Tõde ja õigus III - 07

Süzlärneñ gomumi sanı 4281
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1800
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Aga poodnik polnud ainuke väitleja, ainuke küsija. Kõik väitlesid, kõik küsisid, igaüks oma arusaamise kohaselt. Isegi raamatud, mida Indrek päevade ja nädalate kaupa lugenud, aina väitlesid, aina küsisid ja sihtisid ning juhtisid sinnapoole, et kõik, mis olemas, peab kaduma, peab varem või hiljem kokku langema, sest ta on läinud ajast ja arust, on saanud minevikuks. Päevpäevalt lehed ei teinudki muud kui teatasid, kus kõneldud, kus miitingut või mingit ülemaalist kongressi peetud uue nõudmiseks, kus streigitud, segadust sünnitatud, lõhutud, võimudele vastu hakatud, politseinikku peksetud, sandarm tapetud või midagi muud erakordset toimetatud, mis sihitud maksva korra vastu. See sõi pikkamisi meelerahu, hävitas tasakaalu. Ei tahtnud lõpuks keegi enam midagi õieti teha, ei tahtnud kavatseda ega pikema aja peale midagi ette võtta, sest kõik olid kuidagi erevil, nagu lennus. Aina oleks kõndinud paigast paika, seisatanud siin tänavanurgal, kuulatanud teisel, kus kaks kolm inimest ninapidi koos, vaadanud ratsanikkude liikumist, mis toob majade vahele kapjade plagina kõleda kaja, astunud kuhugi sisse, et ajada mõni sõna juttu, kuulda uudiseid ning uuesti välja.

Isegi loodus oli nagu kaotanud tasakaalu. Alles paar päeva tagasi teatasid lehed maasikaõitest ja maasikaist, mis valminud sügissoojuses, kui äkki leiad hommikul värske, puhta, helevalge ja kerge, nagu udusulise lume. Teda on langenud igale poole — katusele, korstnaservadele, kolletanud puulehtedele, postide otsa, aedadele, põõsastele, rohule, tänavakividele, kõnniteedele, kust ta kõrvaldatakse luudadega. Oled üllatatud, isegi nagu erutatud, ajad ruttu riided selga, tõttad välja, et kõndida selle helendava ime keskel, tunda tema karget hingust, aga sa pole jõudnud õieti veel mõnutsema hakatagi, kui kõik tuhmub, vesistub, poristub ja ainult veel kusagil põhjapoolse katusekallaku kättesaamatus kõrguses näed seda, mille pärast tõttasid tänavale. Isegi seal pole tal pikka iga, sest päike tõuseb kõrgemale ja katusetorud hakkavad sorisema igavat sügiselaulu. Läind! Kõik on möödas! Võid minna uuesti tülpinult koju või tallata rahutult poriseil tänavail, nagu teed seda ehk homme ja tunahommegi.

Kui astuda „Rahva Sõbra“ toimetusse — ja sinna kui ka teiste lehtede toimetusisse astuvad nii paljud päevpäevalt — siis vastatakse seal harjunud kombel: „Eks näe, mis toovad homsed pealinnalehed. Aga liigub, liigub.“ Ja nad krabistavad oma tänaste pealinnalehtede kallal, loevad, arutavad, tõlgivad või kirjutavad muidu ja kiruvad nagu ühest suust: „Siin ta nüüd on! Hea tükk, hea mõte, aga kirjutada ei saa, tsensor ei luba, tõmbab maha. Ei maksa paberit määridagi, teda asjata raisata. Peremehe varandusest kahju.“

„Kes ütleb, et see on peremehe varandus?“ küsib Joosua, see kollakate lokkidega, kes kaldub päevpäevalt aina pahemale poole. „Kui kõik hakkavad üle võtma, siis võtame meie ka. Üldine kommuuna, sest selleks ta lõpuks läheb ometi.“

„Ei, va vennas,“ vastab talle teise laua äärest eraomanduse kaitsja Sillamäe, „neid päivi sa niipea ei näe. Enne tuleb kodanline revolutsioon, mis annab isiklise vabaduse ja kui pursuid selle kõigile kindlustanud, alles siis hakkame kommuuna poole tüürima.“

„Sa arvad, et kõik läheb nagu Prantsusmaal?“ küsis Joosua.

„Kõik läheb, nagu on läinud igal pool,“ vastas Sillamäe suure veendumusega, sest tema pidas end ajaloos väga tugevaks. „Ajalooseadused on kõikjal needsamad.“

„Seda muidugi,“ oli Joosua nõus. „Seadused on needsamad, aga, kulla-vend, seadustest astutakse ju igapäev üle, meie isegi astume. Kirume tsensori ja kus saame, teeme talle ninanipsu. Sul endalgi varastati lahtise akna kaudu uus ülikond peaaegu seljast ära.“

„See on teine asi, sest ma olin niiöelda pidutujus ja aken jäi lahti,“ vastas Sillamäe.

