Tõde ja õigus I - 34

Süzlärneñ gomumi sanı 4534
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1681
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Kõige suurem meister konnade hoidmises oli ometi Ants, sest tema hakkas neid jalgupidi seadma mitte ainult oma pihku, vaid ka sõrmede vahele, nii et pahem käsi oli tal konni korjates nagu punnsilmaline konnapärg. Ants oli esimene Vargamäel, kes nii ilusasti konni korjas, kõik teised, kes seda pärast samuti tegid, olid tühipaljad jäljendajad, nii-öelda epigoonid konnakorjamises. Selle peale oli Ants väga uhke ja suureline.

Veel suurelisemaks ja uhkemaks läks ta konnanülgimisega: vähk armastab ainult nülitud konna, seda teadis Vargamäel igaüks. Ants oli nimelt esimene, kes võis ka elaval konnal naha maha tõmmata ja ta siis kahvale siduda. See oli temale nii tühine asi, et ei pannud õieti köhatamagi. Rava Kustas, see alaline lõõpija, kes arvas, et solk pole see, mis eest sisse läheb, vaid mis sealt välja tuleb, sõi elavat vähki ja vaatas ise pealt, kuidas see tagurlik loom siputas, aga Vargamäe Ants nülgis elusaid konni!

Muidugi, Kustase vastu Ants ei saanud, sest kõik mõistsid, et elava konna nülgimine pole elava vähi söömise kõrval midagi. Aga samuti pidid ka kõik Antsu kohta õigusega ütlema, et las aga see poiss kasvab, küllap siis näeme, kas ta viimaks Rava Kustast üle ei löö. Ainult Antsu emal oli asja kohta pisut teine arvamine, sest tema ütles pojale mõnikord nagu möödaminnes, kui see august konni võttis:

„Ää sa täna jälle seda hullu tükki tee, et sa neil elavalt naha seljast maha tõmbad, löö nad ikka enne surnuks. Sa tead ju küll, kudas: võta jalust kinni ja…“

„Ema, ää mind tule õpetama,“ vastas Ants, „ma ju Vargamäel esimene ja kõige vanem konnatapja.“

Nõnda ei saanud ka Mari konnade eest kosta.



Igal suvel kord või kaks tuli kirjutajagi ühes Indrekuga Vargamäele vähile. Oli suur sündmus, kui kirjutaja köstri kõrge loogaga, missugust polnud kogu kõrvenurgas, üles Vargamäele sõitis – köstri loogaga sellepärast, et kirjutajal endal polnud ei looka ega hobust. Mitte ainult Eespere ei sattunud sel tähtsal päeval ärevusse, vaid ka Orul ja isegi saunas oli tunda kerget erutust. Siin-seal nurkade taga ja aia ääres seisid inimesed, uudishimulikud silmad pärani lahti. Vana sauna-Madis needis oma jooksvahaigeid jalgu, sest muidu oleks ka tema jõele läinud ja alles näidanud, kust ja kuidas õieti vähki peab püüdma.

Kirjutaja arvas, et viin on vähi püüdmisel vähemalt niisama tähtis kui kahvale seotav konn, ja sellepärast ei tulnud ta kunagi ilma viinata. Aga iga kord kahetses ta, et Vargamäe poisid armastasid enam vähki püüda konnaga kui viinaga. Nõnda pidi kirjutaja ikka üksi viinaga vähki püüdma ja üksi ka sohu, saartesse ning jõeuttu hõiskama. Isegi kahva läks ta enamasti niisuguse laulu ja solinaga vaatama, et vähid pidid kurdid või purjus olema, kui nad õigel ajal kõik plehku ei pistnud. Tõepoolest oligi ikka nõnda, et kirjutaja kahvad olid aina tühjad, nagu oleksid neil halvad konnad peal või nagu oleksid nad kellegi poolt ära tehtud. Laulu ja solinat ei võinud kirjutaja ometi kuidagi vähendada, sest siis poleks mõtet üldse öösel jõe äärde tulla, arvas ta.

Viimaks oli kirjutaja keerulisest seisukorrast lihtsa pääsetee leidnud: ta muretses endale laulu- ja solinakohased kahvad. Need olid niisugused imeasjad, milletaolisi Vargamäel enne keegi polnud näinud ega neist kuulnudki. Kirjutaja oli oma uute püügiriistade peale väga uhke ja oli nende auks isegi köstri Vargamäele kaasa toonud. Juba varem oli ta teda kutsunud iga kord, kui ta käis temalt vähipüügiks hobust küsimas, aga ikka oli köster eitava vastuse andnud, sest niisugune lõbu kui öösine vähipüüdmine ei hakanud tema vaga elukutsega hästi kokku. Aga nüüd, kus kirjutajal uued kahvad olid, ei andnud ta köstrile enne rahu, kui ka tema pidi Vargamäe jõele vaatama tulema, kuidas kirjutaja õige oma uute kahvadega hakkab vähki välja tirima. Nimelt just tirima, sest kahv oli pika nööri otsas ja visati sügavasse vette, kust ta nööripidi välja kisti.

