Tõll ja ta sugu - 05

Süzlärneñ gomumi sanı 3885
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2040
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Kitse tapmise kivi hüütakse sest ajast „kitsekiviks“. Tükk maad edasi leiab Tõll teise samasuguse kivi künka veeru alt. Siiagi istub Tõll ja tapab teemoonaks siku, kuid siku liha haiseb nii halvasti, et Tõll ei taha seda toiduks küpsetada; ta võtab peata siku kaenlasse, sammub veel natuke maad edasi ja matab siku maha; seda kohta kutsutakse Sikaauguks. Kivi juurest tulekul jääb sikust verekaar järele; sellepärast omandab kivi nime „Kaarekivi“ (E. 59 657).



Killapidud.
P. Süda „Suures Tõllus“ puutume mitmel puhul „killa“ sõnaga kokku; nii näiteks 9., 10., 22., 31. leheküljel. Mitu korda mainitakse seal „killapidu“. Selle pidu mõiste võib olla saarlastele hästi tuttav, kuid suuremaalasele jääb ta tihti hämaraks, sest et sellel niisugused pidud tavalisesti tundmata; mõnes kohas, nagu Rõuges, nimetatakse killapiduks joomapidu, kus koduõlut, koduviina juuakse (E. 59 809). Isegi Wiedemanni sõnaraamatus puudub killapidu. Selle asemel tunneb sõnaraamat killa mõiste kohta mitu seletust, näiteks 281. veerul (II tr.):

Kild, gen. killa — 1) Gilde, Genossenschaft, Gesellschaft (Schiffe, Fuhren), Abtheilung, Rubrik, Classe; ei ma heida mitte senna kilda — ich lasse mich nicht damit ein, befasse mich nicht damit; ei ma heida nende kilda — ich geselle mich nicht zu ihnen, nehme nicht ihre Partei; sain noorelt töö-kilda — ich kam jung unter die Frohnarbeiter; killa-toojad — Theilnehmer an der Fuhr für den Hof; killale minema — Hofsfuhr thun; kaubakild — Waarentransport, Karavane; viina-kild, rukki-kild — Branntweinfuhr, Roggenfuhr; laps on haiguse killas — das Kind gehört zu den kränklichen, ist Krankheiten unterworfen; 2) Fracht, Waaren.

Wiedemannil puudub rahva seas laialt tuntud killavoor.

Esimesele killale võib juurde lisada veel teise Wiedemanni killa. Kild, gen. killi, kilde, gen. kilde; kildi, gen. kildi — Gilde, ennast kaupmehe kildi kirjutama — sich in die Kaufmannsgilde einschreiben lassen.

Sama kild esineb soomegi keeles. Lönnroti Suomalais-ruotsalainen sanakirja lk. 634 tunneb kilta, gen. killan — 1) käppning, täfling, kapplöpning, kämpning = võidujooks; 2) brunst, löpskhet, djurs löptid = looma jooksuaeg; 3) gille, sammankomst, sällskap = kokkutulek, selts.

P. Süda nimetab „killapäevagi“, andes viimase kohta järgmise seletuse: Külapäev oli vana rahva nõupidamise päev, mil rahvavanemad, keda esi- ehk eesmeesteks hüüti, kokku tulid nõu pidama (S. Tõll, lk. 9). M. Lipp kõneleb P. Süda järele „killakannust“, tähendades, et see olnud kastmiskannu moodi, puust, tihedalt vitstega varustatud. See kann ei olnud enam joogianum, vaid suurem õlletagavara riist (Sitzungsberichte der Gel. Estnischen Gesellschaft, lk. 215). P. Süda kirjutab: „Sel kannul on toru küljes, mis põhja pealt hakates kuni üle ääre ulatab. Kaan on sel kannul ka, aga ilma hingeta, mis ülevelt peale pannakse, siis üks veerand korda ümber käänatakse; nõnda võis kannu kaane sangast kinni hakates täit kannu mõnusasti kanda“ (S. Tõll, lk. 31). Dr. J. Mannise „Eesti kannudes“ võiks niisugust killakannu kann 45, lk. 40, ja kann nr. 51, lk. 42, või ka nr. 55, lk. 44, tähendada, kuigi neid ühtegi killakannuks ei nimetata. Igatahes on mainitud kannud tilaga, toruga varustatud.

P. Süda nimetab veel „killaperesid“ (S. Tõll, lk. 9); need olid niisugused talud, kus külapäevi peeti; võiksime juurde lisada: ka killapidusid. Kui aga killapäev rahva nõupidamis-päeva tähenduse omandab, missugune päev umbes meie volikogude-päevale võiks vastata, miks hüütakse niisugust killakoosolekut teisel puhul killapiduks? Kas oli nõupidamis-päev ühtlasi mingisugune pidupäev, mil lasti kannud kähku käia, just kui meie päevil mõnes kohas enne või pärast mingisugust koosolekut? Saarlaste killapidud viitavad tagasi muistseile ja keskaegseile gildipidudele, millest need on välja kasvanud, või ütlen parem, millede mälestusena need saarlastel meie ajani meeles mõlguvad, olles kas rootsi või muul mõjul sügavasse saarlaste hinge juurdunud.

