Tõll ja ta sugu - 10

Süzlärneñ gomumi sanı 4051
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2046
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
„Muiste elanud paksus metsas kaks naabrit, Järu Juhan ja Karu Jaan. Juhan olnud hea ning õiglane mees, kes kellelegi sõrmeküüne väärt halba pole teinud; ta olnud kaunis jõukas mees ja pidanud omal suuri lambakarju, mis palju kasu sisse toonud. Juhanil olnud ka väga armas ning ilus tütar, nimega Linde, kellel kosilasi iga päev tosinatekaupa käinud; aga neiu ei olnud veel kellelegi ja-sõna andnud, sest ta ütles iga kord, et meheleminemiseks aega veel küllalt olevat. Koguni teissugune mees olnud Karu Jaan. Tema olnud ülekohtune, ahne, riiakas ja pealekauba kuri nõid, kes oma nõiatempudega teistele inimestele palju kurja ja kahju sünnitanud. Ta pidanud omal suure karja karusid, keda ta kasvatannd ja taltsaks teinud. Rahva suus aga liikusid jutud, et Jaani karud ei olnud kellegi õiged karud, vaid Jaan olla nad oma nõiduseväega inimestest karudeks moondanud ja oma orjusesse sundinud. Peale selle olnud Jaanil suur hulk vedajaid ning puuke, kes talle kõiksugu vara põhjatu palju kokku vedanud, kuna karud selle hoidmiseks suured koopad maa alla pidanud kaevama ja selle järele valvanud, et vargad varastatud vara uuesti ei varastaks. Kõik mulla, mis koobaste kaevamisest saadud, tassinud inimkarud idapoolsele koobaste servale, millest kasvanud praegune Taemägi, mis seisab Karujärve ida- ja kirdepoolsel serval. Rahvasuu teab veel rääkida, et sellest mullast, mille karud järve põhjast üles toonud, hiljemini ka Lihula maalinn ehitatud, mis seisab Karujärvest üks verst kirde pool. Ehitaja olnud Suure Tõllu poeg; või vähemalt aidanud ta ehitada.

Karu Jaani maa-aluste koobaste kohal kasvanud ilus lehtpuu-mets, kus all Järu Linde oma lambakarjaga käinud. Tal ei olnud sellest aimugi, et seal all põrgu teenrid töötasid.

Karu Jaanil olnud ka poeg, kelle nimi aga rahva suus ei liigu. Jaani poeg armastanud Järu Lindet, aga Linde pole sallinud nõiapoega silma otsaski. Ühel päeval astunud vana Karu Jaan Järu Juhani ette ja ähvardanud Juhani lambakarjad ühes Lindega oma karude abil hävitada, Juhani enda karuks moondada ja kõige hirmsamat tööd tegema panna, kui Juhan tütart silmapilk tema pojale naiseks ei anna. Juhan olnud igapidi kimbus; ta tundnud vana nõia hirmsat võimu, aga ometi oli tal raske oma tütart vägisi nõia pojale sundima hakata. Ta jätnud asja saatuse hooleks ja palunud taevataadi abi.

Karu Jaan ei olnud mees, kes muidu ähvardas. Juba olid karud suure hulga Juhani karjast maha murdnud ja nahka õginud. Vaene Lindeke, kes karja hoidis, olnud suures hädas. Ta olnud ennast selle ajani karude eest jõudnud ära peita, aga oli näha, et nad teda taga otsivad. Ometi olnud taevataat Juhani palvet kuulnud ja tahtnud kurjale asjale lõpu teha. Ühel päeval kuulnud Linde hirmsat kohinat; põhja poolt tõusnud kole must pilv üles. Pilve ees lennanud valge luik ja hüüdnud: „Põgene, Lindeke, ots on tulemas, järv on sündimas.“ Linde pole saanudki enam põgeneda; ta jäänud ühele kõrgemale künkale suure kuuse alla seisma. Korraga näinud ta, et mets tema ümbruses alla vajunud, pilv jõudnud kohale, vett tulnud alla kui toobrist ja uputanud Karu Jaani ühes ta pojaga, kes parajasti oma varakoopaid üle vaadanud, ja karudega ära. Koht, kus Linde kuuse all seisnud, jäänud alla vajumata ja jäänud saarena kesk järve seisma, mida sellest saadik „Linde rahuks“ hüüdma hakatud. Järu Juhani karjast olnud ainult veel 9 oinast karude küüsist üle jäänud. Need kogunenud vihma eest ühe künka otsa suurte puude alla. Ka see koht jäänud seisma ja kannab tänapäevgi veel „Oinarahu“ nime.

Nõnda sündinud järv, mis versta 3½ pikk, 2 lai ja 3, paiguti 7 sülda sügav. Järve hakatud sellest saadik kahe nimega hüüdma: Järu Juhani järele „Järumetsa“ ja Karu Jaani järele „Karujärveks“. Mõlemate kohtade peal asuvad veel praegu samanimelised väikesed karjamõisad.

