Ivanhoe - Eesti keel - 01

  WALTER SCOTT
  
  
  IVANHOE
  
  
  INGLISE KEELEST TÕLKINUD
  A. HANSEN
  
  
  
  TARTU — 1926
  
  EESTI KIRJANDUSE SELTSI
  KIRJASTUS
  
  
  
  Sissejuhatuseks.
  Walter Scott (1771—1832) sündis Šotimaa pealinnas Edinburis, kus ta isa, õiglane ja kohusetruu inimene, advokaadi-ametit pidas. Tulevase kirjaniku ema, arstiteaduse-professor Rutherfordi tütar, oli luulelise temperamendiga, nagu Goethe seda omagi emast kinnitab.
  
  Niiske, pime ja umbne oli selle advokaadi perekonna-korter, mille tagajärjena kuus esimest last juba varakult hauda varisesid. Walter oli oma vanemate üheksas laps ja temagi tervis kippus üles ütlema, mille ettekuulutajana ilmus poolteise-aastaselt parema jala halvatus. Haiguse arstimine ei annud soovitud tagajärgi ja nõnda oli Walter juba varasest lapsepõlvest saadik eluaegne sant. Ometi ei takistanud see teda hiljemini olla hea kõndija ja tubli ratsutaja. Poisi põduruse tõttu saatsid vanemad ta vanaisa juurde maale mõisa, kuhu ta oma kaheksanda eluaastani jäi. Niiske ja umbse Edinburi korteri järel pidi poisile siin küll tunduma kui muinasmaal. Tõepoolest muinasmaa oligi see Šoti piirimaa, kust Walteri vanemad linna rännanud, muinasmaa oma ajalooliste mälestuste tõttu; sest juba vanal hallil ajal olid lõunapoolsed anglosaksid siin põhja poolt pealetungivale mägilastega — scottidega ehk sottidega — ägedaid lahinguid pidanud ja isegi Rooma leegionide raudne samm oli siin mail peatunud. Nõnda siis tutvus poiss maal elades vanaema kaudu jutustustega vanust rahvuslikest kangelastest, tädi kaudu vanade ballaadidega, mida ta kuulmise järele pähe õppis, vana karjase, oma armsama seltsilise, suust muinasjuttude ja ajalooliste mälestustega, mis elustasid poisi silmis iga üksiku mäe või kingu, metsa või lagendiku, ojakese või järve, mälestusmärgi või vareme — kogu ümbruse, mis kattus kireva muinasjutu-linikuga. Viimane kippus endasse mässima ka lähedaid inimesi, sest üks esimesist raamatuist, mis poisile lugemiseks pihku puutus, oli mingisugune vana scottide suguvõsa mälestusraamat, mis näitas, et nagu ümbritsevad paigadki juhib ka scottide oma tõug kuhugi vanasse aega tagasi, muutudes lõpuks ühes kõige muuga üldiseks omapäraseks muinasjutuks. Muinasjuttude, kuulduste, vanade laulude ja ajaloo radadele asus ka Walter Scott hiljemini kogu oma kirjandusliku tegevuse mõõduandvama osaga, milleks peale lapsepõliste muljete pärastpoole kaasa pidi aitama kogu tolleaegne Euroopa rahvusvaheline ja ühiskondlik seisukord (Prantsuse revolutsioon ja tema tulemused), mille eest luuleilmas püüti põgeneda kaugesse ja romantilisse keskaja pimedikku. Kodumaa kirjanduses pidid Walter Scotti kalduvusi mõjutama niisugused tooted, nagu piiskop Percy „Reliques of Ancient English Poetry“ ja Robert Burns’i (1759—1796) laulud.
  
  Koolis oli Walter Scott keskpärane õppija ja kreeka keeles olid tema edusammud sedavõrt viletsad, et talle „kreeka puupea“ (Greek blockhead) nimetus osaks sai. Aga kui ümberkolajal ja tublil kaklejal oli tal kogu linnas laialdane kuulsus ning koolivendade seas tunti teda hea jutustajana. Kõige selle tõttu ei julgenud talle keegi seda hiilgavat tulevikku ennustada, mis talle osaks langes. Juba kolmeteistkümne­aastaselt läks ta ülikooli õigusteadust õppima. Õpitöö kõrval luges ta läbisegi kõike, mis kätte sattus, nii et kui ta hiljemini räägib ühest oma romaanikangelasest nagu tüürita laevast raamatute merel, siis seda väga hästi ka kirjaniku enda kohta võiks öelda. Paar aastat peab ta õppimises vahet, töötades oma isa kontoris, 21-aastaselt aga lõpetab ta ülikooli ja asub advokaadina ametisse, tarvitades vaba aega saksa, prantsuse ja itaalia keele õppimiseks. Oma elukutse kõrval on ta advokaatide raamatukogu hoidja ja kodulinna ülikooli vanade rahade kogu korraldaja. 1797. a., mil kardetakse prantslaste maandumist, astub ta vabatahtlikult ratsaväkke, rahuldades muu seas ka oma alatist reisimistungi, sest maast madalast on tal tarvidus kas üksi või ühes kaaslastega mööda mägesid ja orgusid ümber kolada, kõike oma silmaga näha ja koha peal tundma õppida, millega on ühendatud mõni ajalooline mälestus või muinasjutt. Eelnimetatud aastal astub ta ka abiellu.
  
