Eesti kirjanduse ajalugu - 19

„Rosenplänter „Beiträge’sse“ kirjutanud meestest on weel Arnold Fr. Knüpffer (sünd. a. 1777, surn. 1845) ja Johann Fr. Haller (sünd. a. 1786, surn. 1840) Eesti keele terawamate uurijatena iseäralisel auustusel nimetada. Esimene, oma pika ea läbi eestiduse südimate sõprade seas nimetada, korjas wäsimata kombel rahwa suust laulusid ja juttusid, wanu-sõnu ja laulusid, ühe sõnaga kõike, mis kudagi keeleõpetusele ja sõnakirjale kasu saatis. Nii on Neus’i toimetatud Eesti rahwa lauludest pooled Knüpfferi kogutud; ja nii on ka paremad lisandused Hupeli sõnakirjale, Rosenplänteri „Beiträge’s“ nimetatud, otse tema korjatud ning awaldatud. Tema kõige parem keeleõpiline kirjutus „Ueber die Bildung und Abtheilung der Wörter in der ehstnischen Sprache“ (Sõnade soetamisest ja jaotamisest Eesti keeles) leitakse ka neis wihkudes (3. ja 8.) ja on õige soon, kust nii hästi eestlased, kes keeleuurijad, kui soomlased wõiwad eht kulda kaewata ja selles töös mitte petetud ei ole waske kullaks pidama. Ahrens, Eesti keele nüüdne uurija, ei ole osanud seda soont tühjendada, mispärast tema keele harimisele nii tähtjas keeleõpetus on nii hästi eestlastele kui meile soomlastelegi puuduliseks jäänud. Ja ehk ta küll üteldakse Knüpfferilt mõndagi wõetust enese töösse saanud olewat, ei anna ta keeleuurimisele midagi auu, waid arwustab waljusti kohut mõistes Knüpfferi üle oma kirjutuses: „Bemerkungen über die Declinations- und Casusformen der Ehstn. Sprache, Reval 1887.“

Ülemal on tähendatud, et Rosenplänter ise on Eesti keeli wähe kirjutanud. Temale tuleb iseäralikuks auuks arwata, et ta teisi oskas kirjatööle äratada. Kõige suurem töö on küll see, et ta nende noorte meeste poolest, keda ta rahwakoolmeistriteks õpetas, laskis Eesti rahwa elu 19. aastasaja algul kirjeldada. See sündis nimelt selles ajakirja „Beiträge“ 11-das wihus, milles tema gymnasiumide tarwis lugeraamatu ilmutas. Pea kõik need wäga õpetlikud kirjapalad on sääl sees eestlaste kirjutatud. Meie ei eksi wist mitte palju, kui nende kirjutajaks ülemal nimetatud Hansu, Jaagupit ja Aabramit peame, et küll ka mõni teine tema õpilane wissisti on ligi aidanud. Selle tööga on need Eesti mehed, kelle nimedgi kindlasti teada ei ole, enestele kui ka Rosenplänterile otse auusamba üles pannud. Meil ei ole aga siin ruumi puuduse pärast wõimalik rohkem kui mõnda ainust kirjeldust üles wõtta, kuna me terwet elu-kirjeldust, mis eestlaste kohta käib, suuremalt osalt peame puutumata jätma. Järgmised lugemised paneme siin ette:

„Eesti talupoja hoone kirjeldus. Talupoja elumaja on ümmargustest palkidest ülesraiutud ning enamasti pikem, kui tal laiust on. Üks kõrge maja on 20 ehk 21 ehk 23 (palgi-) korda kõrge. Lae all on üks palk risti, keskpaiga toa kohas, mis lage aitab ülewal hoida, ning selle palgi nimi on ristpalk. Lae palgi otsade pääl on üks ehk kaks korda palkisid, ning nende palkide nimi on pranspalgid. Teine pool otsas on rehealune ehk riha-alune, kus talupoeg suwel omad rehed peksab, ning kus ta talwel omad hobused ja härjad sisse paneb. Rehealune on ka kümme ehk kaksteistkümmend korda kõrge. Tema seinadest on neli ehk wiis palki üle, mis kaunis jämedad on; nende palkide nimi on haampalgid. Haampalkide pääl on roigastest wõi laudadest lagi, mida laudiks saab hüütud. Rehealuse wäljapool otsas on sellesama katuse all weel üks sülla laiune jätk, kus talupoja haganad sees seisawad, ning selle nimi on hagana-ladu. Kõigil majadel ei ole otsas hagana-ladu, waid on toa seina tagapool kõrwas.

„Kammer on teises otsas, sääl küljes, kuspool ahi on. Ahju persse taga on mõnel ka teine kammer, ning seda hüütakse taga-kambriks. Seda kammert, mis otsas on, hüütakse eest-kambriks. Toa ukse ees on toa-esine, ning see sein, mis räästa all on, millest toa-esine saab, see on lode- ehk rõhu-sein.