Juba Tacitus (Germania, p. 22) kõneleb germaanlaste pidutsemisest. Vanast ajast meie päevini harrastavad germaanlased seltskondlikku elu, mida nad aja jooksul on püüdnud kaunistada ja ilustada. Iga juhtumus perekondlikus elus kutsus rohkesti suguharu liikmeid kokku, esimeses reas muidugi pulmad, mis germaanlastel, niisama kui vanasti Eestis, kogu nädala kestsid, mõnel korral germaanlastel veel kauemini (W. Wilda, Das Gildenwesen, lk. 5). Muidugi oli seesugune pidu ühendatud suure söömise ning joomisega.

Mitte vähem tähtsaks ei kujunenud matus. See käis tavalisesti käsikäes ohverdamisega. Säärast ohverdamist kutsuvad rootslased „blotgillet“ ehk „offergillet“; me võiksime seda nimetada „ohvrikillaks“. Sel puhul tehti matusepaiga juurde tuli üles, millel liha küpsetati; ühtlasi joodi sel puhul mälestusjooki. Matusepaik oli tavalisesti kogu suguvõsal ühine; arvati, et surnute hinged ohvrikillale tulevad, kus tarvilikuks peeti neid mälestada, nimelt joogiga. Joogisarv hoiti ohvritulel ja pühitseti seega jooki. Esimene joom määrati Odinile, järgmised muile jumalaile ning vaimudele ja pärastised surnud sugulastele, kangelastele ja kuulsatele meestele. Selle aja sees, mil mälestussarved või mälestuskausid joogiga ühe käest teise kätte käisid, lauldi „külalaule“ (gillesvisor) jumalate ja surnute auks ning mälestuseks. Viimaks jõid koosolijad üksteise „tervist“ ja hakkasid pärispidu pidama, nimelt juttu vestma, isegi mängima, tantsima ja nalja tegema. Sääraste kommete kohta annavad Sturleson ja Eigla-saaga tunnistust (Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne I, lk. 122). Kuningate surma puhul tähendasid seesugused matusepidud ühtlasi päranduse omandamist ja kroonimist (Grimm, Deutsche Rechtsalterthümer, lk. 481).

Muulgi ajal peeti ohvripidusid, kuhu „killalisi“, pidupidajaid suuremal arvul kokku tuli. Germaanlased pühitsesid aastas kolme suurt ohvripäeva, kuhu pidulised tarvilikku sööki ja jooki piduajaks kaasa tõid. Vanem, kes ohvreid korraldas, pidi ohvrisarve ja ohvrikannud pühitsema. Snorre jutustab, et seesugusel ohvripidul ohverdatud ka rahu ja võidu pärast. Ühtlasi peetud Rootsis sel puhul kohut ja laata (Saga Olafi hinom helga, p. 76).

Kristlus ei muutnud endist paganlikku killaohvripidu kuigi palju. Endiste jumalate nimede asemele astusid kristlikud suurused ja pidu ise siirdus väljast lahtise taeva alt eluruumidesse. Kristlikul ajal keelasid preestrid ja mungad Odini, Freya ja muude jumalate auks joomast, lubasid aga ometi Kristuse, Maarja ja kõigi pühakute tervist juua.

Olaf Trygvasoni saaga (p. 39) jutustab, et kuningas Svend juba Kristuse ja püha Miikaeli auks pidulauas joonud. Kuningas Magnus andis käsu, et jõulus joodagu püha Olafi auks. Püha Olafi saagas (p. 123) määrab kuningas Hakon Hea, jõulu, mille pidamine seni Kristuse sünnipäeva ajast erinenud, pühitsetagu viimasega ühel ajal ja igaüks pruuligu sel puhul kolmandik tündrit linnaseid ning pidagu niikaua pühasid, kuni õlut jätkub (Snorre Hakonar goda S. p. 15).

Endiste ohvripidude kristlikuks tegemisega hakati linnades pidude jaoks gildimajasidki ehitama, mis omast kohast meie seltsimajasid meelde tuletavad. Nii näiteks ehitati säärane pidumaja Trondhjemi, kus pulmi, aga ka joomapidusid peeti. Rootsis ehitati maale mõnes kihelkonnas killatubasid (= gillestuvor), kuhu iseäralikul piduajal ümbrusest kokku tuldi. Seal söödi, joodi, peeti lusti, vahel aga ka jumalateenistust; isegi kosjakaupa tehti sel puhul (W. Wilda, Das Gildenwesen, lk. 17).

