Aja ebareaalsus (ehk Aja mittereaalsus) - 2

Nii et kui a-seeriat võtta suhete seeriana, siis tekib vastuolu, kui reaalsuse kohta väidetakse a-seeriat. Kas seda võiks võtta omaduste seeriana ja kas see annaks parema tulemuse? Kas on olemas kolm omadust – tulevikulisus, olevikulisus ja minevikulisus – ja kas sündmused muutuvad pidevalt esimesest teise ja teisest kolmandasse?

Mulle tundub, et väga vähe saab öelda seisukoha kasuks, et a-seeria muutused on omaduste muutused. Pole kahtlust, et minu kogemuse M minupoolne ootus, kogemus ise ja mälestus sellest kogemusest on kolm seisundit, millel on erinevad omadused. Aga need kolm erinevat omadust ei ole mitte tuleviku M-il, oleviku M-il ja mineviku M-il. Need omadused on kolmel eri sündmusel – M-i ootusel, M-i enda kogemisel ja M-i mäletamisel, millest igaüks on omakorda tulevikus, olevikus ja minevikus. Seega ei kinnita see seisukohta, et a-seeria muutused on omaduste muutused.

Aga me ei peame sellesse küsimusse edasi süvenema. Kui a-seeria tunnused oleksid omadused, siis tekiks sama raskus mis juhul, kui nad oleksid suhted. Tõepoolest, nagu ennegi, ei ole nad ühitatavad ja nagu ennegi, on igal sündmusel nad kõik. Seda saab seletada ainult nii nagu enne, öeldes, et igal sündmusel on nad kordamööda. Ja seega oleks tehtud samasugune eksijäreldus nagu eelmisel juhtumil. (Märkus 5. Väga tavaline on esitada aega ruumilise liikumise metafoori abil. Aga kas see peab olema liikumine minevikust tulevikku või tulevikust minevikku? Kui a-seeriat võtta omaduste seeriana, siis võetakse seda loomulikult liikumisena minevikust tulevikku, sest olevikulisuse omadus on kuulunud minevikuseisunditele ja saab kuuluma tulevikuseisunditele. Kui a-seeriat võtta suhete seeriana, siis saab liikumist võtta mõlematpidi, sest kumbagi suhte lõppliikmetest saab võtta sellena, mis liigub. Kui sündmusi võetakse kindlaksmääratud olevikulisusepunktist möödaliikuvana, siis kulgeb liikumine tulevikust minevikku, sest tulevikusündmused on need, mis pole sellest punktist veel möödunud, ja minevikusündmused on need, mis on juba möödunud. Kui olevikulisust võtta liikuva punktina, mis on järgemööda suhtes iga sündmusega sündmuste seeriast, siis kulgeb liikumine minevikust tulevikku. Seega me ütleme, et sündmused tulevad tulevikust, kuid ütleme, et me ise liigume tuleviku poole. Sest iga inimene samastab end pigem oma olevikuseisundiga kui oma tuleviku- või minevikuseisundiga, sest olevik on ainus, mille kohta tal on otsene kogemus. Ja seega mina, kui seda üldse liikuvana kujutatakse, kujutatakse liikuvana koos olevikulisusepunktiga piki sündmustevoogu minevikust tulevikku.)

Me tulime järeldusele, et a-seeria omistamine reaalsusele sisaldab vastuolu ning et järelikult a-seeria ei saa reaalsusele vastata. Et aga aeg sisaldab a-seeriat, siis järelikult aeg ei saa reaalsusele vastata. Iga kord, kui me teeme otsustuse, et miski eksisteerib ajas, me eksime. Ja iga kord, kui me tajume, et miski eksisteerib ajas, – mis on ainuke viis, kuidas me üldse asju tajume – siis me tajume seda enam või vähem nõnda, nagu ta reaalselt ei ole.

Aeg on fundamentaalne?
Peame vaatlema üht võimalikku vastuväidet. Võib öelda, et me eitame aega sel alusel, et aega ei saa selgitada ilma aega eeldamata. Aga kas äkki see ei tõesta mitte seda, et aeg on kehtetu, vaid seda, et aeg on fundamentaalne? Võimatu on näiteks selgitada headust või tõde, kasutamata selgituse osana terminit, mida tuleb selgitada, ja seetõttu me lükkame selgituse tagasi kui kehtetu. Aga sellepärast me veel ei lükka tagasi mõistet kui ekslikku, vaid tunnustame seda millegi fundamentaalsena, mida pole küll võimalik selgitada, kuid mis ka ei nõua selgitust.

