Tõde ja õigus II - 09

Süzlärneñ gomumi sanı 4274
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1594
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Need olid tema sõnad ja nende sõnade pärast ei saanud ta mitte kaasa laulda. Aga naerda ta võis lauljaid kuulates, naerda küll. Naerda ja sõimata! Tema sõimu ei pannud keegi aga tähele, sest lõpmatut laulukest lauldi veel siiski, kui Voitinski kõrvad olid juba ammu igaveseks kurdid ja tema suu mulda täis. Võimalik, et see laul eluea poolest mattis isegi krahvi, oma tooja, sest kunst on ju pikk, inimese elu lühike. Aga selle kohta polnud teateid, sest krahvist kuuldi peale tema lahkumist sama vähe kui enne tema tulekutki.

Voitinski kõrval oli veel inglane King, kes ei laulnud kunagi popi armsast koerast! Aga temast polnud seda imeks panna, sest tema ei laulnud üldse mitte. Emake loodus oli temale andnud saleda ja painduva, peaaegu neitsiliku keha ja nii õrna ja sulava hääle, et iga tema sõna kostis peaaegu muusikana. Aga kuis siis veel laulda, kui sa rääkides teed niikuinii kogu päeva muusikat! Ehk olgu siis, et oleks võinud laulda üksinda. Aga seda polnud üldse võimalik, kui lauldi popi armsamast, sest temast pidi tingimata igamees kaasa laulma. Kuid krahvi balalaika hakkas inglase meeltesse kinni. Hea meelega sidus ta selle mängides midagi värvikat omale pähe, võttis midagi laia ja lehvivat ümber ja hakkas tantsima.

„Ilus Helena tantsib,“ ütles Elbe siis. Aga pan Hodkevitš surus oma valge lõua vastu rinda ja ütles põriseva häälega midagi, mis pidi Elbe sõnade mõju vähendama. See oli tema harilik võte. Ükskõik millest keegi kiitvalt rääkima hakkas, ikka oli temal näoilme, mis pidi tähendama: pole viga, aga tuleksite meie juure Warssavi, küllap seal alles näeksite. Ikka käis ta käed püksitaskuis ja ei võtnud neid sealt klassis lauaski istudes. Kogu teenijaskond oli tema keeles „inimesed“, teised aga „härrased“. Inimeseks nimetas ta ka Indrekut juba teisel, kolmandal päeval, kui ta tahtis, et see läheks talle poest midagi tooma. Aga kui Indrek tema käsust väljagi ei teinud, siis kordas ta seda tal otse silma all, nii et enam kahtlust polnud, keda „inimesega“ tähendati.

„Kes on teie inimene?“ küsis Indrek vihast väriseval häälel.

„Mis te siis olete?“ vastas poolakas kõrgilt. „Olete ju sedasama, mis oli lätlane — jooksupoiss, käskjalg, teener.“

Õieti ei saanud ta veel viimast sõna lõpetadagi, kui juba Indrek talle rusikaga lõua alla andis, mis polnud seekord vastu rindu surutud. Sellele järgnes rusikavõitlus, mis jäi otsustamata, sest teised lahutasid neid enneaegu. Poolakas tahtis direktorile kaebama minna, aga teised ei lasknud.

„Seltsimeeste asi, seltsimehed ise ka õiendavad,“ ütles vürst.

„Tema pole minu seltsimees,“ ütles Hodkevitš Indreku kohta.

„Kuidas ei ole,“ vastas talle vürst. „Ise peate temaga rusikavõitlust ja ikka veel pole seltsimees.“

„Õige,“ arvas ka krahv, „kui võtsite tema väljakutse vastu, siis on seltsimees; vastasel korral oleksite pidanud kohe direktori juurde minema. Nii on kord ja kohus.“

Nõudis aega, enne kui pan selle loogika omaks võttis ja Indrekule käe andis.

„Kui tahate, nüüd lähen toon teile, mis vaja“ ütles Indrek siis.

„Ä’ä ole loll!“ hüüdis Sikk eesti keeli vahele ja katsus oma lihaseid käsivarrel.

Aga Indrek oli ometi loll ja läks. Ainult ühte kahetses ta minnes: et tal polnud oma venna Andrese jõudu ja rusikaid. Aga sest ajast peale hakkas ta ühes nii mõnegi teisega ka oma rusikate ja lihaste eest hoolitsema, kuna ta tänini oli seda pidanud tühiseks asjaks.

Ometi oli direktorile sellest kaklusest teatatud ja ta ütles Indrekule:

„See oli hea, et te talle andsite. Ärge jätke, teie olete siin minu asemik. Meil on puhteesti kool, mis on poolakal siin ütlemist. Aga ärge kõiki nõnda peksma hakake, peksate mul viimaks kooli tühjaks. Läheb kõla välja, et härra Maurusel on seal alltoas üks niisuke pikk ja kange, kes muud ei teegi kui peksab. Maal külas õppinud teine kaklema ja nüüd kakleb ka härra Mauruse esimese järgu koolis edasi. Kakles Tigapuuga, kakles Hodkevitšiga ja nüüd ei teagi, kelle käes kord.“

„Ma pole külas kunagi kakelnud,“ püüdis Indrek end kaitsta.

