Tõde ja õigus II - 16

Süzlärneñ gomumi sanı 4740
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1597
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Kui raamat läbi loetud, hakati tema andmete põhjal asju nende peiduurgastest välja tooma. Sellejuures selgus, et raamatupidamine oli täiesti korralik ja täpne. See asjaolu tegi juba kõigile nalja, isegi härra Maurusele enesele. Sest mida paremat sa võid tahta, kui et loed raamatust: kahvel, nuga või lusikas niisugune ja niisugune, peidetud Siberisse selle ja selle laua vahele, — ning sa lähed, raamat käes, loed lauavahed ilusasti sellelt või teiselt tähendatud punktilt ära ja võtad asja välja, nagu oleksid sa tema ise alles eile või täna sinna pistnud.

Ainult ühest ei saadud aru, nimelt: miks oli varastatud asjade seas niipalju vanu ja vigaseid? Härra Maurus oli sellest küsimusest sedavõrt huvitatud, et jättis Laane veel üheks ööks oma katuse alla ainult selleks, et teda pinnida ja temalt kõik ta saladused välja muukida. Aga ta nägi asjatut vaeva, ja järgmisel päeval sõitis poiss ära, ilma et härra Maurus oleks saanud oma uudishimu rahuldada. Sest see, mis Laane lõpuks seletas, ei rahuldanud kedagi. Tema seletas nimelt:

„Tahtsin viia vigased asjad küla sepale, et kas oskab nad ära parandada; sest tema kiitleb alati, et tema on väga peenike sepp ja meister, mina aga ütlen temale, et ta neid nuge ja kahvleid parandada ei oska ning siis ma võin talle öelda, et mis peenike sepp ja meister sa siis oled, kui sa ei oska nuge ja kahvleid parandada.“

„Aga milleks siis need terved noad-kahvlid?“ küsiti.

„Aga kuis siis muidu õieti parandada saab, kui tervet asja ees ei ole,“ vastas poiss, nagu püütaks teda lolliks teha. „Tehku tervete järele, tehku nagu need, kui ta on peenike sepp ja meister.“

Selle seletuse juurde jäi Laane lõpuni ja nõnda aitaski Indrek tal kasti voorimehele viia, kui hakkas sõitma. Aga härra Maurus pidi omast taskust sõiduraha maksma, sest poisil omal polnud punast krossigi.

Väikese summa eest sai härra Maurus Laanest lahti, aga tema vari, vaim või vaimuvari kõndis hulk aega õppeasutise hoonetes ringi, kõige enam küll härra Mauruse enda suu läbi. Sest härra Maurus oli arvamusel, et Laane ei seletanud pühakirja õieti, ja sellepärast püüdis tema ise ta seletust parandada, et nõnda kasvandikkudesse kõlbliselt mõjuda.

„Vargad ei pea mitte jumala tegudest omale õigust otsima,“ ütles ta juba järgmisel hommikul palvetunnil, „sest jumalal on jumala teod, inimesel inimese. Kui jumal pani Aadama Eedenis magama ja võttis tema küljeluu ning valmistas sellest naise, siis ei olnud see mitte vargus, vaid ainult võtmine. Sellepärast seisab ka pühas kirjas: mitte et jumal varastas, vaid jumal võttis. Sest Aadam ei olnud jumalale võõras, vaid oma ja kõik, mis Aadamal oli, oli jumala oma. Kui nüüd keegi võtab, mis on tema oma, kas ta siis varastab? Ei mitte! Kui isand võtab oma orjalt midagi, kuis ta siis varastab! Ori ise ja kõik tema asjad on ju isanda päralt. Aadam ja meie Aadamas oleme kõik jumala ja oma keisri orjad; sellepärast kui jumal või keiser meilt midagi võtab, kas või meie elu, siis ei varasta nad mitte. Aga kui üks surelik inemine võtab teise sureliku inemise järelt, siis on see vargus; sest üks inemine pole teist inemist mitte mullast teind ega elavat õhku ninasse puhund, vaid inemine sigitab teise inemise patuhimuga, nii et patune inemine ei tohi mitte varastada, nagu see, kellele ma sõiduraha andsin ja minema saatsin, sest minu maja peab olema puhas ja aus. Nõnda siis ei ole naine mitte varastud asjast tehtud ja, kui ühel inemisel on naine, siis ei või seda temalt mitte võtta, nagu oleks see varastud asi. Ja inemine ei pea naist mitte põlgama, et tema on varastud, sest kes naist põlgab, see põlgab ka meest, sest naine on mehe küljeluust. Aga kui keegi põlgab meest, siis põlgab ta jumalat, sest mehele puhus jumal oma elava hinge ninasse ning seda ei pea mitte põlgama. Aga vargate hing ei ole jumala hing, vaid nende hing on kuradist, sest tema on varguse isa. Tema oli see, kes Eedenis varastas Eeva käe läbi esimese õuna, nii et tema ongi see esimene varas. Aga kes on kord söönud varastud õuna, see…“