Aga siin see ei kehti. Mõiste võib olla reaalsuse kohta kehtiv, kuigi tal ei saa olla kehtivat selgitust. Kuid ta ei saa olla reaalsuse kohta kehtiv, kui selle rakendamine reaalsusele toob kaasa vastuolu. Aga me alustasime osutamisega, et aja puhul on niisugune vastuolu – et a-seeria tunnused on omavahel ühitamatud – ning ometi on nad iga liikme kohta tõesed. Kui seda vastuolu ei kõrvaldata, siis tuleb ajamõiste tagasi lükata kui kehtetu. Selle vastuolu kõrvaldamiseks esitatigi seletus, et tunnused kuuluvad liikmetele järgemööda. Kui siis see seletus ebaõnnestus, sest ta oli tsirkulaarne, jäi vastuolu kõrvaldamata ning ajamõiste tuleb tagasi lükata mitte sellepärast, et seda pole võimalik selgitada, vaid sellepärast, et vastuolu pole võimalik kõrvaldada.

Ajaillusiooni päritolu
Kui see, mis on juba öeldud, on kehtiv, on see adekvaatne alus aja tagasilükkamiseks. Võib aga lisada veel ühe kaalutluse. Nagu nägime, seisab ja kukub aeg koos a-seeriaga. Aga isegi kui ignoreerida vastuolu, mille me äsja avastasime a-seeria rakendamises reaalsusele, kas üldse on olnud mingit positiivset alust oletada, et a-seeria on reaalsuse suhtes kehtiv? Miks me usume, et sündmusi tuleb eristada mineviku-, oleviku- ja tulevikusündmusteks? Ma arvan, et see uskumus tekib eristustest meie kogemuses.

Igal hetkel on meil teatud tajumused, samuti on mul mälestus teatud teistest ja veel kolmandate ootus. Otsene tajumus ise on vaimuseisund, mis on kvalitatiivselt erinev tajumuste mäletamisest ja ootusest. Sellel põhineb uskumus, et tajumusel endal on teatud tunnus siis, kui mul see tajumus on, ning see asendub teiste tunnustega siis, kui ma seda mäletan või ootan – neid tunnused nimetatakse olevikulisuseks, minevikuliseks ja tulevikulisuseks. Olles need tunnused selgeks saanud, rakendame neid muudele sündmustele. Kõike, mis on samaaegne otsese tajumusega, mis mul praegu on, nimetatakse olevikuks, ning ollakse isegi seisukohal, et olevik oleks olemas ka siis, kui kellelgi üldse poleks otsest taju. Samamoodi peetakse mäletatavate tajumuste ja oodatavate tajumustega üheaegseid akte minevikuks või tulevikuks, ja seda laiendatakse jällegi sündmustele, millega ükski tajumus, mida ma praegu mäletan või ootan, ei ole üheaegne. Aga meie uskumus kogu eristuse kohta on pärit eristusest tajumuste ja tajumuste ootuste või mälestuste vahel.

Otsene taju on olevikus siis, kui see meil on, ja olevikus on ka see, mis on sellega samaaegne. Esiteks on selles definitsioonis ring, sest sõnad "kui see mul on" võivad tähendada ainult "kui see on olevikus". Aga kui me need sõnad välja jätaksime, siis oleks see definitsioon väär, sest mul on palju otseseid tajumusi, mis on eri aegadel ning mis ei saa seetõttu kõik olla olevikus, välja arvatud järgemööda. See aga on a-seeria fundamentaalne vastuolu, mida me juba vaatlesime. Siin ma tahan vaadelda üht teist asja.

