Tõde ja õigus II - 04

Süzlärneñ gomumi sanı 4316
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1552
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
„Mis?! Sa ei tea veel, kes on meie printsess?! Siis sa ei tea ju ilmast veel midagi. Meie printsess on vanamehe oma tütar. Tänavu esimest aastat kodus. Jääbki koju, sest mis ta veel peaks tegema, kui guvernante on valmis. Istub ja ootab meest. Aga ta läheb ainult arstile või advokaadile. Võib-olla kirikuõpetajale ka. Nii et meil pole muud kui pühime suu puhtaks. Aga minul teeb ta südame haledaks, teeb ja teeb, ei või sinna midagi parata. Sest mõtle ometi isegi: ema vaesekesel surnd juba lapsepõlvest saadik ja isa! On siis meie vana mõni isa? Noh, ja siis pandi printsess maast madalast saksa pansioni. Meie pärast, ütleb karussell, sest meie läheduses ei või elada ükski viisakas tüdruk, ütleb ta: ajame hukka, rikume ära. Tead, kes on meie karussell?“ küsis ta ja pistis viimase lihatüki suhu ning kühveldas kapsaid peale. „Printsessi tädi, peab vana maja, muretseb meile lõrpi ja kasvatab printsessi. Aga, jumal tänatud, nüüd pole seda enam vaja kasvatada, on juba valmis kasvatatud: räägib ainult saksa keelt — prantsuse keelt muidugi ka — ainult karusselliga pursib ta mõnikord eesti keelt, sest tema kõrvad ei pea karusselli saksa keelele vastu. „Liebe Tante, liebe Tante, mina ei voib kuulama, mina ei voib!“ karjub ta, kui tanta hakkab saksa keelt rääkima. Sina räägi temaga vene keelt, kui juhtub, ja see juhtub tingimata, sest printsess armastab rääkida. Minuga räägib ta alati saksa keelt, seda pead sa teadma, sest mind ta tunneb ja minu saksa keelt ka… Soo, ja nüüd võime minna, rüüpa oma teetilk klaasipõhjast veel ära, sest milleks järele jätta! maksma peab niikuinii täie raha. Kõigega kokku kakskümmend viis — naeruväärt vähe, kui õieti mõelda. See tähendab, kahe inimese toidu eest ainult kakskümmend viis, sest nüüd pead sina ka minu eest maksma; parvevenelasele, sellele kõrilõikajale maksin ju mina sinu eest. Nii et siis oleme tasa. Väike vahe, mis jääb, selle annan sulle pärast ära, seltsimeeste asi. Ma ei taha praegu vahetada, sest raha on nimelt niisuke sinder, et niipea kui ta peeneks vahetad, kaob ta taskust vägisi, isegi ei tea kuhu. Käid ja käid, katsud ja katsud, ja korraga ongi läind… Maksa aga julgesti, omast sa ilma ei jää, sest minuga ei ole veel keegi omast ilma jäänd. Pealegi, sa pidid ju liiku tegema, see võibki siis esiotsa liikude asemele jääda. Muidugi, sealiha hapu kapsastega pole miski liik, aga sõprade vahel käib küll. Nii et kui teised hakkavad sinult liiku nõudma, küll mina siis ütlen neile, ole üsna mureta. Ja mis Tigapuu on öelnd, see on öeldud ja maksab. Iseasi, kui ma see kakskümmend sulle ära maksan, siis peavad õiged liigud tulema ja need ei ole nii odavad kui sealiha hapu kapsastega. Sellepärast oleks sul isegi kasulikum, kui ma võlga sulle kunagi ei maksa. Lihtne ja selge, eks? Ja täna jumalat, et tõin su niisukesse paika, kus pole vaja jootraha anda; muidu oleks vähemalt oma kümme pidanud rohkem maksma. Nõnda olen aidand sul puhtalt kümme kopikat kokku hoida, seega jään võlgu ainult kümme, sest tee jõid sa ju ise. Kui ainult mõelda, et kümme kopikat liikude eest arvatud, siis on see otse naeruväärt, peaaegu häbiasi, et liikudeks ainult kümme kopikat. Sellepärast poleks sugugi liig, kui sa pisut juure lisaksid, sest sa pole ju ometi mõni põnlane, vaid teatud mõttes juba täis mees. Mina, iseenesestki mõista, lepin ka sealiha ja hapu kapsastega, sest see siin on kasulik kaup, ja kasulikku kaupa õpid sa ainult ühes minuga tundma, seda pea meeles.“

Ta kergitas mütsi ja ütles huultega, mis näisid alles rasvase liha jälgi kandvat:

„Hääd päeva, mammi! Kui see tuleb, siis öelge talle, et käisin teda otsimas.“

Ja vastust ootamata astus ta iseteadlikult mööda kitsast treppi keldriruumist üles, kus räidinud sügisilm vedas juba õhtule. Tigapuu jäi seisatama, tegi tõsise süvenenud näo ja ütles:

„Ma mõtlen nimelt, et kuhu minna, kas linna või Toomele. Aga parem siiski Toomele, sest linna saad sa niikuinii küllalt näha. Iseasi on Toome, see on hoopis iseasi, sinna ei saa alati… Tähendab, siiapoole… Siin näed ka kaubahoovi ja tema sambaid, nii kui elus mets. Ja pealegi tead, kust midagi paremat leida, kui osta tahad. Osta on ikka vaja, kui mitte täna, siis homme.“

Kui jõudsid platsile, kus seisis kellegi rinnakuju kõrgel alusel, seletas Tigapuu:

„Siin on see Parkalai oma platsiga, kuhu tudengid tulevad mööda Rüütlit kihutades õllekorvidega. Ikka pudel loginal tühjaks ja siis sellele seal ülal karplartsti! vastu vahtimist! Keset larfi, nii et va molu liimendab. Ja siis tuleb vosmi! Aga pursid: „Deutschland, Deutschland über alles!“ Mõistad? Lihtsalt mäss! Ükskord oleks neil haprasti läind, aga õigel ajal hakkas keegi rebane: „Jumal, keisrit!“ Vosmidel ei aidand muud kui kannad kokku ja käsi kõrva ääre, sest kuis sa keisrilaulu vastu lähed. Ja tudengid pääsid seekord jällegi. Nõnda on õige tudengi elu. Ning kui mina ükskord tudengiks hakkan, siis teen mina samuti; küll näed. Ja ma hakkan varsti, usu mind, sest ma olen vanast ja tema lõrbist kurguni täis ning kui mina millegist nõnda täis olen, siis on otsas. Ükskõik mis või kuhu, aga siis lähen ma.“

Toomemägi ise ja aiad tema kallakul seisid raagus. Koltunud lehed kahisesid kõnniteil jalge all. Linnas süttisid siin-seal tuled.

„Nüüd pole siin midagi,“ seletas Tigapuu Toomest, „aga ela kevadeni, küllap siis kuuled ja näed. Õied, õied ja õied ning ööbikud! Palju ööbikuid! Muidu ei luba vana meid kunagi öösiti välja, aga kevadel lubab. Ütleb: „Minge ja kuulake! Istuge pingile ja kuulake, kuulake hoolega, ja teist saavad teised inimesed.“

Indrek püüdis kujutella, mis võiks siin olla kevadel, kui on õied ja ööbikud, aga ta ei suutnud kuidagi uskuda, et siin võiks olla, nagu on kõrgel Vargamäel, kui kudrutab ja lööb sihku teder, karjub kauge kurg, mökitab taevakits ja häälitseb tuhat teist linnukest ning loomakest, asugu nad õhus, vees või mullas. Ei ole siis ilusamat paika ilmas, kui on Vargamäe. Kaugel rohelisel lagendikul sinavad metsatukad kuni taevaääreni. Aga praegu? Mis on seal praegu? Vilguvad seal ka tuled? Ei! Seal on pime! Vargamäe ümbrus on pime. Ainult ükskord — Indrek mäletab seda nii selgesti — vilkusid keset kottpimedat ööd Vargamäe soos tuled, nagu lehvitaks tuul hõlma laterna eest, ja hommikul käisid nad seal hundi jälgi otsimas.

Äkki sündis midagi, mis rabas Indreku meeli: pimedas puude vahel seisis keegi tume, ähmane ja kolesuur, seisis ja vahtis nagu puie vahelt Indrekule otsa. Tahtmatult jäi ta seisatama ja küsis Tigapuult:

„Aga see, mis see seal on?“

„Ah see! See on vana kirik, klooster. Ligi ei maksa minna, võib kaela sadada ja siis pole nalja. Küll sa pärast näed.“

Indrek oleks tahtnud seista ja vaadata — kaugelt, läbi raagus puude, sest nõnda ei võtnud silm kõiki kontuure ja kujutlusvõim võis omandada vaba lennu. See suur ja ähmane aina nagu kasvas, kui teda eemalt vaadata, ja muutus aina ähmasemaks. Ja äkki Indrekul tuli meelde kuski geograafias nähtud pilt palmimetsaga, kus ilmub elevant oma londi ja pakkjalgega, nagu oleks sel hoonel ja lõunamaa hiigelloomal midagi ühist. Kaua, kaua Indrek mäletas neid varemeid ikka niisugustena, nagu ta neid näinud esimesel korral poolviirastusena, ja ikka kerkis selle nägemuse kõrvale teine — päikeseküllane maa palmimetsa ja elevandiga.

