Eesti muinasjutud - 1

Eesti muinasjutud.



Korjanud ja ülesse kirjutanud

J. Kunder.



Rakweres, 1885.

Trükitud G. Kuhs’i kirjadega.



Meie muinasjutt.
Tulen muisteselt murulta,
Wana Wiru wainulta;
Tõusen metsast, marja maalta,
Jõuan jõgede jooksulta.
Udu mind hoidis uhkes hõlmas,
Uni kätela kiigutas.
Keed mul kaelas Kungla kullast,
Hõbedast mull helme kõrrad,
Kulda kindad mull käessa,
Kulda kingad mull jalassa,
Siidi särki mull seljassa.
Mull on rukka roome kirja,
Teine rukka tähteline
Üle udu undruku;
Wöö mull waherpuu kirja
Ümber nirgu niudeda.
Mull on käiksed marja kirja,
Minu rätik räime kirja,
Walgele kaelale warjuksa;
Mull on kuube kulda toime,
Peas mull pärga kui päikene.
Mull on kodu koidu karwa,
Koja katus kulla karwa, —

Sees aga seinad siidi nägu,
Ukse piidad pilwe moodi,
Tua lagi, kui see laene.
Mull on Kunglas kulda tooli,
Mull on Soomes sulgis sängi, —
Ise aga wiibin ma Wirussa.
Wirus mull wend kui Wikerkaari,
Õde kui õilme nupukene.
Wirus mina wiisi weeretasin,
Mängisin Wiru mäela;
Wirus mind kutsuti külaje,
Paluti pulma piule;
Wiru kiik mind kiigutanud,
Wiru mõrsja meelitand.
Tulen, Wiru wõsu, jälle
Udust sulle, une kaisust:
Kuula minu kuulutusi,
Muinaspõlwe pajatusi!


Kägu.
Ühes peres kaswis kaunis tütarlaps; sirgus nagu osi salussa, oli lahke ja wirk ja waga, nii et ümberkaudu kedagi tema taulist ei olnud. Isa ja ema hoidsiwad tütrekest kui silma tera ja armastasiwad teda üliwäga. Seal tuli aga surm ja wiis lahke eidekese ära, enne kui tütar neiu ialiseks sai. Isa ja tütreke leinasiwad kaua kadund eite, ning tema haua küngas seisis alati leina lille wanikutega kaetud.

Aga kui suwi mööda läks ja talw tuli ja jälle suwi oma teed läks, tõi isa uue ema kodu, kes pidi armsale tütrekesele tueks ja talule tuluks olema.

Wõeral emal oli ka tütar; aga see ei olnud misesgi isa tütrekese wastu: sest ta oli inetu näust ja paha palgest, laisk tööle ja maias magama, aga paha perele ja kuri koertele ja õel kasuõele. — Wõerale emale ei olnud see ilus, waga ja wirk tütreke sugugi meelt mööda, sest tema armastas oma enese inetumat tütart. Mida enam teised wirka neiukest kiitsiwad, seda suuremaks läks kasuema wiha ja kadedus. Pahu sõnu ja sõimamist ei puudunud millalgi, ehk kasutütar küll päew päewalt wirgemaks ja ergemaks läks. Kuri kasuema hakkas wiimaks selle peale mõtlema, kudas ta wirga ja waga neiu wõiks eest ära surmata. Tema kurjus ja kadedus läks ikka suuremaks.

Ühel päewal kutsus ema tütred oma juure ja ütles: „Teie olete mõlemad wirgad ja wiledad lapsed. Täna tahan ma aga näha, kumb teist wirgem ja wiledam on. Jookske, lapsed, jõele ja tooge mulle wett. Kumb ennem weega kodu jõuab, see saab wõid-leiba; kumb aga hiljem kodu jõuab, selle panen kaela pidi kirstu kaane wahele!“

Kasuema tütar pahandas ja wingus: „Kust mina tema wastu saan! Tall on wiledamad jalad ja wirgemad käed, kiirem käik ja suurem samm!“

Ema aga sosistas talle kõrwa sisse: „Ära muretse, tütreke! Sull on aega küllalt! Kasuõele annan sõela sulle annan ämbri.“

Anti nüüd oma tütrele ämber ja kasusõsarale sõel.

Oma arwas: „Aega küllalt!“ Wõeras wõttis sõela ja sammus nuttes ja kaebades jõele. Teel aga kuulis linnu puu otsas healitsema:

„Sawi sõela,
„Sawi sõela!“

Piiga sai linnu pajatusest kohe aru, wõttis jõe kaldast sawi ja pani sõela põhja. Täitis nüüd sõela weega ja ruttas kodu poole. Laisk õde tuli alles kesk teed wastu.

