Tõll ja ta sugu - 02

Süzlärneñ gomumi sanı 4170
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1964
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Körber väidab, et pärast seda, kui vaenlased Tõllu Tõllustest välja tõrjusid, kolinud Tõll Sõrve, kus ta Anseküla kirikumõisa alale künka otsa enesele elumaja ehitanud, viibides sedaviisi samuti nagu Tõllustes mere ligidal, mida ta endisest meriröövli-elust peale harrastanud (Oesel II, lk. 155). Missugune elukoht Tõllul Ansekülas oli, kas mõisa, karjamõisa või talu, selle kohta puuduvad teated.

Sõrve asunud, näikse Tõll oma endisest võimualast osa olevat kaotanud; ta jäi veel vist ainult Sõrve valitsejaks, kuna muu osa Saaremaad muude kuningate ehk vanemate valitsuse all seisis. Sõrves asudes oli Tõllul Ruhnu kapsa-aed ligidal. Hiiust kapsaste toomine sattus muidugi eksikombel Neusi teatesse (Beiträge zur Kunde I, lk. 111). Russwurm laseb Tõllu juba Tõllustes asumise puhul Ruhnust kapsaid tuua, kust tee pikem kui Ansekülast (Sagen aus Hapsal, lk. 11). Võimalik, et kapsaste toomist tuleb nii mõista, et Tõll loonud neid niihästi Tõllustes kui ka Ansekülas asudes.

Ansekülas asumise aegu ulatub Tõllu ala Nasva jõest ja Kuresaare lahest Tirimetsa poole välja (Hupel, Topogr. Nachrichten III, lk. 357), kuna nüüd Sõrve piir Salme jõeni ulatub. Imelikul viisil läheb Tõll Ansekülast väljapoole oma ala Kärla kirikut ehitama (Süda, S. Tõll, lk. 57).



Tõllu muistendite tundmine.
M. Körber, kes kõige rohkem on Tõllu aineid kokku kannud ja neid natuke arvustava pilguga katsunud sõeluda, kuna Süda töö ainult ehituskivide kokkukandmiseni ulatub, ilma et oleks püüdnud vähematki valgust sellesse labürinti heita, avaldab kahetsust, et Tõllu juttudest nii vähe on järele jäänud. Osalt arvab ta juttude kadumiseks seda asjalugu, et jutud vähem meelde jäävad, kui neid meetrilisel kujul edasi ei anta, nagu Kalevipoega (Oesel II, lk. 145). Siin eksib Körber. Jutte on ülepea kergem edasi anda kui laule ja nad seisavad paremini meeles kui laulud. Niisama eksib Körber väites, nagu oleks laulude kuju aidanud paremini Kalevipoega säilitada. Teame ju ometi hästi, et Kalevipoja lugusid ei ole enne Kreutzwaldi iialgi lauludesse punutud, vaid et need just juttude kujul seniajani on säilinud; ainult juhtumisi, mööda minnes esineb Kalevipoja nimi mõnikord rahvalauludes. Seega ei ole Tõllu lugude puudumine lauludes kaasa aidanud nende lugude unustamisele, küll aga mõni muu asjaolu, nagu Körber üht neist nimetab, nimelt Saaremaa ärkamisaeg 1740 (Oesel II, lk. 145).

Sel ajal anti kõigele „lorile“ hundipass. Peeti patuks vanu jutte kõnelda, vanu laule laulda. Paluti ja lauldi ainult vaimulikke laule. Seesugune vaimulik liikumine ei võinud Tõllu juttude kohta mõjuta jääda. Tõll ei võinud, kuigi ta saarlastele kirikuid ehitanud, usumäratsejate ees armu leida, nende märatsejate ees, kellega kogu maa üle külvatud. Tõllu nime ei võetud enam suhu, noorpõlv ei võinud temaga enam tutvuda — ja nii jäi ta suurele hulgale võõraks. Ainult seal, kus vennastekogudus sügavaid juuri ei suutnud lüüa, elas Tõll veel vagusalt rahva mälestuses edasi ja vahetevahel tuletas isa pojale endist Saare vägimeest meelde. Vist oli Tõll enne Herrnhut’i liikumist Saaremaal palju paremini tuntud, aga liikumise tagajärjel kahanes ta tundmine tublisti. Hilisemgi aeg ei ole enam niisugune olnud, et oleks suutnud Tõllu mälestusi elustada. Nii on meie ajal üksikuid katkendeid jõutud päästa. Varemini on Tõllu juttude tsüklus vist palju suurem olnud ja saarlased nendega oma noorpõlve vaimustanud, kõneldes, kui suuri vägitöid Tõll muiste teinud, ühtlasi soovides, et Tõllu eeskuju Saare noorsugugi õhutaks suurtele tegudele. Kuid uuem aeg vaatas Tõllu kui hiiu peale, kelle jõud ja vägi saavutamata, ega suutnud Tõllu lood seega noorsugu iseäralikule tegevusele enam õhutada. Körber võrdleb Tõllu muistendeid hukkaläinud laevaga (Oesel II, lk. 147). Me võiksime Tõllu jutte niisama hästi varemetega võrrelda. Endisest uhkest ehitisest on aeg oma matti võtnud, toredus kadunud, tornid maha varisenud, üks kivi pudeneb teise järele, igasugune sümmeetria on kadunud, kuid ta endiste suurepäraste varemete järele võib enesele ta suurepärasust ette kujutada. Nii on lugu ka Tõllu juttudega, millest aja jooksul nii mõndagi hävinud.

