Dorian Gray portree - 12

Selle imelise romaani kangelanegi, mis nii väga mõjutanud tema elu, oli maitsenud samasugust tundmust. Seitsmendas peatükis jutustab ta, kuidas ta loorberiga kroonituna, et teda ei tabaks välk, istunud nagu Tiberiuski Capril aias, lugedes Elephantise häbematuid raamatuid, kuna kääbused ja vaud tema ümber kõndinud ja flöödimängija viirukisuitsetajat pilganud; nagu Caligula oli ta prassinud rohelistes pluusides tallipoistega tallis, ja söönud elevandiluust sõimest ühes kalliskiviehtes hobusega; nagu Domitian oli ta rännanud läbi marmorpeeglitega kaetud koridori, otsides eksivate silmadega helki pistodalt, mis pidi lõpetama tema elu, ja kannatades elutüdimust, seda hirmsat taedium vitae’d, mis on nende osa, kellele elu ei keela midagi; läbi lihvitud smaragdi oli ta piilunud Circuse punastele tapapinkidele ja siis pärlidest ja purpurist kanderaamil hõberaudadega hobueeslite kantuna liikunud läbi Granaadi tänava Kuldmaja poole, kuuldes inimesi karjumas keiser Nerot; nagu Elagabulus maalinud ta oma näo värvidega ja kedranud naiste keskel ning toonud kuu Kartaagost ning pannud ta päikesega müstilisse abiellu.
Ikka ja jälle armastas Dorian lugeda seda fantastilist ja kaht sellele järgnevat peatükki, milles olid nagu mõnes imelikus gobeläänis või emailis kujutatud nende koledad ja ilusad vormid, keda Pahed ning Veri ja Tüdimus olid teinud hulluks või muutnud peletiseks – milles olid kujutatud: Milano hertsog Filippo, kes tappis oma naise ja värvis tema huuled helepunase mürgiga, et tema armuke imeks surma surnud naise huulilt, keda ta kallistas; veneetslane Pietro Barbi, tuntud kui Paul II, kes püüdis oma edevuses omandada Formosuse aunime ja kelle tiaara, mille väärtust hinnati kahele tuhandele floriinile, oli lunastatud hirmsa patuga; Gian Maria Visconti, kes tarvitas koeri inimeste peale jahti pidades ja kelle tapetud korjus kaeti roosidega teda armastava lõbutüdruku poolt; Borgia oma valge hobuga, Vennatapp ratsul tema kõrval, ja oma mantliga, millel Perotto vere laigud; Pietro Riario, Firenze noor kardinal-peapiiskop, Sixtus IV-nda laps ja lemmik, kelle iluga võistles ainult tema liiderlikkus ja kes võttis Leonora v. Aragoni vastu valgest ja punasest siidist paviljonis, mis oli täidetud nümfide ja kentauridega, ja kes kuldas poisi, et ta ümmardaks teda pidudel nagu Ganymede või Hylas; Ezzelin, kelle nukrust võis arstida ainult surma näitamisega ja kes ihkas punast verd samuti nagu teised punast viinagi – Vanakurja enese poeg, nagu öeldi, kes pettis täringumängul iseoma isa, kui ta mängis temaga oma hinge pärast; Giambattista Cibo, kes omandas pilkeks Süütu nime ja kelle kangestunud soontesse pumbati juudi arsti poolt kolme poisi veri; Sigismondo Malatesta, Isotta armuke, Rimini isand, kelle kui jumala ja inimeste vaenlase pilt põletati Roomas ja kes kägistas Polyssena suurätikuga, andis Ginevra d’Estele mürki smaragdkarikas ning kes ehitas ilge kire auks paganatempli kristlikuks jumalateenistuseks; Charles VI, kes jumaldas nii metsikult oma venna naist, et teda keegi pidalitõbine hullumeelsuse eest hoiatas, ja kes siis, kui ta aju oli muutunud haigeks ning imelikuks, võis vaigistust leida ainult saratseenlaste mängukaartidest, millele olid maalitud Armastuse, Surma ja Hullumeelsuse kujud; ja oma mukitud vammuses, kalliskivistatud mütsis ning karusõraliste lokkidega Grifonetto Baglioni, kes tappis Astorre tema mõrsjaga ja Simonetto tema kannupoisiga ja kelle ilu oli niisugune, et kui ta surevana lamas Perugia kollases piazzas, siis pidid need, kes teda vihkasid, pisaraid pühkima, ja Atalanta, kes oli ta neednud, pidi teda õnnistama.
