Eesti vanasõnad - 1

  EESTI VANASÕNAD
  
  
  SUUREST KORJANDUSEST KOKKU PÕIMINUD
  
  M. J. EISEN
  
  
  
  TEINE TÄIENDATUD TRÜKK
  
  
  
  1929
  
  
  EESTI KIRJANDUSE SELTSI KIRJASTUS
  
  TARTUS
  
  
  Eessõna.
  Enamasti iga rahvas on oma tähelepanekuid elust ja maailmast aja jooksul pununud lühikesisse, tuumakaisse, kergelt meeles seisvaisse lauseisse. Niisugused laused ehk mõtteavaldised omandasid kindla kuju, lagunesid rahva seas laiali ja said nimeks "vanasõnad". Iga lühike, tuumakas mõtteavaldis ei saanud ometi veel vanasõnaks. Õige vanasõna peab peale eneses sisalduva elutarkuse ilmuma veel luulelisel kujul, ehk avaldama sündsaid võrdlusi, ehk muidu olema keele poolest kaunis.
  
  Nagu paljudel muil rahvail, armastab eestigi vanasõna hea meelega avaldada oma mõtteid parallelismis. Tavalisesti liidetakse niisugusel korral vanasõnas üks lause teise täienduseks või üks ütlus teisele vastukohaks, et sisu seda paremini jääks meelde.
  
  Eesti vanasõna astub kord nagu kirikuõpetaja pühalikult kantslisse elutõsidust ja Jumala vägevust kuulutades, kord nagu naerev filosoof platsi elu varjukülgi vaadates ehk nagu vallatu poisike külavainul külarahvast osatades, kord nagu harakas aiateibas inimeste alpuse üle kädistades, kord nagu erilane torgates, kord nagu maalija oma pintsli paari kriipsuga nähtusi pildiks maalides, kord jälle nagu silmamoondaja laadal kärbest härjaks ja sääske elevandiks moondades. Lühidalt: vanasõna oskab võtta enesele vajaduse järele sobiva kuju, et inimestele näidata elu ja maailma nagu kinos.
  
  Rahvasuus esinevad vanasõnad on nagu vakatäis pärle, kuld mitmesuguse väärtusega. Kuna üks osa pärle igal silmapilgul kuningaproua kaela võib ehtida, kannab teine küll-pärli kuju, kuid värv ja väärtus puudub neil. Kolmas osa näitab läikivaid, õhukesi klaashelmeid, valmis igal külgepuutumisel lõhkema ja külgepuutuja kätt haavama. Üks osa vanasõnu kuulutab kaunil luulelisel kujul sügavat elutarkust, on, nagu ise tunnistab, kuldpõhjaga või vanahõbe; teine osa ei jaksa oma sisuga igapäevase elu proosast ja labasusest kõrgemale tõusta, kuna kolmas osa sellevastu valekullaga silmi püüab pimestada.
  
  Enam kui kord on arvatud, eesti vanasõnad võiksid kombeõpetuse oma hooleks võtta. Terane tähelepanemine tunnistab ometi pea, et siis saaks mõnegi korra kits kärneriks. Tõetee juhatamise asemel juhatavad mõned vanasõnad just eksiteele. Kuidas võib niisugust õpetust õigeks kiita, kui: Valeta natuke, varasta natuke, küll siis käsi hästi käib. Ehk: Ega rott või viljasalve ära surra. Ehk: Kui sõnad puuduvad, siis lase käsi käia. Ehk: Mees, kes petab, narr, kes petta laseb. Ehk: Mis suhu pistetakse, ega see vargus ole — ja palju sellesarnaseid. Katsub keegi sääraseid vanasõnu juhtnööriks võtta, näeb ta pea, et kohtu laia uksega tutvust hakkab tegema. Öeldakse: vanasõna ei valeta ega kustunud piip põleta. Ei valeta küll otsekohe, aga annab valeõpetust, mis meie ajale kuidagi viisi ei kõlba.
  
  Esimesest. trükist jätsin niisuguseid vanasõnu välja, aga selle uue väljaande puhul avaldati soovi, et mõnda niisugustki. trükitaks, seda enam, et rahvas neid sagedasti kasutab. Sel põhjusel on siin ase antud mõnele vanasõnale, mida kombeõpetuse seisukohalt õigeks ei saa tunnistada.
  
  Vanasõnad on eesti rahva kaunimaid raudvarandusi ja selle varanduse poolest tuleb rahvast lugeda rikkaks. Tuhandete kaupa liigub neid: rahvasuus, tuhandete kaupa on neid üles kirjutatud. Viimaste hulk tõuseb ligi kolmveerandsaja tuhandeni. Muidugi mõista langeb neist lõviosa teisenditele, äga tuhanded iseseisvad jäävad ometigi järele, Osa vanasõnu ei nõua ainult eestlaste maad oma kodumaaks, vaid tahab ennast eht eurooplaseks tunnistada: kuhu meie ilmajaos läheb, kodu igal pool. Teine osa jälle otsib suguluse juure ühe või kahe rahva juurest, kolmas: ometi ei ole Eesti piirist veel jõudnud üle astuda. Jah, mõni vanasõna ootab veel aega, millal ta kõik Eesti maakonnad saaks läbi rännata. Osa vanasõnu ulatub tagasi kaugesse vanasse aega, osa jälle kannab uuema aja tunnismärke otsa ees. Meiegi ajal tekib õnnekorral veel mõni vanasõna ellu.
  
