Lord Jim - Eesti keel - 04

„Sel kõigel pole Jimiga otseteed midagi tegemist; tema oli ainult välimuselt nii tüüpiline kuju sellest heast, rumalast tõust, mida armastame elus sammumas oma paremal ja pahemal, tõust, mis on alles rikkumata mõistuse tujudest ja, ütleme, närvide isemeelikusest. Tema oli seda sorti poiss, et tema välimuse järgi annaksite kohe laevalae tema hooleks, kui rääkida piltlikult ja elukutseliselt. Mina ütlen, mina oleksin seda teinud, ja mina peaksin ometi võima otsustada. Kas ma pole omal ajal küllalt noormehi valmis muntserdanud Inglise lipu teenistuseks — merekutseks, kutseks, mille kogu saladuse võib väljendada ainsa öeldisega, kuid mida peab ometi igapäev uuesti noortele pähe taguma, kuni ta muutub iga nende valvsa mõtte peaosaks — kuni ta on olemas igas nende noore une nägemuses! Meri on olnud minu vastu hea, aga kui ma tuletan meelde kõiki neid poisse, kes läbi käinud minu kätest, mõned nüüd juba täiskasvanud, teised uppunud, kuid ometi kõik head meremehed, siis arvan ma, et ka mina pole oma kohuseid halvasti täitnud. Ma võin kihla vedada, et läheksin ma kas-või hommepäev koju, siis enne kahte päeva mõni päikesepõlenud noor esiohvitser peataks mu kuski sadamaväravas ja värske, madal hääl ütleks mulle: „Kas te mind ei mäleta enam, härra? Noh, väike see ja see. See või see laev. See oli minu esimene sõit.“ Ja mul tuleks meelde mõni väike, kohmetu poiss, pea mitte kõrgemal kui selle tooli tugi, ühes emaga ja võib-olla ka suure õega kail, kes on mõlemad üsna rahulikud, kuid ometi liiga erutatud, et lehvitada taskurätikuid, kui laev libiseb sadamatammide vahelt merele; või mõni auväärne keskealine isa, kes on tulnud juba varakult, et näha poisi ärasõitu, ja jääb kogu hommikuks, sest teda huvitab nähtavasti ankruvänt — ja lõpuks jääb liig kauaks ja peab laevalt lahkuma, ilma et oleks aega pojaga jumalagagi jätta. Loots oma hütist karjub mulle venitavalt: „Peatage silmapilguks veel köit, härra tüürimees. Keegi härra tahab maale… Katsuge, et saate minema, härra! Peaaegu oleks teid kaasa võetud Talcahuanosse, eks ole? Nüüd on aeg, ainult ettevaatlikult!… Valmis. Laske jällegi minna!“ Veopaadid, tossates põrgukoopana, hakkavad külge ja ajavad vana jõe vee mässama. Härra peksab kaldal püksipõlvilt tolmu — heatahtlik kokk on talle tema vihmavarju järele visanud. Kõik on korras. Tema on toonud merele oma väikese ohvri ja nüüd ta võib koju minna ja näo teha, nagu ei mõtleks ta sellest enam; ja väike vabatahtlik ohver jääb veel enne järgmist hommikut raskesti merehaigeks. Kuid pikkamisi, õppides tundma kõiki väikesi salapärasusi ja oma uue käsitöö ainust suurt saladust, ta kohaneb eluks ja surmaks, nagu meri seda nõuab; ja mees, kes sirutas oma abiandva käe selles hullumeelses mängus, milles meri võidab iga partii, on rõõmus, kui tunneb oma seljal rasket noormehe kätt ja kuuleb rõõmsat merejõnglase häält: „Kas mäletate mind veel, härra? Väike see ja see.“

„Ütlen teile, see on hea; see kinnitab teile, et vähemalt kord elus olete õigel viisil töötanud. Minule on nõnda selga koputatud ja ma olen nõksatanud, sest löök oli raske, ja ma rõõmutsesin kogu päeva peale seda ja läksin õhtul voodisse vähem üksildasena maailmas selle südamliku löögi tõttu. Või minul ei peaks olema meeles seda või teist väikest mehikest? Ütlen teile, minul peaks olema aimu inimeste õigest välimusest. Oleksin usaldanud laevalae selle noormehe hooleks ainsa pilguheite mõjul ning oleksin seepeale maganud nagu Abrahami süles — ja jumala eest! see poleks olnud hädaohutu. Selles mõttes peitub koleduse kuristik. Tema näis ehtsana, nagu uus sovereign[1], kuid tema metallis tundus mingisugust kuratlikku segu. Kui palju? Tsipakene — kõige tillukesem tilk midagi haruldast ja pöörast; kõige tillukesem tilk! — kuid nõnda oma jumala-ükskõikse näoga seal seistes, ajas ta teid küsima, kas ta ehk polnudki midagi muud, valgevasest haruldasemat.