Näivat olevikku ei saa aluseks võtta
Otsesed tajumused, mis mul praegu on, on need, mis praegu langevad minu "näiva oleviku" alla. Nendest, mis selle alla ei lange, võib mul olla ainult mälestus või ootus. Aga "näiva oleviku" pikkus on olenevalt asjaoludest erinev ja see võib samal ajal olla kahe eri inimese jaoks erinev. Sündmus M võib olla samaaegne nii X-i tajumusega Q kui ka Y-i tajumusega R. Teatud hetkel võib Q olla lakanud olemast X-i näiva oleviku osa. Seetõttu läheb M sel hetkel üle minevikku. Aga samal hetkel võib R ikka veel olla Y-i näiva oleviku osa. Ja seetõttu on M olevikus selsamal hetkel, mil ta on minevikus.

See on võimatu. Tõepoolest, kui a-seeria oleks puhtsubjektiivse iseloomuga, siis raskust ei oleks. Me võiksime öelda, et M on X-i jaoks minevikus ja Y-i jaoks olevikus, nii nagu me võiksime öelda, et see on X-i jaoks meeldiv ja Y-i jaoks valuline. Kuid me vaatleme katseid võtta aega reaalsena, millenagi, mis kuulub reaalsusesse endasse, mitte ainult meie uskumustesse selle kohta, ja see saab nii olla ainult juhul, kui a-seeria kehtib ka reaalsuse enda kohta. Ja kui kehtib, siis peab M olema igal hetkel kas olevikus või minevikus. Ta ei saa olla mõlemas.

Seetõttu ei saa olevikku, mille sündmused reaalselt läbivad, määratleda sellena, mis on samaaegne näiva olevikuga. Tal peab olema kestus, mis on fundamentaalse faktina fikseeritud. See kestus ei saa olla sama mis kõikide näivate olevikkude kestus, sest kõikidel näivatel olevikkudel ei ole üks ja seesama kestus. Ja seega võib sündmus olla minevikus, kui ma kogen seda olevikulisena, või olevikus, kui ma kogen seda minevikulisena. Objektiivse oleviku kestus võib olla tuhandik sekundit. Või sajand, ja George IV ja Edward VII troonileasumine võivad olla ühe ja sellesama oleviku osa. Mis alust võib meil olla uskuda säärase oleviku olemasolusse, mida me kindlasti ei vaatle kui olevikku ja millel puudub suhe sellega, mida me vaatleme kui olevikku. Kui me nende raskustega rindapistmise vältimiseks asume seisukohale – millel mõnikord on oldud –, et olevik a-seerias ei ole lõplik kestus, vaid pelk punkt, mis eraldab tulevikku minevikust, siis me leiame teisi, sama tõsiseid raskusi. Tõepoolest, siis on objektiivne aeg, milles sündmused on, midagi äärmiselt erinevat ajast, milles me neid tajume. Ajas, milles me neid tajume, on muutliku lõpliku kestusega olevik ning seetõttu jaguneb ta koos tuleviku ja minevikuga kolmeks kestuseks. Objektiivsel ajal on ainult kaks kestust, mida eraldab olevik, millel pole peale nime midagi ühist kogemuse olevikuga, sest ta pole kestus, vaid punkt. Mis on meie kogemuses niisugust, mis annab meile vähimagi aluse uskuda niisugusesse ajasse?

Ja nõnda tundub, et aja reaalsuse eitamine polegi nii paradoksaalne. Seda on nimetatud paradoksaalseks sellepärast, et see on tundunud meie kogemusele nii räigelt vastu rääkivat – sundivat meid käsitama koguni illusioonina seda, mis esmapilgul paistab andvat reaalsuse teadmise. Aga nüüd me näeme, et meie ajakogemus – mille keskmes tegelikult ongi näiv olevik – ei oleks mitte vähem illusoorne, kui oleks olemas reaalne aeg, milles eksisteerivad meie kogemuse reaalsused. Meie vaatluste näiv olevik – mis on minul ja sinul nii erinev – ei saa vastata vaadeldavate sündmuste olevikule. Ja järelikult ei saa meie vaatluste minevik ja tulevik vastata vaadeldavate sündmuste minevikule ja tulevikule. Mõlema hüpoteesi puhul – ükskõik kas me võtame aega reaalsena või mittereaalsena – vaadeldakse kõike näivas olevikus, kuid mitte miski, isegi mitte need vaatlused ise, ei saa kunagi olla näivas olevikus. Ja sel juhul ma ei näe, et me öeldes, et miski ei ole üldse kunagi olevikus, käsitaksime kogemust palju illusoorsemana kui öeldes, et kõik läbib mingi täiesti teistsuguse oleviku.