„Härra Maurus teab, teab,“ oli direktor nõus, „aga ma ütlen, et nõnda võidakse rääkida. Ja mis võib härra Maurus sinna parata, kui inemised nõnda räägivad, kui tõuseb kõla, et seal on üks pikk, kes kakleb. Öeldakse: on küll esimese järgu õppeasutus, aga üks pikk aina vehkleb seal rusikatega. Ja oleksid veel mõne sakslasega, aga äkki poolakaga. Mis on teil poolakaga tegemist? Sakslane, see on teine asi, temaga oleme juba seitsesada aastat nokkapidi koos. No ütelge nüüd ise, mis on teil poolakaga asja?“

„Ta sõimas mind,“ ütles Indrek.

„Las poolakas sõimab, mis sa tast sellepärast peksma hakkad. Venelane peksab teda muidugi. Sakslane peksab meid, venelane poolakat ja kui meie ise ka üksteist peksma hakkame, mis siis sakslane ja venelane hakkavad tegema! Ja venelast ei pea teie ka peksma, sest venelane paneb siis mu kooli kinni. Venelane paneb kohe härra Mauruse kooli kinni, kui me hakkame teda peksma.“

Niisugune oli direktori arvamus Ja niisugused olid need inimesed, kelle naabruses Indrek nüüd pidi elama. Need olid suurel määral eesõigustatud inimesed, kui mitte just vormiliselt, siis vähemalt tegelikult, ja sellepärast oli nendega sekeldamist päeval kui ka öösi.

Esimesed paar nädalat kulusid Indrekul uues ametis peaaegu uneta. Kartes, et ta ehk magades kella ei kuule, ei julgenud ta õieti uinudagi. Ehk kuigi uinus, helises kuulmeis ka siis, kui uksekell seisis päris vakka ja kui ukse taga polnud muud kui raksuv külm ja jalge all karjuv lumi.

Magamist takistas siin ka veel üks teine põhjus. Härrade Slopaševi ja Voitinski lõbus elu võttis aina hoogu. Seltsimehelikust jutungist ja naerust sai sagedasti laul: Slopašev mõmises kui karu ja Voitinski piiksus linnukesena. Poisid tegid neil ukse taga kassikontserti: krahv mängis balalaikat, Vainukägu laulis „Võta nüüd Issandat“, Hodkevitš surus lõua vastu rinda ja mörises, Sikk tegi luuavarreotsaga kriiditatud põrandal trummipõrinat, Müller hirnus, teised karjusid kooris midagi vahele. See kõik oli võimalik sellepärast, et direktorit polnud õhtuti peaaegu kunagi kodu ja Ollino puudus väga sagedasti. Kord, kui Slopašev sellest mürast tüdines, tuli ta poisse vaigistama. Aga enne ukseavamist põgenesid kõik, laua äärde jäid ainult Indrek ja Elbe.

„Kes siin karjus? Mis kisa see oli?“ päris Slopašev.

„Kus? Millal?“ küsis Elbe üllatatult vastu.

„Aga siinsamas, minu toa ukse taga,“ seletas Slopašev.

„Meie olime kogu aeg siin ja lugesime, aga pole midagi kuulnud,“ ütles Elbe. „Teil kumisevad ehk kõrvad, härra õpetaja.“

„Ivan Vassiljevitš, Ivan Vassiljevitš!“ hüüdis Slopašev oma kaaslast ja, kui see uksele ilmus, ütles ta temale: „Kuulake, mis nad räägivad. Nemad ütlevad, et siin pole keegi karjunud. Aga te ju kuulsite ometi selgesti, mis?“

„Üsna selgesti, päris selgesti, Issand halasta!“ kädistas Voitinski. „Luiskate, mu härrad, luiskate, jumala eest!“ lisas ta viisakalt juurde, sest alkohol tegi ta ikka viisakaks.

„Luiskate, jumala eest, mu härrad!“ kinnitas ka Slopašev.

„Jumala eest, ei luiska,“ ajas Elbe vastu. „Kui tahate, löön risti ette, et ei luiska. Olen küll luterlane, aga löön siiski risti ette, kui härrad muidu ei usu.“

Ja ta hakkaski omale risti ette laduma.

„Ükskõik, usume, usume!“ karjusid Voitinski ja Slopašev korraga, „ainult jätke see püha ristike vastu ööd rahule.“

Õpetajad läksid oma tuppa ja poisid tõttasid ukse taha kuulama.

„Kas teil on seda juhtunud, et kuulete, kui midagi kuulda ei ole?“ küsis Slopašev Voitinskilt.

„Ei, veel mitte,“ vastas see.