  Enam kui eesti rahvalaulud on eesti vanasõnad üldiselt kogu maal enam-vähem jõudnud alal hoiduda. Ime, et seda vanakulda trüki-teel tänini vähe sügavate rahvaridade kätte saadetud, nimelt 1875, mil V. Stein'il ilmus raamatuke "Üks kubu vanasõnu ja kõnekombeid", aga kas oma nime või mõne muu põhjuse pärast vähe tähelepanu leidis. Ses Stein'i raamatukeses leidub üsna pisuke osa seda eesti vanakulda. Vajadus eesti vanasõnade kogu järele andis ennast ammu juba tunda. Sooviti, et ma selle töö ette võtaksin. Minul ilmus 1913 "Meie vanahõbe" ja sama aasta lõpupoolel selle raamatukese esimene trükk. Saksakeelseis töis on eesti vanasõnu juba 17. sajandist peale trükitud, eriti keeleõpetustes, näiteks 1660 Gösekeri "Manuductio's". Kõige suurem kogu ilmus F. J. Wiedemann'i teoses "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" 1876.
  
  Täielikku vanasõnade kogu välja anda ei luba praegused olud: vaevalt leiduks säärasele tootele esiotsa kulukandjat. Selle asemel põimisin oma suurest kogust meeelepärasemad kokku. Tahtsin esiti lasta trükkida ainult pärle, aga siis oleks toode saanud liiga väike. Ei aidanud, pidin palju labasemaid, iseenesest-mõistetavaid vanasõnu juurde lisama kogu täielikumaks tegemise pärast. Välja jätsin kombeõpetusega liiga ristiriius seisvad vanasõnad, niisama niisugused tõeterad, mis käsitletavat ainet seletavad liiga looduselapse suuga. Hulgale sõnadele on nende teisendid klambrites ( ) juurde lisatud. Harukorral seisab klambrite vahel = märgiga lühike seletus.
  
  Suure kogu täielikumaks tegemise pärast oleks väga soovitav, et sest raamatust puuduvad vanasõnad sisu peale vaatamata üles kirjutataks ja mulle kätte saadetaks aadressil: Eesti Kirjanduse Selts, Tartu.
  
  M. J. Eisen.
  
  
  
  Teine täiendatud trükk
  
  Maailm.
  Ilma ei saa (jõua) soojaks kütta.
  Ilma suud ei jõua ükski sulgeda.
  Ilm õpetab hilja.
  Ilm õpetab inimese, raske koorem hobuse.
  Ilm teeb, ilm sööb.
  
  
  Maa.
  
  Maa katab kõik kõverused kinni.
  Maa (mulla) põues magus magada.
  Mulla põues ei ole inimesel enam vaeva.
  Iga maa (põld) ei kanna igasugust vilja.
  Ega maa vilja sigita. vaid taevas.
  Maad küntakse mitu korda, seemet külvatakse üks kord.
  Põrm ei lahku maast.
  Kuidas maa, nõnda marjad (mood),
  Kuidas maa, nõnda usk.
  Igal maal oma viis.
  Musul mulla magu.
  
  
  Vesi.
  
  Vesi pikka piima jätku, aganad leiva jätku, kaevukook kalja jätku.
  Vesi vaese piima jätk.
  Voolas vesi ei lange ikka merre.
  Sinna vesi valgub, kus koht kõige nõgusam.
  
  Liikuv vesi läheb selgemaks, seisev vesi pahemaks.
  Seisev vesi läheb haisema.
  Vaikne (vaga) vesi, sügav põhi.
  Vagas vees enam mutikaid kui käredas.
  Segases vees hea kalu püüda.
  Millal savine vesi selgeks saab.
  Sügavas kaevus palju vett, siiski lõpeb vahel otsa.
  Ära kanna vett merre!
  Ei märjale maale ole vett vaja.
  Kõik inimesed ei ole ühe veega ristitud.
  Kandjal ei puudu maad ega sõudjal vett.
  Nii ligidalt sugulane kui viies vesi taari peal.
  Kõik pilved ei anna vett.
  Ära hakka lootsikut tegema, kui vesi p—e külge
  puutub!
  Veega võib janu ajada, kiviga ei või isu ajada.
  Veel ei ole oksa, lainel latva.
  Vesi laulab möldrile: kinnas kotti, pöial matti.
  Vesi jääb veeks, vili väeks.
  Vesi ikka vesi, veri veri.
  Meri tapab noore mehe, kare katkestab noore härja.
  Kes ei taha paluda, see saata merele.
  