Praegugi pidavat Karu Jaan oma karudega järve põhjas möllama ja ajuti suurt müra tegema. Mõned teavad rääkida, et vana Jaan olla järve sündimise puhul enese suureks kalaks moondanud ja elada veel praegu seal. Ajuti pidavat järve kohal ka „rahatulesid“ nähtama. Eks Jaani vedajate ning puukide poolt kokkuveetud raha hinga ju praegu veel järve põhjas oodates, päevavalgele toomist. Järve ümbruses ja iseäranis tema põhja- ja idakallastel olla sagedasti tonte näha. Arvatakse, et need on vana nõia kannupoisid, keda ta ajuti maailmasse saadab. Ühe seesuguse tondiloo, mis arvata aasta 40 eest ühele päris tõelikule mehele järve kaldal juhtunud, panen siia allapoole eraldi.

Mis aga Lindest pärast saanud, selle üle olen kahtlased andmed saanud. Mõned ütlevad, et isa ta parvega järve rahult ära toonud, teised aga tahavad asja hulka Tõllu poega siduda, kes Linde järvest päästnud ja ta pärast omale kosinud.“ (E. 59 752.)

Karujärve tekkimislugu on juba varemalt kirjanduses tuttav, aga lühemalt kirja pandud, ilma Linde rahu tekkimiseta (vrdl. Sanumid Kuresaarest: Verine jäärapea, lk. 23; Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1889 III, lk. 38). Esimene raamatuke nimetab Karujärves küll Linde rahu, aga vaikib ta tekkimisest. Tõsiasjaks jääb, et Karujärves on Linde rahu olemas. Eespoolne muistend jutustab peale muu Linde rahu tekkimist neiu Lindest. Minu meelest näib, et rahu nime omandamine neiu Lindest kuulub hilisema aja luuletoodete hulka. Kui ka kaks eespoolnimetatud raamatukest järve saarele = rahule jäänud neiust vaikides mööduvad, võis rahvas seda muistendit ometi niisugusel kujul tunda, et Linde rahul keegi neiu uputusest pääsenud. Harrastades eriti kohanimede seletust ehk püüdes nimedele seletust leida, hakkasid saarlased arvama, et rahule jäänud neiu nimi on vist Linde olnud, sest et rahu niisugust nime kannab. Muistendit edasi arendades lasksid nad noore Tõllu selle Linde saarelt päästa ja enesele naiseks võtta.

Eespool-trükitud Kandla nime tekkimisloos, mis ühtlasi Karujärve tekkimismuistendi teisendiks, esineb seesama Linde korraga Linda nime all. Kuidas seda vahet seletada ? Minu meelest lihtsalt sedaviisi, et Kalevipoja ema Linda siin oma mõju on avaldanud. Kuuldes Kalevi Lindast kõneldavat, arvasid saarlased, et noore Tõllu Linde niisama peaks Linda nime kandma, ja nii tekkiski Saaremaale uus Linda, kuna see varemini seal Linde nime oli kandnud.

Minu oletamise järele ei ole Karujärve Linde rahu mingisuguselt isikult Lindelt, veel vähem Lindalt nime omandanud, vaid lihtsalt lindudelt. Alguses kandis rahu nime lindude rahu, lühendatult, nagu mitmuse omastava kuju sagedasti püütakse lühendada, linde rahu. Hiljemini unustati linnud ja rahva fantaasia otsis muistendis rahule jäänud neiust seletust, nõndaviisi „linde“ sõna isikustades ja seda Lindet noorele Tõllule naiseks andes.



Noor Tõll ja pruut.
Noore Tõllu elukohtadena nimetatakse muu seas Kärlas Kandlat (E. 59 760), Kaarmat (Süda, S. Tõll, lk. 56), Kihelkonda ja Kaarmas veel Uduveret (S. Tõll, lk. 71). Isa saatis viimase eluaja Sõrves mööda; noore Tõllu Sõrves viibimist ei tunne rahvasuu.

Noor Tõll seatakse saarlaste poolt veel ühe pulmaeelse kombega ühendusse. Rahva teate järele käisid pruudid juba Tõllu ajal tuttavate ja sugulaste juures pruudiandeid korjamas. Korjamise puhul laulsid pruudid sellekohase laulu. Rahva suus senini säilinud laul tunnistab kõike muud kui Tõllu aja mälestusi. Laul on uue-aegses salmimõõdus, ütlen parem — riimiline; vanad laulud aga riimi ei tunne. Laul ise kuuldub nii:

Minu armas, ent
Usu aga mind,
Mina sind ei peta,
Ära mind nüüd ilma jäta!
Unusta kõik paha,

Anna mulle raha!
Pole sinul raha,
Ära mõtle paha,
Toime saad sa küll,
Aitab lambavill!