„Aga minul on, jumala eest on. Ja täna jälle,“ seletas Slopašev.

„Ärge uskuge, luiskavad, Aleksander Matvejevitš,“ lohutas Voitinski.

„Arvate teie tõesti?“ kahtles Slopašev.

„Kindlasti luiskavad!“ kinnitas Voitinski.

„Noh, siis minge tooge veel,“ käskis Slopašev. „Sorust aitab?“

Poisid põgenesid ukse tagant ja, kui Voitinski välja tuli, palituhõlmad kinni pani, krae üles tõstis ja varnast mütsi võttis, pöördus Elbe kõige viisakamal toonil tema poole:

„Kuhu nii hilja, härra õpetaja?“

„Pisut jalutama, värske õhu kätte kõndima, pea nagu uimane, terve päeva toas olnud,“ vastas Voitinski tõsise, peaaegu pühaliku näoga ja läks, kuna Elbe ta viisakalt läbi koja saatis.

„Katsusin järele: soru pahemal pool taskus,“ ütles Elbe tuppa tagasi tulles. Ja ruttu muretses ta samasuguse pudeli ning täitis selle veega. Siis jäi ta Voitinskit ootama, kellele ta juba välisuksele vastu läks, kus algas kohe lai jutt tehtud jalutuskäigust, ilmast, külmast, taevatähtedest ja kes teab millest. Jutt oli nii huvitav ja kaasakiskuv, et peatas mehi kauemaks külma ja pimedasse kotta ning hämarasse eestuppa kui see ehk harilikult tarvilik. Pealegi juhtus nõnda et kui seisab üks, siis seisab ka teine, aga kui hakkab üks läbi ukse minema, siis tahab ka teine sedasama teha, nii et tuleb tahes või tahtmata kokkupõrge ja trügimine. Lihtsalt naljakas inimestega, kuis nad mõnikord tahavad sama asja samal silmapilgul teha! Ajab südaöösi naerma, ajab vanahärra Voitinskigi naerma, kel oli alguses nii tõsine ja peaaegu pühalik nägu. Aga lõpuks ometi saadi sisse ja Voitinski läks Slopaševi tuppa.

„Käes, näete,“ ütles Elbe. „Veepudeliga läks sisse! Oodake! Kuulake!“

Ei võtnud kuigi kaua aega, kui midagi lendas kõlinal vastu ust ja härra Slopašev hakkas hirmsasti puristama.

„Issand halasta!“ piiksus Voitinski. „Mis on, Aleksander Matvejitš?“

„See on ju puhas vesi!“ möirgas Slopašev täiest kõrist. „Teie teete minuga kurja nalja!“

„Kuidas nii?“ piiksus Voitinski. „Kuidas nalja?! Mina teiega nalja, Aleksander Matvejitš?!“

„Maitske ise!“ karjus Slopašev.

„Vesi mis vesi,“ kinnitas ka Voitinski natukese aja pärast. „Jumala eest vesi! Mis see ometi tähendab, püha jumalaema? Trahteris petavad!“

„Kas te ikka saite trahterisse?“ küsis Slopašev pilkavalt.

„Kuis siis muidu, Issand halasta!“ vastas Voitinski. „Tuttavaidki nägin, teretasime.“

„Aga mis see siis lõppude lõpuks on?“ ütles Slopašev mõtlikult. „Esiti kuulsime kisa ja kära ning teised ütlevad, et nemad ei tea sellest midagi; nüüd ostad trahterist viina, aga kui jooma hakkame, siis on vesi.“

„Issand, mina ka ei tea, mis see on; jumala eest ei tea,“ kinnitas Voitinski ja võttis pudeli, et temaga uuesti trahterisse minna. Kögises ja krägises teine suurest toast läbi minnes ja Elbe tegi kõik, mis tema võimuses, et vanainimese seisukorda kergendada, käis isegi tüki maad tänaval teda saatmas, sest seal oli hirmus sügav lumi. Ja kui ta tuppa tagasi tuli, oli tal uuesti oma endine veepudel käes.

Varsti ilmus ka Voitinski, nägu naerul, ise nagu ärevil.

„Mis on? Mis on juhtunud?“ tormas Elbe talle vastu. „Teil pole ju nägu ees olemaski, härra Voitinski! Jumala pärast, rääkige ometi!“

„Imed sünnivad avasilmi!“ vastas Voitinski.

„Mis?!“ hüüdis Elbe. „Mis imed? Milles on asi?“

„Nagu Kaana pulmas,“ vastas Voitinski. „Kristus on sündinud, Valekristus!“

„Issand halasta!“ rääkis Elbe heidutatult. „Patujuttu räägite vastu ööd, härra Voitinski.“

italki
Teistest tubadestki tuli poisse ja kõik surusid härra Voitinski ümber.

„Jumala eest, tõsi jutt,“ kinnitas see. „Viin muutub veeks ja vesi viinaks.“

„Kus? Millal? Kuidas?!“ imestasid poisid.

