Tõde ja õigus III - 08

Süzlärneñ gomumi sanı 4310
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1823
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Aga kui saabus pimedus — ja see saabus õige ruttu, sest oli pilves sügisene päev, — siis olid vaikinud kõik torud, suured ja väiksed, valjud ja vaiksed. Kivitänavail kõmisesid ainult inimeste sammud ja kajas arglik kõnelus, ilma et silm oleks midagi seletanud, sest vabaduse esimeseks üllatavaks tunnuseks oli pilkane pimedus. Tümpa, tümpa, tümpa, tümpa! ja kusagil klirisesid aknaklaasid kildudeks, kusagil purustati, murti, kangutati midagi ja tumedad kogud liikusid sisse ja välja. Tänaval killustusid klaasitükid kõndijate jalge all. Kusagil kõlas õhtupimedusse esimene pauk. Kus lasti, kes laskis, miks lasti, keegi ei teadnud, pisut ainult võpatati ja kõnniti edasi. Soldatid! Ratsanikud! Läbiotsimised! Keegi ei hoolinud, sest kõik tahtsid saada osa vabaduse algusest, mis sündis nii pilkases pimeduses. Valitses mingisugune joobumus ja meelteuimas oleks tahetud kas või võõralgi kõvasti ümbert kinni võtta, et hällida hulga tõugatuna paigast paika, tänavalt tänavale. Soldatite sammude või hobuste kabjaplagina lähenedes hulk voogas tagasi, harunes mitmele poole, komistades, tõugeldes, naerdes, kiljatades, isegi kirudes, aga sellest hoolimata ei kahanenud kõndijate parved, ei vähenenud rahvatung.

Indrek poleks ehk välja tulnudki, aga Kristi otse põles selle esimese vabadusrünnaku järele pimedail tänavail. Isa oli juba lõunast saadik kodunt ära ja emast ei saanud kuidagi kaaslast, pika mangumise peale lubas ta Kristil ainult siis minna, kui ehk Indrek võtaks ta oma hoolde. See tõi Kristile sellise rõõmu, et ta suures ärevuses peaaegu oleks ema silma all kapi kallale karanud ja ta paigast nihutanud ning nõnda otsemat teed Indreku juurde lipanud. Veel tänaval tänas ta jumalat, keda ta oma arvates ei uskunud, et see talle õigel ajal arunatukese pähe andnud ema ja isa petmiseks.

Nõnda siis läksid nad kahekesi mööda kottpimedaid tänavaid, suundudes linnasüdame poole. Nad hoidusid teineteise ligi, nagu kartes muidu kadumist. Ja mida enam nad lähenesid südalinnale, seda lähemale nad teineteisele nihkusid, sest nad sattusid ikka enam ja enam rahvavoolu. Äkki kostis hobukapjade lähenev laksumine. Rahvahulk seisatas, värehtus nagu edasi-tagasi, sosistas: „Dragunid!“ ja tormas täie hooga Indrekule ning Kristile peale. Suure hädaga jõudsid nad ümber pöörduda, et minna summaga kaasa. Aga neid suruti kitsale kõnniteele, paisati alla kuhugi trepile, mis pidi viima mingisse keldriruumi, ja võimata oli sealt enne üles pääseda, kui ratsanikud kuuldusid juba lähedal. Indrek ja Kristi kükitasid trepisügavuses maha ja hoidsid seal kõvasti teineteise ümbert kinni, nagu võiks see millekski kaasa aidata. Aga kui dragunid olid õnnelikult möödas, tõusid Indrek ja Kristi püsti, naersid, võtsid veel tugevamini teineteise ümbert kinni, ronisid pikkamisi trepist üles ja läksid nagu unenäos kahekesi mööda tänavat, püüdes tasa ja targu astuda, et keegi neid ei kuuleks. Aga varsti nad sattusid uuesti rahvavoolu, mis kandis neid siia-sinna, kandis neid klirisevaile klaasitükkidele, mingisugustele muudele asjadele, mis takistasid astumist. Nad kuulsid, et räägiti lõhkumisest, purustamisest, sissemurdmisest, aga neil nagu ei tulnud pähegi küsida, kes lõhub või miks lõhutakse, vaid ennemini tundus loomulikuna, et kui on nii pime ja esimene vabadus, siis ka purustatakse, nii et klaasitükid ja muu rämps vedeleb tänavail, hoia ainult jalad, et neid kuhugi terava otsa puruks ei talla.

