Juudit - 1

  A. H. TAMMSAARE
  
  JUUDIT
  
  NELJA WAATUSEGA NÄIDEND
  
  
  
  KIRJASTUS A.-S. „VARRAK“ TALLINNAS 1921
  
  
  
  (originaalis eraldi loetlemata)
  Vaatused
  
  Esimene vaatus · Teine vaatus · Kolmas vaatus · Neljas vaatus
  
  
  OSALISED.
  JUUDIT, noor naine Petuuliast.
  
  SUSANNA, tema ümmardaja.
  
  OSIAS, Petuulia peavanem.
  
  KABRIS, Petuulia vanem.
  
  SIIMEON.
  
  RABI.
  
  OLOVERNES, Assuri väejuhataja.
  
  PAGOAS, tema telgiülem.
  
  AKIOR, Ammoni pealik.
  
  NIMETU.
  
  NAINE.
  
  NAINE lapsega.
  
  KÄSKJALG.
  
  Rahvas, rahvaste vanemad ja vürstid, pealikud, sõdurid, pidulised, hääled, I, II, III ja IV väravavaht.
  
  
  
  ESIMENE VAATUS.
  
  (Eestuba Juuditi juures. Pahemat kätt välisuks, paremat kätt uks siseruumi, kust tuleb Juudit. Kohe pärast seda Susanna välisuksest.)
  JUUDIT. Käisid sa müüril?
  
  SUSANNA. Tulen säält, emand. Hommikuti on mu esimene teekond ikka müürile.
  
  JUUDIT. Mis teeb Assur?
  
  SUSANNA. Assur seisab nagu ikka. Hobuseid ja sõjavankreid on kõik kohad täis, piigi- ja ammumehed kõnnivad nende keskel.
  
  JUUDIT. Tormijooksu ei kardeta veel?
  
  SUSANNA Ei, emand, sellest ei teadnud keegi midagi rääkida. Assur loodab, et me heaga alla anname, et me läkitame saadikud Olovernese juurde. Eilagi on jälle müüri taga pasunat puhutud ja inimesi müürile kokku meelitatud kuulama Olovernese kiitust. Nad räägivad temast, nagu polekski muid vägevaid ilmas, kui aga tema, Olovernes. Tema kuulsus liigub kõigi meeltes, tema nimi ei anna enam inimestele rahu, tema nimi kustutaks nagu nälja ja janu.
  
  JUUDIT. Jah, Olovernese nimi ei anna enam kellelegi rahu, varsti räägitakse temast müüri sees niisama sagedasti nagu müüri tagagi. Raske on inimestel Olovernese nimele vastu seista, kui nad kuulevad teda nii sagedasti… Aga kaevud on ikka veel kinni?
  
  SUSANNA. Kaevud on kinni; nagu ennegi hoiavad neid Olovernese sulased. Ümberkaudsed mäed on täis sõjamehi; sääl istuvad ikka veel Eesavi ja Ammoni lapsed: nad istuvad nagu näljased rongad, kes ootavad kõngeja looma viimast hingetõmbust. Nälgiva ja närbiva Petuulia järel käivad nende himud.
  
  JUUDIT (endamisi). Kõik nagu ikka, nagu eile ja tunaeile, nagu sel ja viimasel nädalal… Mis on linnas näha ja kuulda, mis teeb rahvas?
  
  SUSANNA. Linn on täis hulumist ja hädakisa, rahvas rõkkab tänavail, turul ja katusel Jehoova poole, rahvas on meeleheitel. Süüdistatakse vanemaid, miks pole nad alla läinud ja Assuriga rääkinud, miks pole nad Olovernese jalge ette heitnud ja temaga lepingut teinud, nagu tegid Moabi vürstid ja Ammoni pealikud ning kõik need rahvad, kes elavad mere ääres suurtest mägedest kuni alla Egiptusest saadik. Neil kõigil on nüüd hea põli: nad istuvad omas kojas, puhkavad viigipuu all ja söövad oma leiba. Nende kaevud on vabad ja allikate juures ei seisa piigimehed vahiks. Miks peab siis ainult Iisrael nälgima, miks peab Iisrael janu kannatama? nõnda küsitakse.
  
  JUUDIT. Oleme meie siis paganad, et peaksime tegema nagu Moabi vürstid ja Ammoni pealikud ning kõik need teised rahvad, kes elavad mere ääres?
  
  SUSANNA. Rahvas on meeletu häda pärast, emand. Nägin surejat sõdurit, keda vaenlase nool osavasti tabanud. Ta kannatas hirmsasti, aga ümberseisjatele seltsimeestele ütles ta naeratades: vennad, surm on valus, aga tema on ainuke abimees näljas; ärge lootke mujalt abi, Jehoova on kõrgel, Jeruusalemm kaugel.
  
  JUUDIT. Jehoova nõuab alandlikku meelt.
  