Püüdmisel selgus, et uued kahvad olid kirjutajal samuti ära tehtud kui vanadki: vähki ei saanud nendega. Aga muidu olid nad väga kenad. Seda kinnitasid Vargamäel kõik, kes neid nägid, kinnitasid isegi need, kes neid kunagi polnud näinud, vaid ainult teisest-kolmandast suust neist olid kuulnud – nii ütlemata kenad olid need kirjutaja uued kahvad.

Aga nendega oli üks imelik asi: viskad nad nööri otsas keset lagedat ja sügavat vett, aga mine välja tõmbama – kinni, ei tule, nagu oleks nii ropult vähki peal. Ja kui kirjutaja südametäiega tõmbas, katkes nöör ja kahv jäi jõe põhja. Nõnda sündis kolmel korral. See ajas kirjutaja hinge täis ja ta ütles:

„Seda ma ei kingi.“

Ükski ei saanud õieti aru, mis ta sellega mõtles, köstergi ei taibanud saladuslikkude sõnade tõsist mõtet, aga kui kirjutaja end tule ääres hakkas riidest lahti võtma, siis mõistsid kõik korraga, mis ta mõtles: ta tahtis kahvadele jõe põhja järele minna.

„Ega te ometi aru pole kaotanud, härra Luts,“ ütles talle köster. „Südaööl jõe põhja.“

„Mis mul jõe põhjas päevast on,“ vastas kirjutaja.

„Kirjutajahärra, minge hommiku valges,“ andis ka Andres nõu.

„Aga millega ma siis öö otsa püüan,“ vastas kirjutaja ning kooris enda tule ääres paljaks.

„Võtke minu kahvad,“ pakkus Indrek.

„Millega siis teie püüate,“ vastas kirjutaja abilisele. „Minu isa on vana meremees ja mina peaksin oma kahvad siia tiresse jätma.“

„Palju siin vett on?“ küsis köster.

„Sülda kolm ehk kahva kohalt,“ arvas Andres.

„Kas kuulete,“ ütles köster, „kolm sülda vett. Ärge minge end südaööl uputama.“

„Uputama, selles kitseojas?“ imestas kirjutaja ning tegi sügavaid hingamisi.

„Kuulake nüüd, mis ma teile ütlen,“ rääkis köster kirjutajale, „ja ärge pange oma elu hädaohtu paari kahva pärast. Las nad jääda, kus nad on.“

„Ma tahan ju teisel aastal ka nende kahvadega püüda,“ vaidles kirjutaja vastu. „Aga mis peaasi: kiuste ei jäta ma neid jõe põhja, lähen ja toon nad välja.“

Ütles ja hakkas jõele minema. Teised läksid talle järele.

„Las minna,“ sosistas Ants Andresele. „Saaks näha, kas toob välja.“

Kaugel üle jõekäärude vilkus kuskil põõsaste vahelt tuli. Kirjutaja vaatas seda tuld ja hüüdis siis kõigest kõrist:

„Säuka!“

Aga sealt ei tulnud mingit vastust, ainult tuluke vilkus auruses õhus.

„Kui olen natuke aega põhjas olnd, siis hüüdke, et kuuleks, kuhu üles tulla,“ õpetas kirjutaja ning hüppas vette. Kõik jäi vaikseks, ainult vesi virvendas pisut vastu eha ja mõned vullid tõusid jõe põhjast. Silmapilgud venisid ootajail minuteiks, peaaegu tundideks. Kõige enne kadus kannatus köstril. Aga niipea kui tema suu hüüdmiseks avas, karjusid ka teised temaga kaasa, nagu oleks kõigil ühine häda. Vesi jäi endiselt vaikseks. Ootajad hüüdsid teist korda ja oleksid seda teinud peagi kolmat korda, kui kirjutaja poleks enne vee peale tõusnud.

„Te karjute, nagu oleks ma juba uppund,“ ütles ta kaldale ronides ja lisas juurde: „Tooge viinapudel tule äärest kuuetaskust siia, ma võtan karastuseks lonksu.“

„Noh, mis oli?“ küsis Andres kirjutajalt uudishimulikult.

„Mis oli,“ kordas kirjutaja. „Jõe põhjas on suur känd ja kahvad on nähtavasti selle juurikate all. Küll ma nad üles otsin.“

„Suur känd,“ imestasid Andres ja Ants. „Kust on seia känd saand?“

„Siin on millalgi mets kasvand, mis muud,“ arvas kirjutaja.

„Mets kasvand,“ imestasid poisid.

„Miks mitte,“ arvas kirjutaja, võttis Indrekult viinapudeli ja tõstis suule. Siis ütles ta: „Soo, nüüd on süda kõva, võib uuesti minna. Aga ärge nii ruttu hüüdke, andke pisutki aega põhjas olla, ega ma nii pea upu.“
italki

Nüüd andsid ootajad talle rohkem aega, aga kui ta nende hüüde peale veele tõusis, oli tal kahv käes.