Mitmed andmed sunnivad oletama, et Tõllu muistendid on vanasti kaugemal suurelgi maal tuntud olnud, kus nad, et Tõll suure maa kohtade külge ei olnud köidetud, veel enam unusid kui kodumaal, Saaremaal. Ilma Tõllu tundmiseta suurel maal, kui ka mitte igal pool, just kui Kalevipoegagi igal pool ei tunta, võiksime vaevalt harvu Tõllu mälestisi suurel maal seletada.

Tõllu muistend esineb rahvasuus niisama vähe tervikuna kui Kalevipoja või Hansu ja vanapagana lugu. Me kuuleme ainult katkendeid, üksikuid episoode. Teated Tõllust tuletavad meie päevil meelde talumehe põllu ümber tehtud kiviaeda: kivi kivi peal ilma ühendava lubjata. M. Kampmann tahab Tõllu muistenditele eepose nime anda (Eesti kirjanduse peajooned I, lk. 97), kuid samasuguse õigusega peaksime Hansu ja vanapagana jutte



Tõllu tundmise ala.

eeposeks nimetama. Ei, eepose eeldused puuduvad Tõllu ainetel; meie ette ilmub ainult üksikuid, üksteise külge lahtiselt liidetud jutte, ei muud midagi.

Tõllu tegusid ei tunta suurel maal meie päevil kuigi kaugel, olgu siis Virtsu ümbruses ja vähe Hiius ja teisel pool Kura kurku liivlaste seas. Järvamaalt Peetri kihelkonnast on teateid Tõllu kohta kirja pandud, mis aga kahtlaste hulka langevad (Hurt III, 18, lk. 34); Läänemaal tuntakse veel kahte Tõllu hauda.

Uuemal ajal on Tõllu tundmine kirjanduse varal kogu Eestis levinud. Kas Tõllu tundmine liivlaste seas kaugemasse minevikku tagasi ulatub, selle kohta puuduvad meil teated. Arvesse võttes, et liivlased alati on elavat läbikäimist lähedate sõrulastega pidanud, ei ole imestella, kui liivlased juba aegsasti sõrulastelt Saaremaa vägimeest Tõllu tundma on õppinud, kelle haudagi ju sõrulased näitasid (O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 73).

Kui ka Tõll on Saaremaa hiid, ei tunta ometi igal pool ühte viisi ta töid, vähemalt praegu mitte, varemalt vist küll. Ülepea ei ole Tõllu tegevus kogu Saaremaa kohtade külge köidetud, vaid ainult osa külge. Anseküla on Tõllu juttude klassiline ala; lõunapoolne Sõrve ots Jamaja sellevastu on Tõllu kohta koguni kaineks jäänud. Anseküla naaberkihelkonnad Kärla ja Kihelkonna ei anna palju Ansekülale järele (Oesel II, lk. 150). Muis Saaremaa kihelkondades, nagu Käärmal, Valljalas, Pöides ja Pühal, leidub Tõllu loost üksikuid katkendeid, põhja pool kihelkondades ei esine sedagi, ehk olgu siis niipalju, kui uuemal ajal kirjandusest kuuldud. Sellega ei taha ma ometi ütelda, nagu ei oleks olukord selles suhtes varemini parem olnud.



Tõll saarlasena.
Õpetaja Lipp arvab, tema järele ka R. Willmann (Rahva Lõbuleht 1901, lk. 196), et Kalevipoeg ühe sõnaga eestlast kujutab, eestlast kogu ta ajaloos, ta rõõmus ja kurvastuses, ta mõtlemises ja arvamises, ta kannatamises ja lootuses. Muinasjutt näitab, kuidas rahval on suured annid; Kääpa vette on peidetud mõõk. Vaadaku rahvas, et ta sellega ennast surmani ei haavaks ega uuele kannatamisele vastu ei läheks. Just niisama on Tõll saarlane κατ’ έξοχήν. Kui hiiu ehted talt ära laasitakse, on ta selge saarlase kuju, nagu ta elab ja on. See on oma patriarhaalses isoleeritud olekus täiesti looduselaps. Juba loodus sunnib teda iseennast aitama. Elutarbeid peab ta ise enesele hankima. Ta on laevamees, põllumees, sepp, puusepp ühes isikus. Ehitab ta laeva, millega ta merele sõidab, siis on peale kompassi ja ehk ka ankru kõik ta oma kätetöö. Nii joob saarlane kõige armsama meelega kodutehtud õlut. Kui ka muistse aja killapäevad kadunud, kus rahva käekäigu üle nõu peeti, rahvusliku joogi vastastikune joomine on praegu veelgi olemas. Nimelt keedab iga vähemgi jõukas enesele pühiks õlut, ja kes ta juurde tuleb, seda joodab ta õllega. Säärane patriarhaalne lugu esineb ka Tõllu juures. Ta käib juhtnööri järele: arst, aita ise ennast! Ta hangib enesele kõiki elutarbeid. Ta ise on tükk Saare maailma, mis meile igal pool muinasjuttudest vaadete naiivsuses ja looduserahva ilmsüütuses vastu astub (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1886, lk. 236 jj.).