  SUSANNA. Oleme põrmus Jehoova ees. Eks ei ole kõik oma riideid lõhki käristanud ja eks ei kanna ka vanemate ja preestrite niuded kotiriideid? Vanakestegi hallidest juustest tuisutab hommikutuul tuhka. Aga ometi oleme nõrkemas rammutuses. Nagu hundid otsivad näljased saaki põlevail silmil. Emad tuiguvad janus lastega lävelt lävele, aga neid saadetakse tühjalt ära. Ükski ei halasta teise peale, igaüks muretseb ainult iseenda eest — võõra valu on puu küljes. Nõdrad ja väetid ei liiguta enam kellegi meelt.
  
  JUUDIT. Õndsad on tänapäev need, kel pole isa ega ema ja kelle lapsekoda Jehoova pole avanud.
  
  SUSANNA. Jah, emand, õndsad on sigimatud.
  
  
  (Vaikus.)
  JUUDIT. On meil veel astjas vett?
  
  SUSANNA. Vett jätkub nii mõnekski päevaks. Ehk annab Jehoova seni vihma. Õlist ja leivast saab ka tulevaks nädalaks.
  
  JUUDIT. Hoia seda kõike, kuni ma saan käskinud.
  
  SUSANNA. Mõtleb ehk emand näljaste ja januste peale? Täna hakkas mul nende ees õudne. Kõik tänavad, tänavate nurgad, kogu turg oli neid täis. Igal pool koltunud palged, igal pool kilavad silmad, igal pool laste nutt ja emade pisarad. Mineval nädalal oli neid alles vähe, tunaeile vähem kui eile, eile vähem kui täna. Aga mis saab homme ja ülehomme, mis toob tulevane nädal? Tilk vett pikendaks nii mõnegi lapsukese elupäevi.
  
  JUUDIT. Tilk vett pikendaks nii mõnegi surija piina, sest keda suudaksime päästa, kui Jehoova ei anna vihma, kui ta ei kuule meid. Kui ühele annaksime, miks peaksime siis teisele keelama, või kui üks tilga saab, kas ei tea sellest siis varsti terve linn. Aga mis saaks meie veest linnale? Sellepärast, hoia, mis meil on, seda läheb Jehooval tarvis. Mine kutsu rabi ja vanemad siia, palu nad minu kotta, sest mina tahan neile imelikku asja ilmutada.
  
  SUSANNA. Teen, nagu sa käskinud, emand. (Välisuksest ära.)
  
  (Enne kui Juudit jõuab eestoast lahkuda, astub sisse lapsega naine.)
  
  NAINE (laps süles). Jumala rahu olgu…
  
  JUUDIT (vahele) Mis sa tahad?
  
  NAINE. Jehoova õnnistus olgu Juuditi majale.
  
  JUUDIT. Räägi, mis sul vaja.
  
  NAINE. Tilk vett.
  
  JUUDIT. Minu astjad on tühjad.
  
  NAINE. Üksainus tilk… Jehoova nimel… ma palun.
  
  JUUDIT. Ütlesin juba — minu kruusid on kuivad.
  
  NAINE. Halasta, Juudit, sest sa oled ikka lahke ja helde olnud. Sa oled vaeseid toitnud ja paljaid katnud, sa oled peavarjutuile ulualust annud… Vaata, mu lapsukese silmad on juba suletud, palekesed lohku vajunud, kurtunud keel ei liigu enam veretute huulekeste taga. Ta on mu ainuke nääpsuke ihuvõsu, mu ainuke Jehoova õnnistus, — olen lesk.
  
  JUUDIT. Ka mina olen lesk ja mul pole ainustki last. Aga Iisraelis on veel mehi küll.
  
  NAINE. Emand, olen vaene, olen vana, olen inetu, mind ei taha enam ükski Iisraeli mees.
  
  JUUDIT. Mis võin siis mina, olen naine nagu sinagi.
  
  NAINE. Anna ainult pisut vett. et korrakski oma lapse suud kastaksin, siis võib ta surra, kui see on Jehoova tahtmine.
  
  JUUDIT. Pista talle rind suhu.
  
  NAINE. Ta suu ei ime enam.
  
  JUUDIT. Siis lüpsa end ja jooda oma last.
  
  NAINE. Näljast ja janust olen aher juba kolmat päeva.
  
  JUUDIT. Niisuta siis silmaveega ta huuli.
  
  NAINE. Silmad on kuivaks saanud nutmisest, põud on silmalauges suure nutu pärast. Kogu linn on karjumist täis.
  
  JUUDIT. Sa tunned vagajuttu emast, kes suure põua ajal oma sooned avas, kes päästis vallali oma keha tuiksooned, et joota oma ihusugu. Kui sa oma last armastad, siis mine tee niisamuti. Sina ise oled vana, tema on noor, sina oled sigimata, aga tema võib kord Iisraelile sugu saata.
  
  NAINE. Juudit, sul on vagaduse ja tarkuse kuulsus Iisraeli naiste seas, kasvades istusid vana Siimeoni jalge ees, aga ometi räägib sinu suu hirmust asja Jehoova vastu. Sinu sõnad on täis pattu.
  
