🕥 35-分钟读取
Noored hinged - 1
每个条形代表每 1000 个最常用单词中的单词百分比。
总字数为 4535
唯一单词总数为 1549
0.0 个单词位于 2000 个最常用单词中
0.0 个单词位于 5000 个最常用单词中
0.0 个单词位于 8000 个最常用单词中
A. H. Tamsaare
Noored hinged
Noor-Eesti wäljaanne 1909
Unistuste suikel P. M. T-le
pühendatud
1.
„Ometi kord tulid sa, ma ootan sind juba tükk aega,“ ütles Karl toolilt üles tõustes ja Ainole wastu astudes, kui see õhetawa näoga uksest sisse tormas.
Wiimasel ajal tuli sagedasti ette, et üliõpilane neiut kodust ei leidnud, ja need juhtumised näisiwad järjekindlamaks muutuwat. Juba waremalt oli noormees seda tähele pannud, kuid täna, kus ta oodates neiu raamatuid soris, mõtles ta selle üle iseäranis järele. Oli midagi uut ilmunud, mille ees Karl arusaamatuses seisatama jäi. Tema tõsine, pikkamisi mõtlew pääaju ei suutnud sellest uuest nii pea läbi tungida ja tema esimeses õhinas pakitsew rind kippus tuksumises peatama jääma.
„Kas me ei lähe mitte jalutama?“ küsis noormees.
Selle küsimise juures näis neiule midagi meelde tulewat; terwest tema olewusest käis wäike nõksatus läbi.
„Jalutama…“ kordas ta ja istus lähema tooli pääle.
„Mis sul täna on? Kus sa käisid?“ küsis üliõpilane neiut silmitsedes.
„Wäljas…“
„Sa oled nii iseäralik.“
„Mul on palaw.“
„Aga ilm polegi ju nii soe, ennem on wilu.“
Neiu tõusis toolilt ülesse, nagu tahaks ta millegi eest ära põgeneda, liigutades enesest midagi eemale peletada.
„Lähme jällegi wälja, ükskõik kuhu, sääl on lahkem“, ütles ta siis järsku. Kui nad aga uksele lähenesiwad, tuli ema neile kõrwalolewast toast wastu ja ütles tütre poole pöörates:
„Jälle oled sa jooksnud. Waata, et sa ennast tuule käes ära ei külmeta. Herra Raismik, pidage Teie teda silmas, Teie olete mõistlikum. Mul on tema pärast alati hirm, tema saab kõigega walmis.“
„Pole wiga“, sõnas Karl wastu.
„Lähme“, ütles Aino.
Ja nad kadusiwad kärmesti ukse taha. Ema ruttas aga akna juurde ja waatas noortele järele. Sääl läksiwad nad kahekesi: noormees suur ja tugew, kõrgete õladega ja ette poole wimmas, tütarlaps sale ja painduw, sirge kui jõeosi. Ühe samm raske, poolkohmetu ja rõhuw, teisel — kerge, hüppaw, lendaw.
Proua Wõsand oli sagedasti neile nõnda aknast järele waadanud. Nendes polnud nähtawasti midagi ühist. Ka wastutulijad uulitsal oliwad wististi selles arwamises. Imestades waatasiwad nad nooremehe ja neiu pääle, nagu tahaksiwad nad küsida: „Kudas on need kaks kokku juhtunud?“ Siiski waatas proua Wõsand nii häämeelega tütrele ja Karlile järele. Kõige selle wälimuse wastolu pääle waatamata näis nendes siiski nii palju kokkukõla peituwat; ainult terawat silma oli waja, mis seda tähele suutis panna. Ja proua Wõsand arwas omal niisuguse silma olewat. Kui noored inimesed lähema uulitsanurga taha ära oliwad kadunud, mõtles proua hääl meelel selle üle järele, et tema Ainol niisugune mõistlik noormees kaaslaseks on. Ta on alati tõsine, mõttes ja ei tee midagi järelekaalumata. Mis wõiks küll Ainoga juhtuda, kui tema kaaslane ta enese sarnane oleks! Jumal hoidku selle eest!
Sel ajal, kui proua Wõsand akna all seistes nõnda arutas, astusiwad Karl ja Aino kärmesti uulitsat mööda edasi. Nagu hirw jooksis neiu; waewalt suutis noormees oma pikkade jalgadega talle järele.
„Miks sa täna nõnda ruttad?“ küsis Karl.
„Metsa tahan“, wastas neiu. „Aga tead, ole wagane, ära lausu sõnagi, ma ei taha. Metsas, sääl…“
Ja nad sammusiwad tummalt. Neiu wahtis otsekohe oma ette maha. Noormees heitis paar pilku kõrwalt tema pääle. Aino kaunis pikk nina näis weel pikemaks weninud olewat, nina pääl olew waewalt tähelpandaw kühm kõrgemaks kerkinud; paled lõkendasiwad tal leekides. Tuul wiskas aeg ajalt mustad lokid silmade ette, kuid ka läbi lokkide helkis nende sinihallikate pilk.
See kõik oli nooremehele nii tuttaw, täna siiski nii uus. Kui nad linna taha wäljale jõudsiwad, tegi Aino jaki nööbid lahti ja laskis hõlmad tuule käes lehwida.
„Karl, mul on sulle midagi rääkida,“ ütles neiu tõsise häälega ja pööras silmad nooremehe poole. Nendes näis kahetsus ja andekspalumine helkiwat.
Karl waikis.
Kui nad metsa lähedale oliwad jõudnud, ütles neiu:
„Miks sa midagi ei räägi?“
„Sa käskisid ju waikida,“ wastas üliõpilane, ja tema hääles kõlas waewalt tunduw kibedus. Neiu ei pannud seda aga tähelegi, kui ta ütles:
„Aga see oli ju linnas, nüüd oleme metsas. Nüüd räägi, lobise, naera. Ma tahaksin hõisata, kõigest jõust karjuda. Mets ja maa peaks rõkkama, siis oleks parem.“
„On sul siis täna halb? Harilikult on sul ju ikka hää.“
„Mul oli täna kole, hirmus hää! Aga nüüd on halb, sinu pärast halb.“
„Minu pärast?“
„Jah… Mäletad, me lubasime üksteise wastu otsekohesed olla. Ja awalikud. See oli juba ammugi. On sul weel meeles? Mul näib, nagu oleks see alles eila olnud. Ja nüüd on mul walus: ma pole oma sõna pidanud.“
Selle juures waatas noormees oma peaaegu wärwita silmadega neiu sinistesse põhjatutesse laugastesse. Kerge etteheide ühes sõnadega: „Seda ootasin ma juba ammugi“ helkis Karli pilgus. Aino tundis seda ja see tegi talle weel rohkem haiget.
„Sa ei tohi pahandada,“ ütles neiu: „Sa tead ju, missugune ma olen. Kõik nimetawad mind pilgates tuulepääks, juba lapsepõlwest saadik. Sina oled ainuke, kes minust teisiti on rääkinud ja arwanud.“
„Ja eksinud?“ lisas Karl küsides juurde, mis pääle ta naeratada püüdis. Sellesse naerusse ähwardasiwad aga kibedusejooned tekkida.
„Ei, wast mitte,“ wastas Aino palawalt. „Sind ei saa ma eksiteele wiia, ei saa petta. Ka teisi ei peta ma, kuid nemad ei saa minust aru. Ma olen ju niisugune, nagu ma olla saan, nemad aga tahaksiwad, et ma nõnda oleksin, nagu ma olla ei saa, ei tahagi olla. Sina aga oled minuga rahul, ükskõik mis ma teen. Ja seda walusam on mul praegu. Siiski olen ma õnnelik, õnnelik! Sellepärast tahaksingi ma kisendada, karjuda — kuni wäsimuseni. Ma peaksin praegu ehk oma meeleolu üle järele mõtlema, see oleks tarwilik, isegi huwitaw, kuid ma ei saa. Kas ma seda kunagi peaksin wõima… Püsimata tahaks edasi, ei ole peatamist ega puhkamist. Kord mõtlesin ma, et ma sinu juures teisemaks, mõistlikumaks saan; mamma arwab ja loodab weel praegugi seda. Kas ta lootus aga täide läheb, see on wäga küsitaw. Sa oled selleks liig tugew ja tüse, et mind mõistlikumaks teha. Nüüd aiman ma aga, et midagi uut, suutuks uut tulemas on, mida ma kunagi tundnud pole…“
Nad oliwad metsa warju maha istunud. Noormees wahtis üksisilmi neiu pääle. See rääkis ja ta hääl kõlas kurwalt. Wõi awaldas tema suur õnn ennast nõnda? Kes teab. Karli kõrwus sai aga rääkija hääl kurwa kõla. Wõib olla, ehk oli see sellepärast, et ta ise kurwameelseks muutus ja et terwele loodusele juba warase sügise haledusemärk otsa ette oli wajutatud. Midagi suurt ja tumedat lähenes. Warsti saab ta siin olema. Ta laotab oma öökullitiiwad laiali ja mässib kõik sinna sisse. Tumeda uduna katab ta taewa ja maa.
„Sa nägid,“ rääkis neiu edasi, „kudas mul palaw oli, kui ma koju tulin. Ka nüüd weel tunnen ma oma palesid õhetawat. Ma tulin herra Kulno poolt… Waata, kui lihtsalt ma seda sulle ütlen. Mitte kellegi teise wastu ei wõiks ma seda nõnda teha… Sa oled ju temaga tuttaw?“
Noormees nokutas selle küsimise pääle jaatawalt pääd.