Selle arvamisega ei või täiesti ühineda. Kui ka Kalevipoega eesti rahva esindajaks on nimetatud ja niisama Tõllu saarlaste omaks, ei tahaks ma ometi möönda, nagu oleks Tõll iseenesest, κατ’ έξοχήν saarlane. Ta on nagu iga muu Saaremaa elanik saarlane, aga et ta saarlase algkuju, tüüp oleks, on liialdatud. Tahtes korra oma vägimeest kirjeldada, ei võinud rahvas teisiti kui omas vaimus seda teha, pidi talle saarlase omadused andma. Võõrast kuju ei oleks rahvasuu iialgi osanud õieti kujutada. Rahvas võttis siis kuju enese keskelt, korrutades seda 10-ga või koguni 100-ga, ja nii tekkis hiid Saaremaa elanikkude omadustega, Saaremaa rahva rõõmust ja kurvastusest osa võtma.



Maasõja kuningas.
„Maasõja kuningaks“ nimetasid saarlased tihti Tõllu, nagu Schmidt teab (Inland 1858, nr. 9). Kui ka üldiselt kogu Saaremaa Tõllu valitsuse alla ei kuulunud, oli ühes suhtes kogu võim saare üle ometi Tõllu kätte koondatud: ta esines maasõja kuningana. Vist ei tule seda ütlust nii mõista, nagu oleks ainult maasõja juhatus Tõllu hooleks usaldatud, meresõja juhatus aga kellegi muu isiku hooleks, vaid nii, et Tõll ühendas eneses kogu maa, s. o. Saaremaa kuninglikku võimu sõja asjus. Ei sobi ju, et iga vanem, nagu neid näikse Saaremaal peale Tõllu veel valitsenud olevat, oma käe peal hakkas sõda pidama. Nii oli tavalisesti igal maal, nii ka Saaremaal.
italki

Järva Peetri kihelkonnast üleskirjutatud teate järele vabastanud Tõll alati kogu Eesti sõdadest; viimane ütlus tähendab muidugi vaenlastest. Omalt poolt lisaksin juurde: Peetri üleskirjutise järele esines Tõllule sõda igapäevase tööna, ütleksin parem — igapäevase leivana, sest „kui viimaks sõdasid enam ei olnud, olnud Tõllul igav“ (Hurt III, 18, lk. 34). Sarnased teated puuduvad mujalt; seda teadet tuleb kõigiti kahtlaseks pidada.

Sõja asjus koondus Tõllu kätte kuninglik võim, mille alla muud vanemad pidid painduma, Tõll esines lihtsalt kuningana. Sõja puhul mindi Tõllult alati abi saama.

Sõttaminekul teeb Tõll teise Fabius Cunctatori või teise Jakob de la Gardie mulje. Nagu laisal Jaagul sõttamineku puhul viisiks oli arvata: aega küll, ega sõda jänesena eest jookse, nii ka Tõllul. Ta iseloom avaldab eestlase flegmat kõrgemas potentsis: mingisugune juhtumus ei sega ta rahu. Ei jõua täna, jõuab homme ometi!

Iseloomulik nähtus: Tõllu sõjakäikudest merel ei jutustata midagi. Saarlased on ometi alati kanged merimehed, isegi meriröövlid olnud, kes sõjateel tihti on skandinaavlastega ja muudega kokku puutunud. Tuletagem meelde näiteks Läti Hindreku teateid võitlusest Wisbys (VII, 1. 2), Väinajõel (XIX, 2), Saaremaa rannal (XIX, 5). Kreutzwald (Kalevipoeg XVI) ja Hurt (Pildid isamaa sündinud asjust, lk. 97) usuvad kindlasti, et eestlased käinud Islandis = Sädemete saarel.

V. Reiman väidab, et 11. ja 12. aastasajal Läänemere soomlased ühtelugu ahastust ja häda Taani ja Rootsi rannamaale saatnud. Taani valitsejad pidid saarlaste ja kurelaste vastu iseäralikke kaitseabinõusid otsima (Eesti Kirjandus 1908, lk. 37). Kas saarlased aga Sigtuuna hävitamisest osa võtsid, nagu V. Reiman oletab, jääb väga küsitavaks.