Kui nad viimaks alla linna tagasi jõudsid, ütles Tigapuu:

„Täna oleme poodi hiljaks jäänd, sinna lähme mõni teine kord. Ja kui tõtt öelda, siis polegi meil mõtet poodi minna, vaid astume millalgi ühe minu sõbra poole sisse, Känd on ta nimi, ja vaatame, kas temal on veel ta raamatud alles, mis ta tahtis müüa. Temalt saame kindlasti palju odavamalt kui ühestki poest. Ja ega raha sul kaduma saa. Peaasi, hoia teda vana enda kui surma eest ja ära ütle ühelegi hingele, et sul on raha; seda pead sa kui sõber teadma. Ka mina ei osanud alguses rahaga ümber käia, aga onu, rikas vanapoiss, see õpetas. Tema ütleb ikka: „Poiss, õpi rahaga ümber käima, siis saad teda, niipalju kui kulub, muidu mitte krossigi. Kui rahaasi sul selge, siis lärma kas või tudengitega tsweispenneril, nii et kõik näeksid, ka meil on koolitud poegi.“ Onu on nimelt kolesuur isamaalane, isamaa on temale kõik. Isamaa ja raha! Tema kinnitab alati: maksku, mis maksab, aga isamaad peab armastama. Kes isamaad ei armasta, ütleb ta, sellele vala kas täie või tühja õllepudeliga pähe, ükskõik. Minuga räägib ta ainult võõrast keelt, sest ta oli enne mõisavalitseja siin ja Venemaal, tönkab sellepärast deutsch und russisch. Onul on nimelt omad plaanid. Tema ütleb: „Iga matski peaks saksa keele kätte õppima. nii et saksad lõpuks arugi ei saa, kes mats ja kes saks. Kui siis matsi tütred lähevad saksa poistele ja matsi poisid kosivad saksa preilid, siis tuleb veresegamine ja meie kuum isamaaline veri muudab ka sakste vere isamaaliseks, nii et sakstest saavad eesti isamaalased. Niisugune on onu isamaaline plaan, kui ta räägib minuga saksa keelt. Aga mina ütlen talle alati, et kuis ma siis saan alati saksa keelt rääkida, kui mul pole alati raha ja kui ma pean elama seal, kus ma praegu elan. Ütle nüüd isegi, kuis peaks ma sinuga saksa keelt rääkima, kui sa seda keelt ei mõista ja kui ma söön ainult sealiha ja hapu kapsaid? Sellepärast ütlen ma onule: „Anna raha või ma räägin eesti keelt edasi, olen sunnitud rääkima.“ Aga tema: „Hakka enne tudengiks, siis annan. Pane Farbendeckel pähe, siis annan, sest siis usun, et armastad oma eesti isamaad, et oled isamaapoeg.“ Nõnda vaidleme alati, kui kokku saame. Nutikas pea, aga kole kitsi, raha ei anna… Näe, siin on Rüütli teine ots, siin pööravad tudengid õllekorvidega ümber. Nüüd lähme üle puusilla, siis näed ka seda…“

„Seda olen juba näind!“ vastas Indrek, kelle pea juba otsas huugas.

„Ei tee viga,“ vastas Tigapuu. „Vaata veel kord, sest nagu roomlased ütlesid: repetitio mater studiorum est. Aga ladina keelt sa veel ei mõista, pärast saad teada, mis see on. Pea need sõnad muidu meeles: repetitio mater studiorum est. See läheb sul elus tarvis. Pealegi, kes teab, kauaks seda silda on, ehk viivad juba tuleval kevadel jäätükid ta minema, siis on hea, kui oled teda enne õieti näind. Väga huvitav sild! Mineval suvel hüppas siit keegi sisse, tahtis enda ära uputada, aga teine kargas talle järele, tõi välja. Selle süda täis, karjub: „Sa ju nägid, et ma ise hüppasin! Mis sa minust tahad? Kui hüppasin ise, tähendab, — tahan surra. Siis lase mind surra!“ — „Aga miks sa appi karjusid?“ vastab teine. „See pole sinu asi,“ vastab esimene. „Mina võin uppuda nagu tahan, kas karjudes või karjumata. Sina ära sega end minu asjadesse, sest sina pole politsei ega vosmi. Aga sina himustad auraha, et oled inimese päästnud, seda himustad sa ja sellepärast tulid sa vette mulle kallale, sina röövel, sina mõrtsukas niisuke! Säh, siin sulle su auraha!“ karjub ta ja trah! trah! teisele vastu märga molu. Muidugi tiriti teine kinni ja voorimehele, pidi löömise pärast istuma. „Aga uputan enda siiski!“ karjus teine voorimehe pealt. „Uputan südaöösel, kus keegi mu karjumist ei kuule!“ Ja uputaski, niipea kui lahti sai. Jumala tõsi, mis ma räägin. No mis sa ütled niisukese silla kohta?“