„Mina ei suutnud seda uskuda. Ütlen teile, mina tahtsin teda näha valus visklemas oma elukutse au pärast. Teised kaks tähtsuseta meest märkasid oma kaptenit ja hakkasid pikkamisi liikuma meie poole. Tulles nad lobisesid isekeskis, kuid mina ei teinud neist väljagi, nagu oleksid nad paljale silmale nägematud. Nad irvitasid vastastikku, vististi heitsid nad nalja, ma arvan. Nägin ainult, et teisel neist oli murtud käsi; ja mis puutub sellesse pikasse hallide vurrudega isikusse, siis see oli peamasinist, mitutpidi üsna kurja kuulsusega mees. Nemad olid minule õhk. Nad lähenesid. Kapten vahtis elutult oma jalge vahele: tema näis olevat nii pööraselt laiaks pondunud mingi haiguse tõttu, mingi tundmata mürgi saladuslikul mõjul. Ta tõstis oma pea, nägi neid kahte enda ees ootavat, avas suu õudselt irvitava moonutusega tursunud näos, vististi et rääkida, aga siis näis talle mingisugune uus mõte pähe turgatavat. Tema paksud sinakaspunased huuled liitusid tummalt, ta läks otsustava tuigerdusega vankrilogu juurde ja hakkas selle uksekäerauda kiskuma niisuguse kuulmatu ja kärsitu jõhkrusega, et mina arvasin kogu kupatise, hobuse ja kõik, küljeli langevat. Kutsar, kes ärkas oma mõtiskelust jalapäkka vahtides, avaldas äärmise hirmu tunnuseid ja hoidis kahe käega end istmel kinni, vahtides ise seda päratut keremürakat, kes murdis endale teed tema sõidukisse. See võbises ja rappus kolinal ja mehe kallutatud kaela punane kukal, tema pingutavate reite jämedus, määrdinud ja rohelise- ning kollasetriibulise selja päratu paisumine, kogu selle kireva ja räpase müraka sissemurdev jõupingutus paiskasid vaatajas oma naljaka ja hirmutava mõjuga segi tõenäolikkusetunde, nagu teevad seda need veidrad ja selged nägemused, mis palaviku ajal kohutavad ja võluvad inimest. Ta kadus silmist. Ma peaaegu ootasin, et katus käriseb kaheks, et see väike kast ratastel pakatab nagu küps puuvillakaun — kuid ta ainult vajus kokkulitsutud vedrude kriiksudes madalamaks ja üks aken langes raginal maha. Mehe õlad tulid uuesti kitsasse avausse litsutuna nähtavale; tema pea rippus välja, täispuhutud ja kõikuv nagu õhupall nööri otsas — higine, tulivihane, märatsev. Ta sirutas kutsari poole vihase raputusega oma rusika, töntsaka ja punase, nagu tükk toorest liha. Ta karjus kutsarile, et see edasi sõidaks, minema läheks. Kuhu? Võib-olla Vaiksesse ookeani. Kutsar laksutas piitsa; hobune norskas, kargas korraks tagujalgele üles ja pistis siis nelja minema. Kuhu? Apiasse? Honolulusse? Tal seisis sõiduks ees kuus tuhat penikoormat sooja maavööd ja täpsat aadressi ma ei kuulnud. Norskav hobune viis ta ainsa silmapilguga in die Ewigkeit ja mina pole teda enam kunagi näinud; veel enam — ma ei tea ka kedagi teist, kes oleks teda kuski silmanud pärast seda, kui ta kadus minu vaatepiirilt, istudes väikeses sõidukilogus, mis vilksas valges tolmupilves ümber nurga. Tema sõitis ära, sai olematuks, kadus, põgenes; ja on pöörane mõelda, et ta oleks nagu endaga kaasa viinud isegi selle sõiduki, sest kunagi pole ma enam kohanud punakaskõrbi hobust, kel lõhkine kõrv ja keda juhib unistav katkise jalaga tamiillane. Vaikne ookean on tõepoolest suur; aga kas ta sealgi paiga leidis oma annete kasutamiseks, jääb teadmata. Kindel on, et ta kadus ruumi nagu nõid luuavarrel. See väike, kel käsi sidemega kaelas, jooksis vankrile järele, määgides: „Kapten! Kapten ae! Ae-e-e-e!“ kuid mõne sammu järele jäi ta seisma, laskis pea longu ja tuli pikkamisi tagasi. Vankrirataste valju mürina peale pöördus noormees kannal ringi. Ta ei teinud ühtegi teist liigutust ega märki ja jäi vahtima uues suunas ka pärast seda, kui vanker oli kadunud silmast.

