Tõde ja õigus II - 08

Süzlärneñ gomumi sanı 4523
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
„Teie naerate,“ ütles Voitinski ja istus uuesti. „Aga kui oleksite teda ennast kuulnud, siis poleks te naernud. Te oleksite ainult tantsinud, sest kõik tantsisid. Mine katsu naerda, kui kõik tantsivad. Ei, naer ei tule, ainult jalad hakkavad liikuma. Mina ajan teile muidugi naeru peale, sest mis olen mina! Mis on mees, kes armastab naist. Sest ühte ütlen ma teile, armsad lapsed… ja et ma lapsi armastan, on tõsi, kuigi mul omal lapsi ei ole. Aga see pole minu süü, vaid minu naine ei tahtnud, sest tema oli noor ja armastas tantsida. Aga kuis sa tantsid, kui laps on tulemas, sellepärast. Nii siis, armsad lapsed, pidage meeles, mis ma teile ütlen; armastage, keda armastate, aga ärge armastage juuti, sest juudil on kange veri. Temal on Jehoova ja selle prohvetite veri, kas kuulete? Jehoova ja prohvetid! Sest kui Leas poleks olnud Jehoova verd, kas oleksin mina siis siin. Ah, mäletan nii selgesti seda viimast suve Kaukasuses. Teate teie, mis on Kaukasus? Mäed, mäed otse taevani ja taevas igavene lumi, niisugune on Kaukasus. Elbrus ja Kasbek! Ja sealsamas inimene, see pisitilluke ritsikas, kuski orus, kuski mäeveerul või jõe kaldal. Vahutab, vuliseb, müriseb! Seal meie naisega suvitasime siis, kui oli viimane kord. Järve kaldal, puhtüksi, ainult kahekesi, mees ja naine. Ja tema võttis enese riidest lahti, mõistate, alasti, naine nimelt. Võttis alasti ja tahtis minna suplema. Päike kuumendas, aga vesi oli külm, külm, tuli otseteed jääst ja lumest, mis taevas. Naine armastas seda külma, kui kuumendas päike. Mina mitte, mina istusin ja vaatasin. Karastab, ütles naine, jahutab, ütles ta. Pistis ühe jala sisse, pistis ainult suure varba otsa ja kiljatas. Pistis teise varbaotsa ja kiljatas uuesti. Olete teie, lapsed, kunagi kuulnud, kui noor naine kiljatab nõnda ja päike kuumendab? Ja kaugel on mäed, mäed! Kustki karjatas talle lind vastu. „Kuuled, lindki häälitseb, aga sina vaikid!“ ütles naine, nagu oleks tal mulle midagi ette heita. Ometi polnud tal mulle midagi ette heita, sest ma ju ainult istusin ja mõtlesin. Aga minu mõtet heitiski naine mulle ette, sest naise juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda — seda ei anna ükski naine mehele andeks. Ei anna! Minu naine ka ei annud, sest sellest silmapilgust peale hakkas ta end ehtima, aina ehtima, seni kui läks ja tänapäevani. Kui viimast korda teda nägin, küsis ta minult: „Kas nüüd oled õnnelik? Kas nüüd saad mõelda? ja nohiseda?“ Aga sel ajal ma veel ei nohisenud, see tuli hiljem. Muidugi, ma oleksin võinud ta politseiga tagasi tuua, kohtuga, aga naist politseiga tuua on sama hea kui rebast raudadega püüda: jala närib otsast ja läheb, ise oma jala, jumala eest! Nii on naisega lugu, armsad lapsed.“

„Aga Lea? Kuhu jäi tema?“ küsis v. Elbe.

„Missugune Lea?“ küsis Voitinski arusaamatult vastu.

„Just praegu ise rääkisite.“

„Ih, ih, ih, ih, ih,“ naeris Voitinski ja hakkas läkastama. „Olete teie aga alles roheline! Lea see mu naine oligi. Või arvate, et oli mõni teine? Minul, neljakümnesel, kui naine oli parajasti kakskümmend? Aga teie olete alles lapsed, mis teate teie naistest või armastusest! Naine, teate,“ matsutas Voitinski oma hambutut suud, nii et harvad hallid karvad lõuaotsas tudisesid, „armastus, mõistate, neid taipate alles siis. kui neid enam ei olegi. Ainult siis! Muidu inimene ei taipa. Aga kui tal enam ei ole, siis küll, siis just. Aga seda ütlen ma teile, lapsed, et uskuge keda usute, jah, uskuge ükskõik keda…“

Voitinski peatus ja matsutas suud, nagu oleks seal äkki lääge maik.

„Aga parem ei ütle ma teile midagi, sest mis ma ikka teile ütlen.“

„Rääkige, härra Voitinski, jutustage!“ mangusid poisid.