Kasuema kiitis tütre tarkust ja kiirust, aga kuri nõuu oli juba küps: Pajatas lahkeste tütrele: „Mine, wirk tütreke, kirstule! Wõta ise sealt wõid-leiba!“

Aga niipea kui piiga oma pea ja käe kirstu pistis, lõi kuri ema kaane kinni ja kasutütar leidis warajase surma ilma isa nägemata.

Kuri ema aga tahtis oma tegu igapidi kinni katta ja ei wiinud tütre surnukeha sellepärast ka kuhugi ära. Arwas: Keegi wõiks teda leida ja kuriteu kasuema peale ajada. Ta lõikas piigakese tükkideks katki ja keetis ära. Ütles: „Liha söödan isale ära!“

Tuli isa põllult kodu ja kuri ema pani liha liua lauale.

Isa aga ei söö, waid küsib:

„Kelle need siledad sõrmekesed?“

Wõeras ema wastab:

„Söö peale, söö!
„Eile tapsin tallekese.“

Isa aga wastab:

„Ei söö, ei söö.
„Oma lapse sõrmekesed.“

Küsib jälle:

„Kelle need luud liikmekesed?“

Wõeras ema wastu:

„Söö peale, söö!
„Lamba luud liikmekesed,
„Eile tapsin tallekese.“

Isa saab nüüd täitsa aru, et siin kuri töö tütrekesega ära tehtud ja wastab:

„Ei söö, ei söö!
„Oma lapse sõrmekesed,
„Oma lapse liikmekesed.“

Kurb mees korjab kõik luukesed ja liikmekesed kokku ja siub rätikese sisse ning wiib käsikiwi silmasse, et neid sealt kadunud ema kõrwa kalmu alla wiia

Kui ta teisel päewal aga rätiku lahti teeb, näeb ta ilma imet: Luukesed on end kokku kogunud, on palju peenemad ja ilusamad kui enne. Isa ei suuda neist lahkuda; paneb luukesed jälle kiwisilma sisse tagasi. Kui ta teisel päewal jälle rätiku lahti teeb, näeb ta weel suurema ime: Luukestel on liha ümber ja sulekesi juba peale kaswanud. — Mees jäeb ime asja üle järele mõtlema; paneb rätiku jälle peale ja lähäb ära. Kui ta aga kolmandamal päewal rätiku ülesse tõstab, sünnib weel palju suurem ime: Rätiku alt lendab kägu wälja, wõtab käsikiwi kaela, istub ahju peale, ja lendab sealt siis läbi lahtise akna wälja talu katuksele. Sealt kuulewad nüüd pererahwas käu kukkumist:

„Tule wälja, mu isake!
„Tule wälja, mu emake!
„Tule wälja, sõsar noori!
„Isal’ annan kulda kübara,
„Emal’ annan helme kõrra,
„Sõsaralle suure sõle!“

Käu healt kuuldes ehmatas wõeras ema ära ja ütles isale: „Mine wälja ja löö see paha lind maha!“

Isa aga teab tütrekese käu kuues ja ei kuula kurja ema käsust midagi. Kägu kukub jälle endiseid sõnu. Seal wõtab wõeras ema südame rindu ja lähäb ahju hargiga wälja, sulgistunnistaja suud sulgutama.

Kägu ehmatab wõerast ema nähes, tõuseb lendu ning käsikiwi weereb wõera ema selga maha. Kuri ema hüüab kiwi alt appi, aga igakord, kui isa appi rutata tahab, waub ta põlwini maa sisse. Ei saanud keegi kiwi ligi minna ega wõerast ema peasta. Sinna tema ka jäi ja käsikiwi sai talle haua kaaneks.

Kägu aga elab kui karsk lind üksi metsas ja kardab praegugi weel, kodu õuue tulla. Tema ei tee millalgi omale ise pesa, just nagu neiu, kell pere ega põldu ep ole. Juhtub ta siiski inimeste elumaja poole lendama, siis toob ta surma sõnumeid. On tall nokk kukkudes kodu poole, siis sureb mõni elajaloom ära; kui aga nokk wäljapoole, siis wiiakse pea mõni talu inimene surnu aiale.


Pääsuke.
See lugu sündis sell ajal, kui wana Jumal alles maa peal käis.

Rikas mees pidas poja pulmi. Pulmad wältasiwad mitu päewa ning külalised sõiwad ja jõiwad nagu pulma rahwas kunagi. Seal tuli ka ühel õhtul waene sant pulma majasse ja palus öömaja. Pulmalised pilkasiwad waest meest ja pulma isa saatis kerjaja wiimaks uksest ja wärawast wälja ja ütles: „Meie santa ei salli! Mine oma teed!“

Noormees ja noorik palusiwad küll: „Andkem talle waesele mehele kõhu täis süüagi!“

Aga teised naersiwad wastu: „Kas meie siis santidega ühes majas ja lauas piame sööma!“

Ja nad sõiwad ja jõiwad jälle ja unustasiwad sandimehe ära.

