Tõde ja õigus III - 01

  A. H. TAMMSAARE.
  
  
  TÕDE JA ÕIGUS
  
  
  ROMAAN.
  
  III JAGU.
  
  
  NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS.
  
  Trükitud J. Mällo trükikojas
  Tartus 1931. a.
  
  
  I.
  Soe ja sume pilvealune juulikuu hommik. Öösi oli sadanud tublisti vihma ja nüüd suikus ilm nagu mõttes, kas uuesti sadama hakata või päike lahti teha. Ajuti viskas kusagil tänavanurgal tuuleõhku nagu leitsakut näkku, kuid see vaibus juba järgmisel silmapilgul, olles aurust ja agulihaisudest liig raske kaugemale kandumiseks. Aga ülal pidi olema tuult, sest vabrikukorstnate pursatud suitsujoad sirutusid peletisliku eluka kahmavate kätena või ähvardavalt heidetud mustade lingudena üle ähmase linna, et haarata teda kogu tema rõõmude ja muredega.
  
  Kusagil kiviprügituseta tänavate ristpunktil lohus oli sogane veeloik ja seal solistasid räpased lapsed paljajalu, poolest säärest saadik sees. Ise kilkasid ja vadistasid nad heledasti, nagu oleks aguli tänavapori täis puhast õnne ja rõõmu. Indrek ei saanud muidu, kui pidi tahes või tahtmata üürikeseks peatuma, et pisutki laste rõõmust ja õnnest osa saada, sest ise polnud ta ei üht ega teist viimasel ajal kuigi palju leidnud — võib-olla sellepärast mitte, et ta oli neid otsinud kusagilt kõrgelt ja kaugelt, mitte aga lähedalt oma nina eest, oma jalge alt. Aga vaevalt oli ta seisatanud, kui hakkas puhuma mingi vabrikutoru — hundavalt, peaaegu kaebavalt.
  
  „Kas kuulete!“ hüüdis keegi seitsmene, kaheksane loiguslobistaja tähtsalt ja suurustavalt. „See on Dwigaatel. Isa ütles eile õhtul, et täna lasevad auru välja. Kindlasti! Nüüd töinabki teine. Küll varsti hakkavad teised ka, ega needki nüüd jäta.“
  
  „Ei jäta, ega seda ole,“ kinnitasid teised poisid kooris ja tütarlapsed lõid rõõmu pärast käsi kokku, nagu kuulutaks hundav vabrikutoru mõnda suurt pidupäeva.
  
  Indrek läks edasi. Siin-seal seisatasid inimesed kuulatades ja ümber vahtides, nagu otsiksid nad, kellega paar sõna vahetada, või nagu kardaksid nad midagi. Aga kui esimesele torule seltsis varsti teine, nagu lapsed seda asjatundlikult ennustanud, teisele kolmas, neljas ja veel enamgi, siis tuli inimesi, esijoones ikka naisi, hooviväravaistki välja, nagu oleks tänaval vabrikutorude kaja paremini kuulda või nagu peaks ühes kuulmisega midagi ka näha olema. Aga mahajäetud tänavate vaikuses ei näinud ükski midagi muud kui aga oma naabrit, kes kuulatas ja vahtis, nagu ta isegi, või mõnda vürtsipoodnikku, kes ootas ukse ees ostjat. Ainuke võõras näis siin olevat Indrek, aga tema teadis hundavatest vabrikutorudest esiotsa veel vähem kui kõik need teised. Tema teadis neist ainult niipalju, et nemad võtsid temalt sellegi rõõmu- ja õnneraasukese, mis ta esteks saanud veeloigus soperdavailt lastelt, sest torude ühesoodses, väsimatus ja lõikavas kogukisas tundus midagi kurjakuulutavat, peaaegu verist, mis ajas nukrusele.
  
  Ühel hooviväraval jäi Indrek seisatama. Tuhmunud ja pragunenud värviga kaetud postil seisis sedel, milles muu seas lugeda: „Ontli meeste ehk naesterahvas võib saada odavalt ilusa toa.“ Aga Indrek pidi neid sõnu mitu korda lugema, enne kui taipas nende mõtte, sest lugedes kuulas ta kahe naise juttu, kes sirutasid rääkides teise korra akendest oma pead välja.
  
  „Jumal seda küll teab, mis sest kõigest lõpuks tuleb, aina muud kui treigivad aga teised, aina lasevad aga auru välja,“ ütles noorem.
  
  „Häda tuleb, mis muud,“ vastas vanem. „Kui tööd ei tehta, kes siis palkagi maksab.“
  
  „Aga näe talvel said treigi eestki makstud,“ vaidles noorem vastu.
  
  „Aga kui palju sai surma, kui palju haavata?“ küsis vanem.
  