  JUUDIT. Jehoova on meile katsumisepäevad saatnud, Jehoova tahab suurt armastust, Jehoova nõuab rasket ohvrit, ja kes midagi keelab, see peab kõik ohvriks tooma: kui sa pattu kardad, siis mine ja sure ühes oma lapsega.
  
  NAINE. Verd ei pea teie mitte sööma, ütleb Jehoova, sest kes verd söönud, selle vastu tahab ta oma palge panna ja teda oma rahva seast ära kaotada. Veri on liha hing ja hinge ei pea teie mitte sööma, ütleb Jehoova.
  
  JUUDIT. Veri ehk päästab tänapäev su lapse: miks ei taha sa oma ihusugu lunastada?
  
  NAINE. Kes olen mina, et peaksin oma ihusoo lunastama! Olen vana, olen vaene, olen inetu, olen sigimata, olen alatum Iisraeli naiste seas. Palun ainult piisakese vett, Juudit. Otsi oma kruusid läbi, ehk leidub ometi kuskil tilgake; pööra oma astjad uurakile, armuline emand, ehk nõrgub niiskust uurdesse. Ehk pani ümmardaja su linased riided ööseks kaste alla, ehk viis ta sinna su kallid Egiptuse lõuendid; too, ma katsun neid väänata lapsukese suu kohal, ehk puserdub kuskilt piisake. Näe, alles liiguvad teise huulekesed, käed kerkivad, silmalaud paonevad… Juudit, halasta, heida armu!…
  
  JUUDIT. Jehoova ei anna kastet ega vihma, Jehoova on taeva ja maa Iisraeli eest lukku pannud, Jehoova meel haudub kättemaksmist. Mine, et ma palvetaksin.
  
  NAINE. Enne tilk vett, emand, piisakenegi… Ma orjan sind selle eest eluaeg.
  
  JUUDIT. Mul on muidugi orje küll. Ma tahan paluda.
  
  NAINE. Anna enne vett, palu siis… palu ka minu lapse eest.
  
  JUUDIT. Ma palun Iisraeli eest.
  
  NAINE. Mis on mulle Iisrael, kui mu laps sureb. Oleks Iisrael minu päralt, siis annaksin terve Iisraeli tilga vee eest.
  
  JUUDIT. Naine, sa räägid arutuid sõnu, kurbus on su meeli puutunud.
  
  NAINE. On see siis ime, Juudit? Kogu Petuulia olen läbi jooksnud, et lapsukesele tilga vett saada, aga nüüd saadad sinagi mu tühjalt ära. Inimeste meeled on kivist ja nende südamed on pinnitud vask. Ennem leiab rikka silmas armu koerapoeg kui lesenaise laps.
  
  JUUDIT. Tänapäev on Jehoova katsuma tulnud rikkaid ja vaeseid. Ainult kelmid ja petised lähevad rasva, nagu murdjad suure katku ajal.
  
  NAINE. Emand, sa ütled: kelmid ja petised. Aga kes võib Petuulias sellega hoobelda, et ta on aus ja õiglane? Kelm on igaüks, kes sööb, kui naaber nälgib; kelm on igamees, kes veel elab, kui seltsimees juba võitluses langenud; petis on iga naine, kes end ehib, kui võitlejad on alasti. Aga kas närbivad ja nälgivad Petuulias juba kõik? Kas on juba kõik mehed linnamüüril võitlemas või kas on naised juba ehtimise jätnud? Eks ei ole kõrvus alles rõngad, kaelas keed, jalus ehitud kammitsad, et oleks tippamisi käik! Ma vihkan ja põlgan Petuuliat; vähe puudub, siis neaksin ta.
  
  JUUDIT. Naine, ära nea parem, ära nea mind ühes Petuuliaga mu enda kojas.
  
  NAINE. Anna tilk vett, Juudit, halasta meeletu ema peale. Muidu lähen turuplatsile, lähen lausa taeva alla, lähen sinna, kus on palju teisi nälgijaid, ja nean seal… nean kõikide kuuldes… nean oma lapsukese pärast, kellele ei saa tilgakest vett kogu Petuuliast.
  
  JUUDIT. Ära nea ka turuplatsil, naine; ei ole hea, kui neetakse tilga vee pärast.
  
  NAINE (pöördub minema, uksel tuleb talle vastu tudisev vanake väikse poisiga käe kõrval. Naine neile) Ärge tulge parem — mine tagasi, Siimeon: Juudit on nagu teisedki, tema halastus on kurt, tema heldus on surnud. Juudit tahab palvetada, aga mu laps tahab juua, mu laps tahab vett… kust leian oma lapsele tilga vett. Siimeon, juhata sina ometi, heida armu, halasta!
  
  SIIMEON. Turul müüakse vett, räägiti.
  
  NAINE. Turul? Turul müüakse vett! Issand jumal! Ja mina olen siin! Müüakse vett ja mina ei teadnud. Jään jällegi ilma… (Välja.)
  
