Tõde ja õigus III - 09

Süzlärneñ gomumi sanı 4303
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1804
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
„Nii et mina ei arva mitte midagi,“ ütles Otstaavel vahele. „Sest mis tean mina! Veel vähem kui ehk sina. Ainult tagant järele — sadnim umom kreepok, nagu ütleb venelane.“

„Kas ehk praegu ei longi kõigi teadmised sündmustele järele,“ arvas Indrek.

„Ära seda ütle,“ vastas Otstaavel. „Näiteks meie vana, temal on nina, tema haistab ette. Sest mõelge ometi, predstavte sebe, ütleb tema, mis sünniks, kui, ütleme, skaažem, kuberner lubab teatud koosoleku, sobraanie, aga kindral ei luba — saadab soldatid teda laiali ajama. Mis sünnib siis? küsib meie vana. Kas oskab seda keegi omale ette kujutada? Esiteks: kas rahvas läheb laiali, kui mõni leitnant või kapten seda nõuab? Ei, vastab meie vana, sest rahval on ju kuberneri enda luba. Noh, aga see leitnant või kapten, kas hoolib tema sellest loast, peaasi — kas ta võib hoolida? Jällegi ei, vastab meie vana ja tema teab, mis ta vastab, sest tema on endine ohvitser — jumala eest, ainult naised ja viin ning võlad, need toonud ta politseisse. Nii et kumbki ei hooli — ei rahvas ega leitnant või kapten, sest — ütleb meie vana — mis loeb leitnandi või kapteni ees mõni kuberner, kui on täita kindrali käsk! Kuberner on null, tema luba on õhk, vosduh. Noh, ja mis sellest järgneb — što is etavo sleedujet? küsib meie vana, vahib jõllis silmil, lööb siis käega ja pöördub kõrvale. Alles natukese aja pärast lisab ta juurde: pole meie asi — ne naaše djeelo, naaša haata s kraaju. Ühe sõnaga — las üürgab, nagu eile õhtul saksa teater, kellegil pole asja. Olid sa väljas? Nägid sa lähedalt?“ küsis Otstaavel lõpuks.

„Nägin,“ vastas Indrek sõnakehvalt.

„Ilus, eks? Lihtsalt tore!“ hüüdis Otstaavel. „Üldse, tead, revolutsioon on pagana tore asi — sest see on revolutsioon, ütleb meie vana — jumala eest, tore asi, kui sul omal pole poodi ega monopoli, mille aknad või uksed võidaks sisse klopsida. Käisid sa lõbumajade juures? Ei? Kaotasid palju! Seal sai vast nalja! Tüdrukutele mängiti kõriorilaid. Aga lõpuks ometi, jei Bohu, mina aru ei saa, mis nad neist tahtsid. Tead ehk sina?“

Aga Indrek ei teadnud ja tema arvamused Otstaavlit ei rahuldanud, sellepärast ta arutas edasi:

„Hea küll! Sa ütled, uues ilmakorras ei ole lõbutüdrukuid ja lõbumaju tarvis…“

„Mitte, et pole tarvis,“ arvas Indrek kohaseks seletada, „vaid nad kaovad uues ilmakorras iseenesest.“

„Olgu pealegi, et kaovad iseenesest,“ oli Otstaavel nõus, „aga milleks neid maju siis lõhkuda ja tüdrukuid peksa, kui nad kaovad iseenesestki? Las nad kaovad.“

„Tahetakse, et nad kaoksid rutem,“ vastas Indrek.

„Aga kuis nad siis kaovad, kui pole veel uut ilmakorda?“

„See tuleb,“ kinnitas Indrek.

„Noh, las siis need majad ja tüdrukud elavad rahulikult edasi, kuni see kõik on tulnud,“ vastas Otstaavel, „aga muidu paistab, nagu oleksid need viletsad tüdrukud siin kõige kangemad vana korra kaitsjad. Politseid ja sandarme ning nende maju ei puudu keegi, aga lõbutüdrukuile joostakse tormi. Monopolid, see on ehk teine asi, sest siin on tegemist kroonuvarandusega — kasjonnoje dobroo. Aga isegi need, jumala eest, jei Bohu, ei mina nende lõhkumisest aru saa. Tähendab uues ilmakorras kaovad ka monopolid?“

Indreku arvates pidid kaduma ka monopolid, nii et neid, nagu lõbumajugi, polnud vaja alles hoida. Pole muud kui puruks, kõige parem tuli otsa, nii et neist ei jääks mälestustki. Seda kõike ei tahtnud Otstaavel kuidagi uskuda, millest tekkisid pikad ja laiad arutused, küsimused ja seletused. Pealegi mõistis Otstaavel kõiges selles midagi, mis sihitud politsei vastu. Indrek ei saanud jälle sellest kuidagi aru

