Tõde ja õigus II - 12

Süzlärneñ gomumi sanı 4427
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1494
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
„Enne ta ei söönud ju siin,“ ütles preili ja kargas laualt maha. „Pfui, kuidas te mind ehmatasite! Kui tema seda oleks näinud, siis oleks epistel papalt tulnud. Aga kes sööb tema kõrval, siin pahemal?“

„Härra Koovi.“

„Aga paremal?“

„Vürst.“

„Kus sööb krahv, kes ilusasti mängib?“

„Teisel pool lauda esimesena.“

„Tema kõrval?“

„Elbe ja siis Hodkevitš.“

„See, kel käed alati taskus, eks?“

„Seesama. Aga kust teie seda teate?“

„Tean, mina tean kõik. Kus on Vuti koht?“

„Siin,“ näitas Indrek.

„Sinna ma istun, sinna ma tahan istuda,“ ütles preili. Aga enne kui ta seda sai teostada, tuli tädi teatega, et papa kodu, ja preili kadus jalamaid söögitoast, sest siinviibimine oli tal kõvasti keelatud.

Teine kord, kui ta istus jällegi söögitoas ja oma jalgu kõigutas, ütles ta Indrekule:

„Miks teil leivatükid ühepaksused ei ole? Vaadake seda! Missuguse inimese hambad ulatuvad sellest läbi?“

„Ma jätan selle iseendale,“ vastas Indrek lihtsalt.

„On siis teil nii pikad hambad?“ naeris preili.

„Mina saan paksemastki tükist jagu.“

„Küll teil on hea elu!“ ohkas preili natukese aja pärast.

„Tõesti?“ imestas Indrek.

„Kas siis ei ole?“ küsis preili.

„Ennem võiks küll preilil hea elu olla,“ arvas Indrek.

„Minul?! Minul on igav, hirmus igav. Ma ei tohi ju midagi teha ega rääkida. Ka minna ei tohi ma kuhugi, ikka on mul tädi või mõni teine sabas.“

„Aga mina ei saa kuhugi minna, pole aega ega võimalust,“ ütles Indrek.

„Teie peate all olema, eks? Teil pole papale raha maksa, ega?“

Indrek ei vastanud, kolistas ainult taldrikute, nugade ja kahvlitega.

„Miks te õieti siin olete? Et leiba lõigata ja lauda katta?“ küsis preili.

„Et õppida,“ vastas Indrek.

„Millal te siis õpite, kui te alati tööd teete, kuhugi jooksete või all toas istute? Öösigi ju pole rahu, siis kõliseb kell, see kostab ju üles. Teie teete ust lahti, eks?“

„Mina,“ vastas Indrek.

„Näete, ma tean sedagi. Millal te küll õpite?“

„Selleks on aega küll!“ kiitis Indrek, et oma seisukorda pisutki paremana paista lasta.

„Mida te kõige rohkem armastate? Lateinisch, nagu papa ütleb, mis? Papa arvab ikka, et kõik õpivad aina Lateinisch. Mina teda ei armasta, sest mis ma temaga teen, kuhu ma temaga lähen. Mina armastan saksa keelt, see on kõige ilusam. Teie saksa keelt ei oska? Kui kahju! Siis poleks vaja vene keelt rääkida. Miks te ei õpi? Tahate, ma õpetan teile? Hakkan teiega ainult saksa keelt rääkima, nur Deutsch! Iga haritud inimene räägib saksa keelt, sest ilma saksa keeleta polegi haridust ega haritud inimest. Seda ütlevad kõik — papa, tädi, kõik, kõik, die ganze Welt. Und was können wir gegen die ganze Welt? Verstehen Sie?“

Ja kohe hakkas ta õpetusega peale, võttes näitena taldriku, noa või kahvli ja küsides: „Was ist das?“ millele Indrek pidi vastama saksa keeli.

„Nõnda ei lähe teil aeg kaduma: teete tööd ja õpite ühes sellega saksa keelt. Nagu praegugi: was machen Sie jetzt?“ küsis ta, kui Indrek leiba lõikas. „Ja mina leidsin omale elu-ülesande: hakkan poistele saksa keelt õpetama. Olen kasulik, teen tööd,“ rõõmutses preili. „Kõige pealt õpetan teile saksa keele selgeks. Teie saate varsti hakkama, teil on juba ots käes. Nur Vocabeln, Vocabeln, Vocabeln! Kui keel on kord valmis painutatud, siis pole enam midagi. Aller Anfang ist schwer! Siis võite preilidega jalutama minna, haritud preilidega, sest haritud preilid räägivad väljas ainult saksa keelt, nur Deutsch! Meie räägime ikka saksa keelt, ka kodu. Tädi vene keelt ei mõista, papa oskab halvasti ja eesti keel on ju päris võimatu. Sest kuis ma ütleksin eesti keeles: lieber Papa, liebe Tante? Mis te arvate, kuis ma seda ütlen? Armas papa, armas tante või veel — armas tädi! Pfui! igal pool see s. Kui inetult see kõlab! Ülepea kaotaksin ma s’e keeltest, kui see oleks minu teha. Kui ometi keegi teaks keele, kus pole s’e! Kui oleks kusagil niisugune keel! Ma saaksin juba õnnelikuks sellest paljast teadmisest.“

„Miks siis preili s’e ei armasta?“ küsis Indrek.