„See kõik sündis rutemini kui rääkides, sest mina püüan aeglases kõnes teile seletada nägemismuljete silmapilkset mõju. Järgmisel hetkel ilmus näitelavale segavereline kirjutaja, kelle Archie saatis vaeseid Patna merehädalisi vaatama. Tema jooksis agaralt oma palja peaga, vahtides paremale ja pahemale, ning tal oli oma ülesandega väga tegemist. See paratamatult nurjus peaisiku suhtes, aga teistele ta lähenes ülespuhutud tähtsusega ja leidis enda kohe ägedas vaidluses mehega, kel käsi kaelas ja kel oli haruldaselt suur iha kakelda. Tema ei laskvat ennast ometi käsutada — ei, pagan võtku. Ja tema juba ei laskvat endale mõne väikese häbematu segaverelise paberimäärija poolt hirmu nahka ajada. Tema juba ei löövat ühegi „seda sorti mehikese“ pärast verest ära, olgugi asi „ei tea kui tõsi“. Ta lõugas kõigest kõrist oma soovi, iha, otsuse — minna voodi. „Kui te poleks mõni jumalast mahajäetud portugaallane,“ kuulsin teda karjuvat, „siis te teaksite, et minu õige paik on ravilas.“ Ta pistis oma terve käe rusika teisele nina alla; rahvast hakkas kokku voolama; segavereline kohmetus, kuid püüdis kõigest hingest oma väärikust alal hoida ja katsus oma kavatsust selgitada. Mina läksin minema, ilma et oleksin oodanud lõppu.