„Jumala ime!“ hüüdis köster.

„Inimese kätetöö,“ vastas kirjutaja, ja kui ta oli pisut hinge tagasi tõmmanud, hüppas uuesti sisse. Varsti ilmus ta jõe põhjast teise kahvaga. See oli esimesest natuke maad eemal, aga ka tema oli kuhugi jämeda kännu juurikate alla kinni jäänud. Kolmat kahva ei leidnud kirjutaja mitte, kuigi ta valmis oli kas või kogu jõepõhja läbi kõndima. Oma otsimist viimaks lõpetades ütles ta:

„Siin on millalgi puht-laas olnud.“ Ja endist vilkuvat tuld märgates hüüdis ta jällegi kõigest kõrist, nagu oleks Vargamäe jõe ääres praegugi veel laas:

„Säuka!“

Ka nüüd ei tulnud mingit vastust, ainult põder solistas ja ragistas üle jõekääru, pilliroopadrikus.

„Tehke hea lõõm, ma tahan ennast soendada,“ ütles kirjutaja, ja kui poisid tema soovi olid täitnud ning tema end paljalt tule ääres eest ja takka paistis, lisas ta mõnulevalt juurde: „See on nüüd see õige elu, aga mitte see seal laua taga.“

„Aga kui paari kahva pärast oleksite põhja jäänud, mis siis?“ küsis köster.

„Miks siis põhja?“ küsis kirjutaja vastu ja lisas lõõpivalt juurde: „Nädala aja pärast oleksin peale tõusnud ja hoopis priskemalt.“

Poisid naersid.

„Niisugune on õige elu ja õige luule,“ kiitis kirjutaja uuesti, kui keha juba soe ja kuiv oli, nii et võis särgi selga ajada.

Aga köster ei leidnud kirjutaja tembus kuigi palju luulet.

„Mis siis luule on?“ küsis kirjutaja. „Ainult see tuli, mis kaugel vilgub?“

„Miks siis ainult tuli,“ vastas köster. „Mina teile ütlen, härra Luts, mis mina luuleks pean. Kui praegu pimedas, kus meie siin tule ümber seisame, ehk kui üleüldse, olgu öösel või päeval, kostaks siin soode ja rabade keskel äkki kuskilt ilus nelja häälega isamaalaul – jõelt, padrikust, tule äärest, soosaarelt või ükskõik kust…“

„Või jõe põhjast,“ naljatas kirjutaja.

„Kas või jõe põhjast, kust leidsite need suured kännud,“ kinnitas köster. „Nii siis, kui korraga kõlaks siin soode ja rabade keskel ilus isamaalaul, vaat see oleks minu arvates õige luule. Selle luule ees võtaksin minagi mütsi maha.“

Kirjutaja ei saanud kuidagi aru, miks oleks isamaaliste laulude laulmine keset soid ja rabu luulelisem kui tema jõepõhjas käimine südaööl ja pärast seda enese kuivatamine leegitseva tule ääres. Veel koduteel vaidlesid kirjutaja ja köster selle küsimuse üle, aga kumbki ei jõudnud teist oma arvamises veenda. Kirjutaja tuli ainult otsusele, et praegune köster on niisama paratamatu romantik kui tema õnnis eelkäijagi, ja köster ei leidnud kirjutaja arvamisele muud seletust, kui et ta on egoist ja mõtleb ainult iseenda peale: mis tema maise isikuga ühenduses, see on luulelik, kõik muu tühipaljas mõttetus ja illusioon.



Vargamäel mõjus see kirjutaja kahvade lugu ja tema ning köstri vaadete kokkupõrge sügavasti nii noortesse kui ka vanadesse. Ükski eelmistest vähipüükidest ei jätnud osavõtjaisse nii põrutavaid jälgi.

Noortel seisis küsimus lahendada: mis on raskem, kas elava vähi söömine või südaööl jõepõhjas käimine, et seal kännujuurikate alt kahvu otsida? Küll ootas Ants, et ehk tuletab keegi tema elavate konnade nülgimist meelde, aga ükski ei niitsatanudki sellest. Nõnda sai ta juba lapsepõlves oma nahal tunda, et prohvet pole kuulus omal maal. Aga ta ei hinnanud seda tõesõna õieti ning sellepärast tuli ta otsusele: tema vägitöö on üsna tühine asi. Seetõttu ei nülginud ta enam kunagi elavaid konni, vaid lõi nad ikka enne surnuks, nagu ema seda talle varemalt asjata oli meelde tuletanud. Elavate konnade nülgimine muutus talle vastikuks asjaks ja ta ei võinud kannatada, kui mõni teinegi seda tegi. Samal ajal küpses tal aga otsus: kui ta saab täismeheks, siis hakkab ta kas elavaid vähke sööma või südaööl jõepõhjas käima, teist hakkab ta tingimata tegema, muidu ei või. Esiotsa oli Antsule see paljas mõtegi suureks lohutuseks.