  SIIMEON. Rahu olgu Juuditi majale.
  
  JUUDIT. Siimeon, sa elad alles! Pole sind ammugi näha olnud.
  
  SIIMEON. Istusin kodus, ootasin surma, aga surm on mu unustanud, ei saada mulle ei katku ega nälga järele; need armastavad nooremaid, tugevamaid.
  
  JUUDIT. Mis sinu siis täna välja ajas?
  
  SIIMEON. Otsin poisile abi ja armu.
  
  JUUDIT. Ah Siimeon, Siimeon! Kohatul ajal otsid sa abi ja armu. Puhtest videvikuni koputavad abipalujad ustele, aga kes suudab neid tänapäev aidata. Kus on Petuulias see, kes jõuaks kõiki januseid joota ja kõiki nälgijaid sööta? Siimeon, Jehoovalt peab abi otsima, Issandat peab paluma, mitte inimesi, nõnda õpetasid ise kord mind.
  
  SIIMEON. Nõnda õpetasin kord, aga häda unustab kõik sõnad, häda vastu ei saa ükski õpetussõna. Jehoovat olen kogu eluaja palunud, nüüd pööran inimeste poole, nüüd palun sind, Juudit.
  
  JUUDIT. On siis Jehoova kurdiks jäänud, et pöörad inimeste poole palvega?
  
  SIIMEON. Jehoova on Iisraeli vastu kurjust täis, tema meel on äritatud tulisest vihast.
  
  JUUDIT. Mis võin siis mina? Ega ometi naine pea Jehova juures eestkostjaks hakkama?
  
  SIIMEON. Varja mu lapselast, hoia mu poissi, anna talle ulualust, kaitse teda.
  
  JUUDIT. Ei mõista, Siimeon, kelle eest pean teda varjama, kelle eest kaitsema.
  
  SIIMEON. Varja mu poissi omaste ja sugulaste eest, — nemad ihkavad ta hinge.
  
  JUUDIT. Siimeon, sa räägid hirmsaid sõnu! On siis omaksed metsalisteks saanud, et ihkavad poisi hinge? On nad aru kaotanud? Nälg on su meeltele liiga teinud, sa jampsid.
  
  SIIMEON. Ei, ma ei jampsi ja mu aru on selge. Inimesed on näljased nagu kõrvehundid ja saaki otsivad nad kui noored lõvid. Prohveti sõna on tänapäev tõeks saanud: liisku heidavad nad oma laste peale.
  
  JUUDIT. Halastaja Issand! Vägede Jehoova! Su rahvas on meeletu rahvas, su rahvas on õnnetu rahvas! (Haarab omal peast kinni.) Mu meeled lähevad segi… (istub) Iisraeli häda ei mahu mu südamesse. Peaks midagi võimatut sündima, meie igaüks peaksime midagi võimatut tegema, muidu läheme kõik hukka ja Iisrael ühes meiega… Nad söövad juba oma ihusugu! Siimeon, miks ei ole Jehoova noormees, et naine oma liikmetega võiks ta meelt muuta!
  
  SIIMEON. Miski ei või tema meelt muuta, mitte miski; ei kunagi pole ma näinud, et keegi oleks tema meelt muutnud. Sellepärast pöörangi inimeste poole, tulen sinu juurde, Juudit, palvega oma poisi pärast. Ema suri tal nälga, isa katku, nad jätsid poisi minu hooleks. Tahaksin teda hoida, et ta ei läheks isale ja emale järele ja et ta kannaks mu ihusugu tulevatesse põlvedesse, kui see on Jehoova tahtmine.
  
  JUUDIT. Siimeon, ka sina mõtled ainult iseenda ja oma poisi peale, ka sina mõtled, nagu kõik teised. Kellelegi ei tee Iisrael muret, kõik mõtlevad ainult iseenda peale.
  
  SIIMEON. Ei, Juudit, mina mõtlen Iisraeli peale, mõtlen, et lapsed on tulevane Iisrael. Endast ei hooli ma, aga poisi, selle päästaksin, sest iga päästetud laps võib tänapäev tulevase Iisraeli isaks või emaks saada.
  
  JUUDIT. Minu maja oleks lapsele halvaks varjuks, siin sureks ta nälga.
  
  SIIMEON. Veel elab ta mõne päeva ja seni näitab ehk Jehoova Iisraelile oma palet.
  
  JUUDIT. Janu tapab ta.
  
  SIIMEON. Mitte täna ja homme võib juba päästmine tulla. Halasta, Juudit! Võta poiss oma kotta, siit ei leita teda nii pea, siin ei teata tema hinge varitseda. Tule, pojuke, langeme Juuditi ette maha, ehk võtab ta meid siis kuulda, ehk nõrkub ta süda (põlvili).
  
  JUUDIT (Siimeoni juurde, härdalt). Tõuse üles, Siimeon, minu ees ei pea sa mitte põlvitama, minu ees mitte (tõstab vanamehe ja poisi jalule).
  
