Tõde ja õigus I - 21

Süzlärneñ gomumi sanı 4397
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1596
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
„Ma annan su talitajale üles, et sa ennast nõnda näljutad,“ ähvardas tüdruk.

„Arvad, et siis hakkan sööma? Ega seda ole! Sügisel tõmban veel tubakavett sisse, võtku siis mu nahk ja pangu paigale, kui tahvad.“

„Teed sa seda Roosi pärast?“

„Ei! Mis temal sellest on.“

„Loll!“ hüüdis tüdruk.

„Olgu, aga näe, teen. Eks katsume, kumb on kangem, mina või kroonu.“

Ütles ja pani uuesti pilli üürgama.

Tulid pikemad ja pimedamad ööd. Nii mõnelgi õhtul, kui kõik pugesid magama, lippas Jaagup mööda peenart väljamäest alla, lidus tükk maad kõval kraavikaldal ja pöördus siis sohu, mis peagi kõrgeks laukarabaks muutus.

Jaagup tõttas Põlluotsa Roosi poole. Ei tal olnud mahti kuigi kaua seal olla, aga tal oli sellestki küll, kui ta sai tüdrukule kätt anda ja temaga mõne sõna sosistada. Ta oleks isegi sellega leppinud, et ainult mõni minut akna all seista, aga seda ei tohtinud, sest siis oleks ta teiste poiste küüsi võinud langeda. Sellepärast pidi ta alati läbi akna sisse pugema.

Pimedas toas istus ta tüdruku sängi serval, kuna see ise teki alla puges. Tasa-tasa pidid nad rääkima ja seda mitte vanemate pärast, kes magasid teises toas, vaid nende kõrvade kartusel, kes võisid salaja tulla akna taha kuulama. Sest Muska ei liputanud mitte ainult Jaagupile saba, vaid kohtles niisama sõbralikult veel mitut teist poissi. Kui kellelgi tõepoolest peretütre ilust kasu oli, siis just karvasel Muskal: temale kanti lepituseks parimad suutäied. Niisugune mesinädalate kestmine demoraliseeris vaga ja kasina Muska sedavõrd, et peremees tema ärksuses ja truuduses kahtlema lõi, kuna perenaine teda aina närvaks sõimas ning imestas:

„Kellest see koer küll peaks elama ja paksemaks minema.“

„Vanaks hakkab teine jääma, mis muud. Armastab aga magada, ei haugu,“ ütles peremees ja kõigil tõusis tundmus, nagu peetaks Muska kohta juba kurja nõu.

Jaagup ei teadnud midagi paremat, kui pimedas Roosi juures istuda, tema sõrmedega mängida ja tasakesi sosistada. Ainult kord sattus Roosi pats talle pihku, kas juhuslikult või kuidagi muidu, seda Jaagup ei teadnud. Aga üks oli selge: selle patsi pärast kogu see asi tuligi. Issand jumal: et ilmas võivad niisugused patsid olla ja et neid võib pimedas toas pihus hoida! Mis on lõõtspilli mängimine selle kõrval!

Jaagup unustas kõik – aja ja ettevaatuse. Nõnda said oma küla poisid akna taga teada, et keegi on toas Roosi juures. Aga kes? Arutati kõik omad poisid läbi, aga neist ei võinud keegi täna olla. Lõpuks: kes muu kui kuradi Pilli-Jaagup. Tema, sinder, neh! See molkus! Nende Roosi juures! Nõnda arvasid poisid väljas ja otsustasid oodata kas või hommiku valgeni.

Hommikul oli Põlluotsal rukkirehi, tõusti vara üles, nii et Jaagupil tuli sääred teha. Aga kuhu või kuidas, kui poisid väljas ootavad? Nad peksavad ta ju vaeseomaks, sest rammu pole Jaagupil kuigi palju ning riielda ei oska ta põrmugi. Jaagup kaotas pea. Jeesus Kristus, sa armastuse ülalpidaja, anna ise kallist nõu Vargamäe Jaagupi päästmiseks!

Aga Roosil oli nõu valmis: ta viis Jaagupi tasahilju rehetuppa, sealt rehe alla. Kättpidi talutas ta tema redeli juurde ja ütles:

„Kui üles saad, pööra paremat kätt, pahemal pool magavad sulane ja karjane. Ole tasa, aga ära karda, mõlemad on raske unega. Roni härjapeahunniku otsa, sealt saad unkasse. Passi ja piilu, et poisid sind kätte ei saa. Isa tõuseb varsti, hakkame rehele. Tule jälle, ma ootan.“

Nõnda sosistas Roosi Jaagupile kõrva sisse ja ilusamaid sõnu ning magusamat helinat polnud Jaagupi kõrvad kunagi kuulnud.