  
  
  Tuli.
  
  Tulel lai käsi, veel sügavam vagu.
  Tuli ei taha tuhat tegijat, laps laiska hoidjat.
  Tuli kõige peremees.
  Tuli tõuseb, vesi vajub.
  Tuli usin tulema, vesi väle veerema, raha kärme kuluma.
  Kes korra ennast kõrvetanud, kardab tuld.
  Kes külje kõrvetanud, tunneb tule.
  Tuli ei ole nii palav, et aegamööda ei jahtuks.
  Ei iga kord ole seal suurt tuld, kust tõuseb suur suits.
  
  Suits ei tõuse ilma tuleta.
  Kus tuld, seal suitsu.
  Kus vähe tuld, seal palju suitsu.
  Kus punane härg maganud, tunnukse aset üheksa aastat.
  Mis viga tuld teha, kui tunglad ees.
  Parem ikka sinna tuli teha, kus on tulease.
  Kelle tubakas, selle. tuli.
  Süsi hakkab söest.
  Piipu valva nagu varast öösi, — muidu riisub su puupaljaks.
  
  
  
  Tuul.
  
  Tuul on teise inimese abi.
  Tuul toob tervista, pilved pikka igada.
  Tuul toonud, vesi viinud.
  Tuulest ei või elada.
  Kuhu tuul tuiskab, sinna hange ajab.
  Mida vaiksem tuul, seda lähem torm.
  Mine tuult kinni püüdma.
  Mida enam tuult, seda enam tuld.
  Loodetuul on taeva luud.
  Kust tuul, sealt meel.
  Kes tuult külvab, tormi lõikab.
  Kes teab, mitu tuult jalgade all.
  Mis mõisa viiakse, satub kui tuulde.
  
  
  
  Ilmad.
  
  Hea ilm ei riku kuube ega kasukat.
  Kuu kehib kuiva, päev sapib sadu.
  Mustad pilved muidu käivad, savikarva sajavad.
  Pärast põuda pilved, pärast ilu istlemine.
  Sajusel ilmal sõidab saks, udusel hulgub hunt.
  Vihma sajab laisale, hea ilm virgale.
  Räägud karjuvad, vihm ligidal (tulemas).
  
  Soe vihm vend, udu onupoeg.
  Parem päeva kuumus kui vihma vilu.
  Kuri kuu kummuli, hea kuu seliti, soe kuu serviti, külm kuu küliti.
  Põua jäljed paranevad, vihma jäljed ei parane.
  Põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad.
  
  
  
  Külm, soe.
  
  Külm ajab käed põue.
  Külm ajab mehe reelt maha, istub ise peale,
  Külm kisub kindad karmanist välja.
  Külm paneb lindude aidaukse lukku.
  Külm teeb jalad alla.
  Külm teeb vete üle sillad.
  Kelle küüned külmetavad, küll see kindad kätte võtab.
  Kui laastu on, siis pada ei külmeta.
  Kus silm, seal külm, kus sõlm, seal soe.
  Ega soe konti riku (nurisemine nahka riku).
  Kus suitsu, seal sooja.
  
  
  Kaste, vihm, lumi.
  
  Kaste on vihma karjapoisike.
  Kaste jäljelt küntakse kulda.
  Märjal maal pole vihma vaja.
  Ega vihm (lumi) taeva jää.
  Ega kõik lumi lange lagedale.
  
  
  
  Aeg.
  
  Aeg annab abi (head nõu; arutust).
  Aeg aitab arstida.
  Aeg maksab raha.
  Aeg parandab haavad, aga jätab armid.
  Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale.
  
  Aeg koolitab.
  Aeg küpsetab asju.
  Aeg lõpetab leinapäevad.
  Aeg õpetab albi targemaks.
  Aeg võidab viimaks vaenu.
  Aeg jahutab tuska ja kustutab vihatuju.
  Aeg on õnne asutaja.
  Aeg kuivatab märja maa ja pillutab pisaraid.
  Aeg vanemaks, ega meiegi nooremaks.
  Aega ei saa (või) rahaga osta.
  Aegamööda asjad käivad.
  Aegamööda asi parem.
  Aega läheb (kulub), asja saab.
  Aega kurel koolda, kuni soo sulab.
  Anna aega atra seada, küll siis kündi küllalt saab,
  Anna aega, aeg annab head nõu)
  Aja viidad, asja saad.
  Kes aega viidab, see aega saab.
  Mis ajast, see arust.
  Pea aega kalliks, aeg hea mees (kärme) mööda minema.
  Kõik omal ajal.
  Üürikeseks teisele, eluajaks enesele.
  Korja õigel ajal, — siis võtta häda-ajal.
  Paranda, kui paras aeg!
  Rutta, et õigel ajal valmis saad!
  Kõik ajab oma aega taga.
  Hea asi nõuab aega (iga asi tarvitab aega).
  Heal ajal saadud, pahal ajal peetud.
  Tuleb aeg, tuleb nõu.
  Küll pikk aeg vaagub kord hauale.
  Mida rohkem aega, seda parem töö.
  Jõua aegamööda!
  Ega aega ole aiateibast võtta.
  Rauda tao, kui ta palav!
  