Kell hakkas ukse taga kõlisema juba kolmat puhku ja nüüd ei vaikinud ta enne, kui härra Maurus oli lõpetanud. Nõnda lahendas Ollino selle „esimese varga” probleemi. Aga ainult seks korraks, sest härra Maurus pöördus tema juurde veel kaua aega ikka uuesti tagasi, olgu hommiku-palvel või õhtusöögiaegsel kõlblusõpetusel. Viimast armastas ta eriliselt, sest siin pidid tema kõnet kuulama ka need õpetajad, kes sõid kasvandikkudega ühes lauas, kuna palvele kogunes ainult õpilaskond, ehk olgu siis, et mõni õpetaja puhta uudishimu tõttu vahel harva siia eksis. Õhtusöögil pidi isegi härra Koovi direktori kõnet kuulama, kuigi tema oli selle suurim vastane, sest tema ei saavat härra Mauruse kõnest põrmugi aru, nagu ta kinnitas. Ei aidanud midagi, et direktor rääkis oma arvates ükskord selgesti, Koovi ei saanud ikkagi aru. Tema oli üldse imelik inimene: tema kas ei saanud põrmugi aru, või ta mõistis liiga selgesti ja ühesugune häda oli mõlemat pidi.

Esimese vargajahi kõrval seisis alalise kõneainena igivana „komade palee“, nagu härra Koovi seda nimetas ja tema eeskujul ka teised. See kõneaine ei kadunud kunagi õhtueine kõlblus- ja kombeõpetusest ja alati tundus ta härra Mauruse suus värskena. See oligi aine, mida Koovi liiga selgesti mõistis, nii selgesti, et ta kord direktorile kõigi kasvandikkude kuuldes õhtueinel ütles:

„Härra Maurus, täna teie räägite juba nii selgesti, et mul on tundmus, nagu istuksin ma komade palees, mitte aga ülal söögilauas.“

„Sest on vähe, et teie, härra Koovi, nõnda tunnete,“ vastas direktor siinsamas, „vaid minu poisid peaksid nõnda tundma, sest mitte kooliõpetajad, vaid nemad panevad komasid, ja nemad ei jäta seda enne, kui neil on sama tundmus, mis teilgi.“

Sellele ei vaielnud härra Koovigi vastu, nii õige oli see, ja sellepärast võis härra Maurus julgesti jätkata:

„Eks teie ei tea Jehoova käsku iisraeli rahvale, et igamees peab minema telgi taha ja peab võtma pulga ning sellega tegema augu maa sisse ja pärast mulla alla ajama, mis tal ajada on? Kas Jehoova ütles: näpuga? Ei, Jehoova ütles: pulgaga. Eesti mehel ei ole vaja, jumal tänatud, auku teha, sest auk on enne valmis, aga eesti mees ei tohi komasid panna näpuga, vaid pliiatsipulgaga või sulevarrega, nõnda on Jehoova käsk. Sest meie oleme jumala rahvas ja tema on annud meile paberi, hulga paberit. Aga kui keegi on nii vaene, et temal ei ole seda jumala paberit, siis tulgu ta härra Mauruse juure, tulgu või salaja, kui ta häbeneb oma vaesust, tulgu öelgu: härra Maurus, mina ja mu vanemad, meie kõik oleme nii vaesed, et ei jõua osta paberit, mis peab olema iisraeli mehe pulga asemel. Mis meie peame tegema? Ja härra Maurus annab temale siis paberit tänaseks ja homseks päevaks, selleks ja teiseks nädalaks. Nõnda teeb härra Maurus, sest tema tahab, et tema poisid oleks haritud inemised ja et tal poleks nende pärast häbi. Ning kui teie seas on mõni, kes ometi ütleb, et temal pole paberit ja ei tule mitte härra Mauruse juure, siis valetab see inemine härra Mauruse peale, nagu valetas see, kes ütles: jumal on varas. See sai oma palga ja see teine ei jää mitte ilma. Sellepärast hoidke, et te ei hakka paberit varastama komade pärast, sest see oleks, mis vanad roomlased ütlesid: summum jus, summa injuriae. See on kuradi väljaajamine Beeltsebubiga. Ja teil peaks häbi olema õppida Puškinit ning Goethet, kui teie teate, et te ei pane komasid õigel kohal. Punastama peate teie lauldes

An allen Gipfeln ist Ruh’,
An allen Wipfeln spürest du
Kaum einen Hauch,

kui teie teate, et teil pole paberit iisraeli mehe pulga asemel. Goethe ei leidnud oma Itaalia reisul teatavat paleed, aga komasid ei pannud ta mitte, nõnda et tema võib teile eeskujuks olla mitte ainult lauldes, vaid ka igapäises elus.“
Nõnda ja ka teisiti õpetas härra Maurus oma kasvandikke ja õpetajaid õhtulauas, aga ikkagi ei suutnud ta kõigile sisendada härra Koovi tundmust. Sellepärast pidi ta aina edasi õpetama ja kord-korralt aina selgemat ja vägevamat keelt rääkima.