Vanu huvitas noorte küsimus ja Antsu mehine otsus üsna vähe, aga neil oli oma pähkel pureda, nimelt: suured kännud jõe põhjas, mis kirjutaja sealt kahva otsides oli leidnud. Kust võisid küll niisugused kännud jõe põhja saada? Oli keegi nad mingil põhjusel siia toonud? Või oli millalgi siin jõe kaldal või selle läheduses tõepoolest suur mets kasvanud? Aga millal siis? Keegi ei teadnud sellest midagi.

Siiski leidus ometi üks inimene, kes asja kohta midagi võis kõnelda, kui Vargamäe Andres temaga sellest juttu tegi. See inimene oli vana sauna-Madis, kes oli praegu oma paiga külge needitud nagu kirjutaja leitud kännudki jõe põhja. Tema tuletas kõigepealt meelde, kuidas tema ise samasuguseid kände oli leidnud Vargamäe mailt, muidugi mitte jõe põhjast, vaid kraavikaevamisel sügavalt turba alt. Veel enam: tema oli paar korda leidnud kraavisihilt maapõhjast isegi jämedaid puid, milletaolisi kuskil ligilähedalgi tänapäev ei kasva. Juba siis oli tema arvanud, et kännud ja puud pole ometi siia veetud, vaid et nad on millalgi siin loomulikult kasvanud: siin, kus tema, sauna-Madis, kaevab kraavi, on millalgi olnud päris laas. Aga kui võis raba ja soo asemel millalgi kasvada mets, miks ei võinud siis samal ajal Vargamäe all jõe ääres suured puud kasvada. See on seda tõenäolisem, et Madisel nagu läbi udu meelde tuleb: tema kuulnud lapsepõlves juttu sanglepalaanest Soovälja-alusel jõekaldal, mis on Vargamäe alt nii mõnigi hea verst ülespoole. Seda juttu kuulnud ta vist noormehenagi, aga siis polevat see tema südamesse kinni hakanud, sest siis olid tal teised huvid, mis tema meeli köitsid. Kuid lapsena, siis polevat ta kaua-kaua sellest jõeäärsest lepalaanest oma mõttes lahti saanud, see tuleb Madisele ikka selgemini meelde. Kuivõrd selgesti Madise isa sellest Soovälja-alusest lepametsast teadis, seda Madis enam ei mäleta, võib-olla oli ka temal sellest ainult mälestus nagu läbi udu.

Sauna-Madise mälestused panid Mäe Andrese kauaks mõtlema, nagu oleks ta oma meeltega praegu alles niisama kaugel, kui oli sauna-Madis lapsepõlves. Ikka pidi ta oma südames jõe põhja laskuma ja seal nagu kännule istuma, mille oli leidnud kirjutaja. Ja ta imestas väga, miks ei hakanud tema meeltesse kinni sauna-Madise kirumised kraavikaevamisel, kui talle ette juhtus mõni vana jäme känd, mille kõrvaldamine raiskas palju aega ja vaeva ja mille kohta Madis harilikult ütles: „Vanad pedakasaadanad!“ Alles nüüd tagantjärele teadis Andres, et Madis nii mõnigi kord nõnda oli kirunud, kui ta Andresele kraavi kaevas. Tol ajal ei mõelnud ei Madis ega Andres midagi muud, kui et kännud olid tüliks. Aga nüüd, kus kraavitöö on Vargamäe mail ammugi soikus, jõuab vaevalt vanugi puhastada, nüüd hakkavad mõtlema niihästi Andres kui ka Madis.

Aga kui oletada, et millalgi on siin kasvanud mets, kas ei või siis oletada, et ta siin ükskord jällegi kasvab? Eks ole maapind metsakasvule tõepoolest soodne, ainult kui jõuaks ära kuivatada. On ainult üks häda: kraavid ei kuku küllalt, jõgi seisab liiga täis. Mis sellega teha? Andres teab, et jõgi hakkab allpool ikka rohkem kukkuma ja sünnitab paiguti otse kärestikke. Ta teab ka seda, et ülespoole minnes jõevoolu loidus kaob ja et soostunud maapind valitseb jõe ümber ainult vahest mõnekümne versta pikkuselt. Mis oleks, kui saaks nõnda teha, et jõgi hakkaks ka Vargamäe mail kiiremini voolama ja et veepind temas langeks selle tõttu paar jalga? Et veepind jões langeks kolm-neli jalga, söandab Andres mõelda, kuna ta ise tunneb, kuidas tal süda rinnas otse värisema lööb. Mis sünniks siis Vargamäe karjamaa ja niitudega? Mis sünniks kõigi ümberkaudsete karjamaade ja niitudega? Ja jõeäärse endaga? Ning rabadega, kui neile kraavid sisse tõmmata? Kõik oleks varsti kuiv ja mets hakkaks mühama, nagu mühas ta siin ehk millalgi varem! Siis ehk hakataks jällegi põldu harima Jõessaares ning kõigil teistel soosaartel, kus veel tänapäev on tunda vanad põlluasemed! Hakataks ehk põldu harima sois ja rabadeski!