Waese lese naese saunake seisis pulma maja lähedal. Sinna poole läks nüüd ärapõlgtud wana sant. Lesk naene wõttis sandi lahkeste wastu ja käskis lõukele istuda, taretand werd soojendama ja jalgu puhkama. Wanamees toibus peagi ning palus leselt palukese süüa. Lesel enesel ei olnud leiwa einet sell õhtul suhu pista ning wastas sandi palwe peale kurwalt: „Ei ole meil midagi enam süüa! Küll ma muidu wiimsegi palukese sinuga jäutaks.“

„Otsi ometi! Ehk leiad midagi!“ ütles sant.

„Mis ma otsin“, wastas waene naine, „mull pole muud hingelist majas, kui lehm laudas ja see poisike siin saunas.“

„Tapame lehma ära!“ ütles sant.

Lesk mõtles sinna ja tänna: omal hing lõngaga kaelas, poeg nälgib niisamuti, ja lihast saab ometi mõneks ajaks hinge ihus pidada. Ütles siis sandile:

„Tapame peale lehma ära! Ole hea mees ja aita ka!“

Sant oli kohe lehma kallal, ja ei läinud tundigi mööda, liha käes.

„Teeme nüüd käkka ka!“ ütles sant.

Lesk wastas: „Ei ole mul jahu põrmugi majas, paljalt lehma sõklaid on mõni peu täis matis.“

„Tee neist samudest! Kui aga leemel wilja magu juures on!“

Pandi nüüd pada tulele. Aga lehma kindsud käskis sant lauta wiia ja igasse nurka ühe kinni siduda. Käkid käskis sant kõik käsi kambrisse wiia ja põrandalle maha panna. Lesk aga täitis kõik jalapealt, mis wana sant käskis.

Nüüd pidasiwad mõlemad söömaaega, nagu rikka mehe pulmalisedgi.

Kui naene teisel hommikul ülesse tõusis, oli tall lehmast ometi kahju.

„Oli mull enne lehmgi; mis mull nüüd on! Tühi laut ja külm saun. Lähän ometi oma looma asetki waatama,“ rääkis lesk kurwalt.

Kui ta aga lauda ukse lahti tegi, seisis iga nurgas üks tugew lehm. Naene ei teadnud isegi, mis ta imestamise ja rõõmu pärast pidi tegema, muud kui ütles: „Oleks mull ometi eilne jahu natuke nüüd käes olema, ma annaks neile sedagi, nüüd ei mull midagi anda!“

Kui ta jälle käsikambri ukse lahti tegi, oli tema imestus ja rõõm niisama suur: sest kammer oli wilja kotta täis!

Nüüd lese meel rõõmus ja nälg unustatud.

Sant oli ka seni ülesse tõusnud ja küsis lese käest: „Kas sind pulma ei kutsutud ka?“

„Kes mind waest inimest rikaste pulma kutsub!“ wastas lesk.

„Saada pojast poisike waatama, mis need pulmalised seal teewad!“

Lesk saatis poja pulma peresse.

Poeg tuli tagasi, sant küsis: „Mis nad teewad?“

„Lamewad lauas, pead purjus!“ wastas poeg.

„Mine teine kord weel waatama ja ütle siis, mis nad teewad!“

Poeg läks waatama ja ütles tagasi tulles: „Nüüd roomawad kõik põrandal, muud kui noorik ja noormees on weel püsti.“

Sant jättis lese terweks ja tänas öömaja eest. Tuli pulma pere ukse ette. Siin tegi ta ukse lahti… pulmalised jooksiwad huntideks moondatud majast wälja ja — metsa. Noorpaar aga sai pääsukesteks, kellel wana Jumal saaja mõõgaga saba lõhki lõi, et nad paha inimeste seas pulmi pidanud.

Sest saadik elawad pääsukesed paaris ja otsiwad ikka wanad räästa alused jälle wälja.

Wend ja õde.
Wend ja õde läksiwad marjule.

Jõudsiwad mõlemad marju noppides ikka sügawamasse ja sügawamasse metsa, kunni päris suur laas, paks ja pime mets, wastu tuli. Leidsiwad wiimaks kingukese ja istusiwad maha.