Aga Indrek ei osanud midagi lausuda niisuguse imeliku silla kohta. Sellepärast jätkas Tigapuu natukese aja pärast:

„Aga tead, mis mina ütlen: kui mina peaks millalgi minema ennast uputama, see tähendab, ega ma ei lähe ju ja seda mitte jumalakartuse pärast, sest jumalat ei karda ma põrmugi, seda sa pead teadma, aga see on muidu nõnda rääkida, et kui ma läheks, siis tead, mis mina teeks?“

„Kust mina seda tean,“ vastas Indrek.

„Arva,“ ajas Tigapuu peale.

„Ei oska arvata.“

„Kas tõesti ei oska?“

„Ma pole kunagi uppujat näind,“ seletas Indrek.

„Küll oled sina alles rumal!“ hüüdis Tigapuu. „Siis kuula: kui mina lähen end uputama, siis võtan lihtsalt revolvri kaasa, tehku siis keegi proovi mind päästma tulla, kõrvetan kohe ühe nina alla. Ja sinule annan sedasama nõu: kui mõtled ennast uputama hakata, osta revolver, siis ei saa keegi sind segada. Muidu hakka veel võera inimestega kaklema. Mitte et sa ennast kohe just peaks uputama minema, vaid see olgu sulle ette õpetuseks, kui kaklemine tuleb. Sest kaklema peab mõnikord muidugi, ilma et lähed ennast uputama. Ütleme kas või täna: me lähme praegu kõige paremas meeleolus koju nagu kaks head sõpra ja truud seltsimeest kunagi, aga äkki kargab vana meile kallale, nagu oleksime kaks uppujat, kes puusillalt jõkke karanud, ja küsib: „Kus käisite? Kus olite? Kui kaua? Mispärast? kes lubas?“ No mis sa vastad talle? Misukese revolvri talle nina alla surud? Muidugi ei mõista sa vastata ja sellepärast oled sa kohe sees. Aga sa pead meeles pidama, et teha ei või ta meile midagi; karjub ainult, seda pead teadma. Tema on ju niisuke imelik inimene: lähed ja küsid, kohe valmis lubama. Aga tuled koju, juba tema unustanud, mis esteks luband, ja nõnda hakkabki peale; kargab sulle kallale, nagu tahaksid sa ennast puusillale uputama minna. Seda kõike räägin ma sulle selleks, et sa teaksid ja ei ajaks rumalast peast minu süüks. Vana on ikka nõnda: mida raamatusse ei kirjuta, seda ei mäleta. Esteks ka ei kirjutand, nii et peame valmis olema. Aga mis peaasi: tehku mis tahes, ära karda. Sündku mis tahes, looda minu peale, küll mina su välja vean. Kui küsib: „Kus käisite?“ siis vasta: „Raamatuid ostmas.“ Küsib ta, mis raamatuid, siis: „Ei saanud osta, poes ei olnd. Homme saab.“ — „Kus poes?“ — „Kivi- ja puusilla juures, nime ei mäleta. Tigapuu ütles, aga ei mäleta.“ Aga muidugi, peaasi olen mina, sina pole midagi. Meie vanaga tunneme teineteist.“


V.
Niisuguste üksikasjaliste seletustega jõudsid nad hooviväravasse, kust tahtsid kõigile nägemata sisse hiilida. Aga uksel ootas Jürka ja ütles, et vana on väga turjas ja ootab.

„Lase meid läbi,“ palus Tigapuu. „Ära ütle, et me praegu tulime.“

„Ei, seda ei või, vana on hirmus kuri,“ vastas Jürka asjalikult.

„Teen paar õlut,“ lubas Tigapuu.

„Ei aita,“ vastas Jürka.

„Terve soru!“ hüüdis Tigapuu kähiseval häälel.

„Ikka ei aita,“ vastas Jürka: „Oleksite üksi või mõne teisega, siis küll; aga see uus langeb tingimata sisse ja tõmbab meid ka, mis aitab siis see soru.“

„Räägime kokku,“ ütles Tigapuu.
italki

„Ei aita,“ kinnitas Jürka endiselt.