„Seda ei või ma teile öelda,“ vastas preili veidi punastudes. „Tädile olen ma öelnud ja tema ainult naerab. Tädil ei ole peeni tundmusi, tema ei saa mõnikord põrmugi aru, mis mina tunnen. Kui ma iseseisvaks saan, siis lähen ma reisima, lähen tingimata ja otsin ilma s’eta keele üles, sest niisugune keel peab ometi kuski olema. Ei ole võimalik, et pole kogu ilmas nii peenetundelist rahvast. Mõistate — kogu ilmas! Ja otsima lähen ma tingimata. Ning eesti keelt ei räägi ma siis enam kunagi, kui ma iseseisvaks saan, sest mehele lähen ma ükskõik kellele, mitte eestlasele. Temale mitte! Lähen niisugusele, kes eesti keelt ei mõistagi, sõnagi aru ei saa, kes teda pole eluilmas kuulnudki, nii et ka minu lapsed teda kunagi ei kuule, sest eesti keeles on kõik ilusad ja inetud sõnad s’ega. Mõelge pärast üksi järele, siis saate aru, saate tingimata aru, ja öelge mulle homme või tunahomme, kas mul on õigus. Ja pange tähele: mul on tingimata õigus, kui te hästi järele mõtlete. Armas! Kallis! Hirmus! igal pool visiseb ja vusiseb see ropp s. Neil on õigus, kes ütlevad, et eesti keelt võib ainult magamistoas tarvitada, mitte mujal. Nur im Schlafzimmer!“

„Aga on ju ka — kole, hale, need on s’eta,“ püüdis Indrek vastu vaielda.

„Mis see aitab,“ rääkis preili, „mis on sest kasu, kui „armas“ ja „kallis“ on alati s’ega. Mõistate — alati! Mõtelge ometi, kui mul oleks keegi, keda ma nii, nii… liebe vom ganzen Herzen ja kui ma kunagi ei võiks talle „armas“ ja „kallis“ muidu öelda, kui aina susiseva s-ega; ma sureksin ära. Bei Gott, ich würde krepieren. Armas, kallis, sõrmus — kõige parematel sõnadel ikka s. Aga: ich liebe dich, ich bin verliebt, Ring, Brautring, wie schön das klingt! Himmlisch! Nii et esimene asi: õppige saksa keel selgeks ja mina õpetan. Ma teen seda hea meelega selle s’e pärast. Aga te peate tõesti õppima, nii et ma kohe tunnen, et te õpite, sest muidu ei maksa, muidu ei ole mul kannatust. Denn ich bin so launisch, so launisch!“

Ükskord küsis preili Indrekult:

„Kuidas teile meeldib minu nimi — Ramilda. Eks ole ilus?“

„Väga ilus!“ kiitis Indrek.

„Teate, mis see on? See on ju Miralda. Minu õige nimi on Miralda. Aga see ei meeldi mulle. Ramilda on palju ilusam. Ja peenem, suursugusem. Kui ma iseseisvaks saan, muudan ma oma nime lõplikult tingimata Ramildaks, nii et kui mind ükskord maha kuulutatakse, siis mitte Miralda, vaid Ramilda. Tädi on hirmus vastu, aga mis sest. Kui muidu ei saa, annan keisrile palvekirja ja keiser lubab tingimata muuta. Sest mis võiks keisril selle vastu olla, kui mind kantslist maha kuulutatakse Ramilda, mitte Miralda. Miraldast saab palju ilusaid nimesid, aga Ramilda on ikkagi kõige ilusam. Kuulake: Miralda, Marilda, Rimalda, Ramilda, Ridalma, Radilma, Diralma, Darilma, Ramaldi, Maraldi, Ramidla, Rimadla, Maridla, Miradla — lõpmata palju. Aga nende teiste pärast ei annaks ma kunagi keisrile palvekirja, ainult Ramilda pärast. Mul ongi juba see palvekiri valmis, muidugi mitte paberil, vaid peas. Igal õhtul enne uinumist loen ta mõttes keisrile ette, nii et ta paremini mõjuks, kui ma ta kord ära saadan. Mis te arvate, kas keiser annab luba Miralda asemel Ramilda võtta?“

„Ma ei tea, preili,“ vastas Indrek.

„Seda ma tean isegi, et teie seda ei tea, aga mis te arvate, seda küsin ma; ainult teie arvamus.“

„Ma arvan küll, et lubab,“ ütles Indrek viimaks.