  SIIMEON. Siis kuule meid, kuule mind, keda nimetid millalgi oma isaks, ja ära pööra oma silmi kõrvale, nagu pöörab Jehoova Iisraeli pealt.
  
  JUUDIT. Mu koda pole ju kindlus, kus hädalised võiksid varju leida.
  
  SIIMEON. Siia ei tule, ei tea nad nii pea tulla ja küllap leiad poisile mõne salaurka, kus ta kellelegi silma ei puutu.
  
  JUUDIT. Mu koda jääb tühjaks, ma lähen siit ära. Nii tõesti kui ma siin seisan, tahan siit ära minna.
  
  SIIMEON. Aga kuhu siis, mu tütar? Kuhu tahad sa minna, Juudit?
  
  JUUDIT. Mõtlen Iisraeli peale. Iisrael õhkab päästmise järele.
  
  SIIMEON. Peab siis naine Iisraeli päästma?
  
  JUUDIT. Miks ei peaks ka naine Iisraeli päästma, kui see on Jehoova tahtmine; meie igaüks peame katsuma Iisraeli päästa. Sellepärast jätan oma koja maha ja lähen.
  
  SIIMEON. Kuhu?
  
  JUUDIT. Siimeon, ära päri. Kui see on jumala tahtmine, siis kuuled, kui kõik saab sündinud. Seni õnnista mind, Siimeon, õnnista ja palu, et Jehoova juhiks mu jalaastumisi.
  
  SIIMEON. Kuhu pean siis küll oma poisi viima…
  
  JUUDIT. Vii ta mõnde teise kotta, Petuulias on suuri ja vagu kodasid veel küll.
  
  SIIMEON. Kus on tänapäev see koda, mis võõrast vanakest varjaks ja mis annaks vaeslapsele ulualust? Ennem tuleb jumal jälle maa pääle meie keskele, kui et vaeslast keegi varjaks. Ei, Juudit, enam ei tea ma kuhugi minna, kui sina mu ära ajad; sina olid mu viimane lootus. Inimeses on inimene surnud, inimene ei tunne enam inimest.
  
  JUUDIT. Rahvas on Jehoova unustanud.
  
  SIIMEON. Jehoova on oma rahva unustanud, ta on oma kuulmed sulgenud laste nutukisa eest.
  
  JUUDIT. Issand nõuab alandust.
  
  SIIMEON. Rahvas ihkab halastust ja armu.
  
  
  (Susanna välisuksest.)
  JUUDIT (ümmardajale) Mis ütlesid vanemad?
  
  SUSANNA. Nad tulevad, nad on teel siia. Ka rabi tuleb, nad tulevad üheskoos.
  
  JUUDIT. Vii siis vana Siimeon ühes poisiga tahatuppa ja otsi neile pisut leiba ja vett.
  
  SIIMEON. Mitte minule, minule mitte, mina olen vana, poisile anna, temale on vaja.
  
  SUSANNA. Lapsed karjuvad süüa ja juua, emand.
  
  JUUDIT (ümmardajale) Tee, mis ma käskinud. Mine, Siimeon, söö ka sina, sööge ja jooge mõlemad.
  
  SIIMEON. Sinu jalgu tahaksin suudelda ja sinu jalajälile suud anda, mu tütreke. (Tahab maha langeda.)
  
  JUUDIT (teda takistades) Isake, päevade poolest olen sinu lapselaps — minu jalgu ei pea sa mitte suudlema. Minu jalgu pole veel ükski mees suudelnud, ega ometi sina taha esimene olla. Võta poiss ja vii ta tahatuppa.
  
  SIIMEON. Õnnistatud olgu sa Iisraeli naiste seas ja… (Sõnad katkestab rabi, Osiase ja Kabrise sisseastumine, kuna Siimeon ja poiss teise ukse kaudu kaovad.)
  
  RABI. Rahu olgu Juuditi majale.
  
  JUUDIT. Tere, rabi. Tere ka, Osias ja Kabris. Palun vabandust, et teie kallist aega raiskan sel raskel silmapilgul.
  
  OSIAS. Mis on emandal rääkimist? Meie aeg on kasin; ahastus ja meeletus kipuvad võimust võtma.
  
  JUUDIT. Kui kaua mõtlete veel vastu panna?
  
  OSIAS. Veel ehk päeva viis.
  
  JUUDIT. Miks just viis?
  
  RABI. Seni pöörab ehk Jehoova oma viha.
  
  KABRIS. Ehk tuleb meile seniks abi.
  
  JUUDIT. Miks peab Jehoova just viie päevaga abi saatma? Eks ei või ta seda ka kuuendal päeval teha.
  
  KABI. Hiljem pole meil vist enam Jehoova abi tarvis.
  
  OSIAS. Hiljem sureme nälga.
  
  KABRIS. Janus närbivad juba nüüd me lapsed.
  
  JUUDIT. Ons Jehoova teie võlglane, et te talle tähtaja määrate?
  