„Paarid on ka palkidest, aga mitte nõnda jämedatest, kui maja ise. Need otsad, mis pääl on, neil on pügalad sisse raiutud ja risti koos. Need otsad, mis all on, käiwad pranspalkide pääle, ning neil on pügalad sees; pranspalgil on ka pügal sees, ning pügalatega pandakse paarid pranspalkide sisse kinni. Neid paariotsad, mis pranspalkidest madalamasse käiwad, hüütakse paaripersseks. Paaride küljes on kaks ehk kolm lõhutud ning äratahutud puud, ning neid hüütakse penniks. Otsade päält käiwad üksikud paarid suurte paaride külge, ning nende nimi on kelbapaarid. Suurtel ning kelba-paaridel on kõigil pulgad sees, ja pulkade pääl on roikad, ning need roikad saawad roowi roigasteks hüütud. Roigaste pääl on siis õlgedest katus. Kelba-paaride päält otsade juurest on natuke lahti, ehk sääl on üks pisukene auk, kust suits wälja läheb, ning seda hüütakse katuse hungaks. Katuse päält serw hüütakse katuse harjaks. Alt serw, see on nimega katuse räästas.

„Toal on kolm ust; üks läheb kambri, teine rehe-alla, kolmas toa ette. See uks, mis toa ette läheb, on kõige suurem, ning selle nimi on toa-uks; mis kambri läheb, on kambri wahelt uks; mis rehe-alla läheb, see on rehealuse waheuks.

„Rehealusel on kaks wärawat, kus tuulatakse, teine eestwäraw ja teine tagawäraw. See wäraw, mis toa ukse pool küljes on, see on eestwäraw; see mis toa taguse pool on, see on tagawäraw. Toa eest läheb üks wäheldane wäraw rehe-alla, ning selle nimi on rehe-aluse jalgwäraw. Kambril käib ka üks uks toa ette, ning teine käib taha-kambri, mis ahju persse taga on.

„Toas on lõsnad kümne ehk üheteistkümne korra wahele raiutud, ning lõsnade pääl on parred, kus pääl rehi suwel kuiwab ja talisel ajal ree-jalased ning muud puud ja lauad kõik kuiwatatakse, mis elumajas tarwis läheb.

„Ahju kohas on õrred, mis jämedamad on kui parred, kus pääl peeru-lõmmud saawad kuiwatatud. Õrtel on teised otsad ristpalgi ja lae wahel, ja teised otsad on wastu seina ning kannawad ees-lõsna pääl.

„Ahi on kambri pool küljes, ning taga seinas. Ta suu on wastu eest-seina, kus sees toa uks on. Ahju suu all on kolde, kus ahjust söed saawad sisse tõmmatud. Ahju sees on kolm auku, kust soe ja suits kerese sisse läheb; nende aukude nimi on wõlwi-augud. — Lõsna küljes madalamal parssi on üks kõrend, kus riided pääle pandakse kuiwama, ehk kus käest midagi pandakse, nõnda kui kindad, wööd, kuued. Seina sees on mitmed warnad, kus midagi wõib pääle panna. Toa ukse kõrwas, parte all, on üks ümmargune auk, kust rehe ajal leitse wälja läheb, ning selle augu nimi on leitse-auk. Toa ukse kõrwas, ahju suu kohas, on peremehe ja perenaese sängid, kus nad ise magawad. Noore rahwa sängid on rehealuse pool toa ukse kõrwas, ning laste sängid on taga nurke mööda rehealuse pool kõrwas. Toa ees ja rehe all on warnad seinade sees, kus rangid ja härja-ikked pääl seisawad. Weenõuud, panged ja toowrid, need seisawad toa ees nurgas.“