  Oma kirjanduslikku tegevust alustab W. Scott 1799. a. saksa kirjanikkude Bürgeri („Leonore“ ja „Die Wilde Jagd“) ja Goethe („Erlkönig“ ja „Götz von Berlichingen“) tõlkimisega. Wiimasena nimetatud teose mõjul katsub ta näidendi kirjutamisega õnne (The house of Aspen). Sama aasta lõpul saab ta Selkirkshires ülemaks krahvkonna kohtunikuks (sheriff) ja pääseb seega seni valitsenud majanduslikust kitsikusest. Pealegi jätab amet talle palju vaba aega ja seda tarvitab ta ümbruskonna tundmaõppimiseks ning vanade rahvalaulude korjamiseks, mis ilmuvad 1802./3. aastal kolmes köites (Minstrelsy of the Scottish Border). Peale seda, kui ta 1804. a. ka roomaaniga (Sir Tristrem) katset teinud, avaldab ta 1805. a. oma esimese seotud kõnes kirjutatud jutustuse (The lay of the last Minstrel), mis leiab suurt tähelepanu. Sellele esimesele järgneb 1817. aastani veel seitse lugulaulu ja lugejate vaimustus on esiotsa aasta-aastalt aina kasvamas (Marmion, The Lady of the Lake, The Vision of Don Roderick, Rokeby, The Bride of Triermain, The Lord of the Isles, Harold the Dauntless). Alles hiljemini, kui kirjanik kordamise kartusel kodumaa aineist siirdub välismaalistele, jaheneb lugejate süda. Vaimustuse haripunktina märgitakse 1810. a., mil ilmus tema kolmas lugulaul (The Lady of the Lake). Huvi viimsete teoste vastu kahaneb ka selle tõttu, et kirjanduspõllule ilmub oma esiteostega Byron, kelle kui luuletaja üleolekut W. Scott otsekoheselt ja puhtsüdamlikult tunnustab. Nõnda loobub ta seotud kõnest ning pöördub jutustava proosa teele ja siin ongi ta loonud need teosed, mis on tema kui kirjaniku elavana alal hoidnud kuni meie päevini ning seda mitte ainult oma kodumaal, vaid ka kaugel väljaspool selle piire. Juba algusest saadik tõlgitakse tema ajaloolisi romaane paljudesse keeltesse ja igal pool katsutakse tema eeskujul õnne ajalooromaani alal, kuid enamasti ikka halvemate tagajärgedega, kui selle romaaniliigi looja ise suutis. Tema esimene romaan (Waverley) ilmus a. 1814 anonüümselt ja järgmiste teoste kirjutajana nimetati „Waverley autor“. Nõnda kestis see 1827. aastani, mil Walter Scott „Suure Tundmatu“ nimetusest loobus ja oma õige nime avalikult tunnistas. „Waverley’st“ alates ilmutab W. Scott seitsmeteistkümne aasta jooksul 29 jutustust 74 köites. Kirjaniku viljakuse ja teoste minekugi suhtes on see haruldasemaid nähtusi kirjanduspõllul. Autor teenis palju raha ja omandas lisaks veel kuulsuse ning surematu nime. Muidugi pole selle lõpmatu teosterea kõik lülid üheväärtuslikud. Jäädavamaina, ajahambale ehk kauemini vastupidavamaina võiks peale Waverley nimetada: Guy Mannering, The Antiquary, Ivanhoe (1819), The Monastery, The Abbot, Kenilworth, The Heart of Midlothian, The bride of Lammermoor, The Fortunes of Nigel, Quentin Durward, Woodstock, The Fair Maid of Perth.
  