„Minu oma taskus, pudelis, Aleksander Matvejitši käes,“ piiksus Voitinski.

„Püha jumalaema, niisugune jutt vastu ööd!“ imestasid poisid. „Aga siis olete teie ise ju Valekristus, härra Voitinski. Kuis me siis teiega veel ühe katuse all elame. Peame tingimata sellest härra Maurusele teatama. Ütleme: vabandage, härra Maurus, aga härra Voitinski on Valekristus.“

„Mis, mis?!“ kiilus vanamees. „Mina Valekristus? Hihihi! Hihihi!“

„Kui mitte teie, siis tingimata härra Slopašev,“ vastati tõsiselt. „Sest kui on ime, siis on ka Kristus.“

„Ivan Vassiljevitš!“ hüüdis Slopašev oma toast.

„Kutsub,“ läks Voitinski ärevaks. „Lubage läbi, lubage läbi, härrad.“

Seekord pääses vanamees õige pudeliga sisse, sest Elbe pikad näpud ei küündinud kuidagi teda vahetama.

„Lollpea oled sa, Ivan Vassiljevitš, seda ütlen sulle südamlikuks sõpruseks,“ karjus Slopašev sõbrale vastu, niipea kui see ukse avas. „Valekristused on need seal, mitte meie! Kogu see kool on Valekristus, mõistate, Ivan Vassiljevitš.“

Aga Voitinski mõistis väga vähe sellest, mis talle räägiti või mis tema ümber sündis, niipea kui ta oli tarvitanud alkoholi. Sellepärast võisidki temaga sündida kõige imelikumad asjad.

Oli õhtuid, kus tuldi kaugematest tubadest, isegi ülalt Siberist alla tuppa janditama, kui Slopaševil ja Voitinskil kestis lõbus oleng hilja ööni. Suures toas kustutatakse tuli ja poisid poevad magama. Aga pimedas hiilib keegi Slopaševi toa ukse juurde ja koputab.

„Sisse!“ möirgab Slopašev.

Aga sisse ei astu keegi, ainult koputatakse natukese aja pärast uuesti.

„Sisse, ütlen ma!“ karjub Slopašev.

Aga ei ilmu keegi.

„Uks on ehk lukus, Aleksander Matvejitš,“ krägiseb Voitinski piiksuvalt.

„Katsuge järele,“ käsutab Slopašev.

Voitinski ajabki enda suure vaevaga peaaegu tugede najal üles ja läheneb uksele. Aga seks ajaks, kus ta jõuab selle avada, on koputaja ammugi vaiba all.

„Pole kedagi,“ ütleb Voitinski ja matsutab kahtlevalt suud. „Tuba on pime, kõik magavad.“

„Aga koputati ju,“ vaidleb Slopašev vastu. „Te ju ise kuulsite.“

„Nagu oleksin kuulnud küll,“ kögiseb Voitinski. „Jumala eest oleksin nagu kuulnud.“

Härrad asuvad uuesti lauda ja tõstavad klaasid teineteise terviseks. Poisid jätkavad oma mängu, kuni Slopaševi kannatus katkeb ja ta ise ukse avab ning suurde tuppa astub, et vaimusid otsida. Aga sel silmapilgul lendab pimedast talle raske pall vastu jalgu ja hirmunult põgeneb ta oma tuppa tagasi.

„Issand jumal!“ piiksub Voitinski laua ääres. „Mis see ometi on?“

„Midagi kargas mul jalgele,“ vastab Slopašev.

„Tõepoolest nagu vaimud,“ kögiseb Voitinski naerda.

Slopašev võtab laualt lambi ja läheb suurde tuppa otsima, aga ei leia midagi, sest vaheajal on jalgpall juba koristatud. Käib voodite juures, kergitab eesriiet, aga kõik magavad õndsa und. Ükskord ometi õnnestus Slopaševil pall tabada ja nüüd süttis ta viha põlema kõigi nende tempude pärast, mis temale ja ta parimale sõbrale mängitud. Ta tormas esimese voodi juurde ja kiskus sealt magaja ühe ropsuga jalgupidi põrandale. Sinnasamasse tuli tolmates ka luik, mis laiutas rahuinglina oma tiibu lae all, sest loomusunniliselt kätega kustki pidet otsides oli poiss tal pikast kaelast kinni haaranud.

„Koerapoeg niisugune!“ möirgas Slopašev. „Tema oma õpetajale palliga vastu jalgu! Tema koputama, kui õpetaja vestab oma parima sõbraga vaiksel tunnil juttu!“

Aga see, kelle ta teiselt korralt maha kiskus, oli Sikk ja see magas tõepoolest, sest tema ei võtnud teiste hullanguist peaaegu kunagi osa. Ja kuna ta unise peaga kuidagi ei taipa, mis temaga sünnib, arvab ta, et temaga jändavad teised poisid. Sellepärast ahmib ta südametäiega enda ees seisjal ümbert kinni. Algab rüselemine. Slopaševil on pikk ja lai öökuub seljas, Sikk palja särgiga, mis ulatub vaevalt põlvini, sest tema arvab, et ei saa kellestki õiget rammumeest, kes magab aluspükstes.

