Dorian Gray portree - 07

„Teda nimetatakse prints Võlujaks. Kas sulle ei meeldi see nimi? Oo, sa rumal poiss! Sa ei peaks seda kunagi unustama. Kui sa teda ainult näeksid, siis peaksid sa teda kõige imelisemaks inimeseks maailmas! Millalgi, kui Austraaliast tagasi tuled, saad teda näha. Sulle meeldib ta tingimata väga. Kõigile meeldib ta ning mina… armastan teda. Tahaksin, et sa võiksid täna õhtul teatrisse tulla. Tema on ka seal ja mina mängin Juliat. Oo, kuis ma seda mängin! Mõtle ometi, Jim, olla armunud ja mängida Juliat! Tema juuresolekul! Tema joovastuseks mängida! Kardan ainult, et ma teistele mängijatele hirmu peale ajan või nad hulluks teen. Olla armunud tähendab tõusta iseendast kõrgemale. Vaene, vastik Isaacs kuulutab mind baaris tingimata geeniuseks. Ta on tänini minust kui dogmast jutlustanud, täna õhtul kuulutab ta mu ilmutuseks. Ma tunnen seda. Ja ometi on see ainult tema, tema üksi, prints Võluja, minu imeline armastaja, minu ilu jumal. Kuid mina olen tema kõrval vaene. Vaene? Mis on siis sellest? Kui vaesus ronib sisse uksest, lendab armastus sisse aknast. Meie vanasõnad peaks ümber tegema. Nad on talvel tehtud, aga praegu on suvi; minule kevad, arvan ma, õilmete tants sinitaevastes.”
„Tema on dzhentlmen,” ütles poiss tusaselt.
„Prints!” hüüdis tüdruk. „Mida tahad sa veel?”
„Tema tahab sind orjastada.”
„Värisen mõeldes vabadusest.”
„Mina tahaksin sind tema eest kaitsta.”
„Teda näha tähendab teda jumaldada, teda tunda tähendab teda usaldada.”
„Sibyl, sa oled hull tema järele.”
Õde naeris ja võttis venna käsivarre.
„Sina mu vana kallis Jim, sa räägid nagu mõni saja-aastane. Millalgi armud sa ise. Küll sa siis tunned, mis see on. Ära tee nii pahast nägu. Sa peaksid kindlasti rõõmustama, et sa lahkudes mind näed õnnelikumana kui olen olnud kunagi varem. Elu on olnud meile mõlemaile karm, hirmus karm ja raske. Kuid nüüd saab ta teiseks. Sina lähed uude maailma ja mina olen juba leidnud ta. Siin on kaks tooli, istume ja vaatame peeni kõndijaid.”
Nad istusid pealtvaatajate hulga keskele. Tulbipeenrad leegitsesid teisel pool teed nagu lainetavad tuliringid. Sumbunud õhus värises midagi valge õietolmu pilve taolist. Heledavärvilised päikesevarjud hüplesid ja tantsisid nagu hiiglaliblikad.
Sibyl pani venna rääkima iseendast, oma lootusist ja kavatsusist. See rääkis pikkamisi ja sunnitult. Nad vahetasid sõnu nagu mängijad mängumarke. Sibyl tundis end rõhutuna. Ta ei suutnud oma rõõmu vennale üle anda. Nõrk naeratus, mis moonutas venna tusast suud, see oli kõik, mis ta saavutas. Varsti muutus tüdruk vaikseks. Äkki tabas ta kusagil kuldsete juuste helgi ja naervad huuled – Dorian Gray sõitis lahtises tõllas kahe daami seltsis mööda.
Neiu kargas jalule. „Seal ta ongi!” karjus ta.
„Kes?” küsis Jim Vane.
„Prints Võluja!” vastas neiu vahtides sõidukile järele.
James kargas püsti ja haaras karmilt õe käsivarrest kinni.
„Näita teda mulle. Missugune see on? Mõni tunnus! Ma pean teda nägema!” hüüdis ta. Kuid samal silmapilgul tuli hertsog Berwick oma kahe paariga vahele, ja kui see viimaks silmapiiri vabastas, oli otsitud kaless pargist kadunud.
„Läinud,” lausus Sibyl nukralt. „Oleksin tahtnud, et sa teda oleksid näinud.”
„Ka mina oleksin tahtnud, sest nii tõesti kui taevas jumal elab, tapan ma tema, kui ta peaks sinule midagi halba tegema.”
Hirmunult vaatas õde vennale näkku. See kordas oma sõnu. Nad tungisid pistodana õhku. Inimesed ümberringi hakkasid vahtima. Sibyli läheduses seisev daam kihistas naerda.
„Tule, Jim, tule,” sosistas neiu. Tusaselt astus vend läbi rahvahulga tema kannul. Ta tundis oma sõnadest rõõmu.
