkeks. Mis oli noorus parimal korral? Roheline, valmimatu aeg, pealiskaudsete meeleolude ja haiglaste mõtete aeg. Miks oli ta tema kehakatet kandnud? Noorus oli ta hävitanud.
Parem oli minevikule mitte mõelda. Teda ei võinud miski muuta. Tema pidi mõtlema iseendale ja oma tulevikule. James Vane oli maetud Selby kirikuaiale nimetusse hauda. Alan Campbell oli enda maha lasknud oma laboratooriumis, kuid polnud ometi saladust ilmutanud, mis talle peale sunnitud. Ärevus, mis valitses Basil Hallward’i kao tõttu, vaibuks peagi. Ta oligi juba vaibumas. Nõnda siis oli tema seisukord täiesti kindel. Pealegi polnud see Basil Hallward’i surm, mis teda kõige raskemalt rusus. Teda vaevas tema enda hinge elav surm. Basil oli maalinud portree, mis hävitas tema elu. Seda ei võinud ta temale andeks anda. Just see portree oli kõik teinud. Basil oli temale asju rääkinud, mis väljakannatamatud, ometi oli tema seda kuulanud rahulikult. Tapmine oli lihtsalt silmapilkne hullumeelsus. Mis puutus Alan Campbell’i surma, siis oli see tema enda tegu. Tema ise valis selle tee. Temal, Dorianil, polnud sellega midagi tegemist.
Uus elu! Seda vajas ta. Seda ootas ta. Kindlasti oli ta temaga juba algust teinud. Igatahes oli ta juba armu andnud ühele süütule olevusele. Tema ei tahtnud enam kunagi süütuid kiusatusse viia. Tahtis olla hea.
Hetty Merton’ist mõeldes tõusis tal küsimus, kas ehk pilt lukustatud ruumis pole muutunud. Kindlasti pidi ta nüüd vähem hirmus olema kui tänini. Kui tema elu muutub puhtaks, võib-olla suudab ta siis iga kurja kire tunnuse näolt peletada. Võib-olla ongi juba kurja tunnused sealt kadunud. Ta tahtis minna ja vaadata.
Ta võttis laualt lambi ja ronis mööda treppi üles. Ust avades lendas imelik rõõmuilme üle tema võõrastavalt noore näo ja püsis silmapilguks tema huulil. Jah, tema tahtis olla hea ja see inetu asi, mida ta teiste eest varjas, ei pea enam talle hirmutiseks olema. Talle tundus, nagu olekski juba see raske koorem temalt kerkinud.
Ta astus vaikselt sisse ja lukustas enda järel ukse, nagu tal viisiks, ning tõmbas purpurse eesriide pildilt. Valu- ja vihakarjatus lipsas ta huulilt. Ta ei suutnud mingit muutust tähele panna, ainult silmi oli ilmunud kavalus ja huuli ümbritsevaisse kortsudesse silmakirjalikkus. Pilt oli ikka alles jälk, jälgim veel kui enne – ja punane härmatis, mis rüvetas kätt, oli selgemaks läinud, värskelt valatud vere karvaliseks muutunud. Ta lõi värisema. Oli see siis ainult edev auahnus, mis oli ajanud teda seda head tegu tegema? Või iha uue elamuse järele, nagu oli tähendanud lord Henry pilkaval naeratusel? Või oli see kirg teatud osa mängida, mis teeb meid mõnikord paremaks kui tõepoolest oleme? Või oli see kõik üheskoos? Ja miks oli see punane laik endisest suuremaks läinud? Hirmsa tõvena oli ta üle kortsunud sõrmede roomanud. Verd oli ka värvitud jalul, nagu oleks ta sinna tilkunud – verd isegi käel, millega ta polnud nuga hoidnud. Tunnistada? Tähendas see, et tema pidi oma süü tunnistama? Enda üles andma ja surma minema? Ta naeris. Ta tundis, see mõte oli pöörane. Pealegi, kui ta olekski tunnistanud, kes oleks teda uskunud? Tapetust polnud vähematki jälge järel. Kõik temale kuuluv oli hävitatud. Tema ise oli põletanud selle, mis oli alla jäänud. Maailm ütleks lihtsalt, ta on hulluks läinud. Nad paneksid ta kinni, kui ta oma tõendust ei jätaks… Ometi oli tema kohus tunnistada, kannatada häbi ja anda avalikult rahuldus. Oli olemas jumal, kes käskis inimesi oma patte tunnistada niihästi maale kui ka taevale. Miski ei võinud teda enne puhtaks pesta, kui ta oli tunnistanud oma patu. Tema patt? Ta kehitas õlgu. Basil Hallward’i surm tundus talle tühisena. Ta mõtted käisid Hetty Merton’i kannul. See peegel, tema hinge peegel, millesse ta vaatas, oli ülekohtune. Edevus? Uudishimu? Silmakirjalikkus? Kas siis tema loobumuses mitte midagi muud ei olnud? Seal oli midagi muud. Vähemalt arvas tema ise nõnda. Kuid kes võis öelda?… Ei. Seal polnud mitte midagi muud. Edevuses oli ta neiule armu andnud. Silmakirjalikkuses oli ta kandnud headuse näokatet. Uudishimus oli ta püüdnud salata iseend. Nüüd mõistis ta seda.