  Raske oleks leida W . Scotti elutööst seda üldinimlikkust, mis tabab meid Shakespeare’ga tutvudes. Scott’i ilm on kitsam, aga ometi on tal oma ilm, kus ta meistrina valitseb. Vähemalt usub ta ise oma ilma ja paneb ka lugeja seda uskuma, iseäranis teatud arenemisastmel, kuigi ehk elavamat huvi kipuvad äratama mitte romaanide peakangelased, vaid kõrvalisemad tegelased. Jutustus kõigi oma maastikkude, losside, mägede, järvede, jõgede, puude, loomade, inimeste ja nende toimetuste, eluviiside, peavarjude, riiete ja varustusega loob kireva, kaasakiskuva maali. Ei ole tahtmist ja ei tule meeldegi küsida, kas kujutatud minevikus tõepoolest kord nõnda olnud, vaid rahuldume ühes kirjanikuga seda minevikku nähes ja uskudes. Goethe on imetlenud Scott’i maalilikkust ja tabavat üksikasjalikkust. Ka tänapäev võib seda imetleda, kuid ometi kipub see üksikasjalikkus kirjeldustes väsitama. Seepärast avaldatakse Scott’i töid viimasel ajal sagedasti lühendatud kujul.
  
  W. Scott rippus kogu oma olemusega mineviku küljes, leides ainult sealt rahuldust ja elulist täiust. Seepärast püüdis ta oma isiklikkugi elu selles sihis juhtida, tahtes elada, nagu elasid kord tema kauged esivanemad oma metsade, järvede, jõgede ja mägede keskel karja kasvatades, kala püüdes ning jahti pidades. Selkirkis elades rendib ta onult 1804. a. mõisa ja kui ta selle mõne aasta pärast on sunnitud käest ära andma, ostab ta (1811) omale tüki maad, kus peal pole muud kui üks ainus taluonn: sinna asubki ta oma perekonnaga elama. 1806. a. saadik on ta küll Edinburi kohtukoja sekretäriks, aga see amet ei takista teda maale edasi jäämast. Onult saadud päranduse ja teoste eest makstavate honoraride tõttu on tal võimalus hakata omale kohasemat asupaika ehitama, kui on seda algeline taluonn. Ehitamist algab ta ilma kindla plaanita, nagu ta kirjutas oma romaanegi: kõik oleneb tujust, andumisest, joobumusest ning võimalustest. Ja viimased aina kasvavad. Neile vastavalt kasvavad ka maja dimensioonid, mille ehitamine jätkub kuni 1824. aastani, mil ta valmis saades esineb mingisuguse vanaaegse vürstliku lossina. Tema välimised ja sisemised ilustused on kokku korjatud ja ostetud mõni teab kust, ainult et aga kõik oleks eht ja vanaaegne, alates mõne karniisiga ja lõpetades kas või ahjuhargiga. Tubade sisustus muutub omataoliseks muuseumiks, kus leiduvad ainult vana-aegsed mööblid, iluasjad, sõja- ja jahiriistad. Juba oma taluonni asudes oli W. Scott’i pagas enamasti mingisugune vanaaegsete kolikoormate rodu, sest tema oma ütlemise järele olnud 24 koormast suurem osa vanad mõõgad, vibud, kilbid, nii et kalkuni pesakond vahva rüütli kiivris asunud ja isegi lehmad vanu lippusid ja püsse kannud.
  