Achilleuse kuju juures pöördus tüdruk ümber. Tema silmis helkis kaastundmus, mis muutus huulil naeruks. Ta raputas pead. „Sa oled arutu, Jim, äärmiselt arutu; halvasti kasvatatud poiss – see on kõik. Kuidas võid sa nii hirmsaid asju öelda? Sa ei tea, mis su suu räägib. Sa oled lihtsalt armukade ja halb. Ah! Tahaksin, et sa ise armuksid. Armastus teeb inimesed heaks; mis aga sina ütlesid, oli kurjast.”
„Mina olen kuusteist aastat vana,” vastas tema, „ja tean, mis mu kohus on. Emast pole sul vähematki tuge. Tema ei oska sinu järele valvata. Praegu ei tahaks ma üldse Austraaliasse sõita. Kogu kupatise heidaksin heameelega kõrvale. Ja seda ma teeksingi, kui mitte leping poleks alla kirjutatud.”
„Oo, ära võta seda nii tõsiselt, Jim. Sina oled nende melodraamade kangelaste sarnane, milles ema nii väga armastab kaasa mängida. Ma ei taha sinuga riidu minna. Nägin teda ja teda näha tähendab täielikku õnne. Ärgem tülitsegem. Tean, sina ei teeks kunagi kellelegi halba, keda mina armastan, ega?”
„Muidugi seni mitte, kui sina teda armastad,” oli tusane vastus.
„Mina armastan teda igavesti!” hüüdis neiu.
„Ja tema?”
„Ka igavesti!”
„See olekski talle parem.”
Neiu põrkas temast eemale. Siis hakkas ta naerma ja pistis oma käe tema käsivarde, oli ta ju alles ainult poiss.
Marble Archi juures astusid nad omnibusse, mis viis nad nende kodu lähedusse Euston Roadile. Kell oli juba viis läbi ja Sibyl pidi enne etendust paariks tunniks voodi heitma. Jim nõudis seda. Ta ütles, temal oleks kergem tast lahkuda, kui ema juures poleks. Ema oleks tingimata jälle korraldanud mõne etenduse, kuna aga poiss ei võinud kannatada mingisuguseid stseene.
Sibyli toas jätsid nad jumalaga. Poisi südames oli armukadedus ja äge, surmlik viha selle võõra vastu, kes oli tulnud, nagu näis, õe ja tema vahele. Aga kui tüdruku käed talle kaela langesid ja kui peened sõrmed sasisid ta juustes, siis läks ta süda pehmeks ja ta suudles õde tõsisel tundmusel. Pisarad tõusid tal silma mööda treppi alla astudes.
Ema ootas teda all. Ta urises poja ebatäpsuse pärast, kui see sisse astus. Poiss ei vastanud midagi, istus ainult lauda, et süüa oma lihtsat einet. Kärbsed surusid laua ümber ja ronisid mööda määrdinud lina. Omnibuste põrinast ja troskade mürast hoolimata kuulis ta ometi ema hääle suminat, mis neelas tema viimased siinsed minutid.
Varsti lükkas ta taldriku kõrvale ja laskis pea kätele langeda. Ta tundis, temal oli õigus teada. Juba varemalt oleks pidanud temale ütlema, kui asi nõnda oli, nagu tema aimas. Tinaraskes hirmus pidas ema teda silmas. Mehaaniliselt voolasid sõnad ta huulilt. Katkine pitsist taskurätik värises ta sõrmede vahel. Kui kell lõi kuus, tõusis poiss ja läks ukse juurde. Seal pöördus ta ümber ja vaatas emale otsa. Nende pilgud läksid vastamisi. Ema silmis luges poeg metsikut palvet halastuseks. See ajas ta tulivihaseks.
„Ema, ma pean midagi küsima,” ütles ta. Ema pilk rändas ebamääraselt toas ringi. Ta ei vastanud midagi. „Räägi mulle tõtt. Mul on õigus seda teada. Olid sa minu isaga abielus?”
Ema ohkas sügavasti. See oli kergendusohe. Hirmus silmapilk, mida ta oli kartnud ööd ja päevad, nädalad ja kuud, oli käes, ja nüüd polnud tal enam vähematki hirmu. Tõeliselt oli ta teatud määral pettunudki. Küsimuse lihtne otsekohesus nõudis ka otsekohest vastust. Seisukord ei arenenud järk-järgult oma kõrgema tipuni. See oli liiga igapäevane. Ta tuletas meelde mingit halba draamaproovi.
„Ei,” vastas ta ja imestas ise elu karmi lihtsust.
„Minu isa oli siis lurjus!” hüüdis poiss käsi rusikasse tõmmates.
Ema raputas pead. „Teadsin, ta ei olnud vaba. Me armastasime teineteist väga. Oleks ta elanud, siis oleks ta meie eest muretsenud. Ära räägi temast halba, mu poeg. Tema oli sinu isa ja dzhentlmen. Ta oli tõepoolest suurte sidemetega.”