Äkki heideti tornidele ja Toompea kõrgeile müüridele ning helkivaile akendele tontlikku valgust, kõik nägid äkki, et heideti. Valgus värises, lehvis, ähvardas nagu kustuda, süstas siis uue hooga õudsel kumal läbi pimeduse, muutus südikamaks, kindlamaks, lõõmavamaks, sulas ühtlaseks vägevaks leegiks, mis tahtis nagu kogu taevaaluse läbipaistvaks teha, ja joonistas kauge mustava öö tagaseinale kõrged majad kõigi nende piirjoonte, katuseharjade, korstnate ja esikülgedega nagu muinasjutulised peletised, aknad veristeks silmadeks peas. Kõik vahtisid silmapilguks nagu kinninaelutatuina, nagu võlutuina. Salk sõdureidki oli unustanud oma kohused ja vahtis kivistununa maagiliselt õudset leekide mängu kõigel, mis ulatus üle teiste. Ja loitva lõõma alaliselt vahelduvas helgis tundus üürikeseks, nagu oleks tornide ja majade kõrgus peadpööritav, peaaegu lõpmatuseni küündiv. Need pole inimeste kätetöö, need pole meie esiisade kokku kantud kantsid ja kivimürakad, vaid hiiglaste töötulemused, uskumatult visa ja tugeva tõu saavutised. Sestsamast aga näis, nagu poleks neid torne ja kantse üldse olemas, nagu poleks minevikku ega ajalugu, on vaid õudselt maagilised leegid ja need oma verivarjundilise helgiga nõiuvad silme ette mineviku ja ajaloo, mis asub neis tornides ja kantsides. Las kustub ainult leekide lõõm, las raugeb viirastuslik helkide mäng, siis kaob ka verine nägemus, mis oleks nagu minevik ja ajalugu, ning hulka ümbritseb jällegi imeline vabadus pilkase pimedusega.

Ootamatult end nähes ülekallatuna ereda, lainetava valgusega, inimesed jahmatasid, ei tundnud endid nagu ära, vaatasid imestunult ümber ning üksteisele otsa.

„Kusagil põleb,“ lausus keegi.

„Tuli, tulekahi,“ ütles Indrek tasakesi Kristile, omal õudusevärin kehas.

„Tuli, tulekahi,“ kordas Kristi vastukajana ja Indrek tundis, kuis ta võpatas kogu kehast, sest ikka veel nad hoidsid teineteise ümbert kinni, nagu valitseks nende ümber alles pimedus.

Aga nagu teistest, samuti lahtus ka neist hiljutine uim, ja kui nad pöördusid ümber, et minna ühes rahvasummaga otsima, mis siis õieti nii valgelt põleb, nägid nad purustatud aknaid, sissemurtud uksi, klaasikilde, raamipulki, valgeid karpe, mis lömaks tallatud, poriseid pabereid, mingisuguseid riidetükke ja igasugust prahti, mis vedeles inimeste jalge all, ja nad taipasid äkki, mis on sündinud, ning joobumuse asemele tükkis jubedus. Lageda platsi äärde jõudnud, kus oli nii hea vaadelda praksuvate ja mühisevate leekide heitlust, Kristi lausus nagu endamisi:

„Tähendab, nõnda tuleb vabadus. Nõnda tuleb see, mis tulema pidi.“

Kui Indrek midagi ei öelnud, ainult seisis ja vaatles, pöördes lõpuks silmad kõrgete tornide ja majade poole, mis kurdusid verevalt helkivas kumas, nihkus Kristi talle lähemale, teda puutudes, ja küsis tasakesi, nagu pettunud ekstaasis:

„Kas vabadus tuleb ikka nõnda?“

„Ma ei tea,“ vastas Indrek. „Ma näen esimest korda tema tulekut.“

Tükk aega nad seisid nagu unustuses teineteise kõrval, ilma et oleksid märganud, mis nende ümber sündis või mis räägiti. Viimaks ütles Indrek:

„Kodu, Vargamäel, käisime sügisel pimedate õhtutega ühtepuhku vaatamas, kas ehk ei paista kusagil kauget tulekuma. Ja igakord, kui ta kusagil paistis, mõnel õhtul isegi kahes, kolmes kohas, läks isa tahakambri ja palvetas.“

„Tähendab, teie isa oli vaga?“ imestus Kristi.

„Vaga ja kuri,“ vastas Indrek. „Ja nüüd mõtlen ma: kes peaks küll selle tulekuma pärast palvetama? Ta on ju küll suur, aga ega ta Vargamäele ikka paista, nii et minu isa teaks palvetada.“

Jälle seisid nad natukene aega vaikides, kuni Indrek jätkas:

„Minu isa oli kuri ja kõik arvasid, see tuleb suurest vagadusest. Aga ka see, kes täna teatrile tule otsa pani, peab olema kuri. On ta ka vaga? see huvitab mind.“

„Te arvate, et mõni palvevend?“ küsis Kristi imestunult.