„Eesti talupoja koduloomad. Kõik need loomad, mis kodus elawad, ei saa mitte talupoja juures peetud ega kaswatatud. Kes tahab teada saada, mis suguseid kodu-loomasid selle maa nurgas talupoja juures peetakse, see pangu nüüd seda tähele. Kukk on küll üks pisukene loom, aga ometi seda talupoega ei leita, kel kukke ei ole; sest kukk on talupojal aja tähendamise märgiks öö ajal. Sakstel on task-uurid ja tunnikellad, mille järgi nad oma aega peawad, aga talupoeg elab kõige enamasti öö ajal kuke järgi, sest et tal tunni-kella ega uuri ei ole. Õhtu ajal ei ole kukest küll abi, et seda aru saaks, millal paras aeg magama minna on, waid seda teeb talupoeg oma töö waewa järgi. Kui kerge kodune töö on, siis oldakse kaua ülewal, aga talupojal on ikka enamasti wäline töö, kus ta raskesti waewatud saab, seepärast heidab ta õhtu wara magama. Hommikust ööd panewad perewanemad aga kuke laulmist tähele. Kui kukk kõige esimest kord laulab, seda arwatakse kesk-öö ajaks, aga kui ta juba teist ning kolmandat kord saab laulnud, siis tõusewad warsti perewanemad üles. — Üks ehk kaks koera on igal talupojal, kes temal õues nõnda kui wahimehed walitsewad, et waras mitte suwel ega talwel ei saa kahju teha. Suwe ajal on koer karjase seltsiks karjas, et ta ka hundi üle walitseb. — Kass on ka igal talupojal, kes hoonete ümbert rotid ära sunnib, et need kahju ei tee. — Igal talupojal on tükki kaks ehk kolm hobust ja kõige wähemalt üks paar härgi ning kaks ehk kolm lehma, kaks wana siga ning mõned põrssad. Lambaid on igal talupojal paar kümmekonda, ehk nii palju, kui keegi jõuab ülespidada, sest ilma lammasteta ei wõi ta koguni mitte elada. Kitsesid ning hanisid on ka mõnel talupojal üksgi paar. Aga eeslid, kalkunid, pardid ja tuid ei saa mitte siin küljes talupoegade juures peetud.“

„Eesti talupoja majariistad. Igal talupojal on kõige wähemalt ikka üks kuus ehk seitse kirwest, millega ta pea igapäew tööd teeb. Suwe aegu on temal põllu harimiseks kolm ehk neli hääd atra tarwis, ja niisama palju ka äkkeid. Wankrid on tal ka kolm ehk neli tükki, millega ta suwe aegu wilja, sõnnikut ning kõik muud elumaja asjad weab ning ka igale poole wälja läheb, kus tarwis on. Talwise widamise ning teekäimise tarwis on tal kümme ehk kaksteistkümmend rege; ja sõidu tarwis kaks saani ning kaks kreslad. Suwel ning talwel, alati on tal küll üks kümmekond ehk weel rohkem köisi tarwis, millega ta kõik oma koormad wõib kinni köita. Kahed ehk kolmed hobuse-rangid ning loogad ja waljad, päitsed ning ohjad on talupojal, millega ta oma hobuse wõib rakkesse panna, kui ta kusagile läheb.“

„Eesti talupoja elukombed. Kes üks hää ning lahke peremees on, see õpetab ning räägib iga töö hakatuses oma perele kõik kätte, mis keegi peab tegema. Laupäew õhtu laseb ta oma pere waremini õhtule, kui muud õhtud. Kel kodumail töö on, need jätawad pärast lõunat nõnda poole õhtu aegu oma tööd seisma ja hakkawad endid pühapäewa wastu walmistama, wihtlewad endid ja pesewad oma pääd puhtaks ja panewad walged särgid ning puhtad riided selga. Perenaene, wõi ka muud naesterahwad, kes majas on, pühiwad oma toad ja kambrid ning toaesised kõik laupäewa õhtul enne wihtlemist puhtaks. Ka pesewad nad kõik sööma-jooma-nõuud ja wee-panged ning muud pisukesed käes käidawad nõuud ja söömalauad laupäewa õhtul puhtaks. Õhtu sööma-ajaks keedab perenaene putru. Kui rahwas wihelnud ja kõik tööd tehtud on, mis esiti nimetasin, siis loewad ja laulawad perewanemad ning kõik pere ühes seltsis raamatust ja ootawad neid inimesi koju, kes mõisas teol ehk ka wahest mujal wäljas on. Kui nad tüki aega saawad lugenud ja mõned laulud laulnud ja selle aja sees see wäline rahwas weei mitte koju ei tule, siis sööwad nemad, ja pärast sööki loewad nad jälle raamatut ja ootawad ning räägiwad ikka nendest, kes wäljas on — seni, kui need ükskord tulewad. Kui nad saawad tulnud, siis antakse nendele süüa, ning kodune rahwas ajab nendega hääd juttu ning küsib, kudas kellegi lugu olnud ja mis keegi wäljas on näinud ja kuulnud, ja seda mööda heidawad nad magama. Hommikul tõusewad nad üles, panewad endid riidesse, soewad pääd ära, pesewad silmad puhtaks, ja siis hakkawad nad raamatut lugema. Kui tüki aega saawad lugenud, siis hakkawad nad sööma; aga wahest peawad ka enne söömist ja mõni kord juba laupäewa õhtul seda aru, kes kirikusse läheb. Kui kirikusse minejaid mitte teada ei ole, siis küsib mõni kord peremees oma pere ning laste käest: „Noh, lapsed, kas lähete täna ka mõned kirikusse, wõi pean ma ise minema, wõi lähed sina, perenaene? Sest ikka peab mõni minema Jumala sõna kuulma, ja ka seda teada tooma, mis kiriku pool kuulda on, kas mõni on ära surnud, wõi on mõni juurde sündinud, ja mis hääd õpetaja meile veel kuninga ning muude asjade poolest teada annab.“ Kui siis keegi kirikusse läheb, siis ehib ta ennast pärast sööma warsti walmis ja hakkab minema. Kui ta hobusega läheb, siis aitawad teised teda ehtida, panewad hobuse ette ning saadawad teda ilusasti minema.“