Poja suust tuli vandesõna. „Minul isiklikult on see ükskõik,” hüüdis ta, „aga ära lase Sibyli… See on ju ka dzhentlmen, eks ole, kes teda armastab või ütleb, et ta armastab. Ka suurte sidemetega, arvan ma.”
Silmapilguks allus ema vastikule alandusetundmusele. Ta pea langes longu. Värisevate kätega pühkis ta silmi.
„Sibylil on ema,” lausus ta, „minul ei olnud.”
Poiss oli liigutatud. Ta astus ema juurde, kummardus ja suudles teda.
„Anna andeks, et ma sind oma küsimusega isast piinan,” ütles ta, „kuid ma ei võinud muidu. Pean minema. Ela hästi. Ära unusta, et sul on nüüd ainult üks laps, kelle järele valvata, ja usu, et kui see mees peaks minu õele halba tegema, siis saan ma teada, kes ta on, otsin ta üles ja tapan ta kui koera. Seda vannun ma.”
Ähvarduse liialdatud ägedus, seda saatev kirglik liigutus ning sõnade meeletu melodramaatilisus muutsid emale elu jälle tuntavamaks. Selle õhkkonnaga oli ta harjunud. Ta hingas vabamalt ja esimest korda mõne kuu jooksul imetles ta oma poega tõeliselt. Ta oleks tahtnud seda etendust pikendada samal tundmuste pinnal, kuid poeg tegi kõigele järsku lõpu. Kohvrid pidi alla kandma, kaelaräti välja otsima. Majahoidja tuli ja läks toimetades. Voorimehega pidi tingima. Viimane silmapilk uppus igapäevaseisse pisiasjusse. Ja uuesti ilmunud pettumusetundega lehvitas ema aknast oma rebenenud pitstaskurätti, kui tema poeg minema sõitis. Ta oli arvamisel, et suur silmapilk oli kasutamata jäänud. Aga ta lohutus jutustades Sibylile, kui kurvana ta oma elu tunneb sestsaadik, kui tal veel ainult ühe lapse järele on valvata. See ütlus oli tal meelde jäänud ja see meeldis talle. Ähvardusest ei lausunud ta sõnagi. Seda oli nii elavalt ja dramaatiliselt väljendatud. Ta tundis, et ühel ilusal päeval naeravad nad kõik selle üle.

KUUES PEATÜKK
„Teie olete vististi seda uudist kuulnud, Basil?” ütles lord Henry õhtul, kui Hallward kuhugi Bristoli hotelli eraruumi juhatati, kus oli lõunalaud kaetud kolmele.
„Ei, Harry,” vastas kunstnik, ulatades oma kübara ja mantli kummardavale kelnerile. „Mis see siis on? Loodetavasti mitte midagi poliitilist? See mind ei huvita. Alamkojas leidub vaevalt keegi, keda maksaks maalida, küll aga kuluks nii mõnelegi pisut valget võõpa.”
„Dorian Gray on kihlatud,” ütles lord Henry ja vaatles ise oma kaaslast.
Hallward võpatas ja kortsutas siis kulmu. „Dorian kihlatud!” hüüdis ta. „Võimatu!”
„See on täiesti tõsi.”
„Kellega siis?”
„Mingisuguse väikese näitlejannaga.”
„Ma ei suuda seda uskuda, Dorian on selleks liiga mõistlik.”
„Dorian on selleks liiga tark, et üks või teine kord mitte rumalusi teha, armas Basil.”
„Abielu on vaevalt asi, mida võib teha üks või teine kord, Harry.”
„Välja arvatud Ameerikas,” oli lord Henry ükskõikselt nõus. „Kuid ma ei ütelnud, et ta oleks abielus. Ma ütlesin ainult kihlatud. Seal on suur vahe. Abiellumisest on mul selge mälestus, aga kihlusest pole mul midagi meeles. Kaldun arvamisele, et ma pole üldse kihlatud olnudki.”
„Aga mõtelge ometi Doriani seisust, seisukorda ja rikkust. Oleks ju meeletus naist võtta nii palju madalamalt.”
„Tahate, et ta selle tüdruku endale kosiks, siis korrake talle seda, Basil. Siis teeb ta seda tingimata. Kui mees mõne rumala teo teeb, siis sünnib see ikka kõige õilsamate ajede tõttu.”
„Loodan, et see on hea tüdruk, Harry. Ma ei tahaks, et Dorian enda mõne alatu olendiga seoks, kes labastaks ta loomuse ja hävitaks ta mõistuse.”