Selles kõiges oli õudne võluvus. Ta nägi neid öösiti ja päeval erutasid nad tema fantaasiat. Renessanss tundis imelikke mürgitusviise – mürgitusi kiivri ja põleva tõrvikuga, tikitud kinda ja kalliskivistatud lehvikuga, kullatud lõhnaklaasikese ja merivaigust keega. Raamat oli Dorian Gray mürgitanud. Oli silmapilke, mil ta nägi kurjas ainult vormi, mille kaudu ta võis teostada oma ilumõiste.

KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK
See oli üheksandal novembril, tema kolmekümne kaheksanda sünnipäeva eelõhtul, nagu ta seda nii sagedasti meenutas hiljem.
Ta oli kella üheteistkümne paiku koduteel lord Henry juurest, kus ta oli lõunat söönud, ja oli enda mässinud raskesse kasukasse, sest ilm oli külm ja udune. Grosvenori platsi ja South Audley tänava nurgal möödus temast mees kiirel sammul, halli mantli krae ülal. Käes kandis ta reisipauna. Dorian tundis mehe ära. See oli Basil Hallward. Doriani valdas imelik hirm, millele ta seletust ei leidnud. Ta ei avaldanud mingit märki, et ta tema ära oleks tundnud, ja läks ruttu oma maja poole edasi.
Kuid Hallward oli teda tähele pannud. Dorian kuulis, kuis ta esiti kõnnil peatus ja siis temale järele ruttas. Mõne minuti pärast puutus kunstnik tema kätt.
„Dorian! Missugune õnnelik juhus! Ootasin teid teie raamatukogus kella üheksast saadik. Lõpuks hakkas mul teie teenrist kahju ja lahkudes käskisin tal magama minna. Kesköise rongiga sõidan Pariisi ja enne ärasõitu tahtsin eriti just teid näha. Kui te minust mööda läksite, arvasin, et see peaks olema teie või vähemalt teie kasukas. Ometi polnud päris kindel. Kas teie mind ei tundnud?”
„Selle uduga, kallis Basil? Ma ei tunne Grosvenori platsigi. Arvan, mu maja on kusagil siin kandis, kuid üsna kindel pole ma selles mitte. Kahetsen, et te ära sõidate, kuna ma ju teid aastate kaupa pole näinud. Aga arvatavasti tulete varsti tagasi?”
„Ei. Lähen, et jääda pooleks aastaks. Mõtlesin Pariisis ateljee võtta ja enda sinna kinni panna, kuni olen lõpetanud suure pildi, mis mul peas. Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida. Olemegi teie ukse juures. Lubage mind silmapilguks sisse. Mul on teile midagi öelda.”
„See rõõmustab mind. Aga ega te rongist maha jää?” ütles Dorian Gray loiult, kui ta astmeid mööda üles läks ja võtmega ukse avas.
Lambivalgusel, mis võitles uduga, vaatas Hallward oma kella.
„Mul on aega laialt,” vastas ta. „Rong läheb veerand üks ja kell on praegu ainult üksteist. Teid kohates olin parajasti teel klubisse, et sealt teid otsida. Kuna ma oma rasked asjad ära saatsin, siis pole mul pakkidega muret. Kõik, mis mul kaasas, on selles paunas, ja Victoria jaama jõuan siit lahedasti kahekümne minutiga.”
Dorian vaatas talle otsa ja naeratas.
„Missugune viis kuulsal kunstnikul reisida! Gladstone-paun ja ulster-mantel! Tulge sisse, muidu poeb udu majja. Ja pidage meeles – te ei räägi mitte midagi tõsist. Tänapäev pole enam miski tõsine. Vähemalt mitte miski ei peaks olema.”
Hallward raputas sisse astudes pead ja läks Doriani järele raamatukogusse. Hele puutuli leegitses suures lahtises kaminas. Lambid põlesid ja avatud hollandi hõbedane viinakast seisis ühes soodaveepudelite ja suurte voolitud klaasidega väikesel mosaiiklaual.
„Nagu näete, tegi teie teener mulle siin õige koduseks, Dorian. Ta andis mulle kõik, mis vajasin, isegi teie kuldotsalisi sigarette. Ta on väga vastutulelik olend. Mulle meeldib ta palju rohkem kui see prantslane, kes oli teil varem. Muu seas, mis sai sellest prantslasest?”
Dorian kehitas õlgu.
„Vististi abiellus ta leedi Radley teenijaga ja seadis selle Pariisis kohale kui Londoni õmblejanna. Kõik inglise oma on seal praegu moes, nagu ma kuulen. See on prantslastest väga rumal, eks ole? Kuid, teate, ta polnud sugugi halb teener. Ma ei armastanud kunagi teda, aga ette heita pole mul temale midagi. Sagedasti kujutled endale asju, mis on päris võimatud. Tema hoidis väga minu poole ja näis lahkudes väga kurb olevat. Soovite ehk veel konjakit soodaveega? Või meeldib teile rohkem reinvein seltersiga? Mina joon alati viimast, kõrvalruumis peab seda tingimata leiduma.”
