De docta ignorantia - 5

Aga universum on asjades üksnes kitsendatult, ja iga tegelikkuses olemasolev asi kitsendab kõik asjad, nii et need on tegelikkuses see, mis see asi on. Aga iga tegelikkuses olemasolev on Jumalas, sest tema on kõikide asjade tegelikkus. Aga tegelikkus on potentsi täiuslikkus ja lõpp. Seetõttu, kuna universum on kitsendatuna mis tahes tegelikkuses olemasolevas, siis on ilmne, et Jumal, kes on universumis, on milles tahes ja mis tahes tegelikkuses olemasolev on vahetult Jumalas, nii nagu universumgi. Järelikult ei tähenda "mis tahes on milles tahes" midagi muud, kui et Jumal on kõikide asjade läbi kõikides asjades ja kõik asjad on kõikide asjade läbi Jumalas. Peenele intellektile on selgelt haaratavad need ülisügavad [tõed], kuidas Jumal on ilma erinevuseta kõikides asjades, sest mis tahes on milles tahes, ja kõik asjad on Jumalas, sest kõik asjad on kõikides asjades. Aga kuna universum on milles tahes nõnda, et mis tahes on temas, siis on universum milles tahes kitsendatult see, mis on see asi kitsendatult, ja mis tahes universumis on universum ise, – kuigi universum milles tahes on ühtmoodi ja mis tahes universumis on teistmoodi.

Vaata näidet: On ilmne, et lõpmatu joon on joon, kolmnurk, ringjoon ja kerapind. Aga igal lõplikul joonel on tema olemine lõpmatult joonelt, mis on kõik see, mis on lõplik joon. Sellepärast on lõplikus joones kõik see, mis on lõpmatu joon (nimelt et ta on joon, kolmnurk jne), see, mis on lõplik joon. Järelikult on iga kujund lõplikus joones seesama joon; ega ole selles kolmnurk ega ringjoon ega kerapind tegelikkuses, sest paljudest tegelikkuses ei saa ühte tegelikkuses, sest mis tahes ei ole mitte tegelikkuses milles tahes, vaid kolmnurk on joones joon, ja ringjoon on joones joon, ja samamoodi üljäänute puhul. Ja et sa selgemini näeksid: Joon saab tegelikkuses olla üksnes kehas, nagu näidatakse mujal. Aga keegi ei kahtle, et pikkuse, laiuse ja sügavusega kehas on kokku volditud kõik kujundid. Järelikult on tegelikus joones kõik kujundid tegelikkuses seesama joon, ja kolmnurgas kolmnurk, ja samamoodi ülejäänute puhul. Sest kõik asjad on kivis kivi, ja vegetatiivses hinges seesama hing, ja elus elu, ja meeltes meeled, nägemises nägemine, kuulmises kuulmine, kujutluses kujutlus, mõistuses mõistus, intellektis intellekt, Jumalas Jumal. Ja nüüd vaata, kuidas asjade ühtsus ehk universum on paljuses ja ümberpöördult paljus ühtsuses.

Vaata tähelepanelikumalt ja sa näed, kuidas mis tahes tegelikkuses olemasolev asi on rahus sellepärast, et kõik asjad temas on tema ja tema on Jumalas Jumal. Sa näed asjade imepärast ühtsust, imetlusväärset võrdsust ja üliimepärast seost, et kõik asjad on kõikides asjades. Sa saad ka aru, et asjade erinevus ja seos pärinevad sellest. Sest kuna mis tahes asi ei saanud olla tegelikkuses kõik asjad – sest ta oleks olnud Jumal, ja sellepärast oleksid kõik asjad milles tahes niimoodi, nagu nad saaksid selle järgi, mis mis tahes on – ja mis tahes ei saanud olla teise asjaga täiesti ühesugune, nagu ülalpool selgus: see pani kõik asjad olema eri astmetel; nagu ka pani selle olemise, mis ei saanud olla korraga hävimatult, olema hävimatult ajalises järgnevuses; nii et kõik asjad on need, mis nad on, sest nad ei saanud olla teisiti ja paremini.