„Oo, ta on enam kui hea, ta on ilus,” lausus lord Henry rüübates klaasist oma vermuti. „Dorian ütleb, ta olevat ilus, ja neis asjus eksib ta harva. Teie pilt on tema otsustusvõimet teritanud teiste välimuse kohta. Muu seas on tal ka see hea mõju olnud. Täna õhtul näeme seda neiut, kui poiss oma lubadust ei unusta!”
„Kas räägite tõsiselt?”
„Täiesti tõsiselt, Basil. Ma oleksin õnnetu mõeldes, et ma peaksin kunagi olema tõsisem kui praegusel silmapilgul.”
„Kiidate siis teie seda heaks, Harry?” küsis kunstnik toas edasi-tagasi käies ja oma huult närides. „Võimatu, et teie seda heaks kiidaksite. See on mingisugune rumal sõgedus.”
„Praegu ei kiida mina midagi heaks ega mõista ka hukka. Elule vastu panna oleks rumal seisukord. Me pole maailmas selleks, et uhkeldada oma kõlbeliste eelarvamustega. Mis ütlevad harilikud inimesed, seda ei pane ma tähele, nagu ei sega end ka kunagi meeldivate inimeste tegevusse. Kui keegi mind võlub, siis avaldagu ta oma isikut ükskõik mil viisil, ikka meeldib ta mulle. Dorian Gray hakkab ilusat tüdrukut armastama, kes mängib Juliat, ja tahab teda endale kosida. Miks mitte? Kuigi ta abielluks Messaliinaga, siis poleks ta ometi vähem huvitav. Teie teate, mina pole abielu eestvõitleja. Abielu peahalbus on selles, et ta teeb inimese ebaisekaks. Ebaisekad inimesed on aga värvita. Neis puudub isik. Siiski, on olemas loomused, mis abielu teeb komplitseeritumaks. Nemad säilitavad oma isekuse ja lisavad sellele mõne uue ise juurde. Nad on sunnitud enam kui ühte elu elama. Nad omandavad kõrgema organismi ja omada kõrget organismi on minu arust inimelu otstarve. Pealegi on igal kogemusel oma väärtus, ja mis ka abielu vastu võiks öelda, ometi on ta kogemus. Mina loodan, et Dorian Gray teeb sellest tüdrukust oma naise ja jumaldab teda kirglikult kuus kuud, siis aga võlub teda äkki keegi teine. Tema oleks siis imeline uurimusese.”
„Teie ei usu ainustki sõna, mis te räägite, Harry, teie isegi teate seda. Kui Dorian Gray elu oleks rikutud, siis oleksite ise kõige kurvem. Te olete palju parem kui ise seda toonitate.”
Lord Henry naeris. „Põhjuseks, miks armastame teistest nii hästi mõelda, on see, et me kõik iseendid kardame. Optimismi aluseks on paljas hirm. Me peame endid õilsameelseiks, sest et me oma naabritele külge luuletame voorused, mis võivad meile enestele tulu tuua. Me kiidame pangapidajat, et võiksime oma arvest üle astuda, ja teeröövlis leiame head omadused lootuses oma taskuid päästa. Olen rääkinud ainult seda, mida arvan tõeliselt. Optimismi vastu on mul suurim põlgus. Mis aga puutub rikutud ellu, siis on rikutud ainult see elu, mille kasv on takistatud. Tahate mõnd loomust hävitada, siis tarvitseb teda ainult reformida. Tema abielu oleks muidugi rumalus, aga mehe ja naise vahel on ju teissuguseid ja huvitavamaid sidemeid. Nendeks aitan ma kindlasti kaasa. Neil on mooduse meeldivus. Kuid seal ongi Dorian ise. Tema ütleb teile rohkem kui mina seda võin.”
„Mu kallis Harry, mu kallis Basil, teie peate mõlemad mulle õnne soovima!” ütles poiss, kuna ta ise oma frakimantli, millel atlassiga vooderdatud tiivad, seljast viskas ja kordamööda sõprade käsi raputas. „Kunagi pole ma nii õnnelik olnud. Muidugi tuli see äkki: kõik tõeliselt imelised asjad tulevad nõnda. Ja ometi näib see ainuke asi olevat, mida ma kogu oma elu olen otsinud.”
Ta punetas erutusest ja meeleheast ning paistis äärmiselt ilusana.
„Loodan, et jääte alati õnnelikuks, Dorian,” ütles Hallward, „kuid ma ei või teile kunagi seda andeks anda, et te mulle kihlusest ei teatanud. Harryle te teatasite.”
„Ja mina ei või teile andestada, et jäite lõunasöögile hiljaks,” rääkis lord Henry vahele, pannes oma käe naeratades poisi õlale. „Tulge, istume lauda ja maitseme, mis see uus kokk siin suudab, ja siis jutustate meile, kuidas see kõik sündis.”