„Mul on weel praegu nii selgesti meeles,“ rääkis Aino edasi, „kudas me üheskoos kuni wäsimuseni lobisesime ja naersime. Wiimaks teeb ta tõsise näo, suutuks ootamata; see ajab mind jällegi naerma ja tema ütleb pühaliku häälega: ‚Küll naerust see kord. Pill tuleb pika ilu järele!‘ Mina naersin aga weel hullemini. ‚Nii siis,‘ räägib tema, ‚Teie naerate, mina aga mõtlen endi naeru üle järele, otsin eneses tema põhjust.‘ Olete teda ehk juba leidnud? küsin mina. ‚Jah‘, wastab tema, ‚nimelt: ma tahaksin Teid suudleda. Nii wäga tahaksin ma Teid suudleda.‘ Nõnda ütles ta ja jäi oodates minu otsa wahtima, nagu puupost, mitte oimu ei liigutanud ta. Kuid tead, see nägu tahtis naeruga mul hinge seest wõtta. Ja nii tulingi ma naerdes tema juurest ära, kuna tema tõsiselt minu järele ukse kinni tõmbas, laksatades keeras ta tema lukku ja astus kindlal, nagu wihasel sammul eemale: ma kuulsin seda nii selgesti ukse taga seisatades.“
„Ja nüüd oled sa õnnelik?“ küsis üliõpilane. Ta meel läks lahkemaks, süda kergemaks. Ta oli midagi aimates kartnud, see näis aga eksitus olewat.
„Ma olen nii õnnelik!“ wastas neiu. „Mu süda wäriseb, hing tahab kusagile kaugele wälja.“
„Aga milles seisab siis sinu sõnamurdmine?“
„Ah see! Noh, waata, ma olen juba mitu korda nõnda tema juures käinud ja ei ole sinule sellest sõnagi lausunud.“
Karl naeratas.
„Ära naera. See pole sugugi naeruasi, ma tunnen seda. Nüüd ei tahaks ma enam tema juures naerda ja see ongi wististi see uus, millest ma rääkisin. Ka mind paneb mu naermine järele mõtlema, sest nõnda pole ma weel kunagi naernud.“
Nooremehe pilk muutus tumedamaks.
„Sinule julgen ma kõik rääkida, sellepärast ei salga ma midagi. Ma tunnen, et ma teisiti ei saa, kui et ma warsti jällegi herra Kulno poole pean minema. Tema on minu wastu tõsisem olnud, kui ükski teine ja siiski olen ma tema juures rohkem naernud kui kusagil mujal. Ma tahaksin jälle tema nägu, tema tõsist nägu näha. Saad sa niisugusest tahtmisest aru?“
Noormees nokutas jaatawalt pääd.
„Aga saad sa ka sellest aru, miks ma niisugune olen, nagu ma olen, ja miks need teised kõik minu wastu niisugused on? Iseäranis nooredmehed. Wõi on nad kõikide neiude wastu nõnda? Paar korda saad nendega kokku ja juba tulewad nad oma südamega, hingega, tundmustega. Kõik mõistawad nad mind hukka ja kõik tulewad ühe ja nendesamade sõnadega. Ma arwan, et nad kõik waletawad, sest nad kõik punastawad oma sõnade juures.“
„Ei waleta,“ ütles Karl kindlasti.
„Kust sina seda tead?“ küsis neiu imestanult.
„Ma tunnen,“ wastas noormees. Tema hääles kõlas midagi, mis neiut weel enam imestama pani. Ja kui ta silmadega nooremehe omadesse tungis, siis sõnas ta kohmetanult ja nõutalt:
„Ka sina?… Karl!“
See ei wastanud midagi, tema pilk ütles juba kõik.
„Siis ei ole ka sina sõna pidanud,“ hakkas neiu natukese aja pärast rääkima. „Seda poleks ma milgil kombel uskunud, kui ka terwe ilm seda oleks tõendanud. Nüüd aga räägid sa ise sellest. Ja siiski ei tahaks ma weel uskuda. Ehk eksin ma, ei saa sinust õieti aru? Wõi ehk eksid sa ise? Ma tahaksin nii wäga, et me eksiksime. Kas siis mitte ainustki inimest ilmas pole, kes seda lubamist pidada suudaks?“
Neiu hääles kõlas kurblik unistus. Siiski ei saanud ta ka seda salata, et ta rinda salajane rõõm teed leidis. Sääl tahtis nagu keegi hõisata: „Ometi ükskord!“ Kuid miks pidi see kõik just praegusel silmapilgul sündima! Ja kõik nii ootamata, etteaimamata!
„Ma ei tea“, wastas üliõpilane neiu wiimase küsimise pääle, „kuid praegu ei eksi meie kumbki.“
„Oli see siis kõik ainult ilus unenägu? Ja kui kindlasti meie selle sisse uskusime, kui me tõotades üksteisele käed andsime: ainult sõpradeks tahtsime meie jääda“.
Nagu eemalt, kaugelt minewikust kostis neiu unistaw hääl.
„Mina ei uskunud mitte“, ütles noormees tõsiselt.
„Karl!“ hüüdis neiu sügawa imestusega, milles ka walu ja etteheide helises.
„Ja siiski andsid sa oma käe“, rääkis neiu edasi. „Sa olid kawalam ja salalikum kui ükski teine. Sa luurasid kiskjana minu järele, mina aga pidasin sind taltsaks tallekeseks. On see tõesti wõimalik? Oled sa tõesti niisugune? Siis pole ma sind ialgi tundnud ega mõistnud. Ja tugew oled sa. Nii tugewaks ei oskanud ma sind pidada“.
„Tugew?“ küsis üliõpilane.
„Nojah, tugew! Niikaua suutsid sa seda kõike salajas hoida. Mitte midagi ei pannud ma tähele.“
„See ei ütle muud midagi, kui et isegi naesterahwad niisugustes asjades mõnikord pimedad wõiwad olla.“
„Ja siiski — alatu olid sa ka“.
Sõna alatu kõlas nõnda, et temast raske aru oli saada, kas ta haawama wõi meelitama pidi.
„Aino!“ hüüdis noormees. „Saa ometi aru — ma ei wõinud teisiti. Ja kas olen mina selles süüdi? Kui siin üleüldse kedagi süüdistada wõib, siis ainult sind, sinu naeru. Isegi öösel kuulsin ma teda. Ma suutsin kõigega selleks walmis saada, et ainult sinu läheduses olla. Ja mida sügawamaks see tung sai, seda suurema hoolega warjasin ma teda. Ainult küüru wajusin ma weel rohkem. Waata, mu õlad on kõrged ja tugewad, piht tüse, kuid sinust hoowas koorem wälja, mis raskeks kanda läks. Ma kandsin teda siiski, lootes, et kord silmapilk tuleb, kus ma ta kergelt hinge tagasi tõmbates sinu jalgade ette wõin heita. Aga see silmapilk ei tulnud. Ja ma kinnitan: minu suud poleks keegi nii pea rääkimiseks awada suutnud, kui mitte see kolmas meie wahele poleks tulnud. Seda kartsin ma juba ammugi. Tema on minust õnnelikum, sest sina leiad ka tema tõsisest olekust naeru, kuna sa minu naerust ainult tõtt wälja loed.“
„Miks ei öelnud sa ammugi seda kõike? Siis oleks wõinud ehk lugu teisiti olla“.
„Sellepärast ma just ei öelnudki. Ma teadsin, et ma siis enam sinu läheduses olla ei saa. See oligi see teine lugu, mida kartes ma weel tõsisemaks muutusin.“
„Sa ei mõista mind õieti. Ma tahtsin öelda, et siis ehk seda kolmat ialgi poleks tulnud.“
Karl ei arwanud oma kõrwu uskuwat. Ta waatas neiule küsiwalt silmadesse. Säält paistis talle jaataw päänokutus wastu.
„On see wõimalik?! Aino! Oh ma tola! Kudas ei pannud ma seda ialgi tähele! Ja me oleksime ka siis ikka weel kahekesi olnud? Aga see ei ole ju tõsi. Sa naljatad; sul on hää mind piinata, ninatpidi wedada, sa oled sellega ju nii harjunud. Ka mina olen üks haledate silmadega eesel sinu suures karjas, nagu sa mõnikord ütled. Kurat wõtku, kuid sinu eeslite hulgas ei taha ma ka mitte olla. Päälegi ütlen ma weel: see pole mitte auks, kui kedagi ainult eeslid armastawad. Olgu ometi mõnigi mõistlik hobune hulgas.“
Wiimaste sõnade pääle plahwatas Aino heleda häälega naerma.
„Sa naerad, aga ma ei saa, kuigi ma tahaksin“, ütles Karl kurwalt.
„Täna oled sa esimest korda naljakas“, ütles neiu. „Ainult eeslid, mitte ühtegi mõistlikku hobust! See pole sugugi halb. Kuid mis teha, neid aadelitõugu loomi on inimeste seas kole wähe.“
„Kas juuresolijad wälja arwad?“ küsis üliõpilane.
Neiu hakkas uuesti naerma. Siis ütles ta:
„Enese üle jätan otsuse teiste teha, mis aga sinusse puutub“… Ta peatas, mõtles. Siis kargas ta maast ülesse, kumardas kärmesti nooremehe juurde ja suudles teda otsa ette.