  Indrek astus väravast sisse, sest tuba oli saada hoovipealses majas. Juba mitut oli ta täna vaatamas käinud, aga kaup polnud ikka sel või teisel põhjusel sobinud. Ta oli tänavail edasitagasi lonkimisest juba tüdinud ja otsustas sellepärast esimese pakutava ulualuse vastu võtta, kui task ja muud olud vähegi lubavad.
  
  Korter 7 oli teisel korral ja uksel kohmakalt joonistatud saabas. Tähendab — kingsepp, aina taob, aina klopib, olgu hommiku vara või õhtu hilja. Aga ükskõik, Indrek koputas siiski uksele. Avama tuli suurekasvuline, tüse, pisut nagu käherduvate valgete juustega aastat kolmkümmend viis, nelikümmend vana mees, kelles polnud midagi muud iseäralikku, kui et ta oli kingsepaks nagu liig suur ja et ta silmad olid suure pea ja koguka keha tarvis liig väiksed, liig kulmude alla varju pugenud, kus nad hiilgasid kilavalt, peaaegu vesiselt, nagu kipuksid neisse aina pisarad, mida peletavad laud sagedase ja kelmikalt kavala pilgutamisega. Veel hiljemgi Indrek mõtles nende silmade avaldatud esimese mulje üle järele ja kunagi ei kahelnud ta, et juba ainult nende pärast poleks ta tahtnud siin läheduses elada. Aga kui tuba näitama ilmus naine, kes kasvult pikavõitu, oludele lahkuminevalt kitsaste õlgade ja puusadega, näolt haruldaselt puhta nahaga, nagu ei kuulukski ta siia majja, tegumoelt lahke ja jutukas, nii et Indrek sai varsti teada, perekonnas on veel kooliskäiv tütar, kes praegu maal sugulaste juures, siis unustas ta mehe silmade mulje ja oli valmis siia asuma, sest muu seas mõtles ta endamisi, et tütar peab olema tingimata emasse, samasuguste siniste silmadega ja pruunikate juustega, sama lahke ja jutukas, ainult hambad on tal terved suus, terved ja valged, kui ta naerab.
  
  „Näete,“ seletas naine, „selle kapi taga on uks, kust pääseb koridori, nii et meie toast pole ju tarvis läbi käiagi. Kui soovite, tõstame selle kapi vaheukse ette ja nõnda on teil täiesti oma ette tuba eraldi sissekäiguga: tulete, millal tahate, ja lähete, kui süda kutsub. Ja teie juures võivad käia, kes iganes soovib, nemad ei sega meid ja meie ei sega neid, olgu nad meeste- või naisterahvad.“
  
  „Mul ei ole siin tuttavaid, paar koolivenda ainult,“ lausus Indrek.
  
  „Peas noortel tuttavad tulevad,“ vastas naine. „Ja seda ärge kartke, et meie teid segame, ei seda ole. Meesterahvas kopsib vahel natukene, aga seda pole kuigi paljuke, sest ega ta päris kingsepp olegi. Tema käis enne vabrikus tööl, aga jaanuaris sai treigi ajal haavata, rikkusid, kurjad, teise käe ära, ei pea enam kirvest ega haamrit. Hea veel, et pahem, nüüd ikkagi teeb ja toimetab teine ja teenib mõne rubla, muidu jumal teab kus me otsaga oleksime olnd. Ja mind ja minu tööd ei kuulegi te, masina vurinat ehk vahel pisut. Aga kui paneme kapi tublisti ukse ette ja ukse lukku, siis pole sedagi kuulda. Ja kui tahate, siis panen ka teiselt poolt vastu ust kapi ning mujal on palksein. Kristil käivad vahel kooliõed, aga need kõik on vaiksed, kenad lapsed, naeravad ehk ainult mõnikord pisut.“
  
  „Tähendab, tütre nimi on Kristi,“ mõtles Indrek.
  
  Ta seisatas ja kuulatas, ilma et oleks lausunud sõnagi.
  
  Perenaine pidas tema vaikimist kahtlemise märgiks ja küsis lõpuks:
  
  „Aga kui küsida tohib, kus olete ametis?“
  
  „Ei olegi,“ vastas Indrek.
  
  Nüüd oli naise käes kord kahelda, kas üldse maksab tuba anda inimesele, kel pole ametit ega teenistust. Ja ometi meeldis see noormees talle. Sellepärast ta küsis: „Mõtlete kohta otsida?“
  
  „Ei,“ vastas Indrek sõnakehvalt, sest vabrikutorude lakkamatu hundamine mõjus temasse millegipärast rusuvalt.
  
  „Siis peate küll olema rikas,“ arvas naine.
  