„Tänan, ma ei sooviks enam midagi,” ütles kunstnik ja võttis mütsi peast ning mantli seljast ja viskas nad reisipaunale, mille ta oli paigutanud nurka. „Ja nüüd, mu kallis sõber, tahan teiega tõsiselt rääkida. Ärge kortsutage nõnda kulmu. Seega teete asja mulle ainult raskemaks.”
„Mis siis õige lahti on?” hüüdis Dorian pahaselt ning laskus sohvale. „Loodan, see pole ometi minust. Endast olen ma täna tüdinud. Tahaksin keegi teine olla.”
„See puutub just teisse,” vastas Hallward oma tõsisel, sügaval häälel, „ja ma pean seda teile ütlema. Ma pean teid ainult pool tundi kinni.”
Dorian ohkas ja süütas sigareti.
„Pool tundi!” pomises ta.
„Ma ei nõua teilt palju, Dorian, ja ainult teie enda pärast räägin ma. Minu arvates peate teie ometi kord teada saama, et teie kohta räägitakse Londonis kõige hirmsamaid asju.”
„Mina ei taha sellest midagi teada. Skandaale teistest armastan ma, aga skandaalid iseenda kohta ei huvita mind. Neil puudub uudsuse sarm.”
„Need peavad teid huvitama. Iga dzhentlmen peab oma heast nimest huvitatud olema. Te ei taha ometi, et inimesed teist räägivad kui alatust ja langenust. Muidugi on teil oma seltskondlik seisund, rikkus ja muud niisugused asjad. Kuid seltskondlik seisund ja rikkus pole veel kõik. Pidage meeles, mina neid kuulujutte ei usu. Vähemalt ei või ma neid uskuda, kui ma teid näen. Patt on asi, mis kirjutab inimese näkku. Teda ei saa varjata. Inimesed räägivad mõnikord salapahedest. Niisuguseid asju pole olemas. On rikutud inimesel mõni pahe, siis ilmutub see kohe tema suujoontes, rippuvais silmalaugudes, isegi tema kätevormis. Keegi, kelle nime ma ei taha nimetada, kuid keda teie tunnete, tuli mineval aastal minu juurde, et mina maaliksin tema portree. Mina polnud teda kunagi varem näinud ja polnud siis veel midagi temast kuulnud, küll aga nii mõndagi sest ajast saadik. Ta pakkus haruldaselt suure summa. Mina andsin eitava vastuse. Tema sõrmede kujus oli midagi, mida ma vihkan. Tean, mul oli kõiges õigus, mis ma temast oletasin. Tema elu on hirmus. Teie aga, Dorian, oma puhta, särava, süütu näoga ja oma imelise rikkumata noorusega – teie kohta ei või ma midagi halba uskuda. Aga ma näen teid väga harva ja enam kunagi ei tule te minu ateljeesse, ja kui ma nõnda teist eemal seisan ning kuulen kõiki neid inetuid asju, mis inimesed teist sosistavad, siis ei tea ma, mis öelda. Miks on see nõnda, et hertsog v. Berwick’i taoline mees sealt klubiruumist lahkub, kuhu teie sisse astute? Miks nii paljud Londoni härrad kunagi teie majja ei astu ega teid ka enda poole kutsu? Teie olite ikka lord Staveley sõber. Möödunud nädalal kohtasin teda lõunasöögil. Juhtumisi mainiti teie nime nende miniatuuride tõttu, mis teie olite Dudley näitusele laenanud. Staveley vingutas huuli ja ütles, et teil võib küll peen kunstiline maitse olla, kuid et ometi olete mees, keda ükski puhaste tundmustega neiu ei tohiks tunda ja kellega ükski korralik naine ei peaks ühes ruumis istuma. Mina tuletasin talle meelde, et mina olen teie sõber, ja küsisin temalt, mis ta arvab oma sõnadega. Ta ütles mulle seda. Ta ütles mulle seda otseteed kõigi kuuldes. See oli kole! Miks on teie sõprus noormeestele nii saatuslik? Näiteks see vilets poiss kaardiväes, kes tappis enda. Teie olite temaga suured sõbrad. Siis see sir Henry Ashton, kes pidi Inglismaalt lahkuma määritud nimega. Teie olite temaga lahutamatult koos. Ja kuis oli lugu Adrian Singleton’iga ning tema hirmsa lõpuga? Ja mis oli lord Kent’i ainukese poja ning karjääriga? Mina kohtasin tema isa eile St. Jamesi tänaval. Ta näis murtuna häbist ja murest. Ja mis oli noore Perthi hertsogiga? Mis elu pidavat ta praegu elama? Missugune aumees tahaks veel temaga läbi käia?”