  Raud tugev, aga ajahammas veel tugevam.
  Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg.
  
  
  
  Endine, enne.
  
  Endine ei aita, kui praegune ei kõlba.
  Endine lõpeb pea, kui uut peale ei panda.
  Enne ehita kaev, siis maja!
  Enne veski, pärast veskilised.
  Kes enne veskile tuleb, enne järge saab.
  Enne tarvis isu, siis lusikat.
  Ei või teise haava enne mähkida, kui oma veel jookseb.
  Ei saa enne väravast läbi, kui värav avatud.
  Madal mets saab enne maasika kui kõrge.
  Enne saab külla küljest kui nälja otsast.
  
  
  
  Nüüd.
  
  Nüüd elavad kõik suure võimusega maa peal.
  Nüüd on kits kotis ja sarved väljas.
  Nüüd on konn künka otsas.
  Nüüd on kõik kanad õrrel.
  Nüüd on kõik targad tööl.
  Nüüd on vesi ahjus ja tuli ojas.
  
  
  
  Vara.
  
  Varane kaer, raske kaer.
  Varane vares pühib nokka, hiline siputab tiibu (pühib nokka).
  Varane vasikas läheb metsa (paska).
  Mida varem, seda parem.
  Vara naerdakse, hilja nutetakse.
  
  
  Hilja.
  
  Hilja on saksa rutt.
  Hilja saab ilusaks, pea saab pilla-palla.
  Hilja kirikusse, vara veskile, saab ennemini tagasi.
  
  
  
  Kaua.
  
  Kaua kits kiitusega elab.
  Kauaks lühikest laulu laulad või vaese vara jagad.
  Kaua tehakse kaunikene, pea tehtud pilla-palla.
  Kauaks sant kotiga viha peab; läheb kott raskeks, viskab maha, läheb ise külasse, võtab üles.
  Kaua seisab koera kaelas vorst ehk narril hea asi.
  
  
  
  Algus, lõpp.
  
  Iga algus on raske (ränk).
  Mõistsid alata, mõista lõpetada.
  Lõpeb üks töö, algab teine töö.
  Lõpp iga asja kroon.
  Lõpp (ots) hea, kõik hea.
  
  
  
  Aasta.
  
  Aastad pole vennaksed.
  Aasta ei tunne aastat.
  Aasta teeb mehe vanaks, kaks lapse kavalaks.
  Voos vana vanetab, kaks lapse kasvatab.
  Parem aasta oodata kui kaks kahetseda.
  Päeva lõhud, aasta parandad.
  Kuiv aasta ahtra lehma eest; nälg jätab üsna ilma.
  
  
  
  Kevad.
  
  Kevad kutsub adrad põllule ja linnud laulul
  Kevadine muda enam kui sügisene sööm
  Kevadine päev, sügisene nädal.
  
  Kevadine vesi tark, sügisene loll.
  Kevadine vihm kosutab, sügisene kaotab.
  Kevadine võõras läheb tühja kõhuga koju (= kui puudus majas).
  Kurg toob kevadel uued saapad.
  
  
  
  Suvi.
  
  Suvel hauguvad suured: koerad, sügisel pole kutsikaidki kuulda.
  Suvel silmad, talvel hambad.
  Suvi ja talv taplevad teineteisega.
  Suvi kogub, talv sööb.
  Suvine rand ei pea kaua jääd.
  Kehv suvi, lahja sügis.
  Suvine tund enam kui talvine päev.
  
  
  
  Sügis.
  
  Sügisel näed orast küll, aga vili ei ole veel salves.
  Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad.
  Sügis söödab, kevad kurnab.
  Sügisel seitse söömalauda, kevadel ei kakukestki.
  Kõik sügised ei ole salvetäitjad.
  
  
  
  Talv.
  
  Talv ajab ahju taga.
  Talv ajab karu pesasse.
  Talv kisub kindad taskust.
  Talvel kahe mehe jõud.
  Ei talv anna, vaid talv tahab.
  Ega talv taevasse jää.
  Talv ei tule ühega ega, lähe kahega.
  Valmista talvel rattaid, — siis võid suvel sõita.
  Vanker sõimab talve.
  
  
  Päev.
  
  Küll pikk päev jõuab õhtule. Kus argipäev hästi, sel harva halvasti. Pääsuke päeva alustab, ööbik lõpetab.
  Üks päev kaebab teist taga.
  
  
  
  Öö.
  