„Arvate tõesti?“ usutas Ramilda.

„Tõepoolest, preili,“ kinnitas poiss.

„Eks ole?“ ütles Ramilda õnnelikult, „sest mis võiks keisril selle vastu olla. Selle peale teie käsi.“ Ta hüppas aknalaualt kaks jalga korraga põrandale ja sirutas Indrekule käe ning, kui ta seda oli surunud, ütles ta:

„Tigapuul on suurem käsi kui teil. Tema on teist lühem, aga käsi on suurem ja tugevam. Veel kord! Pigistage kõvasti, nii et ma tunnen.“

Ja Indrek pidigi uuesti preili kätt pigistama, kes siis ütles:

„Ikkagi on Tigapuu tugevam. Kas ta meeldib teile?“

„Tema on minust üks klass kõrgemal,“ vastas Indrek.

„Ja räägib saksa keelt, päris kenasti räägib, nii et nagu haritud inimene kohe. Mulle ütles ta kord, et tema oleks võinud juba farbendeklit kanda, kui ta tõsiselt oleks tahtnud, aga temale meeldib siin nii väga. Kas teile meeldib?“

„Meeldib küll,“ vastas Indrek.

„Lõbus, eks? Papa on poistega hirmus hädas, nad on väga vallatud. Kas teie olete ka mõnikord vallatu?“

„Ei vist ole,“ arvas Indrek.

„Muidugi, teie olete juba suur, sellepärast. Aga Tigapuu on; ma tean, et on. Mis oli selle Goethe ja Schilleriga? Rääkige mulle ka. Tigapuult küsisin, aga tema ütles, et ei tea. Tema on ise väga vallatu, sellepärast ta ei räägi. Aga teie võite rääkida, sest teie ei ole ju vallatu. Mulle te ju räägite, mina ei ütle kellelegi. Tädile ja papale ka ei ütle. Nii et teame ainult meie kahekesi. Ma tahaksin nii väga teada, kuidas see oli, sest vallatud poisid meeldivad mulle nii, nii. Aga ka teised meeldivad, üldse poisid. Überhaupt! Poisid on nii kenad, mehelikud. Tüdrukud on kadedad, hirmus kadedad. Ja kurjad! Minule on nad nii kadedad ja kurjad. Nad ütlevad, mina olevat rumal. Aga mina arvan, et on veel palju rumalamaid tüdrukuid kui mina. Mis teie arvate, kas on rumalamaid? Ütelge puhtast südamest.“

„Mina tüdrukuid ei tunne,“ ütles Indrek.

„See on teist nii ilus, et te tüdrukuid ei tunne; nad on kõik nii hirmus pirtsakad. Neid ei maksagi tunda. Mina olen ka hirmus pirtsakas. Aga kas ma nii rumal olen. kui teised kadedusest ütlevad, mis teie arvate? Ainult oma arvamus. Keisri kirja kohta te ju ütlesite oma arvamuse, miks siis ei või minu rumaluse kohta, mina pole ju keiser. Ütelge nüüd,“ mangus Ramilda paluvalt.

„Ma ei usu mitte,“ ütles Indrek viimaks, pöördudes ise kõrvale.

„Eks ole!“ hüüdis Ramilda rõõmsalt. „Kas iga tüdruk oleks keisri kirjale tulnud või oleks iga tüdruk osanud Miraldast Ramilda teha? Midagi ei oska nad! Aga mina oskan. Mul on nii hea meel ja ma olen nii õnnelik, et teie olete minuga ühel arvamusel. Ich bin so glücklich, so glücklich! Aga saksa keele peate ära õppima, peate! Seda tahab Ramilda, Rimalda, Radilma, Darilma, Ramaldi, Maraldi, Ramidla, Rimadla…“

Linnukesena vidistades kadus ta uksest ühes oma suure õnnega. Aga Indrek tundis südames nagu hella raskust ja esimesi valusaid tõmbeid. Ja talle tulid meelde härra Mauruse sõnad, mis see oli temale nii sagedasti korranud: „Ära usu naisi! Hoia naiste eest!“

„Kus sa ikka hoiad,“ arvas Indrek endamisi nagu alistunult.

Nõnda läksid päevad, kadusid nädalad, aga Indrek ei pannud seda tähele. Tema pidas nagu ainult ühte silmas: kas preili ilmub teatud päeval söögituppa talle saksa keelt õpetama või ei. Ta kippus unustama kõiki teisi õppeaineid, tuupis ainult saksa keele grammatikat, luges saksakeelseid raamatuid ja tagus sõnu pähe. Aga kui preili söögituppa ei ilmunud, oli Indrek tusane ja nukker, liiatigi kui kuulis, et preili oli käinud lobisemas mõne teisega, kel jätkus preilile ainult imetlust. Kõigil jätkus preilile ainult imetlust, sest tema oli ainuke naistäht meespere pilvises taevas. Ainult härra Koovi oli Ramilda kohta nähtavasti teises arvamuses, sest Indrek kuulis kord, kui ta tema kohta lausus: „Kisseinaja barõšnja“. Mis see tähendas, seda Indrek õieti ei teadnudki, aga hääletoonist ja näoilmest pidi ta järeldama midagi halba ja alaväärtuslikku.

