Dorian Gray portree - 10

Tema hirm oli kadunud, uudishimu oli selle asemele asunud. Ta võttis kindlasti nõuks Basil Hallward’i saladust teada saada.
„Istume, Dorian,” ütles kunstnik nõutult. „Istume. Ja vastake mulle üks küsimus. Olete ehk teie pildis midagi tähelepanuväärset märganud – midagi, mis alguses ehk teile silma ei puutunud, kuna ta alles hiljem äkki sai teile nähtavaks?”
„Basil!” karjus poiss, haarates toolitugedest värisevail kätel kinni ja vahtides metsikul, pärani pilgul talle otsa.
„Näen, see on nii. Ärge rääkige. Oodake, kuni kuulete, mis mul öelda. Dorian, esimesest silmapilgust peale, mil ma teid kohtasin, oli teie isikul minusse haruldaselt suur mõju. Kogu minu hing, peaaju ja jõud seisid teie võimuses. Teie muutsite minule selle nägematu ideaali nähtavaks kehastuseks, mis kummitab meie, kunstnikkude kujutlemisvõime imeilusa unenäona. Ma jumaldasin teid. Kadestasin igaüht, kellega teie rääkisite. Tahtsin teid tervena endale. Olin õnnelik ainult siis, kui olin teiega. Olles eemal minust isiklikult, viibisite minu läheduses ometi kunstina… Muidugi ei lasknud ma teid ennast sellest midagi teada. See oleks võimatu olnud. Teie poleks seda mõistnud. Vaevalt mõistsin seda isegi. Teadsin ainult, et olin näinud täiuslikkust näost näkku ja et maailm oli minu silmas muutunud imeliseks – võib-olla liiga imeliseks, sest niisuguses hullumeelses jumaldamises peitub hädaoht, mitte vähem kaotuse kui tema säilimise hädaoht… Nädal läks nädala järele ja mina süvenesin ikka enam teisse. Siis tuli uus arenemine. Olin teid joonistanud Parisena kenas relvastuses, Adonisena jahimehe ülikonnas läikiva odaga. Kroonituna raskete lootoseõitega istusite Hadrianuse pargase ninas ja vaatasite üle rohelise, sogase Niiluse. Teie kummardusite mõne Kreeka maastiku vaikse lätte kohal ja vaatasite hõbedase vee vaikuses iseenda näo imet. Ja see kõik oli, nagu kunst peab olema – ebateadlik, ideaalne ja kauge. Ühel päeval, saatuslikul päeval, arvan ma ajuti, otsustasin maalida teie imelise portree, nagu olete praegusel silmapilgul, mitte surnud aegade kehakattes, vaid teie enda ülikonnas ja teie enda ajajärgul. Oli see nüüd realistlik meetod või ainult teie isiku ime, mis mulle nõnda ilmus ilma varjuta ja loorita, seda ei või ma öelda. Aga ma tean, et töötades näis iga värvilaik ja -varjund minu saladuse ilmutavat. Hakkasin kartma, et teised võiksid minu ebajumaldamist aimata. Tundsin, Dorian, et olin ütelnud liiga palju, et olin pannud liiga palju iseendast pildisse. Siis ma otsustasingi mitte kunagi teda välja panna. Teie olite pisut riivatud, kuid siis ei mõistnud te kõike, mis see mulle tähendas. Harry, kellele ma seda rääkisin, naeris mind välja. Kuid mina ei teinud sellest väljagi. Kui pilt oli lõpetatud ja mina selle ette maha istusin, siis tundsin, et minul oli õigus… Nii siis, mõne päeva pärast lahkus pilt minu ateljeest, ja niipea kui olin vabanenud tema väljakannatamatust võluvast juuresolekust, näis mulle, et olin olnud hullumeelne, kujutledes temas midagi rohkem nägevat, kui et teie olete haruldaselt ilus ja et mina võisin ta maalida. Isegi nüüd ei saa ma muidu, kui pean mõtlema, et on eksitus arvata, nagu peaks teoses avalduma see kirg, mis täidab loojat luues. Kunst on ikka abstraktsem kui meie seda kujutleme. Vorm ja värv räägivad meile ainult vormist ja värvist – see on kõik. Sagedasti näib mulle, et kunst varjab kunstnikku palju rohkem kui ta teda ilmutab. Ja kui ma siis Pariisist selle pakkumise sain, otsustasin ma teha teie pildi näituse naelaks. Mul ei tulnud mõttessegi, et teie võiksite vastu olla. Nüüd aga näen, et teil on õigus. Seda pilti ei või näitusele viia. Teie ei pea mulle seda pahaks panema, Dorian, mis ma teile rääkisin. Nagu ma kord Harryle ütlesin, teie olete loodud jumaldamiseks.”