Kaua pidi Jaagup ristikheinavirna otsas läbi unka piiluma, sest varitsejad ei lahkunud ka siis mitte, kui Põlluotsal juba rehele hakati. Alles valgehakul julges Jaagup läbi unka katusele ronida, sealt räästale laskuda ja toa taha maha hüpata, kust ta üle põllu metsa jooksis.

Sügisel liisku minnes oli Jaagup peenike nagu piibuork: ei andnud mõõtu täis ja jäeti teiseks aastaks. Poiss naeris, sest kroonu oli tüssatud. Tuleval aastal tahtis ta veel paremini teha, sest ta oli ju uusi nükkeid juurde õppinud. Vargamäele jäi ta aastaks edasi. Talvel tegi endale suusad ja suhistas nendega öösiti üle raba Põlluotsale. Aga talvised olud olid palju halvemad kui suvised. Pika reisi tasuks ei saanud ta kunagi muud, kui aga silmapilguks neiuga rind rinna vastu väljas pakase käes seista, kuhu neiu tuli, kuuldes aknal poisi tasast koputust. Ja seegi lõbu oli ühendatud suure hädaohuga.

Viimast korda võttis ta niisuguse teekonna ette veel kevade tulekul, kui madalamais paigus oli juba elus vesi lume all. Siis puudus vähe, et ta oleks oma naha tagakiusavate poiste kätte jätnud. Ta pääses ainult sellepärast, et oskas noorest lepikust läbi suhistada, kus lund oli rinnuni, mis paljast jalga ei kandnud. Siin oligi see koht, kus kannul seisvad külapoisid üksteise järel kõik lumme soperdama jäid, kuna aga Jaagup suuskadel nagu mees muistegi läbi suhistas. Selle aja peale, kui poisid lepikulumest pääsesid, oli Jaagup juba kaskede alt läbi ja üle lodu, mis oli sügavat lumealust vett täis. Siit ei saanud poisid üle ja nõnda kihutas Jaagup lagedale rabale, nagu polekski teisel pool lodu kiruvaid ja sajatavaid külapoisse.

Aga nagu öeldakse: unustab hoidja ja tabab püüdja, nõnda sündis lõpuks siingi. Sügise poole suve kohtas Jaagup Roosit ühel pühapäeval kiriku juures ja sai temaga seal mõne sõna juttu ajada. Neiu ütles poisile, et tulgu aga: kõik on samuti nagu mullu suvelgi. Jälle on ta oma väikesest talvekambrist ära tulnud eestuppa, kus on lahedam. Voodi sealsamas, kokkuräägitud koputus aknale seesama.

Jaagup läks. Aga juba üle raba minek osutus õnnetuks: ta eksis teelt ja kukkus laukasse, kus sai kaelani märjaks. Võttis riided kuni särgini seljast ja väänas neist vee, siis läks edasi. Ometi ei pääsenud ta Põlluotsa akna taha koputama, vaid sellesama noore lepiku vahel, kus külapoisid talvel teda taga ajades olid lumme jäänud, olid nad tal täna vastas ja võtsid ta kinni. See oli esimene kord, kus Jaagup läks Põlluotsale kokkuräägitud päeval, muidu käis ta ikka huupi, ja sel esimesel päeval langes ta varitsejate küüsi, kas Roosi äraandmise tõttu või sellepärast, et ta enne seda temaga kiriku juures oli juttu ajanud, mille tagajärjel poisid tema tulekut võisid oletada, seda ei saanud Jaagup kunagi õieti teada.

Külapoisid peksid Jaagupi lepiku vahel vaeseomaks, nii et ta teist keretäit nende arvates enam ei peaks tahtma. Uimaselt jätsid nad ta sinnapaika. Koidikul viluga tuli Jaagup meelemärkusele ja leidis enda peaaegu üleni verisena: igal pool haavad ja muhud. Võttis enne aega, kui ta jalule sai ja kodu poole hakkas tuigerdama. Aga jõud lõppes peagi, pidi maha heitma puhkama.

Kogu selle päeva tuigerdas ja roomas ta rabas laugaste vahel – viimaks koguni sõna otseses mõttes neljakäpukil, sest jalulseismiseks ei jätkunud enam jõudu. Aga Jaagup ei tahtnud rabale surema jääda, vaid sihtis peaga aina Vargamäe poole, mille vanad männid väljamäe tipul temale teed viitasid. Alles hilja õhtul jõudis ta oma väljamäe äärde. Jõud oli tal viimse pügalani otsas. Väljamäest üles sai ta ainult roomates. Ta ronis kodus aidatrepi alla ja jäi sinna ootama, kuni Miina aita magama tuli. See oli ligi kolmekümnene vanatüdruk mingisuguste imelikkude elutute ja tuimade silmadega, laia nina ning tugevate jalgadega. Teda polnud vist keegi kunagi armastanud ja näis, nagu ei võiks ka tema kedagi armastada.