Nagu Indrekki, teadsid paljud teised, võib-olla kõik, kust Ramilda võtnud oma selle ja hulga teisi nimesid, mis tundusid nii ilusatena, et neid siin-seal tasakesi korrati. Igal mehel oli oma ilus nimi, mida ta armastas ja mille ta tegi oma vaimustuse- ja imetluse-esemeks. Aga kõigi nende ilusate nimede taga peitus ainuke naine, kes oli meestele ette siristanud oma kümme tuhat nime, ja joobunud meestekari siristas seda talle järele. Polnud siis ime, et ka Indrek hakkas kaasa siristama kord teadlikult, kord ebateadlikult, teisendades nime viimse võimaluseni ja ammutades aina uusi ja uusi. See oli omasugune mäng ja ajaviide, mida võis kasutada igavates tundideski. Ja ta levis niisuguse kiiruse ja kindlusega, et astus mõjult võistlusse krahvi toodud lauluga, ainult selle vahega, et laulu lauldi valjusti ja ühel meelel, nime aga kordas igaüks oma-ette. Seega oli krahvi laul ühendavaks, preili nimi aga eraldavaks aineks siin esimese järgu asutises.

italki
Sellest sai Indrek alles siis õieti aru, kui ta preili nime pärast põrkas kokku Tigapuuga, mille tagajärjeks oli nende lõplik eemaldumine.

„Mis sa seal lobised?“ küsis Tigapuu Indrekult tõsiselt, peaaegu kurjalt, nagu oleks tal õigus teda käskida, kui see kordas tasakesi: Rimadla, Ramidla, Maridla, Miradla.

„Ei midagi,“ vastas Indrek.

„Kuidas ei midagi, ma kuulsin ju selgesti.“

„Mida sa siis kuulsid? Pääsukese laulu: Midli-Madli, Kidli-Kadli.“

„Ei, ma kuulsin midagi muud,“ ajas Tigapuu vastu.

„Aga mida siis, Issand jumal?“ hüüdis Indrek, keda Tigapuu kõnetoon ärritas.

„Ma kuulsin just seda, mis sa ütlesid, ja keelan selle sul ära, kas kuuled,“ vastas Tigapuu ähvardavalt.

„Mis? Sina keelad mul seda ära? Mida? Nimeta ometi kord! Või kes oled sina, et tuled mulle midagi keelama? Keelamiseks on siin majas teised mehed olemas.“

„Aga näe just mina olen see mees, kes sulle seda keelab: mina, Tigapuu, eesnimega Karl.“

„Sa oled aru kaotanud, Karl Tigapuu!“ hüüdis Indrek, püüdes nagu naljatada, aga Tigapuu jäi endiselt tõsiseks ja ütles:

„Tähendab, sa tahad ikka seda suust välja ajada?“ Ta jäi Indreku ette ähvardavas poosis seisma ja vahtis talle põrnitsedes näkku.

„Jah, ikka laulan ma Midli-Madli, Kidli-Kadli, kui see mulle meeldib,“ vastas Indrek.

„Isegi selle keelan ma sulle ära, kas kuuled?“

„Kuidas sa seda teed, ma tahaksin teada?“ küsis Indrek.

„Ah kuidas?“ küsis Tigapuu vastu. „Vaat’ nõnda!“ ja ta pistis rusika Indrekule nina alla.

„Saad pähe, kui rusikaga tuled,“ ütles Indrek.

„Igal pool pole lauaklapid lahti,“ muigas Tigapuu.

„Igal pool leidub midagi, millega sinule pähe anda,“ vastas Indrek.

Viimaseid sõnu kuulis härra Ollino ja küsis naljatavalt:

„Kellele see Paas seal riide taga jällegi pähe annab?“ sest kõnelus sündis all suures toas eesriide taga.

„Ikka Tigapuule,“ vastas Indrek, „sest tema tükib rusikaga minu nina alla, kui mina laulan pääsukese laulu: Midli-Madli, Kidli-Kadli.“

„Ära valeta!“ hüüdis Tigapuu vihaselt.

„Miks sa nii kuri oled?“ küsis Ollino Tigapuult.

„Paas valetab!“ hüüdis Tigapuu.