Dorian Gray hingas sügavasti. Puna ilmus uuesti näkku ja naeratus mängles ta huulil. Hädaoht oli möödas. Seks korraks oli ta päästetud. Kuid ta ei saanud muidu kui pidi lõpmata kaastundmusega mõtlema kunstnikule, kes oli nii imelikult talle iseendast pihtinud, ning ta küsis endamisi, kas ka teda kunagi valdaks samal määral mõne sõbra isik. Lord Henryl oli meeldiv omadus väga hädaohtlik olla. Kuid see oli ka kõik. Tema oli liiga osav ja liiga küüniline, kui et teda oleks võinud tõesti austada. Kas ilmub kunagi keegi, kes täidaks ta oma imeliku ebajumaldamisega? Oli ehk ka see veel elul tema jaoks tagavaraks?
„See on otse imestusväärne, Dorian,” ütles Hallward, „et teie võisite seda selles pildis tähele panna. Paistis see teile tõesti silma?”
„Jah, ma nägin temas midagi,” vastas ta, „midagi, mis paistis mulle väga imelikuna.”
„Noh, nüüd pole teil ometi enam midagi selle vastu, et mina teda vaatan?”
Dorian raputas pead.
„Seda ei pea te mult paluma, Basil. Ma ei või teid selle pildi ette lasta.”
„Aga millalgi teete seda ometi?”
„Ei kunagi.”
„Noh, võib-olla on teil õigus. Ja nüüd elage hästi, Dorian. Teie olete ainuke inimene, kes tõeliselt minu kunsti on mõjutanud. Kõige hea eest, mis olen teinud, võlgnen tänu teile. Ah! Teie ei tea, mis see mul maksis, et seda kõike teile öelda.”
„Minu kallis Basil,” ütles Dorian, „mis te siis õige mulle ütlesite? Lihtsalt, teie tunnete, et imetlete mind liiga. See pole isegi meelitus.”
„See polnud meelitusena mõeldud. See oli pihtimus. Nüüd, mil ma seda olen teinud, oleks nagu midagi minust lahkunud. Võib-olla ei peaks oma austamistundmust kunagi sõnades väljendama.”
„See oli pihtimus, mis tõi pettumuse.”
„Kuis nii? Mis teie siis ootasite, Dorian? Ega te ometi midagi muud pildis pole märganud, ega? Temas polnud midagi muud näha?”
„Ei, seal polnud midagi muud näha. Miks te küsite? Kuid teie ei peaks jumaldamisest rääkima. See on meeletus. Teie ja mina oleme sõbrad, Basil, ja selleks peame ka jääma.”
„Teil on ju Harry,” ütles kunstnik nukralt.
„Oo, Harry,” hüüdis poiss naeruvinega, „Harry kulutab oma päevad, rääkides midagi uskumatut, ja õhtud, tehes midagi ebatõenäolist. See on just see eluviis, nagu mina tahaksin elada. Aga ometi ei läheks ma Harry juurde, kui oleksin hädas. Ennemini otsiksin teid üles, Basil.”
„Teie tahaksite jällegi mulle istuda?”
„Võimatu.”
„Teie hävitate minu kui kunstniku elu oma loobumisega, Dorian. Keegi ei taba kaht ideaali elus. Harva neid, kes tabavad ühtegi.”
„Ma ei või teile seletada, miks, Basil, kuid mitte kunagi ei istu ma teile enam. Portrees on midagi saatuslikku. Ta elab iseenda elu. Mina tulen teiega teed jooma. See on niisama lõbus.”
„Teile veel lõbusam,” lausus Hallward kahetsevalt. „Ja nüüd elage hästi. Mul on kahju, et te mind ei lase veel kord seda pilti vaadata. Kuid sinna ei või parata. Mõistan väga hästi, mis teie selle juures tunnete.”
Kui kunstnik oli lahkunud, naeratas Dorian Gray endamisi. Vaene Basil! Kui vähe teadis ta tõsisest põhjusest! Ja kui imelik see oli, et oma saladuse avaldamise asemel oli tal peaaegu juhuslikult õnnestunud kiskuda sõbralt ta saladus! Kui palju seletas see imelik pihtimus temale! Kunstniku imelikud kadedusehood, tema metsik austamine, liialdatud kiidulaulud ja tema iseäralik vaikimine – nüüd mõistis ta seda kõike ja tal oli kahju. Talle tundus, et niisuguses romantilise varjundiga sõpruses on midagi traagilist.
Ta ohkas ja kõlistas. Portree pidi kõrvale toimetatama, maksku mis maksab. Ta ei tahtnud enam uuesti niisugusesse hädaohtu sattuda, kus tema saladus võiks teatavaks saada. Oli hullumeelsus, et ta oli pildi jätnud tunniks ajakski siia, kuhu pääsesid kõik tema sõbrad.