„Ja sa arvad, et kogu rahvas, ütleme, kümme, viiskümmend, kas või sada miljonit ei või sattuda pidutujusse, mis? Sa unustad massipsühholoogia.“

„Ja sina arvad, et kogu rahvas, see sinu viiskümmend, sada või tuhat miljonit ronib teise viiekümne, tuhande või biljoni aknast sisse, kui see magab pidutujus, ning varastab sada või triljon miljonit ülikonda?“ küsis Sillamäe.

„Miks mitte,“ vastas Joosua. „Üks miljon magab pidutujus ja teine miljon ronib pidutujus aknast sisse ning asutab füsiokratismi, kapitalismi või lihtsalt kommunismi.“

„Kõige lihtsam, kui anarhismi,“ ütles Sillamäe.

„Miks siis kohe anarhismi?“ küsis Joosua tõsiselt.

„Kuis siis mitte anarhism, kui miljardid ronivad teiste miljardite akendest sisse ja varastavad nende püksid, nii et mõni „Rahva Sõbra“ toimetuseliigegi peab püksata ilmuma toimetusse.“

„Kaks märkust, ainult kaks märkust sulle, armas ametivend,“ vastas Joosua. „Esiteks — esimene miljard on juba ammugi teisel miljardil võtnud mitte ainult püksid ja saapad jalast, vaid ka kuue seljast ja temal on sellepärast mitmed püksid, mitmed saapad, mitu kuube. Teiseks — palun mitte isiklikuks minna, sest mina pole kelleltki ühtegi paari püksa ega ühtegi kuube võtnud.“

„Mina ka mitte,“ vastas Sillamäe, „aga miks sa siis tahad minule oma miljonid kaela saata, keda ma ei saa varguse pärast pulkade taha pista?“

„Ma pole ju tahtnud,“ vaidles Joosua vastu.

„Kuidas pole tahtnud?“ küsis Sillamäe. „Kui sinu kümned ja tuhanded miljonid hakkavad üle võtma, nagu sina ütled, arvad sa, et nad siis jätavad minu või sinu endagi vahele? Usud sina tõesti, et kui tänini ülemine kümme tuhat on ülekohtuselt jaotanud, on võtnud endale, ütleme, kümned püksid ja kümme kuube, nii et paljud peavad sellepärast käima niiöelda püksata ja särgiväel, usud sa tõesti oma sügavamas südamepõhjas, et sinu kümned ja sajad miljonid, kes tulevad üle võtma, jaotavad õiglasemalt?“

„Jah, mina usun seda,“ kinnitas Joosua. „Mina usun, et rahvas kui niisugune, narod kak takovoi, armastab õiglust ja nõuab õigust ja et…“

„Siis pole sul ajaloost aimugi!“ karjus Sillamäe ärritatult, kargas laua tagant püsti ja raius pahema käega õhku, sest tema oli pahema käe mees. „Kuula, mis mina sulle ütlen: rahvas kui niisugune pole kunagi õiglust armastanud, pole kunagi teadnud, mis on õigus, ta on otsinud ainult paremat söödamaad, nagu rohutirtsuparv, ja minu- ja sinusuguse üksiku on ta alati pannud oma pöidla küüne alla, nagu teeb seda mõni saunaeit oma vanamehe hallivatimeestega veel tänapäevgi.“

„Ja teeb väga õieti,“ vastas Joosua, „sest tähtjas pole üksik, vaid hulk.“

„Mis loom see hulk siis on, et temal on niisuke õigus??!“ karjus Sillamäe. „On see mõni uus jumal? Ja kes on see üksik, et teda hulga sekka ei arvata? Ütleme nõnda: meid on kümme. Kui võtta sellest üheksa, siis see on hulk ja üks on üksik. Aga kui võtta kaheksa, kas siis ülejäänud kaks on üksik, kelle võib panna pöidla küüne alla? Või on ka kuuel õigus seda teha neljaga, mis sa arvad?“

„Muidugi on,“ vastas Joosua endastmõistetaval toonil ja näoilmel.

„Aga siis võib ju kümme miljonit panna miljoni ja sada miljonit kümme miljonit pöidla küüne alla. Veel enam — kuuskümmend miljonit võivad lömaks litsuda nelikümmend miljonit ja sina nimetad seda õigluse armastuseks, õiguse nõudmiseks. Mis siis on lõpuks sinu rahva armastatud õiglus ja õigus, mis ta on? küsin ma.“

„See on looduseseadus, mis valitses juba sauruste ajal,“ vastas Joosua.
italki

„Aa!“ hüüdis Sillamäe nüüd võidurõõmsalt. „Tähendab, ikkagi seadus, ikkagi ometi seadus!“

„Ja muidugi, vennas, seadus mis seadus, kuid niisuke, mille põhjal sajamiljoniline rahvas astub varem või hiljem ajalooseadusest üle, hüppab kas või pärisorjusest otseteed kommuunasse,“ seletas Joosua.