„Ma ei arva midagi, ma küsin ainult,“ vastas Indrek. „Te näete ju, kuidas see tuli põleb, ja te nägite ka, mis oli kaupluste akendega. Mind huvitab — on see kõik vagadusest, s. t. usust, või on see muidu ja kui see on muidu, siis küsin ma: mis on inimesel sest kasu, et ta pole vaga, kui ta jääb ikkagi kurjaks? Veel enam: mis on vabadusest kasu, kui inimene on kuri? Minu isa oli Vargamäel vaba, ta oli seal vabam, kui mina kunagi tänini olen olnud, aga kasu polnud sellest ei temale endale ega meile. Ja nüüd mõtlen ma: kas tõesti on mujal ilmas samuti nagu oli meil Vargamäel? Kas tõesti polegi paremat? Teate, preili,“ — esimest korda ütles Indrek Kristile selle sõna — „nõnda mõelda teeb kurvaks, teeb hirmus kurvaks. Olen päris kindel, et oleksin ma praegu üksinda, siis istuksin siia remmelga juurikale ja võib-olla nutaksin, nõnda oleks kergem. Kui olin alles väikene poiss ja kui polnud mõnikord mingit lohutust, siis nutt aitas ometi pisut…“

Aga kuna Indrek siin tulepaistel sattus rääkima oma lapsepõlvest, ei pannud ta tähelegi, mis sündis Kristiga tema kõrval. Alles siis, kui see millegi pärast nuuskas imelikult kõvasti nina, pöördus ta tema poole ja nägi, et ta pühib silmi.

„On juba mööda,“ ütles ta naeratades, kui nägi Indreku pilku. „Tuli ja läks.“

„Me lähme jaburaks siin tule paistel ja kõigi nende kumade käes,“ ütles Indrek, „parem katsume, et koju saame.“

„Katsume pealegi,“ oli ka Kristi nõus ja silmnäos ümber alles kõrgelt-kõrgelt loitva lõõma hakkasid nad minema, vahtides pöördunud peadega helendavat tuld, nagu oleks neil ometi kahju temast lahkuda või nagu tahaksid nad ta omale igaveseks meelde panna. Kaugemale jõudnud, kuhu tulekuma ulatus ainult vaevalt märgatava väriseva helgina, nad lähenesid kõndides teineteisele uuesti ning sammusid vaikselt ja nagu alistunult kodu poole.

„Nii siis on see,“ lausus Kristi mõttes.

„Nii see nähtavasti on,“ kinnitas Indrek.


XII.
Järgmisel päeval oli linn nagu palverändureid täis. Ka kõige kaugemaist agulinurkadest rühkisid inimesed, vanad ja noored, terved ja vigased, kuuljad-nägijad ja ka poolpimedad kurdid südalinna poole, sest eile oli paistnud sealt suur valgus ja oli kuulda olnud valjut paugutamist. Kes olid varasemad, need nägid veel tänavate koristamist igasugusest purust, nägid lõhutud ja segipaisatud kaupluste omanikkude murelikke nägusid ja nägid isegi seda, kuidas mehed tulid laudade, naelte ja vasaratega ning tagusid aknaid kinni, aga hilisemad ei näinud õieti mitte midagi, sest siis olid tänavad juba puhtad ning akende ees lauad, mille taha oli võimata otsustada, kas aknad terved või purustatud. Nõnda olid nad peaaegu jumalamuidu pika ja vaevalise teekonna mööda poriseid tänavaid ette võtnud, ja et üldse midagi oma vaevast saada, tegid nad juttu tuttavate kui ka võõrastega olukorraga tutvumiseks. Aga peaaegu tundus praegu nõnda, nagu polekski linnas enam võõraid inimesi, vaid kõik on aina kui mitte just sõbrad, siis lähedased tuttavad, sest kõik ajasid enestevahel juttu, kõik arutasid üht ja sama: eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. Äkki olid nagu kõigil ühised huvid, rahvuse ja seltskondlikkude kihtide peale vaatamata, nii et üksainus öö pimedat vabadust oli teinud nagu hiiglatöö, millega polnud hakkama saanud sajandid.

Ainult ratsanikud, kes klobistasid oma ratsude raskete kabjaraudadega vahetevahel mööda tänavakive, ei peatunud ega võtnud üldisest arutamisest osa, need mitte. Ennemini takistasid nad teistegi kõnelust, sundides neid liikuma, nagu arvaksid nad, et ka päise päeva ajal võiks mõni eit või taat, mõni poiss või plika, mõni kaabu- või kokardikandja hakata akende lõhkumist jätkama.

„Nüüdu mul mehed platsis, püssid seljas, aga kus olid eile õhtul, kui lõhuti,“ tähendas üks eit ratsanikkude kohta.