KÜMNES PEATÜKK
Kui teener sisse astus, silmitses ta teda ainiti, küsides iseendalt, oli ta mõttele tulnud sirmi taha vaadata või ei. Mees oli täiesti ükskõikne ja ootas käske. Dorian süütas sigareti ja läks peegli ette, kuhu ta pilgu heitis. Victori nägu võis ta seal selgesti näha. See oli nagu rahuliku orjalikkuse mask. Seal ei leidunud vähematki, mida oleks tarvitsenud karta. Siiski arvas ta paremaks ettevaatlik olla.
Pikkamisi rääkides ütles ta teenrile, et tema vajab majapidajat ja et peale selle peaks teener raamitegija juurde minema ja teda paluma kaks oma meest kohe siia saata. Talle näis, et toast lahkudes rändasid teenri silmad sirmi poole. Või oli see ainult tema enda kujutelm?
Mõne minuti pärast kahises raamatukogutuppa oma mustis siidrõivais ja vanamoelistes niitkinnastes mrs. Leaf. Dorian palus temalt koolitoa võtit.
„Vana koolituba, mr. Dorian?” hüüdis majapidaja. „See on ju tolmu täis. Ma pean ta enne korda seadma, kui teie sinna sisse lähete. Ta pole praegu kohases seisukorras, et teie võiksite sinna pilku heita, sir. Tõepoolest mitte.”
„Ma ei vaja tema korraldamist, Leaf. Ma vajan ainult võtit.”
„Noh, sir, teie ajate end seal ämblikuvõrke täis. Seda ust pole ligemale viis aastat avatud, pärast lordi surma üldse mitte.”
Dorian võpatas oma vanaisa meeldetuletusel. Tal olid temast vastikud mälestused.
„Sellest pole midagi,” vastas ta. „Tahan ainult seda tuba näha, muud midagi. Andke mulle see võti.”
„Siin on see võti,” ütles vana proua, sõrmitsedes värisevate ja kobavate kätega oma võtmekimbu kallal. „Siin ta on. Ma võtan ta kohe kimbust välja. Aga härra, ega te ometi sinna taha elama asuda, kuna teil ju siin on nii mugav?”
„Ei, ei,” hüüdis ta kärsitult. „Tänan teid, Leaf. See on kõik.”
Majapidaja viivitas silmapilguks ja lobises oma kohuste üksikasjust. Dorian ohkas ja käskis teda asju ajada, nagu ta seda heaks arvab. Naine lahkus toast, nägu naerukortsudega läbi põimitud.
Niipea kui uks tema järel oli sulgunud, pistis Dorian võtme tasku ja vaatas toas ümber. Ta silm langes suurele purpursele satäänvaibale, mis kaetud raskete kuldtikanditega. See oli hiilgav tükk veneetsia tööd seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoolelt ja vanaisa oli ta leidnud ühest kloostrist Bologna lähedalt. Jah, see pidi saama selle hirmsa asja katteks. Võib-olla oli teda juba nii mõnigi kord tarvitatud surnulinana. Nüüd pidi ta midagi varjama, milles peitus mingisugune rike, halvem rike kui ehk surm ise – midagi, mis haub koledust ja ometi kunagi ei sure. Mida olid ussid laibale, seda pidid olema tema patud maalitud kujule lõuendil. Nad pidid hävitama tema ilu ja õgima tema meeldivuse. Nad pidid ta rüvetama ja tegema ilgeks. Ja ometi pidi ta edasi elama. Ta pidi igavesti elama.
Värin käis tal kehast läbi ja silmapilguks kahetses ta, et polnud Basil’ile nimetanud õiget põhjust, miks ta tahab pilti varjata. Basil oleks aidanud tal lord Henry mõjule vastu panna ja võidelda ka tema oma loomuse veel vägevamate mürkidega. Armastuses, mida Basil tema vastu oma südames kandis – sest see oli ju tõeliselt armastus – polnud midagi, mis poleks õilis ja vaimne. See polnud paljas kehalise ilu imetlus, mis sünnib meeltes ja mis sureb ühes meelte väsimusega. See oli armastus, nagu oli seda tundnud Michelangelo, Montaigne, Winckelmann ja isegi Shakespeare. Jah, Basil oleks võinud ta päästa. Kuid nüüd oli see hilja. Mineviku võis igatahes kustutada. Kahetsus, keeldumus ja unustus võis seda saavutada. Kuid tulevik oli paratamatu. Temas peitus kirgi, mis pidid leidma pääsetee välismaailma, ja unistusi, mis pidid muutma oma pahede varjud tõelisuseks.