Riimid on üsna ilusad, aga tõsine luule puudub laulul (Süda, S. Tõll, lk. 72).

Noorele Tõllule ei meeldi laul; ta õpetab teel vastutulevale pruudile parema, meile nimetamata jäetud laulu andeid korjata (S. Tõll, lk. 73), kinkides pruudile sarve iseäraliku rohuga, mille nuusutamine nuusutaja rõõmsaks ja südame heldeks tegi. Veel õpetab noor Tõll, et pruut peab enesele naise esikuks võtma taludes kõnede pidamise ja annete vastuvõtmise jaoks, kuna sarve kandmine ise pruudi hooleks jäägu (S. Tõll, nagu eespool).

Pruut pani noore Tõllu õpetust tähele ja võttis enesele naise appi. Teised pruudid hakkasid häid tagajärgi nähes niisama tegema, ja sellest ajast peale pääsis esikuga seltsis annete korjamine Saaremaal moodi (Süda, S. Tõll, lk. 73; Luce, Wahrheit u. Muthmassung, lk. 79).

Samasugust annete korjamist pruudi kaasavaraks tuntakse Muhuski meie ajani. Muhus nimetatakse seesugust korjamist „pruutkäimiseks“ (EKS XLII, lk. 231), „pruudi käimist käima“. Muhus käib pruut teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti, kaasas keegi julge isik. Muhuski pakuvad annete korjajad igal pool ninatubakat. Säärasele annete korjamisele on Muhus eri-aeg määratud: pärtlipäevast mihklipäevani (Holzmayer, Osiliana I, lk. 89; Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 312). Mujal Eestis ei ole ma ninatubaka pakkumisega pruudi poolt kokku puutunud, kui ka pruut kõikjal käib andeid korjamas. Vigalas nimetatakse seesugust annete korjamist „hunthänna ajamiseks“. Hunthända käib tavalisesti pruut üksi ajamas. Suurel maal astub ninatubaka asemele kas kosjaviin või kosjakakk. Viina ja tubaka pakkumise järele otsustades ei peaks säärane annete kogumise viis pruudi poolt palju üle 300 aasta vana olema. Arvesse võttes aga, et kosja- ja pulmakombed on palju vanemad, peame oletama, et pruut varemail sajanditel kas ainult kosjakakku pakkus või midagi muud.

Ingeris käivad pruudid „susimassa“, s. o. andeid korjamas, niisama kaugemal Karjalas; neile antakse tavalisesti villu, sukki, sukapaelu, kindaid jne. Sama komme esineb mujalgi Soomes. Rootslasedki tunnevad seesugust kommet. Kuna Eestis ainult pruut käib andeid saamas, võtab Rootsis peigmeeski säärase teekonna ette. Peigmehele antakse enamasti kaeru, pruudile aga kanepit, linast riiet, villu; Rootsis nimetatakse pruuti kanepikerjajaks, peigmeest kaerakerjajaks (Reinsberg-Düringsfeld, Das Hochzeitsbuch, lk. 7). L. Schröder leiab pruudi annete kerjamise kombe põhjamail, aga ka Ungaris tarvitusel olevat, viimases riigis ometi slaavi tõugu rahvaste juures (Die Hochzeitsbräuche der Esten, lk. 47). Saksamaalt ei ole talle sarnast kommet silma puutunud.

See Tõllu rohusarv tuletab elavalt meelde nõidade võidesarve. Muinasjutud teavad, et nõiad võidnud endid iseäraliku võidega ja sõitnud siis kas Loksberile või mujale nõidadepidule. Vististi tuleb selle võide all mõista mingisugust narkootilist, uimastavat võiet, mis erkude pingutusel inimese nagu unenägude maailma siiris, kus ta enese arvas lendavat ja pidudel käivat. Rootsis tarvitasid nõiad iseäralikku võidesarve (Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne I, lk. 88). Ma ei taha väita, et noor Tõll just seesuguse nõiasarve on andnud, aga igatahes tuletab Tõllu antud sarv sarnast sarve meelde, sest sarve rohi tegi nuusutaja südame rõõmsaks ja heldeks, mõjus igatahes ta ergukavasse. Hyltén-Cavallius oletab, et rootslased säärase maagilise rohtude tarvitamise soome sugu rahvastelt on omandanud (seals., lk. 90). Selle väitega võib täiesti ühineda, sest soome sugu rahvad on tuttavad nõiatempude, nõialaulude ja nõiasõnade poolest.

Noor Tõll õpetas oma mänguõpetajale Uduvere Viiuli Toomale nende rohtude tundmise, mis sarve jaoks tarvilikku pulbrit andsid. Saaremaa pruudid pidid seda pulbrit Uduvere Toomalt käima ostmas. Rahvasuu ei seleta, kust said pruudid pärast Tooma surma seesuguseid pulbreid.