„Käi siis kuradile!“ hüüdis Tigapuu pahaselt. „Ma ei karda sind ega su vana. Aga oota, sulle ma seda ei kingi, et sa sõbra nõnda hädasse jätad.“

„Mis sõber mina teile olen,“ vastas Jürka.

„Loll!“ hüüdis Tigapuu. „Mitte sina pole minu sõber, vaid mina olen tänini ennast sinu sõbraks pidand. Tänini, ütlen ma. Ja sina lükkad oma sõbra lommi!“

„Kuidas mina teid lükkan! Ise lähete ilma lubata välja ja siis mina lükkan!“

„Kuis sa siis ei lükka!“ vaidles Tigapuu vastu. „No mis see maksab sul öelda: pole tulnd, pole näind — ja meie ronime ilusasti Siberisse, tuleme alles õhtusöögiks alla. Ja kui vana küsib, siis: magasime. Või veel parem: mina õpetasin temale ladina keelt, Siberis ei segand meid keegi.“

„Niisukest valet ei usuks minagi, veel vähem vana. Tema ei usu tõttki, veel vähem siis valet. Parem mine ja võta oma kasukas auga vastu.“

„Ja lähen ja võtangi,“ ütles Tigapuu. „Aga sinule panen selle soola. Pea meeles, sinu asju tean ma väga hästi. Tuleb aeg, ütlen vanale kõik. Sest milleks pean mina igavesti sinu sõber olema, kui sina ühtegi päeva ei taha olla minu sõber.“

Aga Tigapuu ähvardused ei saavutanud soovitud tulemusi: Jürka jäi kindlaks ja kordas: „Ei aita, ei aita, kukume kõik sisse.“ Nõnda pidid nad otseteed direktori juurde minema — alla suurde tuppa. Pimedas koridoris sosistas Tigapuu Indrekule:

„Eks ole see, mis ma kartsin: raamatusse ei kirjutand, tähendab — ei mäleta. Aga see Jürka on üks müüdav hing. Äraandja on ta. Nuuskur! Selleks ta vanalt palkagi saab. Ja aina norib juure. Mina ei peaks niisukest inimest silmapilkugi omas majas. Tema ütleb: ilma loata. Kuis siis ilma loata, kui vana ei mäleta.“

Kui Indrek ja Tigapuu suurde tuppa astusid, tuli direktor parajasti kõrvaltoa uksest ja tahtis ärevalt kuhugi rutata. Neid nähes tõstis ta käe otsa ette ja lausus meelde tuletades: „Warten sie, warten sie!“ Siis aga astus ta Indreku ette ja küsis:

„Kus teie olite?“

„Käisime raamatuid ostmas,“ vastas Tigapuu Indreku selja tagant.

„Härra Tigapuu, ma ei küsi teilt, vaid sellelt pikalt siin,“ ütles direktor oma ärritust valitsedes. Et tõepoolest midagi valitseda oli, tundis Tigapuu sellest, et direktor teda härratas. Seda tegi ta ainult suurimas varjatud vihas.

„Nii siis, vastake teie mulle: kus te olite?“ pöördus direktor uuesti Indreku poole.

„Me käisime raamatuid ostmas, härra direktor,“ vastas Indrek.

„Kus on need raamatud, mis te ostsite?“ päris direktor edasi.

„Poes ei olnud,“ pistis Tigapuu jällegi Indreku selja tagant.

„Härra Tigapuu!“ karjus direktor äkki ebainimliku häälega. „Ma juba ütlesin teile kord, et ma teiega rääkida ei soovi, vaid sellega siin.“

„Aga mina soovin teiega, härra Maurus,“ vastas Tigapuu.

„Oodake, teie kord pole veel tulnud,“ ütles direktor ähvardavalt. „Teiega räägin ma teist keelt kui sellega siin.“ Ja nüüd jätkas ta Indreku ülekuulamist, kes andis kätteõpetatud vastused. Viimaks kargas direktor Tigapuu ette ja karjus sellele otseteed näkku, õgides teda silmiga üle prillide:

„Šinder! Ka selle oled sa mul juba valetama õpetanud!“

Direktori käed tõusid masinlikult ja tahtsid Tigapuu kõrvatagustele läheneda, aga see lükkas nad julmalt kõrvale ja ütles nagu sügava haavumusega: „Härra Maurus, ma pole enam poisike, et minu karvu tulete kitkuma. Olen ma süüdi, siis kuulake mind üle ja karistage nagu kord ja kohus.“

„Nagu kord ja kohus!“ karjus direktor ja hakkas mööda tuba ringi jooksma, kuuehõlmad tuules laiali. „Mina pean ammugi kodust ära minema, aga ma ei saa, sest see inemine seal rikub minu poisid ära, õpetab nad ilma lubata väljas käima.“

„Härra Maurus, ma tahtsin küsida, aga teid polnud ju kodus,“ ütles Tigapuu nüüd.