„Kuda eestlased surnuid matawad. Kõige esiti, kui üks inimene ära sureb ehk hinge heidab, siis loetakse tema juures ja palutakse Jumalalt tema eluaegseid pattusid andeks. Kui ta puhtaks pestud on ja surnu riidesse pandakse, siis loetakse ja lauldakse jälle, ja see on juba teine kord Jumalat paluda tema eest. Kolmandat kord tuleb siis jälle lugeda ja laulda, kui kirst walmis tehtud on, ja see surnud inimene kirstu pandakse. Siis saab ka surnu-rist kirstu pääle ta rinna kohta ja üks lauluraamat risti pääle pandud. Kus tema siis kirstuga pandakse, sääl seisab tema nõnda kaua paigal, kui teda maha wiidakse; kas seisku ta siis kaks kolm päewa, wõi weel kauemini. Kui maha wiima hakatakse, siis tõstetakse kõige esiti teda wankri ehk ree pääle ja loetakse ning lauldakse jälle, ja see on juba neljas kord tema eest Jumalat paluda. Kui õuest minema hakatakse, siis lauldakse jälle seni kui õuest wälja ja ehk kõik see laul otsa. See on siis wiies kord tema eest Jumalat paluda, ja tee pääl saab ka mõni kord lauldud, kui peredest ja küladest mööda-minemine on. Kui kiriku ligidale saawad, siis hakatakse jälle laulma, ja lauldakse seni kui kiriku juurde. Kui pühapäew on, siis matab õpetaja kirikus teda ära, aga kui nädali sees on, siis matab köster kiriku-aias. Kui siis kiriku juurest minema hakatakse, siis lauldakse weel seni, kui teda hauda ning ka haud päält kinni pandakse. See on siis seda kord kõige wiimane Jumala palumine tema eest. Siis lähewad need lauljad ja kõik tema suguwõsa kokku, sööwad, joowad ja loewad raamatut ning paluwad Jumalat weel ühe päewa sääl majas, kust see surnud on, ja see on siis matus.“

Muinasjuttudest, mis Rosenplänteri äratusel eestlased on korjanud ja üles kirjutanud, paneme siin kõigest kolm lugejale ette, ehk neid küll suur hulk on. Need kolm juttu on järgmised:

„Kaks wenda ja külm. Teine wend oli rikas, teine waene. Rikkal oli palju rukkid maas ja kõiki elajaid küll. Aga waesel ei olnud muud, kui ühe ainukese pisukese aia sees rukkid maas. Külm tuli, wõttis needgi natukesed rukkid ära. Mis waesel wennal siis muud nõuu, kui läks külma taga otsima. Kui ta tüki maad sai läinud, siis leidis ta ühe pisukese sauna ja läks sinna sisse. Sääl saunas oli üks wana naene, see küsis ta käest, mis ta pidi otsima. Ta ütles: „Mul oli üks natuke rukkid maas, aga külm wõttis needgi ära, ja nüüd otsin ma külma taga ning tahan küsida, miks ta mulle seda tegi?“ Wana naene ütles: „Minu pojad on need külmad, kes kõik ära wõtawad, aga nüüd ei ole neid kodu, ja kui nad koju tulewad, siis wõtawad nad sind ka ära, kui sa maas oled; katsu aga ahju pääle tikkuda, sääl sa wõid olla.“ Mees läks ahju pääle, ja külm tuli koju. Siis ütles see wana naene oma pojale: „Poeg, miks sa ühe waese mehe rukkid oled ära wõtnud, kel muidugi kasinasti olnud?“ Poeg ütles: „Ma katsusin muidu, kas mu külm pidi hakkama.“ Siis ütles see waene mees: „Andke mulle jälle nii palju, et ma wõin sugu weel elada, aga muidu suren ma warsti nälga, sest et mul kedagi ei ole.“ Külm ütles: „Meie tahame temale anda, et ta wõib elada.“ Siis andsiwad nad temale ühe leiwakoti, ja ütlesiwad: „Kui sa süüa tahad, siis ütle aga nõnda: kott lahti! siis on sul rooga küll, ja kui sa söönud saad, siis ütle: kott kinni! siis läheb roog jälle kotti ja kotisuu kinni.“

„Mees tänas selle hää eest wäga ja läks ära. Kui ta tüki maad sai käinud, siis ütles ta: kott lahti! Ja koti suu läks kohe lahti, ning temal oli rooga küll, et ta wõis süüa. Kui ta söönud sai, siis ütles ta: kott kinni! siis läks roog jälle kotti ja koti suu eest kinni. Siis läks ta koju ja tegi ikka nõnda, kui külm teda õpetas.