C-seeria reaalsus on võimalik
Meie järeldus on siis, et ei aeg tervikuna ega a- ega b-seeria ei eksisteeri reaalselt. Kuid see jätab võimaluse, et c-seeria eksisteerib reaalselt. A-seeria lükkasime tagasi vastuolulisuse tõttu. Ja selle tagasilükkamine tõi kaasa b-seeria tagasilükkamise. Ja me ei leidnud mingit säärast vastuolu c-seeriast, ja a-seeria kehtetusest ei järeldu c-seeria kehtetus. Seetõttu on võimalik, et reaalsused, mida me tajume sündmustena ajaseerias, moodustavad tegelikult mitteajalise seeria. Lähtudes sellest, kuhu me seni oleme välja jõudnud, on ka võimalik, et nad sellist seeriat ei moodusta ning et nad on reaalsuses ei ole ka seeria, nagu nad ei ole ajalised. Kuid ma arvan – kuigi mul pole siin ruumi sellel küsimusel peatuda –, et esimene seisukoht, mille kohaselt nad reaalselt moodustavad c-seeria, on tõenäolisem.

Kui see peaks olema tõsi, siis järelikult on nende reaalsuste meiepoolses tajumises sündmustena ajas nii mingi tõde kui ka mingi eksitus. Aja petliku vormi kaudu taipame mõningaid nende tegelikke suhteid. Kui me ütleme, et sündmused M ja N on üheaegsed, siis me ütleme, et nad hõivavad ajaseerias ühe ja sama asendi. Ja selles on mingi tõde, sest reaalsused, mida me tajume sündmustena M ja N, hõivavad tõesti ühe ja sama asendi teatud seerias, kuigi mitte ajalises seerias.

Jällegi, kui me väidame, et sündmused M, N, O on kõik eri aegadel ning on selles järjekorras, siis me väidame, et nad hõivavad eri asendid ajaseerias ning et N-i asend on M-i ja O vahel. Ja on tõsi, et reaalsused, mida me näeme nende sündmustena, on seerias, kuigi mitte ajalises seerias, ning et nende asendid selles on erinevad ning et selle reaalsuse asend, mida me tajume sündmusena N, on nende reaalsuste asendite vahel, mida me tajume sündmustena M ja O.

Kui see seisukoht omaks võetakse, siis tulemus meenutab siiamaani mitte Kanti, vaid Hegeli tulemusi. Tõepoolest, Hegel vaatles ajaseeria järjestust peegeldusena, olgugi moonutatud peegeldusena millestki ajatu reaalsuse reaalses loomuses, kuna aga Kant nähtavasti ei kaalunud võimalust, et miski noumenoni loomuses vastab ajalisele järjestusele fenomenis [ nähtumuses].

Uued küsimused
Aga küsimus, kas säärane objektiivne c-seeria eksisteerib, peab jääma tulevastesse arutlustesse. Ja meile suruvad end peale paljud muud küsimused, mis vältimatult tekivad, kui aja reaalsust eitatakse. Kui on olemas säärane c-seeria, siis kas asendid selles on viimsed faktid või on nad määratud mingi neile kõigile omase omaduse erineva määraga objektides, mis nendes asendites on? Ja kui viimane, siis mis see omadus on ja kas asjade paistmise hilisematena määrab selle suurem määr ja nende paistmise varasematena nende väiksem määr, või on tõsi vastupidine? Võib-olla sõltub nende küsimuste lahendusest nende lootuste ja kartuste kinnitamine ja tagasilükkamine, mis puudutavad universumit.

Ja jällegi, kas nähtumuste seeria ajas on seeria, mis on pikkuselt lõpmatu või lõplik? Ja mida peale hakata nähtumuse enesega? Kui me taandame aja ja muutumise nähtumusele, kas siis mitte paratamatult nähtumusele, mis muutub ja mis on ajas, ja kas see siis ei näita, et aeg on ikkagi reaalne? See on kahtlemata tõsine küsimus, kuid ma loodan tulevikus näidata, et sellele saab anda rahuldava vastuse.