Aegamööda hakati seesuguste killapidude vastu häält tõstma, sest et need vägisi kippusid kõrtsideks moonduma. Kristjan II keelab pidada killapidusid, nagu neid maarahvas suvel ja sügisel peab, sest et need palju aega ja raha raiskavad; ometi lubab ta jaanipäeva ja kõigipühade-päeva pühitseda (Wilda, m. r., lk. 18). Vist on Taani kuninga keelu tagajärjel aegamööda Saaremaalgi, mis kuni 1645. a. Taanile kuulus, killapidud ikka enam oma tähtsusest kaotanud.

Keskajal tekkisid germaanlaste seas niinimetatud kristlikud killad. Kristlikud isikud asutasid ühiste püüete edendamiseks mingisuguse seltsimeeskonna. Seesuguseid seltsimeeskonna liikmeid nimetati tihti vendadekski. Paljud vandusid vande ettemääratud põhiseaduste täitmiseks (K. Hegel, Städte und Gilden der germanischen Volker im Mittelalter I, lk. 7). Peale selle tekivad ellu erilised gildid, ametkonnad kellegi pühaku nime all. Ametkonna liikmed tahavad üheskoos oma asju ajada, aga niisama üheskoos ka joomapidusid pidada. Püha Jüri gildis käiakse igal teisipäeval surnuid mälestamas; sel puhul juuakse 9 mälestusjooki, juuakse Issanda, Maarja, püha Jüri, püha risti, püha Eeriku, püha Olafi jne. mälestuseks (M. J. Eisen, Karskuseliikumise ajalugu, lk. 29).

Ametliku pühakute auks joomise järele algas joomine üksteise terviseks. Nii joodi õlut sarvedest, toopidest, pudelitest, kruusidest ja kannudest, nagu neid viimaseid Tõllugi muistendis mainitakse, joodi õhtust kuni hommikuni (Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne I, lk. 125).

Siin ei ole koht gildide täielikku arenemist harutada. Igatahes selgub eelmisest Skandinaavia pidude kirjeldusest nende sugulus Saaremaa killapidudega. Nagu Tõllu muistendist näha, käivad Saaremaa rahva esindajad tähtsail juhtumusil killamajas ehk killaperes nõu pidamas, kuhu Tõll neile vaenlaste-hädaohu asjus sõnumit saadab (S. Tõll, lk. 9) Tõllu muistendist kuuleme, et Saaremaal, samuti kui Rootsis, juba killapidu-talu olnud, s. t. talu, kuhu killapidamiseks ikka kokku tuldi, mitte juhtumisi killapidamiseks määratud talu (S. Tõll, lk. 22). Näib, nagu kuuluks ka Matu-Hansu talu sääraste alaliste killapidamis-kohtade hulka, kuigi seda sinnakuulumist selgesti ei ole väljendatud (seals. lk. 31). P. Süda väidab, et Saaremaal sagedasti killapidusid peetud. Ikka ei nimetata, aga Matu-Hansu killapidust kõneldes rõhutab ta ometi killapidul rohket õllejoomist, teatades, et iga taluperemees killakannutäie õlut killamajasse tõi ja see kannutäis seal üheskoos ära joodi (sealsamas lk. 31). Iga isiku jaoks kann õlut — mõni lähedal-asuja tõi ehk rohkemgi — see andis pidule kõigiti pikema kestuse. Kui aga Süda väidab, et killapidu kutsutud „killajoogiks“, siis on see silmanähtavalt kirjutusviga (seals.); mitte pidu ei võinud seda nime kanda, vaid piduõlu, mida pidukannudest joodi.

Igatahes viitavad kõik andmed sinnapoole, et Saaremaa killapidu on täiesti Skandinaavia oma sarnane. Endistest killapidu ohvrikommetest, nimelt ohvrituledest, mida väljas kalmudel põletati, ei ole Saaremaal jälgi säilinud; nagu killad Skandinaavias aja jooksul taeva alt katuse alla on siirdunud, nii vist ka Saaremaal. Igatahes omandasid Saaremaa killad enestele osalt nõupidamise, vist ka kohtupidamise, aga niisama joogipidu, lõbupidu, tantsupidu iseloomu, kuhu pidupidajad eriti mingisuguse püha ajal kokku tulid. Kohtupidamise kohta killapaikades puuduvad teated. Ülepea tuntakse Eestis ainult mõni harv niisugune paik, nagu Kavilda Kantslikohtumägi, Haiba riiumägi, Kanepi kohtumägi (Eesti mütoloogia III, lk. 83; 151).

italki
Ei ole jälgi leitud, et Saaremaa killapidudele oleks katsutud kristlikku iseloomu anda. Ametkondade killad ei ole saarlaste hulgas maal jala-aset leidnud; need elasid linnades gildide näol uuema ajani, kuni viimaks Eesti Valitsus neile keskaja mälestistele otsa peale tegi. Gildide varanduse hulka kuuluvad senini säilinud joomakannud kuulutavad, et neis seltsimeeskondades on alkoholiorjamine päevakorral olnud.