Aga see tapmine – pidi see teda kogu eluaeg taga kiusama? Pidi teda tema minevik alati koormama? Pidi ta tõesti tunnistama? Ei kunagi. Tema vastu oli ainus tõendus – see pilt. Selle tahtis ta hävitada. Milleks oli ta teda nii kaua hoidnud? Millalgi oli ta lõbu tundnud tema muutumist ja vananemist vaadeldes. Hiljem ei tundnud ta enam mingit lõbu. Ta oli toonud temale uneta öid. Kodust eemal viibides oli see teda täitnud hirmuga, et võõrad silmad võiksid pilgu temale heita. Ta oli toonud tema kirgedesse nukruse. Juba tema paljas meeldetuletus oli hävitanud tal nii mõnegi rõõmsa silmapilgu. Ta oli temale nagu südametunnistus. Jah, ta oli südametunnistus. Tema pidi ta hävitama.
Ta vaatas ümber ja nägi nuga, millega oli pistnud surnuks Basil Hallward’i. Ta oli teda mitu korda puhastanud, kuni tal polnud enam ainustki laiku. Ta säras ja läikis. Nagu tappis ta kunstniku, samuti tahtis ta tappa ka tema pildi ja kõik, mis temaga ühenduses. Ta tahtis tappa mineviku, ja kui see oleks surnud, siis oleks ta vaba. Ta tahtis tappa selle pöörase hinge-elu ja vabana tema inetuist hoiatusist leiaks ta rahu. Ta võttis noa ja lõi sellega pilti.
Kuuldus karjatus ja prantsatus. Karjatus oli oma surmavalus nii hirmus, et kohkunud teenrid ärkasid ja ronisid oma toast välja. Kaks härrat, kes all platsil möödusid, peatusid ja vaatasid üles suure maja poole. Nad läksid, kuni leidsid politseiniku, ja tõid selle kohale. See kõlistas mitu korda, kuid vastust ei tulnud. Ainult kusagil kõrgel katuse all aknas helkis tuli, muidu oli kogu maja pime. Natukese aja pärast läks politseinik ära ja jäi seisatama naabrusse sammaskäigu alla, et vaadelda.
„Kelle maja see on, konstaabel?” küsis vanem härra politseinikult.
„Mr. Dorian Gray maja, sir,” vastas politseinik.
Härrad vaatasid teineteisele otsa ja läksid irvitades edasi. Üks neist oli sir Henry Ashton’i onu.
Maja sees aga, selles osas, kus asusid teenrid, kes praegu ainult pooleldi riietatud, räägiti salaja sosistades isekeskis. Vana mrs. Leaf nuttis ja ringutas käsi. Francis oli surnukahvatu.
Veerandtunni pärast ronisid tema kutsar ja veel üks teener mööda treppi üles. Nad koputasid, kuid ei tulnud mingit vastust. Nad hüüdsid. Kõik oli vaikne. Lõpuks, pärast asjatuid katseid ust sisse murda, ronisid nad katusele ja laskusid sealt palkonile. Aknad andsid kergesti järele: nende riivid olid vanad.
Kui nad sisse astusid, leidsid nad seinal rippumas suurepärase portree oma härrast, nagu nad teda viimati näinud – kogu tema imelises nooruses ja ilus. Põrandal lamas õhturiietuses surnud mees, nuga südames. Tema oli närtsinud, kortsus ja vastiku näoga. Nad ei tundnud teda enne, kui olid vaadelnud tema sõrmuseid.