Rüselejad takerdusid jalgega millessegi pehmesse ja komistasid vastu Slopaševi toa irvakil ust, mis raksatas kinni. Valitses äkki pilkane pimedus ja tõusis põrgukisa, sest kõik karjusid läbisegi midagi.

„Roosi, sikuta!“ hüüdsid eestlased omakeeli. „Ole mees, ole eestlane, löö venelase päkad püsti! Murra! Aga ära lõhki löö, siis on uputus. Kui venelane lõhkeb, upume kõik!“

„Valgust, enam valgust!“ hüüab Slopašev, nagu püüaks ta naljatada, ja lisab juurde: „Ivan Vassiljevitš, tehke uks lahti!“

Aga Voitinski ei saa ust avada, sest keegi hoiab teda väljastpoolt kinni.

„Issand jumal!“ piiksub Voitinski, „uks ei lähe lahti! Mis on, Aleksander Matvejitš?“

„Võitlus! Võitlus mitte elu, vaid surma peale,“ ähib Slopašev.

Aga enne kui ta jõudis need sõnad õieti lõpetada, sündis suur mürin, sest jällegi takerdusid maadlejad millessegi, langesid vastu lauda ja tõukasid paar tooli ümber. Sealt suundusid nad uue hooga vastu kahekordseid voodeid ja suurt kappi, mille otsas asusid kõrvuti Goethe ja Schilleri kipsist kujud. Et nende alus lõi kõikuma, siis kaotasid nad tasakaalu ja kargasid kapi otsast maha, üks otseteed põrandale, teine Slopaševile pähe, nii et see rabati jalust. Sellele järgnes surmavaikus. Keegi ei julgenud piiksatadagi, nii hirmus mürin oli pimedas. Vürst jooksis oma toast lambiga, tema kannul ta kaaslased. Ka Voitinski sai viimaks oma toaukse lahti.

Vaatlejaile esines kurb pilt: Goethe ja Schiller olid purunenud tuhandeks killuks ja nende keskel lamas Slopaševi tüse ja raske kuju, nagu oleks see need kaks sakslast hävitanud. Vaese luige sulgi ja tema õilsat tolmu oli kogu tuba täis. Luik ise, juba ilma peata ja murdunud tiibadega, lamas kuidagi õnnetult ja losakil laua all, kuhu olid ta paisanud rüselejate jalad.

„Issand jumal, mis on sündinud?“ piiksus Voitinski, nähes Slopaševi põrandal ja Sikku püksata lõõtsutades tema ees.

Pan ja krahv tõttasid Slopaševi üles aitama ja ka Sikk pistis oma käed uuesti külge. Nõnda sai õnnetu jalule. Esimese toibumise järele tahtis ta kohe direktori juurde tõtata, aga temale asus teele ette Indrek särgiväel, püüdes seletada, et direktorit pole kodu ja et ülal võiks rikkuda ainult preili ja proua Malmbergi rahu. Ka Ollino puudus, sest muidu poleks võidud üldse sinnamaani jõuda. Ainult Tigapuu ilmus kui korrapidaja, olgugi et need toad siin kunagi tema võimupiiri ei kuulunud. Aga niipalju tegi ta ometi, et laskis tulla Jürka luuaga, prügikühvliga ja ämbriga ning varsti polnud Goethest ja Schillerist muud järel, kui ainult veidike tolmu. Ka luige korjas ta laua alt ning püüdis koguda tema laialilennanud suled.

„Sic transit gloria mundi,“ lausus Slopašev seda kõike nähes elutargalt, sest tema viha lõi kohe lahtuma, kui ta võrdles iseenda saatust Goethe ja Schilleri ning luige omaga. Aga Voitinski pidi aina imestama.

„Jumala eest, mitte millestki ei saa ma aru: tahan välja tulla, tahan ust avada, võimata, sest uks on kinni. Siis tõuseb hirmus kisa, hirmus müra ja, kui siis uks viimaks lahti läheb, lamate teie, Aleksander Matvejits, põrandal ja ei liiguta oimugi. Ning puru ja sulgi kõik kohad täis! Jumala eest, mitte millestki ei saa ma aru.“

„See oli see neetud Goethe või Schiller,“ seletas Slopašev omas toas, „muidu oleksin ma tema lömastanud.“ Ja kui ta klaasi oli tühjendanud, lisas ta naljatades juurde: „Hea veel, et oli Goethe või Schiller, aga kui oleks olnud Puškin või Tolstoi, siis oleksin praegu surnud.“