  Samal ajal kui ta oma maja ehitas, ostis ta tükk-tükilt maid kokku ja ikka niisuguseid paiku, mis ühendatud mingisuguste ajalooliste mälestustega. Nõnda sündis see kuulus ja omaniku enda ristitud eluase Abbotsford, kuhu kui pühapaika rännati ja kus lahke, lihtne ja vastutulelik peremees nagu mõni keskaja suurhärra püüdis elada, töötades hommikul viie ja üheksa vahel ja lõbutsedes hiljemini oma alaliste külalistega kalapüüdmisel, jahipidamisel või mingil muul viisil. 1826. aastal tuli kirjaniku küllaldasse mõnutsevasse ellu äkiline pööre. Juba 1812. aastast saadik oli ta kirjastaja Constable’i ja trükkija Ballantyne’i ärisse suured summad mahutanud, sest ühes nendega tahtis ta raamatute kirjastamist kui tulutoovat ettevõtet kasutada, misjuures tema oma peale kohustuse võttis kirjastatavate teoste muretsemise. Sel alal olid W. Scott’il laialdased kavatsused. Hooletu ja oskamata asjaajamise tagajärjel läks aga kogu ettevõte 1826. a. pankrotti ja kirjanik kaotas terve oma varanduse ning omandas lisaks veel 120 000 naelsterlingit võlga. Küll polnud W. Scott selles ärilises äparduses isiklikult kuidagi süüdi ega vormilikult kohustatudki tähendatud võlasummat oma kanda võtma, kuid ustava sõbra ja seltsimehena ei tõmmanud ta oma toetavat kätt ka raskeil päevil kaaslastest tagasi. Ja kui ta tänini oli kirjutanud, et võimaldada endale vürstlikku elu, siis hakkas tema sulg nüüd kahekordse jõuga töötama oma peale võetud suure võlasumma kustutamiseks. Juba varemalt ei surunud iga kord sisemine tarvidus kirjanikule sulge pihku, mis ehk nii mõnegi nõrkuse tema toodangus seletab, nüüd aga ei võinud sisemisest tarvidusest enam juttugi olla. Ta kirjutas kõike, mis aga kätte juhtus ja mis raha tõi. Neil eluvõitluse palavail aastail ilmusid W. Scott’i sulest muu seas kirjutised Šoti ajaloost (The Tales of a Grandfather ja History of Scottland), kaunis ühekülgne ja kitsarinnaline Napoleoni elulugu (The Life of Napoleon), kirjad vaimudest (Letters on demonology), Inglise kirjanikkude elulood (The lives of the English novelists), kirjanduslikud arvustused, artiklid Šoti rahaasjandusest jne. jne. Ta töötas üle jõu. Paralüüsitud jalg tegi haiget, piinasid jooksvavalud, nii mõnigi kord leiti, et ta oli kirjutuslaua taga magama uinunud. Viimaks tabas teda rabandus ja parem käsi jättis kirjutamise, aga nüüd kirjutas keegi teine kirjaniku etteütlemisel. Tema elu seisis liigse töö tõttu hädaohus. Arstid soovitasid teekonda lõunamaile ja kui ta 1831. a. selle ette võttis, siis käis valitsus temaga kui vürstiga ümber, andes tema tarvitada sõjalaeva, millega ta Maltale ja Neapelisse sõitis. Aga Itaalia päike ei toonud loodetud parandust. 1832. a. Goethe surmast kuuldes, kellega W. Scott sõbralikus kirjavahetuses seisnud, tõuseb tal igatsus oma armsa Abbotsfordi järele, mis vahepeal oli võlgadest vabanenud kirjatööde hiilgava müügi tõttu. Hiiglatööst väsinud ja haige mees tahaks vähemalt nagu Goethegi kodus surra. Ta reisib nüüd üle Rooma, Florentsi, Veneetsia, Frankfurdi, Kölni ja Rotterdami ning igal pool austatakse teda kõige suurema tähelepanuga. Aga ei suuda inimeste austamine ega ka reisil nähtud ilusad maastikud enam temas huvi äratada, nii väga nõrgaks on jäänud kuulus koduigatseja. Juulis 1832 jõuab ta Abbotsfordi tagasi ja juba sama aasta septembris surub surm tema silmad.
  
  Mis käesolevasse raamatusse puutub, siis astub kirjanik sellega Inglise pinnale, kuna ta oma esimestes romaanides šoti ainetega oli piirdunud. „Ivanhoe“ käsitab Richard Lõvisüda (1189—99) valitsusaega ja nimelt seda silmapilku (1194), mil teda ristisõjast kodumaale tagasi oodatakse. Selle ajajärgu valinud kirjanik oma jutustuse aineks tema enda tõenduse järele mitte ainult sellepärast, et siin leiduvad silmapaistvad ja huviäratavad isikud, vaid et ka võitjate normannide ja võidetud sakside vaheline pingutatud meeleolu romaanile dramaatilist tagapõhja aitab luua. Nõnda näemegi siin ühel pool Saksi Cedricu ja Athelstane oma orjadega ning Locksley (Robin Hood) oma meestega seisvat, kuna nende vastastena esinevad võitjate normannide võsud (Front de, Boeuf, de Bracy, tempelrüütel Brian de Bois-Guilbert jne.). Suurmeelne kuulus ja vahva kuningas Richard Lõvisüda seisab lepitajana kahe vaenulise äärmuse vahel ja teda toetab Cedricu poeg Wilfred, kes omandanud võitjate kõrgema kultuuri, kuid ometi ripub kõige hinge ja olemusega Inglismaa ja tema traditsioonilise mineviku küljes. Tema läheb oma ideaalsuses isegi niikaugele, et sobib juutidega, mis pidi olema hirmus asi niihästi normannide kui ka sakside meelest, sest peale põlguse ja viha ei tuntud midagi nende vastu üheski rahvakihis. Tõestusena selle kohta võiks nimetada hirmsat juutide tapmist ja rüüstamist Richard Lõvisüda kroonimise puhul, sest mõned kõige rikkamad neist olid julgenud oma kingitustega Westminsterisse ilmuda. Aga veel hirmsam tapmine ja rüüstamine pääsis aasta hiljemini lahti, kui Lõvisüda ristisõtta läks. Yorkis, näiteks, põgenesid juudid lossi ja kui rahvas mõnepäevase piiramise järel selle pidi kätte saama, põletasid juudid oma varanduse, pistsid lossi põlema, tapsid siis oma naised ja lapsed ning lõpuks ka iseend. Selle olukorra kujutlusena esineb vana Isaak oma tütre Rebekkaga.
  