„Eile õhtul,“ sosistas teine eit esimest nagu vaigistades, „eile õhtul ta ise oligi ju see lõhkuja.“

„Ä’ä a’a hullujuttu,“ pistis kolmas oma nina ligi. „Ah nemad ise olidki? Kust sa seda kuulsid?“

„Näe, esteks ju räägiti siin, see pikk vanameeski seal kuulas pealt. Sest kes siis muu seda tegi, ikka politsei ja nemad, kõik ühes mestis. Sellepärast polnudki takistajat ega kedagi. Ise, mis ise, ei keegi muu, et siis oleks hea rahva peale ajada, et näe, mis rahvas teeb, kui tal on vabadus.“

Aga teises paigas kinnitas keegi vanamees oma kaaslastele:

„Saksad, mis saksad! Nüüd käivad ja vaatavad, kas poisid oma töö hästi teind. Neile oli seda tarvis, ainult neile, sest nemad tahavad keisrile näidata, mis eestlane ja liht rahvas kohe teeb, kui ta saab natukenegi vabaduse otsa peale. Nüüd on nende arvates muidugi supp paras soe, et Peterburis keisrile ette kanda. Lõmpsi, keisrike, kui tahad, ütlevad nad, see sööm on eestlase solgitud. Ning keisril pole muud kui vinnab aga kasakaid, niipalju kui saksad iganes soovivad, et aga orjaaeg kestaks edasi. Ärgu tulgu nad minule puru silma ajama, mina nende krutskid tunnen, olen ise mõisat orjanud.“

„Ega neid, raipeid, küll uskuda või, nemad saavad iga tükiga hakkama,“ arvas ka teine.

„Miks nad siis ei saa,“ kinnitas esimene ja hakkas jutustama mingit igivana lugu sellest ja sellest parunist ning sellest ja sellest krahvist, mis see ja see teinud ning mis see ja see rääkinud.

„Noh, eks mul ei olnud õigus, kui hiljuti ütlesin, et üle võtma hakkame ikka lõbumajadest ja monopolist peale,“ irvitas Viljasoo nina kirtsutades Indrekule, kes ka oli tulnud päevavalgel uuesti öösiste sündmuste jälgi vaatama. „Minu raamatuid ei taha keegi. Aga tüdrukud ja viin, need on kõigil meeles, just nagu oleks kõik tsensorid.“

italki
„See on ju viha pärast,“ ütles Indrek nagu vastu vaieldes.

„Ärge olge nii kindel, et viha pärast,“ kirtsutas Viljasoo nina. „Kui mees naist peksab, siis ei tea kunagi, kus lõpeb ta viha ja kus algab armastus. Viha tulebki sellest, et armastab, sest mis tal muidu temaga tegemist. Mis nad neist monopolidest ja lõbumajadest tahavad, kui nad neid ei armasta. Armastavad, see on see asi, aga minu raamatuid ei armasta.“

Kahekesi üheskoos nad läksid „Rahva Sõbra“ toimetusse, et sealt midagi lähemat kuulda, seisukorrale selgitust saada. Aga juba ukse taha kostis, et siingi pole kuigi palju selgust, vaid aina seletatakse, ja enamasti teevad seda ikka Joosua ning Sillamäe, sest nende hääled on kuulda.

„Noh, hea küll, monopolist ma saan aru,“ rääkis Sillamäe, „peksa puruks, et teistel poleks juua, iseendale võid ikkagi tasapisi sorokunni hõlma torgata.“

„Ei torka õige revolutsionäär kunagi,“ hüüdis Joosua.

„Õige muidugi ehk mitte,“ vastas Sillamäe, „aga paljuke neid õigeid on. Noh, ja edasi — lõbumajad? Kuidas seisavad need õige revolutsionääriga ühenduses?“ küsis Sillamäe.

„Need on kodanlise seltskonna mädapaised,“ seletas Joosua.

„Ja õige revolutsionäär peab need esimeseks lahti torkama, mis?“ ütles Sillamäe. „Aga miks ta laseb siis mäda laiali joosta, s. t. tüdrukud. Arvad sina, et asi on sellega kõik korras või parem, kui lähed peksad lõbumaja uksed, aknad sisse või pistad talle tule otsa, nii et ühes temaga uurgab tuhaks ka mõni teine maja?“

„See on juba revolutsioonis paratamatu, et rahva viha…“

„A-a!“ karjus Sillamäe võidurõõmsalt vahele. „Rahva viha! See on teine asi! Aga sel pole ju õige revolutsiooni või revolutsionääriga midagi tegemist. See on otse selle vastand! Rahva viha tõukab iga revolutsiooni õigelt teelt kõrvale ja õige revolutsionäär ei või sinna midagi parata. Õige revolutsionäär on võimetu. Ja sellepärast muutub tema õigegi tegu mõttetuks.“

„Kuis nii mõttetuks?“ karjus Joosua Sillamäele vastu.

„Miks siis mitte,“ vastas see samuti. „Hea küll, ütleme, tahtsid sõjariistu saada…“

„Jäta mind rahule, mina ei tahtnud midagi,“ karjus Joosua närvlikult.