„See on nii lihtne,“ seletas Otstaavel, „sest kui kaob viin ja lõbumajad, milleks siis veel politsei? Usud sina, et mehed hakkavad ilma naisteta ja viinata midagi politseivastast tegema? Isegi vargile ei lähe nad siis enam, jumala eest! Nii et monopolide ja lõbumajade lõhkumine, see on hoop näkku politseile, see on temalt leivakannika kiskumine. Sellelt seisukohalt vaadates on revolutsionääride tegevus arusaadav. Ühes lõbumajade ja monopolidega kaob ka politsei. Millest oleks sinul kõige rohkem kahju?“ küsis Otstaavel Indrekult.

Aga Indrekul polnud neist ühestki kahju, mis pani Otstaavli väga imestuma, nii et ta küsis:
italki

„Kas siis sina oled nii väga selle uue ilmakorra poolt?“

Nõnda võisid nad asjatult arutada ainult sellepärast, et neil kummalgi polnud ei kauplust, lõbumaja ega vabrikut, sest kui neil oleks olnud ükski neist asutisist, siis nad oleksid pidanud pead murdma küsimuse kallal, mil viisil oma varandust kaitsta, kui ehk järgmisel ööl konfiskeerimine algab revolutsiooni läbiviimiseks uuesti. Nende seisukord oli palju kergem ja mugavam kui kõigil neil, kes mõtlesid oma varanduse kaitsmisele, sest uue ilmakorra üle vaielda on palju lihtsam kui vana korda tegelikult alal hoida. Seda mõistsid mitte ainult murelikud linnaisad varanduseomanikkude esindajaina, vaid ka tööliste asemikud, kes higistasid ühes nendega põlevate päevaküsimuste kallal. Sest mõeldagu ometi: linnaisad ei tahtnud ei vähem ega rohkem, kui et töölised võtaksid tulevaks ööks kodanikkude varanduse kaitsmise oma hoolde. Oli see pilge või lihtsalt mõni kaval nüke? Tahtsid nad tööliste asemikkudele läbi lille öelda, et, armsad töölised, tuleval ööl ärge andke enam kaabakatele lõhkumiseks eeskuju, või mõtlesid nad meelitada töölisi niiöelda lepingule alla kirjutama, et siit maalt loobume konfiskeeringuist, kuigi küsimuses oleksid vintpüssid, kuulipildujad ja suurtükid? Keegi ei teadnud, kumba nad mõtlesid.

Üks oli ainult kindel: linnaisade seisukord oli täbar, sest nad pidid oma valijate varandust kaitsma, kuigi neil polnud selleks käsutada mingit jõudu. Sest karta oli, et riigivõim, mis hoidus kõrvale mineval ööl, hoidub kõrvale ka tuleval, nagu oleks ta juba revolutsiooni poole üle läinud. Samuti täbar oli ka tööliste seisukord. Veel mineval ööl olid nad olnud vabad revolutsioonitegelased, kes konfiskeerisid, mis vaja konfiskeerida, ja nüüd korraga pidid nad kõigest loobuma: nad pidid hakkama kaitsma seda, mille vastu nad tõelikult võitlesid. Nad pidid kaitsma inimessoo kurjemat vaenlast — eraomandust, mis on niiöelda avalik vargus. Nad pidid kaitsma peaasjalikult südalinnas asuvat eraomandust, mis kuulus vana korra kindlamaile pooldajaile. Pealegi, nad pidid kaitsma seda paljakäsi, varanduseomanikkude naljaks ja naeruks, kes istusid lukkude ja riivide taga, sõjariistad käes. Nad pidid seda kaitsma vihatud politsei juhatusel, kes pidi kõndima relvastatult nende ees, nagu viiks ta karja vange. Nad pidid kaitsma seda ühes teiste vana korra sulastega, kes kihutasid ratsa.

Ja see kõik sündis ehk ainult sellepärast, et tööliste juhid oma enamikus istusid vanglas ja et neid taheti maksku mis maksab vabaks saada. Nii et tundus peaaegu, nagu ütleksid töölised linnaisadele: vabastage meie vennad-seltsimehed, siis loobume tulevaks ööks revolutsioonist ja muutume vana korra ja eraomandusliku varguse truiks kaitsjaiks. Me võime muutuda kõige halatsemis- ja naeruväärsemaiks olendeiks, kui aga seega vabastaksime oma seltsimehed kivikongidest. Ja kuna linnaisad tahtsid maksku mis maksab päästa oma valijate varandused, töölised aga oma mõttevennad, siis sobiski halenaljakas tehing, õpetuseks tulevastele põlvedele, kui vähe maksavad põhimõtted ja kui palju armastus millegi või kellegi vastu.

