Emmajöe Öpik - 1

  Emmajöe Öpik.
  
  I.
  
  
  Tartus 1866.
  Trükkitud H. Laakmanni kullu ja kirjadega.
  
  
  
  
  Teretamine.
  Argselt astub sinu ette,
  Eestirahwas, isama,
  Laulik; usaldab so kätte
  Lauloannet pakuda.
  
   Mis on widewikul hüüdnud
  Õhto eesti linnuke:
  Eesti kõrw on kuulnud, pannud
  Eesti käsi ülesse.
  
   Palub: lahkelt wastu wõta
  Nõdra keele sõnakest!
  Truuist hingest tuleb tema,
  Eesti meelest, südamest!
  
   Öpik, mine, leia sõbru,
  Emajõe linnuke!
  Ja mis südamest tuln'd, mingu
  Jälle mingu südame!
  
  
  
  
  
  Emmajöe kaldal.
  Oh Emmajõggi, — ma jälle
  So laenid terretan!
  Oh Emmajõggi, — ma jälle
  So lehk'wat kallast nään!
  
   Sa jälle süddant rõmul',
  Suud laulul' ärritad,
  Sa pühha Eesti jõggi!
  Kuis mõtteid laenetad!
  
   Oh Emmajõggi, kus õitseb
  Weel Wannemuinse keel,
  Kus temma laul ja kannel
  Meil' järrelhüüdwad weel;
  
   Kus Kalewide sõnnad
  Ja teggud mälletab
  Noor põlw ja wanna surust
  Neis mele tulletab;
  
   Kus kõrged sambad tõuswad
  Ta haualt üllesse
  Ja waimo walgust wälk'wad
  Mo Eesti piirdesse, –
  
  
   Oh Emmajõggi, kül näggid
  Sa aasta-saddades
  Mo Eestimaad pea õnnes
  Ja kibbedas silmawees,
  
   Ja orjakütkeid kandwad
  Ja rõmus hõiskawad —
  Ja mis aeg toob, ka sedda
  So laened weel mattawad.
  
   Neid isse agga waikselt
  Sa wolad, ligutad,
  Nääd rahwa põlwed tõuswad
  Ja jälle kadduwad.
  
   Kes agga so kõnnet mõistab,
  Sel' mõnda kulutad
  Sest, mis sa aea lendul
  Näin'd, kuled, teada saad.
  
   Oh Emmajõggi, ikka
  Sind südda ka terretab,
  Nipea silm so pühha
  Ja kuulsat kallast nääb!
  
   Ja sinno laened laulwad
  Mull' unnewiit kord ka —
  Lauliko haua lilled
  Neilt kaugel ei õitsenda!
  
  
  
  
  
  
  Neiu kanga juures.
  Laened läik'sid läbi ööd,
  Kuu käis waikselt taewa teed.
  Neiu noor kül kalda ees
  Kangast hoides kõneles:
  
   „Walgeks, riie, walgeks saa!
  „Muuda walgeks rutuga!
  „Walgeks wiimaks keelmata
  „Peab kõik asi minema.
  
   „Oled walge, oled hea, —
  „Seni keegi sinust pea;
  „Tuul ja wesi, waata, nad
  „Muutma kõik sind tötawad!
  
   „Päik'se tuli, hele ta,
  „Südant ei wõi waigista';
  „Waikne kuu ööd kuulutab,
  „Südamele rahu toob.
  
   „Walgeks, riie, walgeks saa!
  „Muuda walgeks rutuga!
  „Walgeks wiimaks keelmata
  „Peab kõik asi minema.
  
  
   „Ollin uskja öieke,
  „Näust neiu punane:
  „Puna palg — ei kölba ta:
  „Önnetust toob hoidmata!
  
   „Peig siis tulli, peig siis läks,
  „Järele jäin, ainukseks, —
  „Puna palg ja söstrasilm?
  „Nut neid muutis ja mailm!
  
   „Nüüd sind hoian, linake,
  „Hoian öösel truiste;
  „Surnuriiet anna sa
  „Tänuks mulle pea ka!
  
   „Walgeks, riie, walgeks saa!
  „Muuda walgeks rutuga!
  „Walgeks wiimaks keelmata
  „Peab kõik asi minema!” —
  
   Laened läik'sid läbi ööd.
  Kuu käis waikselt taewa teed:
  Neiu noore pisaras
  Surnuriiet niisutas. —
  
  
  
  
  
  
  Looda!
  Kewadine öhk on jälle ärkand!
  Mis nii kaua talwe waipas hingand
  Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab.
  Noored lootused ja noored laulud!
  Waene süda — unusta kõik koormad,
  Looda aga! Kõik nüüd paraneb!
  
   Ellast' päik'se terad teretawad
  Lille nupusid — need õitsel' lööwad;
  Laulu löo ülesäratab.
  Mägede peal', oru pohja tung'wad
  Laul ja päike – unusta kõik koormad,
  Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb!
  