„Miina!“ hüüdis Jaagup trepi alt, kui tüdruk parajasti hakkas aidaust lahti tegema.

Tüdruk ehmus, tõmbas aidaukse raginal lahti, hüppas sisse, hoidis kramplikult ukse sisemisest haagist kinni, pistis pea ukseprao vahelt välja ja küsis kohkunult, samuti sosinal: „Kes seal on? Kes hüüab?“

„Mina!“ vastas sosin ja keegi ronis trepi alt välja.

Aidauks prahvatas kinni ja läks haaki.

„Miina, rumal, mis sa kardad, see olen ju mina, Jaagup,“ ütles poiss nüüd hädise häälega.

Aidauks läks uuesti lahti.

„Kuhu sa täna jäid?“ küsis tüdruk. „Peremees on kuri ja perenaine hirmul.“

„Tule aita mind, Miina,“ palus poiss, kel nõrkusehoog peale tuli.

Miina ei saanud alguses kuidagi aru, teeb poiss vigurit, on ta purjus või mis temaga on. Aga kui ta viimaks taipas, mis Jaagupiga on sündinud, hellus ta pisarateni.

„Seda see perenaine siis kartiski,“ lausus tüdruk, kui ta poisi oli sisse aidanud.

„Perenaine teadis, et poisid mind varitsevad,“ ütles Jaagup.

Miina jooksis toa juurde. Peremees oli juba sängi läinud, perenaine üksi veel kohmitses toas. Kui ta Jaagupi asjast kuulis, võttis ta küünla, väikese vanniga leiget vett, käterätiku ja nõnda mindi aita poissi vaatama.

„Kui must sa oled!“ ütles Mari poisil kuube ja särki seljast võttes. „Üleni mudane.“

„Ma ju roomasin terve tänase päeva,“ vastas poiss.

„Kas sul puhast särki kuskil on?“ küsis perenaine.

„Ei vist ole,“ vastas poiss, „seljas oli viimane.“

„Paneme talle esteks minu särgi selga,“ ütles Miina, ja nõnda nad tegidki. Selle öö magas poiss tüdruku särgiga. Hommikuks oli ta oma särk juba puhas ja kuiv, selle eest muretses perenaine.

Pakuti poisile süüa, aga see ei läinud sisse, sest seal oli valu vastas. Tühja kõhuga uinus poiss tüdruku asemel, kuna see ise põrandal könutas.

„Hea, et nad sul luud-kondid terveks on jätt,“ ütles Andres, kui ta teisel hommikul piiritusepudelit kaasa võttes poisi haavu läks vaatama, „muidu kulus sulle ehk see nahatäis marjaks ära, ehk võtad siis pisutki meeletuhka pähe.“

„Luud-kondid on terved,“ vastas poiss peremehele.

„Millal sinul küll mehearu pähe tuleb?“ küsis peremees sulaselt ja vaatas talle otsekoheselt silma.

„Kes teab, kas tulebki,“ vastas sulane peremehele samuti vastu vaadates.

„Vahel ikka nagu oleks sul teda pisut, aga siis jälle nagu põleks teda põrmugi. Kas sul kaigast käes ei olnd või parajat kivi taskus, oleks ometi ühelegi saand anda?“ küsis Andres.

„Mitte midagi ei olnd,“ vastas Jaagup, „olin lausa palja käsi nagu ikka. Minust põle ju löömameest.“

„Aga muudkui lähed, kas või läbi laugaste.“

„Peremees, ära ole kuri, et seekord mul nii sitasti läks, ma teen pärast päevad täis,“ rääkis sulane.

„Mis minu päevadest nüüd, aga sinu oma nahk,“ vastas Andres. „Kahju hakkab sinust. Oled tubli poiss, aga see va pillikääks ja tüdruku-nadid, need võtavad sul aru peast. Jätad kas või hinge nende pärast.“

„Seekord võtsid ainult naha,“ arvas sulane ise. „Kartsin, et peksavad pimedaks, siis ma põleks sealt änam ära saandki, põleks üle raba Vargamäe mände seletand. Aga ei, silmad on alles peas.“

Andres hakkas heasüdamlikult naerma.

„Mine tee nüüd niisukese hulluga, mis sa teed,“ ütles ta. „Rõõmus veel pealegi, et silmad peas.“

„Kõrvad ka, aga teine valutab koledasti, ei tea, mis sellest saab. Siiski täna annaks nagu valu pisut juba järele.“

Nõnda lamas Jaagup Miina asemel ja see võidis tema haavu ja muhke hanerasvaga, nagu peremees ja perenaine teda olid õpetanud. Andres ise käis vahetevahel piiritusepudeliga, mis pidi olema hirmutuseks mädanikule ja igale halvale asjale.