Armastuse kõrval võis ehk veel paika pidada ainuke oletus, arvamus, veendumus, või, kui tahate, usk, nimelt: kui ajaratas pöördub paratamatult sinnapoole, et kaob eraomandus, s. t. et olev eraomandus saab rahva omanduseks, siis, võttes korrapidamise, s. o. eraomanduse kaitsmise oma hoolde, töölised tegelikult asusid kaitsma ise oma tulevast varandust, sest nemad on ju rahva enamik. Korrapidajad-töölised olid niiöelda tulevase proletariaadi eelvägi või lendsalk, kes kaitses selle varandust, et mõni asjasse pühendamatu ei okupeeriks teda enneaegu. See oli ainukene ideeline võimalus armastuse kõrval oma seltsimeeste vastu, kes istusid vanglas või kes kannatasid tööpuuduse tõttu nälga ja ootasid toetust. Aga vaevalt mõtles keegi sellele ainsale ideelisele võimalusele ja sellepärast jäi järele paljas armastus.

Eriliselt torkas see silma sel hetkel, kus vangla uksed tõepoolest avanesid ja lasksid välja oma asunikud, kes võisid kaua aja tagant jälle kord ilmuda oma seltsimeeste-vabastajate keskele. Rõõmu pärast olid peaaegu pisarad silmas neilgi, kel korises tühi kõht ja vingusid kodu näljased lapsed. Ainult selles ehk oleks võinud kahelda, mis rõõmujoovastas töölisi rohkem, kas oma vanglast vabastatud seltsimehi kätel kanda läbi vaimustatud rahvahulga või teadvus, et nemad, need kandjad, ongi samad mehed, kes vabastasid oma seltsimehed, s. t. kes seda suutsid! Nemad ise niiöelda avasid vangla uksed, nemad ise võtsid oma linna Bastille, pealegi valamata tilkagi verd.

See oli ülev silmapilk, mis andis koosolekule pisut nagu kergemeelse ilme. See oli joovastus, mis polnud nagu õieti teenitud, sest nii mõnigi koosolijaist oleks pidanud teadma, et veri, mis pole valatud Bastillede ründamisel, võib voolata ka pärast seda. Aga sellele ei mõelnud praegu keegi. Rõõmutseti ainult oma esimese võidu puhul, nähes seltsimehi oma keskel, sest tunti, et tähtsad pole igakord mitte ainult tõsiasjad, vaid ka leegitsevad hingevalingud, mis valgustavad tuletornidena teed tulevikku ja saavad suurimaiks lohutajaiks raskemailgi võitluspäevil. Ei ole ju midagi ilusamat, julgustavamat ja õnnetuses lohutavamat kui teadmine, et kord olid tugev ja et siis oli maailm täis rõõmu, paljast rõõmu.

Tööliste rõõmust said osa teisedki inimesed, kes olid ilmunud nende koosolekule, sest nii mõnigi neist tundis ka ennast vangla uste kaasavajana. Kes nägi kogu seda rõõmutsevat mitmekesist rahvahulka, oleks võinud peaaegu arvamusele tulla, et temaga hõiskab kaasa kogu linn, kogu maa. Aga ometi leidus linnas ja ka maal õnnetuid inimesi, kel polnud põrmugi rõõmu, sest teiste suur rõõm tegi nad kurvaks, nagu oleksid nad ebausklikud, kartes jumalate viha inimeste suure rõõmu pärast.

Leidus isegi selliseid, kelle südamed olid täis viha, nagu oleks hõiskav hulk röövinud just nende rõõmu, et sellega pillerkaaritada. Nemad olid nagu veendunud, et ilmas pole üldse niipalju rõõmu, et temast jätkuks suurele hulgale. Rõõm on üksikute eesõigus, rõõm on üksikute eraomandus, ja kui keegi näeb rõõmu hulkade südames, siis teadku ta, et see on röövitud rõõm, mis tuleb tagasi anda valituile, kel on maailmas ainuõigus rõõmutsemiseks. Sellepärast häda teile, kes te joovastute võõrast rõõmust, häda teile, kes te hõiskate valitute eraomandusest, häda teile, kes te kiidulaulutsete röövitud saagi jagamisel, sest jumal ei lase ennast pilgata. Sajandid olete käinud nukralt ja keegi pole teilt kuulnud rõõmulaule, kust võtsite äkki nüüd nii palju rõõmu, et tegite temast õnnehõisked? Või on jumal järsku muutnud meelt, nagu oleks ta tujukas naine, kes ei hooli ajalooõigustest ega maailmaseadustest? Ei, ei, jumal ei muuda meelt, jumal ei pilla rõõmu hulkade südamesse, sest siis kaotab ta oma väärtuse. Mis on kõigi, see pole enam kellegi, ja mis pole kellegi, milleks jumal seda peaks looma. Seega siis — rõõm on määratud valituile, mitte hulgale. Nõnda mõtlesid need, kelle südameid kõrvetas tuline viha. Ja nad vaevasid oma aju, kuidas küll jumalast seatud korda uuesti maksma panna.