„Ei, ei, lapsi ei tohi enneaegu targaks teha,“ vastas Voitinski, „tarkusega pole veel keegi õnnelikuks saanud. Mina olin tark, mina olin parim matemaatik, kuldauraha gümnaasiumis, teine ülikoolis, pakuti professuuri, taheti komandeerida välismaale. Kiitusekirjad, aurahad, lindid — krahvidelt, vürstidelt, suurvürstidelt. Sõitsin ühega Berliini, Pariisi, Viini. Noh, ja nüüd! Kus ma nüüd olen? Kuhu ma jõudsin? Maale, kus pole keelt ega kultuuri! Nagu juudi sünagoogis!…“

Niisugune oli härra Voitinski elulugu tema oma sõnade järgi, kui ta oli „parajas tujus“. Aga oli tuju parajast ülevam, siis oli sõnu vähem ja suumatsutamist rohkem. Ütleb „Lea“ ja matsutab, nagu maiustaks väike laps; ütleb „naine“ ja matsutab jällegi, ütleb „Pariis“ ja matsutab; ütleb „Viin“: ikka matsutab; ütleb „Strauss“, aina matsutab ja katsub lõtvade kondiste kätega mingisuguseid liigutusi teha.

Seda kõike pidi Indrek lugematu hulk kordi kuulma ja nägema, sest muutunud olukorra tõttu asus ta ülalt siberist alla suurde tuppa härra Voitinski lähedusse. Muutus tuli sellest, et sissemakstud rahast jätkus ainult jõuludeni ja uueks sissemaksuks puudus võimalus. Muidugi, üks võimalus oli endise seisukorra alalhoidmiseks: direktorile valetada, et raha tuleb, ja küllap ta juba siis järgmise poolaasta lõpuni kannatab. Aga seda ainukest võimalust Indrek ei kasutanud, sest ka järgmise poolaasta lõpul ega hiljemgi polnud tal mingisugust lootust rahasaamiseks. Kirjutaja Maie oli talle teatava summa lubanud, aga nüüd ei andnud ta, põhjendades seda mehega, kes saanud kuidagi Indreku heaks jäetud summast teada. Kuipalju selles seletuses oli tõtt, kuipalju valet, seda ei saanud Indrek kunagi teada, aga üks oli kindel: raha polnud tal loota. Ainult viis rubla saatis Maie ja sedagi verise südamega, nagu ta kirjutas, sest kui mees sellest teada saab — ja ta saab tingimata teada — siis lööb ta tema, Maie, vaese omaks.

Nõnda siis kutsus direktor ühel ilusal päeval Indreku oma juurde ja ütles:

„Uus semester on ammugi käes, aga teie ei too mulle raha. Kuhu jääb raha?“

„Mul ei ole,“ ütles Indrek.

„Millal saate?“

„Keegi lubas anda, aga nüüd ei anna,“ seletas Indrek.

„Kui ta lubas, siis võtnud temalt kohe ja toonud härra Mauruse kätte, tema oleks kirjutanud raamatusse. Raha ikka kohe, muuga on aega. Kes see keegi oli — sugulane või tuttav, mees või naine?“

„Naine,“ vastas Indrek.

„Mis?!“ hüüdis direktor. „Naine lubas teile raha ja selle lubadusega tulete teie härra Mauruse juure kooli? No ütelge nüüd ise, mis teeb härra Maurus naise lubadusega? Millal on naise lubadus midagi maksnud? Naiste käest peab ikka kõik kohe välja võtma, muidu ei saa neilt midagi, sest naised mõtlevad ikka ümber. Naine lubab ainult seks korraks, ainult seks, sest järgmine kord tahab ta ju jällegi midagi lubada. Aga mis me kaks vana lolli nüüd selle naise lubadusega teeme, kui meil pole raha? Kas siis sugugi ei saa?“

„Viis rubla ta saatis,“ ütles Indrek viimaks, kuna ta alguses mõtles sellegi maha salata.

„Mis?! Teil on viis rubla taskus ja teie ütlete, et teil pole raha!“ hüüdis viimaks direktor, ja Indrek ei saanud kuidagi aru, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta nalja. Ja kui Indrek oma viiese paberi temale ulatas, surus ta selle kägarasse pihku ning pistis käe püksitasku. Ise pöördus ta akna poole, piilus üle prillide välja ja lausus nagu endamisi: „warten Sie, warten Sie. Jah, pidage meeles, naisi ei või usaldada. Neilt peab kohe võtma, muidu oled ilma… Eks ole nõnda?“ pöördus ta Indreku poole.

„Jah, oleks ma kohe,“ kohmas Indrek vastu.

„Ikka kohe,“ kinnitas direktor ja lisas: „Aga mis nõu me siis nüüd leiame, mis te arvate?“

Indrek ei osanud midagi arvata.