„Kui ta tüki aega oma naesega seda wiisi sai söönud, siis hakkas see rikas wend tahtma seda kotti ära osta. Andis temale selle koti eest sada härga ja sada lehma, sada hobust ja sada lammast ning ostis selle koti ära. Siis sai see waene wend koguni rikkaks, aga mis see teda ometi aitas! Tal ei olnud heinu, ja selle pärast suriwad need elajad kõik nälga ära, ja see mees jäi niisama waeseks jälle, kui ta ennegi olnud. Mis tal mehel siis muud nõuu, kui läks jälle külma käest uut kotti saama! Külm ütles: „Kudas sina nii rumal olid, et sa selle koti ära andsid, nüüd oled sa ometi jälle niisama waene, kui sa ennegi olid!“ Wiimaks andis ta temale ühe wäga ilusa leiwa-koti, mis palju ilusam oli, kui see endine kott. Ta tänas jälle ning läks rõõmuga ära, sest et ta mõtles jälle niisuguse koti olewat, kui see endine kott oli.

„Kui ta hakkas süüa tahtma, siis ütles ta jälle oma wana wiisi järele: kott lahti! Nii pea kui ta selle sõna ütles, nii kohe kukkus see koti suu lahti, ja kaks meest astusiwad kotist wälja, wemblad käes, need wemmeldasiwad teda õieti wemmeldamise wiisi. Mees sai hädaga nii palju weel öelda: kott kinni! Siis läksiwad need mehed kotti ja koti suu eest kinni. Siis mõtles ta: „Oot, oot, nüüd tahan ma jälle wennaga wahetada!“ Ta tuli koju. Wend nägi, et see kott wäga ilus oli, siis oli tal warsti himu wahetada, ja teine ei keelanud ka seda mitte, ning nemad wahetasiwad need kotid ära. Siis kutsus rikas wend kõik oma sugulased ja kõik saksad kokku, et ta tahtis sest kotist kõige esiti ühe sööma-aja teha. Kui kõik saksad ja wõõrad koos oliwad, siis hüüdis ta ise: kott lahti! Koti suu kukkus küll lahti, aga — kaks meest kargasiwad kotist wälja, wemblad käes, ja hakkasiwad neid wõõraid peksma ja peksiwad nõnda, et mõni mees sai ilma püksata toast wälja. Küll sai sääl see koti peremees peksa, küll saiwad ka teised mehed. Wiimaks sai see peremees hädaga weel hüüda: kott kinni! Siis läksiwad need mehed jälle kotti ja koti suu eest kinni. Siis peksiwad need kutsutud wõõrad koti peremeest weel päälegi ja läksiwad ära. Aga siis oli rikas wend jälle nii waene, kui see waene wend enne oli. Ta oli küll ilus kott, aga wemblamehed sees, kui ta säält seest süüa tahtis, siis sai ta ikka wemmalt. Aga see waene wend sõi oma naese- ja lastega sest wahetatud kotist nii kaua kui ta elas.

„Jumal ei jäta neid ilma abita, kes oma süü pärast waesed ei ole; aga kes oma rumaluse wõi ahnuse ehk uhkuse pärast waeseks saab, sel ei ole muud abi loota kui wemmalt.“

„Üks jutt leiwa-kannika ristimisest. Ühel seitsme aastasel lapsel oli laps, ja kui teda risti wiidi kirik’sanda juurde, siis oli see laps kiwiks saanud, ja kirik’sand ütles: Mis ma sest kiwist ristin? Ja nemad wiisiwad teda koju, ning tema sai jälle lapseks. Teisel päewal wiiwad nemad selle lapse jälle risti, siis sai see laps jää-tükiks. Kirik’sand ütles: „Mis ma sest jää-tükist ristin?“ Ja nemad wiisiwad teda jälle koju. Kolmandal päewal wiidi teda jälle risti, siis oli tema leiwa-kannikas, ja kirik’sand ristis siis selle leiwa-kannika ära; aga siis sai tema jälle lapseks. Kui see kirik’sand oleks seda kiwi ristinud, siis oleks maailm nii kõwaks jäänud kui kiwi. Oleks tema jää-tüki ristinud, siis oleks maailm nii külmaks jäänud kui jää, et midagi ei oleks kaswanud.