  Esitatud kangelaste kohta võiks sedasama tähendada, mida tegime üldiselt juba eespool: peakangelased, kirjaniku ideaali kandjad (näiteks Wilfred ja Rowena), tunduvad kahvatud, kipuvad muutuma varjukujudeks, kuna aga kõrvalised isikud palju enam esinevad tõsiste elusate inimestena, kelles aimab liha ja verd. Aga suurt kirge ja sügavat kannatust, mis lugejat vapustaks või südamepõhjani liigutaks, ei leidu W. Scott’is üldse mitte. Tema ilmas valitseb enam kaaluv mõistus kui ihkavad meeled. Seepärast ongi ta saanud enam valmivate poiste ja tüdrukute kui küpsede meeste ja naiste lugemis-raudvaraks.
  
  Oma teose nimetuse (Ivanhoe) on kirjanik kuskilt vanast laulust võtnud, tema materjalid peaasjalikult mingisugusest vanast käsikirjast (The Wardour Manuscript). Kuningas Lõvisüda ja Copmanhursti munga vahekorra eeskujuna kasutanud ta sellekohaseid vanu lugulaule, nagu ta oma teose eessõnas lähemalt seletab.
  
  Tõlkija.
  
  
  Esimene peatükk.
  Nii vesteti, kui õhtul lauta sead
  Täissöödet tulid mitte omapead,
  Vaid sunnitult, aet lööke võimuga:
  Õhk täitus müra, röhke, kisaga.
  Pope'i Odüsseia.
  
  Lõbusa Inglismaa selles kenas osas, mida kastab Doni jõgi, oli vanal ajal lai laan, kattes suurema jao Sheffieldi ja meeldiva Doncasteri linna vahel asuvaid ilusaid kinkusid ja orgusid. Selle kaugeleulatuva laane jäänused puutuvad veelgi silma Wentworthi ja Wharncliffe Park'i rüütlimõisades ja Rotherhami ümbruses. Siin asus muinaslooline Wantley lendmadu[1], siin löödi nii mõnigi meeleheitlik lahing valge ja punase roosi kodusõjas[2] ja siin leidsid varju vanal ajal ka need vaprad röövsalgad, kelle teod nii kuulsaks on saanud inglise rahvalaulude kaudu.
  
  Kuna meie pea-asupaik niisugune on, ulatub meie jutustuse aeg Richard I valitsuse Iõpp-päevadesse tagasi, mil tema meeltheitvad alamad, keda vahepeal igasuguste rõhumistega vaevatud, tema kojutulekut kestvast vangipõlvest rohkem soovivad kui loodavad. Mõisnikud, kelle võim Stephani valitsuse ajal määratu suureks oli kasvanud ja keda Heinrich II tarkus vaevalt oli suutnud teatud määral valitsusvõimule alistada, hakkasid nüüd oma vana omavoli kõige laiemas ulatuses tarvitama, ei mikski pannes Inglise riiginõukogu vaheleastumist, vaid kindlustades oma losse, suurendades oma võimualuste hulka, tehes kõiki ümberkaudu oma vasallideks ja asetades end niisuguse jõu etteotsa, mis võimaldaks oodatavas riiklikus segaduses soovitud osa mängida.
  
  Iseäranis kõikuvaks muutus alam-aadli ehk nõndanimetatud franklini seisukord, kes oli Inglise põhiseaduse vaimu tõttu õigustatud end iseseisva hoidma sellest laenuhärrade omavolist. Ainult seega võis ta omale ajutiseks rahu soetada, et ta — nagu see enamasti sündiski — enda mõne naabruses asuva väikese kuninga varju alla usaldas ja tema majapidamises mõnesuguse laenuteenistuse oma peale võttis või end lepinguga kohustas teda tema ettevõtteis toetada; kuid see võis sündida ainult ohverdades oma sõltumatust, mis oli iga inglase rinnale nii kallis, ning pealegi veel ühenduses hädaohuga, et kaitseisand ta oma auahnuses kisub ükskõik mäherdusse meeletusse ettevõttesse. Teisest küljest olid suurte parunite tarvitatavad abinõud vaevamiseks ja rõhumiseks nii mitmekesised, et neil kunagi ei puudunud ettekäänded ega ka tahtmine neid oma nõrgemaid naabreid piinata ja taga kiusata, kes püüdsid nende võimu alt vabaneda, toetudes sel hädaohtlikul ajal oma laitmata teguviisile ja maksvaile seadustele.
  