„Kas härra Maurus peab naiste pärast oma kooli kinni panema või peate teie oma õppimise pooleli jätma? Pooleli selle naise pärast? Aga ega te ei valeta, räägite tõtt? Teil ikka on naine, kes lubas? Härra Maurus tahab tõtt teada, sest peaasi on tõde. On ta vana või noor?“

Indrek nimetas Maie aastad.

„Siis on ta ju vana!“ hüüdis direktor. „Ja meie kaks lolli uskusime vana naist! Vana naist ei tohi kunagi uskuda, mitte kunagi. Oleks ta veel mõni aasta vanem, siis poleks ta meile seda viitki rubla saatnud. Nüüd saime vähemalt sellegi kätte. Ja et oleks kindel, siis kirjutame ta kohe raamatusse. Raamat pole naine, tema ei valeta. Pane sinna tõde sisse ja võta pärast nagu kulda. Iseasi, kui valetad raamatusse, siis valetab ka raamat. Ja kuis on selle naise nimi? Mai? Noh, siis kirjutamegi raamatusse: Maielt saadud viis rubla, et oleks täieline tõde.“

Nõnda rääkis direktor kirjutades. Ja kui ta oli Indrekule näidanud, et Maie viis rubla tõepoolest sisse kirjutatud, jätkas ta:

italki
„Ja nüüd siis mõtleme, kas härra Maurus paneb oma kooli kinni või astute teie koolist välja. Sest härra Maurus peaks oma kooli kinni panema, kui iga õpilane tooks talle ainult viis rubla. Maurusel ei ole raha, temal ei ole midagi. See majagi pole tema oma, vaid tütre-ema pärandus. Ja härra Maurus pole tema hooldajagi. Mõistate? Pole oma ainukese lapse hooldajagi. Nõnda! Niisuke on see naiste Wirtschaft. Tütar on rikas, aga isa on vaene, maksab temale üüri. Seegi võlgu! Muidugi, tütar ei jätaks oma isa ja tema poissa hädasse, sest tema on noor, noore südamega, aga tädi on vana. Nõnda siis elame oma naistega: härra Maurus omadega, teie omadega. Aga miks isa ei anna?“ küsis direktor äkki.

„Isal ei ole,“ vastas Indrek.

„Kuis ei ole?“ küsis direktor vastu. „Raamatus seisab: isal suur talu.“

„Aga see ei tee midagi sisse,“ seletas Indrek.

„Mis jutt see on, et suur talu ei tee midagi sisse.“

„Halvad aastad,“ kurtis Indrek ning lisas juurde: „Ja vanemad õed läksid mehele…“

„Jällegi need naised,“ ütles direktor vahele. „Nemad on igal pool.“

„Vanem vend võeti kroonu, mina tulin siia, kodus on ainult vana isa ja ema ning väiksed õed-vennad,“ rääkis Indrek edasi.

„See on teine asi,“ oli direktor nõus, avas raamatu uuesti ja lausus: „Warten, warten Sie.“

Ja raamatusse tähendas ta: „Tütred mehele, poeg kroonu, väiksed õed-vennad.“

„Mitu õde läks mehele?“ küsis ta.

„Kaks,“ vastas Indrek.

„Muidugi, kui kaks tütart mehele, siis muidugi,“ oli direktor nõus. „Tütred veavad talust välja, pojad sisse, sest kes naist muidu tahab, kui anna ikka midagi kaasa. Maksa peale. Nõnda et kodust siis loota ei ole?“

„Praegu mitte,“ ütles Indrek. „Aga kui suveni kuidagi läbi saaks, siis ma läheks ja teeniks,“ lisas ta juurde; omal lõi süda värisema, nagu oleks kogu eluõnn kaalul.

„Kuidas te teeniks?“ küsis direktor.

„Läheksin jällegi kirjutaja juure, tema kutsub mind tagasi.“

„Nii, nii, kirjutaja juure,“ lausus direktor, nagu ei lohutaks see teade teda põrmugi. „Suvi on alles kaugel ja seni kulub palju raha, väga palju raha. Aga mis oleks, kui te natuke mind aitaksite, nagu Kopfschneider või mõni teine? Kui astuksite pisut Kopfschneideri asemele, mõistate? Aga teil peavad siis kerged jalad ja kerge uni olema, sest muidu te öösel ei kuule, kui kell kõliseb. Härra Mauruse maja uksel pole niipalju võtmeid, et kõik poisid ja koolmeistrid ise sisse pääseksid, kes öösel tulevad. Kuhu need võtmed kõik panna ja kuipalju neid siis ära kaoks! Terve linn oleks varsti härra Mauruse maja võtmeid täis. Tuhvleid teil ei ole? Muidugi, mis nendega maal teha. Kõige parem: ööseks jätke omale sokid jalga, siis on pisut soem, kui lähete ust avama, sest kojas on ju külm: kannavad jalgega lund sisse, ja kui ukse olete lukku keeranud, siis ikka järele katsuda, kas on tõesti lukus. Ikka järele katsuda! Ja siis uuesti asemele ning kohe magama, sest muidu võib mõni teine tulla ja teie ei saagi vahepeal magada, peate kohe jälle minema avama, sest et kell kõliseb uuesti. Nõnda et seda lätlast, seda Kopfschneideri poleks meil siis enam vaja, saame temast lahti. Ta ongi juba kolm aastat siin olnud, aga edasi ei jõua, parem las ta läheb sinna, kus ta edasi jõuab. Ja katsume oma jõuga läbi saada, ilma lätlaseta, see on parem. Ikka oma jõuga! Neid jääb veel niikuinii siia küllalt, ainult Kopfschneideri saadame minema.“