   Taewa anned; päike, öhud, healed,
  Kõik sind kosutada, süda, püüdwad,
  Terwist anda sull' kõik igatseb.
  Lase sisse uue elu terad,
  Unusta kõik wanad wermed, koormad!
  Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
  
  
  
  
  
  
  
  Pühapääwa kellad.
  Ei ma jöua ial meelest
  Seda tundi unusta'.
  Mil sind, neiu, minu õnne,
  Esimist kord' nägin ma.
  Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid
  Kellad püha koeale,
  Nagu rahu kuulutada
  Tahaks kõige ilmale.
  
   Pühapääwa päike hiilgas
  Kõik'wais rohukõrredes,
  Waga kirikule käia
  Hulka lahkelt teretas.
  Nende keskel käis üks neiu.
  Käisid sina, armuke,
  Waga näust paistsid mulle
  Sini silmad südame.
  
   Ei ma tea, mis on rääkind
  Õpetaja kantsli peal —
  Pidin ikka jälle waatma
  Sinu armast nägu seal.
  Pääwa, ööse nüüd mul kau
  Sinu kuju silma eest:
  Pühapääwa kellad wiinud
  Kõik mo rahu südamest!
  
  
  
  
  
  
  So oma südant.
  Miks tahad sa maailma
  Auu, kiitust otsida?
  Kui pöhk nad pöörwad kõrwa
  Töest iga tuulega.
  So oma südant muuda
  End' pühaks koeaks sa:
  Sealt arusaamist nõua,
  Mis kusgilt leia sa.
  
   Kui õigust tegid, ärgu
  Maailma tänu ön
  Sull' olgo; parem tänu
  So tegu ise on.
  So kõrwa ika leidku
  So wenna häda heal,
  So süda lahti olgu
  Ta walul' igal a'al!
  
  
   Ja kui ei keegi aru
  So hingenutust saa, —
  Ei pea neid sa pölg'ma,
  Seepärast wihkama;
  Üht paika leiad ikka:
  So oma südamet —
  Sa, kuhu teistelt kõrwa
  Wõid peita silmawet.
  
   Kui mõistad õiget wiisi
  Ta sõna kuulata',
  Ta rikast wara pruki:
  Tõest, õnsam oled sa
  Kui rahwa hale meele
  Ja rõõmukisa al!
  So südames — seal oled
  Sa õigel isamaal!
  
  
  
  
  
  
  Oh räägi!
  „Oh räägi, lind puuoksal: kas
  „Peig tuleb tagasi?“
  Ma lendan üle metsa, maa,
  Kül suwe wirk on kaduma —
  Arm muudab peagi.
  
   „Mull' wasta, jõgi: peiuke,
  „Kas tuleb koeu ta?“
  Laen laenet aeab meresse,
  Pääw aeab pääwa — arwage
  Wõib armu uskuda.
  
   „Sa rohukõrs maapinna peal,
  „Kas ümber pöörab ta?“
  Mind tuulewägi laeneta,
  Pea üless', ala wintsutab –
  Aeg teeb ni armuga.
  
   Ja nut mul oli weerema
  Jo walmis silmasse —
  Seal tungis köbin rõõmuga
  Mo kurwa kõrwu: „Tere sa!
  „Nüüd tere, armuke!“
  
  
  
  
  
  
  
  Sind surmani!
  Sind surmani kül tahan,
  Ma kalliks pidada,
  Mo õitsew Eestirada,
  Mo lehkaw isamaa!
  Mo Eesti wainud, jöed
  Ja minu emakeel,
  Teid kõrgeks kiita tahan
  Ma surmatunnil weel!
  
   Kuis, maa, nii ellast' kannad
  So lapsi käte peal,
  Neil annad leiba, katet
  Ja wiimast aset weel!
  Tõest, armsam on mull', hinga'
  So põues, Maarjamaa,
  Kui wõeral piiril õnnes
  Ja auus elada!
  
  
   Kuis on so poead wagad,
  Nii waprad, tugewad!
  So tütred, nagu lilled
  Nad õits'wad nägusad!
  Ja sinu tuul ja päike
  Sind õitsel hoiawad,
  Ja kõrge kotka tiiwad,
  Kuis ellast' katawad!
  
   Ja tihti siiski leian
  So silmis pisarad? –
  Mo Eestimaa, oh looda:
  Ka aead muudawad!
  Meil' tulewased tunnid
  Weel toowad kinitust!
  Käi kindlalt! Pea kõrgess'!
  Aeg annab arutust!
  