„Herr Ollino, Herr Ollino!“ hüüdis direktor kõrvaltoa ukse ees seisma jäädes. „Olin ma täna kodus või mitte? On härra Maurus kunagi kodust ära?“

„Teie olite täna kõige aja kodus,“ vastas Ollino hääl ukse tagant.

„Kas kuulete: härra Maurus oli kõige aja kodus. Härra Maurus on alati kodus, sest tema on siin majas jumala asemik. Ja kui läheb jumal ise välja, siis jääb tema asemele Õnnistegija ning härra Mauruse asemele jääb Herr Ollino, sest see on tema Õnnistegija. Kas kuulete? Nõnda et härra Maurus on ikka kodus. Ja kui pole ka Herr Ollinot, siis on Herr Koovi või Herr Timusk. Ning lõpuks on Herr Kopfschneider siin all, tema käest võib küsida. Sest kui pole jumalat ennast, tema poega ega neitsi Mariat, siis on ometi mõni püha mees olemas, kes inemist aitab. Nõnda on härra Mauruse majas. “

„Mina ei hakka ometi mõnelt Kopfschneiderilt luba küsima,“ ütles Tigapuu põlglikult.

„Peab küsima sellelt suurelt laualt, neilt toolidelt, sellelt kapilt, peab küsima isegi Goethelt ja Schillerilt seal kapi otsas, peab küsima kas või sellelt täistopitud luigelt, mis ripub lae all, kui aga härra Maurus seda käseb. Kõigilt peab küsima, kui nemad on jumala asemikud. Vanad ja targad egiptlased küsisid härjalt ja sitikalt, miks siis meie Tigapuu ei või küsida Goethelt ja Schillerilt. Ja teie, miks teie ei tulnud küsima?“ pöördus direktor äkki Indreku poole.

„Tigapuu ütles, et tema on küsinud meie mõlemi eest,“ vastas Indrek.

„See häbemata inemine rikub terve minu kooli ära!“ karjus direktor, sattudes uuesti vihahoogu. „Kuidas teie, koer, julgete ilma lubata välja minna ja selle siin kaasa võtta. Miks ei tulnud te küsima?“

„Härra Maurus, ma ju ütlesin teile, et te parajasti magasite, kui me läksime,“ seletas Tigapuu rahulikult.

„Kas kuulete, kas kuulete!“ karjus direktor ja hakkas uue hooga toas ringi jooksma. „Esteks polnud mind kodus ja nüüd olen ma juba magama heitnud! Härra Maurus magab! Issand jumal, tule ise mulle appi! Ma lähen hulluks, või on see inemine seal hull! Ütelge teie, kui teil on veel täis aru peas, kumb meist on hull, kas mina siin või see seal?“ jäi direktor Indreku ette seisma ja vahtis talle üle prillide tungivalt silma. „Ütelge puhtast südamest, teil on veel maainimese selge aru peas.“

Aga enne kui Indrek leidis, mis vastata, ütles Tigapuu tõsiselt ja peaaegu halvakspanevalt:

„Härra Maurus, mis me niisukese tühise asja üle vaidleme.“

Uuesti hakkas direktor toas ringi jooksma, nagu oleks teda herilane äkki pistnud, ja karjus:

„Kas kuulete! Tühise asja pärast! Inemised lähevad hulluks, aga ikka veel tühine asi! Ei, ei, tema on hulluks läind, mitte mina. Meie Tigapuu on hulluks läind. Oli teisel alles hiljuti aru selge, aga nüüd on ta hull. Päris hull. Mis asi ajas ta väljas hulluks, kas te ei näinud?“ küsis direktor Indrekult, ja ilma et ta vastust oleks oodanud, rääkis ta edasi: „Muidugi, teie seda ei tea, sest maal inimesed ei lähe hulluks, ainult linnas! Mõni aasta linnas ja juba hakkabki hulluks minema. Aga kus oli küll teie aru, et te selle inemisega ühes linna läksite! Miks ei tulnud te ja küsinud: „Härra Maurus, kas ma võin selle inemisega linna minna?“ Ja härra Maurus oleks teile vastanud: „Ei mitte sellega, sest see inemine on juba hull või ta hakkab varsti minema. Minge parem üksi, mitte selle hulluga.“