„Kas ma klassi ikka veel saan?“ küsis Indrek.

„Aga muidugi, klassi ikka, kuis siis ilma klassita,“ vastas direktor. „Ainult mõnikord, kui väga hädasti tarvis, kui kibedasti midagi vaja, kas kuhugi joosta või, siis, jah, siis ehk ei saa, muidu ikka. Ja mõnikord peab all suures toas olema, kui kedagi teist ei ole, sest ega tuba või tühjaks jääda: keegi võib tulla. Tuleb ja küsib härra Maurust ja, kui mind ei ole, siis olete teie minu asemel, võtate vastu, räägite temaga. Aga kui tuleb see ühesilmaga või see rõugearmidega, siis ei ole härra Maurus kunagi kodus, mõistate. Lihtsalt — pole kodus ja muud midagi. Läks välja ja pole veel tulnud. Kui küsivad, millal tuleb, siis: ei tea, sest härra Maurusel on palju tegemist, hirmus palju. See ühesilmaga tahab ainult raha, muud midagi. See on niisuke inemine, et tahab ainult raha. Ja see rõugearmiline — niisuke paks, ähib teine, jämeda ninaotsaga, pilusilmadega, teda tunnete kohe, niipea kui näete — see tahab ka ainult raha. Need mõlemad on niisukesed hullud, et tahavad härra Mauruselt ainult raha. Härra Maurus ütleb küll, et temal ei ole, sest poisid ei too, kui nende õed lähvad mehele, aga nemad tahavad ikka. Teie ei too, Kopfschneider ei too, Schneider ei too, ükski ei too, aga süüa tahavad igapäev ja tunnis käia ka. Need kaks — see ühesilmaga ja rõugearmiline — ei hooli sellest, neil pole muud kui anna aga; härra Maurus andku, võtku kust tahes. Pane või kool kinni, jäta koolmeistrid palgata, tee eesti rahvas õnnetuks, seda nad oleksidki juba teinud, sest nemad ei hooli armsast eesti rahvast; aga nad ei saa: maja pole ju minu ja kuis sa hakkad härra Mauruse võlgade pärast võõrast maja müüma. Seda nad teavad ja sellepärast nad kiusavadki vana härra Maurust. Ja teie peate tänasest peale teda kaitsma. Ning kui see ühesilmaga hakkab oma naisest ja lastest rääkima, siis ärge uskuge, sest tema on vanapoiss ja raha pole tal sugugi tarvis. Vanapoiss ja kolme maja omanik, niisuke on ta. Ja vaadake, misuke lott tal lõua all. Kas härra Maurusel on ka lott lõua all või on tema poistel? Miks siis peame meie sellele lotimehele raha andma? Ja kui tuleb see rõugearmiline, siis tema on ikka närus — see on tema kavalus. Kodus pidutseb ja müüb silku ning soola, heeringaid ja nahka, aga raha tahtma tuleb närus. Niisuke on tema. Nii et nüüd teate, mis nende kahega teha: pole kodus, muud midagi. Tahavad nad oodata, andke tool alla ja andke mulle salaja teada, sest muidu ei või, härra Maurus peab ikka teadma, kes tema majas ootab. Muidu oleme meie mõlemad valelikud, aga härra Maurus ei valeta ja tema majas ei valetata, mõistate. Ja kui samal ajal, kus see või teine ootab, tuleb keegi, kes tahab härra Maurusele raha tuua — see on ju kohe näha, kui keegi tuleb rahaga — jah, kui tullakse rahaga — muidugi harva, aga ikkagi võib juhtuda, selleks räägingi ma — nojah, kui tuleb keegi raha moodi inemine, siis saatke ta kohe üles või, kui ei saa, sest ühesilmaga näeb — ja pidage meeles, sest pole ühti, et üks silm, sellega näeb ta paremini kui mõni oma kahega — nii et, kui see näeb, siis paluge see rahatooja oodata: istuge, olge lahked! Ja jällegi salaja minu juure, et — vist rahaga, vist tahab tuua, ja küll juba härra Maurus siis teab, mis teha. Aga võib nõnda, et saadate üles ja ütlete selle ühesilmalisele: läks proua Malmbergi juure, te teate ju. Või: sel oli preili juure asja, kübarad või kleidid, ei tea. Nõnda võite öelda. Nüüd te teate: need kaks on kõige hädaohtlikumad. Kui vaja, küsige härra Ollinolt, aga küsige ikka nõnda, et see ühesilmaga ise kuuleb. Küsige nõnda: „Kas härra Maurus on kodus?“ ja küll juba Ollino siis teab, mis vastata, kui ta näeb seda rõugearmilist või ühte silma. Tähendab, ülalt tulete alla, Kopfschneideri asemele. Selle peab härra Maurus enne minema saatma. Aga ta ei taha minna, mitte ei taha, oo, lätlane ei taha!“