„Mis sest siis on, et ta valetab,“ arvas Ollino. „Meie kõik valetame vahel.“

„Vale ja vale vahel on vahe,“ seletas Tigapuu. „Mina ei valeta niisuguses asjas kunagi. Kui olen midagi teinud või öelnud, siis julgen seda ka omaks võtta.“

„Mis see Paas siis ütles?“

„Küsi temalt eneselt.“

„Ei. Paasi ma ei usu, sest tema valetab, nagu sa ise ütled. Sellepärast ütle sina.“

„Ei, mina ei ütle,“ vastas Tigapuu. „Mina ei või seda öelda.“

„Mis see siis oli, et sina ei või seda öelda. Ütle mõnes teises keeles, kui eesti keeli ei või.“

„Seda ei saagi teises keeles öelda.“

„Taga targemaks!“ imestas Ollino, kellele Tigapuu meelepaha valmistas nähtavasti lõbu.

„Muidugi ei saa,“ seletas Tigapuu. „See oleks sama hea, kui sa küsiksid, et ma ütleksin oma nime mõnes teises keeles.“

„Mõistan, mõistan,“ lausus Ollino nüüd. „Tähendab, tegemist on naistega, eks? Noore preiliga, mis?“ Ja naeratades lisas Ollino saksa keeli juurde: „Unser Herr Tigapuu ist verkracht, ganz verkracht.“

„Jäta oma rumalad naljad tõsise asja juures,“ ütles Tigapuu ja võitles kõigest jõust palgessekippuva puna vastu. „Teie võite ju kõik naerda, kui tahate, aga minu arvates pole see sugugi ilus, kui noore preili nimega nõnda ümber käiakse, nagu oleks see mõni tühine mängukann, liiatigi kui see noor preili on meie oma koolidirektori tütar.“

„Aga see noor preili käib kõige pealt ise oma nimega nõnda ümber,“ vaidles Ollino vastu, nagu pakuks talle see erilist lõbu, kuna ta muidu oli harilikult ikka väga sõnakehv. Ka tekkis tema nagu klaasistunud silmi pisut elavam ilme.

„Inimene ise võib oma nimega teha, mis tahab, see ei puutu teistesse ja see ei anna veel teistele õigust teha sedasama. Inimene võib ka iseendaga teha, mis tahab, aga sellepärast ei või seda veel teised. Ja et elav inimene ning tema nimi on üks, siis ei või tema nimega mängida, sest see tähendaks, et mängitakse inimese endaga, mis on haavav. Aga inimesega ei tohi mängida, teda peab tõsiselt võtma. Ammugi ei või mängida noore preiliga, kui ta on direktori tütar, sest see ei ole aupaklik.“

Sellele pikale targale seletusele vastas Ollino lauluga „Oh kuusepuu…“ viisil:

„Oh Tigapuu, oh Tigapuu,
Du bist doch ganz verliebt.“

„Ma palun tõsise asja juures jätta naljad,“ ütles Tigapuu vihaselt.

„Mis ajast saadik sina oled hakand inimeste õigusi kaitsma?“ küsis Ollino.

„Kui kellelegi liiga tehakse, olen mina alati valmis olnud tema kaitseks välja astuma,“ ütles Tigapuu.

„Soo,“ imestas Ollino ja pöördus Indreku poole küsimusega: „Mis teie sellest arvate, Paas? Kas Tigapuu ka teie eest on välja astunud?“

„Ei mäleta,“ vastas Indrek ja arvas parajaks hetkeks juurde lisada: „Aga raha, mis ta minult laenas, seda ta küll ära ei maksa.“

„Mis on rahal inimese õigustega tegemist!“ hüüdis Tigapuu. „Ja mis sa pudrutad: millal olen mina sinult midagi laenanud?“

„Juba ammugi,“ vastas Indrek. „Sügisel, kui ma alles siia tulin.“

„Mina sinult laenand? Mina sinule võlgu?“ imestas Tigapuu.

„Vähemalt see rubla, mis teki eest.“

„Aga selle eest sa ju magasid minu teki ja padjaga.“

„Mitte ainustki ööd, sa võtsid nad ju tagasi.“

„Mis sa andsid.“

„Sa ju ütlesid, et võõrad asjad.“

„Mis sa uskusid, kuigi ütlesin.“

„Sa siis petsid?“

„Mis sa lasksid ennast petta.“

„Ah see ongi see sinu õigus?“

„See ongi minu õigus, kui teine on nii rumal.“

Need laused pilluti ruttu, peaaegu ühekorraga vastastikku teineteisele näkku. Ollino seisis, käed püksitaskus, ja vaatles poisse. Tigapuu viimaste sõnade juures ütles ta muiates, pöördudes nagu Indreku poole:

„Tigapuu on armunud, see on kindel. Sest kui inimene arvab, et temal on õigus teist petta, siis on ta tingimata armunud, seda pidage meeles.“ Ütles ja hakkas mööda tuba edasi-tagasi kõndima, nagu oleks kogu küsimus lahendatud. Indrek ei teadnud, kas tema sõnu tõsiselt või naljana võtta. Alles paljude aastate pärast oleks võinud ta taibata, kuivõrt palju oli Ollino sõnades tõtt, aga siis oli ta juba need sõnad unustanud.