„Kuid see juhtus nõnda, et sel ajal oli üks minu mees ravilas ja kuna ma päev enne asjaharutamist teda vaatama läksin, siis nägin valgete osakonnas seda väikest mehikest päris arust segasena selili visklemas, käsi lahas. Minu suureks imestuseks oli ka teine, too pikk, sorakil valgete vurrudega mees, siia pugenud. Mulle tuli meelde, et nägin teda riiu ajal kõrvale hiilivat, pooleldi rinda ette ajades, pooleldi kössi tõmbudes, püüdes maksku mis maksab hoiduda end arana näitamast. Nagu näis, polnud ta siin mail võõras ja oma õnnetuses oli ta otseteed läinud Mariani turuäärsesse piljardiruumi ja joogilokaali. See sõnulseletamatu hulgus Mariani, kes tundis meest juba varem ja oli tema pahesid teeninud paaris teises paigas, suudles tema ees nii-öelda maad ja asetas ta oma kurikuulsa urka teisel korral ühes tarvilise hulga pudelitega kambrisse. Näib, nagu oleks see mees kannatanud mingisuguse segase hirmutunde all oma isiku suhtes ja püüdis ennast sellepärast varjata. Ometi Mariani rääkis mulle hulk aega hiljem (kui tuli laevale kokka kimbutama mõne sigari hinna pärast), et tema oleks ilma pikema jututa selle mehe heaks ka rohkem teinud, tasuks mingisuguse jultunud heateo eest, mille osaliseks ta saanud juba palju aastaid tagasi — niipalju kui mina asjast aru sain. Ta lõi kaks korda oma tugevale rinnale, pööritas oma ilmatu suuri must-valgeid silmi, milles hiilgasid pisarad, ja ütles: „Antonio ei unusta kunagi — Antonio ei unusta kunagi!“ Milline see kõlblusevastane kohustus just oli, seda ei saanud ma kunagi teada, kuid oli see mis oli, igatahes oli Mariani mehele andnud kõik võimalused tapi ja taba taha jäämiseks, ühte ruumi, mis sisaldas tooli, laua, madratsi ühes nurgas ja hulga laest langenud lupja põrandal ja kus ta kannatas meeletut hirmu, püüdes südant rinnas hoida nende abinõudega, mis olid Marianil käepärast. See kestis nõnda kolmanda päeva õhtuni, siis pidi ta mõne hirmsa karjatuse järele põgenedes varju otsima leegioni sadajalgiste eest. Ta murdis ukse lahti, kargas elu päästmiseks mööda nagisevat treppi alla, langedes otseteed Mariani kõhule, ajas enda uuesti püsti ja pistis jänesena tänavaile. Vara hommikul korjas politsei ta kustki prügihunnikult. Alguses oli ta arvanud, et politsei viib ta võllatõmbamiseks, ja võitles kangelasena oma vabaduse eest, aga kui mina tema aseme ette istusin, siis oli ta juba kaks päeva üsna rahulikult mööda saatnud. Tema kõhn pronksitaoline pea ühes valgete vurrudega paistis peenena ja rahulikuna padjal ja oleks tuletanud meelde sõjas kurnatud lapseliku hingega sõduri pead, kui tema pilgu sisutust helgist poleks piilunud tondilise hirmu vilgatus, mis sarnanes vaikselt akna taga luurava kirjeldamatu õudusekujuga. Tema oli nii äärmiselt rahulik, et hakkasin hellitama arutult lootust kuulda midagi selgitavat selle kurikuulsa asja kohta, muidugi tema seisukohalt. Ma ei suuda seletada, miks ihkasin tuhnida selle sündmuse kahetsusväärseis üksikasjus, mis ju puutus minusse ainult selles mõttes, et olin liige nende tundmatute inimeste ühingus, keda hoidis kokku ühine kuulsusttoomata töö ja truudus teatud üldisele aumõistele. Kui tahate, võite seda nimetada haiglaseks uudishimuks, kuid mul on kindel tundmus, et mina tahtsin millegi jälile jõuda. Võib-olla ma lootsin ebateadlikult, et leian mingi sügava ja heakstegeva põhjuse, mingi halastava seletuse, mingi vabanduse veenva varjugi. Praegu mõistan väga hästi, et lootsin võimatut — lootsin peletada inimloomuse kõige kangekaelsemat viirastust — piinavat kahtlust, mis tõuseb uduna, salajaselt purevana nagu uss; ägedamaid külmavärinaid peale ajavana kui surma kindel lähenemine — kahtlust tolle ülima võimu kohta, mille aujärjeks on kindlad käitumistraditsioonid. See on kõige kõvem kalju, kuhu vastu võib põrgata; see tekitab kisendavat kabuhirmu ja väikesi, vaikseid alatusi, see on õnnetuste tõeline vari. Uskusin ma imet? ja miks ihkasin teda nii tuliselt? Oli see minu enda pärast, et ma soovisin leida kas-või vabandusevarjugi selle noormehe jaoks, keda ma polnud kunagi varem näinud, kuid kelle välimus üksi andis isikliku värvingu mõtteile, mis olid tekkinud tema nõrkuse teadmisest, muutes selle salapäraseks ja hirmsaks asjaks, nagu oleks ta mõni näpunäide hävitavalt saatuselt, mis valmis meie kõigi tarvis, kelle noorus — omal ajal muidugi — sarnanes tema noorusega? Kardan, et selline oli minu juurdluse salajane põhjus. Ma lootsin kahtlemata mingit imet. Ainuke asi, mis mind selle pika aja tagant veel nüüdki imena rabab, on minu rumaluse ulatus. Mina lootsin tõepoolest sellelt nõdralt ja kahtlaselt põdejalt saada mingi nõiasõna kahtluseviirastuse vastu. Ma pidin küll olema väga meeltheitvas seisukorras, sest ajaviitmata, pärast väheseid ükskõikseid ja sõbralikke sõnu, millele tema vastas vastutulelikult, kuid väsinult, nagu seda oleks teinud iga viisakas haige, laususin ma sõna Patna, mille mässisin siidloorina õrnasse küsimusse. Õrnatundeline ma olin enesearmastusest; ma ei soovinud teda ehmatada; tema pärast polnud mul muret; mul polnud tema vastu ei viha ega kaastundmust: tema kannatused polnud mulle tähtsad, tema päästmine ei tulnud mul mõttesegi. Väikestes ilgustes oli ta vananenud ja nüüd ei suutnud ta enam sisendada ei jälkust ega kaastundmust. Ta kordas küsivalt: „Patna?“ näis üürikeseks pingutavat oma mälu ja ütles siis: „Üsna õige. Mina olen siin kaugel juba vana vilunud asjamees. Mina nägin tema põhja vajuvat.“ Olin just valmis selle ogara vale kohta oma pahameelt avaldama, kui ta lisas pehmelt: „Ta oli täis roomajaid.“

„See pani mu mõtlema. Mis ta sellega arvas? Püsimatu hirmuviirastus tema klaasiste silmade taga näis olevat vaik ja vaga ning näis vahtivat igatsevalt minule vastu. „Nad viskasid mu keskvalvekorral koikust välja, et näeksin tema põhjaminemist,“ jätkas ta mõtlikul toonil. Tema hääl kõlas äkki häirivalt tugevalt. Ma kahetsesin oma rumalust. Halastajaõe lumitiivulist tanu ei paistnud haigla silmapiiril kuski lendlemas; ent eemal tühjade raudvoodite rea keskel istus keegi kuski laeval sadamas õnnetult vigastatu pruunina ja kõhnana, valge side laaberdajalikult ümber otsaesise. Äkki viskas mu huvitav haige oma katsesarvena peene käsivarre sirgu ja haaras mul õlast kinni. „Ainult minu silmad olid küllalt head, et näha. Oma silmanägemise poolest olen ma kuulus. Sellepärast nad vist mind kutsusidki. Ükski neist polnud küllalt kärmas, et näha teda vajumas; nemad nägid ainult, et tema oli tõesti läinud, ja siis karjusid nad kõik üheskoos nõnda…“ Hundiulumine lõikas mul hingepõhjani. „Oo, tehke, et ta vait jääks,“ vingus vigastatu ärritatult. „Ma arvan, teie ei usu mind,“ jätkas teine kirjeldamatu enesearvamusega näos. „Kinnitan teile, siinpool Pärsia lahte pole kellelgi selliseid silmi nagu minu omad. Vaadake voodi alla!“