Poissi võides haletses tüdruk seda tema meelest nii ilusat ihu. Aga kui see juba paranema hakkas, ei mallanud Miina enam seina äärde põrandale jääda, vaid puges poisi juurde asemele – ühe teki alla, sest nõnda oli mõnusam ja soem. Tasakesi silitas ta poisi haavu ja muhke, mis paranedes kihelema ja muhelema lõid.

„Küll oled sina, Miina, hea inimene,“ ütles talle Jaagup kord, „isegi oma särgi andsid mulle selga.“

Need olid Miina meelest kõige mahedamad sõnad, mis ta kunagi mehelt oli kuulnud, ja sellepärast oli tema õnn otse mõõtmatu. See oli nii suur, et perenainegi teisel päeval seda tema silmist nägi.

„Kui keegi minu vastu ka nii hea oleks,“ vastas tüdruk poisile.

„Mina olen,“ vastas see. „Küll näed, et olen. Sina tegid ju mu terveks.“

„Jumal tegi su terveks,“ õpetas tüdruk.

„Jumal ja sina, teie kahekesi,“ ütles poiss.

„Perenaine ju ka, tema andis ju hanerasva ja kõik muu,“ seletas tüdruk.

„Õige jah, perenaine ka. Teie kolmekesi: jumal, sina ja perenaine,“ arvas poiss ja nõnda unustati peremees oma piiritusepudeliga hoopis. See oli muidugi suur eksitus, ja kui Vargamäe Jaagup elab ning tarkust kogub, siis paneb ta praeguse kolmainu asemele tingimata uue, öeldes: jumal, piiritus ja naised, need tegid mu tol korral terveks. Kuidas Miina siis asjast aru saab, seda ei tea praegu, aga täna ütles ta Jaagupile noomivalt:

„Ära tee niisukest patunalja.“

„Ma ei tee ju, räägin tõtt,“ vastas Jaagup.

Aga ehk ta küll ise arvas, et perenaine ja Miina ta jumala abiga olid terveks teinud, ometi ei tahtnud endine tervis kuidagi tagasi tulla. Ikka tegi kuskil haiget ja ikka oli raskemate tõstmiste juures tundmus, nagu peaks sees miski rebenema. Nõnda lähenes sügisel liisuvõtmine teist korda ja Jaagup oli päris kindel, et ta ka tänavu pääseb, sest nüüd oli ta palju viletsam kui mineval aastal. Ometi võttis kõik äkki teise pöörde. Algas sellest, et perenaine ühel ilusal päeval tasakesi peremehele ütles:

„Kuule, meie Miinaga põle änam õige lugu.“

„Mis taga siis on?“ küsis Andres vastu.
italki

„Kas sina siis midagi põle märgand?“ imestas perenaine. „Tema asjad on ju sedasi.“

„Mis? Miinal?“ imestas peremees nüüd omakorda. „Kellega siis?“

„Põle küsind,“ ütles perenaine, „aga ma arvan, et Jaagupiga.“

„Selle poisikesega! Selle lapsega! Miina kõlbaks ju Jaagupile emaks.“

„Seda küll,“ oli ka perenaine nõus. „Aga see hakkas Jaagupi haiguse ajast. Miina ju tohterdas teist ikka. Esimesel õhtul tõmbas ta poisile oma särgigi selga.“

„Tegi särgiga poisi ää või?“ küsis Andres naljatades.

„Seda minagi, mis muud,“ arvas Mari tõsiselt. „Näeh, Leena oli mineval suvel kui hull poisi järel, aga teda see ei näind, oli tumm ja kurt, ja nüüd siis Miinaga! Aga mis on Miina Leena kõrval!“

Jäi sellega, et Mari pidi Miinaga rääkima. See oli seda kergem, et Miina oma seisukorda sugugi ei varjanud, vaid perenaise rääkimist nagu ootas. Aga kuna see alles parajat silmapilku ja paika valis, ütles Miina ise Marile:

„Perenaine on muidugi juba tähele pand, kudas minuga lood on.“

„Seda ma vaatan jah,“ vastas Mari, „aga ainult ei tea, kellega.“

„Eks ikka oma Jaagupiga, kellega siis muuga, ega mina siis änam mõni poistemagataja ole. Kes minu juurde tuleb,“ rääkis Miina.

„Aga kuis siis Jaagup? Temal ju aina see Roosi hinge peal, lasi end tema pärast peksagi.“

„Roosi on tal ikka, ega siis muidu, aga minuga niisama, ei tea, kudas see tuli. Rääkis teine mulle ikka Roosist, aga ometi tuli see nõnda. Ma aina imestasin kohe,“ seletas Miina.

„Mõtlesin korra, et kas õte see särk, mis sa talle sel õhtul selga ajasid,“ lausus perenaine.