  Üks põhjus, mis suurel määral kippus aadli omavoli ja alamate klasside häda suurendama, tekkis Normandia hertsogi Wilhelmi maavõitmise tagajärgedest. Neli inimpõlve polnud veel suutnud normannide ja anglosakside vaenlust veres lepitada või ühise keele ja vastastikuste huvidega ühendada kaht vaenulist rahvatõugu, kellest üks ikka alles võidujoovastust maitsis, kuna teine võidukaotuse tagajärgede all ägas. Võim oli Hastingsi lahingu[3] tõttu tervelt Normandia aadli käes ja, nagu ajalugu kinnitab, ei peetud selle tarvitamises mitte mõõtu. Vähesed erandid välja arvatud, olid Saksi printsid kõik kas hävitatud või päranduseta, nii et polnud kuigi suur nende arv, kel leidus oma isade pinnal maad. Kuninglik võim oli juba ammugi püüdnud seaduslikkude ja ebaseaduslikkude abinõudega selle rahvaosa jõudu nõrgendada, kellest õigusega võidi arvata, et ta oma rinnas võitjate vastu ebasõbralikke tundmusi hellitas. Kõik normannide vürstid avaldasid alati silmatorkavat poolehoidu oma normannidest alamaile; jahiseadused ja mõned muud, mis olid sakside põhiseaduse pehmemale ja vabamale vaimule tundmata, langesid allaheidetud elanikkude õlgadele, suurendades seda koormat, mis tõi neile laenukohustuste ike. Kuningakojas ja ülimuste lossides, kus püüti hoovkonna toredust jäljendada, tarvitati ainult Normandia prantsuse keelt; kohtuis toimus asjaharutamine ja õigusemõistmine samas keeles. Ühe sõnaga — prantsuse keel oli ülimuse, rüütlite ja kohtunikkude keel, kuna aga palju mehisem ja ilmekam anglosakside keel jäeti talupoegade ja teenijate tarvitada, kes midagi muud ei osanud. Ometi sünnitas paratamatu läbikäimine maalordide ja nende alamate olevuste vahel, kes seda maad harisid, aegamööda teatud murraku, mis kokku seatud prantsuse ja anglosaksi keelest ja millest mõlemad pooled vastastikku võisid aru saada; sellest tarvidusest tekkis aste-astmelt praegune inglise keel, milles võitjate ja võidetute keeled nii õnnelikult kokku sulanud ja mida nii rikkalikult täiendatud klassikaliste ning lõunapoolse Euroopa rahvaste keelte varal.
  
  Seda asjade seisukorda pidasin ma tarvilikuks harilikule lugejale teatada, kes muidu võiks ehk unustada, et kuigi suured ajaloolised sündmused, nagu seda on sõda ja mäss, anglosaksidest kui erirahvast järgneval Wilhelm II valitsuse ajal ei kõnele, siiski ometi rahvuslik erinemine nende ja nende võitjate vahel olemas oli, kuna ju mälestus sellest, mis nad enne olnud ja milleks nad nüüd saanud, kestis kuni Eduard III päevini, hoides lahti maavõitmisel löödud haavad ja eraldades võitjate normannide järeltulijaid võidetud saksidest.
  
  Päike loojenes rikkaliku rohuga kaetud metsalagendiku kohal samas laanes, mida me peatüki alul nimetasime. Sajad laialadvalised, lühitüvelised ja laiaoksalised tammed, mis olid võib-olla juba ka Rooma sõdurite toreda rännaku tunnistajaiks[4], ulatasid oma mügerikud käed üle tiheda ja toreda rohtvaiba; mõnes paigas segusid nad pöökide, okastammede ja madalama alusmetsaga sedavõrt tihedaks hulgaks, et loojeneva päikese längus kiired sealt kuidagi läbi ei pääsnud; paiguti eemaldusid nad üksteisest, sünnitades kaugeleulatuvad harvendikud, mille keerulisse joonestikku pilk nii hea meelega kaob, kuna ju kujutlus seal jalgrajad avab veel metsikumaisse metsaüksildusisse. Siin heitsid päikese punased kiired murdunud ja kahvatu helgi langenud okstele ning sammaldanud puutüvedele ja helendavalt valgustatud laigud rohul tähendasid paiku, kuhu päike leidis teed. Harvendiku keskel asuv suurem lagendik näis pühendatud olevat varemini druiidide talitusteks, sest mäekingul, mida tema korralikkuse tõttu inimeste kätetööks võis pidada, leidus veel osa tahumata kivide suurest ringist. Seitse neist seisid alles püsti; teistest olid mõned oma paigalt nihutatud (vististi mõne ristiusku läinud inimese poolt), asudes oma algkoha läheduses, kuna mõned mäekingu küljel lamasid. Ainult üks suur kivi oli mäekingu alla jõudnud ja siin tee sulgenud rahulikult voolaval ojakesel, andes takistuse tõttu muidu vaiksele voolule nõrga vulina.
  