„Muidugi tahtsid ühes teiste ülevõtjatega,“ vastas Sillamäe, „sest mis sa siis muidu vaidled.“

„Ei tahtnud!“ kinnitas Joosua.

„Tähendab, mul on õigus?“ küsis Sillamäe.

„Miks siis sinul on korraga sellepärast õigus?“ küsis Joosua ja pöördus toolil ümber, visanud juuksesalgud üle pea, omal nägu helendavalt punane, mis tõendas sisemist andumust ja ärritust.

„Aga muidugi on õigus, kui sina ütled korraga, et ei sina ega sinu mõttevennad pole tahtnud sõjariistu röövida, vaid see oli ainult mõni juhuslik samm, nagu oleks tegemist rahva vihaga,“ seletas Sillamäe.

„Ära luuleta mulle suhu sõnu, mida ma pole rääkinud, ega pähe mõtteid, mida seal pole olemas. Kordan sulle uuesti: minu arvates oli loogiline konfiskeerida kauplustest sõjariistad, aga mitte mina pole seda ei mõelnud, kavatsenud ega tahtnud. Saad sa sellest aru või ei saa?“

„Ahaa! Mõistan!“ hüüdis Sillamäe nöökavalt. „Sina võtsid teiste targa mõtte tagant järele omaks ja kaitsed teda, mängid advokaati, kui neid endid pole kohal.“ Joosua viskas siinkohal lootusetult oma käsi taeva poole ja kohendas järsust liigutusest silmile langenud juukseid, kuna Sillamäe jätkas, nagu ei puutuks see toiming põrmugi temasse: „Hea küll! Võtame selle arvesse. Tähendab, mitte sina, vaid need teised läksid, peksid kõigi silma all kaupluseaknad sisse ja konfiskeerisid sealt“ ta rõhutas eriliselt konfiskeerisid — „konfiskeerisid mõne revolvriplõksu ja püssitortsu…“

„Miks siis kohe plõksu ja tortsu?“ küsis Joosua haavunult.

„Lihtsalt sellepärast, et kaupluses midagi paremat ei olnud, ei võinudki olla. Või arvad sina, et meie kauplustes seisavad vintpüssid ja kuulipildujad laos? Mõni kiirlaskja suurtükk ehk ka, mis? Ühesõnaga — haavlipüssitortsud ja väiksed revolvriplõksud, millega mõnekümne sammu tagant Oleviste kirikulegi pihta ei saa või kuigi saad, siis kuul ei jookse kasukastki läbi. See oli see saak. Aga akna pidi ometi ära lõhkuma, nii et iga kaabakaski võis näha, kuidas peab aknaid lõhkuma, kui on pimedus ja vabadus, niiöelda pime vabadus. Ja nõnda siis purunesidki teised aknad hoopis teissuguste kaupluste ees ja sealt võeti varustus, sõjavarustus — mõni uus ülikond, uued mansetid, kõrged kraed, sest võitlusse minnakse ikka paraadmundris, eks?“

„Sul on tagantjärele hea ironiseerida,“ ütles Joosua, „aga mis siis sina ise oleksid selle asemel teinud?“

„Minusse see ei puutu, sest mina pole revolutsionäär,“ vastas Sillamäe, „aga võib olla, selle asemel“ — ta toonitas neid sõnu eriliselt — „selle asemel ma poleks üldse midagi teinud. Muidugi, kui saadud sõjariistu mõeldakse rahuliku elaniku vastu tarvitusele võtta, et temalt veel midagi konfiskeerida“ — eriline toonitus — „siis muidugi on ka igal revolvriplõksul ja püssitortsul oma kaal, aga kas tasub see seda meeleolu muutust, mis niisugused konfiskeerimised endaga kaasa toovad, selles on kogu küsimus. Te peletate kodanlase enne ära, kui ta on aidanud teil poliitilised vabadused kätte võita, selles on asi. Te olete nõnda varsti üksinda ja siis on fiasko — paratamatult. Tasub seda mõni muidu saadud revolver või haavlipüss, millega võib minna küll tetri laskma, mitte aga soldati vastu?“

„Kodanlase meeleolu pärast ei maksa muretseda,“ ütles nüüd Viljasoo nina kirtsutades vahele, „küll valitsus hoolitseb selle eest.“

„Väga õige,“ hüüdis ka Joosua, „sest pole ju eluilmas karta, et vene valitsus oskaks kodanlased üle meelitada oma poole, nii et proletariaat jääks täna-homme üksinda ja et teda võiks vastu seina suruda.“

„Nii et konfiskeerime rahulikult edasi,“ rääkis Sillamäe nöökavalt, „ja kui neetud kodanlane taganeb hirmuga tsaari selja taha, siis sandarm küüdib ta sealt täie hooga proletariaadi rüppe tagasi. Tähendab, meie lootus on tsarismi rumaluses, eks?“

„Kui tahad, siis nõnda,“ oli Joosua nõus.