Järelikult on kõik asjad rahus milles tahes, sest üks aste ei saaks olla ilma teiseta, nii nagu ihuliikmete seas mis tahes annab midagi millele tahes ja kõik on kõikidega rahul. Sest pärast seda kui silm ei saa olla käsi ja jalg ja kõik teised tegelikkuses, on ta rahul sellega, et ta on silm, ja jalg sellega, et ta on jalg; ja kõik ihuliikmed annavad midagi üksteisele, et mis tahes oleks võimalikult paremini see, mis ta on. Ja silmas ei ole kätt ega jalga, vaid silmas on need silm, niivõrd kui silm ise on vahetult inimeses; ja samamoodi kõik ihuliikmed jalas, niivõrd kui jalg on vahetult inimeses, nii et mis tahes ihuliige on mis tahes ihuliikme läbi vahetult inimeses ja inimene ehk tervik on mis tahes ihuliikme läbi milles tahes, nii nagu tervik on osades mis tahes osa läbi mis tahes osas.

Nii et kui sa vaatled inimsust kui midagi absoluutset, segunematut ja kitsendamatut, ja vaatled inimest, kelles on see absoluutne inimsus absoluutselt ja kellest on see kitsendatud inimsus, mis on inimene, siis see absoluutne inimsus on just nagu Jumal ja kitsendatud inimsus just nagu universum. Ja nii nagu absoluutne inimsus on inimeses algselt ehk eelnevalt, ning järgnevalt mis tahes ihuliikmes või mis tahes osas, ja see kitsendatud inimsus on silmas silm, südames süda ja samamoodi ülejäänute puhul, ja samamoodi kitsendatult milles tahes mis tahes, siis selle positsiooni järgi on leitud Jumala ja maailma sarnasus ning juhatus kõige selle juurde, mida nendes kahes peatükis on puudutatud, koos palju muuga, mis sellest järeldub.

Peatükk VI
Universumi kokkuvoltimisest ja kitsendamise astmetest

Üle igasuguse arusaamise [intellectum] leidsime eelnevas, et universum ehk maailm on üks, mille ühtsus on paljuse läbi piiratud, nii et see on ühtsus paljuses. Ja kuna absoluutne ühtsus on esimene ja universumi ühtsus on sellest, siis universumi ühtsus on teine ühtsus, mis seisneb paljuses. Et, nagu näidatakse raamatus "Oletustest", teine ühtsus on kümnene, ühendades kümme kategooriat, siis üks universum on esimest lihtsat absoluutset ühtsust kümnekordse kitsendusega lahtivoltiv. Aga kõik asjad on kokku volditud kümnes, sest ei ole sellest suuremat arvu. Sellepärast voldib universumi kümnekordne ühtsus kokku kõikide kitsendatud asjade paljuse. Ja kuna see universumi ühtsus kui kõikide asjade kitsendatud algus on kõikides asjades, siis, kuna kümme on saja ruutjuur ja tuhande kuupjuur, siis universumi ühtsus on kõikide asjade juur. Sellest juurest tekib alguses just nagu ruutarv kui kolmas ühtsus ja kuuparv kui viimane ehk neljas ühtsus. Ja universumi ühtsuse esimene lahtivoltimine on kolmas ühtsus, sada; ja viimane lahtivoltimine on neljas ühtsus, tuhat.

Ja nõnda me leiame kolm universaalset ühtsust, mis järk-järgult laskuvad üksikuni, milles nad voltuvad kokku, nii et nad on üksik tegelikkuses. Esimene absoluutne ühtsus voldib kõik absoluutselt kokku, esimene kitsendatud ühtsus voldib kõik kitsendatult kokku. Aga kord nõuab, et absoluutset ühtsust nähtaks otsekui kokku voltivat esimest kitsendatud ühtsust, nii et ta selle vahendusel voldib kokku kõiki teisi asju; ja et kitsendatud esimest ühtsust nähtaks kokku voltivat teist kitsendatud ühtsust, ja selle vahendusel kolmandat kitsendatud ühtsust; ja teist kitsendatud ühtsust kolmandat kitsendatud ühtsust, mis on viimane universaalne ühtsus, neljas esimesest, nii et ta jõuab selle vahendusel üksikuni. Ja nõnda me näeme, kuidas universum voltub mis tahes üksikus kolme astme läbi kokku. Nõnda on universum otsekui kümne kõige üldisema kogusus, ja siis sood, siis liigid. Ja nõnda on need universaalid oma astmete järgi, eksisteerides mingi looduse korra järgi astmeti enne asja, mis neid tegelikkuses kokku voldib. Ja kuna universum on kitsendatud, leitakse see üksnes sugudeks lahtivoldituna, ja sood leitakse üksnes liikideks lahtivolditutena; indiviidid aga on tegelikkuses, nendes on kitsendatult kõik asjad.

Ja selles vaatluses nähakse, kuidas universaalid on tegelikkuses ainult kitsendatult; ja niimoodi ongi peripateetikutel õigus, et universaalid väljaspool asju tegelikkuses ei ole.