XVI.
Ühel õhtul lõpetas härra Maurus oma õpetliku kõne nõnda ja seda juba eesti keeles:

„Vaadake, mis teie olete! härra Maurus peab teile komade paleest rääkima, aga Peeterburis on professor Köler suremas haige. Mõistate? Professor Köler! Meie viimane suurmees, eesti rahva õige sõber! Ja Dr. Hurt ka.“

Vähe istus lauas neid, kes professor Köleri nime olid kuulnudki; veel vähem neid, kes oleksid teadnud, mis tema teinud. Sellepärast ei pandud seda teadet mikski, ehk olgu siis, et mõnele hakkas kõrvu sõna professor, sest selle vastu tunti aukartust. Aga järgmisel hommikul tuletas direktor seda nime palvetunnil uuesti meelde ja nüüd tundsid juba mõned, et tema sõnades oleks nagu tundmus, kui ta pöördus ainult eestlaste poole nende keeles:

„Mis peab meist nõnda saama? mis peab eesti rahvast saama, kui kõik surevad, kes teda armastavad? Kas ta peab hukka minema? Ei, eesti rahvas ei pea mitte hukka minema, sest päike elab alles ja laulik ütleb:

Kaob kord eestlaste keelekõla,
italki
Ära siis sinagi tõuse ja ela.

Aga kui elab päike, siis tahame ka meie elada. Kui ometi ükskord surevad need, kes eesti rahvast armastavad, siis peame meie ise nende asemele astuma, et koht ei jääks tühjaks. Meie ise peame hakkama eesti rahvast armastama, nagu armastasid need suured, kes juba surnud või kes veelgi surevad. Meie kõik peame armastama, igaüks meist, olgu vana või noor, suur või väike. Jah, ka väiksed peavad armastama, nad peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väiksed võivad olla suured, kõige suuremad. Ja ütelge nüüd ise, kas on eesti rahval midagi karta, kui meie teda kõigest südamest armastame, kui rahvas ise ennast kõigest südamest armastab? Ei, niisugusel rahval ei ole midagi karta, tema peab elama, sest armastus on elu. Poisid, armastage siis eesti rahvast, armastage iseendid, nagu armastab end inglane ja sakslane. Armastage eesti rahvast, aga olge truud oma keisrile, sest tema käes on meie eluvõtmed ja surmaahelad.“

Kui saabus surmasõnum, teatas direktor, et tema on tellinud erilise mälestus-jumalateenistuse ja et sinna läheb igaüks, kelles on eesti verd. Aga nähtavasti oli eestlaste seas vähe neid, kelles oli eesti verd, sest kirikusse oli ilmunud ainult käputäis inimesi, härra Maurusegi kasvandikest peaasjalikult need, kes elasid pansionis ja keda otseteed käsutati kirikusse. Ei olnud kerge pääseda sellest orjusest, sest poisid pandi koolimaja ees ritta, ikka kaks kõrvu, väiksemad ees, suuremad taga, ja härra Maurus ise asus reale juhiks, kuna Ollino pidi sabas käima, nagu valvuriks, et keegi ei saaks härra Mauruse selja taga putku pista. Nõnda mindi läbi linna, et kõik näeksid, kuis härra Maurus läheb oma kasvandikkudega professor Kölerit mälestama.

Ka Indrek pidi kaasa minema ja tema ametikohuseid pidi seni täitma keegi venelane.

„Las venelane valvab ka vahel meie maja, kui meil enestel on tähtsamat teha,“ ütles direktor Indrekule, ja raske oli mõista, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta pisut nalja.

Kirikusse oli ilmunud vana hallpea pastor, kes seisis, käed koos, ainuüksi altari ees, kui Maurus oma karjaga sisse astus ja tema pastori lähedusse viis, kes ütles altaripildile viibates:

„Armsad lapsed, see, kes selle pildi teinud, on nüüd surnud. Tema liha on surnud, aga tema vaim elab selles Õnnistegijas siin altaril. Kummardagem seda elavat vaimu ja palugem surnud liha eest.“

Selle peale pööras pastor selja ja laskus põlvili, temast paar astet madalamal härra Maurus, kelle eeskujule järgnesid ka kasvandikud. Aga venis pikk silmapilk, enne kui vana pastor hakkas kõnelema, nagu oleks tal pisut jõust puudus. Indrek oli kahevahel, et kas pastor üldse midagi rääkima hakkab, vaid igaüks peab ehk ise paluma. Sama kahtlus näris nähtavasti ka teisi, sest Indrek kuulis, kuis Vainukägu, kes tema kõrval põlvitas, hakkas „Issameiet“ lugema, ja tema arvas heaks selle eeskuju järele talitada. Aga ta ei jõudnud „Issameiega“ poole pealegi, kui pastor oma vana ja väsinud suu avas, et rääkida. Nõnda jäigi Indrekul tema palve pooleli, samuti vististi ka Vainukäol, sest polnud viisakas kirikus omaette palvetada, kui pastor palvetab kõigi eest.