„Näed nüüd, see olgu märgiks, et ma sind oma eeslikarja sekka ei loe. Ainukesele eeslile pole ma weel tänini seda teinud.“
„Aino!“ hüüdis noormees rõõmul imestanult ja sirutas oma pikad, jämedad käed neiu poole wälja. See aga oli juba eemale taganenud ja ütles:
„Ei tohi. Su käed on ju nii suured ja tugewad ja mina olen nii nõrk. Lase ma kaswan, sirgun, wõib olla siis.“
Neiu istus jällegi oma endisele paigale. Ja wait oliwad nad mõni aeg. Kõrgete puude ladwad aga kohisesiwad, kuna all pool olewad oksad salasõnu sosistasiwad. Nad saatsiwad oma kolletanud lehti aegajalt wiimasele teele — maa poole. Need langesiwad lipendades ja näisiwad kuulmata keelel oma järeltulijatest unistawat, laulwat.
„Ma näen sind täna nagu esimest korda“, sõnas neiu wiimaks.
„Mina sind niisamuti“, wastas noormees.
„Kudas see küll kõik wõimalik oli! Ja mõtle ometi: terwed aastad on see nõnda olnud ja mitte midagi pole me märganud“, rääkis neiu.
„Jah, ligi kolm aastat“, kordas noormees. „Aga nüüd nähakse ju ilmas nii palju ja sellepärast ei nähta sagedasti midagi. Ühe sõnaga — meie ei ole filosofid, meie ei oska seda näha, mille otsa komistades me nina wõime puruks lüüa“.
„Ja kui salalikud meie ka oma kõige lähemate wastu oleme“, rääkis neiu järele mõteldes. „Aga nüüd tahaksin ma sulle kõik öelda. Ega sa ei pahanda? Ka mina ei olnud kõigest sellest waba, mis sind piinas.“
„Ka sina mitte?“ küsis Karl rõõmuga.
„Ka mina mitte. See oli imelik tundmus. Ma olin kõiki meesterahwaid ühte wiisi tundma õppinud ja mul oli esiteks häämeel, kui ma sind teistsuguseks pidasin. Mõne aja pärast aga tahtsin ma, et sa teiste sarnane oleksid. Enesearmastus lükkas mind selle pääle. Ma mõtlesin: kes oled sina, et sa minu ees teisiti suudad olla, kui kõik muud? Ma oleks tahtnud sind selle suure karja hulka tõugata. Kuid ma ei julgenud; ma kartsin, et mu katse nurja wõiks minna, ja seda oleksin ma enesele alandawaks pidanud. Mõnikord oli mul aga kole tung sind enese ees teiste wiisil tantsimas näha. Mu süda oleks rõõmu pärast hüpanud, kui niisugune suur, tugew ju tõsine mees minu ees oleks keksinud.“
„Aga nüüd on ju sinu soow täidetud“, ütles Karl wahele.
„Ah ei“, wastas Aino, „mitte nii ei tahtnud ma seda. Ma oleks tahtnud sind kui titekest niidiga tõmmates tantsima panna. Ma ei tea, kust see tuleb, kuid mõnikord tõuseb mul tung, suuri ja tugewaid mehi lastena, tittedena oma ees näha, neid kussutada, äiutada. Niisugusel korral tuleb mulle Simsoni lugu meelde. Ja ma mõtlen: ei olnud silmade wäljapistmist, pikki juukseid, wilistisi ega ka seitset toorest köit; oli ainult Delila, ja see oli Simsonile — wilistid, sitked toored köied ja silmade wäljapistja. Ka mina tahaksin wahel niisugune Delila olla.“
„Sa oled hirmus“, ütles noormees.
„Ma olen ikka hirmus olnud, ainult sina pole seda tähele pannud. Ka sina oled hirmsam, kui ma arwasin. Aga Simson oled sa waewalt, sa ei lase oma pääd wististi mitte paljaks ajada.“
„Kes teab, kui aga Delila tõesti tahab, kuid Delila ei taha ju, sest siis poleks tal enam Simsoni, keda ta tantsima wõiks panna.“
Aino naeratas ja tõusis ülesse. Ka Karl tõusis püsti. Nad hakkasiwad edasi sammuma. Kui nad linna tagasi jõudes lahkudes kätt andsiwad, küsis noormees:
„Kas sa ikka weel sinna pead minema, tema tõsist nägu waatama, mis sind naerma ajab?“
Nagu unest ärgates waatas neiu nooremehe pääle.
„Ma ei tea“, wastas ta siis ja lisas juurde: „Aga kui ma lähen, ega sa ei pahanda? Simson ei tohi pahandada, ta on selleks liig tugew. Wõi pahandad sa? Siis pead sa seda mulle kohe ütlema, muidu…“
„Muidu?“ küsis Karl tõsiselt.
„Muidu… ütlen ma sulle hääd päewa“, wastas neiu naerdes ja sirutas oma peened sõrmed weel kord nooremehe tugewasse ja poolkaredasse peosse.
2.
Üliõpilane Kulno oli sohwa pääl pikali maas ja wahtis lakke. Tema korter oli üks nende majade wäikestest toakestest, mida „mesilasekärjeks“ nimetatakse. Tapedid mustad, suitsunud; nende tagant wahib mõnest kohast sein wälja. Teda huwitawad nähtawasti mõned raamatud, mis katkise wahariidega kaetud laua pääl lamawad ja warna otsas rippuwad kulunud üliriided ühes mütsiga ning nende all põrandal olewad kalossid, milledel see hää omadus on, et nad wee enestest wäga hõlpsasti wälja lasewad. Aga ka aknast wälja wõib waadata, kuigi läbi tumedate ja kriimuliste ruutude pääle tühja hoowi, kus mõni pesutükk ripub ja mõni üliõpilane läheb wõi tuleb, midagi näha ei ole.
Kulno on sügawas mõttes, olgugi et ta teiste arwates harwa millegi üle järele mõtleb. Ta ei pane sedagi tähele, et ühel pool seina wiiulit mängitakse, kuna teisel pool unistaw tenorihääl tuntud ja armastatud Wene laulu kõõrutab.
„Pagan wõtku“, sõnab lamaja iseeneses. „Küll wõib inimene palju naerda! Mõistuse naerab pääst, südame seest ära. Kui ta aga täna ka ei tule, siis… siis tahaksin uuesti naerda, kuni mõistus pähe ja süda rinda tagasi tuleb.“
Jälle mõtleb ja unistab ta. Kui palju on tööd! Raamatud ootawad. Nüüd aga, nii pea kui ta mõne nendest awab ja lugema hakkab, kuuleb ta seda äraneetud naeru. Kudas need naised küll naerda wõiwad! Ja kui palju nendel mõnikord naerus hinge on!
Sel silmapilgul koputati tasakesti ukse pääle. Kulno arwas seda koputamist tundwat. Ta kargas sohwalt ülesse ja ruttas ukse juurde. Peeglist mööda minnes heitis ta pilgu sinna poole. Säält wahtis talle kõwer, wiltu kistud ja wähe äritatud nägu wastu.
„Kes on?“ küsis Kulno ja ka tema häälest kostis maha surutud äritus.
Kopp, kopp, kopp!
„Kes on?“ küsib Kulno uuesti.
Wastuseks kõlab tasane naer.
Raginal keerab wõti lukuaugus ringi, uks awaneb ja neiu Wõsandi naerataw nägu seisab üliõpilase ees.
„Olge hääd“, sõnab Kulno wähese kohmetusega.
Neiu astub tuppa ja pöörab siis korteri peremehe poole:
„Te mulle kätt ei annagi?“
„Tahate Teie minu kätt?“
Neiu naerab.
„Wõtke istet, olge hääd!“ räägib Kulno. Ja kui neiu sohwa pääle on istunud ning uuriwalt nooremehe pääle wahib, küsib see ennast laua ääre wastu toetades:
„Mistarwis Te weel siia tulite?“
See küsimine kõlas ootamatalt ja kohatult, aga Kulno ei saanud teisiti, ta pidi küsima. Tal oli rinnas midagi ja see tahtis säält püsimatalt wälja.
„Tahtsin Teie nägu näha“, wastas neiu naerdes. Ta hääl kõlas muretalt ja trotsiwalt, nagu tahaks ta noortmeest mitmest kohast korraga nõelata.
„Teie ei oleks pidanud enam siia tulema“, ütles see tõsiselt.
„Räägib seda kõlbluse kuulutaja Teie seest?“ küsis neiu naerdes.
„Ei, seda mitte! Selleks olen ma liig noor. Kõlblus tuleb alles siis, kui kired kustuwad.“
Ka nüüd jäi nooremehe nägu tõsiseks. Pikkamisi kadus ka neiu näolt lõbus, pooltrotsiw naer. Naerujoontele tõmbas tõsi oma rüü pääle. Sellest arwas Kulno järeldada wõiwat, et ta sõnad mõjunud on ja ta hakkas wärisewa õhinaga rääkima:
„Te tulete jällegi naeruga. Aga ma ütlesin Teile wiimati, et ma enam naerda ei taha. Siis läksite naeruga uksest wälja ja nõnda poleks pidanud Te enam tagasi tulema.“
„Aga ma tahtsin ju Teie tõsist nägu näha“.
Neiu silmis helkis midagi uut, kuid see oli kerge, kerge, nagu waht laineid lõhkuwate kaljude wahel, wõi nagu kewadised walged pilwed helesinises taewas. Huultele tahtis jällegi naer tekkida, kuid ta suri nõrgasse naeratusesse. See kõik aga ütles palju rohkem, kui hulk sõnu wõi koorem raamatuid. Ka nooremehe näole ilmus naeruwine. Ja imelik! Kui palju oli selles kahes naeratuses sarnadust!