Kuigi noore Tõllu õpetatud viis uuema ajani säilinud, ei sisalda sarv ometi enam mingisugust rohupulbrit, vaid sarv on ülepea andnud maad tubakat sisaldavale toosile. Igatahes huvitav nähtus, et säherdune tubaka pakkumine andeid korjavate pruutide poolt on ühendatud noore Tõllu nimega.

Saarlaste sellekohaste teadete järele peaks noor Tõll neile seega tubaka tarvitamist olema õpetanud, kui ka mitte otsekohe suitsetamist, siis ometi nuuskamist. Kui tubaka suitsetamise õpetus tõesti noorelt Tõllult pärit, tunnistab seegi Tõllu muistendi jällegi uue-aegseks luuletooteks. Ajalooliselt ei ole ju tubaka tundmine Eestis vana; alles 16. aastasajal jõudis ta Euroopasse Ameerikast, kus teda ammu tarvitati. 1560. a. sai Nicot Prantsusmaal esimesi tubakaseemneid; sellest ka hilisem nimi tubakakihvtile — nikotiin. Saksamaale toodi esimene tubakas alles 1665. a. Prantsusmaalt. Kõige esmalt pääsis tubakasuitsetamine moodi Hispaanias, Portugalis, Hollandis ja Inglismaal, seega riikides, mis kauplesid Ameerikaga. Peaasjalikult levitasid madrused tubaka tutvust. Kolmekümneaastase sõja ajal hakati tubakat Saksamaal laialdasemalt tarvitama. Umbes samal ajal sai tubakas meiegi maal tuttavaks. Ülepea võiksime tuttavakssaamise aja nurgakiviks 17. aastasaja keskkoha määrata.

Esimesel ajal tarvitati Euroopas ainult ninatubakat, alles hiljemini pääsis suitsetamine moodi.

Paavst Urban VIII keelas tubaka suitsetamise vaimulikkudele kangesti ära. 1692. a. lasknud paavst jumalateenistuse ajal suitsetanud 5 munka sisse müürida. 1724. a. kaotab paavst suitsetamiskeelu. Venemaai karistati esimesel ajal suitsetajaid valjult: neil lõigati kas ninad lõhki või nad saadeti Siberisse või surmati. Alles Peeter I kaotab karistused suitsetamise eest (Schweizerischer Archiv für Volkskunde XXVII, lk. 152). Linnauulitsatel oli suitsetamine Eestiski veel 100 aasta eest keelatud; koolera puhul 1830. a. ilmus käsk: igaüks suitsetagu Tallinnas uulitsal käies; suitsetamisest loodeti abi koolera nakatumise vastu.

Kui nüüd noorest Tõllust kõneldakse, et ta õpetanud tubakat nuuskama, siis läheb see ajalooliste andmetega üsna ühte; esiti nuuskamine, pärast alles suitsetamine. Jääb aga noor Tõll tõesti saarlastele tubaka nuusutamise õpetajaks, siis on see tõsiasi jällegi tähistajaks sinnapoole, nagu kirikuehitusedki, et noore Tõllu muistend on tekkinud alles pärast usupuhastuse-aega, ülepea „vanal heal rootsi ajal“. Ka noore Tõllu viiul juhatab meid niisama uuemasse aega. Ehk küll tubaka andmine hunthänna ajamisel uuemast ajast pärit, on hunthänd ise hoopis vanem. Säärased kaugemate alade kombed tähistavad sinnapoole, et meil on siin tegemist rahvusvahelise kombega ja see rahvusvaheline komme jälle ulatub kaugesse paganusse tagasi, nagu üldiselt kosimis- ja pulmakombed ei lepi aastasadade vanadusega, vaid arvestavad rohkemat.

italki
Ei või ütelda, et noor Tõll tubaka tarvitamise õpetusega kuidagi saarlaste elujärge oleks edendanud, vaid palju enam tervisele kahju tegeva mürgi tarvitamist laiali laotanud, kui tal enesel seda otsekohe ka mõttes ei olnud. Nuusutamisest on igatahes suitsetamine arenenud, mis on saarlastele aja jooksul palju asjata kulu sünnitanud.



Tagasivaade.
Nagu meteoor ilmub noor Tõll silmapiirile, läigib seal natuke aega ja kaob siis jälle, ilma et ta kadumiskohta võiksime kindlaks määrata. Kuna vana Tõllu, ütleme Tõllu hauda mitmes kohas näidatakse, ta aga mitmes kohas maetud ei või olla, tuleb üks neist haudadest tingimata noore Tõllu omaks tunnistada. Missugune nimelt, seda küsimust on raske otsustada, seda enam, et rahvasuu ei paku küsimuse lahendamiseks mingisuguseid andmeid.