Sest tegelikkuses on ainult üksik, milles universaalid on kitsendatult tema ise. Universaalidel on siiski looduse korra järgi mingi universaalne olemine, mis on üksiku läbi kitsendatav – mitte et nad oleksid tegelikkuses enne kitsendamist teisiti kui loodusliku korra järgi, nii et kitsendatav universaal ei subsisteeri iseeneses, vaid selles, mis ta tegelikkuses on; nii nagu punkt, joon, pind eelnevad progressiivses järjekorras kehale, ainult milles nad tegelikkuses on. Sest kuna universum on tegelikkuses üksnes kitsendatult, siis nii ka kõik universaalid: Universaalid ei ole ainult mõistusolevad, kuigi neid tegelikkuses ei leidu väljaspool üksikuid; nii nagu ka joon ja pind, kuigi neid väljaspool keha ei leidu, ei ole sellepärast ainult mõistusolevad, sest need on kehas, nii nagu universaalid üksikutes asjades. Intellekt paneb need siiski abstraktsiooni läbi olema väljaspool asju. Abstraktsioon on küll mõistusolev, sest absoluutne olemine ei saa universaalidele sobida. Sest täiesti absoluutne universaal on Jumal.

Kuidas aga universaal on abstraktsiooni läbi intellektis, seda näeme "Oletuste" raamatus, kuigi ülaltoodust võib see olla piisavalt selge, sest universaalid on intellektis üksnes intellekt, ja nõnda intellektuaalselt kitsendatult; intellekti arusaamine, kuna pole selgemat ega kõrgemat olemist, taipab universaalide kitsendust temas endas ja teistes asjades. Sest koerad ja teised sama liiki loomad on ühendatud ühise liigiloomuse tõttu, mis neis on; see loomus oleks nendes kitsendatud ka juhul, kui Platoni intellekt ei oleks sarnasuste võrdsuse põhjal moodustanud endale liiki. Arusaamine järgib oma toimimise poolest seega olemist ja elamist, sest oma toimimise poolest ei saa ta anda olemist ega elamist ega arusaamist; vaid intellekti enda arusaamine järgib nende asjade poolest, millest ta aru saab, analoogias olemist ja elamist ning looduse arusaamist. Sellepärast on universaalid, mis ta võrdluse põhjal teeb, asjades kitsendatud universaalide analoogia; universaalid on intellektis endas juba kitsendatult, enne kui see need ka nendes välistes märkides [notis] lahti voldib arusaamise läbi, mis on tema toimimine. Sest ta ei saa aru saada mitte millestki, mis ei ole juba temas kitsendatuna tema ise. Niisiis voldib ta aru saades analoogiamärkide [notis et signis similitudinariis] abil lahti mingi analoogiate maailma, mis on temas kokku volditud.

Universumi ühtsuse ja asjades kitsendamise kohta on siin küllalt öeldud. Eedasi lisame midagi tema kolmsuse kohta.

Peatükk VII
Universumi kolmsusest

Kui nüüd absoluutne ühtsus on paratamatult kolmne, mitte kitsendatult, vaid absoluutselt – sest absoluutne ühtsus ei ole midagi muud kui kolmsus, mida küll taibatakse inimlikumalt mingis vastastikuses seoses, nagu selle kohta on esimeses raamatus piisavalt öeldud, siis ka suurim kitsendatud ühtsus on kolmne, kuigi ta on ühtsus; mitte küll absoluutselt, nii nagu kolmsus on ühtsus, vaid kitsendatult, nii et ühtsus on üksnes kolmsuses, nii nagu tervik osades kitsendatuna. Jumalas (in divinis) ei ole ühtsus kitsendatult Kolmainsuses, nii nagu tervik osades või universaal üksikutes asjades, vaid ühtsus ise on Kolmainsus. Seetõttu on mis tahes isik ühtsus ise; ja kuna ühtsus on Kolmainsus, siis üks isik ei ole teine. Universumis aga ei saa olla samamoodi. Sellepärast nendel kolmel vastastikusel suhtel, mida jumalike asjade puhul nimetatakse isikuteks, on olemine üksnes ühtsuses korraga.