„Sest see kirik’sand ristis seda leiwa-kannikast, et leiba peab ikka olema nii kaua, kui seda maailma on.“

„Kurat ja mõisa rehepapp. Mõisa rehepapp walas üks kord nööpa, ja kurat tuli tema juurde, teretas: „Tere, tere, mees! Mis sa siin teed?“ Mees wõttis terwise wastu, ja ütles: „Walan silmi.“ Kurat küsis: „Kas sa wõid minule ka uued silmad walada?“ Mees ütles: „Küll ikka, aga nüüd ei ole minul seda silma-salwi käe pärast.“ Kurat küsis: „Kas sa teine kord weel wõid walada?“ Mees ütles: „Küll ma wõin ka.“ Kurat küsis: „Millas ma siis jälle tulen?“ Mees ütles: „Tule, millas sa arwad!“ Kurat tuli teisel päewal jälle selle rehepapi juurde silmi walada laskma. Rehepapp küsis: „Kas sa tahab suuri wõi pisukesi silmi?“ Kurat ütles: „Häid suuri.“ Mees pani suure hulga tina kopa sisse sulama, ja ütles kuradile: „Muidu ma ei wõi walada, kui sa kinni ei ole.“ Mees käskis teda seliti pingi pääle maha heita, wõttis suure jämeda köie ja sidus teda õieti kõwasti kinni. Kui ta kinni oli, siis ta küsis rehepapi käest, mis rehepapi nimi oli. Tema ütles: „Ise on mu nimi.“ Kurat ütles: „Hää küll, kui ma aga tean.“ Kui tina sula oli, ütles ta kuradile: „Ole wakka, nüüd on salw walmis.“ Kurat oli wakka ja ajas silmad hästi pärani, et nüüd saab uued silmad, ja käskis uusi walada. Rehepapp ütles: „Praegu walan,“ ja tallas sula-tina kuradile silmi. Kurat hakkas selle hädaga jooksma, pink seljas, ja jooksis wälja.

„Teomehed kündsiwad wäljal, jooksis nende juurde. Küsiti: „Kes seda tegi?“ Kurat ütles: „Ise tegi, ise tegi!“ Teomehed naersiwad: „Kui sa ise tegid, kes wõib siis parata!“ Suri ära kõige uute silmadega; sest saadik kuradit ei olegi. Rehepapp saatis koera kuradit maha matma. Koer ei jõudnud mitte ja wõttis rebase appi. Ei jõudnud kahekesti weel mitte; wõttis roti weel appi. Hakkasiwad wiima; tundsiwad, et sest koguni weel abi ei olnud. Koer murdis roti ja rebase ära; wõttis hundi appi, matsiwad kuradi walge hobuse sita hunniku sisse maha. Siis pidasiwad matuseid. Wõtsiwad roti ja rebase roaks; koer peeretas, hunt tantsis. Seda wiisi oliwad kuradi matused.“

Nõnda need jutud. „Beiträge“ seest XI. wihus ja teistes leiame weel suure hulga wanu-sõnu ja mõistatusi, kuid jätame need ruumi puuduse pärast siia panemata. Juba see, mis oleme siia pannud, näitab selgesti küllalt, kui suure hoolega Eesti rahwa elu on tähele pandud.

Needgi wäikesed näitused annawad selgesti tunnistust, et Rosenplänter soojalt Eesti muinaswaragi korjamisest osa wõttis. Kuid ka tema oli enese aja laps ja ei suutnud end eestlaste halwakspidamisest weel täiesti lahti teha. Seda tunnistas kõige päält see lugu, et ta üksikute kirjatööde tegijaid ja üksikute muinasjuttude ja luulete üleskirjutajaid, kui need eestlased oliwad, mitte ei nimetanud, kuna need, kui nad sakslased oliwad, ikka nimetatud on. Suure hulga Eesti sugust kirjameeste nimed on selle läbi 19-da aastasaja algusest koguni tundmata jäänud. Sest on Eesti kirjanduse ajalool wäga kahju, kuid raske saab siin aidata olema.