Suuri vagusid noore Tõllu elutöö järele ei jäta, olgu siis, et ta muusika alal saarlaste elu edendab; kuid meil puuduvad andmed, et noore Tõllu mäng saarlasi suuremateks mängumeesteks oleks teinud, kui nad varemalt olnud. Tubli meister ei leidnud tubleid õpipoisse. Ei või ütelda, et Saaremaa muusikalises suhtes suurest maast kuidagi üle käiks, et muusikaline talent oleks seal enam arenenud kui mujal.

Nagu isa, vana Tõll, langeb noorgi Tõll hiidude hulka, on üleloomulise jõuga varustatud. See jõud jääb noorel Tõllul ometi surnult puhkama; noor Tõll ei oska looduse poolt talle kingitud jõuga midagi peale hakata, maha arvatud kirikute ehitus, mis aga seesuguse jõumehe käes kaua ei või kesta. Osavust igatahes on tal rohkem kui isal ja Kalevipojal, aga algatusvõimes ei küüni ta teistest hiidudest kuigi kaugele ette. Kuid igaüks ei ole Edisoniks loodud, veel vähem hiid. Oleks noor Tõll kas oma kehalist jõudu või vaimlist osavust rohkem tarvitanud, oleks ta kuulsus saarlaste seas kõrgemale tõusnud, nüüd aga jääb ta isast hulga maha.

Rahvaluules on iga vägimees ikka ühtlasi rahvaluule produkt. Alles rahvaluule ehib vägimehe tõsiseks vägimeheks. Noor Tõll, nagu näha alles rootsiaegne rahvaluule produkt, ei ole suutnud täiele suurusele areneda ega suudagi enam. Sel ajal, kui aine alles Ilmarise ääsi ees sulav oli, pani Herrnhuti liikumine arenemisele tõkkeid teele; arenemine jäi kängu ja sedaviisi on minevik meile ainult kahvatanud, pool-arenemata kuju noorest Tõllust pärandanud. Isa kallal võis rahvaluule pikema aja jooksul oma taiet avaldada ja sedaviisi isa paremini arendada kui ta nime edasikandjat poega, kelle näitelavale astumist me küll suurte lootustega teretame, aga kelle elus nende lootuste asemele pea pettumused asuvad. Noore Tõllu saatuse kohta esineb meile veel mõnda küsimust, kuid rahvaluule on nende harutamise eeskavast välja jätnud ja jäädavalt vastamata jätnud, olgu siis, et mõni uue-aegne luuletaja tuleb ja seda täiendab, mida rahvaluule võlgu on jäänud.

Eestis ei ole muidu „Jõppe“ nimelisi isikuid silma puutunud. Jõppe tuletab taanlaste Jeppet meelde. Vist on meil siin taani Jeppega tegemist. Arvesse võttes, et taanlasi kauemat aega Saaremaal on asunud, võisid saarlased taanlastelt nende ristinimesidki omandada.
„Aentvaks“ on pöidla ja keskmise sõrmega, „säsivaks“ pöidla ja esimese sõrmega mõõdetud.


IV

LEIGER


Leigri nimi.
Tõlluga samal ajal sai Leiger kirjanduses tuttavaks. Esimesed Tõllust kõnelejad Leigrit veel ei tunne, aga hilisemad kirjanikud nimetavad mineval aastasajal teda Tõllu kõrval alati.

Nimekuju Leigri kõrval puutume mõnikord kokku veel muude nimekujudega. Russwurm nimetab Leigrit Leigre’ks (Sagen aus Hapsal, lk. 10). Keegi kirjutab „Inlandis“ (1856, veerg 530) Leider. M. Lipu kirjutisest puutub silma koguni Leiges. Leiges kuulub tingimata trükivigade hulka. M. Lipp refereerib peaasjalikult P. Süda tööd, Süda aga sõnakuju Leiges ei tunne, vaid ainult Leiger. Ülepea kubiseb Lipu kirjutis nimede suhtes trükivigadest. Pole siis ime, kui Leiger on trükivigade tõttu Leiges’iks muutunud (Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1886, lk. 229 jj.; Gross-Tõll, lk. 16 jj.).

1856 pidas keegi maamõõtja A. Jakobson Õpetatud Eesti Seltsis kõne Hiiumaa vägimehest Neidrist; samu Jakobsoni teateid avaldasid „Inland“ 1856, veerg 530, ja Russwurm hiljemini oma teoses „Sagen aus Hapsal, der Wiek, Oesel und Runö, 1861 (lk. 7 jj.). Neider on muidugi vääne nimest Leiger. Kas eestlased Neidri nime kunagi on Leigri asemel tarvitanud, ei ole mul õnnestunud konstateerida; muus tähenduses on huntsakad seda küll harrastanud. Neidri tuletasid viimased saksakeelsest sõnast Schneider. Eesti „rätsep“ muutus huntsakate keeles neidriks. Leigri rätsepatööst ei tea me midagi ega või seega Leigrile huntsakate rätsepa nime anda. Neider võis Leigri asemele tekkida ainult kellegi sakslase poolt Leigri nime mittemõistmisel ehk võõritikuulmisel. Hilisemal ajal kadus Neider kirjandusest.