Sellele tuleb terast tähelepanu pöörata. Sest Jumalas on selle ühtsuse täiuslikkus, mis on Kolmainsus, nii suur, et Isa on tegelikkuses Jumal, Poeg on tegelikkuses Jumal, Püha Vaim on tegelikkuses Jumal; Poeg ja Püha Vaim on tegelikkuses Isas, Poeg ja Isa Pühas Vaimus, Isa ja Püha Vaim Pojas. Kitsendatus samamoodi olla ei saa. Sest vastastikused suhted on iseenesest subsisteerivad üksnes ühendatult; ja ka mis tahes vastastikune suhe ei saa seetõttu olla universum, vaid kõik korraga; ja ka üks vastastikune suhe ei ole teistes tegelikkuses, vaid need on niimoodi, nagu seda lubab kitsendatuse olukord (conditio contractionis), ülitäiuslikult üksteiseks kitsendatud, nii et nendest on üks universum, mis ilma selle kolmsuseta ei saa üks olla. Sest kitsendamine ei ole ilma kitsendatava, kitsendaja ja seoseta, mis teostatakse [perficitur] mõlema ühise tegelikkuse läbi.

Aga kitsendatavus tähendab mingit võimalikkust, ja see laskub sünnitavast ühtsusest Jumalas, nii nagu muusus ühtsusest. Sest see tähendab muutlikkust ja muusust, sest [see tähendab] alguse suhtes [in consideratione]. Sest tundub, et miski ei saa eelneda võimisele. Sest kuidas miski oleks, kui ta ei saaks olla? Niisiis laskub võimalikkus igavesest ühtsusest.

Aga see kitsendav, kuna ta piirab kitsendatava võimalikkust, laskub ühtsuse võrdsusest. Sest ühtsuse võrdsus on olemise võrdsus; sest olev ja üks on vastastikku pööratavad. Seetõttu, kuna kitsendaja on võrdsustav võimalikkust olla kitsendatult see või teine, öeldakse õigesti, et ta laskub olemise võrdsusest, mis on Jumalas Sõna. Ja kuna see Sõna, mis on asjade logos ja idee ja absoluutne paratamatus, teeb võimalikkuse paratamatuks ja seob [constringit] seda niisuguse kitsendaja läbi, siis mõned on seda kitsendajat nimetanud vormiks või maailmahingeks ja võimalikkust mateeriaks; mõned saatuseks substantsiks, mõned, nagu näiteks platoonikud, ühenduse [complexionis] paratamatuseks, sest see laskub absoluutsest paratamatusest, nii et see on otsekui mingi kitsendatud paratamatus ja kitsendatud vorm, milles kõik vormid on tõeluses [veritate], – millest on juttu allpool.

Ja edasi on kitsendaja ja kitsendatava ehk mateeria ja vormi või võimalikkuse ja ühenduse paratamatuse seos, mis tegelikkuses teostub otsekui mingi armastuse vaimuga, mis neid mingi liikumisega ühendab. Ja mõned harjusid nimetama seda seost määratud [determinata] võimalikkuseks, sest ollavõimine olemiseks tegelikkuses see või teine määratakse selle määrava vormi ja määratava mateeria ühendusest. On aga ilmne, et see seos laskub Pühast Vaimust, kes on lõpmatu seos. Niisiis on universumi ühtsus kolmne, sest see koosneb võimalikkusest, ühenduse paratamatusest ja seosest, mida võib nimetada potentsiks, tegelikkuseks ja seoseks. Ja järelda sellest neli universaalset olemise viisi. Sest on olemise viis, mida nimetatakse absoluutseks paratamatuseks, see tähendab nagu Jumal on vormide vorm, olevate olev, asjade logos ehk missus; ja selle olemisviisi puhul on kõik asjad Jumalas see absoluutne paratamatus ise. Teine viis on see, et asjad on ühenduse paratamatuses, milles on iseeneses tõelised asjade vormid erinevusega ja looduse korra järgi, nii nagu vaimus; aga seda, kas see on nii näeme allpool. Kolmas olemisviis on see, et asjad on määratud võimalikkuses tegelikkuses see või teine. Ja kõige madalam olemisviis on see, et asjad saavad olla, ja see on absoluutne võimalikkus.

Kolm viimast olemisviisi on ühes universaalsuses, mis on piiratud suurim; nendest on üks universaalne olemisviis, sest ilma nendeta ei saa mitte midagi olla. Ma nimetan neid olemisviisideks, sest universaalne olemisviis ei koosne just nagu neist kolmest kui osadest niimoodi, nagu maja katusest, vundamendist ja seinast; vaid on olemisviisidest, sest roos, mis on roosiaias potentsis talvel ja tegelikkuses suvel, on läinud üle ühest võimalikkuse olemisviisist määratud millekski määratuks tegelikkusest. Sellest me näeme, et üks asi on võimalikkuse olemisviis, teine on paratamatuse olemisviis ja kolmas on tegeliku määratuse olemisviis, millest on üks universaalne olemisviis, sest ilma nendeta mitte midagi ei ole; ei ole ka ühte ilma teiseta tegelikkuses.