„Kui Kopfschneider peab minu pärast minema, las siis parem lähen mina,“ ütles Indrek.

„Ei, ei, mitte teie!“ hüüdis direktor. „Lätlane peab minema, sest tema ei oska nende kahega rääkida, mitte ei oska. Aga nendega peab oskama. Teil on nii aus nägu ja ausad silmad, teid nad usuvad, usuvad mitu korda ja nõnda oleme nendest kohe lahti: nad lähvad ära, kui ütlete, et härra Maurust ei ole. Aga lätlast nad ei usu, enam ei usu, lätlane on enda valelikuks teinud. Aga teie tehke nõnda: kui teie ütlete, et härra Maurust pole kodus, ja kui ta siis kogemata ometi on, siis seletage: proua Malmberg ütles, et ei ole. Või veel parem: preili ütles. Nõnda olete teie süüst lahti. Nõnda usuvad nad teid edasi ja, kui nad usuvad, siis nad lähevad, sest inemine läheb ikka, kui ta usub: võtab oma voodi ja kõnnib ja meie oleme temast lahti. Mõnikord, kui nad lähevad hoopis hulluks ning tulevad ühekorraga ja istuvad, siis võiks joosta vastu sillale ja seal oodata, sest härra Maurus tuleb ikka üle silla. Aga mitte üle serva alla vaadata, sest siis ajab kardavoi minema, arvab, et võib-olla tahate ennast uputada, otsite kohta. Muidugi, paar korda võib, sest iga korralik ja aus inemine võib paar korda vette vaadata, seda ei või keegi keelata. Nõnda et ikka edasi-tagasi, mitte seista, sest siis hakkab külm ja, mis inemine see on, kes seisab sillal või silla juures! Ja kui siis härra Maurus tuleb, siis kohe öelda, mitte mööda lasta, ning küll tema juba siis teab, kust ja mis uksest. Nüüd on teil kõik selge… Warten Sie, warten Sie! Jah, lätlane peab minema, nüüd peab ta minema. Sest mis tast hoida, kui ta raha ei maksa. Härra Maurusel pole ometi läti kool, vaid puht eesti kool, eesti keel ja meel. Sellepärast ei võigi sakslased ja venelased härra Maurust kannatada, paneksid ta poeukse kohe kinni. Sakslased tingimata kohe! Ja venelased ka, sest nemad ei kannata eestlast, ei armasta. Ükski ei armasta eestlast, eestlane isegi ei armasta. Venelane armastab venelast, sakslane sakslast, lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta, tema armastab venelast ja sakslast — niisuke on eestlane. Aga eestlane peab eestlast armastama, nagu armastab teda härra Maurus. Muulane toob küll raha, aga teda härra Maurus ei armasta, teda mitte. Muulane on raha pärast. Sest muulane on laisk või muidu koolist välja visatud, ja kuhu ta siis läheb? Tuleb härra Mauruse juure ja toob kaugelt maalt raha. Aga mitte teda armastada, sest muulane on petis ja valelik, õpetab ka meie poisid härra Maurust petma ja temale valetama, sest eestlane armastab õppida. Oo, eestlane õpib!… Nõnda jah, lätlane läheb ja asja võtavad eestlased oma kätte. Ja kui meie kaks eesti meest selle asja oma kätte võtame, siis peab ta minema. Aga täna lähete veel üles magama, täna veel…“

IX.
Viimaks ometi pääses Indrek peale mitmekordset tagasikutsumist, küll lävelt, küll isegi poolelt trepilt, sest ikka tuli direktoril midagi tähtsat meelde, mida pidi kohe ütlema.