Körber igatahes mainib, et Tõll harrastanud meriröövlielu (Oesel II, lk. 155). Teadmata, kust Körber säherduse teate on ammutanud. Mujalt ei ole mulle kuskilt teateid Tõllu meriröövimise kohta silma puutunud. Sellega ei taha ma Tõllu meriröövimis-võimalust ometi mitte salata. Saarlaste mälu on ta röövkäigud merel vist juba unulasse saatnud.

Tõll jääb meieaegsete saarlaste mõttekujutusesse „maarotiks“, kes meresõitudest eemale hoidub. Ei tohi ometi ütelda, et ta nagu marutõbine vett kardaks; seesuguse kartuse vastu kõnelevad ta jalgsi läbi mere Ruhnus, Hiius, Abrukas jne. käimised. Kordagi ei kõnelda, et ta laeva abi oleks tarvitanud. Tõll ei pea nagu enese vääriliseks laeva appi võtta. Kui vaja Saaremaalt kaugemale minna, sammub ta omil jalul läbi mere. Saaremaa, parem ütleme — saared on ta maailm; Rootsi teekonnast ei kõnele rahvasuu midagi. Tõll ei ihka Kalevipoja viisi maailma otsa vaatama minna. Omast kohast tuletab ta pisut filosoof Immanuel Kanti meelde; I. Kant ei sammu Königsbergi piirkonnast välja, Tõll sellevastu käib naabersaartelgi, võimalik, et isegi suurel maal, kuid selle viimase oletuse kinnituseks puuduvad kindlamad teated.

Lipp ülistab Tõllu kui rahva kaitsjat (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges., lk. 234). Rahvast kaitseb ta tõesti, selle vastu ei vaielda, see on kuninga kohus, aga kas ta on tõesti õiglane vanem, kultuuri ja ausate kommete pioneer olnud, ja ainult ülekohut nuhelnud, selle kohta tuleb mõnikord küsimärk teha. Tuntakse juhtumeid, mil ta vahet ei tee õigete ega ülekohtuste vahel. Laste poolt vihale ärritatud, kipub ta kogu küla maa pealt hävitama, küla, mille kõik elanikud ju teda ammugi ei ole pahandanud.

Haudlas asuva Tõllu kohta kuuleme korra imeliku loo: ta keedab kivil raha (E. 41459). Rahakeetmine võib siin vaevalt küsimusse tulla, sest eesti muistendid säherdust keetmist ei tunne. Palju enam on meil siin raha kuivatamisega tegemist, nagu rahaaugu-jutud sellest tihti kõnelevad (Rahaaugu-jutud 2; 10; 17; 61; 68). Kuivatajad kuuluvad tavalisesti rahahaldjate liiki. Siin tehakse õieti Tõllgi sarnaneks haldjaks. Igatahes on saarlased Tõllu rahakuivatamisega tahtnud Tõllu rikkust väljendada. Maasõjaväe kuningana ja suure osa Saaremaa valitsejana võis Tõll enesele tõesti rikkust koguda.

Kogu Saaremaa maasõja-kuningas ei ole ometi kogu Saaremaa tsiviilkuningas, kui luba nii ütelda, — räägitakse ju meie päevil näiteks sõjakubernerist ja tsiviilkubernerist. Tõllu kõrval esines Saaremaal veel muid vanemaid — väikesi kuningaid. Tõllu muistendist kuuleme, et ta vend, keda nimepidi ei nimetata, valitses Valljalas. 13. sajandil nimetatakse vanemate asukohtadeks Mone, Horile, Voldele, Karmele, Kiligunde ja Svorve (Oesel II, lk. 148), seega Muhu, Orisaare, Valljala, Kaarma, Kihelkonna ja Sõrve.

Muiste määras ülepea jõud mehele valitsuskepi; jõumehi, vägevaid isikuid valiti rahva juhatajateks; need suutsid rahvast hõlpsamini kaitsta. Hiid ei vajanud lihtsamal juhul abilisi; üksi vastaste vastu välja astudes võis ta korra jalule seada. Ainult kui vastaste arv sarnanes rohutirtsude parvega, kutsub hiid Tõll enesele lihtinimesi appi võitlema.



Tõllu pikkus.
Rahvas nimetab Tõllu, ta pikkust arvesse võttes, enamasti suureks meheks, vägimeheks, kangelaseks. Teiste sõnadega tahab rahvas seda väljendada, et Tõllu tuleb hiiuks arvata. Hiiu nimi on rahvasuust ikka enam hävinud; peaasjalikult tuletab hiidusid meelde veel Hiiumaa, kus muiste kolesuured mehed — hiiud asunud, just kui sakslased väidavad Rüügeni saare hiidude muistseks asumaaks. Saaremaal ja suurel maal on rahvasuu hiiud sagedasti vanapaganateks moondanud.