Muistend ei jutusta sellest, et Tõll ise killapidudel ehk killapäeval oleks käinud, kui viimane enam rahva esindajate koosolekut tähendab, vaid-ainult, et ta teiste isikute kaudu killapäeval viibijatega suhteid peab (P. Süda, S. Tõll, lk. 9, 10, 22). Muidu võiks aga Tõllust, kes poole vaati õlut lühikese ajaga ära joob, küll oletada, et killajook talle vististi meeldis.

Mulle näib, et Saaremaa killapidulised, välja arvatud nõupidamised ja kohtumõistmised, mingisuguse tõotuse, veel vähem vande varal killaliikmeiks ei kuulunud, vaid killapidudest vabalt osa võtsid, olgu siis killapidu-talulised ise ja killatalu lähemad naabrid, kes ehk kohustatud olid killakannu-matti maksma.

Killapidud kuuluvad peamiselt germaanlaste kommete hulka. Skandinaavlastega elavalt läbikäinud saarlased on neilt killapidamis-kombed omandanud, kuigi mitte täiel mõõdul. Paraku ei ole varemal ajal killapidude kombeid põhjalikumalt kirjeldatud, uuema aja laste selleainelised teadmised ei suuda aga kaugeltki selget pilti neist anda, nimelt selles suhtes, kas nii-ütelda rahvusvahelised killapidamis-kombed Saaremaal mingisuguseid eestipäraseid jooni enestesse on sulatanud.

Huvitav on viimaks veel tähele panna, et 1896. a. üks Tarvastust saadud teade „kildsaajast“ kõneleb, mida Wiedemanni sõnaraamat niisama vähe tunneb kui killapidusidki. Tarvastust J. Kala poolt antud teade kildsaajade kohta kuulub nii:

Tüdrukud ja poisid käinud kuhugi sauna kokku. Tüdrukud õppinud üksteiselt seal neljapäeva- ja pühapäevaõhtutel õmblemist, suka- ning kindakudumist, pearäti tegemist, kirjade õmblemist jne. Tüdrukute ajaviiteks käinud ka poisid sinna, juttu ajamas, ja sobitatud seal mõnigi kosjakaup kokku. Tüdrukud tõid sinna piima, mune ja ka liha ning jahu, tehti maitsvat rooga ja söödi üheskoos pidu-söömaaega. Seesuguseid kokkukäimisi kutsus vanarahvas „kildsaajaks“ (E. 25 687).

Tarvastu „kildsaajad“ tuletavad elavalt meelde 17. sajandil Pärnumaal tuntud mängutubasid, teise nime all esinedes. Mängutubade kohta kirjutab Göseken: „Mängutubasid peavad nad iga aasta mardipäevast peale kuni jõuluni; ja valivad ühe talu, mis suur on; sinna tulevad nad õhtul kokku, niipea kui videvik alanud; poisid kõige paremates riietes ja tüdrukud kõige paremates riietes, ehted ja paatrid kaelas, just nagu läheksid nad pulma. Et neil õlut on, peavad nad ka lakkumist, ja siis hakkavad poisid tüdrukutega vanemate inimeste ja laste nähes tantsima ning kargama, jooksevad siia-sinna nurka, katsuvad üksteist (betaszten sich) ja peavad kõiksugu ulakust (venerische Leichtfertigkeiten) (Eesti Kirjandus, 1916, lk. 440).

Kuna Tarvastu teates enam söömist esiplaanile seatakse, pannakse Pärnumaa teates rõhku joomise peale. Kirikuõpetaja Göseken näeb mängutubades ainult ebakõlbluse taimelavasid, vaikides neis töötamisest (Eesti Kirjandus 1916, m. k.); kildsaajades sellevastu teeb noorrahvas esmalt tööd ja hakkab alles siis sööma, vist ka jooma ja lusti pidama. Igatahes on mängutoad ja kildsaajad endistest killapidudest välja arenenud. Meie ajal püüavad simmanid ja muud sarnased pidutsemised endiste killapidude asemele astuda.