Nõnda sai Indrekust täieõigusliku õpilase asemel midagi ebamäärast, mis oli nagu õpilane, aga samal ajal ka teener, jooksupoiss, kokapoiss, uksehoidja. Ülalt Siberist asus ta alla suurde tuppa ühes oma puukastiga, mille paigutas eesriide taha seina äärde. Kopfschneider pidi temale ruumi andma ja jäädavalt lahkuma. Kas ta seda Indrekule süüks pani, seda ei saanud see kunagi teada, aga nagu Kopfschneider oli kord aidanud tema kasti sisse kanda, nõnda aitas tema nüüd Kopfschneideri oma voorimehele viia. Sinnasamasse asus ka Kopfschneider ise ja, nagu Indrekule paistis, väga kurva südamega, peaaegu pisarad silmas. Suu tegi tal mingisuguseid tummi liigutusi, mida Indrek polnud seal kunagi enne näinud.

Indreku voodi oli härra Voitinski omaga otsapidi vastastikku, mõlemad alumisel korral ehk, nagu siin öeldi, beletaažis. Nende peal, sängid jalgupidi alumiste voodite sammaste aukudes, asusid Vainukägu ja Sikk.

Vainukägu oli kena pikk poiss — valge, rõõsa näoga, lauk pahemal silmal, mis oli õieti kui uhkus ja toredus keelatud, sest „ausal ja korralikul“ koolipoisil pidi olema kas üsna nudi pea või tema juuksed pidid seisma harjasena püsti. Pluus sinakas-mustast kodukalevist, samasugused püksid, mida ta käis öösiti pesukojas triikimas — triipe sisse löömas. Aga sellega oli niisugune imelik lugu. et tema ei seisnud kuidagi jala peal, vaid andis seal ikka ruumi küljeõmblusele, nagu oleks see tähtsam kui tema. Sellepärast pidi Vainukägu käed alatasa püksitaskuis hoidma, et triibu ja õmbluse vahelisi asju õiendada. Niisugused imelikud püksid olid need. Muidugi, igapäevases elus saadi nõnda ilusasti läbi, aga hoopis keerulisemaks muutus asi pidulikkudel ja pühalikkudel silmapilkudel. Sest kuis sa seisad, näiteks, käed taskuis, kui tahad teistele uut testamenti ette lugeda või lauluraamatust ette laulda! Ja seda Vainukägu tahtis, eriti laupäevaõhtuti, sest tema vanemate ja ka tema enda palavam soov oli saada kord pastoriks, vähemalt köstrikski. Viimase elukutse unistus ta õieti siia oli toonudki. Isa oli nimelt kodu ajalehest lugenud härra Mauruse kuulutust, et tema esimese järgu õppeasutises valmistatakse ette kõigile ametitele, nõnda siis muidugi ka köstriametile, ja sellepärast tõigi ta poja siia, et tast saaks inimene, kes laulab ja mängib kogudusele. Seda laulmist see Vainukägu nüüd laupäevaõhtuti siin harjutaski.

Härra Voitinski peal asuv Sikk oli pisut teist tõugu mees. Temal olid pehmed, valged juuksed ja oma tüseda kogu kohta haruldaselt peenike hääl, sellepärast hakati teda Roosiks hüüdma. Tema pani rohkem rõhku saabastele kui pükstele. Eriti lihvis ta saapakandu, et need läigiksid, isegi tundide vahel käis ta neid alltoas riide taga harjamas. Selle kohta öeldi: „Roosi poleerib siku sõrgu“ ja püüti neid, maksku, mis maksab, määrida, et tuleks uus poleerimine, mis sünnitas nalja. Aga Siku „sõrgade“ määrimine võis kalliks maksma minna, sest Roosi austas peale läikivate kontsade ainult jõudu ja seda, mis jõuga tehakse. Võimlemisel huvitas teda peaasjalikult pommidetõstmine käte ja jalgadega, püsti, kükakil ja selili. Ikka harjutas ta oma lihaseid, olgu klassis, magamistoas, koridoris või väljas: tõstis toole, laudu ja inimesi, tegi kehalisi harjutusi põrandal, toolidel, laudadel, vooditel, redelipulkadel, ühesõnaga igal pool, kus võis tõsta, rippuda, balansseerida. Sagedasti võis teda näha mööda tuba käimas, üks käsi kangelt kõverasse tõmmatud, kuna teise käe rusikas kõverdatud käe muskleid tagus. Või ta ajas endal rinna ette õieli ja trummeldas kahe rusikaga oma rinnalihaseid, neid lootes nõnda teha tugevamaks ja vastupanevamaks. „Sikk pinnib“, ütlesid teised. Ikka seadis ta kusagil kahte tooli või teisi asju kõrvuti parajasse kaugusse, et nende vahel „pumbata“ — kätele toetudes end üles tõsta ja alla lasta. Sikk aina „sikutas“, nagu mõned naljatasid, isegi siis, kui Vainukägu suure häälega luges uut testamenti või laulis lauluraamatust.