„Või monarhismist otseteed anarhismi, kui see sada miljonit talitab meie Joosua pea järele,“ lisas Sillamäe juurde ning siit algas varieeruv mõttekäik uuesti ja vaidlus võis kesta lõpmatuseni, ilma et kuigi palju oleks hoolitud loogikast või õiglusest ja õigusest, mida ühelt poolt miljardiline rahvas pidi nii väga armastama, teiselt poolt aga tarvitama ainult tapalavana, täitaprina, kuna täi aset täidab inimene. Tundus, et kui õiglus ja õigus tõepoolest peaksid kusagil asuma, siia mitte seal, kus nende pärast kõige ägedamat lahingut lüüakse. Samas arvamuses näis olevat ka kolmas toimetuseliige, kes ütles lõpuks vaidlejaile:

„Teil on muidugi mõlemil õigus, aga mis te arvate, kas ehk minul pole ka pisut õigust, kui ma palun rahu, et võimalik oleks tööd teha?“

Sellele vastuseks hüüdis neljas mees teisest toast läbi lahtise ukse:

„Selleks pole sul, va vennas, mingit õigust, sest sina oled üksik ja nemad on hulk. Nemad hoiavad kokku.“

„Meie just ei hoiagi kokku!“ hüüdis Sillamäe vastu.

„Aga mis te siis kahekesi nii ühel nõul vaidlete?“ küsis neljas teisest toast. „Tingimata hoiate kokku. Teie mõlemad tahate oma sadat miljonit või miljardit pookida, ainult te ei jõua otsusele, kuidas seda oleks kõige kasulikum teha. Päris kindel, et kui ülevõtmine tuleb, siis meie Kuruga jääme kõigest ilma, sest meil poleks aega, teeksime tööd, kuna aga teie…“

„Neil poleks ka aega, nemad vaidleksid,“ vastas Kuru teise toa mehele. Sellega olid kõik nõus ning nõnda võidi päevakorras edasi minna — lehti krabistada, kirjutada ja tsensorit siunata, kes ei lase midagi läbi.

Aga Viljasoo, kes ka oli vaidluse ajal toimetusse ilmunud värskeid teateid hankima, ütles, et temal pääsenud suuremalt osalt kõik läbi, isegi Paasi „Orav“, ainult et ta lõpus, kus orav pillub lustikalt saba, lisanud omalt poolt juurde: „nagu noor, ebakas tüdruk.“ Sellest olnud küll, sest nüüd öelnud tsensor kohe, et lool on hoopis teine siht. Ühesõnaga — riigialuste õõnistamisest pole haisugi, niipea kui on tegemist noore, edeva tüdrukuga. Selline oli tsensori mehelik veendumus ja nõnda oli Viljasoo ennustus täide läinud, et noored tüdrukud päästavad Indreku „Orava“.

Toimetusest lahkunud, Viljasoo avaldas ka oma arvamust „kommuuna“ kohta, leides, et ideaalsemat ilmakorda ei saa üldse olla, sest seal muretsevad kõik ühe eest, kuna aga sel ühel pole mingit muret. Mitte kui mingit! Nad ütlevad: üksik peab hulga käes hukkuma. Aga kas üksik üksi ei hukku? Hukkub ju, eks. No mis nad siis räägivad ja süüdistavad hulka. Üksik hävineb nii või teisiti, pääseb ainult hulk, sellepärast on hulk kõik, üksik mitte midagi. Nii et siiamaani on kõik korras. Ainult üks häda, üksainus häda: kommuuna ideaalne kord ei hakka, ei kõlba tema elukutsele.

„Sest mis on kommuuna?“ küsis Viljasoo ja vastas ise: „See on niisike (Viljasoo ütles „niisike“, kui asi oli tähtjas) ettevõte, kus ükski ei või öelda, see on minu, vaid kõik peavad ütlema — see on meie. Selge, eks? Ülevõtminegi ei tähenda muud, kui et minu asemele pannakse meie, sest ega varandus ilmast kaduma saa, ainult et endise mina asemel saab tema omanikuks meie. Noh, ja nüüd võtke mind kui kirjastajat. Mis te arvate, kas leidub selles või mõnes teises eesti linnas inimene, kes astuks ülevõtmise silmapilgul minu uksest sisse ja tahaks põrandal, laual ja toolidel vedelevate raamatute kohta sõna „minu“ asemele „meie“ tarvitusele võtta, lühidalt — kas keegi tahaks hakata minu raamatuid ühes võlavekslitega üle võtma? Mis te arvate, kas leidub kogu ilmaski niisikest inimest?“

„Raske öelda,“ lausus Indrek, et midagi lausuda.