  „Sugugi mitte,“ naeratas Indrek ja vaatas naisele otsa. Ja see oleks nagu just seda oodanudki, sest ta hakkas südamlikult naerma ja ütles:
  
  „Muidugi, sest mis otsiks rikas meie agulisse, temal on parematki paika küll.“
  
  Aga äkki jäi ta mõttesse, vari lendas tal üle näo ja paar sammu Indrekule lähemale astudes ta küsis saladuslikult:
  
  „Ega ometi mõni niisuke mässumees, kes kihutab treikima ja elab põranda all?“
  
  „Ka mitte,“ naeratas Indrek endiselt ja vaatas naisele uuesti otsa.
  
  „Nojah, mitte,“ oli ka naine nõus ja lisas juurde: „Ja kuigi olete või te seda siis minule ütlete. Aga ma palun teid südamest, et kui teil tõesti on mässude ja treikidega tegemist seal põranda all, ärge siis tulge meie juurde. Mul on oma meesterahvaga juba küllalt sellepärast sõdimist, mis veel siis, kui mõni teine lisaks tuleb. Ütelge nüüd isegi, mis ta otsib neile koosolekutele, kus on aina politsei ja kasakad, aina kanged kõnemehed ja näokatted, kividega pildumised ja püssipaugutamised, kinnivõtmised ja peksmised. Kui käiks veel vabrikus, siis oleks teine asi, läheks teistega ühes, aga ta ei käi ju. Temal on oma mässupalk käes, olgu sellega rahul, las teised saavad ka oma jao. Igakord, kui vabrikutorud huugama hakkavad, nagu täna, on mul otse tulemaik südames, sest siis, kui tema oma käega tuli, huugasid torud niisamuti.“
  
  „Ka minule hakkavad nad imelikult kõrvu kinni,“ lausus Indrek.
  
  „Ei te siis küll mässumees ole,“ ütles naine rõõmsalt, „neil panevad vabrikutorud aina kõrvad kihelema. Kui see nende teha oleks, siis polekski vabrikutes muud kui lastaks aga auru välja, nii et kogu linn kuuleks. Aga, armas aeg, mis inimene te siis õieti olete? Ametit ei ole, teenistust ei ole, rikas ei ole, mässumees ei ole, kohta ei otsi, aga millest te siis elate?“
  
  „Elan nagu jumala linnuke oksa peal,“ naljatas Indrek nukralt naeratades ja lisas tõsiselt juurde: „Aga kui teile üürnikuks tulen, maksan üüri korralikult nagu kokku lepitud. Võlga ei jää, seda ärge kartke.“
  
  „Nii et omastelt saate raha,“ arvas naine nagu endamisi.
  
  „Ei saa,“ ütles Indrek.
  
  „Aga tule jumal appi, kust te siis saate, mis maksate, kui te ei teeni ega ole ka rikas? Ah soo! Nüüd ma mõistan!“ venitas naine äkki ja mõõtis Indrekut pilguga pealaest kuni jalatallani. „Nii, nii, nojah, muidugi. Aga meie tuba ja ümbrus teile hästi ei sobi, ehk vaatate kusagil mujal ringi.“
  
  Nüüd oli Indreku käes kord uudishimulikuks muutuda ja ta küsis:
  
  „Mis te siis nüüd minust õige mõtlete?“
  
  „Teadagi mis,“ vastas naine.
  
  „Nimelt?“
  
  „Seda ei tohi ju öelda.“
  
  „Tohite küll, öelge aga.“
  
  „Sala,“ sosistas naine Indrekule ligi astudes.
  
  „Nuuskur?“ küsis Indrek vastu.
  
  Naine nokutas jaatavalt pead. Indrek hakkas südamest naerma.
  
  „Olen ma seda moodi?“ küsis ta.
  
  „Salad on kõiki moodi,“ vastas naine. „Minu meesterahvas ütleb ikka mulle, et ära usu tänapäev ühtki inimest, igaüks võib sala olla, liiatigi kui ta on kahtlane.“
  
  „Nagu mina,“ naeris Indrek ja lisas siis tõsiselt juurde: „Olen ma, mis ma olen, aga sala ma küll ei ole. Sandarmitega pole ma kunagi tegemist teinud, sandarmite ja politseiga.“
  
  „Aga mis te siis õieti olete, et jutt juba kord selle peale on läind?“ ajas naine ikka endiselt oma uudishimu rada.
  
  „Seda on õieti raske öelda,“ vastas Indrek. „Lühidalt: mina õpin ise ja õpetan teisi — annan tunda.“
  
  „Aga mis te õpite, kui küsida tohib?“ päris naine.
  