„Ega hullu tea!“ hüüdis Miina ja nüüd äkki pani Mari tähele, et tüdruku tuimades silmades välgatas rõõm, säras õnn. „Muidugi, midagi pidi ikka olema ja küllap see minu särk oligi. Ma panin ju selle puhtlinase, ilma aluseta. See mu leerisärk. Lootsin ikka, et saab ka mu laulatussärgiks, aga nüüd hoidsin teda juba surisärgiks, mõtlesin, et ega mehed mind änam. Aga näe – Jaagup! Perenaisel oli õigus, see oli see minu särk neh, mis nõnda tegi.“

„Sa räägid, nagu oleks sul aina hea meel,“ ütles Mari.

„Perenaine, mul on ju hea meel,“ vastas Miina.

„Lubas ta siis su ää võtta või?“

„Ei, sellest põle me ühti rääkind.“

„Aga kus selle häbi ots siis, Miina!“ hüüdis perenaine.

„Mis parata, perenaine, kui muidu ei saa,“ vastas tüdruk tõsiselt. „Hea, et nõndagi laps tuleb.“

Nüüd hakkas perenaisel millegipärast tüdrukust hale meel ja tema hiljutine rõõm ja õnn tundusid kerjuse rõõmu ja õnnena.

„Kas sa siis nii väga tahad teda?“ küsis Mari kaastundlikult.

„Perenaine küsib veel!“ ohkas Miina. „Tõtt öelda, ega Jaagup tulndki minu juurde, vaid mina ise läksin tema juurde… oma asemele tema juurde. Ta oli ju siis nii vilets ja haige, terve keha oli teisel haavu ja muhke täis, põlnd tal kedagi, kes teda oleks silitand ja hellatand… Nõnda see tuli.“

„Kas Jaagup ise teab, et asjad sul juba sedasi on?“

„Ei, kust tema nüüd seda,“ vastas tüdruk. „Või tema nüüd seda tahaks. Ma põle temale hingandki, et kes teab, mis siis teeb.“

Kui Mari oli Miina seletused ära kuulanud, ei saanud ta kuidagi muidu, kui pidi talle oma südames andeks andma. Aga Andres vaatas asja peale teisiti. Temale ei meeldinud tüdruku ja sulase elu põrmugi ja mingisugused seletused ning vabandused ei võinud tema arvamist muuta. Tema ei sallinud niisugust korravastast asja oma majas, liiatigi veel, et kaks vanemat tütart juba niisuguseist asjust hakkasid aru saama. Nõnda ei saanud Andres muidu, kui pidi omakorda Jaagupi käsile võtma.

„Mõtlesin, et jooksed ainult üle raba Põlluotsa vahet,“ ütles Andres poisile, „aga nüüd korraga…“

„Ega siis mina, peremees,“ hädaldas Jaagup suure lapsena. „Tema ju ise puges, ja nõnda see tuli.“

„Miks sa siis lasid, nüüd on sul käes,“ vastas Andres.

„Ma olin ju siis haige.“

„Ah siis haigest peast?“ imestas peremees.

„Ma olin pisut tervem, siis see algas.“

„Kui nõnda, siis peksan ma Miina minema,“ ütles Andres otsustavalt.

Jaagup mõtles natukese aega ja ütles siis:

„Peremees, las Miina olla, eks minul ole ikka ka süüdi. Tema ju küll võidis ja silitas mind, aga mina…“

„Et ma seda ise oma laste silma all pean kannatama!“ hüüdis Andres.

Ja nõnda seks korraks asi jäigi. Jaagupil oli ometi tundmus, et ega peremees nüüd Miinat kohe Vargamäelt minema kihuta. Temas endas aga sündis salajane ja üsna arusaamatu pööre: ta hakkas sööma kui pöörane, tahtes end paari nädalaga nii tugevaks turgutada, et ta liisuvõtmisel paigale pandaks. Teised poleks sellest nii pea teadagi saanud, sest kõik sündis salaja, tasa ja targu, aga perenaine märkas toidu kadu sahvrist ja aimas, kuhu see läheb. Sulase meelemuutuse põhjustki aimas ta, aga ei lausunud sellest kellelegi sõna. Andreselegi mitte. Jaagup oli aga kindlasti otsustanud tänavu kroonusse minna, kui mitte muidu, siis otseteed vabal soovil, et aga sinna pääseda.

Seda viimast abinõu polnud vaja tarvitusele võtta, sest tänavu oli mehi vähe ja nõnda pandi teisi nõrku ning ühes nendega ka Vargamäe Jaagup paigale. Nagu kivi langes ta südamelt: mõneks aastaks oli ta kogu kupatusest päästetud. See Miina asi hakkas tal sedavõrd hinge kinni, et isegi Roosi nagu tagaplaanile kadus.