Aga rõõmutsev hulk ei teadnud veel hästi, et jumal loonud maailma vähem rõõmu, kui et temast jätkuks kõigile, sellepärast ei hoolinud ta üksikute tulisest vihast kuigi palju, vaid hõiskas ainult oma rõõmuprassingus, nagu ei oleks rõõmul kunagi karta lõppu. Ka Indrek tundis sel koosolekul, kus töölised kandsid oma vabastatud seltsimehi läbi vaimustatud rahvahulga, et rõõmul pole kunagi lõppu, sest tema oli, on ja jääb, ainult igakord meie ei tea ega aima, et ta on meile nii lähedal.

Vanahärra Bõstrõi, keda Indrek kohtas siinsamas koosolekul, oli nähtavasti teisel arvamusel. See tuli ehk sellest, et rõõmutsev hulk oli surunud ta kaugele saalinurka, kus ta oma lühisuse tõttu poleks midagi näinud, vaevalt kuulnudki, kui ta poleks tõusnud jaluli toolile, selle kaitseks pannes oma kulunud mapi, mis, nagu ikka, raamatuid pungil täis, nii et ta tõepoolest seisis mitte toolil, vaid oma majanduseteadusel ja unenäoseletajal või mõnel muul lahutamatul kaaslasel. Et ka Indrek oli hoidunud saalis tahapoole, sest tema ei arvanud endal olevat niipalju õigust rõõmuks kui näiteks Käbal, Lohul, Joosual või mõnel teisel, sellepärast nad sattusidki Bõstrõiga kokku, kes tundis, et temal endal polegi nagu õiget rõõmu, vaid ta on tulnud osa saama ainult teiste rõõmust. Temal polnud peaaegu õigust teiste rõõmust osasaamiseks, nagu ta ise arvas, sest tema polnud selleks midagi teinud ja väga hilja ta oli hakanud hulga rõõmule kaasagi tundma, pidades end peaaegu kogu eluaeg hulgast eraldatuna. Nõnda ta siis seisis kaugel teiste selja taga — vana ja hall, vimmas ja könksus jalu, kael õieli, silmad siruli prillide taga ja käsi vahetevahel kõrva ääres, et ometi midagi näha ja kuulda. Indrekut nähes ta naeratas ja tegi käega liigutuse, nagu mõtleks ta kergitada kübarat, ning ütles üle teiste peade:

„Ajasid lõpuks teistele hirmu nahka, mis?“

Aga Indrek ei mõistnud kohe, millest Bõstrõi räägib, ja sellepärast puges ta talle ligemale.

„Või arvate teie, et vangid vabastati ilma hirmuta?“ küsis Bõstrõi edasi, kui Indrek oli juba tema juures. „Puhas hirm, muud midagi. Seda nüüd vastastikku püütaksegi — üksteisele hirmu nahka ajada. See on põletamiste ja lõhkumiste ainukene mõte. Hirm, hirm, hirm!“

Viimaste sõnade juures tuli Bõstrõi ülalt maha, võttis mapi kätte ja kutsus Indrekut endaga tooli jagama, ning et nad kumbki polnud tüsedat laadi, siis võisid nad mõlemad teist puusapidi pisut toetuda. Nõnda jäid nad eneste ees seisjate selja taha ja Bõstrõi arendas oma arvamist edasi, nagu ei huvitaks teda enam põrmugi see, mis saalis sünnib või mis seal kõneldakse.