Kui wäga sõbraline ja waimustatud olek aga Eesti keele wasta Rosenplänteri äratusel oli wälja lagunenud, seda ei näita üksi tema kirjad, waid ka ta kaastööliste omad. Nõnda kirjutab keegi kaastööline „Beiträge“ IV. wihus järgmisel kombel: „Sakslased leidsiwad Eesti keele, mõtteteadliselt küljelt waadata, toore ja harimata eest — nii, et Liiwimaa esimesed usuõpetajad kui käemehed püha kohuse eneste pääle wõtsiwad seda alaealist last kaswatada. Mina olen ses arwamises: Nad on teda pahasti kaswatanud! Enam kui ühest poolest tungib tunnistus keelele: Mungad, kes Läänemere äärde tuliwad, et olnud mitte isad… Kahjatseda on, et üleüldisel kombel ka pärast nii wähe selle keele kasuks on tehtud. Tänamata oleks mõne tubli mehe, nagu näituseks auu wäärt Hupel’i, auu salata, kes südamest soowisiwad Eesti keelt raamatukeeleks tõsta, s. o. teda kõigis jagudes harida ja rikastada. Ei leidnud seda toetust, mis oleks pidanud leidma. Üksik pidi lootma, et kõigi nende töö toetust leiab, kes ühe tubli rahwa kõrgema harimise pärast kõige Eesti õpetatud ilma kaastööd wõisiwad tungiwalt nõuda… Auu wäärt on õpetatud töö hommikumaa keeltega, püha kirja seletusega, kombeõpetusega, usupõhjustega jne. meie kogudes, nagu üks meie keeleteadlane ütleb: „roostet, mis tekkis, ära ajada,“ aga (ja see on tähtjas) üks rahwas, kelle seatud isad, juhatajad ja õpetajad me oleme ja seks priitahtlikult saime, wõib õigusega nõuda, et ühte osa waimujõudu ainsale abinõuule pühendame, mille läbi ta sellest suruwast tundmusest lahti saab häbipunal iseenese ja — meie pääle waadata. — Kas see siis põhjendatud ei ole, et see rahwas kõrgemal seisaks, kui (siin ei räägi ma, nagu igaüks wõib märgata, mitte üksi jutlustajatest) temale seks tarwilised abinõuud kätte oleks antud? Kas ei ole juba eestlased igas õpeasjas kõrgele jõudnud? — Ma tundsin ühte wäga tublid meest sellest rahwast, ja see mees oli würstlik ihuarst ning oli oma würsti ja iga teise haritud mehe ja õpetlase lugupidamist wäga ära teeninud ja saanud. Tema oli enesele Saksa nime wõtnud. Ma tundsin eestlast, kes maalija oli. See wõib wähe tähendada. Aga tema oli tõsine wõidlane (kunstnik) ja ta oli enesele — Italia nime wõtnud, et halwakspidaw kõne teda eestlaseks ei peaks. Kas ei tunta weel häbipuna, millest ma enne kõnelesin? — Kust see ometi tuleb, et eestlane, niipea kui ta sakslaseks tõuseb (tõsine sõna selles imelikus olekus), nii wäga oma Eesti kännust häbeneb? — Wist, kui ka mitte aina, selle pärast, et ta, nii kaua kui ta oma keele juurde jääb, oma tundmistes nii waewane ja wilets näib, et iga haritlane teda peab halatsema… Aeg oleks aga kord, et wahet sõnade wahele „talupoeg“ ja „eestlane“ tehtaks. Kui eestlastest räägitakse, siis ei räägita ju ka ikka selle wõi teise aadelimehe päristalupoegadest… Meil on ju ka kodanikkusid, kaupmehi, walitsejaid, ametmehi, käsitöölisi jne., kes eestlased on. Miks ei peaks nad oma keeles oma poegi kaswatama? Miks peab mõni, kes keskmise hariduse astmele jõuda tahab, sunnitud olema oma keelt, sellega ühes paraku ka wanemaid, sugulasi, sõpru, niisama sagedasti oma südame puhtust, oma ilmsüütust, oma usku ohwerdama ja nagu mänguasi hulkuma, mida ei sakslased ega eestlased enam miksgi ei pea? Waadatagu eestlaste ajaloo pääle, ja nii palju wõi wähe kui nendest teame, ometi peame sellest rahwast lugu pidama“ jne.

Nõnda kirjutas jällegi üks sakslane ligi saja aasta eest eestlastest ja lootis, et Eesti keel auusse tõuseb ja eestlane enam ei häbene end seks tunnistada. Aga kust see tuleb, et weel nüüd eestlasi on, kes, ehk Eesti keel ja kirjandus juba küll õige kõrgel järjel seisawad, ikka weel häbenewad eestlased olla ja endid seks tunnistada? Kurblik lugu! Eks nüüd kord see aeg peaks tulnud olema, kus „üks keel, üks meel“ igal eestlasel oleks!

Eesti rahwa muinasaegse waimuwara korjamine aastas mõnegi kauni toode walgele, mille läbi meil wõimalik on Eesti waimu sünnitusi arwustada ja selle seisu üle otsustada. Meie arwame siin sündsaks weel sellest muinaswarast mõnda tähtsamat korjajat nimetada, kes Rosenplänteri ajakirjale on nimelt Eesti wanu luuldeid sisse andnud. Selle juures trükime mõne näituse nende korjandustest ära. Need korjandused ja korjajad on järgmised:

Neli rahwaluulet, mis korjanud õp. Bochmann Audrust. (Ära trükitud „Beiträge“ II. 1813, lhk. 71):


Lõikajate laul.
Küla tüdrukud, õesed!
Nüüd on luba lusti lüüa,
Luba lusti sees elada.
Nüüd ’pole suu sulgujaid,
Keele kinniköitijaid.

Ohja haru hoidijaid,
Waljaste waru pidajaid,
Päitsete päha-panijaid.