  „Tahan üliõpilase-eksami teha, see on kõik,“ seletas Indrek ja oleks peaaegu tahtnud juurde lisada, et ta juba kaks korda selle eksamiga õnne katsunud, kuid ikka läbi kukkunud, üks kord vene keeles, teine kord matemaatikas, sest tal pole olnud võimalik õieti ette valmistuda, ilmunud ju takistuseks kas rahapuudus või armastus — jah, armastus. Aga see kõik jäi õnneks ütlemata, sest kui naine kuulis üliõpilasest, siis hüüdis ta kohe:
  
  „Siis ometi olete mässumeeste killast! Minu meesterahvas ütleb ikka, et kui üliõpilane, siis mässaja või mässulekihutaja.“
  
  „Ega ma veel ju ole üliõpilane, tahan selleks alles saada, pealegi veel värvimütsimeheks ja need juba ei mässa, need laulavad muidu,“ seletas Indrek naljatades.
  
  „Mis nad siis laulavad, kui nad ei mässa,“ imetses naine. „Minu meesterahvas ei tee kunagi suud lahti, aga niipea kui läks teistega auru välja laskma, kohe — Priius, kallis anne, taeva kingitus…“
  
  „Kas siis pühadeaeg ka ei laulda?“ küsis Indrek pisut kelmikalt.
  
  „Noh, seda nüüd muidugi, kui lõbusas tujus,“ naeris naine.
  
  „No näete, mina tahan saada niisukeseks üliõpilaseks, kel püha, püha alati, ei argipäevi olegi. Nii et mässust pole juttugi, kuigi laulab.“
  
  „Ega te ei joo ometi?“ küsis naine äkki pelglikult. „Tänini pole joonud,“ naeris Indrek.
  
  „Nojah, muidugi, nii et olete päris ontli noorehärra. Meie niisukest otsimegi, sest kasvaja laps majas. Meil enestel, minul ja mu meesterahval, meil on muidugi ükskõik, meisse ei hakka enam midagi, tooge või preilisid sisse. Aga jumal hoidku niisukeste lipakate eest, kes hakkavad lärmama, löövad kandali lahti, sihuksed ajavad minul endalgi hirmuvärinad peale. Aga kui te õpite ja teisi õpetate, ega teil siis aega ole preilidega mässata,“ arvas naine lõpuks.
  
  „Olge üsna mureta, selleks mul ei jätku tõepoolest aega,“ ütles Indrek ja vaatas naisele avameelselt silma. Pilk pidi olema usaldustäratav, sest naise näkku ilmus õnnelik naeratus, nagu oleks ta leidnud just selle, mida ta otsinud ja oodanud, või veel rohkemgi. Nõnda siis sobis kaup peagi ja Indrek lahkus, et pärast lõunat jäädavalt tagasi tulla.
  
  
  II.
  Esimesed päevad uues asulas möödusid üksluiselt ja igavalt. Ei tahtnud õieti süüa ega magada. Uni tekitas ainult roidumust, aele või ööd ja päevad asemel. Silmalaud tursusid üles, näonahk koltus ja lõdvenes. Tundus mingisugune sõnulseletamatu tühjus ja rahuldamatus — eksamil läbikukkumise tulemus ja kõik muu. „Ah, loll olin, loll olin,“ kordas ta üksisõnu, mõeldes hiljutisist sündmusist. Et üldse kõik võis nõnda juhtuda!… Aga see hääl kõlas nii imeliselt ja need pisarad olid nii liigutavad. Alguses polnudki ju muud kui kaastundmus ja haletsus, vähemalt Indrek ise arvas nõnda. Ainult pisinatukene ehk ka uudishimu, et kuis küll selline peaaegu lapsesilmadega noorukene võib nõnda laulda, kuis tal võib olla selline hääl? Nüüd Indrek teab, kuis see oli võimalik, varsti sai ta seda teada. Ja siis tuligi see, mis oleks nagu praegugi veel pisut mõistatuslik: tuli joobumus, tuli valusalt põletav kirg, tuli peaaegu nõdrameelne unustus, tuli mingisugune uus valgus selle ilma asjule, kuni ta äkki leidis, et tema on ainult üks paljudest, pealegi veel see ainuke rumal. Teised olid targemad, vististi kõik olid targemad, sest nad ei tikkunud kaklema, nagu tema. Veel praegu on tal iseenda ees häbi, kui mõtleb sellele. Häbi ja tülgastav! Ja tagajärg — läbikukkumine. Rumal, rumal! Ja kes tagab, et ta pole tulevikus sama rumal? Kes tagab, et ka tulevikus ta ei unustu mõne häälekõla, mõne sõna, mõne pilgu pärast? Jah, kes? See oligi, mis roiutas keha ja vaimu.
  
  Peaks võima kogu jõu koondada ainsa eesmärgi saavutamiseks, vaatamata paremale või pahemale. Aga tänini polnud ta seda suutnud, juba Mauruse juureski mitte. Jah, kui poleks olnud seda kõike seal, siis oleks ehk muugi jäänud tulemata. Aga noilt päevilt saadud kõrvetav, tuikav valu hõõgus hinges, kehas, üdis, otsides nagu pääseteed kas või kõige meeletumas himude prahvakus. Nõnda laskub inimene mingist surematust kõrgusest surelikkude kilda.
  