  Seda maastikku täiendasid kaks inimkuju, kelle kehakatted ja välimus osutasid metsikut ja talupojalikku iseloomu, mis oli omane Yorkshire läänepoolse kõrvenurga elanikkudele noil varaseil päevil. Vanemal oli kare, toores ja metsik välimus. Tema kehakate oli võimalikult lihtne: seljas ainult mingisuguse looma pargitud nahast valmistatud kitsas jakk, mis sedavõrt kulunud, et alguses naha külge jäetud karv enamasti igalt poolt juba oli kadunud, mispärast raske oleks olnud mõne alalhoidunud karvatuti põhjal öelda, mis looma seljast see nahk kord võetud. See algeline rüüd ulatus kurgu alt kuni põlvini ja täitis kõigi harilikkude ihukatete aset; ülal otsas oli tal nii suur auk, et pea sealt läbi oleks mahtunud, millest võib järeldada, et seda kuube pidi üle pea ja õlgade selga aetama, nagu seda tehakse praeguse aja särgiga. Jalgu varjasid kuldinahast lõigatud rihmadega seotud sandalid, säärte ümber oli kunstlikult mässitud õhukesest nahast rihm, mis üle sääremarjade tõustes põlved vabaks jättis, nagu seda Šoti mäe-elanikkude juures praegugi võib tähele panna. Et kuub paremini keha ümber koos seisaks, oli talle lai messingist pandlaga nahkvöö peale tõmmatud; vöö küljes rippus ühel pool mingisugune paun, teisel pool puhumiseks kõlbustatud jäärasarv. Samas vöös seisis ka üks neist pikkadest, laiadest, teravotsalistest kahe teraga ja põdrasarvest peaga nugadest, mis naabruses valmistatud ja mis juba sel varasel ajal Sheffieldi pussi nime kandis. Peakatet mehel ei olnud, peavarjuks oli tal ainult tema oma paks juus, mis sasis ja keerus ning mis päikese mõjul punakaspruuni karva omandanud, eraldudes nõnda pikast, enam kollakast habemest. Ühest tema varustusesemest ei või me vaikides mööda minna, sest see oli liiga silmatorkav: see oli messingist, koera kaelarihma meelde tuletav võru, mida võimatu avada, sest ta oli ju kinni joodetud, ja mis sedavõrt avar, et ta hingamist ei takistanud, aga ometi küllalt kitsas, kui et teda ilma viili abita oleks võidud kaelast võtta. Sellele haruldasele kaelaehtele olid saksi tähtedega järgnevad sõnad märgitud: „Gurth, Beowulphi poeg, Cedric von Rotherwoodi sündinud pärisori“.
  
  Peale seakarjase — sest niisugune oli Gurthi amet — istus ühel mahalangenud druiidide mälestusmärgil teine isik, kes välimuselt esimesest umbes kümme aastat noorem ja kelle riided olid paremast materjalist, kuigi vormi poolest oma kaaslase kehakatte sarnased, ainult sellest fantastilisemad. Tema kuub oli millalgi heledat purpurvärvi kannud, millele oli püütud maalida erikarva veidraid ilustusi. Peale kuue kandis ta lühikest mantlit, mis kattis vaevalt poole tema kehast; see oli tulipunasest kalevist, kuid juba tublisti määrdinud ja helekollasega vooderdatud; ning et teda ühelt õlalt teisele võis paigutada või soovi mööda ka ümber keha mässida, siis sünnitas see riidetükk oma pikkuse ja laiuse tasakaalutusega fantastilise drapeerimisvõimaluse. Mehe käed kandsid õhukesi hõbevõrusid ja tema kaelas oli samasugune messingist võru, nagu teiselgi mehel, kuhu oli graveeritud: „Wamba, Witless'i poeg, Cedric von Rotherwoodi pärisori“. Tema sandalid olid kaaslase omade sarnased, kuid tema sääred kandsid rihmade asemel mingisuguseid varjusid, millest üks oli punane, teine kollane. Ka müts oli temal, mille küljes rippusid kuljused, suuruse poolest nende sarnased, mis jahikulli külge riputatakse ja mis kõlisesid igal tema pealiigutusel; ja et ta harva silmapilkugi paigal püsis, siis võis kuljuste kõlinat alaliseks pidada. Mütsi ülemise otsa ümber käis krooni taoliselt seatud ja aukliseks lõigatud nahkrihm, millest pikk, vanamoelise öömütsi või nüüdisaegse husarituti sarnane kott alla rippus. Just see osa kandiski kuljuseid. Mehe ripnev mütsilott kui ka tema poologar, poolkaval näoilme märkisid tema kodunarriks või naljahambaks, keda peeti rikaste poolt igavuse peletamiseks nende silmapilkude vältusel, mis nad kodus olid sunnitud mööda saatma. Nagu tema kaaslanegi kandis ta oma vöö küljes pauna, kuid temal polnud ei nuga ega sarve, sest ta kuulus nähtavasti nende hulka, kelle kätte terariistu usaldada on hädaohtlik. Selle asemel oli ta varustatud puumõõgaga, mille taolisega harlekinid näitelaval oma imesid teostavad.
  