Tigapuu ei katsunudki Ollinole vastata, vaid ütles Indrekule:

„Lollus on sinusugusega õigusest rääkida, sinul pole sellest veel aimugi.“

Ta tegi minekut. Aga lävel pöördus ta ümber ja lisas endistele sõnadele juurde:

„Seda ma sulle siiski ei kingi, pea meeles. Kui veel juhtub, siis…“

Ning Ollinole ütles:

„Ja et sina selle üle ainult rumalat nalja heidad, seda poleks ma sinust tõesti mitte uskunud. Sest kõige pealt oleme meie ikkagi kooliõpetajad, järelevaatajad, korrapidajad, see aga seal ainult koolipoiss, sedagi mitte täiesti. Tõepoolest, ma imestan väga!“

„Mina ei imesta põrmugi!“ hüüdis Ollino lahkuvale Tigapuule järele.

Aga Indrek pidi järgmisel päeval Tigapuuga kaasa imestama, kui preili temalt söögitoas küsis:

„Kas see on tõsi, et teie läksite Tigapuuga minu nime pärast riidu?“

„Teie nime pärast mitte, niipalju kui mina tean,“ vastas Indrek, kuna tal omal meelde tulid Ollino sõnad: kui inimene on armunud, siis arvab ta, et tal on õigus petta.

„Kuis nii? Mispärast siis?“ küsis Ramilda, nagu oleks tal millestki kahju.

„Mina laulsin ainult Midli-Madli, Kidli-Kadli — seda pääsukese laulu.“

„Oli see tõesti nii?“ usutas Ramilda ja vahtis Indrekule nagu pettunult otsa.

„Tõepoolest, preili,“ kinnitas Indrek.

„Seda ma küll ei usu,“ ütles Ramilda. „Te räägite küll alati tõtt, aga nüüd te luiskate. Ja teate, miks? Te häbenete mulle tunnistada, et te minu nime kordasite.“

„Miks ma seda peaksin häbenema? Ei, ma ei häbeneks,“ ajas Indrek vastu.

„Kas tõesti ei häbeneks? Ütelge puhtast südamest, ütelge ruttu, tädi võib iga silmapilk tulla ja siis ma ei saagi täna kuulda.“

„Päris puhtast südamest,“ kinnitas Indrek.

„Siis polnud see tõesti minu nimi?“

„Tõesti mitte, vaid ainult Midli-Madli, Kidli-Kadli.“

„Aga kas te minu nime peale ei mõelnud, kui nõnda laulsite?“

„Ei mäleta hästi, aga ma arvan, ei vist.“

„Tuletage hästi meelde,“ ajas Ramilda peale. „Rimadla, Ramidla, Miradla, Maridla, Ridla, Radla, Ridli, Radli, Kidli-Kadli, Midli-Madli. Tingimata oli see nõnda, eks olnud?“

„Ei tea, võib olla.“

„Ganz bestimmt, so war es!“ kinnitas Ramilda ja lisas nagu endamisi juurde: „Tähendab: Tigapuul oli ometi õigus! Tigapuul oli õigus!“

Nende sõnadega läks ta tantsiskledes uksest välja, nagu tõttaks ta kuhugi mõnda rõõmusõnumit viima, ja Indrek kordas talle mõttetult järele: „Tigapuul oli õigus, Tigapuul oli õigus,“ kuna ta südames tundis äkki seletamatut raskust, mis sünnitas kogu kehas imeliku kuumuse. Öösigi tundis ta seda oma silmalaugudes, kui ta sonis: „Tigapuul oli õigus, Tigapuul õigus.“ Tema ise polnud kunagi tähele pannud, et Tigapuul oleks milleski õigus olnud, aga nüüd kinnitas seda Ramilda. On siis temal õigusest sama arusaamine nagu Tigapuul? Samal silmapilgul nägi ta end kuski surnuaia nurga ääres videvikul, kus kohisesid tumedad kuused, ja keegi teine seisis tema ees, kes jooksis ära. Aga tema jäi paigale, sest talle tundus, nagu oleksid tema jalad köidetud selle teise omadega. Ka täna jooksis keegi teine ära, ikka jookseb keegi ära, keegi teine, ainult tema jääb, tema üksi.

Nõnda sonis Indrek leiba lõigates, kui proua Malmberg sisse astus ja ütles:

„Miks te täna nii hulluste leiba lõikate?“

„Nuga on vist nüri,“ arvas Indrek.

„Tehke nuga teravaks, muidu purustate rohkem kui lõikate.“

Ka taldrikud ja noad-kahvlid ei tahtnud täna Indrekul käes seista, aina kukkusid, aina kolisesid.

„Mis teil täna ometi on? Olete unine või haige?“ küsis proua Malmberg.

„Öösi kõlistati palju,“ ütles Indrek.