  
  
  
  
  
  
  Seltsimees.
  Kätkis jubba sull', söbber, tru seltsimehheks ma pantud,
  Sinnoga käin elloteed, tahtmatta hoidja sul, waht.
  Mullakarwa mul kuub ja näggo mul kortsus on; ikka
  Wihkasin naero ma, nut silmis on armsam mul and.
  Teeb koit silmad, kus unni weel wöitleb sees, warra sul lahti:
  Jubba so peatsil, waat, ähwardes wöetud mul paik.
  Panned sa ehhal weel käed — kül wässind nad — risti ja loed
  Issa meie; so ees seisan ma, waikne ja pik.
  Puhkades unnes mind nääd, kust ülless' sind aeab mo kuju,
  Kes ma so perremees, sa sullane olgo ehk würst.
  Lõikawad on minno paelad, mis kanda sul; kangemalt tihti
  Sölmin so ümber ma neid, midda sa wannemaks lääd.
  Talwet puistan so nore juuksede peale; ma aean
  Punna palgilt ja joon läiget so silmade seest.
  Pudus hütaks' mo issa, eit hädda; mind aitawad hästi,
  Et, kus astume, rõõm närtsib seal, kortsu lööb kulm.
  Nenda sadan ma sind, oh innime, mulda, kust tullid —
  Kuida mo nimme? Sa tea: Murre, ni hüad sa mind.
  
  
  
  
  
  
  
  Ma ollen mo armokest näinud.
  Ma ollen mo armokest näinud,
  mo kenna armo ma, —
  Oh lomus, kuis hüad ja laulad,
  Kuis hiilgad ja öitsed sa!
  
   Miks, taewas, ni selgelt sa sinnad?
  Kust, päike, sa illo töid?
  Mo Tio silmist kumbgi
  Wist omma läiget jöid!
  
   Miks körre peal ni lahkelt
  Õis, püad naerataa'?
  Oh, ammo ni öitsew polle,
  Kui temma näggo, sa!
  
   Ja heal tal paljo armsam,
  Kui löo, sul pilwedes,
  Kui tassakest' mull' ütleb:
  „Ma pean sind süddames.“
  
   Mind terretab keik rahwas,
  Ni lahkelt nikkutab,
  Kui tahhaksid keik öölda:
  „Sinno ön meid römustab.“
  
   Mo südda öiskab ja laulab
  Kui lind seal oksa peal
  Ja sedda teeb mo pöues
  Keik armo ja önne heal!
  
  
  
  
  
  
  
  
  Weel hiilgwad körges —
  Weel hiilgwad körges taewa külges
  Kuldtähhed waikselt, tihhedalt, —
  Ei armokest ma ennam leia,
  Kes minnul läikis helledalt.
  
   Weel kostab öpik wössandikust
  Mul körwo halle laulohealt; –
  Ei temma healt ma ennam kule
  Mull' wastokostwad waino pealt!
  
   Kül ülle ma, kül ülle merre
  Mind kandis jalg ja laewoke,
  Kül paljo näggin — unnustasin:
  Ei sind, mo ainus, ialge!
  
   Miks uskusin so selget silma?
  Ta walletab, ta pettab ka!
  Miks muutja süddame peal' lootsin?
  Ei truust ial warjand ta!
  
   Nüüd pöra, jalg, sa tulnud teele:
  Mailm sul olgo koddopaik.
  Silm, kuiwaks sa! Jä' Jummalaga
  Mo orrokenne armas, waik'!
  
  
  
  
  
  
  
  
  Jätta järrele!
  Kui üks haige rahho saab,
  Unne waip tend warjatab:
  Keik siis tassa jääb, et ta
  Ülles ei peaks ärkama.
  
   Sönna wait, wait kässi jääb,
  Waikselt jalg ja warwul lääb;
  Haige hingab, unnega
  Wöttab wallo unnusta'.
  
   Oh sind pallun, pallun ma:
  Te nüüd nenda minnoga!
  Wässind südda uinistab
  Rindus mul, weel wärriseb!
  
   Ärrata tend önnele,
  Muido – astu taggase!
  Ärra hawa lahti tee –
  Jätta, jätta järrele! –
  
  
  
  
  
  
  
  Mis kaebad sa?
  Mis kaebad sa, et polle aega
  Meil, õisi pärjaks palmitada?
  Löönd kandlikeled kurwale?
  Kui olled mees, — rõõm mahhajägo
  Neil aegil! Meel meil tõdde püüdko!
  Silm, üllesse!
  
   Waat, kawwalus ja kurri teggu
  So ümber püüdwad sitkeid paelu,
  Mo eesti radda, sõlmida!
  So poead, sedda kindlem hoidkem
  Weel kolko! Üht meelt põhjaks pandkem'.
  End' uskugem!
  
   Ei polle aeg nüüd, ellast seada
  Meil käed rüppe, uinistada!
  Aeg ränk on, ränka tarwitab!
  Tru süddamed ja õiged keled,
  Tru kaljokindlad mehhemeled.
  Neid tarwis lääb!
  
  
   Last emma selja takka hüa,
  Tal aegsast tähhendada püa,
  Mis se on: temma issama!
  So issama! Kas temma healed,
  Ta wallohealed, wend, sa kuled?
  Tal' kindlaks jä!
  