„Muidugi kummardusin ma kohe. Olen kindel, iga teine oleks minu asemel sedasama teinud. „Mida teie näete?“ küsis ta. „Ei midagi,“ ütlesin mina, tundes enda ees koledasti häbi. Tema vahtis mu nägu metsiku ja hävitava põlgusega. „Just nõnda,“ ütles ta, „aga kui mina vaataksin, siis mina näeksin — pole ju olemas silmi, nagu minu omad, ütlen ma.“ Jällegi haaras ta minust kinni ja tõmbas minu enda juurde alla, ihates oma südant kergendada usaldava vestlusega. „Miljonid roosasid kärnkonni. See on hullem, kui näha laeva vajumas. Ma võiksin vajuvaid laevu vaadeldes kogu päeva oma piipu suitsetada. Miks nad mulle mu piipu tagasi ei anna? Siis võiksin ka kärnkonni vaadeldes suitsu teha. Laev oli neid täis. Neid peab silmas pidama, teate.“ Ta pilgutas veidralt silmi. Higi tilkus minu otsaesiselt tema peale, minu toimne kuub kleepus märjale seljale: pärastlõunane tuul pühkis ägedalt üle vooditerea; eesriiete kõvad voldid liikusid püstloodis, klõbistades vaskvarbu, tühjade voodite vaibad lõid iili käes kuulmatult vastu põrandat ja mind läbis värin kuni üdini. Troopika pehme tuul teeskles selles tühjas ravilas kõledust, nagu oleks ta mõni talvetorm kuski tühjas kuuris kodumaal. „Ärge laske teda enam karjuma hakata, härra,“ hüüdis vigastatu eemalt abitus vihas häälitsedes, mis kõlas müüride vahel nagu põrisev hüüe kuhugi tunnelisse. Haarav käsi kiskus mind õlast; ta piilus mind kavalasti. „Laev oli neid täis, teate, ja meie pidime salaja sääred tegema,“ ta sosistas äärmise kiirusega. „Kõik roosad. Kõik roosad — suured nagu bulldogid, silm pealael ja küüned ümber inetu suu. Oeh! Oeh!“ Järsud tõmmutused lasksid elektrilöökidena lameda vaiba all aimata kõhnade jalgade joonestikku; ta vabastas mu õla ja kahmas millegi järgi õhku; tema keha võdises nagu lõtv kandlekeel; ja kuna mina vaatasin alla, tungis viirastuslik hirm läbi tema klaasiste silmade. Silmapilkselt moondus tema vana sõdurinägu oma peente ja rahulikkude piirjoontega minu pilgu ees kavala salalikkuse, vastiku ettevaatlikkuse ja meeleheitliku hirmu mõjul. Ta lämmatas esiletungiva karjatuse. „Ss! mis nad nüüd seal all teevad?“ küsis ta ja näitas põrandale fantastilise ettevaatusega hääles ning liigutusis, mille tähendus lõi mulle pähe õudse välgatusena ja tegi vastikuks mulle minu enda aru. „Nad magavad kõik,“ vastasin mina ja silmitsesin teda teravalt. See oligi, mida ta kuulda tahtis, just need sõnad suutsid teda rahustada. Ta tõmbas sügavalt hinge tagasi. „Ss! Tasa, rahu! Mina olen siin kaugel juba vana vilunud asjamees. Mina neid tõpraid tunnen. Kes liigutab, kohe pähe! Neid on seal liiga palju ja laev ujub ainult veel kümme minutit.“ Ta hingeldas jällegi. „Ruttu,“ ta kiljatas äkki ja jätkas karjudes: „Nad on juba kõik ülal — miljonid. Nad tallavad minu otsas! Oodake! Oo, oodake! Ma löön nad kui kärbsed maha — karjakaupa. Oodake! Appi, a-ppi!“ Lõpmatuseni venitatud ulgumine täiendas minu segaduse. Nägin, kuis vigastatu tõstis eemal oma käed kinnimässitud pea juurde, kurguni põlletatud haiglaassistent ilmus silmapiirile, paistes nagu läbi tagurpidise pikksilma vaadatuna. Tunnustasin enda lööduks ja ilma pikema arupidamiseta kargasin läbi pika akna välisrõdule. Ulgumine tõttas kui kättemaks minu kannul. Pöördusin kuhugi tühja koridori ja äkki muutus minu ümber sootu vaikseks ja rahulikuks ning mööda tühja ja heledat treppi alla astudes ma võisin rahus jällegi koguda oma hajunud mõtteid. All kohtasin asutise arsti, kes läks üle hoovi ja peatas mind. „Käisite oma meest vaatamas, kapten? Ma arvan, homme laseme ta välja. Neil hulludel pole ju vähimatki aimu oma hoidmisest. Meil on ka see palverändurite laeva peamasinist siin. Huvitav juhtum. Pahimat sorti delirium tremens. Ta on selle kreeklase või itaallase kõrtsis kolm päeva järgemööda joonud. Mis võib siin loota? Neli pudelit seda sorti konjakit päevas, öeldi mulle. Imeline, kui see tõsi on. Peab küll olema raudplaatidega seest vooderdatud. Pea, ah! pea, muidugi, läinud, kuid kõige huvitavam selles on teatud meetod märatsemises. Mina katsun seda selgitada. Väga imelik — see loogiline niit sellises deliiriumis. Traditsiooniliselt peaks ta nägema usse, aga tema ei näe. Vana hea traditsioon on tänapäev hävinemisel. Eeh! Tema nägemused keerlevad konnade ümber. Ha, ha! Ei, tõepoolest, kunagi varem ma pole tundnud nii suurt huvi joomahullustuse vastu. Õigupoolest ta peaks sellise rikkaliku katsetuse tagajärjel juba surnud olema, teate, aga mees elab. Oo, see on visa loom. Pealegi veel kakskümmend neli aastat siin lõunas. Te peaksite tingimata kordki talle pilgu heitma. Õilsa välimusega vana joodik. Kõige haruldasem inimene, keda ma kunagi kohanud — arstiliselt muidugi. Kas tahate?“