Aga kui ta liisuvõtmisest Vargamäele tagasi tuli ja kõik kuulsid, et ta on vastu võetud, siis paistis see kahtlane. Andres küsis kohe Marilt:

„Mis see oli meelega või? Kas sa ehk tead?“

„Mis siis muud,“ vastas Mari, „muidugi meelega. Ta hakkas ju enne liisku salaja söömagi.“

„Niisugust hullu põle meil enne olnd,“ arvas Andres nüüd. „Pistab vanatüdruku eest kroonu.“

„Ega ta tüdrukut karda, vaid tüdruku last,“ seletas Mari.

Selle peale nimetas Andres Jaagupit nii halva nimega, et isegi Mari ütles:

„Mis sa siis kohe nõnda.“

Kahtlasena tundus Jaagupi paigalepanemine ka Miinale. Parajal silmapilgul ütles ta poisile:

„Kuda see siis nüüd nõnda tuli? Lootsid ju ikka, et saad vabaks.“

„Ei tea, aga näe, paigale panid,“ vastas Jaagup nukrat nägu tehes.

„Tead, Jaagup, mis mina arvan: sina tegid seda meelega.“

„Mis asja?“ küsis poiss.

„Lasid enda ise paigale panna.“

„Ää aa tühja lori,“ ütles poiss.

„Ei aa,“ kinnitas tüdruk. „Sa hakkasid juba enne liisku priskemaks minema, ma tundsin. Siis ei taht ma uskuda, aga nüüd usun: sina sõid salaja.“

Jaagup vaikis.

„Ja tead, miks?“ küsis tüdruk vastust oodates. „Sina tegid seda minu pärast. Minu pärast lasid enda paigale panna, sest et minuga on sedasi. Kas perenaine ei öelnd sulle?“

„Ei, aga peremees,“ vastas poiss.

„Nojah, eks ma öelnd, et tegid seda minu pärast. Eks teind, ütle,“ painas Miina.

„Muidugi, mis sest veel valetada,“ tunnistas poiss ja vahtis kõrvale.

„Küll oled sa õige rumal,“ ütles Miina nüüd lihtsas heasüdamlikkuses. „Sa kartsid, et pead mu ää võtma? Et pead hakkama last toitma? Eks kart?“

„Mis siis muud,“ vastas poiss.

Miina hakkas nutma.

„Aga mina põleks seda taht,“ ütles ta, „mitte põleks taht. Mina tahtsin ainult last, seda tahtsin ma. Võin seda kinnitada õpetajale altari ees. Ma põle selle peale mõelndki, et sina mu ää võtaks, mitte põle mõelnd. Ja nüüd sina lähed minu pärast kroonu. Kui Vargamäe rahvas mind änam ei taha pidada, lähen ema juurde sauna; kui tahad, tule sinna last vaatama, aga kui ei taha, ära tule, mina sind ei sunni. Aga kui on poeg, panen talle nimeks Jaagup, sinna ei või sa midagi parata, mine kroonu või jää seia.“

„Ma tulen kroonust välja,“ ütles poiss nüüd. „Ma teen nõnda, et tulen.“

„Minupärast võid kas järgmisel päeval tulla, mind ja minu last põle sul tarvis karta,“ kinnitas Miina.

„Sa ehk valetad,“ kahtles poiss.

„Püha Eesuse nime juures vannun sulle, et räägin sula tõtt,“ ütles tüdruk pühalikult.

Jaagup jäi nüüd istuma mureliku ja ogara näoilmega. Kunagi polnud ta veel nii rumalasse seisukorda sattunud. Tundus äkki, nagu teeksid vanad haavad ja muhud, mis ta Roosi pärast oli saanud, talle uuesti haiget ja nagu ulatuksid nende otsad sügavasse rinda.

„Ma ei uskund, et sa nii rumal oled, sellepärast ei rääkind ma varem,“ ütles Miina. „Ei julend rääkida, kartsin, et jääd eemale, sellepärast,“ lisas ta nuttes juurde.

Nõnda polnud midagi parata. Jaagup läks kroonusse ja Miina saadeti peagi Vargamäelt minema, sest Andres ei tahtnud teda laste silma all näha. Aga Liisil ja Maretil oli juba asjast hais ninas. Sellepärast võisid nad väiksematele tarvilikke seletusi anda.

Nuttes pakkis Miina oma asju ja nuttes jättis ta jumalaga. Seda nähes küsis Indrek õdedelt:

„Miks siis Miina ära läheb, kui ta nutab?“

„Isa ajab,“ vastas Maret saladuslikult.

„Miks?“ küsis poiss.

„Miinal tuleb varsti laps, sellepärast,“ vastas Maret.

„Emal on ju ka titt, miks isa teda ära ei ajand?“

„Küll oled sa rumal!“ hüüdis nüüd Liisi. „Miina põle ju laulatud, sellepärast.“

„Aga miks ta siis ei laulata ennast?“ päris poiss.

„Jaagup võeti ju soldatiks,“ vastas vanem õde.

„Kas siis teised ei või teda laulatada?“

Õed naersid.