   Tal' kindlaks jä ka surmahäddas!
  Ei olle kerge se, ses aegas
  Ta lapsiks ennast tunnista'.
  Kas sõrmewarral teised näitgo
  So peale, tuld nad süllitago —
  Tal' kindlaks jä!
  
   Ei rikkust, au ta leibas tagga
  Sa püüdko! Prius ial jagga
  Sull' kullakettid! Õppind sa
  Pri põhja peale asset heitma
  Ja õigusse al leiba söma –
  Siis rõmusta!
  
  
  
  
  
  
  
  Ja öues on kewwade.
  Ma seisan kassepu warjul –
  Üks üksik lehheke
  Ta ladwalt närtsides langeb –
  Ja öues on kewwade.
  
   Miks, südda, ni waljult tuksud?
  Wait, wait, ärra wärrise!
  Nad leinalaulo sull' laulwad –
  Ja öues on kewwade.
  
  
  
  
  
  
  Keik muutnud.
  Kas üsna melest ärraläinud,
  Se tund sul üsna unnund, mil
  Mo körwas koddo punna palgil
  Sa seisid körge kasse al?
  
   Seal hüdis öpik, lilled köik'sid
  Ni ellaste, kui kulaksid
  Nad sinno sönnu, tähhed körgelt
  Kui meie önnest ossa said!
  
   Nüüd? Teiseks, teiseks keik on muutnud!
  Sest sinno südda teiseks läks!
  Ei laula lind, lil ammo närtsind,
  Ja tähhede hulk alla läks.
  
   „Mikspärrast?“ pärrid sa – oh küssi
  So omma süddant, armoke,
  Ja kula! kula! kul ta kostab:
  „Eks katta mind ka pimme ö?!“ –
  
  
  
  
  
  
  
  Lenda!
  Lenda lõo, lenda linno
  Ülle metsa päwa, ööd!
  Sõnna armokessel' kanna,
  Kes ni kaugel kõnnib teed:
  
   Ütle, kuis ni kangelt koormab
  Murre süddant, hinge mul;
  Rägi, et ma rahho leia
  Ööd ei päwa kussagil.
  
   Lenda lõo, lenda linno
  Ülle järwe, ülle ma!
  Ütle, et kui kaua wibib,
  Surmale saan langema.
  
   Haua künkal rohhokõrsi
  Taew wihm siis nisutab —
  Haua kõrwalt sinno laulul
  Peig mind muido terretab!
  
  
  
  
  
  
  Öhtul.
  Öues armsast linnud laulsid,
  Maggama nüüd jänud nad,
  Tiwa alla pead matsid,
  Pessas ellast uinuwad.
  Luhhalt hüab üksi weel
  Rohhotirtso helle heal —
  Lapsoke, nüüd heida sa
  Rahhulist ka hingama!
  
   Õues armsast lilleöied
  Nikkutawad körre peal,
  Maggawad, ku paistel hing'wad,
  Maggust und nad näwad teal.
  Õunapu ka uinistab,
  Õits'waid oksi ligutab —
  Lapsoke, nüüd heida sa
  Rahhulist ka hingama!
  
   Unni tulleb uddojälgil,
  Läbbi akna watab ta,
  Kas ehk lapsoksed weel kusgil
  Üllewel peaks ollema.
  Kus neid leiab ärkselt, seal
  Tassa heidab kulmo peal' —
  Lapsoke, sest heida sa.
  Rahhulist ka hingama!
  
  
  
  
  
  
  
  Head ööd.
  Nüüd head ööd, mo armoke, ja magga rahhoga!
  Kel kodda taewas, inglid sind keik wötgo kaitseda,
  Ja saatgo und so kulmo peal'
  Ni ellaste, ni tassa teal.
  
   Nüüd head ööd, mo armoke, ja nägo unnes sa,
  Kuis, ehk kül, kaugel, hoiad mind so armopaeldega,
  Kuis südda sinnus üksine
  Ta lööb ja tuksub pääw ja ö!
  
   Kül öpik hüab wössades, ku paistab wagguse,
  Ta helle läige ullatab so waikse kambrisse,
  Sull' toob mo polest head ööd –
  Ma könnin üksi kauget teed!
  
  
  
  
  
  
  
  Üht eestilaulo.
  Mo issamaalt kaugel, kus sündinud,
  Kus armopissart ma wallanud:
  Siin lilled kannawad öilmeid ka —
  Üht eestilaulo neil' laulan ma!
  
   Mo issamaalt kaugel: seal kumawad
  Ka koidopilwed, – kuis särrawad!
  Pääw löunel läigib siin, öhtal ka –
  Üht eestilaulo tal' laulan ma!
  
   Mo issamaalt kaugel: siin lendawad
  Ka linnud, pilwed! Oh önsad nad!
  Teil pea kas nähha ehk koddo ka?
  Üht eestilaulo neil' laulan ma!
  
   Laul kuhho sa töttad? – Kas teada mul?
  Hing, hing, kus sa wibid? – Oh tean kül.
  Mo Eestima, Eestima! Pääw ei ö
  Laul, nut ja mötte sealt taggane!
  