„Mis? Raske öelda?“ küsis Viljasoo ja kirtsutas Indrekule näkku vaadates nina, nagu kahtleks ta tema arus. „Niisikese inimese võiks ehk leida ainult Seevaldist, mitte mujalt. Aga vististi sealgi ei ole. Ei ole üldse niisikest! Mõistate? Ja kujutlege nüüd, et täna-homme hakatakse üle võtma, kõige pealt muidugi lõbumajad, siis monopolid, tubakakauplused, riideärid ja nõnda edasi, kuni kõik võetud. Noh, ja mina? Mis pean siis mina tegema? Sest kindel on, mina ei tule kellelgi meelde. Hea küll, kleebin uulitsanurgale suurte tähtedega kuulutuse, et seal ja seal kirjastus ühes raamatulaoga üle võtmata. Aga kindel on, et ka see ei huvita kedagi, nii et mina istun ainuüksi oma raamatuvirna otsas ja jään kommuunast välja. Jään tingimata välja. Ühesõnaga — olen ideaalse ilmakorra jätis. Kuid pange tähele, see pole kõik. Ütleme, et sünniks ime: mind võetakse üle, minu raamatud jagatakse kommuuna liikmete vahel. Noh, ja siis? Arvate teie, et keegi hakkaks minu raamatuid lugema? Mitte miski hinna eest. Sest milleks lugeda veel raamatut, kui kõik juba üle võetud ja ideaalne kord maksmas? Milleks? küsin ma. Muidugi, raamatute lugemise võiks sunduslikuks teha, nagu saunas käimise, aga see ei päästaks mind, sest öelge ometi, milleks peaksin ma veel kirjastama, kui elame niikuinii juba ideaalses ilmakorras? Kelle vastu ma veel agiteerin, kelle vastu ässitan? Ei, teate, niipea kui ülevõtmine on lõpetatud ja kommuuna valmis, siis olen mina oma raamatutega kõige tarbetum loom maailmas. Mind pole siis enam mulle endalegi vaja. Nii et sellest te võite nüüd näha, kuidas ka kõige ideaalsemas ilmakorras isegi kõige korralikum inimene võib muutuda vanaks koluks.“

„Tähendab, ideaalses ilmakorras võiks inimene veel ainult iseenda lõbuks kirjutada,“ arvas Indrek.

„Kuidas saab inimene iseenda lõbuks kirjutada, kui tal pole enam põhjust teistele väänata?“ küsis Viljasoo. Aga Indrek ei teadnud, kuidas seda saab, ja sellepärast vastas Viljasoo ise, öeldes: „Kui kõik on ideaalne, siis kaob lõbu kirjutamiseks. Mõnikord arvan isegi, et ehk ei taha siis enam hästi eladagi. Ainult see lohutab mind pisut, et oleks kena vaadata, mis teeb siis tsensor ja mis teevad teised temaga. Ainult tema pärast võiksin ma veel edasi kirjastada ja aina niisikesi asju, mida tema on pidanud kogu eluaeg kustutama. Ja siis loeksin talle ette ning küsiksin tema arvamist, nõnda teeksin ma. See oleks veel ainukene trööst ja lõbu ideaalses ilmakorras.“

Nad olid jõudnud maja ette, kus asus Viljasoo. Jumalaga jättes pidas ta Indreku käe harilikust kauemaks kinni, et peaaegu südamlikult seletada:

„Näete, noormees, niisike on inimese elu, kel on tulevikku sihitud põhimõtted. Põhimõtted võivad hävitada inimese, s. t. üksiku inimese, aga hulgale on nad suureks toeks, sellepärast peavadki olema põhimõtted.“

Selle isaliku õpetusega läks Indrek oma teed ja Viljasoo oli temaga väga rahul, sest ta oli saanud oma arvamisi avaldada ja teda oli kuulatud, kuna harilikult ükski kuulata ei taha, vaid kõik aina rääkida. Indrek aga, kes ühe sõõmuga niipalju suuri mõtteid alla neelanud, tundis üksi jäädes, et süda läheb hirmus vesiseks ja tal tõusid nii elavalt silme ette need imelised hapud kurgid, mida koeramamma annab lõunasöögil kotlettide või seaprae kõrvale. Nõnda ei võinud ta kuidagi kiusatusele vastu panna ja seadis sammud sinnapoole, liiatigi kus tal helises rõõmusõnum kõrvus, et tema „Orav“ tsensori poolt lubatud ja ilmub.