„Jumala eest,“ oli ka Voitinski nõus, „kui Puškin, siis tingimata surnud.“

Peagi olid sõbrad veel ülevamas meeleolus kui tänini. See ei andnud õpilastele rahu, sest nemad tahtsid, maksku, mis maksab, õpetajate meeleolu rikkuda. Aga endised tembud seda enam ei suutnud, sest õpetajad ei reageerinud enam ei kassikontserdile ega koputustele. Siis tuli keegi mõttele hakata proovima, kes hüppab jalgega kõige kõrgemale vastu õpetajate toa seina. Aga kui õpetajad ka sellest ennast eksitada ei lasknud, hakati jalgega vastu tahvelust hüppama, ikka prõmm, prõmm ja prõmm. See tegevus oli nii sütitav, nii haarav, et sellest võtsid lõpuks osa kõik, ka von, vürst ja pan. Ainult krahv ei teinud seda kehalist harjutust kaasa, vaid istus pika laua nurgal ning mängis balalaikat, nagu tahaks ta hüpetele takti sisse panna. Viimaks unustas isegi Tigapuu, et tema kuulus teataval määral korrapidajate kilda, unustas ja hakkas kaasa hüppama, sest tema tahtis teistele näidata, kuidas õieti hüppama peab. Kord-korralt ikka suurema hooga prantsatas ta vastu ust, kuni lendas ühes uksetahvliga Slopaševi tuppa. See sündis kõigile nii ootamata, et vahiti ainult ammuli suuga. Kõige enne tegi häält Voitinski. Ta katsus toolilt tõusta, aga langes jõuetult sinna tagasi ja ütles nõutult suud matsutades:

„Issand! Mis see siis nüüd on? Uks polnud ju lukus.“

„Jah, uks oli ju lukust lahti,“ ütles nüüd ka Slopašev.

Need sõnad andsid jahmatanud Tigapuule elu tagasi ja juhatasid talle pääsetee.

„Ei, uks oli lukus,“ ütles ta ja kargas ukse juurde, nagu tahaks ta oma sõnadele sealt kinnitust leida. Tõepoolest aga keeras ta lukule kõige pealt korra ette ja alles siis katsus ta ust avada. „Näete ise, et lukus!“ karjus ta tehtud vihaga.

Läbi katkise ukse vahtisid poiste irvitavad näod. Krahv istus endiselt laua otsal ja mängis balalaikat.

„Mis see ometi täna on?“ küsis Voitinski nõutult. „Ega ometi teie ust lukku keeranud, Aleksander Matvejevitš?“

„Teie ise tulite ju viimasena, Ivan Vassiljitš, kuis siis mina,“ vastas Slopašev.

„Mina ei tea, kes ta lukku keeras, aga näete oma silmaga, et on lukus,“ rääkis Tigapuu.

„Aga mis siis sest, et lukus,“ taipas viimaks Slopašev öelda. „Võib siis sellepärast uksi murda?“

Aga Tigapuu vastas kindlasti ja tõsiselt:

„Mu härrad, mina olen täna korrapidaja, sest härra Maurus ja Ollino on kodunt ära. Õpilased kaebasid minule, et nemad ei saa siin magada, sest teie toas on laul ja naer. Kui ma siia tulin, siis kuulsin seda isegi ja koputasin ning, kui ei avatud, siis sündis see, mis sündima pidi.“

„Teie olete arust ära!“ hüüdis Slopašev. „Vaadake oma poiste järele, aga jätke meid rahule, meie oleme õpetajad. Murdke teisi uksi, mitte meie oma.“

„Vabandage, härra Slopašev,“ vastas Tigapuu. „Minu aru on selge, aga mis klaasid ja pudelid on siin laual?“

„Välja, häbematu!“ karjus Slopašev.

„Hea küll,“ ütles Tigapuu ähvardavalt. „Kogu maja on minu valve all, mina pean vastutama. Need siin on tunnistajad, kuidas kõik sündis, kujud, luik ja muu. Aga nüüd palun ma rahu, muidu pean ma mõjuvamad abinõud tarvitusele võtma.“

Nende sõnadega tahtis Tigapuu toast lahkuda, ilma et oleks teadnud, millest nüüd peale hakata. Ometi omandas asi viimasel hetkel soovitud pöörde, sest Voitinski ütles suud matsutades:

„Mu härrad, milleks tülitseda! Goethe ja Schiller on purud ning uks on puru, milleks veel tülitseda, härra Tigapuu.“

„Mina ei armasta tülitseda,“ vastas Tigapuu peatudes, „aga kui härrad nõnda…“

„Jätke seda,“ ütles nüüd ka Slopašev. „Ivan Vassiljitšil on tingimata õigus, milleks tülitseda, kui kõik on niikuinii puru. Öelge parem, mis teha uksega?“

„See on tühine asi,“ vastas Tigapuu. „Ukse parandan mina.“

„Nii et härra Maurus ei teagi?“ küsis Slopašev.

„Nii et ei teagi,“ vastas Tigapuu.