„Härra Maurus,“ rääkis Tigapuu vahele, „minuga tehke mis tahes, aga minu sõber ja seltsimees jätke rahule, sest mina vastutan tema eest. Mina käisin luba küsimas, mina ka vastutan.“

Nagu oleks mõnda metsalist punase oraga torgatud, nõnda mõjusid need sõnad direktorisse. Ta otse kargas oma vanadel jalgadel, kargas ja karjatas, ilma et kohe sõnu oleks leidnud. Alles siis, kui ta juba uue hooga toas ringi hakkas jooksma, sai ta suust:

„Herr Ollino, Herr Ollino! Kas kuulete? Tema sõber ja seltsimees! Tema vastutab! Tema käis küsimas! See inemine on tõesti hull! Üsna hull! Herr Ollino, tulge ometi vaatama, meie armas Tigapuu on hulluks läind. Tema vastutab! Tema tahab teha minu majast hullumaja ja tema vastutab!“

Direktori hääl aina paisus ja, et see tänavale ei kostaks, hakkas ta ise oma käega seesmisi akna luuke kinni panema. Aga kui ta jõudis selle tegevusega teise toa otsa, astus Tigapuu just praegu suletud luugi juurde, avas selle kähku direktori selja taga uuesti ja tegi lisaks veel aknagi lahti.

„Kes avas selle?!“ karjus direktor peaaegu hullustuses, kui ta nägi pöördudes lahtist akent.

„Mina, härra Maurus,“ vastas Tigapuu rahulikult. „Tahtsin värsket lufti,“ lisas ta juurde.

See tegi härra Mauruse otse pööraseks, nagu peaks ta siinsamas oma aru kaotama. Seda kartis vististi Ollinogi, kelle valge pea ja elutud sõrasilmad ilmusid ukse vahele. Väikese viivituse järele ta astus Tigapuu ette ja viipas sellele peaga, et ta kaoks. Kui see mõtles vastu panna, ütles ta käskivalt venekeeli: „Välja!“ Seda ei lasknud Tigapuu endale kahte korda öelda. Siis pöördus Ollino direktori poole ja rääkis üsna ükskõikselt:

„Härra Maurus, kas ma võiksin teiega paar sõna nelja silma all kõnelda?“

Ja ta võttis direktoril käe alt kinni ning talutas ta oma tuppa. Indrek oli nagu jäädavalt unustatud. Ainult eesriide tagant ja teistest tubadest ilmusid uudishimulikud silmad ja suud, kes tahtsid kõik teada. Indreku pea kippus ringi käima, aga tema ümber ainult naerdi.

„Ega Tigapuu teid hädasse ei jäta, küll ta välja veab,“ öeldi talle.

Aga Indrek ei saanud kuidagi aru, millest peab Tigapuu teda välja vedama. Kui ta selle üle oma pead murdis, avas Ollino oma toa ukse ja hüüdis: „Paas!“ Indrek läks. Kui uks tema selja taga suletud ja paks eesriie ette lastud, piiras teda äkki imeline rahu. Direktor, kes laua ääres istus, tegi liigutuse, nagu tahaks ta tõusta või midagi öelda, aga Ollino pani talle käe õlale ja ütles:

„Härra Maurus, lubage, et mina.“ Ja Indreku poole pöördudes hakkas ta temale küsimusi esitama. Kui see alguses vastustega viivitas, ütles ta nõuandvalt: „Rääkige parem tõtt, sest vale ei vii teid kuigi kaugele. Pealegi, mis mõte oleks valetada, niikuinii on see ju tühine asi.“

Sedasama oli ka Indrek kogu aja tundnud ja arvanud ja sellepärast jutustas ta kõik samm-sammult, sõnasõnalt, paik-paigalt. Ainult ühte ei öelnud ta mitte, nimelt seda, kuidas oli ta näinud vanu kloostrivaremeid pimedikus raagus puude vahelt. Selle jättis ta endale. Selle ja ka elevandi, kes tuli oma londiga ja pakkjalgadega päikesepaistelisest palmimetsast.

Tema jutustus võitis nähtavasti direktori usalduse, sest tema nägu muutus ikka lahkemaks ning naerukamaks, kuni ta lõpuks Ollinole tähendas saksakeeli:

„Ein wahrer Landscher, ein ganz wahrer!“

Indrekule ütles ta:

„Kutsuge Tigapuu tagasi,“ aga kui see tahtis minna, lisas ta juurde:

„Ehk las parem läheb Kopfschneider.“

Nõnda läkski lätlane ja Indrek jäi paigale.