  öö ei ole kellegi sõber.
  Öö ees, surm selja taga.
  öö on varga vari.
  Ükski öö ei ole ilma täheta.
  ööl üheksa poega, päeval mõnda (mitu) mõtet.
  Jänes teeb öösi rohkem jälgi kui lammas kogu suvel.
  
  
  
  Hommik.
  
  Hommikul kiida aset, õhtul ilma!
  Hommikune töö kuld, õhtune muld.
  Parem hommikul tehtud, kui õhtul mõeldud.
  
  
  
  Õhtu.
  
  Õhtu paneb hooled ukse peale, mured musta parre
  peale, vaeva valge varva peale.
  Õhtu tuleb õnnega, hommik tuleb hoolega.
  Õhtu vara õhtule, hommiku vara teele.
  Kus õhtu, seal öömaja.
  Mõistlik mees ei pane enne õhtut mütsi peast ära.
  Ühe sitika sumisemise pärast ei tule veel õhtu (ei
  lähe päike looja).
  Jõuluõhtu jõudes õhtu (jõuab ruttu kätte).
  
  
  
  Valgus, pimedus.
  
  Pime õues — piits peos; koit õues — kott seljas;
  valge õues — vagu taga.
  
  Valgus naerab pimeduse tööd.
  Pimeda silmad sõrmede otsas.
  Pime kana leiab ka tera.
  
  
  
  Täna, homme.
  
  Täna helmes, homme mullas.
  Täna kuld, homme muld.
  Täna kümme paari härgi, homme ei ühtki.
  Täna mulle, homme sulle.
  Tänasid toimetusi ära viska homse varna!
  Mis täna tehtud, see homme hooleta.
  Täks täna, täks homme, kord ikka suur puu langeb.
  
  
  
  Pühad, peod.
  
  Pühad tulevad suurelt, lähevad väikselt.
  Iga päev ei ole pühapäev.
  Kes kõik pühad ära peab, see kõik näljad ära näeb.
  Ega pidu enne parane, kui võõrad ei vähene.
  Lustipidu ajab mõne korra kurja idu.
  Pühapäev püha, esmaspäev edev, teisipäev tõsine,
  kesknädal kehv, neljapäev näljane, reede rikas, laupäev
  ladus.
  
  
  Tähtpäevad.
  
  Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks.
  Küünlapäeva sula ja maretapäeva põud on nälja ema.
  Küünlakuuse sula vastab vastlakuu ära.
  Madisepäev annab kanale võtme kätte.
  Kui enne maarjapäeva härg räästa alt juua saab, ei
  saa pärast maarjapäeva kana nokka kasta.
  Maarjapäev toob keskhommiku, rukkivihu viib keskhommik.
  Suvi soeb, jaanipäev teeb jalad alla.
  
  Jaan joob piima, Jaagup lakub kakku, Laurits — hoopis lokka.
  Enne jaani palu vihma, pärast jaani talu vihma!
  Kui karusepäev kuiv, tuleb tahe sügis.
  Madleena annab hädaleiba, Jaagup suure kaku.
  Jaagupipäevani salve, pärast jaagupit salvest välja.
  Enne jaagupit palu vihma, pärast tuleb isegi.
  Jaagup külvab heina liiva, Laurits raudnaelu.
  Jaagupipäeval lüüakse raudnael rohu sisse.
  Kui Mart kopsib kasukaga, siis Kadri ripsib riidega.
  
  Inimene.
  
  Inimene ei kasva karistuseta.
  Inimene läheb aasta vanemaks, kaks targemaks.
  Inimene läheb õnne peale, sikk sarve peale.
  Inimene läheb vanemaks, tõbi nooremaks.
  Inimene nina otsa näeb, ea otsa ei näe.
  Inimene on loodud tööd tegema, lind laulma.
  Inimene on ukse teinud, aga uks ei ole inimest saanud.
  Inimene õpib niikaua kui elab.
  Inimene püüab ikka suuremat suutäit kui suhu mahub.
  Hea inimene tuleb isegi, paha ei tule paludeski.
  Head inimest tuntakse hälli, kurja veel kotigi sisse.
  Igal inimesel omad head ja vead.
  Mägi ei saa mäega kokku, inimene saab ikka inimesega.
  Inimene saab töö eest, lind laulu eest.
  Inimese nägu ununeb, teod ei unune.
  Inimene eksib sõna pealt, hobune nelja jala pealt.
  
  
  
  Pea.
  
  Peaga ei pääse keegi läbi seina.
  Palju päid ei sünni ühe mütsi alla.
  Tühjad pead ikka püsti.
  
  
  
  Silm.
  