Ja kohe pani ta teiste abil uksetahvli oma paigale, seadis enamasti terveks jäänud liistud talle ette ning lõi nad peente naeltega kinni.

„On nõnda hea?“ küsis ta siis.

„Imeline!“ hüüdsid õpetajad talle vastu. „Teie olete kuldne inimene. Kas võib teile?…“ ütles Slopašev pudeleid nõrjutades, kus aga enam midagi ei leidunud. „Eeh, tühjad!“ hüüdis ta. „Tahtsin teile pakkuda, aga nagu näete, ei ole. Teine kord, kui lubate, teine kord tingimata.“

Nõnda jäidki Tigapuu suu ja kurk täna kastmata.

„Goethe ja Schilleri, need võtan ma enda peale,“ ütles Slopašev siis Tigapuule. „Ütelge, olge head, ka teistele, et kui härra Maurus küsib, siis las vastavad, et mina, muud mitte midagi; mõistate? Küll ma ise härra Maurusele seletan, kuis see sündis. Peaasi, mitte palju rääkida, mina ise seletan,“ kinnitas Slopašev.

„Aga luik?“ küsis Tigapuu.

„Issand halasta, luik!“ piiksus Voitinski ja katsus naerda.

„See tuleb ühes Goethe ja Schilleriga,“ vastas Slopašev natukese mõtlemise järele.

„Luik, Goethe ja Schiller — mõistate?“ ütles Voitinski suud matsutades, nagu peituks selles kõrvutuses mingisugune eriline mõte. Aga ükski ei näinud selles midagi iseäralikku ja sellepärast mindi päevakorras edasi; Tigapuu sundis poisse magama ja Slopašev talutas peagi ka nõdraks jäänud Voitinski oma asemele.

Aga inimestesse oli täna nagu vanakuri ise sõitnud, neli tuldnorskavat musta ees. Sest niipea kui Voitinski oli magama uinunud, äratas tema Vutt, öeldes:

„Härra Slopašev kutsub teid.“

„Kohe, kohe,“ vastas uimane vanamees, niipea kui taipas, milles asi. Ja ta ajas endale pruuni palitu selga, tõmbas saapad palja jala otsa ning läks uksele koputama. Ta pidi kaua ja kõvasti koputama, enne kui uinunud sõber kuulis.

„Kes seal on?“ möirgas Slopašev viimaks.

„See olen mina, Ivan Vassiljitš,“ piiksus Voitinski ukse taga.

„Aa, see olete teie!“ hüüdis Slopašev. „Silmapilk, silmapilk! Teile on mu koja uksed alati avatud, teile olen ma alati valvel.“

Ja ta laskis Voitinski sisse, pani ta laua äärde istuma, süütas lambi, ajas juttu ja talutas sõbra lõpuks uuesti voodisse ja kattis ta seal soojasti kinni. Ise targutas ta nõnda:

„Teie magate nagu koer oma onnis, Ivan Vassiljitš.“

„Jumala eest, nagu koer oma onnis,“ oli Voitinski lapsikult naeratades ja kögisedes nõus.

„Aga nii see peabki olema, Ivan Vassiljitš,“ lohutas teda Slopašev. „Kõik ühesugused jumala loomad, olgu inimene või koer.“

„Jumala eest, kõik ühesugused, olgu inimene või koer,“ kinnitas Voitinski. „Mina, näiteks, kuigi kolleegia nõunik, ikkagi nagu koer, jumala eest, nagu koer.“

„Jumala eest nagu koer, Ivan Vassiljitš,“ kordas Slopašev. „Ka kolleegia nõunik on jumala ees nagu koer.“

„Jumala eest, nagu koer, Aleksander Matvejitš,“ kiitis Voitinski.

„Nii et head ööd, sa jumala kutsikas!“ ütles Slopašev. „Ja pidage meeles, et olete mu parim sõber. Sellepärast magage hästi!“

„Teie samuti,“ vastas Voitinski, nagu oleksid tal pisarad kurgus.

„Kaks vana näru oleme,“ lausus Slopašev nukralt.

„Kaks näru, jumala eest,“ oli Voitinski nõus.

„Ilusat und!“

„Teile ka!“

Aga nende ilus uni kestis väga lühikest aega, sest vaevalt hakkas Voitinski sügavamalt hingama ja Slopašev norskama, kui kordus endine jant: uuesti äratati vanamees, sest Slopašev kutsuvat teda.

„Issand halasta, mis ta küll tahab!“ rääkis Voitinski uimase peaga ja ajas oma palitu jällegi selga.

Alles kolmandal, neljandal korral tuli Slopaševil pähe Voitinskilt küsida, mida ta õieti soovib, et ta teda magada ei lase.

„Teie ju ise kutsusite mind,“ ütles Voitinski.

„Kuis nii?“ imestas Slopašev. „Ma pole teid kutsunud.“

„Nägin ma siis und või,“ kahkles Voitinski.