  
  
  
  
  
  Uus rahho.
  Ta jälle kewwadine illo koob
  Ja murred peitwad end' kui tuisk ja pöhk;
  Ta jälle pissarast ja päwast loob
  Mailma ueks taewa armoöhk.
  Ja ladwa, mis end' taewa pole töstnud,
  Ta seisab lotuss' rides nurme peal,
  Ja linnuk'sel, mis kaua waikne seisnud,
  Tal jälle hüab helle tännoheal!
  
   Kas olgo ränk ka talwe külm ja waewad,
  Noor suwweöhk keik murred unnustab;
  Mo südda, on kui nurme rohhopösad:
  Noor päike nored öied öitsetab.
  Ja tungib ka mo öiskamisse sekka
  Weel süggaw ohkaminne sallaja —
  Eks siis ka läbbi kewwadise öhha
  Kord kahhoemma laulo kule sa?
  
  
  
  
  
  
  
  Näed körged pilwed —
  Näed körged pilwed lendwad
  Tule tiwul ülle ma —
  Nendega ma sowiks söita,
  Sinno jure lendada!
  
   Tunned tule kerget öhko
  Omma ümber mängiwad –
  Minno hinge iggatsussed
  Kaugelt siis sind hüawad!
  
   Päwal sinno pole palla
  Sowiminne ullatab,
  Öse mötte, meel ja südda
  Unnes sinno kujo nääb.
  
   Agga sam jo mulla pinnal
  Juurdub, paika leiab ta:
  Ei sind jöua pilwe ruttul,
  Tule tiwul terreta'.
  
   Nödder sönna, ta siis olgo
  Tunnistusseks, neio sul.
  Et mo üllem mötte, warra
  Olled öhtul, hommikul!
  
  
  
  
  
  
  
  Mo issama on minno arm!
  Mo issama on minno arm,
  Kel süddant annud ma,
  Sull' laulan ma, mo üllem õn,
  Mo õitsew Eestima!
  So wallo süddames mul keeb,
  So ön ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
  Mo issama!
  
   Mo issama on minno arm.
  Ei tedda jätta ma,
  Ja peaks sadda surma ma
  Sepärrast surrema!
  Kas laimab wõera kaddedus,
  Sa siiski ellad süddames,
  Mo issama!
  
   Mo issama on minno arm,
  Ja tahhan puhkada,
  So rüppe heidan unnele,
  Mo pühha Eestima!
  So linnud und mull' laulawad,
  Mo põrmust lilled õitsetad,
  Mo issama!
  
  
  
  
  
  
  
  Nad on mo armokest pannud –
  Nad on mo armokest pannud
  Kül musta kirstusse,
  Nad isse on palweid teinud
  Ja laulnud laulusi.
  
   Ja nimme seadsid, ja risti
  Kus tarku sönnu peal,
  Nad haua äre, ja kaeb'sid,
  Ja waatsid kurjalt mo peal'.
  
   Ja minna? Mo arm, ei tulnud
  Mul sönna, laulo suust, –
  Ei rohke silmapissar
  Neil' näitnud kurwastust;
  
   Mo rindus agga ristid
  Sull' iggawest seisawad!
  Sull' surnolaulo nut'wad
  Mo süddame pissarad!
  
  
  
  
  
  
  
  Öhtorahho.
  Pääw loja läin'd, ö eddeneb,
  Nüüd waikseks nöm ning maantee jääb
  Ja öhtorahho sadab ta
  Keik päwakärra maggama.
  
   Mets waikseks jääb ja orroke,
  Keik linnud ammo wagguse,
  Waat, lilleke ning allikas
  On unnenäggo näggemas.
  
   Ta langeb kaste üllewelt
  Ja tolmo wöttab körre pealt,
  Ja ehhatähhe kullasilm
  Sind terretab, waikne mailm!
  
   Sind terretab, kui tahhaks ta
  Sull', leinaw südda, üttelda:
  „Jä wait ka, ärra nutta sa,
  „Jä wait ja uinu maggama!“
  
  
  
  
  
  
  
  Mo issama, nad ollid matnud.
  Mo issama, nad ollid matnud
  Sind raske, musta kattega, –
  Muud hawatud mapinnast tõusnud,
  Kui werrelilled, õitsema.
  Ja ahhelas sa ennast wäänsid,
  Ja orjaikkes ohkasid, –
  Ja waikseks, waiksemaks siis läksid –
  Siis unnesurma hingasid!
  
   Kuussadda aastad lend'sid möda,
  Ei ellotähti annud sa —
  Kuid immelikkult kõndis, tassa
  Üks muistne jut weel ülle ma:
  Kuis enne pri so rahwas olnud,
  Kord Kalewide wapper kond,
  Ja kuida omma põhja pinnal
  Kord Eestirahwas pessitand.
  