  Nende kahe mehe välimus erines vaevalt teravamalt kui nende pilk ja teguviis. Pärisori oli nukker ja tume; sügavalt rõhutud meeleolus vahtis ta maha ja teda oleks võinud apaatiliseks pidada, kui mitte ajuti tema punaseis silmis süttiv tuli poleks aimata lasknud, et selles lodevas olevuses uinus tumeda arguse varjul rõhutud seisukorra teadvus ja kalduvus vastuhakkamiseks, Wamba pilgud avaldasid, nagu see tema ametivendade seas harilik, mingisugust tühja uudishimu ja närvlikku rahutust, mis oli ühendatud suure rahuldusega oma seisukorra ja välimuse tõttu. Nende vahel peetud kõnelus sündis anglosakside keeles, mida — nagu juba tähendasime — alamad klassid üldiselt tarvitasid, välja arvatud ainult normannid-sõdurid ja need isikud, kes otseteed laenuhärradest olenesid. Kuid nende kõneluse esitamine algupärandis oleks praegusele lugejale vähe arusaadav, mispärast me luba palume tuua järgnev tõlge:
  
  „Püha Witholdi vanne nende seapõrguliste peale!“ ütles seakarjus pärast sarve puhumist, millega ta oma karja püüdis kokku koguda, kes tema kutsele küll meloodilise röhkimisega vastas, kuid ometi ei tõtanud tõrudega rikkalikult varustatud söömamaalt lahkuma või jõemuda maha jätma, kus paljud mõnusalt pikutasid ja oma karjuse häälitsemist sugugi tähele ei pannud. „Püha Witholdi vanne nende ja minu enda peale!“ ütles Gurth; „kui kahejalgne hunt mõnda neist veel enne öö tulekut omale ei napsa, siis ei taha ma enam kellegi mees olla. Võta, Fangs, võta!“ hüüdis ta kõigest jõust oma karvast, hunditaolist koera (teatud verekoera tõug, pool bulldoggi, pool hurta), kes ümber jooksis, nagu tahaks ta oma peremehel rõngasninade kokkuajamises abiks olla, kuna ta aga tõepoolest kas signaalist mitte aru saades või kurja tahtmise tõttu neid ainult ühest paigast teise kihutas ja seega halbust aina suurendas, mitte aga abiks ei olnud. „Kurat kiskugu tal hambad suust,“ ütles Gurth, „ja vanakurja vanaema karistagu metsaülemat, kes meie koerte esimesed käpad vigastab ning nad nõnda teenistuseks kõlbmatuks teeb[5]. Wamba, tõuse ja aita mind, kui sa mees oled; jookse ümber mäekingu peale tuule neile ette ja oled sa seda teinud, siis võid loomad kui tallekeste karja oma ees ajada.“
  
  „Tõepoolest,“ ütles Wamba paigast liikumata, „selles asjas olen oma jalult nõu küsinud ja nemad pooldavad arvamist, et kui mina oma riided läbi nende loikude viiksin, siis ma kuningliku garderoobi ja oma kõrge isiku vastu ebasõbralikkust avaldaksin; sellepärast annan sulle nõu Fangs ära kutsuda ja kari tema saatuse hooleks jätta, sest kohaku teda sõdurite trobikond, röövlid või palverändajad, temaga ei või ometi muud midagi juhtuda, kui et ta veel enne valge hakku sinu suureks rõõmuks ja mõnususeks normannideks muudetakse.“
  
  „Sead muudetakse minu mõnususeks normannideks?“ küsis Gurth; „seleta seda mulle, Wamba, sest minu peaaju on liiga tönts ja minu meel liiga vaevatud, et mõistatusi üles arvata.“
  
  „Noh, kuidas nimetad sa neid röhkivaid neljajalgseid, kes seal jooksevad?“ küsis Wamba.
  
  „Siga, narr, siga,“ vastas karjus, „iga narr teab seda.“
  
  „Ja siga on puht saksi keeli,“ vastas kojanarr; „aga kuidas nimetad sama looma, kui ta on nülitud, sisikonnast vabastatud ja tükeldatud ning jalgupidi üles riputatud, nagu mõni äraandja?“
  
  „Pork,“ vastas seakarjus.