„Võib-olla nägite und,“ ütles Slopašev. „Kõik on võimalik.“

„Jumala eest, kõik,“ kinnitas Voitinski ja matsutas suud. „Jumala eest!“ kordas ta.

„Miks te niipalju jumalat pruugite, Ivan Vassiljevitš?“ küsis Slopašev äkki.

„Kuis nii palju? Kuis võib jumalat pruukida?“ imestas Voitinski.

„Aina jumala eest ja jumala eest,“ vastas Slopašev.

„Mis siis minusugusel veel on, ainult jumal ja…“

„Ainult jumal ja suupiste. Ning surm!“

„Jumala eest, surm,“ kinnitas Voitinski.

„Näete nüüd, Ivan Vassiljevitš, juba olemegi surma juures väljas. See ongi see öine jumalapruukimine, sest jumal tähendab ikka surma.“

„Kuis nii surma?“ küsis Voitinski. „Jumal tähendab surma?“

„Mis te siis arvate,“ vastas Slopašev. „Juba ennist ütlesin teile, et oleme kõik ühesugused jumala loomad. On see tõsi või valetan ma?“

„Tõsi, tõsi, Aleksander Matvejevitš,“ kinnitas Voitinski. „Jumala eest!“

„Seep se ongi, et tõsi. Nii siis: meie oleme kari, jumal karjapidaja, karjakasvataja. Eks ole nõnda?“

„Nõnda, nõnda,“ kinnitas Voitinski nagu vastu tahtmist, sest temale ei meeldinud Slopaševi järeldus.

„Näete!“ hüüdis Slopašev võidurõõmsalt. „Aga milleks kasvatatakse karja? milleks? Mis te arvate?“

„Jah, milleks?“ vastas Voitinski mõttetult.

„Endastki mõista — et oleks omal või teistel tappa. Räägin ma tõtt?“ küsis Slopašev.

„Tõtt, tõtt, Aleksander Matvejitš,“ ütles Voitinski, „aga kuis siis nii, et jumal tapab meid?“

„Aga kes siis?“ küsis Slopašev. „Ikka jumal ise või annab meid kuradi kätte. Nii sünnib meiega siin ilmas.“

„Teie olete ateist, Aleksander Matvejitš,“ naeris Voitinski kögisevalt ja hakkas köhima. „Jumala eest, ateist!“ kordas ta.

„Kuis nii ateist?“ ajas Slopašev vastu. „Mina usun jumalat, sest kuis ma muidu saaksin kuradit uskuda. Aga teie ise, Ivan Vassiljevitš, teie olete ateist, sest teie ei karda jumalat, pruugite teda vastu ööd liiga sagedasti. Ometi peab tõsine usk hirmu peale ajama. Mis te arvate, kas peab?“

„Muidugi peab,“ oli Voitinski nõus. „Sest mis usk see on, mis ei aja hirmu peale.“

„Aga ütelge mulle sõbramehe poolest, puhtast südamest, kumba te rohkem kardate, kas jumalat või kuradit?“

„Ei tea, kallis sõber, Aleksander Matvejitš,“ vastas Voitinski. „Jumala eest ei tea.“

„Aga kui mina teile, kallis sõber, puhtast südamest ütlen, siis ei karda mina ühte ega teist,“ rääkis Slopašev. „Sest milleks neid karta? Mis nad võivad mulle teha? Ainult mu tappa. Mis muud? Ei midagi. Aga mis on surm? Mina ju teda ei karda. Sest mis on mulle elu? Ei midagi. Kui jumal just praegu meie ette astuks ja ütleks: „Kumb teist tahab surra, sest teine teist peab surema?“ siis paneksin kas või ise oma käega endale silmuse kaela ja jumalal pole muud kui lasku silmus kinni tõmmata…“

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõde ja õigus II - 10
  • Büleklär
  • Tõde ja õigus II - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4481
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1722
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4362
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1735
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4136
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1565
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4316
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1552
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4675
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1466
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4570
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1581
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4472
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1679
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4523
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4274
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1594
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4429
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1482
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4590
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1425
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4427
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1494
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4244
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1461
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4553
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1606
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4513
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1722
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4740
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1597
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4403
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1618
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4587
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1745
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4685
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1706
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4439
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1684
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4347
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1470
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4479
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1798
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4620
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1737
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4273
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1837
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4490
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1589
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4493
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1680
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1889
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4723
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1475
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 4917
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1636
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 30
    Süzlärneñ gomumi sanı 4669
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1727
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 31
    Süzlärneñ gomumi sanı 4228
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1530
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 32
    Süzlärneñ gomumi sanı 4127
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1350
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 33
    Süzlärneñ gomumi sanı 4704
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1573
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 34
    Süzlärneñ gomumi sanı 4246
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1461
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 35
    Süzlärneñ gomumi sanı 4506
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1523
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 36
    Süzlärneñ gomumi sanı 4436
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1660
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 37
    Süzlärneñ gomumi sanı 2387
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 942
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.