„Õpetaja laulatab, mitte Jaagup,“ seletas Maret.

„Mis siis Jaagupist on? Teda põle siis tarviski,“ arvas poiss.

„Saad sa aru: kui õpetaja laulatab, siis on Jaagup Miina mees ja siis tuleb laps,“ seletas Liisi asjalikult.

„Aga kudas ta siis nüüd tuli, kui Jaagup põle Miina mees?“ küsis Indrek, kellele asi ikka alles tumedana paistis.

„Näe, tuli ja see on patt, sellepärast,“ ütles Maret niisuguse näoilme ja häälega, et Indrek pidi aimama: Miinaga on midagi halba sündinud, aga mis just, sellest ei saanud ta hästi aru.

„Kas meie ema titt põle patt?“ küsis Indrek alles tüki aja pärast Maretilt. Aga see oli juba asjast tüdinud ja vastas kärsitult:

„Jäta rahu, sina ei tea midagi, kasva enne. Mõistad: kui on laulatud, siis põle patt, aga kui põle laulatud, siis on. Ja nüüd ole vait.“

Poiss oligi vait ja kasvas. Aga kauaks jäi talle meelde sõna patt, muu seletusest ununes. Lambatallesid nähes, kui nad talvel külma eest tuppa toodi, kus nad haledalt ja armetult määgisid, tuli talle see sõna meelde – ühes õe näoilmega, mis tal seda sõna öeldes oli olnud. Samuti mäletas ta seda sõna ja näoilmet kevadel, kui karjaaias ja tänavas jooksis lontis kõhuga ja lotendavate nisadega emis, kari karjuvaid põrssaid kannul. Need tundusid nagu rodu ilusaid ja väikseid patte, igaühel neli peent jalga all.

XXX
Aastat poolteist peale seda, kui Jaagup kroonuteenistusse võeti, lasti ta välja tervist parandama. Ta käis ka oma vanu leivavanemaid, Vargamäe Andrest ja Marit vaatamas. Perenaisel tulid silmad vett täis, kui ta oma endist sulast nägi, nii haletsemisväärne oli ta välimus.

„Jäksasid ikka meile tulla?“ küsis perenaine.

„Tund ja verst, ei rutem,“ vastas Jaagup pehmelt köhatades.

„Kus sa siis nüüd oled?“ päris Mari.

„Kus ma siis ikka pean olema,“ vastas poiss nagu süüdlaselt. „Eks Miina juures saunas, sel suri ju ema ära.“

„Kuule hullu, või Miina juures!“ imestas Mari, endal oli millegipärast na hea meel. „Kas laps terve teisel? Kuulsin, olnd poeg. Teda ennast põle ma näind, läksime nagu pisut pahuksesse.“

„Mis nüüd sellepärast, aga…“ lausus Jaagup. „Mul põlnd ju kuhugi minna, omakseid ei ole ja tööd teha ei jäksa.“

„Oled siis päriselt Miina kaelas?“

„Sedapuhku küll,“ tunnistas poiss puhtsüdamlikult.

„Ise tegid seda või?“ küsis Mari natukese mõtlemise järel.

„Kes siis, kui mitte ise.“

„Võtsid sisse midagi või?“

„Eks saand ikka sisse võtta ja peale määrida… igasugu solki,“ seletas poiss. „Aga viimaks mõjus, välja lasid.“

„Surnuaiale,“ lausus perenaine.

„Olgu kas või surnuaiale,“ ütles poiss. „Aga Miina lubab mu terveks teha. Ütleb, et parandasin su siis, kui Roosi juurest tulid, parandan ka nüüd, kui kroonust tuled, surra ei lase. Kinnitab teine, et on kangem kui Roosi või kroonu.“

„Aga mis selle Roosiga siis nüüd on?“ küsis Mari uudishimulikult.

„Mis taga ikka on,“ venitas poiss. „Läind teine kasuks. Ise põle teist näind.“

„Kas sinu oma või?“ päris Mari.

„Ei, see põle minu,“ vastas poiss kindlalt.

„Kelle siis?“ imestas Mari. „Sina ju jõlkusid üle raba tema vahet.“

„Või siis mina üksi! Oli ka teisi. Kes siis mind muidu peksma oleks tulnd.“

„Ah siis ainult Miinaga oli sinul!“

„Ainult Miinaga,“ kinnitas poiss.

„Jätad nüüd Roosi maha?“

„Mina veel mõni võtja või jätja,“ arvas Jaagup. „Ei jäksa änam tantsida ega pilligi mängida.“

„Ah pilli ka änam ei jäksa?“ imestas perenaine.