Peatükk VIII
Võimalikkusest ehk universumi mateeriast

Et siin vähemalt lühidalt selgitada selle kohta, mis saab teha meie teadmatuse õpetatuks, arutame pisut juba nimetatud kolme olemisviisi, alustades võimalikkusest. Selle kohta on palju öelnud antiiksed, kelle kõigi arvamus oli, et eimillestki ei teki mitte midagi; ja sellepärast nad jaatasid mingit absoluutset võimalikkust olla kõik asjad ning seda, et see on igavene. Seda mateeriat ehk võimalikkust mõistsid nad arutledes vastupidisel moel kui absoluutse paratamatuse puhul, nimelt abstraheerides kehast kehalisuse vormi, saades kehast aru mittekehaliselt. Ja nõnda jõudsid nad mateeriani üksnes mitteteadvalt; sest kuidas sellest aru saadakse ilma vormita mittekehaliselt? Nad ütlesid, et see vorm eelneb loomu poolest igale asjale, nii et ei ole kunagi tõene öelda: "Jumal on," kui ei ole ka tõene öelda: "Absoluutne võimalikkus on." Nad ei kinnitanud siiski, et see on Jumalaga kaasigavene, sest see on Jumalast; see ei ole ka miski ega eimiski, ei see ega teine, ei mis ega missugune, vaid võimalikkus kõikideks asjadeks, ja mitte miski kõikidest asjadest tegelikkuses.

Platoonikud nimetasid seda ilmaolekuks, sest sellel puudub igasugune vorm. Et see on ilma, siis see ihaldab; ja seeläbi on see võime, sest see kuuletub paratamatusele, mis teda käsutab – see on tõmbab tegelikkuses olemise poole –, nii nagu vaha [kuuletub] käsitöölisele, kes tahab sellest midagi teha. Aga vormitus lähtub ilmaolekust ja võimest, neid sidudes, nii et absoluutne võimalikkus on otsekui mitteliitselt kolmne, sest ilmaolek ja võime ja vormitus ei saa olla selle osad; muidu absoluutsele võimalikkusele eelneks miski, mis on võimatu. Sellepärast on need viisid, ilma milleta absoluutne võimalikkus niisugune ei oleks. Sest ilmaolek on sattumuslikult võimalikkuses. Sest sellepärast, et tal ei ole vormi, mis tal saab olla, öeldaksegi, et ta on ilma; sellepärast ta ongi ilmaolek. Vormitus aga on otsekui võimalikkuse vorm, mis nagu platoonikud väitsid, on otsekui vormide mateeria. Sest maailmahing on seotud mateeriaga selle järgi, mida nad nimetasid elujuureks (stirpeam vegetabilem), nii et kui maailmahing seguneb võimalikkusega, siis see vormitu elujõud (vegetabilitas) tuuakse tegelikkuses vegetatiivsesse hingesse liikumisest, mis laskub maailmahingest, ja võimalikkuse liikuvusest ehk elujõust. Sellepärast nad kinnitasid, et see vormitus on otsekui vormide mateeria, mida vormivad meeleline, mõistuslik ja intellektuaalne [vorm], nii et ta on tegelikkuses.

Sellepärast ütles Hermes, et hylē on kehade amm ja see vormitus on hingede amm; ja keegi meie omadest ütles, et kaos on maailmale loomupäraselt eelnenud ning olnud asjade võimalikkus, milles oli see vormitu vaim, milles kõik hinged on võimalikult. Sellepärast ütlesid vanad stoikud, et kõik vormid on võimalikkuses tegelikkuses, kuid on peidus ja ilmuvad välja, kui kate eemaldatakse, nii nagu lusikas tekib puidust ainult osade eemaldamise korral.