„Pidage, Basil. Te räägite asjust, millest te midagi ei tea,” ütles Dorian Gray, hammustades oma huult ja lõpmatu põlgusega hääles. „Teie küsite minult, miks lahkub Berwick toast, kui mina sinna sisse astun. See on sellepärast, et mina tean tema elust kõik, tema aga minu omast mitte midagi. Ja kuidas võiks inimesel hea kuulsus olla, kel voolab niisugune veri soontes, nagu on seda tema oma? Teie küsite minult Henry Ashton’i ja noore Perth’i kohta. Õpetasin mina ühele tema pahed ja teisele tema liiderlikkuse? Kui Kent’i arutu poeg võtab oma naise tänavalt, mis puutub see siis minusse? Kui Adrian Singleton oma sõprade nimed vekslitele kirjutab, olen siis mina tema hoidja? Tean, kuidas Inglismaal keelt kantakse. Keskklassid kehklevad oma kõlbeliste eelarvamustega rikkaliku lõunalaua taga ja sosistavad sellest, mida nad nimetavad kõrgemate klasside kõlblaks lodevuseks, püüdes nõnda näidata, et nemad kuuluvad peenesse seltskonda ja seisavad lähemas ühenduses nendega, keda nad laimavad. Siin maal on õilsusest ja vaimukusest küllalt, et iga labast keelt enda vastu liikuma panna. Ja mis elu elavad need inimesed ise, kes peavad ennast kõlbeliseks? Mu kallis poiss, te unustate, et me asume silmakirjalikkude sünnimaal.”
„Dorian,” hüüdis Hallward, „küsimus pole selles. Inglismaa on küllalt halb, seda tean ma, ja inglise seltskond pole parem. Sellepärast tahaksingi, et teie puhtana hoiduksite. Aga teie ei ole seda teinud. Inimese üle võib otsustada selle mõju kaudu, mis tal on oma sõpradesse. Teie omad näivad kaotavat igasuguse au, headuse ja puhtusetunde. Teie olete nad täitnud lõbuhullustusega. Nad on langenud alla sügavusse. Teie juhtisite nad sinna. Jah: teie juhtisite nad sinna ja ometi võite te naeratada, nagu teete seda praegugi. Aga on olemas veel halvemat. Tean, et teie ja Harry olete lahutamatud. Juba ainult sellepärast poleks te pidanud tegema tema õe nime sõimusõnaks.”
„Olge ettevaatlik, Basil. Teie lähete liiga kaugele.”
„Ma pean rääkima ja teie peate kuulama. Ja teie kuulate. Kui teie kohtasite leedi Gwendolen’i, siis polnud veel miski teda riivavalt puudutanud. Aga kas leiduks praegu veel ainuski viisakas naine Londonis, kes söandaks temaga parki sõita? Isegi ta lapsi ei lubata tema juures elada. Peale selle on veel teised lood, nimelt – teid olevat nähtud hämarikus välja ronivat hirmsaist majadest ja valerõivais hiilivat Londoni räpasemaisse urgastesse. On see tõsi? Võib see tõsi olla? Esimest korda sellest kuuldes naersin ma. Nüüd aga paneb see mind juba värisema. Kuidas on lugu teie majaga maal ja mis elu olete seal elanud? Dorian, te ju teate, mis teist räägitakse. Mul pole ometi vaja teile kinnitada, et ma ei taha teile hakata jutlust pidama. Mäletan, et Harry millalgi ütles, et igaüks, kes muutub silmapilgukski asjaarmastajaks vaimulikuks, lubab alati mitte jutlustada ja murrab siis kohe oma sõna. Noh, hea siis küll, mina tahaksin teile jutlustada. Mina tahaksin, et elaksite niisugust elu, mis paneks inimesed teid austama. Mina tahaksin, et teil oleks puhas nimi ja hea kuulsus. Mina tahaksin, et loobuksite neist hirmsaist inimesist, kellega te läbi käite. Ärge kehitage nõnda oma õlgu. Ärge olge nii ükskõikne. Teil on imeline mõju. Tarvitage seda heaks, mitte kurjaks. Öeldakse, et teie rikute igaühe, kellega tutvute lähemalt, ja et olevat küllalt teie astumisest kuhugi majja, kui juba teie kannul kõndivat mingisugune häbi. Mina ei tea, on see nii või mitte. Kuidas võiksingi seda teada. Aga nõnda räägitakse teist. Mulle on asju räägitud, milles võimatu kahelda. Lord Gloucester oli Oxfordis minu paremaid sõpru. Ta näitas mulle kirja, mille oli saatnud temale ta naine oma üksildaselt surmavoodilt Mentone suvilas. Teie nime mainiti seal ühenduses kõige hirmsamate pihtimustega, mida ma kunagi lugenud. Mina ütlesin temale, et see on rumalus, et mina tunnen teid läbi ja läbi ja et teie ei saa kunagi millegi niisugusega toime. Aga tunnen ma siis teid? Küsisin endalt, kas tunnen? Enne kui sellele võiksin vastata, peaksin teie hinge nägema.”