  RABI. Me palume ja loodame ainult.
  
  JUUDIT. Milleks siis see tähtaeg?
  
  OSIAS. Me kaotame võimu rahva üle, me võime ta juba enne viit päeva kaotada, kas või täna, homme — me ükski ei tea, kui ruttu võime kaotada võimu rahva üle.
  
  JUUDIT. Te olete vanemad, te käsite.
  
  OSIAS. Sagedasti on raskem käskida, kui käsku täita.
  
  JUUDIT. Kas ei ole teie Jehoova asemikud maa peal.
  
  RABI. Jehoova on oma rahva maha jätnud, nälgijad jätavad Jehoova maha.
  
  OSIAS. Nälgiv vanem on ainult nälgija nälgijate seas ja sellepärast võib sündida, et rahvas meid varsti mikski ei pane: meie käsu vastu avab ta linnaväravad ja läheb alla Olovernese leeri paluma suutäit leiba ning rüübet vett. Usu, emand, seda teeb ta, kui mitte neljandal või viiendal päeval, siis ometi kuuendal. Rahvas läheb kui näljas kärvav koer, kes otsib uut peremeest, kel on veel leiba. Meie pühad paigad teotatakse siis ära ja meie naiste ning neitsite au oleneb võõra sõjamehe himust. Juba praegu maksab Olovernese nimi paljude suus rohkem kui paljud Iisraeli nimed, varsti ei taheta enam ühtegi Iisraeli nime kuulda Olovernese nime kõrval.
  
  JUUDIT. Nii tõesti kui Jehoova elab, see ei tohi mitte sündida.
  
  RABI. Iisraeli jumal teeb mõnikord imelikke asju.
  
  OSIAS. Imetegudeks on tänapäev kõik käed nõrgad Iisraelis.
  
  JUUDIT. Usku on tarvis, Osias, Jehoova on usus, usk saadab abi.
  
  OSIAS. Kutsusid sa meid selleks, Juudit, et usule manitseda? Siis raiskame asjata kallist aega.
  
  JUUDIT. Ei, Osias, manitseda ei taha ma teid, vaid imelikku asja teile ilmutada.
  
  OSIAS. Siis räägi.
  
  RABI. Me ootame, emand.
  
  JUUDIT. Ma ei tea, millal või kus see oli, aga see oli…
  
  OSIAS. Mis nimelt?
  
  JUUDIT. Magasin nagu rasket und, väga rasket. Äkki puutus mind keegi — ma polnud tema juurdeastumist kuulnud — puutus ja ma tundsin seda lihas, luus, üdis ning kargasin üles. Minu ümber oli lõpmatu lagendik, pimedus kattis maad ja tähed sirasid taevas; kaugel, kaugel helendas mingisuguse mäe lumine tipp. „Sinu laps karjub, Juudit,“ ütles puutuja. Ja nüüd kuulsin pimeduses lapse nutuhäält ning see hääl oli mulle tuttav ja armas. Hakkasin huupi hääle peale edasi minema, kord-korralt sammu ikka kiirustades, kuni viimaks jookstes hingetult maha langesin, ilma et nutjani oleksin jõudnud, nagu põgeneks ta minu eest pakku. Mul hakkas hirmus kahju sest nutjast lapsest, nii hirmus kahju, et endalegi nutt peale kippus pimeduses. Kui ma nõnda hingeldades keset lagendikku kummuli lamasin, puutus mind jällegi keegi — ja tema puutumine oli kui tuleleek — puutus ja ütles: „Juudit, mitu korda peab sind äratama, kui su laps karjub!“ Ehmunult kargasin maast ja vahtisin pärani silmil oma ümber, aga pimeduse pärast ei seletanud mu silm midagi kui aga siravaid tähti ja kaugeid lumiseid mäetippe. Võtsin oma viimase jõu kokku ja jooksin sinnapoole, kus karjus ikka veel laps. Väga kaua. ei võinud see kesta, sest hingetult langesin uuesti maha. Aga siis rääkis endine hääl: „Juudit, miks ei taha sa oma last aidata?“ Meeletult hüüdsin talle vastu pilkasesse pimedusse: „Mu ihuramm on otsas, ma’i jaksa enam!“ Aga tema vastas mulle: „Juudit, Juudit, tänasest peale pead sa palju jaksama ja sinu ihurammul ei pea lõppu tulema. Iisrael ootab sinult ilmvõimatut. Iisrael ootab päästmist, sest Iisrael on saanud kui väetiks lapseks, kes nutab pilkases pimeduses ja ükski ei kuule tema häält. Tähed siravad kõrgel, aga nemad ei tule alla aitama, mäed istuvad kaugel, aga nemad ei astu ligi nuttu vaigistama, pimedus on Iisraeli ümber, aga tema ei varja teda vaenlaste eest. Sellepärast tõuse üles, ehi end ja võta kaasa leiba ja õli, nagu valmistuksid pikale teekonnale, ning mine alla Assuri leeri — astu Olovernese palge ette, sest seal pead sa Iisraelile abi saatma.“ Nõnda rääkis see hääl, kui ma kummuli maas lamasin ja mind ümbritses pimedus. Suur hirm tuli minu peale ja ma küsisin, ilma et silmi oleksin julgenud tõsta või paotada: „Kes oled sa, et sa minuga nõnda räägid?“ Ja hääl vastas: „Olen see, kes ikka olnud ja kes jääb igavesest ajast igavesti. Sellepärast ära viltsi minu sõnu täitmast, sest ma olen rääkinud ja Iisraelil on häda suu juures.“ Nõnda vastas ta mulle viimaseks ja vaikis ning see vaikus oli mu kuulmeis, nagu puhuksid kümme suurt pasunat väehulkade ees. Nüüd lasksin teid kutsuda, et kuulda, mis peab sest kõigest arvama?
  