„Vaene poiss!“ haletses proua. „Aga nõnda ei jää neist vaestest taldrikutest ja tassidest varsti enam midagi järele, kui te neid nii hirmus peksate. Näete isegi, taldrikutel kõigil tükid servast ära ja tassidel pole enam kõrvu olemaski.“

„Kõrvadeta ongi mõnusam,“ arvas Indrek, „mahuvad paremini üksteise sisse.“

„Aga mis nägu siis tassil on, kui pole kõrva!“ ütles proua Malmberg õpetlikult. „Mis nägu oleks inimesel, kui tal poleks kõrvu peas. Inimesel poleks siis mingit nägu. Nii ka tassil: tema on alati inimese käes ja temal peab olema kõrv küljes. Sest miks peab tass ilma kõrvata olema, kui inimesel on kõrvad!“

„Ja muidugi, proua Malmberg,“ oli Indrek nõus.

„Aga miks peksate siis tassidel kõrvad ära, kui nad teil endil on alles?“

„Ega ma ei peksa ju, nad ise lähevad,“ vastas Indrek. „Oleks inimese kõrvad ka sama õrnad kui tassidel, siis oleksid vist kõik inimesed kõrvuta.“

„See olekski õiglane,“ arvas proua Malmberg, „sest milleks inimeselgi kõrvad, kui pole tassil.“

„Aga tasside kõrvad ei kuule ju,“ katsus Indrek vastu vaielda.

„Kas kõigi inimeste kõrvad kuulevad?“ küsis proua Malmberg. „Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad puusärki.“

„Aga tassid ei lähe ju puusärki,“ arvas Indrek.

„Mis sest?“ küsis proua Malmberg vastu. „Kas kõik inimesed lähevad? Ainult need, kes ristiusku, pannakse puusärki, sest nemad peavad viimsel päeva üles tõusma. Ja kuis nad tõusevad, kui pole kõrvu peas. Sellepärast.“

„Ega tassid üles ei tõuse,“ vaidles Indrek ikka veel vastu.

„Kas kõik inimesed tõusevad?“ küsis proua Malmberg. „Kus on, kes ärataks juudid või paganad? Kes neid äratab? Ei keegi! Sellepärast polegi tähtis, kas neil surres kõrvad peas või mitte. Aga ometi on nad neil alles ja miks ei või siis ka tassil olla.“

Nõnda õpetas proua Malmberg Indrekut ja tegi talle selgeks, et tassidel peavad kõrvad küljes olema, kuigi nad pole surelikud nagu inimesed — kristlased, juudid ja paganad. Proua Malmberg tegi Indrekule ja ka kõigile teistele noortele kõik asjad selgeks, aga nemad ei suutnud temale midagi selgeks teha. Nõnda võitsid neist kõnelusist aina noored, mitte aga proua Malmberg. Ometi armastas tema tähtsaid eluküsimusi noortega rohkem harutada kui noored temaga, sest tema tahtis palju rohkem õpetada kui noored õppida.

Aga tasside ja inimeste kõrvade küsimusel oli ometi mingisugune saatuslik eeltähendus. Sellest sai proua Malmberg ise kõige paremini aru. Möödus ainult paar päeva ja siis jäi vürst lõunale hiljaks, nagu see oli temaga varemaltki juhtunud. Aga täna jäi ta eriliselt palju hiljaks ja, et proua Malmberg armastas korda, siis ei andnud ta vürstile enam süüa, kinnitades temale, et tänasest päevast peale jäävad kõik söömata, kes ei ilmu õigeks ajaks lauda. Erandite hulka pidi kuuluma ainult Ollino, kel palju tegemist, ja Paas, kes oli sagedasti sel ajal alltoas valvekorral, kui teised istusid lauas.

Tänagi Indrek alles sõi parajasti, kui vürst astus sisse, võttis ülal lauaotsas istet ja ütles:

„Palun mulle siia katta.'“

Et vürst rääkis ainult vene keelt, mida proua Malmberg ei mõistnud, siis küsis viimane Indrekult, mis see tahab, ja laskis talle vastata, et täna enam lõunat ei saa. Aga vürst ei tahtnud sellest midagi teada, vaid vastas:

„Mu kõht on tühi, ma tahan süüa.“

„Siis peate seda kustki mujalt otsima, mitte siit,“ pidi Indrek vürstile tõlgina vastama.

„Mina ei liiguta ennast siit enne, kui saan süüa,“ ütles vürst kindlasti.

„Ma kardan, teie peate siis väga kaua ootama,“ ütles Indrek.

Vastuseks lõi vürst käega vastu lauda ja pöördus Indreku poole:

„Ütelge sellele eidele veel kord, et ta mulle viibimata süüa annab, ehk muidu ei vastuta mina oma tegude eest.“

Kui Indrek oli need sõnad viisakalt edasi andnud, pidi ta vastama:

„Proua Malmberg vastutab oma tegude eest, sest tema ei ole vürstlikust soost. Tema vastutab ja ei anna vürstile süüa, tehku see mis tahes.“

„Katke silmapilk laud!“ karjus vürst ja põrutas rusikaga lauale.