Muidugi, siis ehk!… Aga Andres teab, et see on ainult tema mõte, nagu tal neid ennegi on olnud, muud ei midagi. See on üks niisuguseid mõtteid, mida praegu Vargamäel ei peaks mõtlemagi, nagu Hundipalu Tiit kord oli öelnud. Nõnda ei tohtinud sellepärast mõelda, et Hundipalu Tiit ise omal väljamäel kord nõnda oli mõelnud, kuni ta otsusele oli tulnud, et nõnda on halb mõelda. Inimene unustab kõige tarvilikuma elus, kui ta harjutab endas niisugust hullu mõtlemist, selles oli Hundipalu Tiit kaljukindel. Aga see va Tiit seal Hundipalul, tema ehk ei teagi veel, et kirjutaja leidis Vargamäe alt jõe põhjast suured-suured puukännud. Mis ütleks Tiit, kui ta seda kuuleks ja kui ta teaks, mis sel puhul rääkisid niihästi kirjutaja kui ka köster? Andres tahaks peaaegu ainult selleks Hundipalule minna, et Tiiduga nende kändude lugu arutada. Aga millegipärast kõheleb ta minnes, nagu kardaks ta, et Tiit oma tooli temale lähemale nihutaks ja siis talle põlvele patsutaks, öeldes:

„Vaata, kulla mees, nõndasama sünnib ükskord suurte kividega jõesilla otsas. Ükskord ehk mädanevad neil haod alt ja siis hakkavad nad vajuma, ikka sügavamale ja sügavamale, kuni jõuavad üsna põhja. Kui siis keegi millalgi uuesti hakkab siia teed või silda tegema, leiab ta nad poolkogemata, nagu leidis kirjutaja need kännud jõe põhjast.“

Hirmus imelik on Andresel mõelda, et Hundipalu jõesilla otsas ehk ükskord neid suuri kive enam ei ole. Aga ehk kaob sild ise veel varem kui need kivid? Ehk tuleb aeg, kus mööda kive kõnnitakse veel jõe äärde, aga sellest ei saada enam muidu üle kui lootsikuga? Andresel on raske seda mõelda, ja kui ta ometi seda peab mõtlema, siis lohutab ta end uue mõttega: kui see kord peaks sündima, siis pole enam Tiitu ega tema lapsi Hundipalul, seda mitte. Pole Tiitu Hundipalul ega Andrest Vargamäel. Nende sugu on siit kadunud, sest nende rikutud veri ei lasknud neid siia peatuma jääda, nagu seletas Tiit millalgi. Tulevad uued inimesed, kes elavad siin väljamägedel sauna-Madise sõna mööda nagu kärbsed sitahunniku otsas, ilma et nad mõtleksid minevikku või aimaksid tulevikku.

Aga mis sünniks kividega siis, kui jõe vesi langeks mõne jala ja kui jõeäärne muutuks kõvaks ning kuivaks? Eks istuksid kivid siis kuival maal ja eks peaksid siis inimesed kord küsima: milleks küll need kivid siia tee äärde on ritta laotud? Ja on see siis nii võimatu? On siis nii võimata jõge voogudelt sügavamaks teha ja puhastada pilliroo- ning kõrkjapadrikust? Kui võib kraavi puhastada, miks siis ei võiks jõega sedasama teha? Peaasi: kui võiks voogudest välja kiskuda vanad tõkked, mis on veele kõige suuremaks takistuseks. Igal pool on vähemalt üks tõkkerisu, paiguti aga kaks ja kolm. Andrese omadki pojad on neid kaks-kolm tükki oma heinamaa kohta juurde teinud. Sauna-Madis on neid oma eluajal vähemalt kümmekond valmis vorpinud. Paljud neist on nõnda vanad, et nende iga keegi ei tea ja nende tegijat ükski hing ei mäleta, nagu oleks jumal ise Vargamäe jõe ühes nende vanade tõketega loonud, nii et siin oleks tegemist jumaliku jõe ja jumalikkude tõketega.