„Minu hinge nägema!” lausus Dorian Gray sohvalt karates ja hirmust peaaegu valgeks muutudes.
„Jah,” vastas Hallward tõsiselt, sügav kurbus hääles, „peaksin teie hinge nägema. Kuid ainult jumal võib teda näha.”
Kibe irvitus pääses noorema mehe huulilt.
„Täna õhtul peate teda oma silmaga nägema!” hüüdis ta ja võttis lambi laualt. „Tulge: see on teie enda kätetöö. Miks ei peaks teie teda nägema? Kui heaks arvate, võite maailmale pärast kõik öelda. Ükski ei usuks teid. Ja kui teid ustaks, siis armastataks mind selle eest veel rohkem. Mina tunnen oma aega teist paremini, kuigi teie temast nii tüütavalt lobisete. Tulge, ütlen ma. Teie olete raiskumusest juba küllalt vaterdanud. Nüüd saate teda näost näkku näha.”
Uhkusehullustus kõlas igas sõnas, mis ta rääkis. Poisikesliku häbematusega lõi ta jalga vastu põrandat. Ta tundis kohutavat rõõmu mõttest, et veel keegi teine peaks tema saladust tundma ja et just see mees, kes maalis selle portree ja oli kogu tema häbi algpõhjuseks, pidi koormama enda kogu eluks oma teo vastiku mälestusega.
„Jah,” jätkas ta temale lähemale astudes ja vaatas otseteed tema tõsistesse silmadesse, „mina näitan teile oma hinge. Teie näete seda, mida võib teie arvates näha ainult jumal.”
Hallward põrkas tagasi.
„See on jumalateotus, Dorian!” hüüdis ta. „Teie ei peaks niisuguseid sõnu rääkima. Need on hirmsad ja neil pole mingit mõtet.”
„Arvate?” naeris Dorian uuesti.
„Ma tean seda. See aga, mis ma teile täna ütlesin, oli ainult hästi mõeldud. Te teate ju, ma olen ikka olnud teie truu sõber.”
„Ärge puutuge mind. Lõpetage, mis teil öelda.”
Valus tuksatus lõi läbi kunstniku näo. Ta peatus silmapilguks ja teda valdas metsik kaastundmuse hoog. Lõpuks, mis õigus oli temal tungida Dorian Gray ellu? Oli ta ühe kümnendikugi sellest teinud, mis räägiti, kui palju pidi olema ta siis kannatanud! Ta ajas end sirgeks ja läks üle toa kamina juurde, kus vahtis põlevaid puuhalge, härmatisetaolist tuhka ja leegitsevat tuld.
„Ma ootan, Basil,” ütles noormees karmil, selgel häälel.
Kunstnik pöördus ümber. „Mis mul öelda, on see,” hüüdis ta: „Teie peate mulle vastuse andma kõigi nende teie vastu tõstetud süüdistuste kohta, ütlete teie, et nad algusest lõpuni täiesti valed on, siis usun teid. Eitage neid, Dorian, eitage neid! Eks te ometi näe, kuis ma kannatan? Mu jumal! Ärge ütelge ometi mulle, et teie olete halb, rikutud ja alatu.”
Dorian Gray naeratas. Ta huulil hõljus põlgus. „Tulge üles, Basil!” ütles ta rahulikult. „Mina pean tund-tunnilt oma päevaraamatut, mis ei lahku kunagi sellest ruumist, kus ta kirjutatakse. Ma näitan teda teile, kui tahaksite minuga kaasa tulla.”
„Ma tulen, Dorian, kui soovite. Praegu märkan, et olen oma rongist maha jäänud. Aga sellest pole midagi. Võin ka homme sõita. Kuid ärge nõudke, et ma täna midagi loeksin. Mina tahan ainult selget vastust oma küsimusele.”
„Selle saate ülal. Siin ei saa ma teile seda anda. Teil pole vaja kaua lugeda.”

KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK
Ta läks toast välja ja hakkas mööda treppi üles minema, kuna Basil Hallwurd tema kannul astus. Nad sammusid vaikselt, nagu teevad seda inimesed öösel loomusunniliselt. Lamp heitis trepile ja müürile fantastilisi varje. Tõusev tuul lõgistas aknaid.
Kui nad olid jõudnud ülemisele trepiplatvormile, pani Dorian lambi põrandale, võttis taskust võtme ja keeras ukse lukust lahti.