Kas on Tõll ajalooline isik?
Mitmel puhul on küsimus päevakorrale tõusnud: kas on Tõll ajalooline või mütoloogiline isik? Ühed, nagu M. Körber (Oesel einst und jezt II, lk. 148) ja ta järel M. Kampmanngi (Eesti kirjanduse peajooned I, lk. 96), kalduvad sinnapoole, et Tõllu tuleb ajalooliseks isikuks pidada; teised, nagu V. Ridala (Eesti kirjanduse ajalugu koolidele I, lk. 63), tunnistavad ta ainult mütoloogiliseks isikuks. P. Süda jätab selle küsimuse lahendamiseks meile vaba voli.

Nagu tähendatud, katsub peaasjalikult M. Körber Tõllu muistendist — kui luba nii ütelda — ajaloolist kondikava välja koorida. Tunneme ju ajaloolisi isikuid, keda müütiliste ehetega varustatud, näiteks Friedrich Barbarossat. Mida rohkem aega mingisugusest sündmusest kulunud, seda hõlpsamini võib luule tulla seda sündmust ehtima. Lugu on nagu õhtuajal. Keskpäev näitab inimest, ülepea loodust tavalises suuruses. Mida enam päike loojaminekule läheneb, seda pikemaks muutub vari, kipub kas kilomeetri pikkuseks venima. Niisama on lugu tihti hiidudega, aga ka muidu suurte meestega. Faama, saagad hakkavad nende suurust kasvatama, nende töid mikroskoobi varal vaatlema. Sedaviisi võis sajandite jooksul Tõllugagi sündida, tähtsam rahvavanem üliinimeseks, hiiuks moonduda; ta sattus nagu loojamineva päikese kätte kasvatada, vähemalt varju järele.

Ajalooliselt on võimata tõendada, et Saaremaal kunagi eesti vanem Tõll oleks elanud. Ülepea on ajalugu emak eesti suuruste vastu. Saaremaal tunneb ta ühe, kes Vesse = Vesi (?) või Veski (?) nime kannab.

Võimalus on igatahes olemas, et vanasti Saaremaal korra mingisugune vapper vanem Tõll elanud, mitte hiid, nagu rahvaluule teatab. Körber mahutab Tõllu 13. sajandi algusesse. 1206. a. tulid taanlased esimest korda saart valdama, pidid aga pea saarelt lahkuma. Tõllu väljaastumine vaenlaste vastu sunnib taanlased taganema. Teisel korral hakkavad nad vastu. Tõll võidab nad. Kuningas Waldemar lõhub 1206. a. puukindluse, sest taanlased ei julgenud jääda seda kaitsma. Uuesti Saaremaale ilmunud, ehitavad vaenlased 1222. a. kivikindluse, aga saarlased valdavad selle veel enne valmissaamist. 16 aastat on vahet mõlema sõja vahel, aga rahvaluule ei pane aastate peale alati küllalt rõhku. Taanlaste teiskordse äravõitmisega kasvab Tõllu au ja vägi (Körber, Oesel II, lk. 149).

Pea muutub lugu, 1227. a. tulevad ordumeister Volquin ja piiskopp Albert 20 000 mehega Saaremaad valdama. Nii suurele sõjaväele ei suuda saarlased vastu panna. Küll püütakse alguses maad kaitsta, aga pea selgub, et see asjata. Vastupanijaid ootab raske nuhtlus. Vaenlaste sagad valguvad saart mööda laiali laastama, riisuma. Hirm asub saarlaste südamesse. Lubatakse alistuda ja ristimine vastu võtta. Võitjad nõuavad pantvange; neid saadakse ja nad ristitakse. Preestrid lähevad Kristust kuulutama ja Tarapitat välja viskama (Läti Hindreku ajaraamat, XXX, 5). Linnas õnnistatakse kaev, katehiseeritakse esmalt vanemaid ja tähtsamaid mehi, siis muid isikuid ja ristitakse neid. Tekib meeste, naiste, laste tung, sest kõik karjuvad: tule mind ristima! Nii kestab hommikust õhtuni. 6 preestrit väsivad viimaks ristimisest.

Pärast Valljala valdamist tulevad saarlaste saadikud teistest linnadest, rahu ja ristimist nõudes. Pantvange saadud, tehakse rahu (Körber, nagu eespool). Preestrid ristivad kõigis Saaremaa linnades rahvast — rõõmu pärast nuttes, seletab Läti Hindrek (XXX, 5). Hindrek rõõmustab, et saarlased kristluse sügava tuuma on ära tundnud. Kuid tõepoolest oli lugu hoopis teine: hirm tapmise, riisumise, laastamise eest sundis rahvast ristimisele ruttama. Näib, et Körber oletab, Tõllgi ristitud sel puhul. Körber küll nii pikalt neid ajaloolisi sündmusi ei refereeri, aga ta toetub neile, ja seepärast pidasin tarvilikuks neid siin pikemalt nimetada.