Ta võttis diivanilt suure kuldtikandusega purpurvaiba ja läks sellega sirmi taha. Oli ehk nägu lõuendil inetum kui varemalt? Talle näis, et ta on muutumata, ja ometi oli nagu tema vastikus selgemini toonitatud. Kuldsed juuksed, sinised silmad ja roospunased huuled – need kõik olid säilinud. Muutunud oli ainult näoilme. Oma julmuses oli see hirmus. Võrreldes selle laituse ja etteheitega, mida ta siit luges, kui pealiskaudsed olid küll Basili etteheited Sibyl Vane’i pärast – kui pealiskaudsed ja sisutud! Tema oma hing vahtis talle lõuendilt vastu ja kutsus teda aru andma. Valuilme tõusis tal näkku ja ruttu heitis ta kalli vaiba üle pildi. Kohe pärast seda kostis ukselt koputus. Ta astus sirmi tagant välja, kui teener sisse tuli.
„Mehed on siin, monsieur.”
Dorian tundis, et ta peab teenrist silmapilk vabanema. Ta ei tohi teada, kuhu pilt toimetatakse. Temas oli midagi kavalat ja tal olid mõtlikud, äraandlikud silmad. Istunud laua äärde, kritseldas ta lord Henryle mõned read, paludes teda endale midagi lugeda saata ja tuletades meelde, et nad pidid täna õhtul kell veerand üheksa kohtama.
„Oodake vastust,” ütles ta kirja teenrile andes, „ja saatke mehed sisse.”
Kahe, kolme minuti pärast kostis jällegi koputus ja sisse astus kuulus South Audley tänava raamitegija mr. Hubbard ise ühes mingisuguse karuse noore abilisega. Mr. Hubbard oli väikse punase põskhabemega õitsev mees, kelle kunsti-imetlust vähendas suurel määral nende kunstnikkude rahapuudus, kellega temal oli tegemist. Harilikult ei lahkunud ta kunagi oma ärist. Ta ootas, et tema juurde tuldaks. Kuid Dorian Gray suhtes talitas ta ikka erandlikult. Dorian Gray’s oli midagi, mis võlus kõiki. Oli lõbu teda vaadatagi.
„Mis ma võiksin teie heaks teha, mr. Gray?” ütles meister, hõõrudes oma lihavaid tedretähnilisi käsi. „Lubasin endale selle au, et ilmusin isiklikult. Just praegu sain ilusa raami, sir – kusagilt oksjonilt. Vana Firenze töö. Vististi Fonthillilt saabunud. Imeliselt kohane mõnele usulisele pildile, mr. Gray.”
„Kahetsen, et vaevaks võtsite isiklikult ilmuda, mr. Hubbard. Kindlasti astun millalgi sisse, et seda raami näha – kuigi ma praegu usulise kunstiga suuremat tegemist ei tee, – täna aga vajan ainult, et mul üks pilt üles kantaks maja kõrgemale korrale. Ta on kaunis raske ja sellepärast arvasin, et ehk saadaksite mulle paar oma meest.”
„Asjata mure, mr. Gray. Rõõmustan teile kuidagi kasulik olles. Missugune on see kunstiteos, sir?”
„See,” vastas Dorian Gray sirmi eest ära tõmmates. „Suudate teda kanda, nagu ta on, ühes kattega? Tahaksin, et teda ülesviimisel ei kriimustataks.”
„See ei valmista mingit raskust, sir,” ütles sõbralik raamitegija ja hakkas abilise toetusel pilti vabastama pikast messingahelast, mille otsas ta seinal rippus. „Ja nüüd, kuhu võime ta viia, mr. Gray?”
„Ma näitan teile teed, mr. Hubbard, kui tahaksite nii lahke olla ja mulle järgneda. Või parem on, et teie läheksite ees. Kahju, aga see paik on ülal katuse all. Me peame esitreppi tarvitama, sest see on laiem.”
Ta hoidis ukse nende ees lahti ja laskis nad eesruumi, kust algas ülesminek. Peenelt väljatöötatud raam oli pildi väga raskeks teinud ja mr. Hubbard’i alandlikest protestidest hoolimata, kellele kui tõsisele ärimehele vastumeelt oli, kui härrasmees midagi kasulikku tegi, pistis Dorian ometi paiguti käe külge, et mehi kandmisel aidata.
„Õige paras kandam talumiseks, sir,” lõõtsutas väike mees üles jõudes ja pühkis oma läikivat otsaesist.
„Kahju küll, aga see on tõepoolest kaunis raske,” lausus Dorian ust avades, mis pidi hoidma tema elu imelikku saladust ning varjama tema hinge inimeste silme eest.