„Ei, kulla vennas,“ ütles Sillamäe nüüd tõsiselt. „Teise rumalus on halb trööst meile. Aga mis siis, kui see teine pole korraga nii rumal, nagu meie arvame?… Nojah, muidugi, meie lähme ühes venelastega, meil enestelgi on ju vene pead otsas ja vene pea on juba ammugi laulnud laulu vene omapärasustest, et nii ja naa, aga meie kõnnime oma teed, ne Jevroopoi protoorennuju tropuu. Sellepärast siis — neetud kodanlast pole vaja, astume kohe proletariaadi riiki. Arusaadav, eks?“

„Aga ajad on ju tõepoolest teised kui prantsuse revolutsiooni ajal,“ ütles Viljasoo.

„Arvate, et teised?“ küsis Sillamäe. „Mina ei arva seda mitte, aga mida ma kardan, see on — et meie oma kapsad veel sööme, olgu nad nii hapud kui tahes.“

„Ohoh!“ hüüdis Joosua pilkavalt. „Äkki meie! Ah teie ka? Kuule imet!“

„Just nii!“ kinnitas Sillamäe. „Meie ka: mina, Kuru ja kõik teised siin, meie sööme kaasa. Sest ka meie oleme revolutsiooni poolt, meie kõik!“

„Näe hullu! Kae kurja!“ ironiseeris Joosua edasi. „Korraga revolutsiooni poolt! Aga sealjuures arvad, et revolutsiooni võib teha paljakäsi. Kuid mina ütlen: revolutsioonid idanevad ainult veres.“

„Ära muretse, veri tuleb niikuinii, aga miks siis just meie peame tema valajad olema,“ vastas Sillamäe.

„Meie!“ hüüdis Joosua ärritatult. „Aina meie ja meie! Kes kurat on see meie? Kas meie põmmutasime jaanuaris talvepalee ees? Kas meie põmmutasime Tallinna tänavail? Kas meie töötasime tääkidega sadamas? Kuulume siis meie nende hulka, kes valasid seal verd? Jäta ükskord oma meie!“

„Miks sa nii hirmus karjud?“ küsis Sillamäe Joosualt. „Ma kuulen ju vähemaltki…“

„Sa ise karjud veel hullemalt!“ hüüdis Joosua vastu.

„Ei,“ vastas see, end rahule sundides. „Hea küll, kui meie sulle ei meeldi, siis ütleme teie…“

„Käi kuradile oma meie ja teiega,“ vastas Joosua.

„Noh, siis nemad,“ ajas Sillamäe nagu tüütu kärbes. „Nemad valasid verd. Õige! Aga kas siis meie ise või teie ise või nemad ise selleks kaasa ei aidanud?“

„Nemad ise muidugi aitasid!“ pistis Joosua vahele. „Nad provotseerisid!“

„Aga siin nad ei provotseerinud ju, siin tuli verevalamine ilma selleta,“ ütles Sillamäe.

„Miks siis mitte?“ küsis Joosua. „Milleks siis need soldatid püssidega? Kas see polnud provokaatorlik väljakutse töölishulgale? Käputäis soldateid nii hulga tööliste vastu, mis see on, kui mitte provokatsioon? Iseasi, kui soldateid oleks olnud rohkem ja kui neil oleks olnud kuulipildujad ja suurtükid, aga polnud ju.“

„Milleks siis seda, kui jätkus püssidest?“ küsis Sillamäe.

„Et poleks provokatsiooni, selleks,“ vastas Joosua. „Et igaüks mõistaks ilma seletuse ja hoiatuseta: asi on tõsine, ära mine oma nina kõrvetama.“

„Aga seda nad ütlesid meile vähemagagi,“ seletas Sillamäe.

„Jälle meile,“ urises Joosua. „Ega meie verd seal valatud. Meie muidugi oleksime teadnud, et ära mine palja käega, kui teisel on vintpüss, aga…“

„Aga need, kes läksid, need ei teadnud seda, mis? Ja need, kes teisi taga kihutasid, need ka ei teadnud, mis? Kes siis lollid on, meie, minejad, kihutajad või laskjad?“

„Kui nõnda rääkida, siis ei saa olla ühtegi revolutsiooni,“ ütles Joosua.

„Ei,“ vastas Sillamäe, „vaid kui lugu on nõnda, siis ei leia mina mingit provokatsiooni, ehk kui leian, siis eneste pool, sest meie, olles paljakäsi, provotseerime soldateid eneste pihta laskma, et siis pärast tühje sõnu teha.“

„Mine ütle seda politseimeistrile, kes juhatas laskmist, ning sul on kroonupaiuk või mõni lint kindel,“ ütles Joosua põlglikult, nagu oleks ta kokku puutunud mõne määriva asjaga.