„Siis olete ka Teie ennast wiimaks tõsiseks naernud?“ küsis üliõpilane.
Neiu waikis.
„Aga siis ei tohi Teie enam minu soowile wastu panna. Mälestate seda weel?“ rääkis noormees sohwa lähemale astudes julgemalt ja tungiwalt.
Neiu naeratas imeliselt.
„Teie ei tohi, ei tohi, ei tohi“, kordas noormees, kuna ta juba otse sohwa ees seisis. „Waadake üks ainus kord minu pääle, siis Te saate kohe aru, et Te ei tohi“.
Neiu lõi silmad maha.
„Te naersite mu hinge seest wälja, mu pää otsast ära, ja Te ei tohi ometi mind pääta ja hingeta jätta. Ma tahan neid Teilt tagasi saada, ma wõtan nad Teilt tagasi, aga ainult siis, kui Te lubate, kui Teie ei keela… Ja me oleme nii palju üheskoos naernud, sellepärast ei tohi Teie keelata, keelamine on patt, patt, patt. Teate, mis patt on? Ei tea? Patt on see, kui ma Teid mitte ei suudle. Aga pattu ei tohi olla, muidu lähme meie hukka — ihu ja hingega…“
Noormees rääkis wahetpidamata. Ja juba hoidis ta neiu paksujuukselist kõrge otsaesisega pääd oma käte wahel ja suudles. Neiu aga — naeratas, naeratas. Mis ajas teda naeratama? Nooremehe sõnad? Kuid see rääkis neid ju nii tõsiselt.
„Nüüd tehke oma silmad lahti ja waadake minu pääle“, käskis noormees natukese aja pärast. „Teie ei tee? Häbenete? Keda? Mind wõi iseennast? Tehke oma silmad siiski lahti, ma suudlen häbitundmuse nendest ära. Puhtad, selged ja sügawad peawad nad olema. Nad peawad nii suured ja sügawad olema, et pää ringi hakkab käima, kui nendesse waadata“.
Neiu ajas silmad lahti.
„Nii, nii! Nõnda peate Teie minu ees seisma: lahtiste silmadega. Ma armastan lahtiseid silmi, nendest otsin ma Teie hinge. Kas ta ikka weel naerab? Kui ja, siis tahaksin ma Teie hingehallikaid suudleda. Te lubate mulle ju seda? Siis wõib Te suu jällegi waljusti ja lõbusasti naerda — minu rumaluse üle. Kuid rumalus on püha, sest ta on jumalast. Usute Teie jumalat? Mina usun ainult ühte jumalat: praegu waatab ta mulle Teie silmist wastu. Ja miks ei peaks ma oma jumalat suudleda wõima? Teie ei tohi ometi seda keelata.“
Neiu naeratas.
Noormees kumardas jällegi tema üle ja kattis tema silmi oma hõõgawate huultega. Siis rääkis ta unistades edasi:
„Üks silm on taewas, teine meri. Mõlemad sinised, suured. Ja mina suudlen merd ning taewast. Aga kelle omad nad on? Teie? On Teie meri ka sügaw, Teie taewas kõrge? Ma armastan ainult sügawat merd ja kõrget taewast. Pidage meeles: sügawat ja kõrget! Missugusid Teie armastate? Madalaid? Neid saab kergesti kätte, nendest peaseb kergesti üle. . . Ja kõik see sügawus ja kõrgus peab maa pääle mahtuma, ainult maa pääle. Kui maa seda sügawust ja kõrgust wastu wõtta ei suuda, siis peab teda ümber ehitama, suuremaks, lahkemaks tegema. Kas kuulete? Me teeme maa suuremaks ja lahkemaks, nii et me oma kõrged taewad ja sügawad mered sinna wõime mahutada. Tahate Teie? Te naerate ainult…“
Noormees rääkis, rääkis ja wahtis neiu silmadesse, milles ta oma jumalat oli suudlenud. Neiu tuksuwast kehast ja tema naeratawatest huultest imbus nagu uimastawat rohtu nooremehesse, tõusis tema pääajusse. Säält tekkisiwad see läbi lõpmata kujud, arwamata mõtted, mis wälja kippusiwad — selle ette, kes neid sünnitanud oli. Kaua oliwad need kujud wäljalaskmist oodanud, ihkanud. Ometi kord!
Ja kui ta wiimaks oma rääkimise lõpetas ning neiu wabaks laskis, langes see jõuetult nooremehe najale tagasi. Natukese aja pärast tegi ta oma silmad lahti ja wahtis sinnasamasse lakke, mida Kulno selili maas olles oli silmitsenud.
„Teie olete wäsinud?“ küsis noormees tasakesti.
„Ei“, sosistas neiu ja waatas küsija poole. „See on muidu nii, ma ei tea mis. Seda pole ma weel ialgi tundnud“.
„See on minu lähedus“, ütles noormees. „Te naerate selle pääle? Aga ometi on see tõsi. Ka mitmed teised on minu lähedal nõnda ära wäsinud.“
Wiimaste sõnade juures tundis neiu oma hinges kerget pistet.
„Aga see läheb üle“, rääkis noormees edasi, „see läheb warsti üle ja naer tuleb tagasi. Tahate Teie seda?“
„Praegu mitte, wõib olla, pärast. Ma tahan nüüd tõsine olla, Teie juures tõsine olla. Mul on, nagu poleks ma ilmas pääle lobisemise ja naermise weel midagi teinud. Selle üle hakkasin ma alles siis järele mõtlema, kui ma wiimati Teie juurest ära läksin.“
„Aga Te olite ju üle aasta Peterburis, kas Te ka ülikoolis pääle naermise midagi ei teinud?“
„Ma ei tea, kuid ma arwan — mitte midagi. Ülikoolis on ju kõige parem naerda ja sääl naerdakse wististi rohkem, kui kusagil mujal.“
„Ja jah, sääl naerdakse tõesti rohkem kui kusagil mujal“, oli Kulno nõus. „Sääl naerdakse nii, et sagedasti teadus, tema õpetajad ja ka õppijad naeruwäärilisteks saawad… Ja sellepärast ei taha Teie enam ülikooli minna?“
„Ah ei, mitte sellepärast. Ma ei tea mispärast, muidu, niisama.“
„Kudas niisama? Ma arwasin, et Teie teate, miks Te enam õppima minna ei taha… Naerdakse… Mul näib, nagu saadaks ainult naeru abil asjadest aru. Kui ma Teie naeru kuulen, siis mõtlen ma mõnikord: mees ja naene mõistawad üksteist ainult naerdes. Kes üheskoos pole naernud, need on üksteisele kinni pitseritud raamatud. Raamatu pitserid tulewad naeruga purustada. Oleme meie juba need pitserid purustanud? Oskame meie üksteist lugeda? Mul oli, nagu oleks ma Teid mõistnud, nüüd ei saa ma aga millestki aru. Ma arwasin, et Te ka suudledes naerma saate. Nüüd olete Teie aga tõsine. Suudlesin ma naeru ära? Aga seda ei tahtnud ma. Esiteks rääkisin ma taewast, mis maa pääle tuleb ehitada. Naerjate naestega mõtlesin ma seda taewast ehitada. Tahate Teie seda teha?“
„Ma ei tea, ma tunnen praegu ainult, et mul Teie juures hää on. Kui Teie taewas ka nii hää saab olema, siis tulen ma Teiega kaasa.“
„Aga siis peate Teie suureks ja tugewaks kaswama, ainult tugewate naestega üheskoos wõib midagi ehitada, kus lõbusalt naerda suudetakse.“
„Suureks ja tugewaks“, kordas neiu mõttes. Ta pööras oma silmad nooremehe poole, nagu otsiks ta säält seda tugewust, millest sõnad rääkisiwad. Kui aga mustad ja sinised silmad natuke aega üksteises oliwad wiibinud, siis tundsiwad mõlemad, et kumbagil pool tugewust kuigi palju ei ole. Mõlematel wajusiwad silmad kinni ja huuled otsisiwad tuksatawaid huulesid. Ja kumbki ei suutnud selle juures naeratadagi.
„Mispärast on rinnas nii hää ja raske?“ küsis neiu.
„Mispärast on su silmad nii sinised ja sügawad?“ wastas noormees. „On nad alati niisugused? Kas neil põhja üleüldse ongi? Ja kui palju on neid, kes sinna waadates naeru unustasiwad? Kes on nad?“
„Eeslid“, pidi neiu wastama, kuid wastamise asemel hakkas ta ainult naerma.
„Miks Te naerate?“ küsis noormees.
„Niisama, Teie küsimisi.“
„Ei, sääl oli midagi iseäralikku, ma nägin Teie silmist.“
Neiu pigistas naeratades oma silmad kinni ja kahetses, et ta mõeldud wastust ära ei öelnud. Nüüd ei tahtnud ta seda enam teha.
Kui neiu Wõsand üliõpilase korterist ära hakkas minema, oli ta tõsine. Noormees aga naeris juba. Ukse pääl neiuga wiimaseid sõnu wahetades, ütles ta sellele:
„Mispärast nii tõsine? Tulge tuppa tagasi.“
Neiu astus ukse päält tagasi ja noormees tõmbas ukse kinni.