Enam kui neli aastat polnud ta oma jalga siia ruumi toonud, mis oli alguses olnud tema mängutoaks ja vanemaks saades õppetoaks. See oli avar ja ilus tuba, mis ehitati viimase lord Kelso poolt eriliselt just oma väikese tütrepoja tarvis, keda lord alati oli vihanud poisikese imeliku sarnasuse tõttu oma emaga ja ka muil põhjusil, ning sellepärast endast eemale hoidnud. Dorianile näis, nagu oleks tuba ainult pisut muutunud. Seal oli ilmatu suur itaalia kapp oma fantastiliselt värvitud raamistikuga ja oma tuhmunud kuldehistega, mille ta poisina nii sagedasti oli teinud oma peiduurkaks. Seal seisis ka sametpuust raamatukapp täis murtud nurkadega kooliraamatuid. Selle taga seinal rippus närune flaami gobelään oma luitunud kuninga ja kuningannaga, kes mängisid aias malet, kuna salk kullijäägreid mööda ratsutas, kandes oma raudkinnastel tutiga linde. Kui hästi mäletas ta seda kõike! Iga silmapilk kogu tema üksildasest lapsepõlvest tuli talle siin ringi vaadates meelde. Ta mäletas oma elu laiguta puhtust ja talle paistis hirmsana, et just siia pidi ta peitma selle saatusliku portree. Kui vähe oli ta neil surnud päevil sellest teadnud mõelda, mis teda elus ootab!
Kuid kogu majas polnud ainustki nii kindlat paika uurivate pilkude eest. Võti seisab tema käes ja keegi ei pääse siia sisse. Purpurse katte all võis lõuendile värvitud nägu muutuda tooreks, pondunuks ja räpaseks. Mis sest? Keegi ei võinud teda näha. Tema isegi ei näeks teda. Miks pidigi ta vaatlema oma hinge vastikut raiskumist? Tema säilitas oma nooruse, see oli kõik. Ja pealegi, kas ei võinud tema loomus muutuda paremaks? Polnud mingit põhjust arvata, et ka tulevik peaks olema häbiga kaetud. Armastus ehk tabab teda eluteel ja puhastab ta ning kaitseb teda nende pattude eest, mis erutavad juba praegu tema vaimu ja ihu – kaitseb nende imelikkude ja tänini kirjeldamata pattude eest, mille saladuslikkus andis neile nende peensuse ja kaasakiskuvuse. Võib-olla kaob millalgi punaseilt himurailt huulilt nende julm ilme ja temal avaneb võimalus maailmale näidata Basil Hallward’i meistriteost.
Ei, see oli võimatu. Tund-tunnilt, nädal-nädalalt pidi nägu lõuendil vananema. Ta võis ju pääseda patu inetusest, aga aastate inetus jäi temale ikkagi. Palged pidid muutuma õõnsaks ja närtsinuks. Kollased kanavarbad pidid ümbritsema kustunud silmi ja muutma nad hirmsaks. Juuksed pidid kaotama oma läike, suu pidi lahti seisma või olema allavajunud lõuaga, pidi saama rumalailmeliseks või tooreks, nagu on seda vanade inimeste suud. Pidi ilmuma kortsunud kael, külmad sinisoonelised käed, vimmas keha, nagu ta mäletas seda vanaisal, kes oli tema vastu lapsepõlves nii tõre. Pilti tuli varjata. Sinna polnud midagi parata.
„Tooge ta sisse, palun, mr. Hubbard,” ütles ta väsinult ümber pöördudes. „Vabandage, et teid nii kaua kinni pidasin. Mõtlesin millestki muust.”
„Rõõmustan alati, kui puhata võin, mr. Gray,” vastas raamitegija, kes ikka veel lõõtsutas. „Kuhu me ta paneme, sir?”
„Oo, ükskõik kuhu. Siia, sellest aitab. Ma ei taha teda üles riputada. Pange ta seina najale. Tänan.”
„Kas võiks seda kunstiteost näha, sir?”
Dorian võpatas.
„See ei pakuks teile huvi, mr. Hubbard,” ütles ta pidades meest silmas. Ta oli valmis temale kallale kargama ja ta põrandale virutama, kui ta julgeks seda toredat eesriiet tõsta, mis varjas tema elusaladust. „Rohkem ei taha ma teid seekord enam tülitada. Tänan teid väga lahkuse eest, et tulite.”
„Võtke heaks, võtke heaks, mr. Gray. Olen alati valmis teie heaks midagi tegema, sir.”
Ja mr. Hubbard läks kolinal mööda treppi alla, kannul abiline, kes vaatas imestades oma kareda, ebameeldiva näoga tagasi Doriani poole. Kunagi polnud ta kedagi nii imelist näinud.