  Ka Indrek tundis end praegu palju surelikumana kui Mauruse juurest lahkudes ja talle näis isegi, et tülgastusest hoolimata praegu oleks nagu pisut kergem kui varemalt. Ta uskus nimelt, et nüüd on ta rohkem teiste sarnane, neile lähedasem. Sellepärast läks ta oma koolivendi otsima, kes enne teda Mauruse müüride vahelt lahkunud, et teenida igapäevast leiba. Aga vististi oli tema liig kauaks sinna jäänud, sest oma endiste kaaslastega ta ei sobinud kuigi hästi, nagu poleks ta neile ikkagi veel küllalt lähedane. Üks neist, kes temast paar aastat vanem, vabandus ajapuudusega, sest päeval on äris ja õhtul kuramaaž.
  
  „Päris tõsine kohe, mõistad, sõprade vahel öeldud,“ seletas ta. „Vanal üksik tütar, pärib maja ja äri. Äris igavesed hädad ja sekeldused, sest kõik mässavad, kõik. Nõutakse tööpäeva lühendust, viisakamat ümberkäimist, palgakõrgendust ja igasugu kremplit, nii et mõnikord olen ühes vanaga ihuüksi äris. Sest kes siis teeb, kui kõik uksest välja lähevad, ega äri ometi kannata, seda peaks iga inimene isegi mõistma.“
  
  „Muidugi,“ vastas Indrek nõus olles, sest ka tema mõistis, et kui üksik tütar ühes maja ning äriga ja kõik mässavad, siis pole parata.
  
  „Aga Viidikul on mõni päev aega laialt,“ ütles sõber lohutavalt. „Sa ju tead tema apteeki?“
  
  Indrek teadis. Viidikul oli tõepoolest vahetevahel aega laialt, kuid juba teisel kohtamisel juhtus neil pisuke arusaamatus ning nõnda jäigi see sel puhul nende viimseks kokkusaamiseks. Nad läksid nimelt õhtul puiestikku jalutama ja seal istus Viidik ilma pikema jututa pingile kahe daami kõrvale ning algas kõnelust. Sest polnud ühti, et daamid alguses ei vastanud, aitas sellestki, et nad jäid istuma. Sääskede peletuseks Viidik hakkas suitsetama ja puhus suitsu nõnda, et daamid pidid läkastama. Rohuks suitsu vastu pakkus ta neile šokolaadi, mis võeti pika nurumise peale vastu. Nõnda oli tutvus ilma igasuguse tutvustamiseta sobitatud. Pärast läksid nad neljakesi üheskoos kohvikusse, kus aga Indrek pidi maksma, sest Viidik oli „täiesti läbi põlenud“, nagu ta sosistas sõbrale kõrva. Polnud parata, Indrek lunastas iseenda ja ka oma sõbra. Aga lunastusraha mõjus temasse nõnda, et ta lahkus viibimata niihästi vanast kui ka uuest tutvusest, olgugi et Viidik kinnitas ausõnaga, tema maksvat Indrekule lähemal palgapäeval kõik tagasi — kõik, ka selle osa, mis peaks loomulikult langema Indrekule endale ja teisele daamile. Tema, Viidik, sobitas tutvuse, tema viis nad kohvikusse, tema ka maksab, sest see on auasi. Sellise lohutusega Indrek lahkus õnnelikuna, et oli pääsenud nii kergesti.
  
  Jällegi pidi Indrek üksinda kodu poole lonkides iseendale tunnustama, et ta oli olnud rumal. Üksildased sammud kivisel kõnniteel kõlasid kaugele tänavate vaikuses ja kulunud kontsade raudnaelad sünnitasid paega kokku põrgates heleda, vinguva helina, mis kostis kõrvu nagu loll, loll, loll! Indrekule meeldis see helin. Ta värises nagu kandlikeel sumedas soojuses. Nõnda ta ei läinudki otseteed koju, vaid kõndis otstarbetult siia-sinna, nagu otsiks ta ikka veel omale ulualust, mida ei leia ega leiagi. Kuidagi ta sattus sinna risttänavale, kus lapsed olid mõned päevad tagasi porilombis soperdanud, kui hakkas hundama esimene vabrikutoru. Millegi pärast Indrek peatus just samal paigal, kus tolgi korral, kui oli tahtnud saada pisutki osa laste porisest rõõmust ja õnnest. Nüüd oli platsil ainult tolm. Õhulgi oli päris tolmu maik, sest langev kaste polnud jõudnud temast veel võitu saada. „Hommikuks, siis,“ lausus Indrek endamisi, „hommikuks on õhk puhas.“
  