„Tõeliselt pole seal kuigi palju jutustada,” hüüdis Dorian, kui nad olid asunud väikese ümmariku laua ümber. „Kõik sündis lihtsalt nõnda. Kui ma eile õhtul teie juurest ära läksin, Harry, riietusin ma, sõin pisut lõunat selles väikeses itaalia restoranis Ruperti tänaval, kuhu teie mu kord viisite, ja läksin kella kaheksaks teatrisse. Sibyl mängis Rosalindet. Muidugi oli lavastus kole ja Orlando hirmus. Kuid Sibyl! Te oleksite pidanud teda nägema! Kui ta sisse astus oma poisirõivais, oli ta lihtsalt imeline. Ta kandis samblakarva sametjakki, millel kaneelikarva varrukad, kitsaid pruune ristamisi paelustatud pükse, väikest kena rohelist mütsi, ehteks kullisulg, mida hoidis kalliskivi, ja paslikuga mantlit, millel tumepunane vooder. Kunagi pole ta mulle paistnud peenemana. Temas oli selle Tanagra kuju õrn ilu, mis seisab teie ateljees, Basil. Tema juuksed voogasid näo ümber, nagu raamiksid tumedad lehed kahvatut roosi. Mis puutub tema mängusse, noh, seda näete täna õhtul ise. Ta on lihtsalt sündinud kunstnik. Ma istusin räpases loozhis täiesti võlutuna. Unustasin, et olen üheksateistkümnendal sajandil Londonis. Olin oma armsamaga kusagil kaugel metsas, mida keegi kunagi pole näinud. Kui etendus oli möödas, läksin ma näitelava taha ja rääkisin temaga. Kuna me kahekesi istusime, ilmus tema silmi pilk, mida ma varem seal kunagi polnud näinud. Minu huuled lähenesid tema omile. Me suudlesime teineteist. Ma ei suuda kirjeldada, mis ma sel silmapilgul tundsin. Mulle näis, nagu oleks kogu minu elu koondunud ainsaks roosikarvalise rõõmu punktiks. Tema värises kogu kehast ja võpatas nagu mõni valge nartsiss. Siis langes ta põlvili ja suudles mu käsi. Tunnen, et ma ei peaks seda kõike teile jutustama, kuid ma ei saa teisiti. Muidugi, meie kihlus on suur saladus. Tema pole sellest isegi oma emale rääkinud. Ma ei tea, mis mu hooldajad selle kohta ütlevad. Lord Radley läheb kindlasti viha pärast hulluks. Aga mis sest. Vähem kui aasta pärast saan ma täisealiseks ja siis võin teha, mis tahan. Ma talitasin ju õieti, Basil, võttes oma armsama luulest ja leides oma tulevase Shakespeare’i näidendeist? Huuled, mida õpetanud rääkima Shakespeare, sosistasid oma saladuse minu kõrva. Rosalinde käed kallistasid mind ja ma suudlesin Julia huuli.”
„Jah, Dorian, vististi on teil õigus,” ütles Hallward pikkamisi.
„Täna kohtasite teda?” küsis lord Henry.
Dorian Gray raputas oma pead. „Ma jätsin ta Ardenni metsa ja leian ta Verona aiast uuesti.”
Lord Henry maitses mõttes oma vahuviina. „Missugusel erilisel silmapilgul tähendasite teie abielule, Dorian? Ja mis ütles tema vastuseks? Võib-olla olete selle kõik unustanud.”
„Kallis Harry, ma ei toimetanud seda ju nagu mõnd äriasja ja ma ei teinud ka mingit vormilikku ettepanekut. Ütlesin talle, et ma teda armastan, ja tema vastas, et tema pole väärt minu naiseks saama. Mitte väärt! Kogu maailm temaga võrreldes pole mulle mitte midagi.”
„Naised on imeliselt praktilised,” lausus lord Henry, „palju praktilisemad kui meie. Selletaolises seisukorras unustame meie ikka abielu mainida, aga nemad tuletavad meile seda meelde.”
Hallward pani oma käe tema käele. „Laske olla, Harry. Teie pahandasite Doriani. Tema pole nagu teised mehed. Tema ei teeks kunagi kedagi õnnetuks. Tema loomus on selleks liiga peen.”
Lord Henry vaatas üle laua. „Dorian ei pahanda minuga kunagi,” vastas ta. „Mina esitasin oma küsimuse parimal põhjusel, tõepoolest ainukesel põhjusel, mis vabandab iga küsimuse – esitasin lihtsalt uudishimu ajel. Minul on teooria, et mitte meie pole need, kes kosivad, vaid seda teevad naised. Välja arvatud muidugi keskmise klassi elus. Aga keskmised klassid pole praegu sugugi moes.”