Niisugused olid Indreku lähemad naabrid. Kõrvaltubades siinsamas, asus nii-öelda kogu asutise au ja uhkus — kõige jõukamad ja nimekamad õpilased. Siin oli saksa kolonist Bessaraabiast, nimega Müller — väike, kõhetu, kahvatu, pruunide silmadega, ruugete juustega, halli pluusiga. Temas polnud pealt näha midagi erilist, aga ta võis hobusena hirnuda, ja seda nii valjusti, et kogu asutis imestas tema oskust ja võimist. Nii kõhetu keha ja nii suur ning loomalik hääl!

Mülleri all magas eestlane Vutt, vallatu logard, aastat viisteist, kuusteist vana, mitmest koolist juba läbi käinud. Teda poleks ehk keegi eriliselt tähele pannud, sest temasuguseid logardeid oli ju siin küllalt, aga temal oli imelik harjumus ja see oli ainult temal. Ikka asutas ta enda seisma või istuma mõne suurema ja tugevama poisi kõrvale, võttis ettevaatlikult selle pahema käe, varsti tema pahema käe pisikese sõrme — nimelt just pahema — ja nokitses selle küüne kallal, kuna ta samal ajal omi keeleotsa pani alumise huule ja hammaste vahele, et teda seal tasapisi liigutada.

Samas toas magas veel Laane, tugev härja peaga, madala otsaesisega maapoiss, kel lühike, jäme kael, mis kõrgete õlgade vahele peaaegu ära kadus. Teda võis igaüks tonkida, ilma et ta vastu hakkas, sest tema ütles teise kohta ikka: „Mis tühjast ka lüüa saab“ ja laskis tal karistamatult minna, liigutas ainult oma pikki kõveraid käsi, nagu oleksid need võetud mõnelt gorillalt ja tema laia vimmas piha külge pandud. Samuti võõrana tundusid ka tema lühidavõitu jalad, mis hoidsid põlved ettepoole könksus ja varbad otstega sissepoole. Samm tippiv, sibav ja ikka kipub üks jalg astudes nagu teise varbaid tallama. Aga kunagi ei sünni see, sest tema peaaegu linaõiesinised pilusilmad seisavad korratute kulmude all käies alati maateral ja kogu tema laias, nurgelises tugevalõuapäralises ja suuresuulises näos püsib nagu süvenenud või keskendunud tähelepanu. Ainult harva vilksatab pilk kõrvale ja siis on ta ikka põiklev, häbelik või salalik. Enamasti on Laanel ikka mõni raamat käes, mõni selline, mille sisust ta veel jagu ei saa. Ja et ta on alles kolmandas klassis, siis armastab ta eriliselt algebra ülesannete kogu, sest see õppeaine algab alles neljandas. Teda võlub kõik, mis on arusaamatu, sest arusaamatusest teeb ta saladuslikkuse, mis tekitab aukartuse, peaaegu hirmu. Keeltest võlub teda kõige rohkem ladina keel. Juba esimesel parajal juhul küsis ta Indrekult:

„Tead sa, kuis on varas ladinakeeli?“

„Kuis nii?“ küsis Indrek arusaamatuses vastu.

„Tähendab, seda sa veel ei tea,“ naeratas Laane häbelikult või kavalalt.

„Ei tea,“ kinnitas Indrek. „Aga mis siis sest?“ küsis ta.

„Kas siis ladina keeles varast ei olegi?“ küsis Laane vastu.

„Aga mis siis sest?“ küsis Indrek uuesti.

„Ei midagi!“ ütles Laane. „Näe, mina tean seda,“ lisas ta uhkustavalt juurde ja tahtis veel midagi öelda, aga teda segas Vutt, kes üsna süütult küsis:

„Aga kuidas on täi ladinakeeli?“

„Mis?!“ hüüdis Laane nagu ehmunult vastu ja katkestas jutu.

„Tähendab, seda sa ei tea,“ ütles Vutt. „Aga seda peaksid sa teadma, sest selle sõna õpetab vana Gorilla oma poegadele kõigis keeltes kõige enne kätte.“

„Ära sõima,“ ütles Laane.

„Kuis ma siis sõiman,“ vaidles Vutt vastu, „täitand gorilla sa ju oledki. Iseasi, kui ma oleks öelnd spiritist, see on sinu sõimunimi.“

„Kuule, ma annan sulle ühe,“ ähvardas Laane.

„Ära anna, ronivad isegi teistele peale,“ vastas Vutt, kes peale Laane lahkumist seletas Indrekule: „Pane sa tähele: kui leiad mõne hallivatimehe, siis tea, see on sellelt. Tappa neid ei tohi, sest need on nagu prussakad; niipea kui hakkad tapma või põletama, ronivad hullemini kallale. Tulevad karjas! Aga pane ilusasti õrnalt ja elavalt peremehe juure tagasi, siis enam ei tule, ei roni.“

Aga hiljem õppis Indrek omal kehal tundma, et tee, mis tahad, ikka ronivad ja mitte ainult Gorillalt, vaid ka Harakalt, sest ka tema kasvatas neid. Ühel olid ainult suuremad ja tumedamad, teisel väiksemad ja valgemad, midagi linaluu taolist.