„Kogu aja püüdsin teeselda harilikku viisakat huvi, kuid nüüd pomisesin ettekäändeks kahetsevalt ajapuudusest ja andsin ruttu kätt. „Muidugi,“ hüüdis ta mulle järele, „kohtuistungist ta ei saa osa võtta. Mis te arvate, on tema tunnistus tähtis?“

„Mitte põrmugi,“ hüüdsin ma väravalt tagasi.

Kuldraha — naelsterling.

KUUES PEATÜKK.
„AMETIVÕIMUDEL oli nähtavasti sama arvamus. Asjaharutamist edasi ei lükatud. Seaduse rahuldamiseks toimetati asja määratud päeval ja — kahtlemata tema inimliku huvipakkuvuse tõttu — pealtkuulajaid oli palju. Tõsiasjade suhtes polnud mingit kahtlust — nimelt ühe olulise tõsiasja suhtes. Kuidas Patna sai vigastuse, seda oli võimatu kindlaks teha; kohus igatahes ei lootnud seda teha võivat, ja kogu saalis polnud ühtegi inimest, kes oleks sellest hoolinud. Kuid nagu ma juba teile ütlesin, kohal olid kõik sadamas viibivad meremehed ja ranna ärirahvas. Kas nad ise seda teadsid või mitte, kuid huvi, mis neid siia ajas, oli puhtpsühholoogiline — lootus näha paljastatuna inimese meeleliigutuste tugevust, võimsust ja koledust. Loomulikult ei võidud midagi selletaolist paljastada. Selle ainsa mehe ülekuulamine, kes suutis ja tahtis vastata, piirles asjatult kõigile tuntud tõsiasja ümber ja temale sadavate küsimuste mäng oli sama õpetlik kui vasaraga tagumine raudkastile, et teada saada, mis tal sees. Siiski, ametlik juurdlus ei võinudki midagi muud olla. Tema esemeks ses asjas polnud mitte põhjalik miks, vaid pealiskaudne kuidas.

„Noormees oleks võinud siin selgitust tuua ja olgugi et just see oligi, mis pealtkuulajaid huvitas, kiskusid temale esitatud küsimused ta paratamatult sellest eemale, mis oli minu arvates ainus teadmisväärne tõde. Määratud ametivõimudelt ei või ometi loota, et nad tungiksid juurdlusel inimese hinge seisukorda — või on küsimuses ainult tema maksa seisund? Nende ülesandeks oli jõuda tagajärgede juurde ja õieti-öelda juhuslik politseikohtunik ja kaks kohtukaasistujat meremeest ei kõlbagi millekski muuks. Sellega ei taha ma tähendada, nagu oleksid need inimesed olnud rumalad. Politseikohtunik oli väga kannatlik. Üks kõrvalmeestest oli purjelaeva kapten, kel punane habe ja vagaduse kalduvused. Teine oli Brierly. Suur Brierly. Mõni teist on vististi kuulnud suurest Brierlyst — tolle Blue Star liini toreda laeva kaptenist. See oli tema.