Kui nende sammud olid kaugusse surnud, lukustas Dorian ukse ja pistis võtme oma tasku. Nüüd oli ta kindel. Keegi ei saa kunagi seda koledust näha. Ükski silm peale tema oma ei näe kunagi tema häbi.
Raamatukogusse tagasi jõudes leidis ta, et kell oli just viis läbi ja tee oli juba sisse toodud. Väikesel tumedast lõhnavast puust ja rikkalikult pärlmutriga ehitud laual – tema hooldaja lord Radley abikaasa, selle ilusa, elukutselise põdeja kingitusel, kes oli viimase talve veetnud Kairos, – seisis kiri lord Henrylt ja selle kõrval kollases köites raamat, mille ümber pandud paber oli pisut kulunud ja ääred määrdunud. Kandikul seisis „The St. James’s Gazette” kolmanda väljaande number. Kõik tõendused, et Victor oli tagasi. Teda huvitas küsimus, kas teener mehi välja minnes oli kohanud või mitte ja kas ta neilt oli välja uurinud, mis nad siin tegid. Ta pidi tingimata pildi puudumist tähele panema, oligi juba kahtlemata tema kadu märganud, pannes toodud asju lauale. Sirm polnud veel oma paigale nihutatud ja seinast vahtis vastu tühi ruum. Võib-olla leiab ta millalgi öösel teenri ülalt, kus ta püüab lukustatud uksest sisse murda. Hirmus oli omada iseenda majas nuuskurit. Ta oli kuulnud rikastest inimestest, kellelt pigistas kogu eluaeg raha välja mõni teener, kes oli lugenud mõnd kirja, pealt kuulanud mõnd kõnelust, leidnud kaardi mingisuguse aadressiga, padja alt närtsinud lille või tüki kortsunud pitsi.
Ta ohkas, ja kui oli endale pisut teed kallanud, avas ta lord Henry kirja. Selles seisis, et ta saadab temale õhtulehe ja raamatu, mis teda võiks huvitada, ja et tema läheb klubisse veerand üheksa. Ükskõikselt avas ta lehe ja laskis silmad sellest üle käia. Punane pliiatsimärk torkas talle viiendal küljel silma. See juhtis tähelepanu järgmisele artiklile:
„Kohtulik juurdlus ühe näitlejanna korjuse asjus. – Juurdlust toimetati täna hommikul Bell Tavernis, Hoxton Roadil ringkonna laipadeuurija mr. Danby poolt noore näitlejanna Sibyl Vane’i asjus, kes oli viimati teenistuses Holbornis, Royal Theatres. Otsus lausus leitud andmete põhjal: surm õnnetuse tagajärjel. Suurt kaastundmust äratas kadunu ema, kes oli väga põrutatud niihästi tema enda kui ka laiba lahkaja dr. Birrell’i ülekuulamisel.”
Dorian kortsutas kulmu, kiskus lehe lõhki, läks üle toa ja viskas ta minema. Kui inetu see kõik oli! Ja kui hirmus tõeliseks tegi asjad inetus! Ta oli lord Henryle pisut pahane, et see selle teate talle läkitas. Ja oli meeletus seda punase pliiatsiga märkida. Victor võis seda ehk lugeda. Selleks oskas teener inglise keelt enam kui tarvis.
Võib-olla lugeski ta juba ja hakkab ehk midagi kahtlast aimama. Kuid siiski, mis sest? Mis on Dorian Gray’l tegemist Sibyl Vane’i surmaga? Karta polnud midagi. Dorian Gray pole ometi teda tapnud.
Ta pilk langes kollasele raamatule, mille lord Henry talle saatnud. Mis võis see küll olla? Ta läks väikese pärlmutrikarva kaheksanurgelise raamaturiiuli juurde, mis tundus talle alati mingisuguse imeliku egiptuse mesilaste teosena, kes töötavad hõbedaga, ja võttes pihku raamatu, laskus ta tugitooli ning hakkas lehitsema. Mõne minuti pärast süvenes ta lugemisse. See oli imelikem raamat, mida ta kunagi lugenud. Talle näis, nagu liiguksid kogu maailma patud tema silme eest mööda kõige kenamais rõivais ja meeldivate flöödihelide saatel. Asjad, millest ta tumedalt oli unistanud, said talle äkki tõelisuseks. Asjad, millest ta polnud kunagi unistanud, ilmutusid temale samm-sammult.