„Ma ei saa“, wastas neiu. „Ma mõtlen, oleks ma mees, siis wõiksin ma küll, aga nüüd ei suuda. Naised naerawad sagedasti kauem ja unustawad naeru põhjalikumalt kui mehed.“
„See tähendab — Te tahaksite mees olla?“
„Oh ja, aga ainult noor ja tugew.“
Noored hinged
Noor-Eesti wäljaanne 1909
Unistuste suikel P. M. T-le
pühendatud
1.
„Ometi kord tulid sa, ma ootan sind juba tükk aega,“ ütles Karl toolilt üles tõustes ja Ainole wastu astudes, kui see õhetawa näoga uksest sisse tormas.
Wiimasel ajal tuli sagedasti ette, et üliõpilane neiut kodust ei leidnud, ja need juhtumised näisiwad järjekindlamaks muutuwat. Juba waremalt oli noormees seda tähele pannud, kuid täna, kus ta oodates neiu raamatuid soris, mõtles ta selle üle iseäranis järele. Oli midagi uut ilmunud, mille ees Karl arusaamatuses seisatama jäi. Tema tõsine, pikkamisi mõtlew pääaju ei suutnud sellest uuest nii pea läbi tungida ja tema esimeses õhinas pakitsew rind kippus tuksumises peatama jääma.
„Kas me ei lähe mitte jalutama?“ küsis noormees.
Selle küsimise juures näis neiule midagi meelde tulewat; terwest tema olewusest käis wäike nõksatus läbi.
„Jalutama…“ kordas ta ja istus lähema tooli pääle.
„Mis sul täna on? Kus sa käisid?“ küsis üliõpilane neiut silmitsedes.
„Wäljas…“
„Sa oled nii iseäralik.“
„Mul on palaw.“
„Aga ilm polegi ju nii soe, ennem on wilu.“
Neiu tõusis toolilt ülesse, nagu tahaks ta millegi eest ära põgeneda, liigutades enesest midagi eemale peletada.
„Lähme jällegi wälja, ükskõik kuhu, sääl on lahkem“, ütles ta siis järsku. Kui nad aga uksele lähenesiwad, tuli ema neile kõrwalolewast toast wastu ja ütles tütre poole pöörates:
„Jälle oled sa jooksnud. Waata, et sa ennast tuule käes ära ei külmeta. Herra Raismik, pidage Teie teda silmas, Teie olete mõistlikum. Mul on tema pärast alati hirm, tema saab kõigega walmis.“
„Pole wiga“, sõnas Karl wastu.
„Lähme“, ütles Aino.
Ja nad kadusiwad kärmesti ukse taha. Ema ruttas aga akna juurde ja waatas noortele järele. Sääl läksiwad nad kahekesi: noormees suur ja tugew, kõrgete õladega ja ette poole wimmas, tütarlaps sale ja painduw, sirge kui jõeosi. Ühe samm raske, poolkohmetu ja rõhuw, teisel — kerge, hüppaw, lendaw.
Proua Wõsand oli sagedasti neile nõnda aknast järele waadanud. Nendes polnud nähtawasti midagi ühist. Ka wastutulijad uulitsal oliwad wististi selles arwamises. Imestades waatasiwad nad nooremehe ja neiu pääle, nagu tahaksiwad nad küsida: „Kudas on need kaks kokku juhtunud?“ Siiski waatas proua Wõsand nii häämeelega tütrele ja Karlile järele. Kõige selle wälimuse wastolu pääle waatamata näis nendes siiski nii palju kokkukõla peituwat; ainult terawat silma oli waja, mis seda tähele suutis panna. Ja proua Wõsand arwas omal niisuguse silma olewat. Kui noored inimesed lähema uulitsanurga taha ära oliwad kadunud, mõtles proua hääl meelel selle üle järele, et tema Ainol niisugune mõistlik noormees kaaslaseks on. Ta on alati tõsine, mõttes ja ei tee midagi järelekaalumata. Mis wõiks küll Ainoga juhtuda, kui tema kaaslane ta enese sarnane oleks! Jumal hoidku selle eest!
Sel ajal, kui proua Wõsand akna all seistes nõnda arutas, astusiwad Karl ja Aino kärmesti uulitsat mööda edasi. Nagu hirw jooksis neiu; waewalt suutis noormees oma pikkade jalgadega talle järele.
„Miks sa täna nõnda ruttad?“ küsis Karl.
„Metsa tahan“, wastas neiu. „Aga tead, ole wagane, ära lausu sõnagi, ma ei taha. Metsas, sääl…“
Ja nad sammusiwad tummalt. Neiu wahtis otsekohe oma ette maha. Noormees heitis paar pilku kõrwalt tema pääle. Aino kaunis pikk nina näis weel pikemaks weninud olewat, nina pääl olew waewalt tähelpandaw kühm kõrgemaks kerkinud; paled lõkendasiwad tal leekides. Tuul wiskas aeg ajalt mustad lokid silmade ette, kuid ka läbi lokkide helkis nende sinihallikate pilk.
See kõik oli nooremehele nii tuttaw, täna siiski nii uus. Kui nad linna taha wäljale jõudsiwad, tegi Aino jaki nööbid lahti ja laskis hõlmad tuule käes lehwida.
„Karl, mul on sulle midagi rääkida,“ ütles neiu tõsise häälega ja pööras silmad nooremehe poole. Nendes näis kahetsus ja andekspalumine helkiwat.
Karl waikis.
Kui nad metsa lähedale oliwad jõudnud, ütles neiu:
„Miks sa midagi ei räägi?“
„Sa käskisid ju waikida,“ wastas üliõpilane, ja tema hääles kõlas waewalt tunduw kibedus. Neiu ei pannud seda aga tähelegi, kui ta ütles:
„Aga see oli ju linnas, nüüd oleme metsas. Nüüd räägi, lobise, naera. Ma tahaksin hõisata, kõigest jõust karjuda. Mets ja maa peaks rõkkama, siis oleks parem.“
„On sul siis täna halb? Harilikult on sul ju ikka hää.“
„Mul oli täna kole, hirmus hää! Aga nüüd on halb, sinu pärast halb.“
„Minu pärast?“
„Jah… Mäletad, me lubasime üksteise wastu otsekohesed olla. Ja awalikud. See oli juba ammugi. On sul weel meeles? Mul näib, nagu oleks see alles eila olnud. Ja nüüd on mul walus: ma pole oma sõna pidanud.“
Selle juures waatas noormees oma peaaegu wärwita silmadega neiu sinistesse põhjatutesse laugastesse. Kerge etteheide ühes sõnadega: „Seda ootasin ma juba ammugi“ helkis Karli pilgus. Aino tundis seda ja see tegi talle weel rohkem haiget.
„Sa ei tohi pahandada,“ ütles neiu: „Sa tead ju, missugune ma olen. Kõik nimetawad mind pilgates tuulepääks, juba lapsepõlwest saadik. Sina oled ainuke, kes minust teisiti on rääkinud ja arwanud.“
„Ja eksinud?“ lisas Karl küsides juurde, mis pääle ta naeratada püüdis. Sellesse naerusse ähwardasiwad aga kibedusejooned tekkida.
„Ei, wast mitte,“ wastas Aino palawalt. „Sind ei saa ma eksiteele wiia, ei saa petta. Ka teisi ei peta ma, kuid nemad ei saa minust aru. Ma olen ju niisugune, nagu ma olla saan, nemad aga tahaksiwad, et ma nõnda oleksin, nagu ma olla ei saa, ei tahagi olla. Sina aga oled minuga rahul, ükskõik mis ma teen. Ja seda walusam on mul praegu. Siiski olen ma õnnelik, õnnelik! Sellepärast tahaksingi ma kisendada, karjuda — kuni wäsimuseni. Ma peaksin praegu ehk oma meeleolu üle järele mõtlema, see oleks tarwilik, isegi huwitaw, kuid ma ei saa. Kas ma seda kunagi peaksin wõima… Püsimata tahaks edasi, ei ole peatamist ega puhkamist. Kord mõtlesin ma, et ma sinu juures teisemaks, mõistlikumaks saan; mamma arwab ja loodab weel praegugi seda. Kas ta lootus aga täide läheb, see on wäga küsitaw. Sa oled selleks liig tugew ja tüse, et mind mõistlikumaks teha. Nüüd aiman ma aga, et midagi uut, suutuks uut tulemas on, mida ma kunagi tundnud pole…“
Nad oliwad metsa warju maha istunud. Noormees wahtis üksisilmi neiu pääle. See rääkis ja ta hääl kõlas kurwalt. Wõi awaldas tema suur õnn ennast nõnda? Kes teab. Karli kõrwus sai aga rääkija hääl kurwa kõla. Wõib olla, ehk oli see sellepärast, et ta ise kurwameelseks muutus ja et terwele loodusele juba warase sügise haledusemärk otsa ette oli wajutatud. Midagi suurt ja tumedat lähenes. Warsti saab ta siin olema. Ta laotab oma öökullitiiwad laiali ja mässib kõik sinna sisse. Tumeda uduna katab ta taewa ja maa.
„Sa nägid,“ rääkis neiu edasi, „kudas mul palaw oli, kui ma koju tulin. Ka nüüd weel tunnen ma oma palesid õhetawat. Ma tulin herra Kulno poolt… Waata, kui lihtsalt ma seda sulle ütlen. Mitte kellegi teise wastu ei wõiks ma seda nõnda teha… Sa oled ju temaga tuttaw?“
Noormees nokutas selle küsimise pääle jaatawalt pääd.