„Pange tähele, noormees,“ ütles ta, „hirm on siinilmas peaasi, hirm, mis tunnete ise ja mis ajate teistele nahka. Aga praegusel silmapilgul tekib küsimus: kuidas saavad nemad meile hirmu teha? Meil oli lihtne — lõhkusime, põletasime, aga nemad? Mis peavad tegema nemad? Meil, s. t. töölistel, ju midagi hävitada pole, sest meil puudub varandus, see eraomandus. Meil on ainsaks varanduseks tervis ja elu. Tähendab, kui nemad tahavad meile hirmu peale ajada, siis peavad nad meie elu ja tervise kallale kippuma, eks? Lihtsalt öeldud: nad peavad hakkama tapma, muidu nad ei saa. Tänini panid nad vangi, saatsid maalt välja, aga see abinõu on juba nii igapäevane, et sellega ei hirmutata enam kedagi. Nii siis pole muud kui surm. Mõistate? Ja see mitte sellepärast, et nemad oleksid kurjemad kui meie, vaid see on paratamatus. Tänini vanglad hirmutasid inimesi, nüüd mitte enam, kui jõutakse sinnamaale, et ka surm ei aja enam hirmu peale, siis on võit meie. Mis te arvate,“ pöördus Bõstrõi Indreku poole, „kas surm ajab veel inimestele hirmu peale?“

„Ma arvan küll,“ vastas Indrek.

„Siis pole midagi parata, nende töö on kerge,“ ütles Bõstrõi, „sest mis maksab praeguste tapamasinatega mõnikümmend või ka mõni sada inimest külmaks teha, lihtsalt mänguasi. Ja kui nad saavad sellega meile hirmu nahka, siis teevad nad seda. Pealegi, mida suurem on nende endi hirm, seda kergemini see sünnib. Hirmule näita kümmet rahulikku elanikku ja tema näeb kohe tuhandelist sõjaväge, hirmu ees sule tubakatoos või kellakaan ning kohe kuuleb ta laskmist kas või suurtükkidest, kui aga hirm küllalt suur. Jääb veel ainult küsida: on nende hirm küllalt suur?“

Seda Indrek ei teadnud. Temale endale polnud pimedus ja lõhkumine sisendanud peaaegu mingit hirmu. Temale tundus üsna loomulikuna, et kui on pime, siis lõhutakse ja varastatakse, sest milleks see pimedus muidu on. Maal oli see ikka nõnda olnud, et kui algas sügisel pimedus, siis algasid ka vargused ja aitade lõhkumised. Ja olid need mõned purustatud kauplused linna kohta rohkem kui ait või kaks valla kohta? Vähem, arvas ta. Ainult tuli, õige, see oli küll temasse jubedalt mõjunud, kuid vististi sellepärast, et tal tuli midagi meelde lapsepõlvest, nimelt: karjalautade põlemine ühes elavate loomadega. Aga linnainimestel oma enamikus ei võinud selliseid mälestusi olla. Millest siis see küllalt suur hirm, et peaks hakkama tapma?


XIV.
Oli vaikne hilissügisene pühapäeva-hommik. Korraks valitsenud vilu ja ajutine lumi olid kadunud nagu mälestusestki. Taevas oli küll kahvatu ja päike oma kirka sära jätnud läinud aegadele, aga ometi tundsid kõik, et ta soojendab alles imeliselt, nagu peaks võtma veel kord omale pambu kaenla alla, lapsed käe kõrvale ning tõttama linnast välja, et otsida vilu varju.

Niiskusega imbunud õhk looris kaugeid tänavaid, maju ja torne hallika vinana, mis hõrenes päikese lõunasse jõudmisega ja tihenes kohe uuesti, niipea kui see pöördus oma madalal kõnniteel õhtu poole. Hommikused tühjad tänavad kajasid üksikute kõndijate sammudest ja hobukapjade laksudest peaaegu nagu suvise heledusega. Aga kirikute kellad kõmasid tumedalt ja hellalt ning isegi hoburaudtee kelluke väsinud kronu laudjal sulises õhuniiskuses nagu vaikselt voogavas vees.

Päikese soojenemise ja kirgastumisega inimhulk suurenes tänavail. Kutsus teda kirikukellade kõma? Ihkas ta kuulda jumalasulaste manitsusi ja õpetusi? Vaevalt, kuigi enamikus liikusid just need, kes nii väga vajasid julgustust ja lohutust, mitte aga selle ilma suured, kelle käes on vägi ja võim. Suured istusid kodu, nagu ei oskaks nad põrmugi lugu pidada selgest sügistaevast ja kahvatust päikesest või nagu kannaksid nad ikka veel oma südames millegi või kellegi pärast viha. Aga ometi oli möödunud ööl linnas valitsenud rahu ja tuledki olid põlenud, nagu oleks jälle kõik endine. Need, kel pole omal peaaegu midagi kaitsta, olid kaitsnud kaitsnud neid, kel midagi on: vaesed olid valvanud rikaste varandust, nagu see kestnud juba põlisest ajast. Miks siis see rikaste viha? Või olid nad täis hirmu, nagu arvas vanahärra Bõstrõi? Olid nad tõesti kaotanud julguse ainult sellepärast, et vaesed olid seda pisut juurde saanud? Aga siis on ju maailmas julgusega samuti kui rõõmugagi: teda ei jätku kõigile. Annab jumal teda rikastele, siis jäävad vaesed ilma, jagab ta temast põrmukesegi vaestele, siis on rikastel tast kohe nappus käes. Vaene jumal, vaesed inimesed! Kui ometi tuleks kusagilt keegi, kes tooks või looks maailma niipalju rõõmu ja julgust, et temast jätkuks rikastele ja vaestele, suurtele ja väikestele, vanadele ja noortele, meestele ja naistele, poistele ja tüdrukutele — et teda oleks pulgestada väikestel lastelgi, niipalju kui süda iial kutsub!