Kui ka saarlased oma kangelast praegusel ajal tavalisesti hiiuks ei hüüa, rõhutab rahvas ikka, et meil Tõllu isikus nii-ütelda üliinimesega tegemist, kelle kõrval on muud inimesed nagu Gulliveri kõrval liliputlased. Mõne arvamise järele peab Tõll 5 sülla pikkune olema. Näidatakse ta 5 sülla pikkust haudagi. Peale selle kõneldakse ta 5 sülla pikkusest palk-kepist (Oesel II, lk. 150), korra aga ka 7-süllalisest. Kuna kepp tavalisesti kandjast lühem, tuleb oletada, et Tõll tõepoolest enam kui 5—7 sülda pikk on olnud. Sellepärast pole ime, kui 9 jala sügavune Soela väin Tõllule natuke üle kingapaela, teisendi järele üle saapasääre ulatunud ja Tõll Saaremaalt hõlpsasti läbi 75 versta laiuse, kuni 22 jala sügavuse lahe käinud Ruhnust kapsaid toomas. Muhumaalt suurele maale pääsmiseks läbi 16 jala sügavuse väina ei vajanud ta samuti laeva ega paati. Kõigile ümberkaudsetele saartelegi jalutas Tõll merest läbi, niisama kui Kalevipoeg, kellele Soome lahtki takistusi ei teinud. Karja kiriku 18 jala kõrgustest sammastest kõneldakse teisal, et need teinud Tõll just enese pikkused (Oesel II, lk. 158). Seega väheneks ta pikkus, võrreldes eelmiste teadetega, umbes poole võrra.

Koljat on Tõllu kõrval poisike (Süda, S. Tõll, lk. 7). Põlvili olles vaatab Tõll üle männiku või suure metsa (Oesel II, lk. 151).

Ülepea vaheldub rahva arvamises Tõllu pikkus 18 ja 35 jala vahel. Olgu 18 jalgagi, pikk hiid on Tõll ikka küllalt.

Lõpuks olgu veel tähendatud, et ühe teisendi järele Tõll oma suurusega kõik maailma hiiud ära võidab. Ta suurust ei mõõdeta enam jalgadega ega süldadega, vaid verstadega. Väidetakse nimelt, et kui Tõll Tõllustes istunud, ta jalad enam kui penikoorma kaugusele Kõlljalani ulatunud (Russwurm, Sagen aus Hapsal, lk. 12). Viimane väide Tõllu suuruse kohta seisab muidugi ühenduses Kõlljala nimega. Et seda viimast nime kuidagi seletada, on Tõllu Kõlljalani küündivate jalgadega toime saadud. Üldiselt aga Tõllu mitmeverstalist pikkust ei väideta. Igatahes, kui Tõll nii mitme versta pikkune oleks olnud, oleks ta ulatunud üle kogu Eestimaa vaatama ja kõike silmama, mis seal sünnib.

Kui väinade ja lahe sügavust nimetasin, tähendab see nende praegust sügavust. Muiste igatahes võisid need väinad ja lahed palju suurema sügavusega olla. Nagu professor A. M. Tallgren väidab, olid Saaremaal pärast kiviaja lõppu, umbes 1700 a. e. Kr., loodussuhted hoopis teised kui meie päevil, juba sel põhjusel, et maapind tollest ajast peale on tõusnud ja meri taganenud. Saaremaal ja Muhus teeb tõusmine sellest ajast meie päevini 12—13 meetrit (Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, lk. XIII kuni XIV). Seda maapinna kerkimist arvesse võttes ei või merepõhja kerkimist jätta tähele panemata. Tingimata on merepõhi samal määral kerkinud kui maapind. Kõige selle järele otsustades pidid väinad ja lahed Tõllu päevil palju sügavamad olema kui meie ajal. Kui oletada, et Tõll tõesti endisel Eesti iseseisvuse ajal on elanud, siis peaks meri tol ajal oma 10 jalga sügavam olnud olema kui praegu.

Kuna prof. Tallgreni tõenduse järele praegune Sõrvemaa kiviaja lõpul alles saar olnud (Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, lk. 2) ja Muhu enam kui poole väiksem pindala poolest, väidab rahvasuu, et vanapagan alles Tõllu ajal jõe Sõrve ja Saaremaa vahele tallanud (Oesel II, lk. 153; Eesti muistsed vägimehed, lk. 114) ja enne ühise Saaremaa küljest Muhumaa ära lahutanud erisaareks (Eesti Kirjameeste Selts V, lk. 370). Nende väidetega erineb rahvaluule täiesti arheoloogiast. Kahtlemata pakub arheoloogia siin asja valgustamiseks palju kindlamaid andmeid kui rahvaluule.