Lõunasöömine oli parajasti täies hoos ja mõlemad toad peaaegu otsani rahvast täis. Koer oli käimisest rinnutu, seisis, jalad harkis, keset esimest tuba ja lõõtsutas kõigest hingest, punane keel suust pikalt ripakil väljas. Perenaisel endalgi olid higipisarad otsaesisel. Indrekut nähes kutsus ta selle kolmandasse väiksesse tuppa, mis võeti tarvitusele ainult hädakorral või kui kedagi millegi pärast taheti eraldada.

„Las nemad jooksevad ka vahel,“ ütles perenaine tütarde kohta, kui ta ise tõi Indrekule lõunasöögi ja istus veidikeseks tema juurde oma jalgu puhkama. Muidugi, istumise peapõhjuseks polnud jalad, vaid hoopis midagi muud, sest peagi küsis perenaine Indrekult, kas ta ehk pole kohanud vanahärra Bõstrõid. Ja saanud eitava vastuse, rääkis:

„Mõelge ometi, siin pole ta ka käinud. Kas saate inimesest aru, lusikas nõnda lauale visata, ära minna ja mitte enam tagasi tulla, mitte enam nägu näidata? Olen arutand ja arutand ja siis tuli mul äkki midagi meelde. Tema rääkis mulle nimelt hirmu peale ajamisest. Noh, ja nüüd ta tahabki mulle hirmu peale ajada. Temal on nimelt väga õrn kõht, sest ta ise on õrn, ja nüüd rikub ta oma õrna kõhtu halva toitudega. Tema muidugi teab, kui hästi mina tema kõhtu tunnen ja kui väga see on mul südame peal. Noh, ning nüüd ta rikub teda minu kiuste. Mõistate? Rikub iseoma kõhtu teise inimese kiuste. Ja uskuge, mina armastan tema kõhtu rohkem kui tema ise, selles ongi see asi. Öelge, andke ometi nõu, mis ma pean tegema, sest mõelge ometi, surmakuulutused ei aita enam, miski ei aita enam, ta ei tule, ei näita nägugi.“

„Saadaksite talle ehk lõunasöögi koju,“ arvas Indrek. „Viiksite ehk ise.“

„Arvate, et see aitab?“ küsis perenaine. „Usub ta siis, et mul on tema kõht tõesti südame peal?“

„Ehk usub,“ ütles Indrek.

„Annaks jumal!“ ohkas perenaine.


XI.
„Noh, Käba, sa treigid jällegi?“ küsis poodnik parajasti keskealiselt tööliselt, kui Indrek sisse astus.

„Ei, täna hakkasime tööle,“ vastas Käba.

„Mis te siis nõnda mängite,“ ütles poodnik, „täna treigite, homme juba tööle. Kui hakkate kord treikima, siis treikige ühejoonega oma jagu täis, aga muidu ei saa maast ega taevast aru. Ei tea ju, kas sinul või mõnel teisel polutskas midagi saada on või ei ole. Aga sotid tahavad õiendada, sest see on minu polutska. Ka sinul on juba oma kenakene summa.“ Kaupmees soris väiksete sinisekaaneliste vihkude kallal, võttis sealt ühe pihku ja sirvis teda, ise rääkides: „Nojah, sinu sott, Käba, kipub liig suureks minema; ütlesin su naesterahvale juba ka, et kui sina treigid, nii et polutskat enam ei ole, siis hakkan ka mina treikima. Sest kaua siis mina üksinda, kui teised kõik treigivad. Eks ole tõsi?“