Dorian Gray naeris ja viskas pea selga. „Teie olete tõesti parandamatu, Harry, aga mina ei võta seda südamesse. Teiega on võimatu kurjustada. Kui te Sibyl Vane’i näete, küllap siis tunnete isegi, et see mees, kes temale võiks haiget teha, peaks olema loom, südametu loom. Ma ei suuda mõista, kuidas võidakse küll seda häbistada, mida armastatakse. Mina armastan Sibyl Vane’i. Tahaksin asetada ta kuldalusele, et näha naist, kes on minu oma, maailma jumaldatuna. Mis on abielu? Murdmatu tõotus. Sellepärast heidate tema üle nalja. Ah, ärge naljatage! Mina vajan murdmatu tõotuse andmist. Tema usaldus teeb mu truuks ja tema usk muudab mu heaks. Temaga olles kahetsen ma kõike, mis teie mulle olete õpetanud. Mina saan teissuguseks kui see, millisena teie mind tunnete. Ma olen muutunud ja pelk Sibyl Vane’i käte puutumine paneb mu unustama teid ja teie eksitavaid, võluvaid, mürgiseid, joovastavaid teooriaid.”
„Ja need oleksid…” küsis lord Henry võttes endale salatit.
„Oo, teie teooriad elust, armastusest ja lõbust. Üldse kõik teie teooriad, Harry.”
„Lõbu on ainuke vääriline ese, et tema kohta teooriat luua,” vastas see oma aeglasel, meloodilisel häälel. „Kuid kahjuks ei või ma oma teooriat tema kohta enese looduks pidada. Tema kuulub Loodusele, mitte minule. Lõbu on Looduse katsekivi, tema heakskiidu pitser. Kui oleme õnnelikud, siis oleme ikka head, aga olles head pole me igakord õnnelikud.”
„Ah! Aga mida arvate heaga?” hüüdis Basil Hallward.
„Jah,” kajas ka Dorianilt, kes laskus toolil seljakile ja vaatas lord Henry poole üle raskete, purpurhuulsete võhumõõga õite, mis seisid keset lauda, „mida arvate heaga, Harry?”
„Olla hea tähendab olla kooskõlas iseendaga,” vastas ta, puudutades viinaklaasi peent jalga oma kahvatute peeneotsaliste sõrmedega. „Lahkkõla tähendab sundi kooskõlaks teistega. Meie oma elu on tõeliselt tähtis asi. Mis aga puutub meie naabrite ellu, siis võib igaüks, kes tahab olla silmakirjateener või vagatseja, selles oma kõlbeliste vaadetega ilutseda, aga tõeliselt ei puutu see meisse põrmugi. Pealegi, individualismil on kõrgem eesmärk. Moodne kõlblus tähendab oma ajajärgu mõõdupuu arvestamist. Mina aga arvan, et tõsisele kultuurinimesele on oma ajajärgu mõõdupuu arvestamine suurim ebakõlblus.”
„Aga kindlasti peab see, kes elab ainult iseendale, Harry, selle eest kohutavat hinda maksma?” arvas kunstnik.
„Jah, tänapäev peame kõige eest liiga kallilt maksma. Mina arvan, vaeste suurim kurbloolus on selles, et nad ei või midagi muud endale lubada kui aga enesesalgamist. Ilusad patud, nagu ka ilusad asjad, on rikaste eesõigus.”
„Peab maksma millegi muuga, mitte rahaga.”
„Millega siis, Basil?”
„Oo! Võib-olla kahetsuspiinadega, kannatusega… noh, languse teadvusega.”
Lord Henry kehitas õlgu. „Armas poiss, keskaja kunst on ilus, aga keskaja tundmused on ajast ja arust. Muidugi, neid võib luules kasutada. Aga siis võime luules tarvitada ainult seda, millel pole enam paika tegelikus elus. Usu, ükski tsiviliseeritud inimene ei kahetse oma lõbu, nagu ka tsiviliseerimatu ei tea, mis on lõbu.”
„Mina tean, mis on lõbu,” hüüdis Dorian Gray. „See on, kui kedagi jumaldada.”
„See on kindlasti parem kui olla ise jumaldatud,” vastas lord, mängides puuviljaga. „Olla jumaldatud läheb tüütuks. Naised talitavad meiega sagedasti, nagu talitab inimsugu oma jumalatega: nad austavad meid ja piinavad alatasa nõudmisega, et me nende heaks midagi teeksime.”
„Mina ütleksin, et mis nad ka meilt nõuavad, enne on nad seda kõike meile andnud,” ütles poiss tõsiselt. „Nemad loovad meie loomuses Armastuse. Neil on õigus seda tagasi nõuda.”
„See on päris tõsi, Dorian,” hüüdis Hallward.
„Miski ei ole päris tõsi,” ütles lord Henry.
„See on,” rääkis Dorian vahele. „Seda peate möönma, Harry, et naised annavad meestele nende elukulla.”