„Teie tahate tingimata teada, Basil?” küsis ta vaiksel häälel.
„Jah.”
„See rõõmustab mind,” vastas Dorian naeratades. Siis lisas ta kuidagi tõredalt juurde: „Teie olete ainuke inimene maailmas, kel on õigus minust kõik teada. Teil on minu eluga rohkem tegemist olnud kui te ise arvate.” Ja kuna ta lambi üles oli võtnud, avas ta ukse ja astus sisse. Külm tuul puhus neile vastu ja tuli tõusis tumekollase leegina silmapilguks kõrgemale. Värin käis tast läbi. „Pange uks enda järel kinni,” sosistas ta, kuna ta ise lambi lauale asetas.
Hallward vaatas üllatatult ümberringi. Tuba oli seda moodi, nagu poleks siin aastaid elatud. Luitunud flaami gobelään, eesriidega varjatud pilt, vana itaalia kapp ja peaaegu tühi raamatukapp – see oli kõik, mis silma puutus peale tooli ja laua. Kuna Dorian pooleldi põlenud küünalt ahjusimsil põlema süütas, nägi kunstnik, et kõik kohad olid tolmu täis ja et vaip oli auklik. Hiir jooksis krabinal puuvoodri taga. Tundus niiske hallituse haisu.
„Teie arvate siis, et ainult jumal võib hinge näha, Basil? Tõmmake see eesriie kõrvale ja teie näete minu oma.”
Rääkija hääl oli külm ja julm.
„Teie olete hull, Dorian, või mängite hullu,” lausus Hallward kulmu kortsutades.
„Teie ei taha seda teha? Siis pean seda ise tegema,” ütles noormees ja tõmbas eesriide puult ning viskas ta põrandale.
Hirmukarjatus lipsas kunstniku huulilt, kui ta nägi tumedas valguses seda inetut nägu endale vastu irvitavat. Näoilmes oli midagi, mis täitis teda vastikuse ja jälkusega. Armuline taevas! See oli Dorian Gray enda nägu, mida ta vaatas! Ükskõik kui suur oli see koledus, ometi polnud veel täiesti hävitatud tema imeline ilu. Leidus veel pisut kulda hõrenevais juustes ja pisut puna himuras suus. Pondunud silmis oli säilinud veel endist sinist armsust, voolitud ninasõõrmed ja plastiline kael polnud veel täiesti minetanud oma kaares joonestikku. Jah, see oli Dorian Gray ise. Kuid kes oli selle maalinud? Ta näis iseenda pintslit tundvat ja raam oli tema joonistatud. Mõte oli pöörane, tal tuli hirm peale. Ta võttis küünla ja tõstis selle pildi juurde. Pahemas nurgas seisis tema oma nimi – suured särava punasega kirjutatud tähed.
See oli mingisugune inetu paroodia, mingisugune häbematu ja alatu pilge. Tema polnud ometi kunagi seda teinud. Ja ometi oli see tema oma pilt. Ta teadis seda ja äkki tundus talle, nagu oleks ta veri leegist jääks muutunud. Tema oma pilt! Mis pidi see tähendama? Miks oli ta muutunud? Ta pöördus Doriani poole ja vahtis teda nagu mõni haige. Tema suus tõmbles ja pahtunud keel ei tahtnud sõna kuulda. Ta laskis käe üle otsaesise käia. Seda kattis tihke higi.
Dorian tugenes vastu kaminat ja vaatles teda selle imeliku näoilmega, mida võib näha neil, kes süvenevad mõne suure kunstniku mängu. Selles polnud ei tõelist muret ega tõelist rõõmu, vaid ainult vaatlemiskirg, mis segatud ehk tsipakese võidurõõmuga silmis. Lille oli ta nööpaugust võtnud ja nuusutas seda või tegi, nagu nuusutaks.
„Mis peab see tähendama?” hüüdis Hallward viimaks. Iseenda hääl kõlas tema oma kõrvus lõikavalt ja võõralt.
„Aastate eest, kui olin alles poisike,” ütles Dorian Gray lille oma käes purustades, „kohtasite mind, ütlesite mulle meelitusi ja tegite mu edevaks ilu pärast. Ühel ilusal päeval tutvustasite mind oma sõbraga, kes seletas mulle nooruse ime, ja teie lõpetasite pildi, mis ilmutas mulle ilu ime. Hullumeelsel silmapilgul, mille kohta ma praegugi veel ei tea, kas seda kahetseda või mitte, avaldasin soovi, teie võib-olla nimetate seda palveks…”
„Ma mäletan seda! Oo, kui hästi ma seda mäletan! Ei! See on ometi võimatu! Tuba on niiske. Hallitus on lõuendisse sööbinud. Värvidel, mida tarvitasin, oli mingi vastik mineraalne mürk sees. Kinnitan teile, see on võimatu.”