Õhtu oli seni kätte jõudnud ja lapsed hakkasiwad kartma ning nutma: „Kust me’ nüüd jälle koju saame, ja kust me’ koju saame! Hundid sööwad meid ära, kui me’ ööseks seie jäeme!“

Kui nad nüüd nii haledaste nutsiwad ja kaebasiwad, tuli wana hall mees metsast wälja ja küsis lahkeste: „Mis te’ nutate, lapsed?“

„Ei mõista enam kodu minna, kõht on tühi, hundid sööwad meid ööse metsas ära“! kaebasiwad wend ja õde.

„Ärge nutke, lapsukesed! Waadake, siin on weike teerada“, ütles lahke wanake, põõsa oksi lahus hoides, „minge seda mööda edasi, siis saate saiast majakese juure. Sööge sealt nii palju kui tahate. Kui keegi majast küsib: „Kes seal on?“ Siis wastake: „Tuul, tuul, marjaemake tuul!“

Lapsed läksiwad kohe teele ja jõudsiwad ka enne kui öö peale tuli, saiast majakese juure. Küll oli ilus majake!

Wend ja õde murdsiwad tüki tükikese järele ära ja sai oli nõnda magus kui mesileib.

„Kes seal on?“ küsis heal majast.

„Tuul, tuul, marjaemake tuul!“ wastas wend.

Lapsed sõiwad kunni kõht täis sai ning heitsiwad siis magama.

Teisel päewal sõiwad jälle.

Wend heitis magama, aga õekese kõht ei olnud weel täis, ta näpistas ikka weel saia tükikesi majakese küljest lahti ja sõi.

„Kes seal jälle on?“ kärgatas heal majakeses.

Õde ehmatas ära ja ütles kogemata: „Mina olen!“ „Kelle mina sa oled!“ tuli kärkides wana kuri mees majakesest wälja, rabas wenna ja õe kinni ning wiis majakese sisse.

Majakene aga ei olnudgi seest nii weike, nagu ta wäljast poolt oli; ei olnud ka seinad saiast, waid päris palkidest ning tua nurgas oli suur ahi. Wend ja õde pandi suure kasti sisse. „Säh, wanamoor, nuuma nad mulle hästi rammusaks!“ ütles kuri wanamees. „Nädala pärast tulen tagasi, siis prae nad ahjus ära!“ Küll wärisesiwad ja wõbisesiwad lapsed, aga mis teha, ei peasenud enam wälja! Kastil oli tugew kaas peal ja haugukesed, mis seina sees, ei olnud suuremad, kui et aga parajalt sõrm sisse mahtus.

Nädala pärast tuli kuri wanamees kodu ja ütles: „Pois pista sõrm läbi haugu wälja! Ma katsun, kas sa oled juba heaste rammus.“

Wend aga oli kawal ning pistis puupulgakese läbi haugu wälja.

Wanamees hammustas krapsti! pulgakese otsast tüki ära ja ütles: „Ei kõlba weel, alles luine ja puine! Wanamoor, anna neile weel üks nädal heaste süüa! Siis katsume jälle, kas kõlbawad.“

Nädala pärast tuleb jälle wanamees kasti ette ja ütleb:

„Tüdruk, pista sõrm läbi haugu wälja! Ma katsun, kas sa juba rammus oled.“

Aga et wend sell korral just magas, sellepärast pistis rumaluke sõrme läbi haugu wälja, ning wana kuri mees hammustas sõrme otsast tüki ära. „Nüüd on head! Wanamoor, pane tuli ahju ja prae nad mulle õhtuks ära! Ma lähän ise seniks natuke ilma waatama.“

Nüüd oliwad waesed lapsed kimbus. Kuulsiwad ise kõik, mis wanamees ütles ning nägiwad ka weel läbi haugu, kudas wanamoor ahju küttis ja weikese raudwankrikese sisse tõi. Wärisesiwad ja wõbisesiwad nagu haawa lehed. Wanamoor astus wiimaks kasti juure ja ütles kaant ülesse tõstes: „Tulge nüüd wälja, lapsed! Ma soojendan teid ahju ees.“ Tuliwad ka wend ja õde wälja.

„Istuge seie wankri peale; ma weeretan teid ahju ette“, meelitas wanamoor.

Wend aga ütles: „Ei, meie ei mõista sinna peale istuda. Näita ometi ise!“ Wanamoor näitas käega ja ütles: „Waadake nii, nii: jalad seie, pea sinna!“ Wend aga jälle.

„Istu ometi ise peale, et me’ näeks! Meie ei saa ju muidu aru!“

„Teie kaapsta pead“, pahandas wanamoor, „waadake, nii istuge peale!“ Ja istus wankrisse.

Nii pea kui wanamoor wankris oli, lükas wend wankri ühes mooriga ahju ja rabas ahju ukse ruttu kinni panna.