Aga sel ilusal sügispühapäeval teda ei olnud ja sellepärast istusid suured ja rikkad lukkude ja riivide taga ning vaatasid, kas sõjariistad korras, nagu varitseks keegi vahetpidamata, et aga murda kuhugi sisse. Ometi polnud vaestel aega mõelda sissemurdmisele, sest nemad tõttasid linnast välja koosolekule, kus pidid kõnelema need, keda äsja vabastatud vanglast. Sellepärast nad ei kuulnudki kirikukellade kõma ega ihanud jumalasulaste manitsusi. Tagakiusatute kõned olid nende pühapäevajutlus, palve ja altariteenistus, mida rikastele soovitati kirikuis, kus asus nende jumal. Seal kutsuti küll juba sajad ja tuhanded aastad vaevatuid ja koormatuid, aga kuulda võeti ainult rikaste palveid, nagu oleks jumal juba igavesest ajast igavesti pooldanud võimu ja varandust. Sellepärast tõttasid siis need, kes arvasid mõistvat jumala meelt, lageda taeva alla päikesepaistele, et otsida seal teist jumalat, kel oleks südant ja meeli ka vaeste jaoks. Kirikud olid saanud vaeste meelest nagu röövlikoopaks, kus kistakse paljalt ihult viimne ude. Kiriku ukski oli nagu ling, mille silmus heidetakse nagu ainult selleks vaese kaela, et temalt koorida viimane. Tornid näitasid taeva poole, aga sinna ei saanud vaene enne surma kunagi, nii et hakati kahtlema, kas sinna pääseb pärastki surma. Ehk on nõnda, et see jumal, kes valmistab rikastele paradiisi juba siin maa peal, avab ka kõrge ja kauge taeva väravad sealpool eluläve ainult rikastele? Taevas on ehk toredusasi, nagu kallid riided, maitsvad road ja ilusad sõidukid rammusate hobustega ees — selle saavutab ainult see, kes suudab maksta.

Sellepärast läksid siis kõik, kes otsisid ja ihkasid uut jumalat, linna taha lageda taeva alla, kus ütlesid jutlust vaevatute ja koormatute preestrid. Nad läksid sinna, kus pidid olema need, kes ütlesid: vanglast oleme tulnud ja vanglasse peame minema, sest meie nõuame taevariigist osa ka vaestele juba siin maa peal. Meie kuulutame teile, vaesed, uut usku, mis ütleb: taevariigi peab tooma maa peale või teda pole olemaski. Meie ütleme: taevariik on juba tulnud, aga rikkad on ta ülekohtuselt enda kätte kiskunud, on temast teinud üksikute eraomanduse. Meie usume: taevariigi peab õiglasemalt jaotama või tuleb viimnepäev. Meie kinnitame: taevariigi peavad eneste vahel jagama vaesed, mitte rikkad, ehk olgu siis, et ka nemad saavad vaesteks. Taevariik olgu vaeste päralt juba siin maa peal, see on meie käsk ja prohvetid. Ja iga vaene, kes tunneb, et ta on taevariigi väärt, see tulgu meiega kaasa — astugu võitlusse maapealse taevariigi pärast rikastega. Võitlus, armutu võitlus maapealse taevariigi sihis, see on meie sõjahüüd. Võitlus rikastega ja nende jumalaga! Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!

Ja oli palju kõrvu, kes seda tahtsid kuulda lageda taeva all sügisese päikese paistel. Läksid mitte ainult Lohk, Käba ja teised töölised, vaid isegi Passelmann ja poodnik Vesiroos, kellele jumal andnud paksema keha kanda kui pikemaks käiguks õigele ristiinimesele soovitav, olgugi et paistab ainult kahvatu sügisepäike. Indrek oli vististi üks viimaseid minejaid siit majust ja seda sellepärast, et ta tahtis minna ühes Kristiga, kes pidi täna aitama levitada lendlehti.