„Mul on weel praegu nii selgesti meeles,“ rääkis Aino edasi, „kudas me üheskoos kuni wäsimuseni lobisesime ja naersime. Wiimaks teeb ta tõsise näo, suutuks ootamata; see ajab mind jällegi naerma ja tema ütleb pühaliku häälega: ‚Küll naerust see kord. Pill tuleb pika ilu järele!‘ Mina naersin aga weel hullemini. ‚Nii siis,‘ räägib tema, ‚Teie naerate, mina aga mõtlen endi naeru üle järele, otsin eneses tema põhjust.‘ Olete teda ehk juba leidnud? küsin mina. ‚Jah‘, wastab tema, ‚nimelt: ma tahaksin Teid suudleda. Nii wäga tahaksin ma Teid suudleda.‘ Nõnda ütles ta ja jäi oodates minu otsa wahtima, nagu puupost, mitte oimu ei liigutanud ta. Kuid tead, see nägu tahtis naeruga mul hinge seest wõtta. Ja nii tulingi ma naerdes tema juurest ära, kuna tema tõsiselt minu järele ukse kinni tõmbas, laksatades keeras ta tema lukku ja astus kindlal, nagu wihasel sammul eemale: ma kuulsin seda nii selgesti ukse taga seisatades.“
„Ja nüüd oled sa õnnelik?“ küsis üliõpilane. Ta meel läks lahkemaks, süda kergemaks. Ta oli midagi aimates kartnud, see näis aga eksitus olewat.
„Ma olen nii õnnelik!“ wastas neiu. „Mu süda wäriseb, hing tahab kusagile kaugele wälja.“
„Aga milles seisab siis sinu sõnamurdmine?“
„Ah see! Noh, waata, ma olen juba mitu korda nõnda tema juures käinud ja ei ole sinule sellest sõnagi lausunud.“
Karl naeratas.
„Ära naera. See pole sugugi naeruasi, ma tunnen seda. Nüüd ei tahaks ma enam tema juures naerda ja see ongi wististi see uus, millest ma rääkisin. Ka mind paneb mu naermine järele mõtlema, sest nõnda pole ma weel kunagi naernud.“
Nooremehe pilk muutus tumedamaks.
„Sinule julgen ma kõik rääkida, sellepärast ei salga ma midagi. Ma tunnen, et ma teisiti ei saa, kui et ma warsti jällegi herra Kulno poole pean minema. Tema on minu wastu tõsisem olnud, kui ükski teine ja siiski olen ma tema juures rohkem naernud kui kusagil mujal. Ma tahaksin jälle tema nägu, tema tõsist nägu näha. Saad sa niisugusest tahtmisest aru?“
Noormees nokutas jaatawalt pääd.
„Aga saad sa ka sellest aru, miks ma niisugune olen, nagu ma olen, ja miks need teised kõik minu wastu niisugused on? Iseäranis nooredmehed. Wõi on nad kõikide neiude wastu nõnda? Paar korda saad nendega kokku ja juba tulewad nad oma südamega, hingega, tundmustega. Kõik mõistawad nad mind hukka ja kõik tulewad ühe ja nendesamade sõnadega. Ma arwan, et nad kõik waletawad, sest nad kõik punastawad oma sõnade juures.“
„Ei waleta,“ ütles Karl kindlasti.
„Kust sina seda tead?“ küsis neiu imestanult.
„Ma tunnen,“ wastas noormees. Tema hääles kõlas midagi, mis neiut weel enam imestama pani. Ja kui ta silmadega nooremehe omadesse tungis, siis sõnas ta kohmetanult ja nõutalt:
„Ka sina?… Karl!“
See ei wastanud midagi, tema pilk ütles juba kõik.
„Siis ei ole ka sina sõna pidanud,“ hakkas neiu natukese aja pärast rääkima. „Seda poleks ma milgil kombel uskunud, kui ka terwe ilm seda oleks tõendanud. Nüüd aga räägid sa ise sellest. Ja siiski ei tahaks ma weel uskuda. Ehk eksin ma, ei saa sinust õieti aru? Wõi ehk eksid sa ise? Ma tahaksin nii wäga, et me eksiksime. Kas siis mitte ainustki inimest ilmas pole, kes seda lubamist pidada suudaks?“
Neiu hääles kõlas kurblik unistus. Siiski ei saanud ta ka seda salata, et ta rinda salajane rõõm teed leidis. Sääl tahtis nagu keegi hõisata: „Ometi ükskord!“ Kuid miks pidi see kõik just praegusel silmapilgul sündima! Ja kõik nii ootamata, etteaimamata!
„Ma ei tea“, wastas üliõpilane neiu wiimase küsimise pääle, „kuid praegu ei eksi meie kumbki.“
„Oli see siis kõik ainult ilus unenägu? Ja kui kindlasti meie selle sisse uskusime, kui me tõotades üksteisele käed andsime: ainult sõpradeks tahtsime meie jääda“.
Nagu eemalt, kaugelt minewikust kostis neiu unistaw hääl.
„Mina ei uskunud mitte“, ütles noormees tõsiselt.
„Karl!“ hüüdis neiu sügawa imestusega, milles ka walu ja etteheide helises.
„Ja siiski andsid sa oma käe“, rääkis neiu edasi. „Sa olid kawalam ja salalikum kui ükski teine. Sa luurasid kiskjana minu järele, mina aga pidasin sind taltsaks tallekeseks. On see tõesti wõimalik? Oled sa tõesti niisugune? Siis pole ma sind ialgi tundnud ega mõistnud. Ja tugew oled sa. Nii tugewaks ei oskanud ma sind pidada“.
„Tugew?“ küsis üliõpilane.
„Nojah, tugew! Niikaua suutsid sa seda kõike salajas hoida. Mitte midagi ei pannud ma tähele.“
„See ei ütle muud midagi, kui et isegi naesterahwad niisugustes asjades mõnikord pimedad wõiwad olla.“
„Ja siiski — alatu olid sa ka“.
Sõna alatu kõlas nõnda, et temast raske aru oli saada, kas ta haawama wõi meelitama pidi.
„Aino!“ hüüdis noormees. „Saa ometi aru — ma ei wõinud teisiti. Ja kas olen mina selles süüdi? Kui siin üleüldse kedagi süüdistada wõib, siis ainult sind, sinu naeru. Isegi öösel kuulsin ma teda. Ma suutsin kõigega selleks walmis saada, et ainult sinu läheduses olla. Ja mida sügawamaks see tung sai, seda suurema hoolega warjasin ma teda. Ainult küüru wajusin ma weel rohkem. Waata, mu õlad on kõrged ja tugewad, piht tüse, kuid sinust hoowas koorem wälja, mis raskeks kanda läks. Ma kandsin teda siiski, lootes, et kord silmapilk tuleb, kus ma ta kergelt hinge tagasi tõmbates sinu jalgade ette wõin heita. Aga see silmapilk ei tulnud. Ja ma kinnitan: minu suud poleks keegi nii pea rääkimiseks awada suutnud, kui mitte see kolmas meie wahele poleks tulnud. Seda kartsin ma juba ammugi. Tema on minust õnnelikum, sest sina leiad ka tema tõsisest olekust naeru, kuna sa minu naerust ainult tõtt wälja loed.“
„Miks ei öelnud sa ammugi seda kõike? Siis oleks wõinud ehk lugu teisiti olla“.
„Sellepärast ma just ei öelnudki. Ma teadsin, et ma siis enam sinu läheduses olla ei saa. See oligi see teine lugu, mida kartes ma weel tõsisemaks muutusin.“
„Sa ei mõista mind õieti. Ma tahtsin öelda, et siis ehk seda kolmat ialgi poleks tulnud.“
Karl ei arwanud oma kõrwu uskuwat. Ta waatas neiule küsiwalt silmadesse. Säält paistis talle jaataw päänokutus wastu.
„On see wõimalik?! Aino! Oh ma tola! Kudas ei pannud ma seda ialgi tähele! Ja me oleksime ka siis ikka weel kahekesi olnud? Aga see ei ole ju tõsi. Sa naljatad; sul on hää mind piinata, ninatpidi wedada, sa oled sellega ju nii harjunud. Ka mina olen üks haledate silmadega eesel sinu suures karjas, nagu sa mõnikord ütled. Kurat wõtku, kuid sinu eeslite hulgas ei taha ma ka mitte olla. Päälegi ütlen ma weel: see pole mitte auks, kui kedagi ainult eeslid armastawad. Olgu ometi mõnigi mõistlik hobune hulgas.“
Wiimaste sõnade pääle plahwatas Aino heleda häälega naerma.
„Sa naerad, aga ma ei saa, kuigi ma tahaksin“, ütles Karl kurwalt.
„Täna oled sa esimest korda naljakas“, ütles neiu. „Ainult eeslid, mitte ühtegi mõistlikku hobust! See pole sugugi halb. Kuid mis teha, neid aadelitõugu loomi on inimeste seas kole wähe.“
„Kas juuresolijad wälja arwad?“ küsis üliõpilane.
Neiu hakkas uuesti naerma. Siis ütles ta:
„Enese üle jätan otsuse teiste teha, mis aga sinusse puutub“… Ta peatas, mõtles. Siis kargas ta maast ülesse, kumardas kärmesti nooremehe juurde ja suudles teda otsa ette.