See oli romaan ilma tegevuseta ja ainult ühe tegelasega: tõepoolest lihtsalt hingeteaduslik uurimus kellestki noorest pariislasest, kes kulutas oma elu katsetega teostada üheksateistkümnendal sajandil kõik kired ja mõttevormid, mis kuuluvad kõigile sajandeile peale käesoleva, ja seega koondada endasse mitmesugused meeleolud, millest maailma vaim aja jooksul läbi käinud, armastades ainult nende kunstlikkuse tõttu neid keeldumusi, millele inimesed oma arutuses nimeks andnud voorus, ja ka neid loomulikke üleastumusi, mida targad inimesed ikka veel nimetavad patuks. Stiil, milles see kõik kirjutatud, oli see imelik lihvitud stiil, mis on täis selgust ja tumedust samal ajal, täis arhaisme, tehnilisi oskussõnu ja nikerdatud lauseid – stiil, mis iseloomustab mõnede prantsuse sümbolistide kooli kuuluvate peenemate kunstnike teoseid. Seal leidus metafoore, mis haruldased nagu orhideed ja niisama peened värvivarjundeis. Meelte-elu oli kirjeldatud müstilise filosoofia sõnadega. Paiguti oli raske mõista, kas lugesid mõne keskaegse pühaku hingevalanguid või praeguseaja patuse haiglast pihtimust. See oli mürgine raamat. Nagu oleks raske viirukisuits hõljunud lehtede kohal ja erutanud aju. Juba paljas lausete voogavus, nende muusika peen ühetoonilisus, kuigi see nõretas mitmekesistest kordumistest ja viimistletult korratud liikuvusest, mõjusid poisisse nagu mõni unelm või unistuse palavik, mis pani ta unustama mööduva päeva ja roomavad varjud, kui ta luges peatüki peatüki järele.
Pilvitu ja ainukese tähega tipitud taevas helkis vaskrohelisena läbi akna. Ta luges sel tumedal valgusel, kuni silmad veel vähegi seletasid. Siis, pärast seda kui teener oli juba mitu korda hilist aega meelde tuletanud, tõusis ta ja läks kõrvalruumi, pani raamatu seal väikesele firenze lauale, mis seisis alati tema voodi kõrval, ja hakkas riietuma lõunasöögiks.
Kell oli juba peaaegu üheksa, kui ta jõudis klubisse, kus ta leidis lord Henry üksinda istumas, näides väga tüdinuna.
„Mul on kahju, Harry,” hüüdis noormees, „aga see on teie enda süü. Teie saadetud raamat võlus mind sedavõrd, et ma unustasin lendava aja.”
„Jah, arvasin kohe, teile peaks ta meeldima,” vastas sõber toolilt tõustes.
„Ma pole ütelnud, et ta mulle meeldib, Harry. Ütlesin – ta võlus mind. Selles on suur vahe.”
„Ah, te olete seda juba märganud?” lausus lord Henry. Ja nad astusid söögituppa.

ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
Aastate jooksul ei suutnud Dorian Gray vabaneda selle raamatu mõjust. Aga ehk oleks täpsem öelda, ta ei püüdnudki sellest vabaneda. Ta muretses endale Pariisist mitte vähem kui üheksa suurekaustalist esimese trüki eksemplari ja laskis nad köita erivärvilistena, nii et võiks neid vahetada muutuvate meeleolude ja loomuse tujude kohaselt, mille kontrolliks tal näis ajutiselt kaduvat peaaegu igasugune võim. Kangelane, see imeline noor pariislane, kelles nii imelikult olid segatud romantilised ja teaduslikud kalduvused, muutus talle omataoliseks eeskujulikuks algtüübiks. Ja tõepoolest, kogu raamatus näis peituvat tema enda elulugu, mis kirjutatud enne, kui tema elanud.
Ühes asjas oli tema õnnelikum kui romaani fantastiline kangelane. Tema polnud kunagi tundnud – tõepoolest polnud tal kunagi põhjustki tunda seda teatud määral veidrat hirmu peeglite, poleeritud metallide ja vaikse veepinna ees, mis valdas noore pariislase juba nii varases elus, olles põhjendatud tema millalgi nii silmapaistva ilu äkilise hävinguga. Peaaegu julma rõõmuga – võib-olla on igas rõõmus, samuti nagu igas lõbuski julmusel oma osa – luges ta raamatu viimast jagu, tema ehk pisut liialdatud, kuid tõeliselt traagilist jutustust inimese valust ja meeleheiteist, kes oli iseendas kaotanud selle, mida ta teistes kogu maailmas hindas kõige kõrgemalt.