Indrek pidi nüüd vürstile ütlema, et ta ei karjuks, sest siin pole ta mitte vürst, vaid ainult koolipoiss, kes lõunale hiljaks jäänud. See oli õieti viimane, mida Indrek tõlgina sai öelda, sest peale seda läks saksa- ja venekeelne sõnavaling nõnda hoogsaks, et polnud võimalik enam midagi tõlkida. Ägedad liigutused, välkuvad silmad ja moonutatud näod rääkisid selgemat keelt kui ükski suu. Lõpuks seisid vürst ja proua Malmberg vastastikku laua ääres, kuhu olid kuhjatud puhtad tassid ja alles pesemisest märjad taldrikud, seisid ja karjusid teineteisele sõnu, mille tähendust nad ehk ennem aimasid kui mõistsid.

„Kas te annate mulle süüa, küsin ma viimast korda,“ karjus Bebutov. „Ei või ja?“

„Minge välja ja ärge karjuge siin!“ hüüdis proua Malmberg talle vastu ja näitas käega ukse poole. Ja siis sündis äkki midagi niisugust, milleks polnud ette valmistatud vististi keegi, vürstki mitte. See oli mingisuguse silmapilkse nõutuse tagajärg. Vürst tahtis nähtavasti midagi muud teha, sest tema mustad, põlevad silmad jooksid otsides mööda suurt tuba ringi, aga nad ei leidnud midagi muud kohasemat kui lauanõude virnad. Ja nõnda siis ta kahmaski esimese tassivirna ja virutas selle raksatades põrandale, kuna ta ise karjus, vahtides proua Malmbergile näkku:

„Andke süüa!“

„Teie olete hull!“ karjus proua Malmberg talle vastu, ilma et oleks ennast paigalt liigutanud.

Jälle raksatasid riistad põrandale ja purunesid tuhandeks tükiks, mis kargasid üle kogu toa laiali.

Tüdruk põgenes hirmunult ukse juurde ja vingus sealt:

„Proua, proua, lubage, et ma toon talle midagi, muidu peksab ta kõik puruks!“

„Sina ole vait!“ karjus proua Malmberg vastu ja taganes ka ise ukse poole, eemaldudes nõnda hullunud mehest. Ja pöördudes Indreku poole, kes ka püsti karanud, käskis ta:

„Ütelge talle veel kord kindlasti, et ta süüa ei saa, lõhkugu või kogu maja.“

„Ah ei saa?!“ karjus vürst Indrekule vastu, kui see oli talle proua Malmbergi sõnad edasi andnud, ja kahmas laualt ühe käputäie riistu teise järele, et neid hirmsa raginaga põrandale virutada. Vististi oleks ta nad kõik kuni viimseni hävitanud, kui mitte Ramilda poleks siia sattunud. Ta ei pannud teiste hirmunud nägusid tähelegi, nägi ainult vürsti, kes töötas kui hullumeelne.

„Kui kena, kui imekena!“ hõiskas ta rõõmu pärast, kui vürst käputäie riistu põrandale virutas. „Niisugust müra pole ma veel ühelgi ilutulestikul kuulnud!“

Need sõnad räägiti saksa keeles ja sellepärast ei võinud vürst neist aru saada, aga ta kuulis uut häält ja vaatas tagasi. Ning nähes, et Ramilda seisab õnneliku näoga keset tuba ja vaatleb tema laastavat tegevust, tuli tal nagu aru uuesti tagasi ja ta peatus oma askelduses.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõde ja õigus II - 13
  • Büleklär
  • Tõde ja õigus II - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4481
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1722
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4362
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1735
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4136
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1565
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4316
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1552
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4675
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1466
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4570
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1581
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4472
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1679
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4523
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4274
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1594
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4429
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1482
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4590
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1425
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4427
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1494
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4244
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1461
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4553
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1606
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4513
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1722
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4740
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1597
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4403
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1618
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4587
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1745
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4685
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1706
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4439
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1684
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4347
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1470
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4479
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1798
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4620
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1737
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4273
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1837
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4490
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1589
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4493
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1680
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1889
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4723
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1475
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 4917
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1636
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 30
    Süzlärneñ gomumi sanı 4669
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1727
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 31
    Süzlärneñ gomumi sanı 4228
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1530
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 32
    Süzlärneñ gomumi sanı 4127
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1350
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 33
    Süzlärneñ gomumi sanı 4704
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1573
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 34
    Süzlärneñ gomumi sanı 4246
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1461
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 35
    Süzlärneñ gomumi sanı 4506
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1523
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 36
    Süzlärneñ gomumi sanı 4436
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1660
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 37
    Süzlärneñ gomumi sanı 2387
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 942
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.