Tõllu jõud.
Tõllu suurest jõust annavad mitmed ta teod tunnistust. Nagu Kalevipoeg 700 saelauda turjal kannab (XI, 188—211), teeb seda muidugi suure maa vägimehe muistendi mõjul saarlastel Tõllgi. Tõll paneb vastase tasku ja viskab ta pärast vastu taevast, kust vastane alles tüki aja pärast maa peale maha langeb (Eesti muistsed vägimehed, lk. 111). Siin tuleb Kalevipoja väikese mehe lugu meelde, kelle suure maa vägimees kaelkotti mahutab (XI, 766—970). Aga veel enam mehi pistab Tõll tasku. Kui korra Tõllu Sõrve kutsutakse vaenlaste vastu, mahutab ta igasse kuuetasku 10 meest ja nende peade kohal kinniõmmeldud taskutesse igaühesse veel 10 meest, kaasavõetud kahele paarile härjaratastele kummalegi 20 meest, õlale ja teisele käsivarrele veel 20 meest (Süda, S. Tõll, lk. 13). Jälle teine kord topib ta saadikud tasku. Kolmas kord kannab ta merehädas oleva laeva kõigi meestega koos õlal merest välja randa (Eesti muistsed vägimehed, lk. 116 jj.). Prof. E. N. Setälä üleskirjutise järele satub Tõll Ruhnu kapsaid tooma minnes Abruka lähedal jalgupidi kalameeste võrku, millisel puhul kalameeste paat kipub ümber langema. Tõll võtab kalamehed kummassegi kaenlasse ja viib randa (koopia E. 59665).

Mitte laenu väites olgu tähendatud, et Tõllu laeva kõigi meestega õlalevõtmine sarnaneb Thori teoga; Thor viib õlal niisama laeva lainete käest randa varjule (Wagner, Unsere Vorzeit I, lk. 153). — Suuri puid kisub Tõll kõigi juurtega üles ja viskab ühe Kiidema, teise Linnu, kolmanda Upa lahte. Ühel juhul lastakse puu asemel mõõk Linnu lahte visata (Oesel II, lk. 163). Kuuesüllase palgiga (rehepalgiga, aampalgiga) tapab Tõll sõjas viimase kui vaenlase; teisel puhul jälle nii palju, et kolmepäevane varss verre upub.

Tõll viristab härjavankrit sõrme otsas nagu mängukanni. Lahtipääsnud rattad muudavad maapinda ja merepõhja (Süda, S. Tõll, lk. 60).

Korra Hiiust tulles lööb Tõll Karjas kepiga koeramoelise kivi pihta. Löögist tekib suur mõhk kivisse (E. 57319).

Kivid, mis mehesuurused, esinevad Tõllule nagu villakotid. Kivimürakaid loobib ta nagu lumepalle. Saaremaalt viskab ta kivi Käina kiriku pihta, võtab aga viskamiseks liiga vähe hoogu, nii et kivi enne päralejõudmist merre langeb. Sellevastu satub penikoorma kauguselt Kihelkonna kiriku pihta visatud kivi märki. Tõll astub siin tõesti Kalevipoja jälgedesse, kes Lääne-Nigula Pataka mäelt kivi Haapsalu kiriku pihta katsub visata, kuid kelle kivi Võnnu saarele kukub; Kilsi kabeli pihta visatud kivi sellevastu satub märki, purustab kiriku ja tekitab asemele Kilsi järve (Eesti kohalikud muistejutud, lk. 53).

Kuna Kalevipoeg enesest mõnda käe või jala jälge on järele jätnud, niisama ta hobunegi, ei või sedasama Tõllu kohta ütelda. Ainult Kuresaare linnapea külge on ta käe asemed jäänud katsest, müüri ümber lükata (Süda, S. Tõll, lk. 36). Siin suutis müür ta surumisele vastu panna. Liivlased teavad enam Tõllu jälgedest rääkida. Irest liivlastelt saadud prof. Setälä teadete järele toetanud Tõll selja vastu Kihelkonna kiriku müüri ning see müür pigistunud kõveraks. Kuresaares läinud ta linnapea juurde, litsunud selja selle nurga vastu ja surunud sellegi nurga kõveraks (O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 73; E. 59665). Karja kiriku ehitamise puhul käib Tõll söömas alati kodu — Ansekülas. Kuna ta abilised söövad, jõuab Tõll ehitise juurde tagasi, kus ta abilistele ütleb: „Te laisad, päevavargad, kui kaua te ometi sööte! Ma olen juba Sõrves kodu käinud, söömaaja ära pidanud, jälle siin tagasi ja te sööte veel. Ruttu tööle, te vedelejad!“ (Oesel II, lk. 157). Tõllu liigutusedki avaldavad tarbekorral koledat jõudu. Vägimees kavatseb üht ninasõõret kinni hoides teise sõõrme tuulega poja ehitatud kiriku ümber puhuda, aga poja ehitatud tugisambad takistavad kavatsuse teostamist (Oesel II, lk. 157). Selle asemel murrab Tõllu pea raputamisest tekkinud tuul metsa murdu maha, tõstab Mäepää maja katuse üles pilvisse ja viskab selle viimaks Lümanda järve, kus sellest laid tekib (Süda, S. Tõll, lk. 11).