Peripateetikud aga ütlesid, et vormid on mateerias ainult võimalikult ning toimivpõhjus toob nad välja. Sellepärast on tõesem, et vormid ei ole mitte ainult võimalikkusest, vaid ka toimivpõhjusest. Sest see, kes eemaldab puidust osi, nii et puidust tekib skulptuur, lisab vormist. Ja see on ilmne. Sest see, et käsitööline ei saa teha kivist kasti, on mateeria viga; ja see, et keegi mittekäsitööline ei suuda seda puidust valmistada, on viga toimivpõhjuses. Nii et on tarvis mateeriat ja toimivpõhjust. Ja sellepärast on vormid mateerias kuidagi võimalikult, ja nad tuuakse tegelikkusse vastavalt toimivpõhjusele. Nõnda nad ütlesid, et asjade kogusus on võimalikult absoluutses võimalikkuses. Ja absoluutne võimalikkus on piiritu ja lõpmatu vormist ilmaoleku ja kõikideks asjadeks võimelisuse tõttu, nii et võimalikkus kujundada vaha lõvi või jänese või mis tahes muule kujule on piiritu. Ja see lõpmatus on vastupidine Jumala lõpmatusele, sest see on ilmaoleku tõttu, Jumala oma aga külluse tõttu, sest kõik asjad on temas tema tegelikkuses. Nõnda on mateeria lõpmatus privatiivne, Jumala oma negatiivne. See on nende positsioon, kes on rääkinud absoluutsest võimalikkusest.

Meie aga leiame õpetatud mitteteadmise abil, et absoluutsel võimalikkusel on võimatu olla. Sest kuna võimalike asjade seas ei saa miski olla väiksem kui absoluutne võimalikkus, mitteolemisele kõige lähemal (ka autorite järgi), siis jõutaks vähimani ja suurimani suuremat ja väiksemat vastuvõtvate asjade seas, mis on võimatu. Sellepärast on absoluutne võimalikkus Jumalas Jumal, väljaspool teda aga ei ole see võimalik; sest mitte kunagi ei leidu midagi, mis oleks absoluutses potentsis, sest kõik asjad peale esimese on paratamatult kitsendatud. Sest kui maailmas leiduvad erinevad asjad, mis on niisuguses suhtes, et ühest võib olla rohkem asju kui teisest, siis ei jõuta lihtsalt ja absoluutselt suurima ja vähemani; sest kuna need leiduvad, siis on selge, et ei leidu absoluutset võimalikkust.

Järelikult on igasugune võimalikkus kitsendatud; aga ta on kitsendatud tegelikkuse läbi. Järelikult ei leidu puhast võimalikkust, mis on täiesti määramata mis tahes tegelikkuse läbi; ja ka võimalikkuse võime ei saa olla lõpmatu ja absoluutne, ilma igasuguse kitsenduseta. Sest Jumal, kuna ta on lõpmatu tegelikkus, on üksnes tegelikkuse põhjus. Aga olemise võimalikkus on sattumuslikult. Nii et kui võimalikkus on absoluutne, siis millele see juhtub? Aga võimalikkus juhtub seeläbi, et esimesest olemine ei saa olla täielikult ja lihtsalt ja absoluutselt tegelikkus. Seetõttu on tegelikkus kitsendatud võimalikkuse läbi, nii et ta on absoluutselt üksnes potentsis; ja potents on absoluutselt üksnes tegelikkuse läbi kitsendatuna. Aga satuvad erinevused ja astmestikud, nii et üks asi on rohkem tegelikkuses, teine rohkem potentsis, ilma et jõutaks lihtsalt suurima ja vähemani, sest suurim ja vähim tegelikkus langevad kokku suurima ja vähima potentsiga ning on absoluutselt öeldes suurim, nagu esimeses raamatus näidatud.

Edasi, kui asjade võimalikkus ei oleks kitsendatud, siis ei saaks olla asjade logost, vaid kõik asjad oleksid juhuslikult, nagu vääralt väitis Epikuros. Sest see, et see maailm tekkis mõistuspäraselt võimalikkusest, oli paratamatult sellepärast, et võimalikkusel oli võime ainult see maailm olemiseks. Võimalikkuse võime oli seega kitsendatud, mitte absoluutne. Samamoodi maa ja päikese ja teiste asjade puhul, mis, kui nad ei oleks mingi kitsendatud võimalikkusega mateerias peidus olnud, siis ei oleks olnud suuremat alust, miks nad tekkisid tegelikkusse, kui et nad ei oleks tekkinud.