„Suurest mustusest,“ öeldi esimese kohta.

„Suurest vaevast,“ arvati teisest.

Laane peal magas venelane-tatarlane Kaasanist — väike, kollase nahaga, juuksed kui nõgi. Suur suitsetaja ja suitsuallaneelaja, mille tõttu rinnad rõgisesid tal hullemini kui vanahärra Voitinskil. Tarvitas morfiumi ja jutustas, kus vähegi võimalik, kodulinna ööurgastest, mille rõvedaid lugusid oli tal lõpmatult, nagu mõtleks ta neid ise igapäev uuesti välja. Seisis või istus kuski pimedas nurgas, silmis rasvane läige, poisid summas ümber, sest kuulajatest polnud Bažkirtsevil kunagi puudu.

Järgmises lahedas toas asusid v. Elbe Riiast, nagu juba tähendatud, krahv Mannheim Piiterist, vürst Bebutov Tifliisist, pan Hodkevitš Warssavist ja inglane King Moskvast, vabrikandi poeg. Need kõik olid tähtsad mehed, nii tähtsad, et magasid ainult beletaažis. Sest kuis sa paned krahvi vürsti või vürsti krahvi peale. Ka pan ei sobinud ühelegi teisele alla ega peale. Kõige leplikum oleks ehk olnud inglane, sest tema oli ikka nii viisakas ja tagasihoidlik, et temast võis oodata vastutulelikkuses kõike. Samuti oleks ehk ka krahviga hakkama saadud, sest tema elas siin esimese järgu õppeasutises nagu mõni lind võhivõõras ümbruses. Kuipalju või mida ta enne oli õppinud, seda ei saanud temalt vististi keegi teada; siin aga ei huvitanud teda nähtavasti miski muu peale tema balalaika. Ikka istus ta kuski kõveras, jalg põlvel, ja plõnnitas. „Mängib kui kurat“, ütlesid poisid ja kogunesid tema ümber; tulid isegi Baškirtsevi nigelate lugude juurest ära, et balalaikat kuulata. Indrekut valdas ikka millegi pärast nukrus, kui ta kuulis krahvi mängu või nägi tema pruune silmi, millesse nii hea vaadata. Temale jäigi kauaks ajaks kujutlusse, et krahvil on ikka niisugused ilusad silmad ja ta mängib nii hästi balalaikat, et kõik tulevad teda kuulama. Aga see kõik poleks suutnud krahvi nime ja mälestust unustusest päästa peale tema lahkumist (sest tema ei jäänud kauaks siia), kui ta poleks toonud asutisele oma ainukest laulu, mille viis oli soolole määratud esimesel poolel kurb ja unistav, teisel poolel aga, kus laulis koor kaasa, otse pühalikult kaebav. Sõnad kõlasid nõnda:



Koor:
„Ükskord popil oli peni,
Keda armastas.
Peni õgis rasvatüki,
Popp ta uinutas.
Ja maha mattis ta,
Haud kirjatähega,
Et — ükskord popil oli peni jne. jne.

See laul hakkas esimesest korrast kohe kõigile külge ja seda rahvuse peale vaatamata. Isegi härra Slopaševit kuuldi teda mõnikord kaasa örisevat. Voitinski aga matsutas seda laulu kuuldes oma koltunud suud ja kordas:

„Oi neid lollpäid! Oi neid ogaraid! Oi neid idioote!“

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõde ja õigus II - 09
  • Büleklär
  • Tõde ja õigus II - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4481
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1722
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4362
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1735
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4136
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1565
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4316
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1552
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4675
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1466
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4570
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1581
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4472
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1679
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4523
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4274
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1594
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4429
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1482
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4590
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1425
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4427
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1494
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4244
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1461
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4553
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1606
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4513
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1722
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4740
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1597
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4403
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1618
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4587
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1745
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4685
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1706
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4439
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1684
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4347
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1470
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4479
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1798
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4620
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1737
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4273
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1837
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4490
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1589
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4493
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1680
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1889
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4723
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1475
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 4917
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1636
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 30
    Süzlärneñ gomumi sanı 4669
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1727
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 31
    Süzlärneñ gomumi sanı 4228
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1530
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 32
    Süzlärneñ gomumi sanı 4127
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1350
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 33
    Süzlärneñ gomumi sanı 4704
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1573
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 34
    Süzlärneñ gomumi sanı 4246
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1461
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 35
    Süzlärneñ gomumi sanı 4506
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1523
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 36
    Süzlärneñ gomumi sanı 4436
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1660
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 37
    Süzlärneñ gomumi sanı 2387
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 942
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.