„Ah, mis on võimatu?” lausus noormees akna alla astudes ja otsaesist vastu higist klaasi surudes.
„Te ütlesite mulle, et olete ta hävitanud.”
„See polnud tõsi. Tema on minu hävitanud.”
„Ma ei usu, et see oleks minu pilt.”
„Kas te oma ideaali temas ära ei tunne?” küsis Dorian kibedalt.
„Minu ideaal, nagu teie seda nimetate…”
„Nagu teie seda nimetasite.”
„Selles polnud midagi halba, midagi häbistavat. Teie olite mulle ideaaliks, nagu ma seda enam kunagi ei kohta. See on saatüri nägu.”
„See on minu hinge nägu.”
„Issand! Mida mina küll olen jumaldanud! Tal on kuradi silmad.”
„Igaühel meist on Taevas ja Põrgu südames, Basil,’’ hüüdis Dorian metsikul meeleheite liigutusel.
Hallward pöördus jällegi pildi poole ja vahtis seda.
„Mu jumal! Kui see oleks tõsi,” hüüdis ta. „Siis see on, mis te oma eluga olete teinud. Te peate küll halvem olema kui need arvavad, kes teist räägivad!” Ta lähendas tule pildile ja vaatles seda. Pind näis täiesti rikkumatuna, nagu siis, kui ta pildi enda käest andis. Lagunemine ja koledus olid tulnud nähtavasti seestpoolt. Imeliku sisemise elupõlemise tõttu sõi patu pidalitõbi pildi pikkamisi. Korjuse mädanemine märjas hauas polnud mitte nii hirmus kui see.”
Ta käsi värises ja küünal kukkus tilkudes põrandale. Ta pani jala küünlale ja kustutas selle. Siis laskus ta vanale toolile, mis laua ees seisis, ja kattis näo kätega.
„Armuline jumal, Dorian, missugune õpetus! Missugune hirmus õpetus!” Ei tulnud mingit vastust, kuid ta kuulis, et noormees akna all nuuksus. „Paluge, Dorian, paluge,” lausus ta. „Mida õpetatakse meid lapsepõlves ütlema? „Ja ära saada meid kiusatusse. Anna andeks meile meie võlad. Päästa meid ära kurjast.” Ütleme seda üheskoos. Teie uhkuse palve võeti kuulda. Kuulda võetakse samuti ka teie kahetsuse palve. Mina jumaldasin teid liiga. Selle eest olen karistatud. Teie jumaldasite iseend liiga. Meie mõlemad oleme karistatud.”
Dorian Gray pöördus pikkamisi ümber ja vaatas läbi pisarate temale otsa.
„On juba liiga hilja, Basil,” kogeles ta.
„Kunagi pole liiga hilja, Dorian. Laskume üheskoos põlvili ja katsume, ehk tuleb mõni palve meil meelde. Kas pole mitte olemas salm: Ja kuigi teie patud oleksid punased kui veri, mina pesen nad valgemaks kui lumi?”
„Neil sõnadel pole enam minu kohta mingit tähendust.”
„Tasa! Ärge seda öelge. Teie olete oma elus küllalt halba teinud. Mu jumal! Kas te siis ei näe, kuis see neetud pilt meile vastu irvitab?”
Dorian Gray heitis pilgu pildile ja äkki valdas teda võitmatu viha Basil Hallward’i vastu, nagu oleks seda talle kõrva sosistanud nägu lõuendilt oma irvitavate huultega. Tagaaetud metslooma hullumeelsed kired mässasid temas ja ta jälestas laua ääres istuvat meest rohkem kui midagi muud kogu oma eluajal. Metsikult vaatas ta enda ümber. Midagi läikis vastasseisval värvitud kastil. Tema pilk langes sellele. Ta teadis, mis see oli. See oli nuga, mille ta mõne päeva eest nööri lõikamiseks üles toonud ja siia unustanud. Ta sammus pikkamisi tema poole, möödudes seega Hallward’ist. Niipea kui oli jõudnud tema selja taha, haaras ta noa ja pöördus ümber. Hallward liigutas end toolil, nagu mõtleks ta tõusta. Dorian kargas tema juurde ja torkas noa talle suurde veresoonde, mis asub kõrva taga, virutades mehe pea lauale ning lüües ikka ja jälle uuesti.
Kuuldus lämmatatud oie ja iseenda veres lämbuva inimese kole häälitsus. Kolm korda sööstsid väljasirutatud käed kramplikult õhku, hõljutades veidralt kangestunud sõrmi. Dorian lõi veel kaks korda, aga mees ei liigutanud enam. Midagi hakkas põrandale tilkuma. Ta ootas silmapilgu, surudes ikka veel mehe pead. Siis paiskas noa lauale ja kuulatas.