„Näed nüüd, see olgu märgiks, et ma sind oma eeslikarja sekka ei loe. Ainukesele eeslile pole ma weel tänini seda teinud.“
„Aino!“ hüüdis noormees rõõmul imestanult ja sirutas oma pikad, jämedad käed neiu poole wälja. See aga oli juba eemale taganenud ja ütles:
„Ei tohi. Su käed on ju nii suured ja tugewad ja mina olen nii nõrk. Lase ma kaswan, sirgun, wõib olla siis.“
Neiu istus jällegi oma endisele paigale. Ja wait oliwad nad mõni aeg. Kõrgete puude ladwad aga kohisesiwad, kuna all pool olewad oksad salasõnu sosistasiwad. Nad saatsiwad oma kolletanud lehti aegajalt wiimasele teele — maa poole. Need langesiwad lipendades ja näisiwad kuulmata keelel oma järeltulijatest unistawat, laulwat.
„Ma näen sind täna nagu esimest korda“, sõnas neiu wiimaks.
„Mina sind niisamuti“, wastas noormees.
„Kudas see küll kõik wõimalik oli! Ja mõtle ometi: terwed aastad on see nõnda olnud ja mitte midagi pole me märganud“, rääkis neiu.
„Jah, ligi kolm aastat“, kordas noormees. „Aga nüüd nähakse ju ilmas nii palju ja sellepärast ei nähta sagedasti midagi. Ühe sõnaga — meie ei ole filosofid, meie ei oska seda näha, mille otsa komistades me nina wõime puruks lüüa“.
„Ja kui salalikud meie ka oma kõige lähemate wastu oleme“, rääkis neiu järele mõteldes. „Aga nüüd tahaksin ma sulle kõik öelda. Ega sa ei pahanda? Ka mina ei olnud kõigest sellest waba, mis sind piinas.“
„Ka sina mitte?“ küsis Karl rõõmuga.
„Ka mina mitte. See oli imelik tundmus. Ma olin kõiki meesterahwaid ühte wiisi tundma õppinud ja mul oli esiteks häämeel, kui ma sind teistsuguseks pidasin. Mõne aja pärast aga tahtsin ma, et sa teiste sarnane oleksid. Enesearmastus lükkas mind selle pääle. Ma mõtlesin: kes oled sina, et sa minu ees teisiti suudad olla, kui kõik muud? Ma oleks tahtnud sind selle suure karja hulka tõugata. Kuid ma ei julgenud; ma kartsin, et mu katse nurja wõiks minna, ja seda oleksin ma enesele alandawaks pidanud. Mõnikord oli mul aga kole tung sind enese ees teiste wiisil tantsimas näha. Mu süda oleks rõõmu pärast hüpanud, kui niisugune suur, tugew ju tõsine mees minu ees oleks keksinud.“
„Aga nüüd on ju sinu soow täidetud“, ütles Karl wahele.
„Ah ei“, wastas Aino, „mitte nii ei tahtnud ma seda. Ma oleks tahtnud sind kui titekest niidiga tõmmates tantsima panna. Ma ei tea, kust see tuleb, kuid mõnikord tõuseb mul tung, suuri ja tugewaid mehi lastena, tittedena oma ees näha, neid kussutada, äiutada. Niisugusel korral tuleb mulle Simsoni lugu meelde. Ja ma mõtlen: ei olnud silmade wäljapistmist, pikki juukseid, wilistisi ega ka seitset toorest köit; oli ainult Delila, ja see oli Simsonile — wilistid, sitked toored köied ja silmade wäljapistja. Ka mina tahaksin wahel niisugune Delila olla.“
„Sa oled hirmus“, ütles noormees.
„Ma olen ikka hirmus olnud, ainult sina pole seda tähele pannud. Ka sina oled hirmsam, kui ma arwasin. Aga Simson oled sa waewalt, sa ei lase oma pääd wististi mitte paljaks ajada.“
„Kes teab, kui aga Delila tõesti tahab, kuid Delila ei taha ju, sest siis poleks tal enam Simsoni, keda ta tantsima wõiks panna.“
Aino naeratas ja tõusis ülesse. Ka Karl tõusis püsti. Nad hakkasiwad edasi sammuma. Kui nad linna tagasi jõudes lahkudes kätt andsiwad, küsis noormees:
„Kas sa ikka weel sinna pead minema, tema tõsist nägu waatama, mis sind naerma ajab?“
Nagu unest ärgates waatas neiu nooremehe pääle.
„Ma ei tea“, wastas ta siis ja lisas juurde: „Aga kui ma lähen, ega sa ei pahanda? Simson ei tohi pahandada, ta on selleks liig tugew. Wõi pahandad sa? Siis pead sa seda mulle kohe ütlema, muidu…“
„Muidu?“ küsis Karl tõsiselt.
„Muidu… ütlen ma sulle hääd päewa“, wastas neiu naerdes ja sirutas oma peened sõrmed weel kord nooremehe tugewasse ja poolkaredasse peosse.
2.
Üliõpilane Kulno oli sohwa pääl pikali maas ja wahtis lakke. Tema korter oli üks nende majade wäikestest toakestest, mida „mesilasekärjeks“ nimetatakse. Tapedid mustad, suitsunud; nende tagant wahib mõnest kohast sein wälja. Teda huwitawad nähtawasti mõned raamatud, mis katkise wahariidega kaetud laua pääl lamawad ja warna otsas rippuwad kulunud üliriided ühes mütsiga ning nende all põrandal olewad kalossid, milledel see hää omadus on, et nad wee enestest wäga hõlpsasti wälja lasewad. Aga ka aknast wälja wõib waadata, kuigi läbi tumedate ja kriimuliste ruutude pääle tühja hoowi, kus mõni pesutükk ripub ja mõni üliõpilane läheb wõi tuleb, midagi näha ei ole.
Kulno on sügawas mõttes, olgugi et ta teiste arwates harwa millegi üle järele mõtleb. Ta ei pane sedagi tähele, et ühel pool seina wiiulit mängitakse, kuna teisel pool unistaw tenorihääl tuntud ja armastatud Wene laulu kõõrutab.
„Pagan wõtku“, sõnab lamaja iseeneses. „Küll wõib inimene palju naerda! Mõistuse naerab pääst, südame seest ära. Kui ta aga täna ka ei tule, siis… siis tahaksin uuesti naerda, kuni mõistus pähe ja süda rinda tagasi tuleb.“
Jälle mõtleb ja unistab ta. Kui palju on tööd! Raamatud ootawad. Nüüd aga, nii pea kui ta mõne nendest awab ja lugema hakkab, kuuleb ta seda äraneetud naeru. Kudas need naised küll naerda wõiwad! Ja kui palju nendel mõnikord naerus hinge on!
Sel silmapilgul koputati tasakesti ukse pääle. Kulno arwas seda koputamist tundwat. Ta kargas sohwalt ülesse ja ruttas ukse juurde. Peeglist mööda minnes heitis ta pilgu sinna poole. Säält wahtis talle kõwer, wiltu kistud ja wähe äritatud nägu wastu.
„Kes on?“ küsis Kulno ja ka tema häälest kostis maha surutud äritus.
Kopp, kopp, kopp!
„Kes on?“ küsib Kulno uuesti.
Wastuseks kõlab tasane naer.
Raginal keerab wõti lukuaugus ringi, uks awaneb ja neiu Wõsandi naerataw nägu seisab üliõpilase ees.
„Olge hääd“, sõnab Kulno wähese kohmetusega.
Neiu astub tuppa ja pöörab siis korteri peremehe poole:
„Te mulle kätt ei annagi?“
„Tahate Teie minu kätt?“
Neiu naerab.
„Wõtke istet, olge hääd!“ räägib Kulno. Ja kui neiu sohwa pääle on istunud ning uuriwalt nooremehe pääle wahib, küsib see ennast laua ääre wastu toetades:
„Mistarwis Te weel siia tulite?“
See küsimine kõlas ootamatalt ja kohatult, aga Kulno ei saanud teisiti, ta pidi küsima. Tal oli rinnas midagi ja see tahtis säält püsimatalt wälja.
„Tahtsin Teie nägu näha“, wastas neiu naerdes. Ta hääl kõlas muretalt ja trotsiwalt, nagu tahaks ta noortmeest mitmest kohast korraga nõelata.
„Teie ei oleks pidanud enam siia tulema“, ütles see tõsiselt.
„Räägib seda kõlbluse kuulutaja Teie seest?“ küsis neiu naerdes.
„Ei, seda mitte! Selleks olen ma liig noor. Kõlblus tuleb alles siis, kui kired kustuwad.“
Ka nüüd jäi nooremehe nägu tõsiseks. Pikkamisi kadus ka neiu näolt lõbus, pooltrotsiw naer. Naerujoontele tõmbas tõsi oma rüü pääle. Sellest arwas Kulno järeldada wõiwat, et ta sõnad mõjunud on ja ta hakkas wärisewa õhinaga rääkima:
„Te tulete jällegi naeruga. Aga ma ütlesin Teile wiimati, et ma enam naerda ei taha. Siis läksite naeruga uksest wälja ja nõnda poleks pidanud Te enam tagasi tulema.“
„Aga ma tahtsin ju Teie tõsist nägu näha“.
Neiu silmis helkis midagi uut, kuid see oli kerge, kerge, nagu waht laineid lõhkuwate kaljude wahel, wõi nagu kewadised walged pilwed helesinises taewas. Huultele tahtis jällegi naer tekkida, kuid ta suri nõrgasse naeratusesse. See kõik aga ütles palju rohkem, kui hulk sõnu wõi koorem raamatuid. Ka nooremehe näole ilmus naeruwine. Ja imelik! Kui palju oli selles kahes naeratuses sarnadust!
„Siis olete ka Teie ennast wiimaks tõsiseks naernud?“ küsis üliõpilane.