Aga kust võtta see jõud, kust võtta need käed, mis suudaksid jõe põhjast kiskuda need jumalikud vaiad ja jumaliku risu, mis on seisnud siin maailma loomisest saadik? Andresel hakkab silmis virvendama, kui ta nõnda küsib, nii hirmus palju on Vargamäe jões vanu tõkkeid ja nende vaiu. Tema on omad päevad siin Vargamäel ängelnud, aga paljuke on ta jõudnud korda saata? Ainult nii palju, et kevadel ja sügisel pole vaja iga päev käia soos lehmi aitamas, nagu oli alguses. Siiski, mis oleks, kui tema läheks oma poegadega, Pearu omadega, Hundipalu Tiit omadega, Ämmasoo omadega, Soovälja mehed omadega, ja kui mõnel pole poegi, siis läheks ta oma sulastega; kui tuleksid mehed ka välimaa poolt – Metsakandist, Luistelt, Kassiarult, Urvakülast ja peale selle kõik need, kes käivad kümnete verstade tagant siin jõe ääres heinamaal; ja kui hakkaksid kõik need mehed, isad ja pojad, peremehed ja sulased, kantnikud ja vabadikud – muidugi igaüks oma või oma pere heinamaa kohalt – jõge puhastama, tõkkevaiu ja -risu välja kiskuma, kas saaks siis sellele vastu, mis on siin seisnud maailma loomisest saadik ja mis on arvatavasti jumala enda kätetöö? Kas pääseks siis vesi kiiremini jooksma, kas või jumala seadmiste vastu?

Ja Andres arvab, et kui tuleksid kõik, kel on siin heinamaad, ja kui hakataks puhastamisega mõlemalt kaldalt korraga peale – muidugi suvel soojaga, kui on lust vees solistada; kui tuleks vald, kui tuleks kihelkond, isegi kas või maakond ja hakkaks Vargamäe jõge puhastama, siis saaks tema igavesele risule tingimata vastu, nii et vesi pääseks vabalt jooksma ja langeks juba esimesel suvel paar jalga. Aga see tähendaks, et ka Vargamäe kraavid võivad sedavõrd sügavamad olla. Jah, seda tähendaks see, kui jões vesi langeb.

Mõeldes muutub Andres pikkamisi kainemaks, nagu kaoks tal peast omasugune viina-aur. Ja nüüd mõistab ta, et kõik oleks nõnda, kui ta oleks. Jajah, kui põrssal oleksid küüned, siis roniks ta puu otsa, ja kui eidel oleks… ning needsinatsed teised sõnad. Aga ometi ei ole seda ja Andres ei usu, et see kunagi tuleb: põrssale ei kasva küüned. Ta teab seda omast käest, omast elust, et see nõnda ei ole. Kihelkonnast ja vallast rääkimata, omad ümberkaudsedki mehed jääksid välja tulemata, kui tahaks minna jõge vanast tõkkerisust puhastama. Andres kahtleb, kas Hundipalu Tiitki selleks oma poegadega jõe äärde ilmuks. Paarkümmend aastat tagasi oleks ta seda kahtlemata teinud, aga nüüd mitte enam. Nüüd kuulab ta ennem, kuidas pojad pasunat puhuvad, või kuigi läheb jõele, siis kalapüügiriistadega. Jah, ennem läheb ta õnge ja unnaga, landi või noodaga kui labida ja kirvega.

Ja Andres ise, mis teeks tema? Kümmekond aastat tagasi oleks ta tingimata võtnud sulase, võib-olla ka sauna-Madise, ja läinud, aga nüüd rögiseb Madis jalutuna sängis ja sulase asemel on Andresel poeg, kes peab sügisel kroonusse minema. Aga kas on pojal mõtet minna jõevoogudelt vanu tõkkeid lõhkuma, kui ta sügisel läheb kroonusse? Ja kui pole mõtet tema minekul, on siis vana Andrese enda minekul suurem mõte? Ehk mis aitakski tema minemine, kui ei lähe teised, sest ega tema üksi suuda ometi neile tõketele midagi teha. Tema on juba vana ja sureb, enne kui näeb oma töö tulemusi, nõnda teeks ta tühja tööd. Teised aga ei tule, see on kindel. Ei tule Oru Pearu, ei tule Soovälja mehed, ei tule Ämmasoo omad, ei Rava Kustas, ei Kukessaare Jaan, ei Aaseme Aadu, Võlla Juhan ega Aiu Jüri, ei Kassiaru Jaska, ei Luiste ega Urvaküla peremehed. Sellepärast oleks päris loomulik, et koju jääb ka Vargamäe Andres, kui peaks minema jõevooge puhastama ja süvendama.

XXXIX
Suvi enne noore Andrese kroonusseminekut oli Vargamäe Eesperes imelik suvi, milletaolist siin enne keegi polnud näinud. Mitte et ta oleks olnud ilmade poolest hoopis iseäralik või et oleksid andnud heinamaad ja põllud erilist saaki, ei, seda mitte. Ristikhein oli küll haruldaselt hea ja kartulid tõotasid lopsakate pealsetega rikkalikku saaki, aga see ei mõjutanud ühegi vargamäelase meeleolu kuigi palju. Seda ei pandud suurt tähelegi, sellest ei tehtud juttu ega tuntud erilist rõõmu, vana Andres isegi ei tundnud seda.