Rochholz lahutab Leigri Neidrist. Üks Tõllu vend kannab tal nime Leiger, teine Neider (Tell und Gessler, lk. 84). Need vennad, väidab ta, olnud kanged kiviviskajad, rännanud läbi mere ja kaitsnud kodumaad.

V. Mägi nimetab Leigrit kord Leigliks, nim. Leigel (E. Kirjameeste Selts V, 397); see nimekuju on vist kelleltki r mittekõnelejalt saadud.

Et nimekuju Leiger õige, selle kohta annavad tunnistust paar kohanime. Rahvateadete järele asunud Leiger Leigrimäel, kus leidunud ta elamu ja saungi; selles saunas käinud ka Tõll vihtlemas (E. 61 166). Leigrimäeks hüütakse järsku kruusamäge Kärdla ja Partsimõisa vahel. Saare läänepoolse osa suur mets kandnud nime Leigri mets. Käinast Kõrgessaare poole minna on nüüd veel kaks Leigri talu tee ääres, teatavad Hiiust pärit olev G. Tikerpuu (E. 59 651) ja M. Meiusi (E. 61 153). Teise teate järele asunud Leiger Soonlepa soode vahel Vilivalla viderikus (E. 61 135).

Leigri nime seletamine tekitab oma jagu peamurdmist. Oletatakse, et Leiger on tuletatud rootsikeelsest sõnast lekare = mängija, mängumees, pillimees. Sel juhul oleks pidanud Leiger suur pillimees olema; kuid ta pillimängimisest ei tea me midagi, vähemalt ei ole rahvasuu teateid Leigri pillimängimisest alal hoidnud. Ainult seda teame, et noor Tõll esineb Saarel Vanemuisena, paneb oma viiulimängimisega inimesed ja loomad tantsima. Kui Leiger tõesti lekare-sõnast on tuletatud, oleks meil siin tegemist rootsi laenuga. Iseäranis ei oleks meil tarvis seesuguse rootsi laenu üle imestella, sest keskajal elas Hiiu saarel väga palju rootslasi, kellelt vägimees oma peategevuse järele hõlpsasti rootsikeelse nime võis omandada, eeldatud, et Leigri nimi tõesti rootsi keelest pärit.

Rootsi lekare = mängumees, pillimees näikse nii siis eesti keelde olevat tunginud eluõigust saama. Vähemalt puutume rahvalauludes sellekohase sõnaga kokku. Nii näit. lauldakse Vastseliinas:

Meile leigori tulõva;
Mis leigo meista tahtsõ?
Leigo tahtsõ leiko lüvva.
Ei olõ kulda, ei hõbõhõt.
Ei me hooli kullasta,
Ei me karga karrasta;
Meil vaija pruulit,
Hüvvä pruuli mõrsijat.

(E. E. II, 36.)
Laulu alguses kõneldakse leigoritest, hiljemini aga ainsuses leigost. Wiedemanni sõnaraamat säärast sõna ei tunne, küll aga esineb see murretes mängumehe, pillimehe, naljategija tähenduses. Edasi öeldakse selles laulus, et „leigo“ tahab „leiko“ lüüa. J. V. Veski „Eesti Õigekeelsuse-sõnaraamatus“ esineb „leikar“ naljahamba, mängumehe tähenduses. Ka soome keel tarvitab sarnast sõna, nimelt „leikki“, enam naljategemise tähenduses. Renvalli „Suomalainen Sanakirja“ seletab „leikki“ = rootsi keeli lek, lad. ludus, jocus, saksa k. Spiel, Spass; „leikari“ tähendab siis meest, kes mängib ehk nalja teeb. Lönnroti „Suomalais-ruotsalainen Sanakirja“ seletab: „leikki“ = skämt, lek, ja „leikari“ = tygellös häst, flöjare; putsmakare, skämtare, spelkung; sprätt, spelare. Seega „leikki“ = nali, mäng, ja „leikari“ tähendab esiteks hobust, siis aga vilepuhujat, pillimängijat, naljategijat, mängukuningat. Meil on Eesti rahvalaulus siis naljategijatega, mängumeestega tegemist, umbes sarnastega, nagu need mardiõhtul esinevad.

Sarnase laulu tunnevad ka Neusi „Estnische Volkslieder“ 103, C.:

Seie leikarid tullevad,
Seie leikar löneb leri,
Seie mori moisaaie,
Vanna vari kamberie.
Mis ma annan leikarille?
Ei olle kulda, et hõbbedat jne.