Uus ajajärk algab Tõllu elus. Politiline kaugelenägevus sunnib Tõllu üheskoos teiste vanematega ristimärki vastu võtma, et päästa, mida veel võimalik. Tõll painutab turja, maksab maksu, aga südames hõõgub vabadusetuluke edasi, oodates parajat aega lõkkelepääsmiseks. Vanema ametist lahti lastud, Pühalt ära aetud, asub Tõll Sõrve. Lahtilaskmine ja kodukohast äraajamine õhutab suuresti Tõllu vihaleeki, ilma et ta seda väljapoole oleks näidanud. Välispidi püüab ta kristlasena esineda, ehitades ühel ajal pojaga kirikuid. Salaja valmistab ta ette uut rõhujatele vastuhakkamist. 1241. a. löövad mässulõkked jälle leegitsema, niisama kümmekond aastaid hiljemini. Tõll tormab võitlusväljale, kuid langeb vastaste mõõkade all (Körber, m. r.).

Umbes sedaviisi esineb Körberile Tõll ajaloolise isikuna, kõik muu langeb luule-ehete kilda. Leiduks mingisuguseid andmeid Tõllu sõitudest võõrale maale, kuuleksime vist, et Tõll Sigtuunas käinud, nagu meie päevil isegi Lembit lastakse Sigtuunas käia, pealegi ilma mingisuguste sellekohaste näpunäideteta ajaloo poolt. Ettevaatlikumalt katsub Körber rahvaluule sellekohaseist andmeist ajaloolisi sündmusi leida. Seega oleks Tõll vapper, politiliselt ettevaatlik rahvavanem Saaremaal 13. sajandi esimesel poolel.

Tõllu säärase kuju võimalus on olemas, kuid iseküsimuseks jääb, kas sellel kujul on ajaloolist alust. Selles kahtlen väga.

Tõll esineb oma kohast Kalevipoja paarikuna, nagu Kalevipoja jäljendina, kuid enam kohtade külge köidetud, hästi kodumaiseks tehtud. See kodumaistamine ei tähenda ometi seda, et Tõll peaks ajalooline isik olema. Tunneme palju üldisi motiive kohtade külge köidetult, aga tõepoolest ei ole neil motiividel nimetatud kohtadega midagi tegemist, sest samade motiividega puutume peaaegu iga rahva seas kokku.

Ükski mõistlik isik ei saa Kalevipoega ajalooliseks isikuks pidada. Teame, Kalevipoja lood on nagu mosaiik, hulgast rahvusvahelistest ja eesti ainetest kokku liidetud. Et palju Kalevipoja aineid ka Tõllu muistendis olemas, maksab eelmine väide muidugi Tõllugi kohta. Laasime kõik seesugused võõrad ehted ära, jääb kehv kondikavastik järele. Kuidas ka Tõllu ajalooliseks isikuks tahetagu moondada, ei pääse ta ometi kaugemale mütoloogilise isiku aust.

See mütoloogiline isik astub meie ette vabaduse eest võitlejana. Saarlastel on alati vabadus üle kõige käinud. Tõllu isikuga ühendavad saarlased kõik nurjaläinud vabadusvõitlused. Ajaloost teame, kui mitmel puhul saarlased vabaduse eest võitlemiseks mõõga kätte on haaranud. Tuletagem meelde aastaid 1240—41, 1260—61, 1284 ja viimaks 1343 (mu Eestimaa ajalugu, lk. 88; V. Reiman, Eesti ajalugu, lk. 27). Kõik need vastuhakkamised lõppesid aga õnnetult. Saarlasi suruti ikka enam alla, ike pandi kaela, nii et nad viimaks enam ei suutnud vastu hakata. Tõllu isikus on saarlased oma vabadusvõitlustele jäädava mälestuse valmistanud. Tõllu kujus näeme vabaduse kaitset, aga ühtlasi ka heitlemist vana ja uue aja vahel, kuna Tõll vana aja esindajana langeb ja võit uuele ajale jääb.

Kui ehk muidu veel kuidagi Tõllu võiks Saaremaa valdamise aegseks isikuks 13. sajandil pidada, lükkab Tõllu ja ta poja kirikute ehitamine selle M. Körberi teooria täiesti ümber.

Kihelkonna Mihkli kiriku ehitusaeg on tundmata, kirik põlvneb igatahes orduajast (Oesel einst und jetzt II, lk. 55). Seesama väide maksab Valljala Martini kiriku kohta (Oesel II, lk. 223). Viimast peetakse kõige vanemaks Saaremaa kirikuks; seega võiks ta Tõllu aegne olla, eeldatud, et Tõll 13. sajandi esimesel veerandil on elanud. Ma ütlen võiks, kuid küsitavaks jääb, kas kirik tõesti selle sajandi esimesel veerandil juba oli ehitatud.

Karja Katariina kirik ehitati vist enne 1343. aastat (Oesel III, lk. 120); kindlad teated puuduvad.