  
   Ja kus so pissar mahhalanged,
  Sealt laulud tõusid üllesse,
  Ja taewa linnud rääksid, pilwed,
  So wallust teine teisele;
  Ja tuuled kõnned wasto wõtsid,
  Neid kandsid põhja pirile,
  Kõrg' kiwwihonest sisse tung'sid
  Nad ühhe issa süddame.
  
   Üks sõnna läbbi ilma kõllas
  Et õnnes hõisk'wad miljonid:
  „Ma tahhan, et pri minno rahwas –“
  Ja orjaikked langesid!!
  Pri omma pinnalt jälle leiad
  Nüüd Eestirahwa pessakest
  Ja õitsew Eestima, sa hüad:
  „Au Aleksandril' iggawest!“
  
  
  
  
  
  Kaddund.
  Külla wainul weike oja wolab,
  Tihhe pärnapu ta kaldal seisab:
  Seal ma tihti seisin sinnoga.
  Könneldes kül näitas ladw end' wäänwad,
  Konnet näitsid laened kohhisewad —
  Önnelaulo kuulsin kõigis ma.
  
   Tänna jälle kuulen nende healed —
  Ön on läinud, pisarad on jänud!
  Pärn weel haljas; lilled, õitsete;
  Ojalaened wolawad weel rutto —
  Minno wallust rägiwad nad jutto
  Ja so wallest, kaddund armoke.
  
  
  
  
  
  
  Rahhuto.
  Mis teed, mo südda, mis tuksud
  Ni kangelt rindus mul?
  Kas targemad kord ei tahha
  Siis mötted tulla sul?
  
   „Meid kahjo targaks teeb“, ütleb
  Jo targa rahwa keel:
  Mo südda – mis kahjo sa näggid!
  Ja olled sesamma weel.
  
  
  
  
  
  
  
  Kui päwa kärra aega –
  Kui päwa kärra aega
  Ei ann'd sull' palwele,
  Siis asto pimme's õue
  Ja wata üllesse:
  
   Waat, waggusi nad hiilg'wad
  Ja waatwad üllewelt,
  Sind terratawad tähhed
  Kui Issa silmad sealt.
  
   Ni päwad, kuud, ni aastad
  Neid näggid üllewel,
  Ni päwad, kuud ja aastad
  Neid näwad hiilgwad weel.
  
   Kuis annab se sull' jõudo,
  Kui ühhes silmaga
  Sa tähtis taewa pole
  Wõid süddant üllenda'!
  
  
   Se kässi, kes neid seadis,
  Et korra möda nad
  Kõrg' taewa lautussel
  Seal lendwad, pirawad:
  
   Se wäggew kässi hoiab
  Ka mind siin mulla peal; –
  Tal kuulda ingli kannel –
  Ja pessas linno heal.
  
   Ma tean: ta – kas päwal
  Mind kärra kurwastab –
  Kord waikset õhtorahho
  Mull' koddo walmistab.
  
   Ja rindus süddant tassa
  Heal püab waigista':
  „Hing, kannata ja ota –
  „Sa pörad koeo ka!“
  
  
  
  
  
  
  
  Ei ma jöua.
  Kässid lindo sa: „Oh tulle
  Müri wahhel' ellama!“
  Kostab ta: „Ei ial jöua,
  Innimene, sedda ma!
  Lausa tuule wäel tiwa
  Pean tõstma, hõiskama
  Rõmolaulo taewa pole!
  Priusseta surreks ma!“
  
   Kässid lille sa: „Oh jätta
  Päikest mahha, ellake!“
  Kostab ta: „Ei ial jõua
  Sedda minna, innime'!
  Süggawasse põue pean
  Temma terrad tõmbama!
  Ehhitab mind, sureks sadab —
  Päwata pean surrema!“
  
   Kässid südda sa: „Oh muuda
  Külmaks end, kui talwejä!“
  Kostab ta: „Ei ellades ma
  Sedda jõua! Jalge!
  Armastus mo üllem warra,
  Jõudo, rõmo annab ta
  Ellades, mind wallus trööstib –
  Surreks armastusseta!“
  
  
  
  
  
  
  
  Emmasüdda.
  Üks paigake siin ilmas on.
  Kus warjul truus, arm ja ön;
  Kõik mis ni arw siin ilma peal,
  On peljopaika leidnud seal.
  
   Kas emmasüdda tunned sa?
  Ni õrn, ni kindel! Muutmatta
  Ta sinno rõmust rõmo nääb,
  So õnnetussest ossa saab!
  
   Kui innimeste likuwad
  Au, kitust, sõbrust tunda saad,
  Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad,
  Kui usk ja arm sust langewad —
  
   Siis emmasüdda ilmsiks lääb!
  Siis weel üks paik sull' üllejääb
  Kus nutta julged iggal a'al:
  Tru, kindla emmarinna naal!
  
   Mönd' kallist südda kautsin,
  Mis järrel' nuttes leinasin,
  Aeg andis teist mull' taggasi:
  Ei emmasüddant – ialgi!
  