Ei tea, kuidas see tuli, aga kui Indrek neid kahte meest, kes mõlemad vanad, seal altari ees nägi ja kui ta kuulis ühe imelist kõnetooni, mis lauselõpus langes sügavale alla, nagu läheks ta põrguhauda, jah, kui ta seda kuulis ja kuidagi imelikult tähele pani, et teine, kes alati armastas kõnelda, nüüd hoopis vaiksena põlvitab — just see vaikus mõjus nagu veel rohkem kui teise kõnetooni põrguhauda laskumine, — siis valdas teda äkki mingisugune seletamatu härdus. Vaevalt-vaevalt suutis ta pisaraid kurgust tagasi tõrjuda ja sedagi ainult sellepärast, et häbenes teisi — kaasõpilasi ja Ramildat, kes oli ühes tädiga ilmunud koorile. Jah, isegi Ramildat häbenes Indrek ja kartis tema naeru, nagu võiks see ülalt koorilt näha, kas tema, Indrek, nutab altari ees põlvitades, selg koori poole, või ei nuta ta mitte. Aga kui lõpuks üles tõusti ja Indrek nägi, et niihästi õpetaja kui härra Maurus silmi pühkisid, siis oli tal kahju, et temal polnud põhjust sedasama teha. Kirikust lahkudes oli tal tundmus, nagu oleks ta ilusaima silmapilgu oma elus ise rikkunud ja nõnda läks ta koju palju nukramana kui ta sealt tulnud.

Teda piinas üks mõte, üks tundmus, millest oli raske vabaneda: kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. Suured ja ilusad ajad on möödas. Tema on pisut hilja linna tulnud, nagu ta saabus pisut hilja Vargamäelegi. Ja korduvalt kerkis küsimus: kas siis nüüd pole enam midagi suurt ja ilusat? Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp? Oli Goethe, oli Schiller, oli Puškin, ja nüüd pole enam kedagi? On veel Tolstoi, aga seda ei tohi lugeda või seda peab salaja tegema. Kõik, mis suur ja ilus, seda peab salaja; ainult kui juba surnud, siis võib avalikult. Nagu Kölergi: Indrek polnud temast midagi varemalt kuulnud, aga niipea kui surnud, siis räägivad temast kohe kõik, terve maailm, nii et sa teda enam ei unusta. Ei, nüüd Indrek enam tema nime ei unusta! Nagu tuleks mõnel inimesel alles surres õige elav hing sisse! See oli nii imeline, et oleks ka ise tahtnud niisuguseks elavaks surnuks saada. Oleks ükskõik mis teinud või kuis elanud, kui aga surres oleks saanud selle õige elava hinge. Niisugune rumal ja mõttetu iha tärkas Indrekus, kui ta lahkus kirikust, kus oli tõrjunud nutmatuid pisaraid kurgust allapoole.

„Kas teie ka kirikus nutsite?“ küsis temalt järgmisel päeval Ramilda, keda polnud juba kauemat aega näha.

„Ei,“ vastas Indrek.

„Aga papa nuttis ja õpetaja pühkis ka silmi,“ seletas Ramilda. „Köler oli nende sõber. Mina tahtsin ka kangesti nutta, aga mitte ei saanud. Ja teate miks? Ma olen Kölerit mitu korda näinud, juba lapsepõlvest saadik, aga kui sa oled kedagi nii sagedasti näinud, siis ei saa tema pärast hästi nutta. Hakkad just sinnamaale jõudma, et tunned, nüüd on pisarad käes, aga siis tuleb äkki midagi meele ja see ajab mõtted teisale. Kölerist tuli mul meele tema harv habe ja see lahutas kohe mu nututuju. Mõtlesin, et kuidas ma siis tema pärast nutan, kui tal oli nii harv habe. Rumal, eks? Pärast sain ma küll tema habeme unustada, sest ma lihtsalt võtsin enda kokku ja unustasin, aga siis tuli mul meele, kuis ta ükskord meil magama jäi, alles paar aastat tagasi. Tema suu oli pisut lahti vajunud ja tema näoilmes oli midagi hirmus ükskõikset. Ja niipea, kui mul see meele tuli — mul tuli veel midagi meele, aga seda ma praegu ei ütle, ei või — aga kui mul see meele tuli, mis ma ütelda võin, näis mulle äkki, et tema Õnnistegija on tema enda nägu ja et, kui see Õnnistegija magama jääks, kas või kogemata, siis võiks ka tema suu samuti hirmus ükskõikselt lahti vajuda, nagu Köleril endalgi, ja temal poleks siis kogu maailma inimestega midagi tegemist. Öelge nüüd ise, kas te saaksite nutta, kui teil tuleks midagi niisugust meele?“

„Muidugi ei saaks, kui midagi niisukest,“ arvas Indrek.