Kärla Magdaleena kiriku ehitusajaks määratakse 1313. aasta (Oesel III, lk. 102).

Kaarma Peetri kiriku müüri on kivi pandud pealkirjaga:


Sel aastal on se kirik walmis sanud Petri päwal 1407.
1407. aastat võib vaevalt Kaarma kiriku ehitusaastaks arvata, kui ka kivi pealkiri seda nimetab, sest piiskopp Winrichi kirja järele oli Kaarmas juba varemalt kirikhärra (Oesel III, lk. 77; A. Pass, Mõni sõnake Kaarma kiriku minevikust, lk. 6). Kivi pealkiri on tingimata hilisemast ajast pärit, vist mingisuguse ümberehituse ajal sinna pandud. Eestikeelne kirjutis 1407. aastast peaks tingimata teist kuju kandma; kirjaviis tähistab aja poole pärast usupuhastust.

Kõige mõjuvamalt kõneleb Mustjala Anna kiriku ehitamise vastu kellegi hiiu poolt see asjaolu, et Taani maavalitseja proua Anna Sehestädt alles 1605. a. sinna kabeli laskis ehitada ja 1640. a. Mustjala kihelkond asutati. Enne allus Mustjala Kihelkonnale. Nime „Anna“ sai kirik asutaja Annalt (Oesel II, lk. 27). Kui Mustjala kirik hiiu tööks tunnistada, peaks see hiid veel 17. sajandil elanud olema. Lühidalt: Tõll ei või kuidagi ajaloolise isikuna küsimusse tulla.



Wilhelm Tell.
Vanemal ajal võrreldi Saare Tõllu mõnda korda Wilhelm Telliga. Eduard Pabst’i kirjutis „Der Tell bei Esten, Finnen und Lappen“ (Inland 1856 N. 33) püüab Tõllu samasust Telliga tõendada. Välja minnes lähtekohast, et Wilhelm Tell pole mingisugune ajalooline isik, vaid enam müütiline suurus, otsib E. Pabst selle suuruse jälgi Eestist, Soomest ja Lapist, arvates, et ainel ühendavaid liikmeid ei puudu, ja väites, et Tell olevat oma olemise poolest põhjamaa rahvaste seas ammu müütiline vägimehena tuntud. Iseäranis seisavad Pabsti arvates Šveitsi ja Saaremaa vägimehe nimed teineteisele lähedal. Šveitsis tunneb üks kohalik muistend 3 Telli; kuulsa vägimehe nimi on vist teiste peale üle kantud. Saaremaa tunneb Pabsti väite järele ühte Tõllu, aga sel olnud kaks ta sarnast venda.

E. Pabstil on selles suhtes õigus, et Tõll ja Tell nime poolest sugulased, ka selles suhtes, et Tõllul kaks ta sarnast venda olemas. E. Pabst eksib ometi, nagu oleks üks ainus Tõll olemas. Ei, rahvas tunneb peale Tõllu kahe venna ülepea kahte Tõllu: üks on isa, teine poeg — „noor Tõll“. Nagu vanal ajal oli viisiks, et poeg isa nime sagedasti eneselegi päris, nii on Tõllu poegki enesele nime Tõll saanud. Peajoontes erineb ometi Saare Tõll Wilhelm Tellist. Telli iseloomulikumaks jooneks on õuna ambumine poja peast.

Kirjanikkude katse Tõllu muistendit Telli omaks teha, sunnib pilku tagasi heitma Wilhelm Telli peale.

Koolis käies esimest korda ajalugu õppides tutvusin Wilhelm Telliga kui täiesti ajaloolise isikuga ja ta tegudega kui ajalooliste sündmustega. Samasugusena olin teda varemini „Koli-ramatu“ VII, § 25 tundma õppinud. Hiljemini gümnaasiumis ajaloo-kursust põhjalikult läbi võttes kuulsin klassis kooliõpetajalt, et Wilhelm Telli ajaloolisuse kohta olevat viimasel ajal kahtlust tekkinud ja Tell muistendite hulka asetatud. Omalt poolt tundsime õppijatena päris kahju, et niisugust agarat meest kavatsetakse nii-ütelda kolikambrisse heita. Koolipingilt lahkunud, jõudsin ikka enam arusaamisele, et Telli koht ei seisa ajaloos, vaid palju enam muistendite hulgas, kuhu ta kuulub.

Ajaloolise isikuna jäi Wilhelm Tell esiotsa eesti kirjandusse edasi kollitama. M. Kirseli tõlgitud „Wilhelm Tell“, Tartus 1876, on veel täiesti ajalooline isik. J. Bergmann ei tunne „Üleüldises ajaloos“ II mingisugust kahtlust Telli ajaloolisuse kohta. J. Sitska oma ajaloos ignoreerib Telli, Lindequist „Üleüldises ajaloos“ ja E. Asson „Keskajas“ ei anna enam Tellile ajaloolise isiku au. Sellest on Tell Eestis tost ajast peale ilma jäänud.