  
  
  
  
  
  
  Oh armasta!
  Oh armasta ni kaua kui sa jõuad!
  Oh armasta ni kaua kui sa saad!
  Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes
  Sa surnohaua äre seisma jääd!
  
   Oh pea hoolt, et sojaks jääb so südda,
  Et armastust ta hoiab, kannab teal,
  Ni kaua kui tal armastusses wasto
  Wõib tuksu mõnni teine südda weel!
  
   Ja kes ehk meelt sull' allalisseks annud –
  Oh mis sa wöid, tal meleheaks te!
  Tal igga tundi rõõmsaks püa pöörda,
  Oh ärra kurwasta tend ialge!
  
   Ja hoia, hoia omma keelt! Kui ruttu
  On lahti kurja sõnna siddemed –
  Oh Jummal, südda kül sul kurja mõtlend,
  Kuid – teine kaebades käib omma teed!
  
   Oh armasta ni kaua kui sa jõuad!
  Oh armasta kui kaua ial saad!
  Kui pea, pea tulleb tund, mil nuttes
  Sa surnohaua äre seisma jääd!
  
  
   Siis pölwili ta risti äre mahha
  Sa langed, märjad silmad kattad sa,
  Ei teist nad ial ennam nähha jõua –
  Kül surnoaea niiske rohhoga.
  
   „Oh wata üllewelt mo pissart, kedda
  „So haua ees nääd nutwad!“ kaebad sa;
  „Oh anna andeks, et sind kurwastasin,
  „Ei kurja jo, oh Jummal, mõtlend ma!“
  
   Ei näe, kule ta so sõnna ennam,
  Ei ial terreta sind armoga,
  Ei ial su, mis armo sulle näitas,
  Sull' ütle ennam: „Andeks andsin ma!“
  
   Kül teggi sedda ta, tõest ammo jubba!
  Oh agga mõnni pallaw pissaras
  So pärrast, sinno sõnna pärrast langes –
  Ja nüüd – ta maggab rahhul Issandas!
  
   Oh armasta ni kaua kui sa jõuad!
  Oh armasta kui kaua ial saad!
  Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes
  Sa surnohaua äre seisma jääd!
  
  
  
  
  
  
  
  Issama, usk, rahwas!
  So issama, so usk, so rahwas –
  Kas tunned kusgil kallimat?
  Kas tead sõnna, mis weel tungi
  Wõib süddamesse kangemalt?
  So issama, so usk, so rahwas!
  Se sinno üllem warrandus
  Ei ööd sul, päwa melest mingo,
  Ei õnnes egga õnnetuss'!
  
   So issama, so usk, so rahwas!
  Kui ial aeg on, tulleta'
  Neid sõnnu mele – nüüd ta tulnud!
  Nüüd astu ette hoidmatta!
  Nüüd ärra wässi üllespole
  Sa üllenda' kät, süddant, meelt!
  Nüüd ärra jätta troni ette
  Sa kanda kanget palwe keelt!
  
   Mo issama, mo usk, mo rahwas,
  Mo pühha, kallis emmakeel!
  Et otsani mo ommaks jääksit',
  Et hallid juuksed nääks teid weel!
  Oh armo Jummal, kedda inglid
  Ja lilled wäljal hüawad:
  Lass' pri, lass' tru, lass' wagga nähhä
  Mind surres weel mo issamaad!
  
  
  
  
  
  
  
  
  Pallu andeks.
  Kui olled mõnda hinge kurwastanud
  Ja tornist langeb wagga kellaheal
  So kõrwo – mõtle, mõtle selle peal:
  Eks nad ehk surma temmal' kulutanud?
  
   Ta järrel minne sa ja palluda
  Sa ärgo wässigo, et andeks annab!
  Kui lep'mata sind jalg kord möda kannab
  Ta haua eest – se piin on otsata!
  
  
  
  
  
  
  
  
  Kassepu.
  Kassepu, sa üksi seisad,
  Seisad, lagge lehtedest,
  Kassepu, sa nago unnes
  Kastet sadad okste seest.
  
   Wihma kombel mahhalangeb
  Ta, kui nuttupissarad –
  Kassepu, kas sa ehk mele
  Noruss' päiwi tulletad? –
  
   Tulletasid tundi mele,
  Mil sa nuppu aeasid,
  Mil sa lotusses ja hirmus
  Kewwadet weel otasid;
  
   Nore tule tiiw siis sinno
  Illo wälja melitas,
  Õiega ta õhko täites
  Tänno andsid naerates.
  
   Nago neio noruss' ehtes
  Seisid mõttes, illus sa.....
  Ja so lehte wahhel wõtsid
  Taewa lauljad pessita';
  
  
   Önnega so oksi täitsid,
  Sureks said, – siis lendasid
  Omma teed – siis tormid tullid:
  Paljaks, pu, sind risusid!
  
   Torm ja tuul ja wihmahogud
  Norelt wõtwad kinnita':
  Wannadusses waewa towad,
  Raske, oh, neid kannata'!
  