„Mina ka ei saand, sest ma mõtlesin kohe, et kuis ma nutan inimese pärast, kes on teinud Õnnistegija, et kui ta võiks kogemata magama uinuda, siis tal tuleks sootuks ükskõikne näoilme, mitte niisuke nagu pildil. Muidugi, ma ju mõistan ja ka teie saate aru, et see kõik on väga rumal, sest Õnnistegija ei uinunud kunagi nõnda ükskõikselt magama, vaid seda tegid tema jüngrid Ketsemani aias, aga mõelda võib ometi nõnda, eks või? Mõtelda ongi just sellepärast nii hea, et seda võib teha edasi ja tagasi, ühte- ja teistpidi. Kas teie ka mõtlete kaksipidi, kas või nõnda, et kord on päike nii hele, et teeb silmad pimedaks, ja kord on ta nii sätendavalt must, et ümberringi paistaks nagu hele valgus? Kas teie ei mõelnud kirikus midagi niisukest kaksipidist, mis hävitab iga sügavama mulje?“

„Ei mõelnd,“ vastas Indrek.

„Aga mis te siis mõtlesite, kui te kaksipidi mõelnud? Mina ei või kunagi kauemat aega üksipidi mõelda, muidu tuleb kohe hirm peale. Sest mina kardan, et mõtlen ma nii kaugele ja sügavale kui mõtlen, ometi teeb mõte kusagil kas või ilma minu teadmata haagi sisse ja tuleb vana kohta tagasi, just nagu eksija metsas. Läheb ja läheb, ning jällegi sealsamas. See ongi tõenduseks, et maakera on ümmarik, et kõik ilmakehad on ümmarikud, et taevaski on ümmarik. Meie mõte on ümmarik ja sellepärast on kõik ümmarik. Ja just seda ümmarikku ma kardangi. Mina ei taha kunagi endisse paika tagasi minna ja sellepärast mõtlengi kaksipidi, et mõte ei saaks ümmarikuks minna, et ei tuleks vanasse paika tagasi. Kaksipidi mõte pole kunagi ümmarik. Aga ümmarik mõte on nagu igavene elu. Kui õpetaja hakkas klassis meile igavest elu seletama, käisid mul kohe judinad üle keha. Minu meelest oli igavene elu ikka hirmus ümmarik, nagu pastor seda meile seletas, seesama, kes tol korral oli kirikus. Ja siin ongi see kolmas põhjus, miks ma nutta ei saand, kuigi ma nii väga tahtsin. Mitte just, et Köleri pärast, vaid muidu niisama, sest nutu järel on ikka nii hea ja kerge tundmus. Ja teate miks? Tädi ütleb ikka, kui ma kangesti naeran: hoia end, naeru järel tuleb nutt. Aga kui naeru järel tuleb nutt, eks siis nutu järel tule naer. Muidugi, nutu järele tuleb ikka naer, sest ega keegi igavesti või nutta. Sellepärast katsungi heast-paremast tubli nutu kätte saada ja mõtlen ja mõtlen siis: soo, nüüd on nutt nutetud, nüüd pole tükil ajal enam midagi karta. Tulgu, mis tuleb, aga hea naer on nüüd soolas. Nõnda läksin kirikussegi peaasjalikult selleks, et nutan seal hea peatäie, sest seal on viisakas koht ja viisakas aeg ka — Köler on surnud, aga kõik läks nurja. Sest niipea kui ma pastori halli pead nägin, mõtlesin ma kohe: seal ta nüüd põlvitab ja mõtleb oma igavest elu. Mõtleb igavest elu, aga omal on hallid juuksed nõnda soetud, et paljas lagipea välja ei paistaks. Aga miks ta muretseb nii väga oma palja pealae eest, kui ta usub igavest elu? Ütelge miks? Teie ei tea? Pastor ise teab? Aga mina tean, tean kindlasti. Sellepärast, et pastori igavene elu on ümmarik ja et ta isegi teab seda, ainult meile lastele ei öelnud ta seda. Meie eest varjas ta tõde. Ta kordas meile alati: igavene elu, igavene elu, aga ise oleks tahtnud öelda: ümmarik igavene elu, ümmarik igavene. Ja niipea kui mul see mõte meele tuli, oli nutt nagu peoga võetud. Papa ja pastor oma ümmariku igavesega nutsid, aga mina ei saanud. Näete nüüd, kui rumalaid asju võib kirikuski mõelda ja, mis peaasi, ma ei saa sinna midagi parata, et ma nõnda mõtlen. Aga mida teie seal mõtlesite, kui kõik põlvitasid? Kas te üldse midagi mõtlesite?“

„Mina mõtlesin, et ilmas on paremad või suuremad ajad möödas,“ ütles Indrek.