  Silm kuningas, käsi tegija.
  Silm on hinge peegel.
  Silm on ihu küünal.
  Silmad jäid õue.
  Silmadega sööb enam kui süda (kõht) vastu võtab.
  Silmad näevad enam kui silm.
  Selge silm ei peta, aga tahmane tüssab.
  Ega oma silm peta.
  Võta silm näppu, — küll siis seletad.
  Kes ei tee silmi lahti, peab kukru lahti tegema.
  Silmadega küll vaadata, aga ei käega katsuda.
  Haledus ajab silmad paisuma.
  Millal põrgu hingist täis saab ehk silm vaatamishimust.
  Silmavesi vihtlemise eest, suits sauna kütmise eest.
  
  
  
  Suu.
  Suu on südame tulk (mõõt).
  Suu teeb suure linna, käsi ei tee (kärbse) käo pesagi.
  Suust kergelt välja öeldud, aga ei saa tehtud.
  Lahtine suu ei jää nälga.
  Ega suu kulu.
  Suule kui hunt, tööle kui sant.
  Suu suurem kui mees (naine) ise.
  Ega suu sarvest ole.
  Pea pool suud kinni!
  Kes suud ei-oskaspidada, peab kahju kandma.
  Puhas suu, puhas käsi käib kõige maailma läbi.
  Kes leemega (supiga) suu põletanud, puhub ka vee peale.
  Kes võib ilmasuu ja tähva mokad (keele) kinni panna.
  Parem suuga paluda kui käega võtta.
  Mida suu ketrab, seda käsi ei korruta.
  
  Kel jalad põlvini poriga, sel suu kõrvuni väega.
  Suu seatagu sekki mööda.
  Parem suu sisse kõnelda kui taga selja sorida.
  Pista sõrm suhu, katsu, kas oskab hammustada!
  Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast.
  
  
  
  Habe.
  
  Habe kasvab kärmemini kui aru.
  Habe mehe au, tütar mehe kõrgus, naine mehe nõu.
  Habe vanataadi ilu.
  
  
  
  Süda.
  
  Südamel ei ole akent sisse vaadata.
  Kellest süda täis, sellest räägib suu.
  Mida pisem keha, seda suurem süda.
  Isa (ema) süda laste küljes.
  Mis süda vihkab, seda silm ei ihka.
  Mis südames keeb, sellest kõneleb (räägib) keel.
  Hoia suu kinni, — siis süda jahtub.
  
  
  
  Veri.
  
  Veri hoiab vere poole.
  Veri paksem kui vesi.
  Veri vihkab verevaeva.
  Vaga veri ei värise.
  
  
  
  Käsi.
  
  Käsi peseb kätt ja kaks kätt pesevad palet.
  Üks käsi ei pese üksi.
  Ühe käega ei saa sõlme siduda.
  
  
  
  Jalg.
  
  Iga jalg teeb isejälgi.
  Iga king vajutab (pigistab) oma jalga.
  Pikem jalg astub pikemad sammud.
  Vana samm kahandab jõudu, noore samm kasvatab.
  
  
  
  Nimi.
  
  Nimi ei riku meest, kui mees ise nime ei riku.
  Nimi ei riku meest, olgu pada ehk pang.
  Heal lapsel mõnda (mitu) nime.
  Kelle laps, selle nimi.
  Aus nimi kallim kui kuld.
  Kuidas nimi, nõnda vili.
  
  
  
  Pärivus.
  
  Kuidas känd, nõnda käbi.
  Käbi ei kuku kännust kaugele.
  Kuidas känd, nõnda võsu.
  Kuidas isa ees, nõnda poeg taga.
  Kuidas vanemad ees, nõnda lapsed järel.
  Kuidas ema, nõnda tütred.
  Ema ees, tütar kannul.
  Kuidas kana, nõnda muna.
  Kuidas mänd, nõnda kasu.
  Kuidas tamm, nõnda tõru.
  Kuidas tibu, nõnda tervis.
  
  
  
  Vanemad.
  
  Vanema hool on enam kui noorema töö.
  Vanemate süda laste küljes, laste süda kivi küljes.
  Mis vanemad teevad, seda lapsed näevad.
  
  
  
  Isa.
  
  Isa kogub, poeg pillutab.
  Isa kuri, ema kuri, veel kurjem venna naine.
  Aisa olgu sikk ehk sokk, kui aga ise olen mees.
  Isa, pea kübar peas, kuni elad laste seas!
  Isa saab küll naise, aga lapsed ei saa ema.
  Isa sepp, poeg sepp, poja pojast saab mitu seppa.
  
  Kui isa sureb, siis ema kõduneb.
  Mis isa korjanud üsaga (sülega), poeg pillab hõlmaga.
  Ema mees ei ole ikka lapse isa.
  Isa sõna enam kui ema vits.
  
  
  
  Ema.
  