Niisama lauldakse J. Hurda „Vanas kandles“ II, nr. 368, lk. 267—268 leikaritest. Seal lühendatakse leikar leikreks, näiteks:

Kes siin maksab leikre palka jne.

Sarnaste võõraste kohta käib ka teine laul, mille J. Mikiver Kolga rannast üles kirjutanud (E. 45 736):

Siie pleigarid tulevad,
Siie pleigarid lasevad,
Siie pleigar lieri lööne,
Siie tuleb vieraaida.
Mes mina annan vieraalle,
Mes mina vierale väele?
Tapan talle tuoreeksi,
Vana kana kammilaksi,
Kuke kuivaksi ruaksi.

Iseloomuliku kujuna puutub meile silma sõnakuju „pleigar“. Kuid see „pleigar“ vastab mujal esinevale „leigarile“. Sõnale, mis rahvale võõras, on p juurde lisatud, nagu sarnaseid juhtumeid mõnikord ette tuleb. Tuletagem meelde saksa sõna „Luft“, mida eestlasedki tihti tarvitavad. Tarvitades lisavad nad sõnale ilmaaegse p ette; nii tekib sõna „pluht“. Sarnase tähe poolest rikastumise osaliseks näikse ka võõras leigar saanud olevat: talle lisati p ette ja nii tekkis pleigar. Igatahes vastavad pleigarid niisama kui „leigarid“ muu Eesti naljategijaile, mängumeestele.

Huvitav on tähele panna, kuidas Helmes, kus leigori sõna tundmata, see hoopis ära on väänatud. Sellekohane laul algab seal (E. 56 117):

Liiale kure tuleve.
Mis me annami kurele?

Leigorid-sõnast on siin „liiale kure“ saanud. Ülepea mõeldakse Helmes seda sõna kuuldes, nagu näha, kure peale, sest varssi küsitakse: mis me annami kurele? Hiljemini astub kure asemele koguni „kuri“:

Kuri ei hooli teie kullast,
Õel ei hooli teie õbest:
Anna meile pruuti!

Leidub veel muidki laule neis esineva leigari-sõnaga, aga saagu neistki kolmest näitest.

Kui vägimees Leiger ei esitanud Tõllu II osa, ei olnud seega mängumees, pillimees, võis ta ometi naljamees, naljategija, naljahammas olla ja seesugusest naljategemisest rootsipärase nime pärida. Tõsi, Leigri naljategemisest leidub meil niisama vähe teateid kui ta pillimängimisest, aga me ei tunne enam kuigi palju Leigri mälestisi. Võimalik, et Leiger niisugust nalja ei teinud, mis põlvest põlve rahvasuus oleks püsinud; rahvasuhu jäid enam ta vägimehe-tööd edasi elama, kuna ta naljade peale niipalju rõhku ei pandud ja sarnaseid nalju muudegi hiidlaste suust kuuldi, nagu hiidlased ju meie päevini naljade poolest kuulsad on. Võimalik ka, et rahvas ta „koerakongi“ vahtimist ja vanapaganaga kivide viskamist naljaks nimetas.

Nimetan ometi veel setukeste sõna „leigotama“, „leikotama“. See tähendab iseäralikul viisil mängima. Neiud võtavad üksteise käest kinni, moodustavad ringi. Üks neiu jääb ringi sisse, teine väljapoole; viimane hakkab esimest taga ajama. Ringisolijat nimetatakse hobuseks, väljasolijat hobuse otsijaks. Ringi moodustajad laulavad leikolaulu — leikotavad, leigotavad. Väljasolija küsib vahel: kas nägite mu hobust? Kui järele päritakse, missugune see hobune on, vastatakse: „Kaptjalg, hõrasilm!“[1] Otsija katsub ringist läbi murda. Õnnestub tal see ja saab ta oma hobuse kätte, siis on see leigotamine otsas ja algab uus. (E. 58 543; ARS I, lk. 3; 21; 25; 33; 67; 84; 91; Setukeste laulud I, lk. 330—339, II, lk. 384—388.)

Samuti on leigari soome rahvaluule ridadesse tunginud. Ta esineb seal leikari kujul. Nii näiteks Kanteletar II, 236, „Käynti roualassa“ nimelises ringmängu-laulus. Selles küsitakse:

Saako leikar leikin lyöä,
Piipari ilon piteä
Hyvän muorin moisiolla,
Hyvän vaarin vainiolla jne.
Saapi leikar leikin lyöä,
Leikin lyöä ja kisata jne.

Selle leikari-laulu teisend on juba 1784. a. trükitud „Leikarin viisu“ nime all ja nüüd „Kalevalaseura vuosikirjas“ III, lk. 117—119, uuesti avaldatud. See laul algab umbes niisama kui Eestis:

Täsä Leikarit tulevat,
Leikarit lerettelevät
Hyvän Frouvan kartanohon,
Riskin Rijvarin kotihin,
Leikarit lerettelevät
Hyvän Frouvan kartanohon.