   Ja sull' mele tullid päwad.
  Kus weel päike hiilgas teal, –
  Kus so halja okste warjult
  Kostis karjalaste heal – –
  
   Kassepu, siis nago unnes
  Kastet mahhakõiksid sa:
  Et sa silmawet wist nutsid
  Arwasin ma sallaja.
  
  
  
  
  
  
  
  Kui öis mis öitseb heinamaal –
  Kui õis mis õitseb heinamaal
  On minno armoke,
  Mo armoke on nago laul
  Mis täidab süddame!
  
   Ni kenna olled, neio sa, –
  Kui suur mo armastus!
  Sind, kunni wolab wessi weel,
  Ma hoian süddames!
  
   Sind, kunni kaljo pohjatab
  Ja päike hiilgab teal,
  Ja kõrge taewas sinnatab,
  Sind hüab minno heal!
  
   Ja kaoks kaljo, wessi, pääw
  Ja taewa sinni ka –
  Sind, minno õn, sind iggawest
  Ma wõttaks armasta'!
  
   Jä Jummalaga! Kuiwata
  So silmad, armoke!
  Kas sadda pennikoormat ma –
  Kord pöran taggase!
  
  
  
  
  
  
  
  
  Isse tahtsid.
  Ta watas minno otsa, silm pallus: ütle ja!
  Mo südda kangelt tuksus, ei lausund sõnna ma.
  Siis karredaste waatsin ta otsa, kindlaste:
  Ta läks – ei pöörnud ümber – jäin üksi taggase!
  
   Miks päik'se läige kaddund ni ühhekorraga?
  Kus lilled, lehhed jänud kõik omma illoga?
  Oh tassa — ma ei näe neid salla nuttu eest,
  Mis punna palgilt aeas ja rahho süddamest!
  
   Nüüd unnes tihti tunnen üht nimme tungiwad
  Mull' suhho – pissart pitkalt mul silmist langewad, –
  Näin künalt kord, mis tulli seest wõttis öönista' –
  Wait, südda – isse tahtsid! Nüüd waikselt kannata! –
  
  
  
  
  
  
  
  Hallasta ja kannata.
  Kui näed kusgil rõhhutud
  Üht südda, wallust koormatud:
  Kas süüdlane, kas süta ta:
  Oh hallasta ja kannata!
  
   Waat, mäe otsas kaswawad
  Ni nored, rõõmsad kassepuud:
  Kül tihhedad nad, näggusad
  Ja – ladwad siiski kõwwerad.
  
   Ei tea mil, ei kuida sa.
  Kuid sedda mõistad arwata,
  Et tulehoog neid wintsutas
  Ja nende ladwad laggestas.
  
   Ni ello meiega just teeb.
  Ta lõhhub nored süddamed,
  Neid wõera te peal' känab ta,
  Mil? Kuida? Sedda näe sa!
  
   Kuid musta radda selletad.
  Sa waikset hawa üksi nääd:
  Ei, kelle sörm tend hawatas,
  Kui paljo südda kannatas!
  
   Rõõm ühte näggo ikka teal –
  Wallo käib isse tede peal.
  Kas süüdlane, kas süta ta:
  Hing' hallasta ja kannata!
  
  
  
  
  
  
  
  
  Kindel pohhi.
  Kaks kaunist wenda tunnen
  Siin ilmas wibiwad,
  Kes, kui kõik mu ka kõigub,
  Kui kaljud seisawad.
  Ei innimessi ial
  Nad ärraunnusta,
  Kui nendest sinna isse
  Ei hakka lahkuma.
  
   Neid tõssidus ja truus
  Hütakse; kallimast'
  Sind kattawad, kui ehted
  Mis kullast, hõbbedast.
  Kus perres, küllas, linnas
  Nad asset wöttawad,
  Ei wärrise seal rahwas,
  Kui mürid seisawad.
  
  
   Oh tõssidus ja truus,
  Teid appi hüan ma
  Mo Eestirahwa tuggiks
  Ja nurgakiwwiks ka!
  Oh, et nad teie alla
  End' warra warjaksid!
  Siis waenlasel liig kanged
  Ja targad olleksid!
  
   Mo rahwas, wõtta, wõtta
  Neid kahte sõnna sa
  Kõik töös ja tallitusses
  Teejuhhiks lõpmatta!
  Kui tõssidusse põhjal
  Sa kodda assutad,
  Mis truussega kattad –
  Siis kindlalt ehhitad!
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  Pitkalt kigub padikene –
  Pitkalt kigub padikene
  Möda jõgge eddase –
  Mõttes padi ärel istun,
  Watan mahha laendesse.
  
   Pealt kül hiilgwad, päwa paiste
  Armsaste neid kullatab,
  Kuldne wessi ellal wisil
  Allapol' mind melitab.
  
   Agga kül ma tedda tunnen!
  Pealt ni kenna, wagga ta:
  Al ta pohhi surma, waewa,