Noh, nüüd oli lastel oma tuba oma luba.

„Lähäme aga nüüd ruttu teele, enne kui kuri wana tuleb!“ ütles wend.

Paniwad siis teine teise pastla jalga; wend pani oma pastla edasipidi, õde oma pastla tagurpidi. Wõtsiwad majakese seinast weel saia ja ruttasiwad teele.

Ei kestnud kuigi kaua — juba wanamees kodus.

Astub tuppa; tuba moori haisu täis.

Nuusutab ja norsutab ninaga ja ütleb: „Mis see on?“

„Wanamoori moka haisu,
„Wana Kärdu kärsa haisu!“

„Oi, teie üleannetumad kutsikad! Küll ma teid kätte saan, ärge kartke, kassipojad!“ ütles ja pani plagama.

Õde ja wend oliwad seni suure järwe äärde jõudnud ning wend ütles:

„Kül wanamees tuleb meile pea järele, lähäme eest ära kuuse otsa!“ Läksiwad ka kuuse otsa. Õe hõbe helmekesed aga paistsiwad wette. Wanamees tuleb lõõtsutates nagu koer ja jäeb järwe äärde seisma.

„Mis lugu see on? Üks ühe jalaga inimene on ikka tulnud ja teine läinud!“ Näeb wiimaks õe hõbe helmede läike järwes.

„Oi, teie kawalad kutsikad, lähäwad wette warjule! Küll ma teid kätte saan!“ Hakkab järwe tühjaks jooma. Tõmbab sõõmu, tõmbab teise — juba järwe ääred kuiwad. Tõmbab sõõmu, tõmbab teise — juba wesi kaub. Tõmbab sõõmu ja tõmbab teise — patsti! lähäb wanamees lõhki.

Nüüd tuliwad wend ja õde kuuse otsast maha, läksiwad saiast majakese juure tagasi, sõiwad ja wõtsiwad kaasa, mis aga jaksasiwad ja läksiwad siis kodu.

Wirmalised.
Üks mõisa herra sõitis külmal talwel iga neljapäew öösi kottu ära ning tuli alles koidu eel tagasi.

Herra oli kõwaste ära keelanud, et keegi teda saatma ega wastu wõtma ei pidanud tulema. Rakendas ise hobuse ette ning wõttis tagasi tulles ka ise jälle lahti. Hobuse riistu ega hobust ennast ei näitanud ta kellegille; lubas seda ära tappa, kellel julgust oleks olnud, tema sala talli tungida. Talli wõtit kandis ta päewal ihupõues, öösel aga hoidis ta teda woodis pea all.

Herra kutsar aga ei hoolinud sest keelust midagi, waid tahtis salamahti kord näha, missugune hobune ja missugused sõidu riistad herral sala tallis warjul oleks ja kuhu herra iga neljapäew õhtu sõidab.

Läks nüüd julge mees ühel neljapäewasel õhtul aegsaste talli ja istus sala ukse kõrwa pimedasse nurka.

Ei kestnud kuigi kaua, seal tuli herra ja tegi sala talli ukse lahti. Korraga läks suur tall walgeks, nagu oleks mitu kümmend küünalt põlema sütitatud. Kutsar rusus end talli nurka kokku nagu siil, sest oleks herra teda silmanud, siis oleks temal lubatud palk oodata olnud.

Nüüd tõmbas herra saani wälja; see läikis just kui sepapaja esine.

Seni kui aga härra hobuse järele läks, puges kutsar saani alla.

Rakendati nüüd hobune ruttu ette, ning pandi saanile ja hobusele tekk peale, et ime walgus mitte mõisa rahwa silmi ei ulataks.

Kutsar ronis tasakesi saani alt wälja ja astus saani taha jalakste peale, kus teda õnneks ka herra ei silmanud.

Oli kõik korras, siis istus herra saani ja hobu ja mees läksiwad edasi, et saani jalaksed hulusiwad — ikka põhja poole.

Paari tunni pärast silmas kutsar, et hobuse ja saani tekk kadunud oliwad ning hobu ja sõiduriist jälle kui tuli hiilgasiwad.

Nüüd nägi ka kutsar, kudas kõigilt poolt herrasid ja prouasid niisamasuguste hobuste ja saanidega lähemale kihutasiwad. See oli üks kohin ja kahin! Sõitjad traaweldasiwad üks teisest läbi ja mööda, nagu oleks neil tuhandate rublade peale käsi löödud ehk kõige suurem pulma sõit ees olnud. Wiimaks sai mees aru, et sõit pilwedest üle käis, mis nagu siledad järwed sõitjate all läikisiwad.