Aga Käba ei vastanud, kas see on ka tema arvates tõsi, ennem küll pidi tema otsus vastupidine olema, sest mille paganaga siis oma lapsi toita, kui ka poodnik mõtleb streikima hakata. Pealegi saab Käba oma streikidest pisut nagu ühiskondlikust ettevõttest aru, sest sinna suunda sihivad niihästi põrandaaluste mässumeeste kui ka nii mõnegi töölise seletused. Käba streigib niiöelda mitte ainult iseenda, vaid ka poodniku eest. Nende vahel oleks nagu iseenesest sündinud teatud tööjaotus, mis seisab selles, et kui Käba lakkab töötamast ja ei saa palka, siis peab kaupmees samal ajal veel intensiivsemalt töötama ja pealegi veel selle eest tasu maksma jumalamuidu väljajagatud toiduainete näol. Nii peab see olema paratamatult, sest muidu ei või olla mingit vabadusvõitlust. Aga vabadusvõitluse poolt on poodnik isegi, sest tema arvab alati, et mida inimene õieti tahab, seda tema ka lõpuks saab, ja kuna meie alati oleme tahtnud mõisnikkude alt vabaks saada, siis saame ka. Ja poodnik on kaljukindel oma arvamises, et mässaku inimesed ja töölised niipalju kui tahavad või kakelgu kasakatega niipalju kui süda kutsub, see kõik on naljaasi, see kõik on ainult silmapete iseenestele ja teistele. Sest mis on meil pistmist kasakatega? Mis on meil pistmist vabrikantidega? Mis on meil pistmist üldse teistega kui mõisnikkudega? See on meie kasakas, see on meie vabrikant, see on meie sandarm ja tsaar. Niisugune oli poodniku kaljukindel veendumus ja seda ta ei tundnud mitte ainult oma südames, vaid peaaegu ka kõhus, mida lendleht oli nimetanud rasvamaoks. Sellepärast ütles poodnik alati, kui keegi seda kuulda tahtis, et mängigu töölised oma streikidega niipalju kui mängivad, aga kui asi tõesti kord peaks löömaks minema, siis ainult mõisnikkudega. Nõnda ei olnud poodnik Käba vabriku mässudest kuigi suures arvamises, iseasi kui Käbal oleks olnud kokkupõrkeid juba mõisnikkudega. Seda teadis ka Käba ise ja sellepärast ei hakanud ta kaupmehele oma arvamisest tööjaotuse suhtes tema ja poodniku vahel midagi seletama, vaid kinnitas ainult:

„Ei, täna tegime juba tööd ja homme teeme ka, nii et polutska…“

„Noh, siis mina ka ei treigi,“ ütles poodnik vahele. „On sinul polutska, siis on ka minul, tean, oled korralik mees.“

„Ei noh, ega ma teise oma ei taha, seda mitte,“ kinnitas Käba. „Aga meil ju, tead, hakkasid mehi välja vihtuma. Kel natuke tolku peas ja sellest töö juures pisut teistele annab, pole muud kui rassott kätte ja väravast välja — mine oma tolguga, kus tahad, meil pole sinu tolku vaja. Nuhid, tähendab, spiki kuradid ninasse pistnud. Noh, siis tegimegi treigi lahti ja panime vabrikuvärava kinni, et viimast tolku välja ei aetaks.“

„Aga näe Sitsis litsuti tosin uusi võmme sisse,“ ütles poodnik, hoides ainult nimetsi-matsi ja väike-atsiga lõigatavat leiba, sest teiste sõrmedega oli ta just praegu kartuleid toopi toppinud.

„Mis neil seal viga,“ vastas Käba, „see naeste riik. Aga eks katsugu meil või Voltas. Too uus võmm sisse, me laseme vana auru välja.“

Nüüd oli poodnik oma kaubaandmisega seal maal, et Indrek oleks võinud lahkuda, sest tal oli juba kõik soovitud materjal käes. Aga kaupmees arvas, et tema ettevõte on niiöelda avalik asutis ja tema töö on niiöelda „kulduuratöö,“ mispärast tema isegi on natukene „kulduurainimene“, nagu on seda kirjutajad, kooliõpetajad, tunniandjad ja muud ettelugejad. Sellepärast ei võinud ta lasta Indrekut niisama lahkuda ja tahtis, et ka see ütleks oma sõna, avaldaks oma arvamise. On kord avalik asutis, siis avaldagu igaüks midagi, et oleks õige „kulduura“ viis. Nii siis, just sel silmapilgul, kus Indrek hoidis pahema käega oma pooleldi paberisse mässitud asju ja paremaga tahtis avada ukse, ütles poodnik:

„Noh, noorehärra, millal siis meie kahekesi hakkame mässama, niiöelda seda õiget kulduuratööd tegema?“

„Küllap tuleb ka meie aeg,“ vastas Indrek ümber pöördudes.

„Kelle vastu meie lähme, kui löömine tuleb, meil pole peremeest ega vabrikanti?“

„Las hakkavad enne peale, eks siis näe,“ naeratas Indrek.

„Väga õige,“ oli poodnik nõus, „las läheb enne löömaks, siis…“

„Ja löömaks see läheb,“ kinnitas Käba. „Meil vabrikus öeldakse igapäev, et poisid, mehed, seltsimehed, olge valmis, nüüd hakkame varsti peale.“

Aga „Rahva Sõbras“ ei oldud asjaga sugugi nii kursis. Seal ei vastatud küsijale küll mitte enam, et „eks näe, mis toovad homsed pealinnalehed,“ vaid kinnitati lühidalt: „käärib, käärib,“ aga see sõna oli nii ebamäärane, et igaüks võis selle all mõista, mis aga keegi tahtis. Samasuguse ebamäärase sõnumiga tuli Kristi ka kusagilt salajaselt koosolekult. Suure rõõmu ja ärevusega, nii et ta rääkimise asemel ennem oleks tahtnud laulda, hõisata või kiljuda, teatas ta Indrekule, et „nüüd läheb lahti, nüüd läheb lahti,“ ilma et oleks õieti teadnud, mis läheb lahti. Ainult niipalju võis ta seletuseks juurde lisada, et Piiterist on tulnud saadik või saadikud, nii et asi olevat päris kindel. Kuid see olevat saladus, suur saladus, nii et Indrek pidagu seda meeles.