  Aga kui ta nõnda seal seisis, tuli keegi üle platsi tema poole, nagu tahaks ta järele vaadata, mis see mees küll nõnda siin seisab südaööl. Indrek ei teinud tulijast väljagi, vahtis ainult platsile, mida kattis paks, pehme ja valendav tolm — jah, ööhämaruses paistis tolm peaaegu valgena, võrreldes majade ja tema üle kummuva taevaga. Siis kostsid imestuvad sõnad: „Teie, sina, Paas“, ja Indrek nägi enda kõrval lüheldast kõhnavõitu meest, kelle nägu varjas sügavasti pähe vajutatud sonimüts. „Kas sa mind enam ei tunne?“ küsis hääl. Ah jaa! Nüüd Indrek tundis. Tähendab, köstripapa juures nad olid üheskoos, tuupisid vene keelt, Otstaavli Kustas, see vigurivänt ja naljahammas, Otstahvkuks hüüti teda. Ta on politseijaoskonnas kirjutajaks, jah, pristavi juures; palk mitte suur, kuid ühes kõrvalsissetulekutega pole viga, ei või kaevata, isegi võib kenakesti ära elada, võib endale üht, teist lubadagi. „Ainult nüüdne aeg, see on, sest kõik mässavad ja politsei on kõigil pinnuks silmas. Nagu oleks politsei selle korra loonud! Nende vana, see tähendab pristav, ütleb alati — muidugi mõista eneste keskel, — et kuningas või keiser, president või kommunist, ärid jäävad, majaomanikud jäävad, lõbukohad jäävad, viinad ja õlled jäävad, tähendab — viisakalt võib politsei alati ära elada. Ja ilma politseita — noh, seda tahaks meie vana alles näha, kuidas ilma politseita. Politsei on riikluse alus — osnoova gosudarstvennosti — ütleb meie vana, politsei on ka seltskonna alus — osnoova obštšestvennosti, — nii et kuhu need mässajad tahavad siis selle riigi ja seltskonna õige panna? küsib meie vana. Iseasi sandarm ja nuhk. Aga kui põhjalikumalt mõelda, siis needki…. sest politsei on riikluse alus, nuhk aga politsei alus, see aga ilma sandarmita, ütleb vana, see on nahkmuna, mõistad, lihtsalt nahkmuna, surnult sündinud vasikas. Nii ütleb ta ja tema tunneb asja. Ta oleks peaaegu politseimeistri abiks saanud, ainult naised tulid vahele, meie vana lõi nimelt politseimeistrilt üle — lihtsalt lõi üle, tegi näo, nagu poleks asja kursis. Muidu oleks tingimata olnud nüüd politseimeistri abi. Siis ta ütleski, et naine on mehele sedasama, mis seen majale, see tähendab, kui maja armastab seda seent, lisas ta juurde. Nii et seda tuleb kõrva taha panna, sest siin pole see, mis köstripapa juures.“
  
  Nõnda õpetas Otstaavel Indrekule pristavi riigi- ja elutarkust ja et see vaikides kuulas, siis oli õpetaja oma õpetusega üpris rahul: ta võis segamatult näidata, mil määral ta köstrikoolist saadik arenenud. Lõpuks, kui ta oma tarkusekotti küllalt soputanud, küsis Otstaavel Indreku arvamust, nimelt: kuis ta vaatab politsei peale?
  
  „Ma ei vaata tema peale kuidagi, mul pole temaga kunagi tegemist olnud,“ ütles Indrek.
  
  „Eks ole,“ kiitis Otstaavel. „Amet nagu iga teinegi. Liiatigi veel minul, sest mina olen ainult kirjutaja, kirjutaja nagu iga teinegi, milleks siis minu peale kõõrdi vaadata, milleks mind halvaks panna, nagu oleksin ma mõni jätis või raisk. Vana ütleb alati: ei kõlba enam politsei, noh, siis kõlbab miilits, uus munder — sest ega mundrita ikka saa — ja asi tahe, teenime edasi, sest teenima peab meiesugune ikka. Aga sõprade vahel öeldud, kui praegune kord kestaks veel kümme aastat, kaheksagi, siis pole minul enam vaja teenida, sest siis oleks mul oma lahe katus pea peal. Noh, mis sa ütled selle kohta, on politseiteenistus halb? Igal pool on midagi head, kui asja õieti ajada. Elad sa siin?“ küsis Otstaavel, kui Indrek oma hooviväravas peatus ja saanud jaatava vastuse, ütles ta: „Väga hea! Kas sa ei taha pühapäeval üheskoos välja minna?“
  
  „Kuhu?“ küsis Indrek umbusklikult.
  