Tõllust kõneldakse, et vaenlased ta kaevuvee ära rikkunud ja Tõll kaevu läinud puhastama. Seda nähes veeretavad vaenlased talle veskikive kaela. Kuid vägimees viskab kive pihuks nimetades viskajatele tagasi. See kivide veeretamine kaevusolija kaela on Eestis laialt tuttav muistend. Hans veeretab vanapaganale kive kaela (Hans ja vanapagan, nr. 98). Aga niisama tunneb seda lugu Kalevipoeg (X, 889—974). See vägimees läheb kaevust otsima ilmaneitsi kadunud sõrmust. Selle aja sees veeretavad sortslased talle veskikivi kaela. Kalevipoeg veeretab veskikivi ümber sõrme ja küsib, kas see on kadunud sõrmus. Liivlastelt on see jutt neli korda üles kirjutatud (O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 18).

Kivide kaevu kaela veeretamise motiiv võib Euroopas laialdase tutvusega hoobelda. Oldenburgis kaevab tugev mees kaevu; mehele saadetakse suuri kive kaela, mees aga arvab, et talle pihu kaela sajab (Strackerjan, Aberglaube und Sagen aus Oldenburg, I, lk. 507). Sama lugu leidub Grimm’i „Haus- und Kindermärchen’is“ nr. 90. Ülepea on see motiiv rahvusvaheline. Aarne nimekirjas „Märchentypen“ on see 650 A alla paigutatud.

Slaavlasedki tunnevad hästi kivide veeretamist kaevu: Афанасьев, Народныя русскія сказки I, 12, III, 10 ja V, 9 esineb niisuguse jutu tüüp.

Tõllu kalavesile kalastama tulnud vanapagana tuuseldab Tõll tublisti läbi, nii et tuul vanapagana kübara kaugele merele viib, kus see madalamale kohale kinni jääb. Lained loksutavad muda ja liiva kübara peale. Kui vanapagan Tõllu käest vabaks pääsedes kübara järele läheb, on see juba saareks muutunud. Seda saart hakati Kübarsaareks hüüdma, kuid hiljemini väänasid saarlased nime Küpassaareks (Eesti Kirjameeste Selts V, lk. 370).

Tõll ei avalda mitte ainult Saaremaal oma jõudu, vaid ka Hiius. Korra Käinast Kärdla poole minnes hakkab tal nälg; ta palub mitmes kohas süüa, aga asjata. Tubala külas annab keegi naisterahvas talle terve leiva. Leiba süües kuuleb Tõll naiselt, et neil raske külast välja pääseda: igal pool sood ees. Tõll lubab aidata; võtab kinda, ajab mulda täis, läheb sohu, raputab kindast mulla maha. Mullast tekib Tubala mägi. Tänu täheks leiva eest teeb Tõll mäe äärde veel tee, mida mööda Tubala elanikud külast hõlpsasti välja pääsevad kaugemale Hiiumaale. Siin tuletab Tõll Kalevipoega meelde. Viimane teeb Kreutzwaldi lugulaulus sängi, kandes seks hõlmaga liiva kokku (XI, 230—236). Muidu kannab Kalevipoeg rüpes kive sillaks (E. 47235; 47857), kotis liiva teeks (seljandikuks) Tallinna ja Võru vahel (E. 42207); liiv pudeneb hõlmast maha, tekitades mäeselja (E. 46058) jne.

Seegi kindast mulla või liiva väljaraputamine ja mäe või tee tegemine on tuttav rahvusvaheline motiiv. Taanis kavatseb hiid Själlandist tee teha Jyllandi ja viib selleks kindaga liiva (E. T. Kristensen, Dansk Sagn III, 230). Samasugune lugu kordub hiiuga Viiles (sealsamas, 237), Gudumis (nagu eelmine, 246) jne. Grimm teab, et Sonnerapis hiid Lars Krands, keda talumees vihastanud, rannalt kindatäie liiva toonud ja talumehe maja selle alla matnud (Deutsche Mythologie I, lk. 445).

Kõik need tööd ja teod, aga palju muidki avaldavad Tõllu hiiujõudu, mis Kalevipoja omast kuidagi taha ei jää. Tõll võib jõu poolest teiste maade hiidude kõrvale astuda, ei tarvitse isegi Atlase ja Svjatogori kõrval häbeneda; niisama võib ta Ilja Murometsale kätt anda, kes sõnadega lubab isegi maakera üles tõsta, kui mingisugune sammas küüniks maa pealt taevasse (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, lk. 679). Viimased hiiud peale Murometsa esinevad aga juba isikustatud mägedena ega tule seepärast siin pikemalt küsimusse.