Üldse ei huvitanud vargamäelasi tänavu nii palju looduseasjad kui teadmine, et sügisel läheb kroonusse noor Andres, see Vargamäe kandev tugi ning tema au ja uhkus. Esiteks rääkis sellest ainult vana Andres igal parajal juhul, siis hakkas sellest juttu tegema ka noor Andres ise ning lõpuks teisedki perekonnaliikmed, sest kõik pidid tahes või tahtmata aimama, et sellel sündmusel on Vargamäe kohta eriline tähtsus. Viimaks ütlesid võõradki ümberkaudu, kui noor Andres mõne karutükiga kuskil toime sai:

„Kroonumineja tembud! Hullab veel tänavu, ega tuleval suvel änam saa, siis juba püss õlal ja sinel seljas.“

Oru Pearugi sai tunda, mis tähendab, et Mäe noor Andres sügisel peab minema kroonusse. Pearul tuli nimelt tuju Jõessaare all hakata vett paisutama. Seda oli ta ette valmistanud juba mineval aastal ja oli selleks suure tüki uut kraavigi kaevanud, mullaga ühel pool kaldal veetammiks ja otsapidi vastu Jõessaart, et ta hoiaks selle vee kinni, mis voolab piirikraavist üle kallaste, kui sellele tamm ette teha.

Pearu seletas igal pool laia suuga, et ta teeb Jõessaare all uut loodheinamaad. Selle vastu polnud muidugi kellelgi midagi öelda, sest kõik teadsid, et rohumaa on seal hea. Kahjuks oli aga lugu nõnda, et kui Pearu paisutas piirikraavist vee oma uuele heinamaale, siis täitus ka Andrese karjamaa Jõessaare all veega, nii et loomad paiguti poolest säärest saadik sees solistasid ja ainult rohulatvu võisid näksida. Sellest kõigest tõid sõna Tiiu ja Kadri, kes kahekesi karjas käisid.

„No mis sa tahad rojuga teha,“ siunas vana Andres, „nüüd hakkab ta sellega peale, millest sauna-Madis juba ükskord ammu rääkis. Sestsaadik kui ma oma kraavi jõkke tõmbasin, ei ole tal enam võimalik lepikualust karjasmaad vett täis paisutada, nüüd läheb teine Jõessaare alla. Seal on kurjategemine kergem. Tee saartevahe kõrgemale kohale tamm ette, siis seisab kogu kraav vett täis ning pealegi ujutab vesi Jõessaare all kõik parema rohumaa üle. Saarte vahelt on ju maa sedavõrd kõrge, et ta vee kinni hoiab. Ei jää muud nõu üle, kui peame minema ja saarte vahelt oma maa seest uue kraavi veelaskmiseks läbi tõmbama, las ta siis tammitab piirikraavi, niipalju kui süda kutsub. Vähemalt lausvee alla ei saa ta siis meie karjasmaad mitte änam.“

„Ei mina küll seda kraavi sinna saarte vahele kaevama lähe,“ ütles noor Andres.

„Aga mis siis teha?“ küsis vana Andres. „Ega me siis paremat karjasmaa-lappi või lasta vee all seista. Ja kui kohtusse kaevata, millal sellest siis asja saab või kas üleüldse saab; on ju temaga varemalt jännatud küll.“

„Milleks kohtusse, isa?“ küsis noor Andres vastu.

„Aga mis siis üle jääb? Pearuga rääkima minna?“

„Kõigepealt tamm maha ja siis alles räägime,“ vastas noor Andres.

„Siis hakkab jällegi see igavene vaen ja riid, nüüd on ta mõni aasta vähemalt lees tuha all hingitsenud, nõnda on ikkagi kergem,“ ütles Mari vahele.

„Hakkab,“ osatas noor Andres. „Mis ta veel hakkab; kui karjasmaa juba vett täis mis soliseb, siis ta ongi juba hakanud.“

Ja kui noor Andres pisut sai mõelnud, ütles ta:

„Isa, jäta see asi minu mureks. Sina oled Pearuga küllalt oma hammast katsund, las mina katsun ka.“

„Ää sa aga midagi hullu tee,“ manitses ema.

„Jah, sa ehk lähed liiale,“ arvas ka isa.

„Mis te nüüd tühja,“ vastas poeg. „Pearuga põle osand veel keegi liiale minna, või siis minagi…“

Aga kui noor Andres labida ja kirve võttis, et metsa minna Pearu veetammitamist vaatama, jooksis Ants talle tänavasse järele ja küsis:

„Kas lähed Jõessaare alla tammi lõhkuma?“

„Lähen torkan ta eest ära,“ vastas Andres.

„Võta mind kaasa,“ palus Ants, „ma tahan näha, kudas vesi õige lõikab, kui tammi änam ees põle.“

„Sa pidid ju minema isaga aeda tegema,“ vastas Andres.