Tema oskavat seda väga hästi: võta kahlakas lehti, poe oma kaaslaste keskel paksemasse rahvamurdu ja viska nad seal äkki üles kõrgele, kus nad lendavad tuule käes laiali ja langevad siis inimestele pihku; ise tee imestunud nägu ja tõtta mõnda langevat lehte püüdma, nagu näeksid teda just praegu esimest korda, sest nõnda ei aima keegi, et sina ise nad viskasidki lendu. Ainult üheskoos ei saavat nad minna, sest tema, Kristi, pidavat minema alguses üksinda. Siiski — seal või seal tänavanurgal, nii ja nii kaua aja pärast nad võiksid kohtuda, jah, seda nad võiksid küll, kui aga Indrek tahaks.

Indrek tahtiski, aga ometi läks asi pisut teisiti kui kavatsetud. Sest kui ta asus teele, tuli talle vastu härra Bõstrõi, mapp kaenlas, ja pidas ta kinni, et mõni sõna vahetada, aga mõnest sai peagi mitu. Indrek oleks ehk ammugi minekut teinud, aga ta ei saanud, sest vanahärra hoidis teda sõna otseses mõttes hõlmast, kuigi ta ise kinnitas iga natukese aja pärast, et ta ei tahtvat teda kuidagi kinni pidada, ainult paar sõna, paar sõbralikku sõna.

„Ja mis see siis teile, nooremehele, teeb, kui te minusuguse vanainimese pärast pisut hilinete,“ rääkis ta. „Te ju ometi võite seda, et kuulate pisut üksiku vanainimese juttu. Sest pange tähele, noormees, vanadus on hoopis midagi muud kui noorus.“