  RABI. See, kes sulle seda imelikku asja näitas, küllap see ka sind õpetab teda õieti mõistma — tema nimi olgu kiidetud.
  
  OSIAS. Kuidas peab sellest aru saama: oli see unes või ilmsi?
  
  JUUDIT. Ma ei tea, oli see unes või ilmsi, ma tean ainult, et see oli.
  
  RABI. Osias, milleks see küsimine? Eks ei ole uni niisama Jehoovalt kui ilmnegi elu.
  
  JUUDIT. Uned on mul sagedasti ilmsemad kui päevlik askeldus, uni on mulle nii mõnigi kord olnud elulisem kui ilmne olemine, uni saab mulle elu unistuseks.
  
  RABI. Unes räägime oma jumalaga.
  
  
  (Sisse astub naine nuttes.)
  JUUDIT. Mis sa tahad?
  
  NAINE (toetub jõuetult vastu piita ja nuuksub.)
  
  JUUDIT. Miks sa nutad?
  
  NAINE. Mind juhatati siia.
  
  JUUDIT. Milleks? Räägi ometi
  
  NAINE. Otsin peavanemat Osiast.
  
  OSIAS. Ma olen siin. Mis on sul rääkimist?
  
  NAINE. Nad tapsid mu mehe, lõid maha.
  
  OSIAS. Kes tappis? millal? kus?
  
  NAINE. Tulid ja tapsid, ma’i tea kes, ei tunnud neid.
  
  OSIAS. Miks nad tapsid? Räägi, et mõistaksin.
  
  NAINE. Olime kahekesi… uks oli kinni… alles teist päeva elasime koos… pidasime mesinädalaid… nõnda tulid ja tapsid nad.
  
  OSIAS. Mida tahtsid siis tapjad?
  
  NAINE. Tahtsid süüa… Meil oli viimane suutäis leiba laual, viimane tilk vett kruusis. Tahtsime viimast korda üheskoos süüa ja rõõmsad olla, et siis üheskoos surra, kui see on Jehoova tahtmine. Aga meid nähti, uks murti maha ja kui mees võõrastele vastu läks, lõid nad teda, nii et ta sinnasamasse suri.
  
  JUUDIT. Metsalised!
  
  RABI. Leivamurdmine on tänapäev kuritööks saanud.
  
  OSIAS. Kus on su maja?
  
  NAINE. Turu lähedal.
  
  OSIAS. Miks ei tõtanud sa turule, — sinna jäi vanem Karmis korrapidajate sõduritega.
  
  NAINE. Esteks jooksin sinna, hakkasin ta põlvede ümbert kinni, palusin, nutsin, aga tema vastas: pole tema asi, tema valvab ainult turgu… Meeletult jooksin oma kotta tagasi, kus tapjad alles vett ja leiba otsisid. Mind nähes võtsid mu kinni ja naersid mu ära… mehe surnukeha juures, tema veres naersid mu ära… (Nuuksub ägedamalt.)
  
  OSIAS. Kabris, mine ja rutta, võta müürilt mehi ja katsu pööraseid tabada. On naisel õigus, siis olgu surm kuritöö lunastuseks.
  
  KABRIS (naisele) Tule, lähme!
  
  NAINE. Mu mees lamab alles koristamata põrandal.
  
  OSIAS. Küll Kabris muretseb kõige eest.
  
  NAINE. Olen naerdud naine… eluajaks naerdud.
  
  Kabris. Ruttame, iga silmapilk on kallis.
  
  
  (Kabris ja naine ära.)
  JUUDIT. Rahvas unustab Jehoova seadmised.
  
  OSIAS. Rahvas on koer, kes ainult söötja künnisel valvab.
  
  JUUDIT. Sul peab rahvast halb arvamine olema, et teda võrdled koeraga.
  
  OSIAS. Keegi pole meeletum kui hulk ja kellegi ees ei pea rohkem roomama kui hulga ees, kui sa tema üle tahad käskida. Mul on mõnikord tundmus, nagu oleksin tänapäev kõige naeruväärsem inimene Petuulias.
  
  JUUDIT. Sa oled Petuulia peavanem, Osias.
  