  Ega ema vits lapsele liiga tee.
  Ema edevus, tütre takistus.
  Ema hellitab, isa karistab.
  Ema karistab küll tütart, aga ei kasvata poega.
  Ema pilli tantsib pere.
  Ema pistab lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt
  Ema sureb, isa põgeneb.
  Ema piim kosutab, võõras piim kahandab.
  Ema tuntud, isa tundmata.
  Ema väga vana, tütar liiga noor.
  Ema toimetab enne koitu, tütar magab keskhommikuni.
  Parem ema armu hõlmas kui kuninga kuldlinnas.
  Lapsel valutab sõrm, emal süda.
  Parem oma ema vits (põlenud kooruke), kui võõrasema võileib.
  Üks ema toidab 9 poega, aga 9 poega ei toida üht ema.
  Väimees puuakse võlla, kui naise-ema majas.
  Ei viga ämmal, minial mitu viga.
  
  
  
  Poeg.
  
  Pojast poolgi turva, tühi turv tüttaresta.
  Pojast põlv muutub.
  Seni poeg poeg, kui naise võtab.
  
  
  
  Laps.
  
  Hea laps hända vaja, — muidu läheb metsa hundiks.
  Hea laps kasvab vitsata.
  Hea laps, kes hästi tantsib, parem veel, kes paigal
  seisab. Head last nähakse ukse taha, paha ei põlve ettegi.
  Heal lapsel mõnda nime (palju nimesid).
  Kes vaeslast lööb, selle käed lähevad lämpi.
  Kes vaeslast varrule kutsub ehk puujalga pulma.
  Kui laps kaevu langenud, tehakse rakked ümber.
  Kui läst*karistad, siis ära pärast kahetse.
  Tuul kosutab kanapoja, vihaleht lapse noore.
  Tehtud leib süüakse, kasunud laps leitakse.
  Annab Jumal lapsi, annab ka lastele leiba (osa).
  Laps, kes kasvab üles hirmuta, sureb auta.
  Lapsed ja narrid usuvad, et 20 rublale ja 20 aastale otsa ei saa.
  Lapse kümnes on kerge maksta.
  Lapsel valutab sõrmeots, emal süda.
  Lapsele lauldakse, mõrsja mõistku.
  Laps narmus, siga karvus.
  Laps noorem, jalg kärmem.
  Aus laps ahju peal, halb nutab värava taga.
  Harva vaeslaps saab punaseks ja siiski seda ei sallita.
  (Ega kõik lapsed saa Emajõe kaldale.
  Ei saa puust poega ega laastust last.
  Ega lapsed kännust kasva ega puust pudene.
  Enneaegsed lapsed ei jää elama.
  Kui on läpsi leivasööjaid, siis ka lapsi laastutoojaid.
  Mida armsam laps, seda valusam vits.
  Armas laps, kibe vits.
  Lapsest kasvab hiljem jälle lapse vanem.
  Laps ikka enam kui laast.
  Parem elav väeti laps kui surnud kuningas.
  Kätki toassa tüliksi, vibu silma pistajaksi.
  Käbi ei kuku kännust kaugele.
  
  
  
  Mees.
  
  Mehe au kübar peas, naise au ta põlvil.
  Müts mehe au.
  Mehe ilu ja koti jämedus on üks.
  Mehe kont maksab ikka raha.
  Mehe poeg näeb mõnda.
  Mehe rusikas on magusam kui mee lusikas.
  Mehel mehe süda.
  Mehi ei pea loetama, vaid kaalutama.
  Mees ei jõua üheksa hobusega nii palju sisse, tuua kui naine põllega välja viib.
  Mees, kes räägib, narr, kes üles räägib.
  Mees mehe vastu, kaks meest kahe vastu (kuradi vastu).
  Mees nägusam, kui piip suus, naine nägusam, kui laps süles.
  Mees pulmas, hobu põrgus.
  Mees püüab hüljest, hüljes meest.
  Mees saab mehega kokku, mägi ei saa mäega kokku.
  Mees saab naise, aga lapsed ei saa ema.
  Ise mees, ise mehike.
  Küll mees oma mehe tunneb.
  Kuidas mees, nõnda palk.
  Ole ise mees, pea ka teist meheks!
  Nii mitu meest, nii mitu meelt.
  Kes mees sööb, see mees lööb (teeb).
  Kes mees ühest, see mees teisest.
  Kes mees siin, see mees seal, see mees igal pool.
  Paha mees, parem õnn.
  Mees must, meel tark, rahakukkur kuulus, jahuvakk valge.
  Narri meest, aga ära narri mehe mütsi!
  Kuri mees vananeb paremaks, kuri naine pahemaks.
  Ega karjane mees ole ega luts leivakõrvane.
  Olgu peig sunt ehk sant, kui aga mees.
  
  Olgu isa hunt või karu, kui aga ise mees.
  Kuidas pea, nõnda kübar.
  Suits suus ei tee veel poissi meheks ega saapad tee plikat saksaks.
  Mees silmas, võlg meeles.
  Meest mõõdetakse mõistusest.
  Mees tuntakse mütsist, naine tanust.
  Kes mees siin, see mees seal.
  Kes ees, see mees.
  Kel püksid jalas, küll see naise saab.
  Olgu mees ühe jalaga ja ühe silmaga, naise saab ta ikka.
  Hanssu meheks ei arvata ega kiiska kalaks peeta.
  