„Brierly paistis temale osaks saanud aust väga tüdinud. Tema polnud kogu oma elus teinud ainustki eksisammu, teda polnud tabanud ükski õnnetus ega soovimatu juhtum, kunagi polnud ta tundnud oma vahetpidamatus tõusus ainsatki takistust ja tema näis olevat neid õnnelikke, kes ei tea midagi kõhklemisest, veel vähem eneseusalduse puudusest. Kolmekümnekaheselt oli tema käsutada juba üks parimaist laevust idamaises kaubanduses ja mis veel enam, tema ise oli sellest väga kõrges arvamuses. Tema meelest polnud midagi selletaolist maailmas olemas ja ma arvan, kui temalt oleks otseteed küsitud, siis oleks tema tunnustanud, et pole olemas teist temaväärilist kaptenit. Valik oli langenud õigele mehele. Ülejäänud inimsugu, kes polnud käsutanud kuueteistkümnesõlmelist terasaurikut Ossa, olid üsna viletsad olevused. Tema oli merel päästnud inimesi, oli aidanud hädalisi laevu; ta omas kuldse kronomeetri kinnitusseltside kingitisena ja merebinokli kohase sissekirjutisega mingilt välisriigi valitsuselt, mälestuseks tema teenete eest. Ta oli oma teenetes ja tasudes äärmiselt teadlik. Tema meeldis mulle väga, kuigi mõned — sealjuures lahked ja sõbralikud inimesed — ei võinud teda silmaotsaski kannatada. Mul pole vähimatki kahtlust, tema pidas ennast minust palju kõrgemaks — tõepoolest, kui oleksite olnud kas-või Ida- ja Lääne-India keiser, isegi siis oleksite end tema kõrval tundnud madalamana —, kuid ma ei olnud sellest põrmugi haavunud. Tema ei vihanud mind ei sellepärast, mis ma suutsin ega ka sellepärast, mis ma olin — kas mõistate mind? Olin mittearvestatav suurus lihtsalt sellel põhjusel, et ma polnud maailma ülim õnneseen Montague Brierly, Ossa käsutaja, ning et ma ei omanud sissekirjutusega varustatud kuldkronomeetrit ega hõberaamiga binoklit, mis oleksid tõestanud minu meremehelikku tublidust ja vääramatut julgust; liiatigi puudus mul terav teadlikkus mu teenetest ja tasudest ja ma ei omanud mind jumaldavat musta koera, kõige imelisemat oma laadis — sest veel kunagi polnud sellisele mehele saanud osaks nii suur armastus sellise koera poolt. Pole kahtlust, seda kõike alati oma nahal tunda, võib küllalt ärritada; aga kui mõtlesin, et selles saatuslikus hädas ühes minuga oli veel tuhat kakssada miljonit enam-vähem inimlikku olendit, siis leidsin, et võin saada oma osa tema healoomulisest ja põlglikust kaastundmusest mingi ebamäärase ligitõmbavuse pärast, mis peitus selles mehes. Ma pole kunagi endale selgitanud seda ligitõmbavust, kuid oli silmapilke, mil ma seda meest kadestasin. Eluokas ei suutnud tema rahuldunud hingele rohkem teha kui terav nõelaots siledale kaljule. See oli kadestatav. Kui vaatlesin teda tagasihoidliku ja kahvatu kohtuniku kõrval, kes asus eesistuja paigal, siis paistis tema eneserahuldus minule ja kogu maailmale kõvana nagu raudkivi. Varsti peale seda võttis ta endalt elu.

„Pole ime, et Jimi asja puhul hakkas tal igav, ja kuna mina millegi kartuse taolisega mõtlesin sellest määratust põlgusest, mis temal pidi olema kohtu ees seisva noormehe vastu, tema ise võib-olla toimetas vaikselt juurdlust omas asjas. Otsus pidi olema süüdimõistev ilma pehmendavate asjaoludeta, ja tõenduste saladuse võttis ta endaga merre hüpates kaasa. Kui ma üldse inimestest midagi taipan, siis pidi asi olema väga raske, üks neist pisiasjust, mis äratavad ideid — toovad ellu mingi mõtte, millega vilumatul inimesel on võimata üheskoos elada. Olen saanud teada, et see polnud ei raha, ei joomine ega naine. Ta hüppas merre ainult nädal aega pärast kohtuistungit ja vähem kui kolm päeva pärast väljasõitu sadamast, nagu oleks ta just seal keset veelagendikke märganud teise maailma väravaid pärani avanevat tema vastuvõtteks.