Soome ringmängulised leikarid on kas noored mehed, kes enestele proualt neitsit paluvad, või neiud, kes noort meest soovivad. Edasi võtab soome leikari-laul samasuguse kuju kui üks Pärnumaa simmanilaul, kuna laul lõpuks täiesti eesti nukulaulu kuju omandab, õieti selle teisendina esineb.

Igatahes oleks minu meelest kõige sündsam Leigri nime seletada naljataja, naljahamba nimega. See nali võis mõnikord ka mänguks muutuda, mitte just pillimänguks, vaid muuks mänguks. Nime omandas Leiger muidugi mõista juba nooruses, mil ta iseloom enam mängu ja nalja poole kaldus, kuna vanemas põlves vägimehe-tööd ta huvisid eneste poole tõmbasid, ja need teod olid, mis ta nime kuulsaks tegid.

G. Tikerpuu Hiiust väidab, muiste elanud Hiius kuri metsaloom ehk vaim kärr. Pigemini näikse see kärr mingisugust ürgaja suurust, kas plesiosaurust või iguanodoni meelde tuletavat, sest karri jalgu nimetatakse konnasarnaseiks, kaela kolepikaks; kui ta soos kükitanud ja keelt suust välja ajanud, ulatunud keel üle pikemate puude. Kaela välja sirutades, metsa kohal lendavat lindu kinni püüdes ja alla neelates hõõrunud ta meeleldi lõugu. (E. 59 645.) Mujalt kärri kohta teateid mitte leidnud ega saanud, pean selle Hiiumaa eluka olemasolus kahtlema. — Sel ajal elanud Hiiu metsas kange hiid; metsast tulnud ta hiljemini Leigrimäele asuma. Rööviteel omandanud see hiid palju varandust. Hiiu elanikud nimetanud mäel asujat pilgates Laikärriks. Vägimees käskinud ennast aga Leigriks hüüda, sest seda nime kandnud juba ta isa ja isaisad. Sest ajast peale hakatudki vägimeest Leigriks hüüdma. (E. 59 563.) Nii seletab Tikerpuu Leigri nime tekkimist. Laikärrist Leigrit tuletada võib muidugi ainult rahvaetümoloogia.

Willi Andi (F. Kuhlbars), kes näeb mütoloogias sümbolit, näikse nime Leiger sõnast leige tuletavat, tähendades, et „Leiger on liikuv vesi, allikas ehk läte, mis oma leige veega maad kosutab“ (Kes on Kalevipoeg, lk. 27). Lisan juurde, et Pirit on Kuhlbarsil „vihmapilv“ (sealsamas) ja Tõll ,,tuul inimese kujul“ (sama raamatuke, lk. 26). Tõllu tuuleks tehes otsib autor abi votjaki ja sürjani keelest: „Tuul on votjaki ja sürjani keeli praegu veel töl; 1658-meetrilisel kõrgendikul ehk kõige kõrgemal tipul Uurali mäestikus on nimeks Töll (tuulemägi) (nagu eespool). Selle fantastilise nimedeseletuse juures ei maksa vaeva pikemalt peatuda.



Leigri sohk.
Rahvasuu tunneb kahte Tõllu venda, kes on samasugused vägimehed nagu Tõll. Ühe, Valljalas asunud venna tegevus ja nimigi on ununud, teise venna, Leigri nimi elab rahvasuus edasi, niisama üht ja teist ta tegevust. Nagu Tõll Saaremaal vanemaametit pidas, samuti Leiger Hiiumaal. Mitmes suhtes tuletab see vend Tõllu, aga ka Kalevipoega meelde. Ühine on neil kõigil võitlemise ajal kivide tarvitamine, ühine suur söögi-isu ja pikk uni. Nagu Kalevipoeg, alustab Leiger mõnd tööd, ilma et seda suudaks, ütleme parem oskaks lõpetada. Ise paganaks jäädes püüab Leiger ristiusku heitnud hiidlaste palvet täita ning neile kiriku ehitada; kui aga teisal ilma ta teadmata kirik tekib, kahmab Leiger, nagu vend Tõll, varssi kivi kätte kirikut hävitama. Lühidalt: Leigri tegevus tuletab elavalt Tõllu tegevust meelde, ei arene aga nii mitmekesiseks ega tähtsaks kui Tõllu oma. Leiger on Tõllu kahvatu jäljend.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõll ja ta sugu - 11
  • Büleklär
  • Tõll ja ta sugu - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3938
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1855
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4170
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1964
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 3822
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1846
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4096
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2009
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 3885
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2040
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4087
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1925
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4047
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1927
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4059
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2051
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4101
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2089
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4051
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2046
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4024
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2002
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4241
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 83
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 75
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.