Võõral maal visati Tellile ammu juba vaenuoda välja. Guillimann tembeldab Telli juba 1604. a. ja Berni õpetaja Freudenberger 1752. a. muistendiks, aga suurele üldsusele jäi Tell siiski ajalooliseks isikuks. Surmahoobi andis sellele ajaloolisele isikule esmalt Kopp (Geschichtsblätter I) ja hiljemini Gisler raamatuga „Die Tellfrage“ 1895. a. ja Bernoulli „Die Sagen von Tell und Stauffacher“ 1899[1]. Sellest peale võime ajaloolise Telli surnuks pidada, kuna rahvaluuleline Tell vana jõuga edasi elab.

Austria ülevõimu alla sattunud Šveitsi vaba rahvast hakkavad Austria võimumehed rõhuma ja ärritavad seesuguse rõhumisega šveitslasi eneste vastu. Eriti esineb rõhujana Gessler, kes rahva ärevust ei püüa vähendada, vaid palju enam rahvast pilgata ja vihastada. Selles mõttes laseb ta Altorfi linna turule ridva otsa oma kübara panna nõudega, et turulemineja teretagu seda kübarat niisama, kui oleks see Gessler ise, s. o. võtku müts kübara eest maha, just kui vanal ajal Eestis talumees mõnes kohas juba mõisa õue minnes pidi mütsi maha võtma, ilma et mõisaülemust veel oleks näinud. Gessleri kübara läheduses valvasid vahid, kas turuletulijad tõesti kübarat niisama kummardavad kui kübarakandjat ennast; vastasel korral pidid nad selle, kes mütsi või kübarat peast mitte ei võtnud, areteerima ja karistust kandma viima. Säärane Gessleri nõue vihastas rahvast veel enam. Hambaid kiristades täideti käsku ja mõteldi ühtlasi abinõude peale seesugusest alandavast seisukorrast pääsmiseks.

Korra laadapäeval läks Wilhem Tell oma alaealise poja Wilhelmiga Altorfi, kus nad turule sattusid, kus oli Gessleri kübar ridva otsas, vahid juures. Ühe teate järele ihunud Gessler peadpainutamata Telli peale ammu juba hammast, otsides juhust talle ligi pääseda. Tõsiasi oli aga, et turule jõudnud Tell ei võtnud oma kübarat peast Gessleri kübara ees. Vahid küsisid Tellilt, kas ta teab, et Gessleri kübara ees tuleb kübar maha võtta. Tell vastab, et ta seda küll teab, aga et ta vabale mehele kohaseks ei pea ridva otsa pandud kübara ees oma kübarat maha võtta.

Kinninabitud Tell viiakse ühes pojaga Gessleri juurde vastutama teo eest. Gessler on rõõmus, et kangekaelne mees ta võimuse alla sattunud, ja kuulutab kohe, et Tell on karistust ära teeninud. Tell valmis rahatrahvi kandma. Gessler vastab, et kangekaelsusega on Tell surmanuhtluse ära teeninud; ometi tahab ta Tellile elu kinkida, kui see 20 sammu kauguselt oma poja pea pealt õuna noolega maha ammub. „Aga ainult ühe korra luban ma ambuda. Ei taba su nool õuna, pead surema!“ kuulutab Gessler.

Tell palub enese kas surmata, aga mitte sundida säärast tegu korda saatma. Gessler ei hooli palvetest, vaid jääb oma nõude juurde. Ei aita, Tell peab järele andma. Tell tahab poja silmad kinni siduda, et poeg ambumist ei näeks, aga julge poeg ei soovi silmade kinnisidumist, teades, kui osavalt isa ikka märki on lasknud, ja lootes, et isa nool nüüd niisama märgi tabab.

Telli poeg jääb kohale seisma, Gessler aga mõõdab 20 sammu välja, käskides sealt Telli ambuda õun poja pea pealt. Tell võtab kaks noolt tupest välja, paneb ühe vinnatõmmatud vibule, teise pistab vöö vahele, sihib hoolsalt ja saadab siis noole minema. Nool viib õuna poisi peast, ilma et peale vähematki viga teeks. Rõõmu pärast karates tuleb poeg isa juurde.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõll ja ta sugu - 06
  • Büleklär
  • Tõll ja ta sugu - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3938
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1855
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4170
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1964
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 3822
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1846
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4096
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2009
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 3885
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2040
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4087
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1925
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4047
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1927
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4059
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2051
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4101
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2089
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4051
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2046
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4024
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2002
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4241
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 83
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 75
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.