Sest imeline ilu, mis oli võlunud Basil Hallward’i ja nii mõndagi teist, ei pidanud teda nähtavasti kunagi maha jätma. Isegi need, kes olid temast kuulnud kõige halvemaid asju – sest aeg-ajalt liikusid tema eluviiside kohta Londonis imelikud kuulujutud, mis andsid klubides kõneainet, – ei suutnud temast midagi auvastast uskuda, niipea kui olid teda ennast kord näinud. Ikka veel oli tal selle välimus, kes on enda puhta hoidnud maailma rüvetusest. Inimesed, kes armastasid kahemõtteliselt rääkida, jäid Doriani sisse astudes vait. Tema näo puhtuses oli midagi, mis oli neile etteheiteks. Tema pelk juuresolek näis neile meelde tuletavat nende süütust, mille nad olid rüvetanud. Nad imestasid, kuidas küll midagi nii võluvat ja meeldivat nagu tema oli suutnud pääseda hukutusest ajajärgul, mis oli niisama räpane kui ihar.
Sagedasti, kui ta oli koju tulnud mõnelt neilt saladuslikelt ja kestvamailt teekonnilt, mis andsid põhjust nii imelikkude kuulujuttude levimiseks tema kohta sõprade keskel või nende seas, kes endid selleks pidasid, ronis ta mööda treppi üles, avas lukustatud toaukse võtmega, mis nüüd juba enam kunagi tema juurest ei lahkunud, ja peegel peos seisis oma pildi ees, vaadeldes seda vastikut ja aastais nägu lõuendil ning noort nägu lihvitud klaasil, kust ta temale vastu naeris. Just nende vastandite teravus suurendas tema naudingut. Ikka enam ja enam armus ta iseenda ilusse, ikka enam ja enam tundis ta huvi oma hinge raiskumise vastu. Mõnikord uuris ta suurima hoole ja õudse ning hirmsa lõbuga neid ilgeid jooni, mis inestasid tema otsaesist ja ronisid tema himura suu ümber, küsides endamisi, mis küll on koledam, kas pattude või aastate tunnused. Ta pani oma valged käed pildi karedate ja pondunud omade kõrvale ning naeratas. Ta irvitas pildi inestunud keha ja nõtru liikmeid.
Öösiti olid siiski silmapilgud, mil ta lamas uneta silmil oma õrnlõhnavas toas või väikese halva kuulsusega kõrtsi räpases ruumis dokkide läheduses, kus ta armastas käia võõra nime all ja võõrais rõivais; siis pidi ta mõtlema hävingust, mis ta toonud oma hingele, mõtlema kahetsuses, mis oli eriti terav, sest ta oli täiesti egoistlik. Kuid sellised silmapilgud olid harvad. See huvi elu vastu, mille lord Henry temas esimest korda äratanud nende ühise sõbra aias, näis naudinguga aina kasvavat. Mida rohkem ta teadis, seda rohkem ta tahtis teada. Temas peitus hullumeelne nälg, mis muutus süües aina ahnemaks.
Kuid oma seltskondlikke suhteid ei jätnud ta mitte täiesti hooletusse. Kord või kaks iga kuu talve vältel ja hooaja iga kesknädala õhtul avas ta seltskonnale oma ilusa maja ja laskis kuulsamaid muusikamehi lõbustada oma külalisi nende kunsti imedega. Tema väikesed eined, mille korraldamisel lord Henry teda alati aitas, omasid kuulsuse niihästi kutsutute valiku ja paigutamise kui ka haruldase maitse tõttu, mis avaldus laua ehtimises tema eksootiliste lillede peene sümfooniaga, tikitud laudlinadega ja vanaaegsete hõbe- ning kuldriistadega. Tõepoolest, leidus nii mõnigi, eriti väga noorte keskel, kes nägid või arvasid nägevat Dorian Gray’s teatud tüübi kehastust, millest nad olid unistanud Etoni ja Oxfordi päevil ja mis pidi endas ühendama õpetlase tõelise kultuuri ja maailmakodaniku meeldivuse, õilsuse ning kommete peenuse. Neile tundus ta kuuluvat nende sekka, kellest Dante kirjutab, et nad püüavad „teha end täiuslikkudeks ilu jumaldamisega”. Ühes Gautier’ga oli tema üks neid, kellele „on olemas nähtav maailm”.
Ja tõepoolest, Elu ise oli talle esimene ja suurim kunst, millele teised kunstid olid ainult ettevalmistuseks. Moel, mille tõttu tõeliselt fantastiline muutub silmapilguks üldiseks, nagu ka moealpusel, mis on omataoline katse maksma panna ilu absoluutset modernsust, oli muidugi tema kohta oma võluvus. Tema riietusviisil ja erilistel stiilidel, mida ta aeg-ajalt ilmutas, oli tunduv mõju elegantseisse noortesse Mayfairi ballidel ja Pall Malli klubiaknaisse, mis jäljendasid teda kõiges tema tegevuses ja püüdsid korrata tema juhuslikkude, ainult pooleldi tõsistena mõeldud narruste kaasakiskuvat võluvust.