Indrek ootas nüüd, et Bõstrõi hakkab talle seletama vanaduse ja nooruse vahet, kuid selle asemel ta hakkas rääkima unenäost, öeldes: „Näiteks mina: jumal seda teab, kust või millest, aga korraga näen unes suurt laant, selle keskel nagu lagendikku, lagendiku keskel suurt puud. Suurt, suurt puud! No ütelge mulle nüüd, kust võtab vanainimene äkki niisuguse unenäo, kui ta pole näinud mõnda laant juba pool eluiga? Aga nooremalt, kui mõnikord saigi veel laande, siis ei näinud. Mitte ainustki korda! Ja saate aru, see pole see, et näed unes — näed ainult unes ja mäletad seda vaevalt, vaevalt hommikul või ei mäleta hoopis tükkis. Aga nüüd: näen seda laant ja lagendikku ning suurt puud, vist kuuske, selle keskel ning näen, et see puu hakkab millegi pärast tudisema, tuikuma, nii et võib prahvatades langeda, langebki juba ja otse minu pihta. Mul hakkab suur hirm, nii suur, et seisan kui kapsajuurikas külmanud maas — õndsa ema sõnad, tulid mul unes meelde — ning ärkan üles, värinad kehal. Muidugi, kui leidsin enda vaiba alt, mitte laanest, ajas naerma, eriti see kapsajuurikas külmanud maas, ning naeratades uinusingi uuesti, sest ma mõtlesin oma emale. Aga kas usute või mitte, et niipea kui olin uuesti magama jäänud, näen und edasi ja just sellestsamast silmapilgust peale, kus esteks ärgates lõpetasin. Täpi pealt just sealt! Jällegi sama laan, videvik, lagendik, selle keskel suur puu, ainult et esteks oli nagu kuusk, nüüd aga näen selgesti, et kask, pikad nõres oksad ja mõned üksikud, peaaegu rohelised lehed ladvatipul. Kask langeb parajasti ja mina seisan otse ees. Jällegi pöörane hirm ning mina lähen kangeks ja külmaks, nagu jääpurikas katuseräästas. Tahaksin põgeneda langeva puu eest — ei saa oimugi liigutada, tahaksin üles ärgata — võimata! Sest jääpurikad ei ärka kunagi, mõtlesin unes. Mõistate? Jääpurikad ei ärka. Aga kui olin nagu kapsajuurikas külmanud maas, siis ärkasin ja pääsin langeva puu alt. Nüüd aga tuli kask mulle kaela. Esteks tundsin ainult tema nõres oksi. Nojah, mõtlesin, tüvi on juba tublisti längus, nii et lõdvad raod on minu poole ripakil, sellepärast puuduvad nemad mind enne kui tüvi. Tähendab, neile järgnevad jämedad oksad ja alles siis tuleb tüvi, niiöelda kask ise, mõtlesin, muidugi mõista, kõik unes. Jämedad oksad peavad olema juba valusad, arutan edasi, nemad võivad mu purustada, sest olen kõva kui purikas räästas. Aga ometi ei tunnud ma jämedaid oksi, nagu poleks neid kasel olnudki. Ma ei tunnud õieti kaske ennastki, tundsin ainult midagi uimastavat ja rasket, mis oleks nagu minu ümbert kinni võtnud, end minu ümber mässinud, et mind olematuks teha. Mis ma siis nüüd olen? küsin endalt ja vastan: surnud — ning siis jätkan, nagu räägiksin kellegi teisega: härra Bõstrõi, kogu elu olid sa pehme ja paenduv — pange tähele: pehme ja paenduv nagu kabjaraud, aga nüüd oled sa sirge ja kange nagu jääpurikas, sellepärast oled sa surnud. Niipea kui seda saan öeldud, tunnen, et hing jääb kinni ja nõnda ärkangi hirmsa hingeldamisega. Nüüd vaatasin kella, see oli pool kaksteist. Kuidas? mõtlen korraga, pool kaksteist. Aga ma kustutasin ju tule punkt üksteistkümmend. Sündis minu surm siis unes poole tunniga? See ei või olla, sest ma tean kindlasti, et enne laant ja lagendikku nägin ma veel midagi muud pikka ja keerulist unes. Tähendab — kell on jällegi üles keeramata, kell seisab. Ja kui olen teinud peas selle loogilise järelduse, alles siis panen kella kõrva äärde. Muidugi, maha käinud! Juba teist korda olen unustanud ta üles keeramata. Ning nüüd seon mõttes kahekordse kella seismajäämise ning kahekordse unenäo ja ütlen: selles peab midagi olema, selles peab midagi peituma. Pool eluiga pole ma unustanud oma kella ja kogu eluaeg pole ma näinud laant ega langevat puud unes, nüüd sünnivad mõlemad asjad korraga. Ja kähku tõusin ma voodist, ajasin riided kärmesti selga, kraegi panin kaela, lipsu ette ja manšetid kätte, sest — mõtlen ma — inimene peab olema alati korralik, ei ju või teada, mis kusagil või millalgi juhtub. Lõpuks ajan palitu selga ja kalossid jalga ning tõttan raatuse ette vaatama, mis on õige kell, sest ma tahtsin ometi teada, kui kaua ma olin maganud ja und näinud. Ja kas teate, mis oli kell?“ küsis Bõstrõi tähtsa pinevusega, nagu oleks tegemist mingi erilise avastusega. „Kell oli täpselt neli,“ jätkas ta ja võttis ise veel kõvemini Indrekul hõlmast kinni, nagu kardaks ta selle putkupistmist. „Mõistate, kell oli neli. Tähendab, mul oli õigus, kui arvasin, et ma pidin olema maganud kaugelt üle poole tunni. Ja see unenägu, see oli, ütlen ma, kella töö, õigem minu enda töö — miks jätsin ma kella üles keeramata. Niipea kui see jättis tiksumise — ta ripub mul voodi juures seinal, nõnda on tast üksi magades seltsi ja muud seltsi pole mul ju olnud paarkümmend aastat — nii et kui tiksumist enam ei olnud, siis tuli see lai laan oma lagendiku ja puuga, tähendab vaikuse ja kasega, sest kask olen tingimata mina. Ja nõnda surin ma kahekordselt — langesin kui puu ja kõngesin kui kapsa juurikas ja angusin nagu jääpurikas. Ühesõnaga — kukkusin iseendale kaela, mõistate? Kaua kõndisin mööda tühje tänavaid, enne kui läksin koju, sest magama heita ma enam ei tahtnud, kartes näha oma surmaund kolmat korda, mis oleks juba kindel surm, nii et praegugi olen samas riietuses, millega käisin raatuse ees kella vaatamas. Ainult silmadele panin hiljem paar korda peoga külma vett, see on kõik. Mõtlesin õige kord põhjalikult oma elu üle järele ja kas teate, mis otsusele ma tulin? Arvake.“

Aga Indrek ei teadnud midagi arvata, sellepärast jätkas Bõstrõi ise:

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõde ja õigus III - 10
  • Büleklär
  • Tõde ja õigus III - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4399
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1911
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4204
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4379
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1751
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4469
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1801
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4243
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1711
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4488
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1795
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4281
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1800
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4310
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1823
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4303
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1804
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3620
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1486
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4592
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1860
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4484
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1741
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4305
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1849
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4529
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1707
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4382
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1827
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4717
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1436
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4510
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1762
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4287
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1591
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4395
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1848
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4474
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1645
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4288
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1901
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4405
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4352
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1959
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4199
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1801
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4798
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1694
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4520
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1773
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4254
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1687
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4675
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1859
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 327
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 238
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.