Ühes suhtes erineb Tõll märksa Kalevipojast ja muist vägimeestest. Vägimeestel on tavalisesti suur jõud napilt mõõdetud tarkusega paari pandud; öökullid ei ole veel suutnud nende eluasemetele tungida. Suure füüsilise jõuga ei suuda hiiud kaugeltki seda korda saata, mida väikesed intellektuaalsed isikud kasina füüsilise jõuga. Alati ilmub rohke toore loodusejõu ja väikese füüsilise, aga intellektuaalse jõuga varustatud isiku vahel see vahe, et intellektuaalne Taavet võidab loodusejõulise Koljati. Looduselapsel, olgu ta kui suure kehalise jõuga varustatud, ei hoia mõistus seda jõudu tasakaalus. Kui ka mitte alati lollus, siis ometi otskohtlus surub hiidudele nagu pitserimärgi peale. Seda näeme Kalevipojast, näeme muudestki hiidudest.

Tõll esineb ometi erandina. Üldiselt ei tunne muistend Tõllu piiratud mõistust. Kui ka Tõllu ettevõtteid alati kõige asjakohasemaiks ei või nimetada, — terav vaim jõuaks paremate abinõude varal ehk kergemini eesmärgile, — ei avalda Tõll ometi säärast vaimukehvust kui Kalevipoeg 12 tosina lauaga lõhkudes, väikese mehe taskupistmisel või mõnel muul puhul; Tõllu tegudel on alati tagajärg, olgu siis, et ta vihatujul midagi ette võtab, mil aeg puudub järelevaatamiseks, kas ettevõetav samm on nõuetele vastavalt astutud, näiteks vallatute laste karistamise puhul, mil Tõll vihatujul lastele ilma järele vaatamata kive järele viskab. Kaugel Hansu vanapaganast, esitab Tõll ometi palju enam Hansu leidlikkust, kuid see leidlikkus ei ole ühendatud Hansu viguritega, vaid on palju enam osava isiku terve mõistuse tagajärg.

Rahvanali tembeldab kõiki saarlasi, olgu nad Saaremaa elanikud, hiidlased, muhulased või kihnlased, vaimuvaesteks. Tõepoolest ei vasta rahvanalja väide sugugi tõe-oludele. Üksikuid vaimuvaeseid võib vististi leida, nagu neid ülepea igas ringkonnas esineb, kuid üldiselt avaldab suurem hulk saarlasi rohket vaimuteravust. Kui mõni üliõpilane tahaks hiidlast või saarlast pilada, saaks ta tihti niisuguse vastuse, et ta pilatava peaks rahule jätma. Tavalisesti on saarlastel suu õige koha peal, nagu rahvas ütleb; nad ei jäta õiget vastust võlgu ja see vastus käib tihti nagu vasar naela pea pihta.

Tõll oma kõnedega iseäralikku vaimuteravust ei avalda, niisama vähe kui otskohtlust; Tõll on oma intellektuaalse arenemise poolest nii ütelda keskpärane mees, ei mingisugune ema poolt kosja saadetud poeg ega mingisugune Saalomon. Ülepea ei ole rahvasuu Tõllu ütlusi kuigi palju säilitanud; needki, mis on säilinud, kõnelevad keskpäraselt arenenud talendist. Tõllu ütlustest on säilinud ta ähvardusi, sajatusi ja ettekuulutusi; viimaseid õieti üks ainus, ja needki enam vihapurskumisel; sel puhul aga ei saa iga sõna hästi vaekausile panna. Igatahes ei kõnele see, mis säilinud, Tõllu vaimuvaesuse poolt, niisama kui Tõllu teodki seda ei avalda, ehk me muidu seda küll oleme harjunud hiidudest kuulma, kes ainult oma suure füüsilise jõuga võivad hoobelda, aga igas muus suhtes tavalistest surelikkudest kaugele maha jäävad. Saarlased on seega osanud oma suurema poja au päästa, on teda ajakõrgusele upitanud, kus seistes nad ta poolest kuidagi viisi ei tarvitse häbeneda.



Tõllu uni.
Omapärane on hiidudel suur isu, janu ja magamine. Saunaskäimise puhul sööb Tõll kogu härja ning teo leiba ja joob kas poole või mõnikord koguni vaadi õlut peale (Eesti muistsed vägimehed, lk. 138). Karskusemõtet ei oska Tõll igatahes sugugi hinnata. Teelemineku puhul täidab Tõll 7 härjanahka tangupudruga, sööb kõik 7 nahatäit putru korraga ja tormab tühjade nahkadega siis vastaste kallale (Eesti muistsed vägimehed, lk. 112).

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõll ja ta sugu - 03
  • Büleklär
  • Tõll ja ta sugu - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3938
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1855
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4170
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1964
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 3822
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1846
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4096
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2009
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 3885
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2040
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4087
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1925
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4047
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1927
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4059
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2051
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4101
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2089
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4051
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2046
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4024
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2002
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4241
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõll ja ta sugu - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 83
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 75
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.