„Ometi polnud see äkiline aje. Tema halli peaga abiline, esimese klassi meremees ja võõrastega kena ning lahke, kuid suhtumises oma kaptenisse kõige käredam esiohvitser, keda ma kunagi näinud, jutustas mulle kogu loo pisarsilmil. Hommikul tema ilmudes laevalaele Brierly parajasti kirjutanud kaardiruumis. „Kell oli kümme minutit enne nelja,“ ütles ta, „ja keskvalve polnud muidugi veel vahetatud. Ta kuulis minu häält sillal rääkimas teise ohvitseriga ja kutsus mu sisse. Mina ei tahtnud minna, kapten Marlow, jumala tõsi, ei tahtnud — mina ei kannatanud vaest kaptenit Brierlyt, seda pean teile oma häbiks ütlema; me ei tea kunagi, missugusest materjalist keegi on tehtud. Teda oli ülendatud üle nii paljude peade, minu oma arvestamata, ja temal oli pagana hull nüke sind väikeseks teha ei millegi muuga, kui oma moega öelda „Tere hommikust!“ Mina, mu härra, ei rääkinud temaga kunagi muidu kui aga ametiasjus ja siiski pidin end kokku võtma, et mitte häbematuks muutuda.“ (Siin ta ütles iseendale meelitusi. Mina imestasin sagedasti, kuidas küll Brierly üle poole sõidu suutis tema käitlemist taluda.) „Mul on naine ja lapsed!“ jätkas ta, „ja ma olen juba kümme aastat seda laevaseltsi teeninud, alati oodates järgnevat kapteniksmääramist — selline loll olin ma. Nii siis ta ütles mulle otseteed: „Astuge sisse, mister Jones,“ ikka oma suurustava häälega — „Astuge siia, mr. Jones.“ Ma astusin. „Määrame laeva asukoha kindlaks,“ ütles ta ja kummardus kaardile, sirkel käes. Maksva korra järgi oleks pidanud ohvitser seda tegema oma valvekorra lõpul. Ometi ma ei lausunud midagi ja vaatasin pealt, kui tema märkis laeva asukoha tillukese ristiga ja kirjutas juurde kuupäeva ning kellaaja. Veel praegu võin ma teda näha kirjutamas oma puhtaid ilusaid numbreid: seitseteistkümmend, kaheksa, neli e. l. Aastaarv seisis punase tindiga kirjutatult ülal kaardinurgal. Tema ei tarvitanud oma kaarte kunagi üle aasta, seda kapten Brierly juba ei teinud. See kaart on nüüd minul. Kui see oli tehtud, siis ta seisis ja vaatas, mis ta teinud, ning naeratas endamisi, pärast vaatas ta mulle otsa. „Kolmkümmend kaks penikoormat veel otse edasi,“ ütles ta, „siis oleme klaarid ning võite kursi kakskümmend kraadi lõuna poole võtta.“

„„Sellel reisil sõitsime Hector Bank’ist põhja poolt mööda. Mina ütlesin: „Väga hea, härra,“ ja imestasin tema asjata jändamist, sest ma oleksin kursimuutmisest temale niikuinii enne teatanud. Just siis lõi kell kaheksa: me astusime välja sillale ja teine ohvitser ütles enne teenistusest lahkumist harilikul viisil: „Logil seitsekümmend üks.“ Kapten Brierly heidab pilgu kompassile ja siis ümber. Oli pime ja selge ning tähed paistsid heledasti nagu külmal ööl kuski kõrgeis laiuskraadides. Äkki ta ütleb nagu kerge ohkega: „Ma lähen pärasse ja panen ise logi nullile, nii et ei oleks eksitust. Kolmkümmend kaks penikoormat samas kursis edasi ja siis on hädaoht möödas. Pidage — parandus logil on kuus protsenti, nii siis kolmkümmend numbrilaual ja teie võite kohe võtta kakskümmend kraadi tüürpoordi poole. Pole ju mingit mõtet maad kaotada — eks?“ Ma polnud kunagi kuulnud teda nii palju ühe joonega rääkivat ja seegi oli asjata, nagu mulle siis näis. Ma ei öelnud midagi. Tema läks trepist alla ja koer, kes oli tal alati kannul, ükskõik kuhu ta öösel või päeval liikus, järgnes temale, nina maas. Kuulsin tema kontse komps, komps laevapäras, siis ta peatus ja ütles koerale: „Mine tagasi, Rover. Sillale, mu poiss! Mine — edasi!“ Siis hüüdis ta mulle pimedusest: „Pange koer kaardiruumi kinni, mr. Jones — eks ju?“