  „Kas või metsa. Pühapäeval on metsas suur koosolek. Lähme üheskoos, õpid linnaümbrust tundma — suur, suur koosolek, meie politseis teame, sest meie peame teadma, mis politsei me muidu oleme. Võiksime tingimata sinna minna, saab nalja, tingimata saab. Ja karta pole midagi, mind ei tunne ju keegi, võib julgelt liikuda, vaadata ja kuulata. Kasakad sinna ei tule, ma tean, kõnelgu ja karjugu, niipalju kui süda kutsub. Ja tead, huvitav on, üldse on väga huvitav. Tule, lähme! Sul jalgratast ei ole? Noh, siis tulen mina ka jala. Nõus?“
  
  Indrek oli nõus. Aga pühapäeva hommikul, kui perenaine tõi kohvi, küsis ta Indrekult:
  
  „Kas lähete täna ka rohelisse?“
  
  „Mõtlesin minna,“ vastas Indrek.
  
  „Aga ärge te metsa minge, seal on aina need mässukoosolekud. Minu meesterahvas käib ikka seal kandis. Ma olen talle küll öelnud, et mine oma vigase käega kuhugi mujale, viska end mättale või männi juurele, puhka rahulikult ja tule õhtul ilusti koju tagasi, aga ikka sinna poole, kus on politsei ja kasakad, nagu ei saaks ilmas nendeta läbi.“
  
  Indrek ei vastanud midagi, aga endamisi lausus ta: „Peab tingimata minema vaatama, mis seal õige on.“ Nõnda ta läkski ühes Otstaavliga. Aga sama hästi oleks võinud ta minna üksinda, sest niipea kui nad jõudsid linnaservale, paistsid igalt poolt inimesed, kes liikusid teatud suunas — üksi, kaksi, aga ka tropikaupa. Kõik tõttasid kuhugi, nagu oleks õhus helisenud salajane kutse. Heinategu oli paiguti pooleli, loog krõbises tasakesi päikese ja tuule käes kuivades ning heitis möödujaile uimastavaid lõhnu ninna, aga ükski ei pannud seda tähele, ükski ei peatunud silmapilgukski, nagu oleksid kõik muutunud pimedaks ja kurdiks ning kaotanud tänaseks haistevõime. Neid valdas ainuke aje: tõtata sinna, kuhu tõttavad kõik, sest tõotatakse kergendust vaevatuile ja koormatuile juba siin maa peal.
  
  „Näed sa, kuis trügivad kõik ühte külge,“ ütles Otstaavel inimesi tähendades. „Katsuks politseiga neid kaugele metsa kokku ajada, ei saaks, miski hinna eest ei saaks, aga nüüd lähevad — mehed ja naised, poisid ja plikad. Seal eemal see triibulise seelikuga on tingimata mõni vana eit, aga ka tema poeb, nagu palvetundi. Ja õieti palvetund see ongi. Uus usk, ütleb meie vana, et kui politsei ära kaotada, siis tuleb õnn ja rahu maa peale. Nii ütleb ta. Aga mis on politsei?“ targutas Otstaavel värske heina lõhnas. „Munder, muud midagi. Tähendab, munder maha ja asi korras, rahu majas, eks? See on sama lihtne, kui täkust ruun, sõnnist kabu teha, veel lihtsam, ainult et mundri võib uuesti selga panna, kas või uue mundri ja politsei on jällegi valmis, aga ruunast täkku juba enam ei saa; oinas on igavene seisus, jäära ausse ta enam ei tõuse, uted ei tõsta. Munder on peaasi. Meil oli mees, kes tahtis naist võtta, majaperemehe tütart. Polnudki tüdruk suur asi midagi, aga punnis vastu, ei läind. Miks? Pole mundrit! Hakka või kalotiks, aga munder peab olema, ütleb ta mehele. Aga kalotil on ju väike palk, ajab mees vastu. Olgu, vastab tüdruk, raha pärast ära muretse, ainult munder peab olema. Nõnda mees läkski kalotiks ja siis olid pulmad. Niisuke lugu on mundriga.“
  
  „Aga mis nüüd, kus munder satub rahva viha alla?“ küsis Indrek.
  
  „Nüüd? Nüüd on naisel ainukeseks issameieks, et tehku need mässajad mis nad teevad, aga jätku munder rahule, sest ega see ometi kellegi kõri kallale lähe, kedagi kurna. Või kui mitte see munder, siis mõni teine, peaasi, et aga oleks munder. Nii et munder jääb, see on kindel, tulgu mäss või ärgu tulgu. Tead, mis meie vana kord öelnud, muidugi purjus peaga sõprade seltsis? Öelnud, et kui tema oleks keiser, kas või Nikolai ise, siis annaks tema oma käega kuberneridele täiesti salajase ringkirja — ministrid ja senat muidugi seda ei lubaks — annaks ringkirja ja ütleks: pange sõjaväed valmis, mobiliseerige sandarmid ja politsei, aga samal ajal kutsuge mässujuhid oma juurde ja öelge neile, et nad võivad enestele punased lipud muretseda ja kas või tulipunased mundrid, nagu tõsised timukad kunagi, ainult kui nad saavad korralikkudeks kodanikkudeks ja ei mässa enam oma keisri vastu. Ja tema on kindel, et punaste mundritega oleks kogu mäss terves riigis kauaks ajaks lämmatatud, sest inimene ei tegevatki muud, kui vahetavat ainult lippu ja mundrit. Lase see vabalt sündida, siis võid tema kas või oinasarveks väänata. Nii ütleb meie vana.“
  