Mõne aja pärast jäiwad sõitjad wähemaks ja ikka wähemaks ning kutsari herra ütles naabri herrale: „Wend, teised wirmalised lahkuwad, lähäme ka!“

Herra ja kutsar lendasiwad jälle kodu poole. Teisel päewal rääkis mõisa rahwas, et nad eluilmas mitte niisugust wirmaliste wehklemist polnud näinud, kui minewal ööl.

Kutsar aga pidas oma suu kinni ning ei rääkinud kellegille omast öösisest reisist. Pärast olla ta oma pojapojale wanas põlwes ometi nähtud asja ära rääkinud ning selle käest lagunenud see jutt laiale. Täna päewani aga käida weel mitmed inimesed wirmaliseks, ning kui sa talwe ajal kanget wirmaliste wehklemist näed, siis pidada nad pulma pidu.

Ahjualune.
Mõisa herra käskis kokka head sööki keeta.

Seisis ka suur katel tulel, kus kes teab mitme talle liha sees warises.

Kokk istus katla ees ja õhutas tuld.

Korraga tuleb ahju alt põranda seest weike mehike wälja ja küsib:

„Armas sõber, anna mulle ka natuke hüwa rooga maitseda! Kõht mull tühi ja süda wesine nagu kalapüüdjal.“

„Ei tohi anda,“ wastas kokk, „isegi suur pere ootamas.“

„Anna tilgake leentki!“ palus weike mehike uueste.

„Noh, wõta siis peale!“ ütles kokk ja andis mehikesele kulbi täie leent kätte.

Aga niipea kui kulp mehikese käes oli, sõi ta silmapilk terwe paja tühjaks ja kadus siis jälle ahju alla ära.

Mis nüüd ehmatand leehoidjal peale hakata!

Läks waene mees herra juure ja rääkis asja lu’u nuttes ja kaebades ära.

Herra ei uskunud koka juttu küll esite mitte, aga kui see asja Jumala nime suhu wõttes ihust ja hingest tõendas, siis sai herra oma meele paha üle ometi wõimusse ja käskis kokka uut pada tulele panna. Lisas aga kindlaste juure: „Kui weike mehike jälle peaks tulema, siis wiruta talle kulbiga pähä!“

Kokk läks tööle ja peagi warises jälle pidu roog tulel.

Jällegi tuleb weike mehike ahju alt wälja ja palub natuke leent kotikese sisse, mis tall kaelas oli.

„Ei tohi anda!“ ütles kokk. „Herra käskis sulle kulbiga pähä wirutada.“

„Ära löö, armas sõber!“ palus weike mees. „Küll ma sind jälle aitan, kui sull mõnikord kitsas käes on. Mu naine on kodus haige! Ei ole mull roa tegijat ega wee toojat. Lase, ma panen ühe kulbi täiegi leent seie kotikese sisse, et waesel ohkajal natukenegi keha kinnitada!“

Kokk mõtles ka: „Ega ta ometi nii häbemata ei wõi olla kui enne, ja kui palju tema haige naisterahwas siis ometi ära süüa jõuab!“ Andis kulbi mehikese kätte.

Silmapilk oli leem ühes lihaga kotis, pada tühi ning mehike kadunud.

Mis nüüd teha?

Kokk kaebas herrale jälle oma õnnetuse ära ning nuttis ja kaebas weel enam kui enne. Herra sai wihaseks kui tuli, sõimas kokka ja lubas teda sellesama korraga majast wälja ajada, kui ta kolmaskord ka weel oma ametit paremine ei mõistaks pidada. Weikest mehikest käskis aga herra silmapilk surnuks lüüa, kui see ennast köögis peaks näitama.

Jällegi uus pada tulel.

Weike mehike ka seal.

Kokk wõttis kulbi ja karjus: „Herra käskis sind otse kohe surnuks lüüa, sina petis!“

„Ära löö, armas sõber! Kes teab, mis puudus ja nälg sind isegi weel elus ootab. Küll ma sind siis jälle aitan, kui wõin. Mull wäeti laps kodus näljas, haige abikaasa suri ära: ei ole mull enam söögi keetjat ega joogi toojat. Anna mu wäetile lapsele ometi pool kulbi täitgi leent!“ palus weike mehike.

Koka süda läks jällegi haledaks ja ütles ka seekordki hea mees: „Kui palju niisugune lapse põnnike siis ometi ära süüa jaksab! Säh, wõta peale!“

Silmapilk oli aga jälle pada tühi ja weike mehike kadunud.

Nüüd oli waesel kokal palk oodata.

Wärisewa healega ütles ta herrale: „Weike mees warastas jälle leeme tulelt ära!“

„Sina üleannetu, kasi minema!“ karjus herra.