  
  
  Naine, naisterahvas.
  
  Hea naine vaese varandus.
  Hea naine paneb 10 penikoormat pingi alla, paha võtab.
  Ei naine naljalt teist lähe kiitma.
  Kes naisterahvast pahandab, see eluõnne kaotab.
  Võtad naise, saad mure, ostad hobuse, saad hoole.
  Naise võtad, tüli tuleb majasse.
  Naise võtad, reed, rattad varsti taga.
  Noorikuna pill ja ilu, naisena nälg ja pisarad.
  Kaasavara kaotab naise (tüdruku) vead.
  Kus naine narakas, seal lastel kaltsud kaelas.
  Piip ligem kui naine.
  Ühe naise lõimed, üheksa naise kude.
  Naise pea ja kanapea on ühesugused.
  Naistel pikad juuksed, kerge meel.
  Lesk on katuseta hoone.
  Naine mehe nõu, kübar mehe au.
  Noorte leskede südamed ja 'kivivaagnad on kerged jahtuma.
  Naine ärgu naergu naist, tüdruk ärgu teotagu teist!
  Naine on maja lukk.
  
  Naist ära vali silmadega, vaid kõrvadega.
  Naist ära võta piduajal, hoost ära osta sõiduajal.
  Naise ja naise vahet saab sülega mõõta.
  Naisterahval pikad juuksed ja lühike mõistus.
  Naisterahval son pikemad patsid kui aru.
  Naisterahva töö ei lõpe eladeski otsa.
  Naisterahva töö ja vana hobuse sööt ei paista silma.
  Naiste tahk ja kana ninarätik — need kaks vanapaganal teadmata.
  Narri naist, aga ära narri naise tanu!
  Teine naine on ümmardaja.
  
  
  
  Vend, õde.
  
  Veli oma veli, teng võõras vahel.
  Venna arm vesine, sõsara arm sõkline, isa arm erapooletu, ema arm igavene.
  Õde sooja saunaleili, vend on vilu põhjatuuli.
  Venna viha lööb valusamaid haavu kui võõra mehe vaen.
  
  
  
  Tüdruk, tütarlaps, tütar, neid.
  
  Järv küla iluks, tüdruk maja iluks.
  Läheb tütar toasta, läheb töö toasta.
  Vaata tütarlast, enne kui lähed kosima!
  Varssa vaadatakse märast, tütarlast tunnistatakse emast.
  Kes tütre tahab saada, peab ema meelitama.
  Ära arva piigat palest, vaid viisist!
  Peast vaadatakse peigu, jalast neidu.
  Ei või tütarlast enne tunda, kui tanukandjaks saab.
  Esimene tütar eide tõttu, teine teise õe tõttu, kolmas mitte kuidagi.
  Nisuleib ja tütarlapsed ei seisa kaua värsked.
  Häbenemine ei teota tütarlast.
  Pea tüdruk kinni, kui peigmees tuleb;
  
  Ega mehe: kübarat lükata, tüdruku pärg lükatakse maha.
  Tüdrukuna tui, naisena nui.
  Tüdrukul juba tüdruk, sulasel sulane (poisil poiss).
  Suksutajaid palju, päitse pähepanijaid vähe.
  Tütarlaps tööta kui teekäija vööta.
  Tütarlaps olgu niikaua ' külas kui harakas aiateiba peale maha laskub.
  Tütar põlvekõrgune, veimevakk vaksakõrgune.
  Tütar toob pidu peresse.
  Vanatüdruk saab taeva, kuldkee kaela.
  
  
  
  Seltskond, suguvõsa.
  
  Seltsis segasem, hulgas hubasem.
  Soos, seltsis ikka suttareid, pesakonnas pergeleid.
  
  
  
  Talupoeg.
  
  Talupoeg on tööle tarka, härg on künnile kavala, toidab saksad, toidab sandid, toidab ilbakad isandad.
  Talupoja sugu ja paju võsu ei kaota keegi ära.
  Talupoja tütar talupoja naiseks.
  Talupojast saab küll saksa, aga saksast ei saa talupoega.
  
  
  
  Peremees.
  
  Peremees tüves, sulane ladvas.
  Peremehe hea sõna kutsub. külalisi sisse.
  Peremehe jäljed väetavad põldu.
  Peremehe nüri kirves lõikab enam kui kolme sulase teravad kirved.
  Peremehe silm enam kui sulase käsi.
  Peremehe silm enam kui käsi.
  Peremehe üks silm teeb enam kui sulase kaks kätt.
  Peremehe silm teeb loomad rammusaks.
  Peremees, kes põhku-müüb, sandikoti kaela viib.
  
  Peremees hulgub, ori magab väsimust.
  Peremees sööb piima, leiba, sulane sööb soola, leiba.