  
  III.
  Sellise targa jutuga jõudsid nad metsa. Kogumispaigal istusid ja seisid inimesed tõepoolest nagu kirikus või palvemajas, oodates hingekosutavat jutlust. Ei valju kõnet, naeru, mängu ega suurt käimist. Peaaegu pühalik vaikus mändide all, mille latvu õõtsutab aeg-ajalt tuul. Ainukene vahe, et palvemajas konutavad enamasti vanad naised, siin aga ootavad peaaegu ainult mehed, noored ja keskealised. Siin-seal helgib kirevuseks mõni pluus, rätik või kübar, isegi värviküllane päevavari, aga sedagi hoiab tööpargitud peo. Igal pool päikese ja tuule pargitud või umbsetes töökodades koltunud näod, kanged ja nurgelised liigutused, käsnas käed, vimmas pihad, kulunud küüned.
  
  Indrek ja Otstaavel ei läinud viimase nõuandel kõige tihedamasse rahvasumma, vaid istusid kõrvale kuhugi männijuurikale. Alles siis, kui algas kõne ja kõik surusid kobarasse kokku, liikusid ka nemad lähemale. Nad mõtlesid üsna kõneleja ligi pugeda, kuid see osutus võimatuks, sest teda piiras mitmerealine meestemüür, millest pääsesid läbi nähtavasti ainult valitud. Sellisena torkas Indrekule silma tema korteri peremees Lohk, kes seisis oma tugeva pihaga nagu kilbiks just kõneleja ees. Tähendab, tema on oma inimene, mõtles Indrek ja tal tuli meelde see vastikuse ja usaldamatuse tunne, mis valdas teda, kui ta nägi esimest korda selle mehe väikseid, pilgutavaid ja nagu kelmikaid silmi. Jällegi eksitus, lausus Indrek endamisi.
  
  Esimene kõne oli asjalik tööliste olukorra valgustamine meil ja välismail; räägiti parteidest, koalitsioonist, ametiühinguist, streikidest, miitinguist, propagandast, ajalehist, trükikodadest, raamatuist. Otstaavli arvates polnud see põrmugi huvitav ja sellepärast kutsus ta Indrekut eemale.
  
  Ja kuigi selle meelest kõne oli isegi väga huvitav, läks ta ometi kutsele kaasa. „Las tuleb teine või kolmas, vaat’ siis läheb alles lahti,“ seletas Otstaavel ja lisas juurde: „Sina seisa selle männi all siin, nii et ma su pärast leian, ma pean natukeseks ära minema.“ Ja Indrekult vastust ootamata sammus ta oma teed.
  
  Kõneleja asus pealtuule ja sellepärast kostsid ta sõnad ka siiamaani, eriti kui ta pööras oma suu rääkides allatuule. Indrek katsus kuulata. Aga teda segas varsti sügav ohe, mis tuli vana eide suust, kes istus Indreku lähedal männi all, käed ristis. Tal oli triibuline seelik seljas ja väike rätikusse seotud komps rüpes, üks rätikunurk nagu kuulatav jänesekõrv püsti. Mis võis küll eide ohkama panna? Kas noorpõlve kurjus või see, et kõneleja rääkis siin männikus temale sama arusaamatuist asjust nagu õpetaja kantsliski? Nagu oleks kõik ühesugune jumalasõna, pajatagu ta streigiõigusest ja revolutsioonist või Talle verega pesemisest ja igavesest lunastusest.
  
  Indreku mõtteid segasid kaks noormeest, kes astusid tema juurde, teine neist nähtavasti pisut joobnud.
  
  „Tulge natuke kõrvale,“ ütles see ja hingas Indrekule viinahaisu otse näkku.
  
  „Kuhu? Milleks?“ vastas Indrek nõutult.
  
  „Seal kuulete,“ ütles noormees ja tahtis Indrekul käsivarrest kinni haarata, aga teine astus vahele ja sõitles: „Lase olla! Ära puudu! Peab ilusti.“ Ja Indreku poole pöördudes ta ütles: „Me ei taha ju midagi muud kui ainult paar sõna rääkida, kus keegi ei kuule. Tulge ainult pisut eemale.“