„Ei, mu armas ametivend,“ vastas Sillamäe, „lint ja paiuk kuluvad politseimeistrile ära, sest oma jala eest on ta seda väärt. Aga veel enam kulus talle see purustatud jalaluu ära ja see on ainuke asi, millest mina aru saan. Kui võitlus, siis võitlus! Aga paljakäsi inimesi tulle kihutada, see on paremal korral ainult lollus.“

„Ja halvemal korral?“ küsis Joosua.

„Halvemal korral?“ küsis Sillamäe vastu ja jätkas siis: „Ma juba ütlesin — provokatsioon või harilik vene sõda, kus liha saadetakse masina vastu, mis töötab dünamiidi, terase ja nikliga. Nägid isegi, mis sündis kaugel idas — Portsmouthi rahu! Ja meie saame samasuguse rahu, kui me ei oska panna dünamiidi vastu dünamiiti ja terase vastu terast, vaid ajame elava liha ja vere.“

„Nõnda pole ükski revolutsioon võimalik,“ ütles Viljasoo omalt poolt.

„Siis ärge rääkige mulle provokatsioonist,“ vastas Sillamäe, „minge rääkige seal, kus teid ustakse. Ei saa te muidu oma revolutsiooni teostada, kui peate laskma verd valada, siis jumal teiega, voolaku veri, aga jätke vähemalt mind rahu oma süüdistustega. Võitlus on võitlus! Kes ründavad kindlust, ärgu lugegu langejaid ning ärgu tehku etteheiteid kindluse kaitsjaile.“

Sellega ehk olekski vaidlus lõppenud või vähemalt seks korraks soiku jäänud, aga nüüd arvas Kuru heaks omalt poolt Sillamäele tähendada:

„Sina oled pisut naljakas oma loogikaga. Kui asuda sinu seisukohale, siis olid kristlased ise selles süüdi, et neid Roomas taga kiusati, mis? Siis olid nemad ise need tõsised tagakiusajad, mitte paganad? Aga siis on ju ka lammas ise süüdi, kui hunt ta nahka paneb, eks? Ning kui ta katsub hundi eest surmahirmus põgeneda, siis on see paljas provokatsioon, et ärritada hunti end taga ajama, sest lammas peaks ometi teadma, et ta hundi eest kuhugi ei saa ja sellepärast ei tohiks ta oma jooksuga hakata hunti provotseerima, ega?“

Kõik ootasid Sillamäe vastust; Joosua viskas äkilise hooga juuksed üle pea ja Viljasoo kirtsutas nina.

„Jätame selle kristlase ja pagana ning hundi ja lamba kõrvutamise,“ ütles Sillamäe, „meie pole enam kellegi kristlased ja…“

„Mina olen kristlane!“ hüüdis Kuru.

„Käid lauakirikus ka?“ küsis Sillamäe.

„Viimasel kümnel aastal pole käinud,“ vastas Kuru.

„Noh, näed,“ ütles Sillamäe, „niisukene kristlane olen minagi. Aga see pole see! Sellepärast, jätame kristlase ja pagana, sest üks pole me enam ja teiseks pole me veel õieti saanud. Mis teame nendest? Ainult niipalju, et vana roomlane tahtis tegelikult kuugistada kogu maailma, sest muidu ei tunnud ta end õnnelikuna, ja vana kristlane pidi maksku mis maksab sööma inimese liha ja jooma ta verd, sest muidu ei saanud ta kuidagi õndsaks. Kumb suurem oinas või kumb suurem hunt, ei mina tea. Pealegi Kristus lükkas ise oma käega ümber rahavahetajate lauad, andis piitsa ja needis viigipuu, nii et see kuivas, kui sel polnud vilja, mida oleks võinud konfiskeerida või eksproprieerida.“ Viimaseid sõnu hääldas Sillamäe silp silbilt ja lisas siis juurde: „Räägib see nii väga tallekese meelest? Aga pange tähele: vanad kristlased ei hoolinud surnuistki, isegi need ajasid nad uuesti jalule, kuigi neil oli juba teise ilma lehk küljes. Niisugust vägivalda ei tarvitanud ükski pagan kogu Rooma riigis oma kaasinimeste vastu, olid need kristlased või paganad. Ja mina usun, et kristlaste ja roomlaste vahel polnudki muud tüli, kui et ühed tahtsid maailma-revolutsiooni kaudu ka surnute üle käskida, kuna teised leppisid ainult elavatega.“

„Mis puutub see siia?“ küsis Joosua. „Mis puutub see asjasse?“

„Ei mina tea, mis see asjasse puutub,“ vastas Sillamäe, „küsi seda Kurult, tema on sinule lähemal kui minule.“

Ja nüüd algaski sellest, kuis ning mis puutub see asjasse, et vanad kristlased äratasid surnuid üles.