Sellepärast, kuigi Jumal on lõpmatu ja sellepärast oleks võinud luua maailma lõpmatuks, siis, kuna võimalikkus oli paratamatult kitsendatud, mitte täiesti absoluutne ja lõpmatu võime, siis vastavalt olemise võimalikkusele maailm siiski ei saanud olla lõpmatu ega suurem ega teisiti. Aga võimalikkuse kitsendus on tegelikkusest, tegelikkus on aga suurimast tegelikkusest endast. Sellepärast, kuna võimalikkuse kitsendus on Jumalast tegelikkuse kitsendus on sattumuslikust, siis maailm, mis on paratamatult kitsendatud, on sattumuslikult lõplik. Sellepärast näeme tutvusest võimalikkusega, kuidas kitsendatud suurimus tuleb võimalikkusest, mis on paratamatult kitsendatud; see kitsendus ei ole sattumuslikult, vaid tegelikkuse läbi. Ja nõnda on universumil mõistuspärane ja paratamatu kitsenduse põhjus, nii et maailm, mis on üksnes kitsendatud olemine, ei ole sattumuslikult Jumalast, kes on absoluutne suurimus.

Ja seda tuleb vaadelda üksikasjalikumalt. Seetõttu, kuna absoluutne võimalikkus on Jumal, kui vaatleme maailma nii, nagu ta selles on, siis ta on nii nagu Jumalas ja on igavik ise; kui vaatleme [maailma], nii nagu ta on kitsendatud võimalikkuses, siis võimalikkus eelneb loomu poolest ainult maailmale, ja see kitsendatud võimalikkus ei ole igavik ega Jumalaga kaasigavene, vaid jääb igavikule alla nii nagu kitsendatu absoluudile, mis on teineteisest lõpmatu kaugel.

Sest niimoodi on tarvis seda, mida öeldakse potentsi ehk võimalikkuse ehk mateeria kohta, on tarvis õpetatud mitteteadmise reeglite järgi piirata. Aga selle, kuidas võimalikkus järk-järgult tegelikkuseni jõuab, jätame käsitlemiseks raamatus "Oletustest".

Peatükk IX
Universumi hingest ehk vormist

Kõik targad on ühel meelel selles, et ollasaamine saab jõuda tegelikkuses olemiseks üksnes tegelikkuses olemise läbi, sest mitte miski ei saa iseennast viia tegelikkuses olemisse, kui ta just ei ole iseenda põhjus; sest ta oleks, enne kui ta oleks. Sellepärast nad on öelnud, et see, mis paneb võimalikkuse tegelikkuses olema, toimib kavatsuslikult, nii et võimalikkus jõuab tegelikkuses olemiseks korrastamise teel, mitte juhuslikult.

Seda ülevat loomust nimetasid ühed vaimuks [mentem], teised intelligentsiks, kolmandad maailmahingeks, neljandad saatuseks substantsis, viiendad – nagu näiteks platoonikud – ühenduse paratamatuseks, olles arvamusel, et selle läbi on võimalikkus paratamatusega määratud, nii et praegu on tegelikkuses see, mis enne loomu poolest olla sai. Sest nad ütlesid, et selles vaimus on asjade vormid tegelikkuses inteliigiblilt, nii nagu mateerias võimalikult, ning et selle ühenduse paratamatus, mis sisaldab vormide tõde koos nende asjade [tõega], mis nendega kaasas käivad, paneb looduse korra järgi liikuma taeva, nii et ta toob liikumise kui instrumendi vahendusel võimalikkuse tegelikkusse ning teeb ta tõe intelligiibli mõistega nii sarnaseks kui võimalik; nad möönsid, et vorm, nii nagu ta on mateerias, on selle vaimutoimingu läbi liikumise vahendusel tõelise intelligiibli vormi kujutis, ning nõnda mitte tõeline, vaid tõepärane [verisimilem]. Ja nõnda ütlesid platoonikud, et tõelised vormid on maailmahinges enne kui asjades mitte ajaliselt, vaid loomu poolest. Peripateetikud seda ei mööna, sest nad ütlevad, et vormidel ei ole muud olemist kui mateerias ja abstraheerimise läbi intellektis, mis järgneb asjale, nagu on ilmne.

Aga platoonikud arvasid, et looduse korra järgi on ühenduse paratamatuses palju niisuguseid erinevaid eeskujusid ühest lõpmatust logosest, milles kõik asjad on üks. Nad ei uskunud siiski, et need eeskujud on selle [lõpmatu logose] loodud, vaid laskuvad [sellest] niimoodi, et kunagi pole olnud tõsi, et Jumal on, ilma et oleks olnud tõsi ka, et maailmahing on; nad kinnitasid, et maailmahing on Jumala vaimu [mentis] lahtivoltimine, nii et kõik asju, mis Jumalas on üks eeskuju, on maailmahinges palju ja erinevaid; nad lisavad, et Jumal loomupäraselt eelneb sellele ühenduse paratamatusele ning see maailmahing eelneb loomupäraselt liikumisele, ja [liikumine kui] instrument asjade ajalisele lahtivoltimisele, nii et need asjad, mis on tõeliselt [maailma]hinges, volditakse võimalikult mateerias liikumise läbi ajaliselt lahti. See ajaline lahtivoltimine järgneb loomupärasele korrale, mis on maailmahinges ja mida nimetatakse saatuseks substantsis. Ja selle ajaline lahtivoltimine on saatus (nagu enamik inimesi seda nimetab), mis sellest tegelikkusest ja tööst laskub.