„Et sa mind aga seie maani truuste teeninud oled, sellepärast luban sind weel täna ööseks seie jäeda, aga homme pane oma kribu-krabu kraam kokku ning kasi minema!“

Herra pani kubja leent keetma ja ütles: „Kui weike mehike end jälle piaks näitama, siis löö ta otsekohe surnuks!“

„Hea küll, herra!“ ütles kubjas, „Küll ma talle wirutan.“

Pandi pada tulele.

Jällegi weike mehike seal ja palub natuke leent.

„Wõi, leent sulle tarwis, sina kelm!“ karjus kubjas ning wirutas weikesele mehikesele niisuguse paugu kulbiga pähä, et mehike kui kera ahju alla tagasi weeris.

Roog sai ka walmis ja herra meel oli hea. „Ega mehike nüüd enam oma nina põletama ei tule!“ ütles ta.

Teisel päewal wõttis kokk oma waranduse kotikese selga ja tahtis köögist wälja minna.

Korraga weike mehike seal, pea rätikuga kinni siutud ja ütleb kokale: „Tule sõber, jäta mind ka Jumalaga! Mull on sulle teele weel midagi kaasa anda.“

Kokk sammus ka mehikesele järele.

Ahju all oli ilus suur elukoht, kus mitmet moodi asju ja wärkisi sees.

Mehike wiis koka esimesest tuast läbi ja jäi siis weikeses kambris laudikese ette seisma Wõttis laudilt karbikese ja ütles: „Säh, sõber! Siin on su hea teu eest palk. Kui sull midagi tarwis on, siis koputa aga nimetse sõrmega karbi kaane peale ja nimeta oma soowi.“

Kokk tänas weikest meest kingituse eest ning tuli jälle kööki tagasi.

Kubjas oli sellkorral ka köögis.

Kokk wõttis karbikese, koputas nimetse sõrmega kaane peale ja lisas juure: „Leiwa kott teekäiale!“

Kohe leiwa kott wäljas. Kokk laskis weel mitu asja karbikese abil wälja tulla ja kubjas ei jõudnud karbikest mitte küllalt imestada. Küsis siis: „Ütle ometi, sõber, kust sa selle kalli karbikese said?“

Kokk rääkis kubjale kõik ära ja läks siis ise teele.

„Kui asi nii on, siis pian ma weikese mehikese käest niisama suguse karbikese saama. Küll ma eilase kõrwalopsu jälle heaks teen. Oot, oot, panen paja tulele!“

Kubjas keedab ja keedab, keedab ja oodab, aga mehike ei tule. Hüiab wiimaks: „Sõber, tule ometi külaliseks!“

Oli ka weike mehike seal.

„Miks sa mind kutsud? Mull koka sööki küllalt weel kodus,“ ütles weike mees.

„Katsu ometi! Ega ta midagi ei maksa!“ ütles kubjas.

Weike mees katsus ka ja ütles siis: „Ole terwe! Tule nüüd kaasa, ma maksan ka kulu ära.“

„Mis suur kulu see ka on!“ ütles kubjas ning astus rõõmsal meelel weikesele mehikesele järele.

Kubjas sai ka karbikese; tuli tänamata ja sõna lausumata weikese mehikese juurest ära. Ruttas siis herra juure ning palus tähele panna, mis sünnib, kui ta sõrmega karbi kaane peale koputab.

Koputas ka.

Karbist tormas weike mees wälja, raud nui käes ja hakkas herrat ja kubjast wemmeldama, kunni mõlemad pool surnud maas oliwad. Kadus siis ühes karbikesega ära.

Weikest mehikest ei näinud aga keegi pärast seda enam.

Tumm naine.
Neljapäewasel õhtul oli noor peremees üksi kodus, kes teab kus pererahwas oli. Noormees tegi oma õhtase toimetuse ja tallituse ära ning heitis siis magama.

Arwata poole öö ajal ärkas mees ülesse ning kuulis, kudas keegi ukse kõrwast oherdi haugust sisse tuli ning siis kammert mööda ümber luusima hakkas. Mees sai aru, et siin enam õige lugu ei wõinud olla.

Tõusis ruttu ülesse ning tegi kadakase kepiga kolm risti oherdi haugu peale ja pistis kepi otsakese haugu ette.

Süütas nüüd peergu põlema ja hakkas kammert silmitsema.

Ennäe! kesk kammert seisis noor tüdruk, ilus kui pilt ja waatas nagu paludes noore mehe peale, et see ta jälle wälja laseks.

Noormees küsis: „Kes sa oled? Kust sa seie said? Mis sa otsid?“

Tüdruk ei lausunud mitte musta ega walget.