  OSIAS. Nõnda on mu kohuste nimetus ja neid täites olen kõik unustanud, mis noores eas aususest ja mehisusest õppisin. Nüüd tean, et käskija voorused on silmakirjalisus, salalik meel ja kõrk edevus, kuni isegi end selleks hakkad pidama, milleks sind totter hulk tahaks pidada,
  
  JUUDIT. Õnnetu mees!
  
  OSIAS. Seda mitte: ma täidan oma kohust.
  
  RABI. Meie kõik täidame oma kohust.
  
  JUUDIT. Mis on siis minu kohused? Pean ma oma kotta jääma või pean ma tegema, nagu kästud?
  
  RABI. Julged sa käsu täitmisest loobuda või julgeme meie sind selles tagasi hoida! Iisraelil on rasked päevad, nüüd peavad kõik oma kohust täitma.
  
  OSIAS. Peab siis naine minema vaenlase leerist Iisraelile abi otsima?
  
  RABI. Ka laps peaks seda tegema, kui see on Jehoova tahtmine.
  
  
  (Sisse tormab käskjalg.)
  KÄSKJALG. Kabris kutsub peavanemat Osiast.
  
  OSIAS. Mis on lahti?
  
  KÄSKJALG. Rahvas on arust ära, rahvas lõhub.
  
  OSIAS. Kus? miks? Räägi, vasta.
  
  KÄSKJALG. Turul müüsid mees ja naine leiba ja vett. . . nad olid tagavaraks hoidnud, et kasu saada. Nad nõudsid kõrget hinda, aga neile pakuti veel kõrgemat. Kõik anti ära tilga vee ja suutäie leiva eest. Kes vaene, see hulus, sest ta ei jaksanud osta. Siis pakkus keegi end kaupmehe teenistusse… aastaks, kaheks, kolmeks, kümneks aastaks, alatiseks, ja seda ainult suutäie leiva eest. Varsti leidus teisi, kes valmis olid ka oma naise ja lapsed, kogu oma sugukonna tükikese leiva eest päriseks kirjutama. Aga äkki hakati ütlema, hakati rääkima, karjuma: pole õige, et leiva ja veega inimesi orjastatakse; maha orjastajad! Hääl leidis poolehoidjaid, toetajaid, heakskiitjaid ja ägedus kasvas…
  
  OSIAS. Kus oli siis Karmis? Miks ei astunud ta vahele?
  
  KÄSKJALG. Karmis oli seal, ta püüdis kaupmeest kaitsta: leib ja vesi olla tema, ta võida nende eest võtta, niipalju kui saab, niipalju kui tahab.
  
  OSIAS. Ja rahvas?
  
  KÄSKJALG. Rahvas karjus: müüdud hing! Ta on kaupmehelt meelehead saanud, sellepärast kaitseb ta teda. Ta on orjastajate sulane! Maha orjaperemehed! Maha meeleheavõtjad! Ja siis välkusid rusikad, tõusid kaikad, lendasid kivid. Silmapilguga oli kaupmehe laud ümber, veekruusid purud ja leib tallati jalgega ära; vaevalt sai keegi midagi. Kaupmees ja tema naine aga ning Karmis lamasid oma veres; nad tallati ära ühes leivaga.
  
  OSIAS. Neid on Jehoova sõrm puutunud. Juuda mees ei pea Juuda meest oma orjaks tegema, nõnda seisab käsuõpetuses; ammugi ei pea ta seda tegema raasukese leiva ja tilga vee eest. Karmis on oma kohused unustanud, sellepärast on Jehoova teda nii karmilt katsuma tulnud.
  
  RABI. Jehoova nimi olgu kiidetud!
  
  KÄSKJALG. Aga rahvas lõhub edasi.
  
  OSIAS. Mida tahab ta veel?
  
  KÄSKJALG. Rahvas on arust ära, ta purustab meeletuses, hävitab mõtteta, sellepärast palub Kabris abi.
  
  OSIAS. Tänapäev paluvad Iisraelis kõik abi, nagu oleksid nad väetiks lapseks saanud. Kui ometi keegi oleks, kes ka mind aitaks, mulle head nõugi annaks!
  
  JUUDIT (ärevalt, vaimustuses) Võta minu nõu kuulda, Osias, mina annan sulle head nõu.
  
  OSIAS. Lase kuulda, emand, käskjalg ootab.
  
  JUUDIT. Hea sõna on mõnikord vägevam kui terav mõõk; sellepärast mine rahva juurde ja ütle talle, et abi tuleb, et ta on ligi ja et kõik saavad varsti süüa ja juua, niipalju kui süda kutsub. Ütle, lase kuulutada müüril ja tänavanurgil, Jehoova on märku annud, Jehoova on sõna saatnud, et päästmine on ligi ja õndsad on need, kes kannatavad ja loodavad.
  
  OSIAS. Juudit, tahad ka sina mind õpetada rahvale valetama? Sinult poleks ma seda oodanud.