Ja nõnda on olemise viis maailmahinges see, mille järgi me ütleme, et maailm on intelligiibel. Tegelikkuses olemise viis võimalikkuse tegelikkuses lahtivoltimise läbi määramise viisi läbi on, nagu juba öeldud, olemise viis, mille kohaselt see maailm on platoonikute järgi meeltega tajutav. Nad ei väitnud ka, et need vormid, nii nagu nad on mateerias, on muud kui need, mis on maailmahinges, vaid et nad on olemise viisi poolest erinevalt, nimelt maailmahinges on nad tõeliselt ja iseenesest, mateerias tõepäraselt, mitte oma puhtuses, vaid varjutatusega; nad lisasid, et vormide tõeni jõutakse ainult intellektiga; mõistuse, kujutluse ja meeltega ainult kujutisteni, kuivõrd vormid on segatud võimalikkusega; ning et sellepärast nad ei ole jõudnud millenigi tõeliselt, vaid arvamisi.

Nad arvasid, et igasugune liikumine laskub sellest maailmahingest, mida nad ütlesid olevat tervenisti maailma tervikus ja mis tahes osas, kuigi ta ei rakenda samu jõude [virtutes] kõikides [maailma] osades; nii nagu mõistuslik hing ei rakenda juustes ja südames sama toimimist, kuigi ta on tervenisti [inimese] tervikus ja mis tahes osas. Sellepärast nad väitsid, et maailmahinges on kokku volditud kõik hinged, olgu siis kehades või väljaspool kehi, sest nad ütlesid, et maailmahing hõlmab kogu universumit, mitte osade kaupa, sest ta on lihtne ja jagamatu, vaid tervenisti maas, kus ta hoiab maad koos, tervenisti kivis, kus ta loob [operatur] osade sidususe [tenacitatem], tervenisti vees, tervenisti puudes, ja samamoodi iga üksiku asja puhul. Et maailmahing on esimene ringikujuline lahtivoltimine – Jumala vaim on otsekui keskpunkt ja maailmahing otsekui ring, mis keset lahti voldib – ning on kogu asjade ajalise korra loomupärane kokkuvoltimine, siis nad nimetasid maailmahinge erinevuse [discretionem] ja korra tõttu iseennast liikumapanevaks arvuks ning kinnitasid ka et maailmahing on samast ja erinevast. Nad arvasid ka, et maailmahing erineb inimese hingest ainult arvu poolest, nii et nõnda nagu inimese hing suhtub inimesse, nii ka maailmahing universumisse, uskudes, et kõik hinged on maailmahingest ja lahenevad lõpuks maailmahingeks, kui moraalsed puudused [demerita] ei ole takistuseks.

Paljud kristlased rahuldusid selle platonistliku teega. Eriti sellepärast, et üks on kivi logos, teine inimese logos, ja Jumalas ei esine [cadat] erinevust ja muusus, pidasid nad paratamatuks, et need erinevad logosed, mille järgi asjad on erinevad, on pärast Jumalat ja enne asju, sest logos eelneb asjale, intelligentsis, orbiitide valitsejas, ning et niisugused erinevad logosed on asjade mitte kunagi hävivad mõisted [notiones] maailmahinges. Nad väitsid, et see hing koosneb kõikide asjade kõikidest mõistetest, nõnda et kõik mõisted on selles selle substants, kuigi nad väidavad, et seda on raske öelda ja tunnetada. Selles toetuvad nad Pühakirja autoriteedile. "Sest Jumal ütles: "Saagu valgus," ja valgus sai." Sest kui valguse tõde ei oleks olnud loomupäraselt eelnev, kuidas ta siis oleks saanud öelda: "Saagu valgus?" Aga miks oleks seda pärast seda, kui see valgus ajaliselt lahti volditi, nimetatud pigem valguseks kui millekski muuks, kui valguse tõde ei oleks olnud eelnev? Ja nad toovad palju sarnaseid asju selle kindlustamiseks.