„Võimalik,” ohkas see, „kuid paratamata nõuavad nad selle sootuks peene rahana tagasi. See on tüütu. Naised vaimustavad meid meistriteosteks, nagu ütles seda millalgi keegi teravmeelne prantslane, kuid ikka takistavad nad meid samu teoseid loomast.”
„Harry, teie olete hirmus! Ma ei tea, miks ma teid nii väga armastan.”
„Teie armastate ka tulevikus ikka mind, Dorian,” vastas ta. „Tahate ehk kohvi, mu sõbrad? Kelner, tooge kohvi, konjakit ja sigarette. Ei, sigarette pole vaja, neid mul on. Basil, ma ei või lubada, et te sigarit suitsetate. Võtke sigaret. Sigaret on täiusliku lõbu täiuslik tüüp. Ta on peen ja ei rahulda sind. Mida muud võiks veel soovida. Jah, Dorian, teie armastate mind ka tulevikus ikka. Mina esildan teile kõik patud, mille teostamiseks on teil endal puudunud julgus.”
„Mis lollust te ometi räägite. Harry!” hüüdis poiss, võttes tuld leekipurskavalt hõbelohelt, mille kelner lauale toonud. „Lähme teatrisse. Sibylit näitelaval nähes saate uue eluideaali. Tema esildab teile midagi, mida te varem kunagi pole tundnud.”
„Mina olen kõike tundnud,” ütles lord Henry väsinud pilguga silmis, „aga siiski olen alati valmis uueks elamuseks. Ometi kardan, et minule igatahes ei leidu seal midagi selletaolist. Siiski, teie imelik tüdruk ehk vapustab mind. Mina armastan näitlemist. See on palju reaalsem kui elu. Lähme. Dorian, teie tulete minuga. Kahju, Basil, aga minu kaarikus on ruumi ainult kahele. Peate endale troska võtma.”
Nad tõusid ja ajasid mantlid selga, juues seistes oma kohvi. Kunstnik oli vaikne ja endasse süvenenud. Teda valdas tusk. Ta ei võinud seda abielu kannatada ja ometi tundus see temale paremana kui nii mõnigi asi, mis oleks võinud sündida. Mõne minuti pärast läksid nad kõik trepist alla. Kunstnik sõitis üksinda, nagu kokku lepitud, ja sõites vaatles ta eeskihutava kaariku helendavat tuld. Imelik kaastundmus valdas ta. Ta tundis, Dorian Gray ei saa temale enam kunagi selleks, mis ta oli talle minevikus. Elu oli nende vahele astunud… Tema silmad tumenesid ja rahvaga täidetud helendavad tänavad loorusid tema pilgu ees. Teatri juurde jõudes tundus talle, et ta on saanud aastaid vanemaks.

SEITSMES PEATÜKK
Millegipärast oli saal sel õhtul rahvast täis ja lihav juudi direktor, kes neid lävel kohtas, säras kõrvast kõrvani värisevas õlitatud naeratuses. Mingisuguse tähtsa roomavusega saatis ta nad nende loozhi, vehkides oma kalliskivistatud käega ning rääkides kilaval häälel. Dorian Gray’le oli ta täna jälgim kui kunagi varemalt. Ta tundis, nagu oleks ta tulnud Mirandat vaatama ja kohanud Calibani. Lord Henryle sellevastu meeldis ta. Vähemalt kinnitas ta seda ja tahtis tingimata tema kätt suruda, öeldes talle, tema olevat uhke tutvudes mehega, kes on leidnud tõelise geeniuse ning läinud pankrotti luuletaja pärast. Hallward’ile pakkus lõbu vaadelda all saalis olevaid nägusid. Kuumus oli hirmus lämmatav ja ilmatu suur kroonlühter säras määratu neitsisõlena, millel õilmeleheks kollased tuled. Poisid galeriil olid oma kuued ja vestid seljast maha ajanud ning nad rinnatisele ladunud. Nad rääkisid isekeskis üle teatri ja jagasid oma apelsine mukitud tüdrukutega, kes nende kõrval istusid. Mõned naised naersid all saalis. Nende hääled olid hirmus lõikavad ja ebameeldivad. Einelauast kostis pudelikorkide tõmbamine.
„Missugune paik oma jumalanna leidmiseks!” ütles lord Henry.
„Jah,” vastas Dorian Gray. „Siit leidsin ta ning ta on jumalikum kui kõik muu, mis elab. Tema mängu vaadates unustate kõik muu. See lihtne, harimatu rahvas saab hoopis teiseks, niipea kui ta näeb teda näitelaval. Nad istuvad vaikselt ja vaatavad teda. Nad nutavad ja naeravad, nagu tema seda neilt soovib. Ta teeb oma publiku viiulina vastukõlavaks. Tema hingestab nad ja siis tundub, nagu oleksid nad meiega samast lihast ja verest.”
„Samast lihast ja verest nagu meiegi! Oo, loodan, et mitte!” hüüdis lord Henry, kes silmitses binokliga galeriipublikut.