„Hea küll!“ ütles peremees, „ma sind ka wälja ei lase!“

Enne ei saa aga keegi wilbus ära minna, kui kinnipanija teda ise ei luba.

Mõne aja pärast läks see noor neiu peremehe meelest nii armsaks, et ta ennast temaga laulatada laskis ja uhked pulmad pidas.

Noorik oli ja jäi sellegi pärast tummiks.

Alles mõne aasta pärast, kui noorikust juba mitme lapse ema oli saanud, nägi peremees kirikus, et tema naine endamisi naeratas.

Kodus hakkas mees järele pärima, miks naine kirikus naernud. Päris ja päris ning ei jätnud naist enam rahule.

Ja waata! naine ütles: „Kui sa mulle ütled, kust ma seie sain, siis ma sulle ka ütlen, mikspärast ma kirikus naersin!“

Mees põikles küll wastu, aga ütles wiimaks ometi:

„Räägi sina enne, küll ma siis ka ütlen!“

Naine ka rääkis: „Ma waatasin kesk jutluse ajal ülesse kiriku lakke ning nägin, kudas Wanapagan seal lames ja nende kirikuliste nimesi suure toore hobuse naha peale ülesse kirjutas, kes jutluse ajal magasiwad. Wiimaks sai nahk juba nimesi täis ning nüüd katsus Wanapagan teda hammastega laiemaks wenitada. Seal katkes korraga nahk ning werised koiwad käisiwad Wanapaganale kui plaksti! wastu nägu… Sellepärast ma ep naersin.“

Nüüd ei peasnud ka mees kuhugi, waid pidi naise wastu ka oma lubamise ära täitma.

„Waata siit ep sa sisse tulid!“ näitas mees sõrmega oherdi haugu peale ja wõttis kepi otsakese haugu seest wälja… naine oli kui maa alla kadunud.

Küll otsis ja hõikus mees teda kõigilt poolt, nuttis ja kutsus jälle! aga mis kadunud, see kadunud!

Mõnikord ööseti aga, kui weike tütreke nuttis, siis kuuldi naise hella heal teda kussutama ja waigistama.

Hommiku leiti siis woodi eest mitme sugust maiuse toitu, raha ja ilusaid riideid. Ning kui tütreke ükskord mehele läks, siis leiti ühel hommikul tütre woodi ees päratu hulk kulda, hõbedat ja kallid riideid.

Toojat ennast ei ole aga kellegi silm näinud.

Üks ainus kord silmanud mees linnas oma endist naist suures uhkes tõllas.

Hundi loomine.
Kui wana Jumal maailma ja kõik loomad oli loonud, küsis ta kuradi käest: „Mis sa arwad, kas ’pole minu töö kiidu wäärt? Wõi arwad sa, et mõni tähtjas taim, wõi kasuline loom weel puuduks! Wõi arwad aa, et mäed mitte küllalt kõrged, järwed mitte küllalt sügawad ’pole?“

Niisugune lahke küsimene oli kuradil wäga meele pärast. Ta wõttis südame rindu ja wastas: „Ega su töö laidu wäärt küll ei ole, aga minu arwates on ikka mõnda looma weel tarwis.“

„Missugust looma siis!“ küsis wana Jumal imestades.

„Noh, üht niisugust looma,“ wastas kurat, „kes metsa wõiks kaitseda, et wallatumad karjapoisid puid ei koori ega oksi maha ei lõigu, et jänes ega kitsekene õrnu kaswusi ära ei näri.“

„Kas ma siis ei ole wana karu ja roomaja ussi metsa pannud?“

„Oled küll,“ ütles wana Tühi; „aga kui talw tuleb, heidawad need wahid magama ja siis on mull ikka meel hale, metsa nii kaitsejata näha, nagu waest last.“

Wana kurat tahtis aga ise üht kurja looma luua, kes Jumala õrnu loomi pidi murdma ja kõigil pool kurja tegema.

„Missugune loom puudub siis sinu aru järele weel?“ küsis Jumal.

„Selle looma tahaks ma ise luua, kui sa lubad,“palus wana Tühi.

„Hea küll; mull ’pole selle wastu midagi,“ ütles Jumal.

„Aga üht asja palun ma weel. Waata, minul ei ole mitte seda jõudu, kelle läbi ma oma loomale wõiks hinge anda. Kui sa mulle niisuguse sõna annad, küll sa siis näed, et minu loom sinu omadest mitte halwem ’pole.“

„Jah, seda täidan ka. Kui sa oma looma oled walmis teinud, suu ja silmad õige koha peale pannud, siis ütle: „Tõuse ülesse, söö kurat ära!““