„Seda pole mina veel kunagi mõelnud, mitte kunagi,“ kinnitas Ramilda. „Aga miks nii?“ küsis ta imestunult.

„Kõik ilus ja suur on enne olnud ja nüüd on ta surnud. Goethe on surnud, Schiller on surnud, Puškin ja Köler, kõik…“

„Aga see on ju hea, et Goethe on surnud,“ ütles Ramilda.

„Miks?“ küsis Indrek omakorda imestades.

„Tema oli ju enne surma väga vana,“ vastas Ramilda, „ja kui ta tänini oleks elanud, siis oleks ta veel vanem olnud. Donžuanid ei pea kunagi vanaks elama, sest vana donžuan on naeruväärne. Ja Goethe oli suur donžuan. Teate, et ta oli juba ise üle seitsmekümne, kui läks kaheksateistkümne-aastasele kosja? Mõistate? Seitsekümmend ja kaheksateist! Kui ta veel praegu elaks, siis poleks ma öö- ega päevarahu saanud, sest ma oleks alati kartnud, et ta võib mulle kosja tulla, kui ta juhtub mind nägema. Ja ütelge nüüd ise, mis ma oleks pidand tegema, kui nii hirmus vana Goethe oleks mulle kosja tulnud? Ja ärge arvake, et ma muidu tühja räägin. Arstid annavad tädile nõu mind Saksamaale sanatooriumi või tervisveele saata, see olla mulle väga tarvilik. Goethe armastas ka tervisvetel käia ja nõnda oleksimegi võinud kokku saada. Ja kus ma oleks teadnud ennast tema eest hoida. Võimata on ennast tervisvetel Goethe eest hoida, liiatigi minusugusel noorel tütarlapsel.“

Ramilda vaikis silmapilguks, nagu mõtleks ta millegi üle järele või nagu oleks tal midagi uut meelde tulnud. Siis naeratas ta ja ütles nagu häbenedes:

„Tahate, ma ütlen teile ühe saladuse, ühe suure, suure saladuse?“

„Ärge parem öelge, preili,“ palus Indrek. „Saladused ajavad mulle ikka hirmu peale, sest ma kardan, et lobisen nad kogemata välja.“

„Peate õppima saladusi hoidma,“ ütles Ramilda elutargalt. „Saladused on suur varandus, aga kuis te siis ilma varanduseta tahate elada! Ega te ometi igavesti taha siin leiba lõigata ja taldrikutega kolistada. Nii siis, kuulake: tädi ja isa tahavad mind Saksamaale saata, aga mina ei taha minna. Ja teate miks? Arvake.“

Millegi pärast hakkas Indrekul süda äkki värisema ja südamevärin laienes kõigisse ihuliikmeisse.

„Noh, kas teie ei tea arvata?“

„Ei tea,“ sai Indrek vaevalt vastatud, sest südamest levinud värin halvas keelepaelad.

„Teie suur, suur loll,“ ütles Ramilda äkki hellatavalt, nagu oleks ka temal osa Indreku südamevärinast. „Teie Tallisman! Me just praegu rääkisime ju. Millest me rääkisime?“

„Suurest saladusest,“ vastas Indrek sootuks vaikselt.