„Ära pane teda tähele, Dorian,” ütles kunstnik. „Ma mõistan, mis te arvate, ja minul on sellesse tüdrukusse usku. Kõik, mida teie armastate, peab olema imeline, ja tüdruk, kes mõjub nagu kirjeldate, peab olema peen ja õilis. Oma ajajärku hingestada – see on, mida maksab teha. Kui see tüdruk võib anda hinge neile, kes on elanud ilma selleta, kui ta suudab luua ilutundmuse inimestes, kelle elu on olnud räpane ja inetu, kui ta võib kiskuda neilt nende isekuse ja anda neile pisarad teiste valu pärast, võib ta seda, siis on ta teie jumaldamise, siis on ta kogu maailma jumaldamise vääriline. See abielu on täiesti õige. Alguses ei arvanud ma seda nõnda, aga nüüd olen nõus. Jumalad on Sibyl Vane’i teie tarvis loonud. Ilma temata poleks te täiuslik.”
„Tänan, Basil,” vastas Dorian Gray tema kätt surudes. „Ma teadsin, et teie mind mõistate. Harry on nii küüniline, et ajab mulle hirmu peale. Aga juba algas orkester. Ta on päris kole, kuid ta mängib ainult minutit viis. Siis tõuseb eesriie ja te näete tüdrukut, kellele mina tahan anda kogu oma elu, kellele olen andnud kõik, mis leidub minus head.”
Veerand tundi hiljem ilmus näitelavale Sibyl Vane haruldaselt suure käteplaksutuse saatel. Õige, ta oli tõesti väga kena välimusega – üks meeldivamaid olevusi, keda lord Henry kogu oma elus näinud. Midagi hirvelist oli tema pelglikus ilus ja pärani aetud silmis. Kerge puna, nagu oleks see roosi vari hõbepeeglis, ilmus ta palgeile, kui ta vaatas seda täit ja vaimustatud maja. Ta astus mõne sammu tagasi ja tema huuled näisid värisevat. Basil Hallward kargas jalule ja hakkas käsi plaksutama. Liikumata, nagu unes istus Dorian Gray ja vahtis neiut. Lord Henry uuris teda läbi binokli ja lausus: „Kena! Kena!”
Näitelava kujutas Capuleti maja eesruumi ja ühes Mercutio ning oma teiste sõpradega astus sisse Romeo palverändaja ülikonnas. Orkester mängis mõne takti ja tants algas. Inetult ja viletsalt riietatud teiste näitlejate seas liikus Sibyl Vane nagu mõni olend, kes kuulub kuhugi peenemasse maailma. Tantsides hõljus ta keha nagu taim voolavas vees. Tema kaela joonestik tuletas meelde valget liiliat. Tema käed tundusid olevat külmast elevandiluust.
Kuid ta oli imeliselt ükskõikne. Ta ei avaldanud vähematki rõõmu, kui ta silmad tabasid Romeod. Vähesed sõnad, mis tal öelda:
Hea palverändur, asjatu su rutt
Nii laita kätt, mis vaga austust näitab;
Sest puutuda võib rändur püha kätt,
See pigistus tal suudlus’ aset täidab –
ja lühike kahekõne, mis sellele järgneb, väljendati läbi ja läbi kunstlikul viisil. Hääl oli suurepärane, kuid tooni suhtes oli see täiesti vale. Sel puudus värv, nii et luule kaotas kogu oma elu. Ta muutis kire ebareaalseks.
Dorian Gray muutus teda vaadates kahvatuks. Ta oli jahmunud ja hirmunud. Kumbki sõber ei söandanud talle sõnagi lausuda. Tüdruk näis nende arvates täiesti andetu olevat. Nad olid hirmsasti pettunud.
Ometi tundsid nad, et iga Julia katsekiviks on rõdustseen teises aktis. Nad jäid seda ootama. Ebaõnnestus ta ka seal, siis ei olnud temas midagi.
Kuuvalgele ilmudes oli ta imeilus, seda ei võinud salata. Kuid tema mängu teaterlikkus oli väljakannatamatu ja läks jätkates aina halvemaks. Tema liigutused muutusid hirmus tehtuiks. Ta ülirõhutas iga öeldavat sõna. Ilus katkend:
Sa tead, öö pime loorib nägu mul,
Palg neitsi muidu häbis punastaks
Neist sõnust, mis ma rääkind sellel ööl –
kanti ette piinliku täpsusega, nagu oleks ettekandja koolitüdruk, keda on õpetanud mõni teise järgu ilulugemise professor. Kui ta kummardus üle rõdu ja jõudis nende imeliste ridade juurde:
Ehk sinust rõõmu küll,
Ei tänaöisest leppest rõõmu mul:
Ta liiga järsk, liig oot’mata, liig äkki,