Neiu waikis.
„Aga siis ei tohi Teie enam minu soowile wastu panna. Mälestate seda weel?“ rääkis noormees sohwa lähemale astudes julgemalt ja tungiwalt.
Neiu naeratas imeliselt.
„Teie ei tohi, ei tohi, ei tohi“, kordas noormees, kuna ta juba otse sohwa ees seisis. „Waadake üks ainus kord minu pääle, siis Te saate kohe aru, et Te ei tohi“.
Neiu lõi silmad maha.
„Te naersite mu hinge seest wälja, mu pää otsast ära, ja Te ei tohi ometi mind pääta ja hingeta jätta. Ma tahan neid Teilt tagasi saada, ma wõtan nad Teilt tagasi, aga ainult siis, kui Te lubate, kui Teie ei keela… Ja me oleme nii palju üheskoos naernud, sellepärast ei tohi Teie keelata, keelamine on patt, patt, patt. Teate, mis patt on? Ei tea? Patt on see, kui ma Teid mitte ei suudle. Aga pattu ei tohi olla, muidu lähme meie hukka — ihu ja hingega…“
Noormees rääkis wahetpidamata. Ja juba hoidis ta neiu paksujuukselist kõrge otsaesisega pääd oma käte wahel ja suudles. Neiu aga — naeratas, naeratas. Mis ajas teda naeratama? Nooremehe sõnad? Kuid see rääkis neid ju nii tõsiselt.
„Nüüd tehke oma silmad lahti ja waadake minu pääle“, käskis noormees natukese aja pärast. „Teie ei tee? Häbenete? Keda? Mind wõi iseennast? Tehke oma silmad siiski lahti, ma suudlen häbitundmuse nendest ära. Puhtad, selged ja sügawad peawad nad olema. Nad peawad nii suured ja sügawad olema, et pää ringi hakkab käima, kui nendesse waadata“.
Neiu ajas silmad lahti.
„Nii, nii! Nõnda peate Teie minu ees seisma: lahtiste silmadega. Ma armastan lahtiseid silmi, nendest otsin ma Teie hinge. Kas ta ikka weel naerab? Kui ja, siis tahaksin ma Teie hingehallikaid suudleda. Te lubate mulle ju seda? Siis wõib Te suu jällegi waljusti ja lõbusasti naerda — minu rumaluse üle. Kuid rumalus on püha, sest ta on jumalast. Usute Teie jumalat? Mina usun ainult ühte jumalat: praegu waatab ta mulle Teie silmist wastu. Ja miks ei peaks ma oma jumalat suudleda wõima? Teie ei tohi ometi seda keelata.“
Neiu naeratas.
Noormees kumardas jällegi tema üle ja kattis tema silmi oma hõõgawate huultega. Siis rääkis ta unistades edasi:
„Üks silm on taewas, teine meri. Mõlemad sinised, suured. Ja mina suudlen merd ning taewast. Aga kelle omad nad on? Teie? On Teie meri ka sügaw, Teie taewas kõrge? Ma armastan ainult sügawat merd ja kõrget taewast. Pidage meeles: sügawat ja kõrget! Missugusid Teie armastate? Madalaid? Neid saab kergesti kätte, nendest peaseb kergesti üle. . . Ja kõik see sügawus ja kõrgus peab maa pääle mahtuma, ainult maa pääle. Kui maa seda sügawust ja kõrgust wastu wõtta ei suuda, siis peab teda ümber ehitama, suuremaks, lahkemaks tegema. Kas kuulete? Me teeme maa suuremaks ja lahkemaks, nii et me oma kõrged taewad ja sügawad mered sinna wõime mahutada. Tahate Teie? Te naerate ainult…“
Noormees rääkis, rääkis ja wahtis neiu silmadesse, milles ta oma jumalat oli suudlenud. Neiu tuksuwast kehast ja tema naeratawatest huultest imbus nagu uimastawat rohtu nooremehesse, tõusis tema pääajusse. Säält tekkisiwad see läbi lõpmata kujud, arwamata mõtted, mis wälja kippusiwad — selle ette, kes neid sünnitanud oli. Kaua oliwad need kujud wäljalaskmist oodanud, ihkanud. Ometi kord!
Ja kui ta wiimaks oma rääkimise lõpetas ning neiu wabaks laskis, langes see jõuetult nooremehe najale tagasi. Natukese aja pärast tegi ta oma silmad lahti ja wahtis sinnasamasse lakke, mida Kulno selili maas olles oli silmitsenud.
„Teie olete wäsinud?“ küsis noormees tasakesti.
„Ei“, sosistas neiu ja waatas küsija poole. „See on muidu nii, ma ei tea mis. Seda pole ma weel ialgi tundnud“.
„See on minu lähedus“, ütles noormees. „Te naerate selle pääle? Aga ometi on see tõsi. Ka mitmed teised on minu lähedal nõnda ära wäsinud.“
Wiimaste sõnade juures tundis neiu oma hinges kerget pistet.
„Aga see läheb üle“, rääkis noormees edasi, „see läheb warsti üle ja naer tuleb tagasi. Tahate Teie seda?“
„Praegu mitte, wõib olla, pärast. Ma tahan nüüd tõsine olla, Teie juures tõsine olla. Mul on, nagu poleks ma ilmas pääle lobisemise ja naermise weel midagi teinud. Selle üle hakkasin ma alles siis järele mõtlema, kui ma wiimati Teie juurest ära läksin.“
„Aga Te olite ju üle aasta Peterburis, kas Te ka ülikoolis pääle naermise midagi ei teinud?“
„Ma ei tea, kuid ma arwan — mitte midagi. Ülikoolis on ju kõige parem naerda ja sääl naerdakse wististi rohkem, kui kusagil mujal.“
„Ja jah, sääl naerdakse tõesti rohkem kui kusagil mujal“, oli Kulno nõus. „Sääl naerdakse nii, et sagedasti teadus, tema õpetajad ja ka õppijad naeruwäärilisteks saawad… Ja sellepärast ei taha Teie enam ülikooli minna?“
„Ah ei, mitte sellepärast. Ma ei tea mispärast, muidu, niisama.“
„Kudas niisama? Ma arwasin, et Teie teate, miks Te enam õppima minna ei taha… Naerdakse… Mul näib, nagu saadaks ainult naeru abil asjadest aru. Kui ma Teie naeru kuulen, siis mõtlen ma mõnikord: mees ja naene mõistawad üksteist ainult naerdes. Kes üheskoos pole naernud, need on üksteisele kinni pitseritud raamatud. Raamatu pitserid tulewad naeruga purustada. Oleme meie juba need pitserid purustanud? Oskame meie üksteist lugeda? Mul oli, nagu oleks ma Teid mõistnud, nüüd ei saa ma aga millestki aru. Ma arwasin, et Te ka suudledes naerma saate. Nüüd olete Teie aga tõsine. Suudlesin ma naeru ära? Aga seda ei tahtnud ma. Esiteks rääkisin ma taewast, mis maa pääle tuleb ehitada. Naerjate naestega mõtlesin ma seda taewast ehitada. Tahate Teie seda teha?“
„Ma ei tea, ma tunnen praegu ainult, et mul Teie juures hää on. Kui Teie taewas ka nii hää saab olema, siis tulen ma Teiega kaasa.“
„Aga siis peate Teie suureks ja tugewaks kaswama, ainult tugewate naestega üheskoos wõib midagi ehitada, kus lõbusalt naerda suudetakse.“
„Suureks ja tugewaks“, kordas neiu mõttes. Ta pööras oma silmad nooremehe poole, nagu otsiks ta säält seda tugewust, millest sõnad rääkisiwad. Kui aga mustad ja sinised silmad natuke aega üksteises oliwad wiibinud, siis tundsiwad mõlemad, et kumbagil pool tugewust kuigi palju ei ole. Mõlematel wajusiwad silmad kinni ja huuled otsisiwad tuksatawaid huulesid. Ja kumbki ei suutnud selle juures naeratadagi.
„Mispärast on rinnas nii hää ja raske?“ küsis neiu.
„Mispärast on su silmad nii sinised ja sügawad?“ wastas noormees. „On nad alati niisugused? Kas neil põhja üleüldse ongi? Ja kui palju on neid, kes sinna waadates naeru unustasiwad? Kes on nad?“
„Eeslid“, pidi neiu wastama, kuid wastamise asemel hakkas ta ainult naerma.
„Miks Te naerate?“ küsis noormees.
„Niisama, Teie küsimisi.“
„Ei, sääl oli midagi iseäralikku, ma nägin Teie silmist.“
Neiu pigistas naeratades oma silmad kinni ja kahetses, et ta mõeldud wastust ära ei öelnud. Nüüd ei tahtnud ta seda enam teha.
Kui neiu Wõsand üliõpilase korterist ära hakkas minema, oli ta tõsine. Noormees aga naeris juba. Ukse pääl neiuga wiimaseid sõnu wahetades, ütles ta sellele:
„Mispärast nii tõsine? Tulge tuppa tagasi.“
Neiu astus ukse päält tagasi ja noormees tõmbas ukse kinni.
„Ma ei saa“, wastas neiu. „Ma mõtlen, oleks ma mees, siis wõiksin ma küll, aga nüüd ei suuda. Naised naerawad sagedasti kauem ja unustawad naeru põhjalikumalt kui mehed.“
„See tähendab — Te tahaksite mees olla?“
„Oh ja, aga ainult noor ja tugew.“
您已阅读爱沙尼亚语篇文献中的 1 篇文章。