„Ei änam!“ kinnitas Jaagup. „Põle tahtmistki. Aga poiss kuulab hea meelega, kui kääksutan vahel, istub kui nott.“

„Tähendab – isasse… Hoiad kodus last, kui Miina tööl käib?“

„Mis ikka muud. Nõnda ongi parem, ei hakka igav. Kena teine ka, naerma aab vahel.“

„Kas teil süüa ikka on?“ küsis perenaine tasakesi, nagu saladuslikult.

„Tänini ikka on olnd,“ vastas poiss. „Miina ründab ju ööd ja päevad – kolm suud jahvatavad.“

„Mõtlesin, annaks sulle midagi hõlma alla, aga kas jäksad kanda?“

„Noh, pisut ikka,“ arvas Jaagup. „Eks ma puhka ja roni siis jälle.“

Mari läks Andresega rääkima, kes Jaagupist nagu kõrvale hoidus, temaga suuremat juttu ei teinud, nagu ei huvitaks teda endise sulase saatus põrmugi. Marile ütles ta:

„Eks sa anna talle, mis siis ikka, aga ära teda koormaga tapa, näed, hing teisel niikuinii lõngaga kaelas.“

Mari läks aita, lõikas seal hea kannika leiba, pani paar toopi herneid ja tangu ning lisas kõigele juurde käntsaka paksu seapekki, mille ta sidus eraldi pakki. Jaagupile ütles ta:

„Tegin kaks kompsu, sidusin paelaga kokku, hea õlale visata, üks ees, teine taga.“

Kõveras ja kookus läks Jaagup mööda väljamäge alla, nagu kipuks väike kandam teda liigestega noana kokku vajutama.

„Ka mees!“ lausus Andres, kui Jaagup oli välja läinud.

„Mees mis mees,“ vastas Mari. „Näe, laps teisel ja kõik.“

„Aga naine toidab meest ja last,“ tähendas Andres.

„Noh, Miinal seda va jäksu ikka on,“ arvas Mari. „Ja hea meel on tal ka, et Jaagup tema juurde läks, ehk laulatavad endid viimaks äägi.“

„Ega hullusi tea,“ vastas Andres nagu rahuldunult. Natukese aja pärast, kui ta oli millegi üle järele mõelnud, ütles ta: „Siinilmas on asjad imelikud, arvad ühte, aga näe, läheb teisiti: arvad, et on hea, aga näe, on halb ja midagi ei või sinna parata.“

„Mis asjast sa siis nüüd nii?“ küsis Mari.

„Eks ikka meie omast asjast, Matu asjast. Kauplesin teise lootusega, et saan tubli poisi, oli karjas kange, aga nüüd on Pearu nagu tige härg, kes punast riiet näind. Nagu oleks Matu teise ära teind. Oleks ma seda enne teand, mina küll Matut põleks kaubelnd. Pearugi ütles mulle kohe, et mina norin riidu, topin talle rusika nina alla, sest kas siis teisi sulaseid Vargamäele tulemas põle, kui ainult see kuradi Matu, kes teda kividega pildund; nõnda ütles ta mulle, kui sellest rääkimine oli.“

Aga ometi polnud Andresel mingit halba nõu, kui ta talvel endale Matu sulaseks kauples. Kõik sündis päris juhuslikult, nagu kogemata. Said teised kõrtsis kokku ja ainult nalja pärast kutsus Andres teda endale sulaseks, millele Matu vastas:

„Ei taha. Mis ma selle Pearuga ikka kaklen.“

„Me elame nüüd head elu, nagu truid naabrid muistegi,“ vastas Andres. „Juba mitu aastat.“

„Või nii!“ imestas Mart. „Kuule hullu, või ei riidlegi! Siis võiks tulla küll.“

„Oled sa siis prii?“

„Linnuprii,“ vastas poiss.

„Kas või täna Vargamäele?“

„Kas või täna,“ kinnitas poiss.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõde ja õigus I - 22
  • Büleklär
  • Tõde ja õigus I - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4319
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1866
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4458
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1805
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4410
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1830
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4411
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1954
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4448
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1776
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4390
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1740
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4400
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1708
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4425
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1740
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4548
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1813
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4420
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1752
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4489
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1560
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4545
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1728
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4526
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1644
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4494
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1678
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4584
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1778
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4335
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1802
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4520
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1960
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4417
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1906
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4530
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1850
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4666
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1725
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4397
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1596
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4479
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1816
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4456
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1811
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4372
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1847
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4620
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1699
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4462
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1702
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4441
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1811
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4656
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1595
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 4811
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1644
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 30
    Süzlärneñ gomumi sanı 4624
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1790
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 31
    Süzlärneñ gomumi sanı 4479
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1779
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 32
    Süzlärneñ gomumi sanı 4442
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1680
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 33
    Süzlärneñ gomumi sanı 4521
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1850
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 34
    Süzlärneñ gomumi sanı 4534
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1681
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 35
    Süzlärneñ gomumi sanı 4508
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1787
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 36
    Süzlärneñ gomumi sanı 3300
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1432
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.