„Ja see suur saladus oli Goethe,“ ütles Ramilda naerdes. „Asi on nimelt ümberpöördud, mitte nii, nagu ma rääkisin: mina ei taha Saksamaale enam sõita, sest Goethe on juba surnud. Ükski peale teie ei tea, et see on sellepärast. Isale ja tädile ei tohi ma sellest piuksatadagi, sest siis usuvad nad veel kindlamini, et ma olen Saksamaa tarvis küps. Nemad arvavad ikka, et kui keegi teisiti mõtleb ja tunneb kui nemad, siis pole muud kui saada Saksamaale sanatooriumi või tervisveele. Ja arst, see vana Brummfeldt, arvab niisama. Nohiseb, kirjutab suplemaati sisse võtta ja peale määrida ning soovitab kuhugi sõita. Suplemaat ja sõit, need on ainukesed õiged rohud ilmas. Aga mina tean, et on olemas veel kolmas rohi, aga seda pole tänapäev enam kusagilt saada, sest Goethe on surnud. Kui nad seda õieti teaksid, nutaksid nad juba praegu oma silmad peast välja; õnneks ei tea nad midagi ja mina ei ütle ka neile. Las nad parem rõõmustavad oma suplemaadi ja sõiduga, tõde tuleb pärast niikuinii ilmsiks. Ainult üks on kindel: kui Goethe alles elaks, kui oleks üks tuhandik protsentigi võimalust tema elusolemiseks, siis sõidaks ma kohe, kas või täna õhtul juba ja tuleksin tervelt tagasi. Sest ainult mõelda, et sa sõidad kuhugi, kus võib ka Goethe olla, kes armastas vanas eas noori tütarlapsi, et sa võid teda vähemalt eemaltki näha, et on see võimaluski olemas, kuigi see kunagi ei teostuks, — teate, see aitaks paremini kui ükski suplemaat, sest ka vana Goethe on ikkagi parem kui Brummfeldti värske suplemaat. Aga nüüd ma ei sõida, ei taha. Peale selle on veel midagi, mis puutub teisse. Mitte just isiklikult teisse, vaid üldse teisse, poistesse. Jõulus nimelt, kui Dr. Brummfeldt soovitas mulle kliimavahetust, sest noored neiud vajavad seda, ütles ta papale, vastas see, et nüüd pole võimalik, sest kuhu jätab ta oma poisid, tähendab vürstid, krahvid ja Tigapuud. Muidugi ka teie. Aga kas saate aru, mis see tähendab, et doktor ütleb, mina pean sõitma, sest noored neiud vajavad kliimavahetust, ja et papa vastab: poisid? Ka tädi ei saa tulla, sest tema teeb poistele lobi, keedab neile suppi. Tervest ilmast kokkusõitnud poiste supi pärast lükati minu sõit edasi. Mina sõidan alles siis, kui ka poisid kevadel laiali sõidavad. Aga ütelge nüüd ise, mis asi siis mina õieti olen, kui minu tervisvesi, minu Saksamaa täiendus, minu Goethega kohtumine olenevad poiste lobist, igapäevasest lobist? Milleks ma siis elan, kui poiste supp on tähtsam kui minu sõit? Teie seisate siin, lõikate leiba ja katate lauda, tähendab pole kuigi tähtjas isik, aga teie supp on tähtjas, hirmus tähtjas. Papa ja tädi kinnitavad mõlemad: ei saa, ei või, sest kes hakkab poistele suppi keetma. Ah, kuis ma tuhat korda olen soovinud, et te oleksite minu ja mina teie asemel, üheks silmapilgukski, küll ma siis näeks, mis te teete, kui te peaks kohe kuhugi sõitma, aga kui te ometi ei saa, sest papa ja tädi kordavad: oota, oota kevadeni, siis ei taha Ramilda enam suppi, siis sõidame. Ütelge, mis te siis teeksite?“

„Ma ei tea, mis ma siis teeksin,“ vastas Indrek, „aga ühte tean ma…“

„Mida te teate?“ küsis Ramilda.

„Mina tean, et kui teie seda mulle varemalt oleksite öelnud, siis oleksin ma valmis olnud ükskõik mis ettekäändel koolist lahkuma, et tädil poleks olnud vaja enam suppi keeta ja teie oleksite võinud kohe sõita.“

„Aga teised? Nemad oleksid ikkagi suppi tahtnud.“

„Kui ka teised seda oleksid teadnud, et kõik on meie supi pärast, siis oleksid ka nemad ühes minuga lahkunud,“ ütles Indrek suure kindlusega. „Meie oleksime teie heaks kõik teinud, preili.“

Ramilda jäi tõsiselt Indrekule otsa vahtima ja tema imeliselt suur suu tegi mingisuguseid ebamääraseid liigutusi, nagu valmistuks ta naerma või nutma. Aga see kestis ainult üürikese silmapilgu. Siis ütles ta:

„Aga papa? Mis oleks temast saanud, kui teie oleks kõik minu pärast laiali joosnud? Ah jumal! Seda mõelda on nii hirmus, et ennem las olla kõik nagu on. Mina arvan, et kui Õnnistegija ise astuks ühel ilusal päeval papa ette ja ütleks temale: „Annan sulle igavese elu, tule minu juure; annan sulle õige ja tõeliku igavese elu, mitte selle ümmariku, millest räägib sinu vana hea sõber, aga ainult siis, kui sa kohe, jalamaid jätad oma poisid ja härra Ollino ja tuled minuga,“ siis vastaks papa talle kõhklemata: „Ei, armas Õnnistegija, mina tulen küll hea meelega sinu juure igavesti elama, aga ainult ühe tingimusega — et võin oma poisid ja härra Ollino kaasa võtta. Muidu ei tule, muidu lepin ennem oma vana sõbra igavese eluga, selle ümmarikuga.“ Uskuge või mitte, aga papa vastaks Õnnistegijale tingimata nõnda. Ja mis te arvate, mis vastaks Õnnistegija, kui ta oleks õige Õnnistegija, mitte aga niisuke ümmarik, et võib magama uinuda, suu ükskõikselt lahti? Ta vastaks papale tingimata: „Ükskõik, kui sa ilma poisteta ei või, siis tule ühes nendega.“ Ja nõnda läheks papa ühes poiste ja supikatlaga. Tädigi pääseks selle moega paradiisi, sest ega see oma katlast maha jää, sest kes siis poistele hakkab paradiisis suppi keetma, kui teda ei ole. Ka teie läheks sinna leiba lõikama ja lauda katma, ainult mina üksi jääks maha ja käiks mööda tühje tube. Mind ei lase keegi igavesse ellu, sest mina olen egoist, jõle egoist. Tädi on kuri, aga mina olen egoist. Tädi on mõnikord küll hirmus kuri, et ta peab poistele suppi keetma, aga siis läheb tal see hoog üle ja ta keedab edasi, sest ka tema armastab lõpuks poissa. Seda on ta papast õppinud. Tema süda on küll nende peale täis, aga ikka armastab. Armastab kõiki neid võrukaelu ja logardeid — nõnda nimetab ta teid, kui supp keeb ja kõik kohad on auru ja tossu täis. Aga mina ei armasta kedagi, teid ja vürsti ning Tigapuud ka ei armasta, härra Ollinot ehk pisut tema inetute silmade pärast; sellepärast jäängi ma üksinda maha. Nõnda ongi parem, ka teil, sest kui vürst jälle kord vanad tassid puruks peksab, siis pole teil enam vaja uutel kõrvu küljest ära murda. Ega ole? Aga kus need on, mis me tol korral ära murdsime? Ikka veel kasti põhjas? Ma tean, mis te papale vastasite, kui ta teilt tol korral küsis. See oli väga hea vale, väga! See on palju parem kui see, mis mina ütlesin. Mälestuseks pole sugugi nii hea kui enesekaitseks ja suureks, suureks õnneks. Õnn olgu ikka kas pööraselt suur, nii et ta hulluks ajab, või teda parem ärgu olgugi. Õnn ja armastus! Papa on niisuke pöörane ja sellepärast läheb ta paradiisi. Ja teie ka, sest teil on õnnekõrvad. need kaitsevad teid igaveses elus ja…“

Proua Malmbergi rasked sammud kostsid ukse tagant ja Ramilda katkestas lause, et uuel toonil jätkata:

„Jälle on leivatükid üks paks, teine õhuke. Seda lihtsat asjagi ei suuda te ära õppida.“

„Mitte ennast siin erutada,“ tõreles tädi Ramildaga. „Jäta see minu hooleks, mina olen sellega harjunud. Mina võin kas hommikust õhtuni pahandada, see ei tee mulle midagi. Sina mine siit ära, mine oma tuppa; sa tead, mis papa ütleb.“

„Ma lähen, ma lähen, tulin ainult silmapilguks, ma pole ju millalgi käinud,“ vastas Ramilda uksele lähenedes, kus ta jäi peatuma, et küsida: „Armas tädi, mis sa arvad, kas Köler saab taeva? Küsisin härra Paasilt, aga tema ei tea, sest temale pole seda üles antud ega ka küsitud. Aga mis sina arvad, armas tädi?“

„Misukeste tühiste küsimustega sina küll oma pead vaevad!“ ohkas tädi. „Mis peab sinust nõnda saama.“

„On see siis nii tühine küsimus, kallis tädi?“ küsis Ramilda nagu nukralt.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõde ja õigus II - 17
  • Büleklär
  • Tõde ja õigus II - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4481
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1722
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4362
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1735
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4136
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1565
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4316
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1552
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4675
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1466
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4570
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1581
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4472
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1679
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4523
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4274
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1594
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4429
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1482
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4590
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1425
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4427
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1494
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4244
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1461
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4553
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1606
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4513
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1722
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4740
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1597
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4403
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1618
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4587
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1745
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4685
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1706
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4439
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1684
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4347
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1470
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4479
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1798
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4620
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1737
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4273
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1837
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4490
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1589
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4493
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1680
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1889
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4723
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1475
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 4917
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1636
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 30
    Süzlärneñ gomumi sanı 4669
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1727
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 31
    Süzlärneñ gomumi sanı 4228
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1530
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 32
    Süzlärneñ gomumi sanı 4127
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1350
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 33
    Süzlärneñ gomumi sanı 4704
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1573
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 34
    Süzlärneñ gomumi sanı 4246
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1461
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 35
    Süzlärneñ gomumi sanı 4506
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1523
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 36
    Süzlärneñ gomumi sanı 4436
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1660
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 37
    Süzlärneñ gomumi sanı 2387
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 942
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.