Tigapuu astus sisse väga tähtsa ja asjaliku näoga ja, enne kui keegi sai suud avada, ütles ta peaaegu nõudvalt:

„Härra direktor, ma paluksin ruttu teha, sest mul pole aega; pean klassis korda pidama, Lible ja mõned teised ei lase seal õppida.“

„Mis!“ hüüdis direktor kohe. „Lible ja mõned teised ei lase õppida! Kes on need teised? Nende nimed?“

„Lõpetame enne vana asja,“ tähendas Ollino rahulikult. Tema rahu mõjus ka direktorisse, kes nüüd ütles:

„Noh, Paas jutustas kõik ilusasti ära. Väga hää! Teie olete ausad inemised, ausate vanemate lapsed. Aga oma seaprae ja hapu kapsaste eest peaks igaüks ikka ise maksma…“

„Härra Maurus, see on sõprade- ja seltsimeeste-vaheline asi,“ ütles Tigapuu. „Mina maksin parvel, tema söögimajas, nõnda et korda mööda.“

„Ikka korda mööda, mõistame,“ muigas Ollino.

„Nii et igaüks peaks ikka iseenda eest maksma,“ jätkas direktor väsinult. „Aga küsima peab alati, ikka küsima. Kui ei ole härra Maurust ennast, siis on Herr Ollino või Koovi, siis on lõpuks Kopfschneider, see lätlane, küsige temalt. Sest eestlane võib ometi lätlaselt küsida. Soo, aga nüüd minge,“ viipas direktor käega loiult.

Niisugune lõpp mõjus Indrekusse sügavamalt kui kogu see asi. Ta peaaegu ei uskunudki, et midagi oli olnud. Kõik tundus silma- ja kõrvapettena, peaaegu viirastusena, nagu see ähmane elukas seal puude vahel pimedikus.

Seda muljet segas direktori hääl, mis hüüdis:

„Herr Tigapuu, Herr Tigapuu! Öelge Liblele ja teistele sääl, et kui nad ei kuula, siis tuleb härra Maurus silmapilk!“

„Küllap ma nendega juba hakkama saan,“ vastas Tigapuu iseteadvalt, lisas aga Indrekule tasakesi juurde: „Lollus! Sa ei tunne veel meie vana. Temale peab ikka midagi muud kodaratesse pilduma, siis ei saa ta kunagi õige asjani. Ehk kui saabki lõpuks, siis on juba väsind ja tüdind ning lööb käega. Nõnda on vanaga. Aga selle sealiha ja hapud kapsad oleksid võinud rääkimata jätta. Vanast pole ju lugu, et tema kuulis, aga see Ollino, see on ilge. Nägid, kudas ta muigas. Siiski, ükskõik! Peaasi, et mul oli õigus, kui ma sulle ütlesin: ära karda. Mina oma seltsimehi ja sõpru hädasse ei jäta, nagu teeb seda Jürka. Kui võtan juba kord vastutuse oma peale, siis ka vastutan. Ajan vana marru ja nõnda siis lõpebki kõik. Aga nüüd lähme pisut üles Siberisse, ma näitan sulle midagi. Siin ei saa ju ainustki mõistlikku sõna kõnelda, igal pool on kõrvad ja silmad. Tule, tule, ega me kauaks sinna ei jää.“

Küll vastupunnivalt, aga ometi, laskis Indrek enda üles Siberisse tirida. Seal viis Tigapuu ta käsikaudu kuhugi voodile istuma ja pani talle mingisuguse pehme asja põlvile.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõde ja õigus II - 05
  • Büleklär
  • Tõde ja õigus II - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4481
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1722
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4362
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1735
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4136
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1565
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4316
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1552
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4675
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1466
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4570
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1581
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4472
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1679
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4523
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4274
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1594
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4429
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1482
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4590
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1425
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4427
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1494
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4244
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1461
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4553
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1606
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4513
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1722
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4740
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1597
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4403
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1618
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4587
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1745
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4685
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1706
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4439
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1684
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4347
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1470
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4479
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1798
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4620
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1737
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4273
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1837
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4490
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1589
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4493
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1680
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1889
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4723
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1475
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 4917
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1636
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 30
    Süzlärneñ gomumi sanı 4669
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1727
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 31
    Süzlärneñ gomumi sanı 4228
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1530
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 32
    Süzlärneñ gomumi sanı 4127
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1350
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 33
    Süzlärneñ gomumi sanı 4704
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1573
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 34
    Süzlärneñ gomumi sanı 4246
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1461
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 35
    Süzlärneñ gomumi sanı 4506
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1523
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 36
    Süzlärneñ gomumi sanı 4436
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1660
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus II - 37
    Süzlärneñ gomumi sanı 2387
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 942
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.