„Mis sest,“ ütles Ants, „eks isa lähe siis üksi.“

„Aga mis pärast saab?“

„Saagu mis tahes,“ vastas Ants, „aga ma tahaks näha, kudas sina seda tammi lõhud ja kudas vesi lõikama pistab.“

„Siis lähme ruttu,“ ütles Andres ja andis kirve Antsu kätte.

Poisid ladusid mööda tänavat alla, niipalju kui jalad võtsid. Aga Mari oli juba söögilaua ääres tähele pannud, kui väga Pearu tammi asi Antsu südamesse kinni hakkas. Sellepärast läks ta välja vaatama, kuhu poiss söögilaua juurest nii ruttu kadus. Antsu otsides sai ta parajasti sel silmapilgul toa otsa, kui poisid kõrvu joostes tänavast koplisse jõudsid, ühel labidas, teisel kirves käes.

Mari hakkas Antsu hüüdma, hüüdis teda mitu korda.

„Ema hüüab,“ ütles Andres jooksul Antsule.

„Las hüüab,“ vastas Ants. „Teeme, nagu ei kuuleks.“

Ja nõnda ladusidki poisid mööda koplit edasi, nagu oleksid nad kurdiks muutunud ema häälele. Aga ema hüüdis toa otsast veel siiski, kui poisid juba lepikusse kadusid.

„Soo, nüüd on ükskõik,“ ütles Ants lõõtsutades, kui lepik neid juba ema silmade eest varjas. „Nüüd võime käia ja hinge tagasi tõmmata.“

„Jah, ega me ühe jooksuga ikka Jõessaare alla jõua minna,“ arvas ka Andres ning jättis jooksmise. Tõepoolest oli aga poistel Pearu tammi lõhkumisega niisugune tuli taga, et heameelega oleksid nad kogu tee parajat sörki lasknud, et aga võimalikult ruttu kohale jõuda.

Jõessaare all parandas Pearu parajasti oma uue kraavi kaldavalli, sest mõnest kohast kippus ta vett läbi laskma. Ta oli saare äärde augu kaevanud, kust ta labidaga savi võttis ja seda kraavivalli kitiks kaugemale kandis. Mäe poisse nähes jäi ta seisma ja toetus labidavarrele.

„Teisepere isa, ae!“ hüüdis Andres kohe, nagu oleks tal päris selge, mis ta tegema peab. „Me tulime nüüd te tammi lõhkuma.“

Pearu ei vastanud, sest Andrese sõnad kõlasid nii avameelselt, et raske oli aru saada, kas neid pidi võtma naljana või tõena.

„Tulete ehk lähemale, ma tahaks teiega rääkida,“ ütles Andres, kui Pearult vastust ei tulnud.

„Laps noorem, jalg kergem,“ vastas Pearu.

„Hea küll,“ vastas Andres ja läks mööda tammi teisele poole kraavi ning mööda saartevahelist põndakut Pearu juurde. See toetus rinnaga endiselt labidavarre kargule.

„Kuulge, teisepere isa, teie ajate kõik me saarealuse vett täis,“ ütles Andres Pearule.

„Eks tehke oma poole kruavile vall ette, nii et vesi teie mua peale ei pease,“ õpetas Pearu.

„Isa tahtis saarte vahelt uue kraavi läbi tõmmata, kust vesi ära jookseks, aga mina põlnd nõus,“ seletas Andres. „Sest miks uut kraavi kaevama hakata, kui vana olemas. Pealegi on see ka meie kraav, sest isa ütles, tema maksnud saunaonule poole tööraha.“

„Aga kruav on minu mua sees ja mina võin temaga teha, mis tahan,“ ütles Pearu.

„Teie võite poole kraaviga teha mis tahes, aga teist poolt ei tohi te puutuda, sest see on meie, meie rahaga kaevatud. Tehke poolele kraavile tamm ette, kui tahate, aga pool peab lahti jääma,“ ütles Andres.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõde ja õigus I - 35
  • Büleklär
  • Tõde ja õigus I - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4319
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1866
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4458
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1805
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4410
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1830
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4411
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1954
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4448
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1776
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4390
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1740
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4400
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1708
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4425
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1740
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4548
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1813
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4420
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1752
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4489
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1560
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4545
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1728
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4526
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1644
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4494
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1678
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4584
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1778
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4335
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1802
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4520
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1960
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4417
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1906
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4530
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1850
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4666
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1725
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4397
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1596
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4479
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1816
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4456
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1811
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4372
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1847
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4620
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1699
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4462
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1702
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4441
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1811
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4656
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1595
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 4811
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1644
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 30
    Süzlärneñ gomumi sanı 4624
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1790
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 31
    Süzlärneñ gomumi sanı 4479
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1779
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 32
    Süzlärneñ gomumi sanı 4442
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1680
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 33
    Süzlärneñ gomumi sanı 4521
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1850
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 34
    Süzlärneñ gomumi sanı 4534
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1681
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 35
    Süzlärneñ gomumi sanı 4508
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1787
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 36
    Süzlärneñ gomumi sanı 3300
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1432
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.