„Et asi tõsine on,“ seletas Kristi näitlikult, „tõendab juba see, et isa enam sugugi tööd ei tee, vaid aina väljas longib, kuhugi läheb, kuskilt tuleb, omaette nohiseb, midagi ei räägi. See on temaga ikka nõnda: niipea kui asi läheb tõsiseks, tema hakkab omaette nohisema, nagu meid emaga poleks ilmas enam olemaski. Aga ta, vaeneke, ei aimagi, et ka mina tean, et ka mina tean!“

Ka emand Lohk teadis midagi. Tema teadis, et on ilmunud keegi juut, kes kõneleb, nagu oleks ta mõni uus Jeesus Kristus ise. Ka meil enestel on sõnakaid ja jumekaid lugijaid, aga juudi vastu ei saa neist ükski. Kes kord on kuulnud juuti, see tahab ainult veel teda kuulata. Samuti ka emand Lohk: tema istuks aina oma imetletud juudi jalge ees, istuks ühes kõigi nende teiste naistega, kelle riik ei ole siit ilmast. Juudil on salateadmised jumala palumiseks, et see su palvet tõesti kuuleks. Juut on need salateadmised toonud oma suguvendade käest, sest nende hoiul on need juba Siinai mäe päevilt. Tema on esimene juut, kes toob need saladused ristirahva kätte, sest aeg on täis saanud, et see peab sündima. Nõnda on jumala püha käsk prohvetite suu läbi. Aga teised juudid on jumala tahtmise vastu ja sellepärast peab see juut, kes on jumala käskjalaks, nende viha ja tagakiusamist kannatama. Ta peab oma elu pärast rändama maalt maale, rahva juurest rahva juurde, et saaks tõeks jumala sõna: hulkumas ja põgenemas pead sa olema, kuni saab sinu kiusatuse aeg täis ning seesinane on pikk ja raske. Aga kes võidab, see peab olema kui jumala välk, mis tõuseb õhtust ja kustub hommikusse. Nõnda peab see olema, seda on emand Lohk ühes teiste eitede ja taatidega mitmel-setmel korral läbi arutanud. Aga see ei ole ilmalikkude kõrvade tarvis ja sellepärast peab emand Lohk kodu suu. Ainult Indrekule ta julgeb vahetevahel mõne sõna lausuda neist suurist asjust, mis tulemas, sest sel oleks nagu pisut jumalakartlikku meelt ja usklikkude arusaamist, vagade kõrvakuulmist, millele määratud salajased asjad, kuni ilmub Issanda au ja hiilgus, et väriseksid need, kes panevad oma südamed kõvaks, teevad oma kuulmed kurdiks. Nõnda tunneb emand Lohk oma vagas meeles ja selles ei suuda teda ükski kõigutada.

Aga ilmalikud inimesed pole selles, mis tulema peab, kuigi kindlad, sest asjad lähevad päevpäevalt nagu aina segasemaks ja keerulisemaks. Ikka kestsid streigid, korratused, vastuhakkamised, arreteerimised, purustamised, põletamised, aga ka miitingud, kõned, kihutused, hässitused, koosolekud, kongressid ning seal tehtud otsused, resolutsioonid, loosungid, isegi nõudmised. Jah, isegi nõudmised, imelik küll! Seda polnud veel mõni aeg tagasi kuulda, et oleks nõutud, sest seda lihtsalt ei julgetud. Tähendab, midagi erilist oli nagu sündinud, midagi oli nagu paigast nihkunud. Kogu ilmatusuur maa oli nagu paigast nihkunud ja selle tõttu olid kõik erevil. Kõigi kannatusekannelde keeled olid pingutatud viimase võimaluseni ja ükski ei teadnud, mis sünnib, kui neid puutuda, kas nad katkevad või löövad helisema.