Ta ei kuulnud midagi, ainult tilkumist – tilkumist kulunud vaibale. Ta avas ukse ja astus selle ette välja. Maja oli täiesti vaikne. Kedagi polnud liikumas. Mõne silmapilgu kummardus ta käsipuu kohal ja vahtis alla voogavasse pimedusse. Siis võttis ta võtme uksest, läks tuppa tagasi ning keeras ukse enda järele lukku.
Mees istus ikka alles toolil, pea lõdvalt laual, selg vimmas ja käed fantastiliselt pikad. Poleks kuklas seda punast täkkelist haava ja laual seda pikkamisi laienevat musta loiku, siis oleks võinud arvata, et mees on lihtsalt magama uinunud.
Kui ruttu see kõik sündis! Ta tundis end imelikult rahulikuna ja astus klaasukse juurde, mille ta avas, et välja rõdule minna. Tuul oli udu laiali puhunud ja taevas oli nagu määratu vausaba, mis tipitud tuhandete kuldsilmadega. Ta vaatas alla ja nägi seal politseinikku oma ringil laternatule helgiga vaiksete majade uksi valgustamas. Voorimehe punane tuli vilkus tänavanurgal ja kadus siis. Keegi naine lehvivas sallis läks pikkamisi mööda ja tuikus astudes. Aeg-ajalt seisatas ta ja vahtis tagasi. Äkki hakkas ta kähiseval häälel laulma. Politseinik astus tema juurde ja ütles talle midagi. Naine läks taarudes edasi ja naeris. Vinge tuul puhus üle platsi. Gaasilambid leegitsesid sinakalt ja raagus puud raputasid oma musti raudseid oksi. Temast käis värin läbi ja ta läks tagasi tuppa ning pani klaasukse enda järel kinni.
Jõudnud ukse juurde, keeras ta selle lukust lahti ja avas ta. Ta ei heitnud ainustki pilku tapetule. Ta tundis, et kogu saladus peitub selles, kuidas endale asjast mitte aru anda. Sõber, kes oli maalinud pildi, mis sai temale elus nii saatuslikuks, oli siit maailmast lahkunud. Sellest oli küllalt.
Siis tuli tal lamp meelde. See oli väga huvitav mauri töö, valmistatud läiketust hõbedast, mis ehitud poleeritud terasest arabeskidega ja tipitud lihvimata türkiisidega. Võib-olla leiab ehk teener ta vajaka olevat ja hakkab küsima. Ta viivitas silmapilgu; siis pöördus ta tagasi ja võttis lambi laualt. Tahtmata pidi ta sellejuures surnut vaatama. Kui vaikne ta oli! Kui hirmus pikkadena paistsid valged käed! See oli nagu mõni kole vahakuju.
Kui ta oli ukse enda järel lukustanud, läks ta tasakesi mööda treppi alla. Puust astmed krägisesid ja näisid nagu valu pärast karjuvat. Ta peatus mitu korda ja ootas. Ei: kõik oli vaikne. Kuuldusid ainult tema enda sammud.
Kui ta astus raamatukogusse, nägi ta reisipauna ja mantlit nurgas. Need pidi kuhugi kõrvale peitma. Ta avas puuvoodri sees salaurka, milles ta hoidis iseenda valeriided, ja pistis kadunu asjad sinna. Pärast võis ta nad kergesti ära põletada. Nüüd võttis ta kella taskust. Kell oli kakskümmend minutit üle ühe.
Ta istus ja hakkas mõtlema. Iga aasta – peaaegu iga kuu – poodi Inglismaal inimesi selle eest, mis tema praegu tegi. Tapmise hullumeelsus pidi õhus hõljuma. Mõni punane täht oli maakerale liiga lähedale sattunud… Ometigi, missugused tõendid võisid tema kohta olla? Basil Hallward oli kell üksteist majast lahkunud. Keegi polnud tema tagasitulekut näinud. Suurem hulk teenijaid oli Selby Royalis. Toapoiss magas… Pariis! Jah, Pariis oli see, kuhu Basil oli läinud, ja kesköise rongiga, nagu ta oli kavatsenud. Tema imelikkude tagasihoidlikkude eluviiside tõttu pidi kuluma enne kuid, kui mingisugused kahtlused oleksid võinud tõusta. Kuid! Seniks võis aga kõik hävitada.
Äkiline mõte turgatas tal pähe. Ta pani karusmantli endale selga ja kübara pähe ning läks eesruumi. Seal peatus ta, kuulates politseiniku aeglast, rasket sammu prügitusel ja vaadates läbi akna paistvat laternatule helki. Ta ootas hinge kinni pidades.