Rukkid lõigates.
Tõmmake, õed tõsised!
Lõigake, naesed lõbusad!
Rutake neid rukkisid,
Odrad jõuawad järele,
Kaerad hagu kaswatawad,
Läätsed lesti lõpetawad,
Linad kupraid kuulutawad,
Herned õisi ju ajawad,
Oad kaunu kaswatawad:
Laske käia kahte kätta!


Talguse-laul.
Oh minu hertu herrakene,
Kulda-krooni prouakene!
Tõuskem üles tooli pääle!
Aitüma, head herrad,
Aitüma, head prouad,
Söötemast ja jootemast,
Laia lauda kattemast,
Seda härga tappemast,
Mis ’pole ilmas ikkes käinud,
Mis ’pole põlwel põldu kündnud,
Tuhat waksa turja paks,
Sada waksa sarwe pikk,
Kümme küünart külje-kont.


Lehmi lüpstes.
Ei nüüd tohi, õekene,
Ei nüüd tohi lapsed laulda;
Nüüd on kuulajad kurussa,
Sõna-wõttajad wõsassa;
Sääl on kubjas kuulutamas,
Mõisa poisid mõtelemas,
Peeter pikkuse pajus,
Andres harja aawikus,
Henrik oma heinamaal,
Tõnis tõldade wahel.

Neli Eesti rahwaluulet, kogunud J. W. Ewerth, Kodawere kirikuõp. (Ära trükitud „Beiträge“ III. 1814 lhk. 104):


Peenike naene.
Õie, õie kelmikene!
Wõtsin Wõrnusta emanda,
Taga Narwa naese noore,
Wiisin hella heinamaale,
Wiisin kalli kaare pääle,
Hakkas niuetest niksuma,
Labaluudest laksuma.
Tegin teo õluta,
Waadi wiinada wihada,
Katsusin sugu koguda.
Oi, minu wäiksed weljekesed,
Wõtsin Narwast naese noore,
Käna pää kiriku teelta,
Wiisin hella heinamaale,
Wiisin kalli kaare pääle,
Hakkas niuetest niksuma,
Labaluudest laksuma.


Pruudi ja peiu laul.
Ole terwe, ma tänan, auu hoidamast!
Täide kaswu kaswamast!
Paisumast parajaks rammule!
Et hoidsid auu sa hüwasti,
Et kaitsid kaswu sa kaunisti.
Kessee pidas pika hoole,
Kandis kangeda mureda?
Sul on ilus herrakene,
Kulda-krooni prouakene,
See aga pidas pika hoole,
Kandis kangeda mureda!
Pääd ei saanud pää alla,
Jalgu ei wilju woodie.
See oli istunud emaksa,
See oli astunud audujaks.


Kui pruudile tanu päha pandakse.
Põlwe, põlwe, põlwekene,
Elu hella lehekene,
Kui koduna kaswades,
Elades eide tütrena,
Auduja abimehena,
Tooja käsku-jalgadena,
Katsub kurjada linada,
Õelate õtsenkuda,
Mida pead pääs pidama,
Ihus kallis kandemaie.
Pese (hästi) weele weelgi,
Kurikat löö kuuendale,
Pane seepi seitsemesti,
Käed kallid kaheksasti,
Sõrmed ühed üheksasti,
Wesi külma kümmenesti,
Siisgi seisaneb sinine,
Päälaelta lapiline,
Otsast õle-karwaline.


Kui wõid löödakse.
Kokku, kokku, koorekene!
Taewast tulgu,
Kir’ku mingu
Mööda mända
Müta, mäta!
Laua pääle latakaida,
Leiwa pääle liistakaida!
Kokku, kokku, koorekene!

Kolm laulu Türilt. Sisse saatnud mademoiselle E. Offe. (Ära trükitud „Beiträge“ III. 1814, lhk. 106):


Waene lõikaja tüdruk.
Lõigake, õed tõsised!
Ma tulen nurme lõikamaie,
Küll ma laamin laia wälja,
Küll ma põimin pika põllu,
Mina waene ostet’ orja
Ostet’ orja, päästet’ päewa,
Kinni kihlatud sulane.
Ikka pean mina minema,

Ikka pean ees olema,
Tuli tulda taewadesta,
Walas wihma warwadesta.
Enne päewa lõikan parmu,
Lõikan parmu, lõikan kaksi.
Pere-tütar pikka, laiska,
Magab wööta woodiessa,
Kuu tall’ paistab koppelisse,
Päike paistab päälusele,
Siis on mõte põllul’ minna.
Sepakene, poisikene,
Tee mull’ tinane sirpi,
Wala waskne warrekene,
Ma laen põldu lõikamaie,
Keskelt keeru kaerukesi,
Nurme otsa odrakesi,
Nase pääle nairikesi;