XIII.
Aga seletamist ja vaidlust polnud mitte ainult „Rahva Sõbra“ toimetuses, vaid kõigis toimetusis ja kõigis majus ja paigus, kus sattus kokku vähemalt kaks inimest. Neil päevil juhtus isegi nõnda, et üksikud inimesed, eriti vanemad, hakkasid iseendaga valjult rääkima, kui ei leidnud kaasrääkijat. Lähed mööda tänavat ja kuuled, et keegi ütleb äkki vaidlevalt: „Ei noh, see ei või olla, see ei või olla“ või kinnitab veendunult: „Just nii, just nii, teisiti see olla ei või,“ ning vaatad uudishimulikult tagasi, et kes need seal nii valjult arutavad sassi läinud ilmaasju, aga ei ole kedagi olemas peale üksiku vanamehe, kes vehib kätega ja mõistab millegi üle kohut. Oli nagu vana muistne aeg tagasi pöördunud, kus draamades esinesid suured ja rasked monoloogid, mis nõudsid näitlejalt rohkem vaimu- ja andepingutust kui kõik kahe- ja kolmekõned kokku. Sest draamas ei tahtnud keegi uskuda, et inimene võib iseendaga kõnelda, kuna aga tänaval uskusid seda kohe kõik, niipea kui keegi nägi üksikõnelejat. Nõnda olid need osad elus palju kergemad mängida kui näitelaval.

Samuti, kui keegi oleks kirjutanud näidendi, kus sajad või tuhanded oleksid mänginud tumma ja ainult üks või kaks oleksid kõnelnud tundide kaupa, siis oleksid kõik karjunud juba veerand- või poole tunni pärast, et see pole tõenäolik, see pole loomulik, aga nüüd võis näha inimhulki umbseis ruumes ja ka lageda taeva all, isegi sügisese vihma käes, jalge all pori, kes kuulasid kõnelejaid kas või päevad otsa, ööd läbi ja ühelgi ei kerkinud kordagi küsimust, on see loomulik või loomuvastane. Aeg oli niisugune, et tegi ebaloomuliku loomulikuks, ilma et ühelgi oleks tulnud pähe küsida, miks on see nõnda.

Oli pööraselt veetlev ja ahvatlev rühkida kuhugi koosolekule, mis oli võimude poolt keelatud, aga mis oli siiski lubatud, sest ei juletud millegi pärast keeldust maksma panna. Lihtsalt ei juletud! Ühendused olid katkestatud, kõik kobasid käsikaudu, nagu oleksid riigivõimu silmad ja kõrvad kaotanud nägemise ja kuulmise. Selle eest aga nägi ja kuulis rahvas mitmevõrdselt ja pimestatud ning tummastatud võimud pugesid peitu, hoides kramplikult sõjariistu peos. Isegi Otstaavel, see sootuks kõrvaline lüli riigivõimus, tuli tänaval Indrekule vastu kössis, pea ülestõstetud palitukraesse tõmmatud, nagu häbeneks või kardaks ta midagi.

„Lähme koosolekule,“ kutsus Indrek teda.

„Pole aega,“ ütles see, kuid lisas kohe juurde: „Meie mees ärgu näidaku nüüd parem nägugi. Soovitan ka sinul mitte minna. Meie vana oli öelnud, et mõni teab, millega see kõik lõpeb. Ja temal on asjast aimu.“

„Millest?“ küsis Indrek.

„Vana öelnud nimelt, et kui kaks pulli ülevõimu pärast pusklevad, siis võib mõni kolmas sarvede vahele sattuda.“

„Sellest ei saa ma põrmugi targemaks,“ ütles Indrek avameelselt.

„See tähendab, et kui kindral ja kuberner kaklevad — derutsa, — siis võib rahvas kannatada. Sest ega siis need mehed ometi inimestega rehkenda. Sobstvennõi prestiž i karjeera, vsjo drugoje trõn-travaa! Samuti nagu need teisedki vennad seal, ütleb meie vana, — üks pood ees või taga, üks puhtaks riisutud inimene vähem või rohkem, mis see loeb.“

„Nii et sina arvad, et…“

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõde ja õigus III - 09
  • Büleklär
  • Tõde ja õigus III - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4399
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1911
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4204
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4379
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1751
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4469
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1801
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4243
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1711
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4488
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1795
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4281
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1800
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4310
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1823
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4303
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1804
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3620
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1486
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4592
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1860
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4484
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1741
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4305
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1849
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4529
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1707
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4382
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1827
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4717
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1436
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4510
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1762
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4287
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1591
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4395
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1848
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4474
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1645
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4288
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1901
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4405
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4352
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1959
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4199
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1801
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4798
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1694
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4520
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1773
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4254
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1687
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4675
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1859
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 327
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 238
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.