Nad lõid helisema — lõikavalt, huugavalt, hundavalt, kutsuvalt, julgustavalt, hässitavalt. Kõik kuulsid, kuis helisesid kannatusekandle keeled: Indrek kuulis, Kristi kuulis, emand Lohk kuulis oma vagade kõrvadega, poodnik Vesiroos kuulis, Joosua kuulis ja juhtis ka ametivendade tähelepanu helinale. Aga ei mõistnud seda helinat ükski nii hästi kui tööline Käba oma seltsimeestega. Tema oli ainukene kogu linnas, kes teadis, et kui hakkab täna-homme kusagil helisema, siis peab kaasa helistama, sest kannatusehelinast peab saama suur rõõmuhelin, suur rõõmukisa, suur hõiskamine, et see kajaks üle maa. Kõik peavad teadma, et Käba oma seltsimeestega helistab suurt rõõmu- ja võidulaulu, mis peab saama kogu rahva omaks. Temale oli seda kuulutatud salajasil koosolekuil, nagu oleks ilmunud uus Messias ja nagu oleks tema, Käba, põline Nikodemus, kes otsib ööpimeduses vargsi oma õndsuseteed.

Käba asjadel oleks nagu osa emand Lohu salajasist asjust, mis peavad avalikuks saama, kui nende aeg täis. Siis peab pasunaid puhutama, siis peab ristteedel karjutama, siis peab kelli helistama, et kõik kuuleksid, kel on kõrvad kuulmiseks. Kõik peavad teadma, et Käbal ja tema seltsimeestel on juba kolme-neljakümneselt vimmas pihad, könksus sõrmed, pahkas käed ja kanged ihuliikmed ning et kodu ootavad neid närudes naised, kaltsudes lapsed, kellele jumal andnud ainult kumedad kõrid karjumiseks ja tugevad hambad puremiseks, mis ei väsi ega kulu. Käba teab seda, tema naine teab seda veel paremini, kõik naised teavad seda, kes elavad nende ümbruses. Poodnik Vesirooski teab, sest Käba toiduarve kipub tema juures aina kiiremalt kasvama, kuna aga tasumine viibib ja viibib, nii et kaupmees ähvardab „treigiga“, kui „polutskat“ ei tule. Aga, armas Vesiroos, kust peab küll tulema see „polutska“, kui Käba peab vabadusvõitlust? Või peab tema sellepärast nälgima? peavad seda tema naine ja lapsed? Saab kellelgi paljast vabadusvõitlusest kõht täis? Kustutab paljas vabadus kellegi janu?

Ükskõik! Vesiroos võib „treikida“, kui ta arvab seda õigeks, Käba ei hooli sellest, tema paneb ka oma vabrikutoru ühes teiste torudega hundama, et kellelgi poleks enam miskit ütlemist. Torud hüüdma ja rattad seisma, kedervarred vahtima, nõnda käib praegune vabadusvõitlus. Ainult mehed ise liiguvad, mehed ise muutuvad mustaks vooluks, mis mühab, voogab, laulab, rõkkab huugavaile torudele kaasa. On üsna ükskõik, mis rõkkab see tume mürisev vool. Kostku sõnadena „Priius, kallis anne“, „Mu elu, Kristus, ise“ või „Nüüd surnukeha matame“, hääles, toonis, intonatsioonis võidutseb rõõm, vaimustus, julgus, iseteadvus ja usk oma teo pühadusse. Pisarad veavad tahmunud palgeile heledamad vöödid. On need tööst ja vaevast? On need väsimusest? Aga miks ei või nad olla suurest rõõmust, sügavast meeleliigutusest, enesesalgavast andumusest, pühast hardusest oma määratu ülesande ees?

Hoidke alt, kes te kaitsete vana korda palga eest ja värisete oma paiuki pärast, rõkkav hulk tahab uut korda luua maksuta! Hoidke alt, kes te kannate sõjariistu verevalamiseks, teie ise upute kord oma käega valatud verre, sest vabadust tõttab kuulutama sõjariistuta hulk lauludega! Kus on, kes hõiskab kaasa, kus on, kes sammub kaasa — tümpa, tümpa, tümpa, tümpa? Tänavalt tänavale tümiseb samm, tänavalt tänavale raskeneb ramm. Kividki kriiskavad kontsade all, vabinal väriseb majade vall. Tümpa, tümpa, tümpa, tümpa! tänavalt tänavale tümiseb samm…

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõde ja õigus III - 08
  • Büleklär
  • Tõde ja õigus III - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4399
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1911
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4204
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4379
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1751
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4469
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1801
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4243
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1711
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4488
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1795
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4281
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1800
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4310
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1823
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4303
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1804
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3620
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1486
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4592
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1860
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4484
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1741
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4305
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1849
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4529
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1707
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4382
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1827
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4717
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1436
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4510
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1762
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4287
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1591
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4395
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1848
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4474
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1645
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4288
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1901
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4405
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4352
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1959
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4199
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1801
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4798
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1694
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4520
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1773
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4254
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1687
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4675
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1859
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus III - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 327
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 238
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.