Tõde ja õigus I - 08

Süzlärneñ gomumi sanı 4425
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1740
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Andrese mustad mõtted ei kestnud kaua, sest neil oli vähe olulist pinda. Tema ise ja ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored ning tõeliselt algajad, neil võis sündida veel hulk lapsi, poegi ja tütreid. Nõnda ta talitaski, nagu oleks tal hulk poegi tagavaraks tulemas. Sügisel rabeles ta põllul kividega, ajas nad maa seest välja ja seadis puutükkidele, et võimalik oleks neid esimese lumega kätte saada: regi oli kivide vedamiseks soodsam kui vanker. Viljapuudki tõi ta mõisast ära ja istutas nad nõnda, nagu aednik oli õpetanud. Aga et neid rohkem sai, kui Andres tuua mõtles, siis venis ka rohuaed kavatsetust suuremaks, ulatudes kambrite otsast hulk maad nende tahagi. Akende kõrvale ja aianurkadesse pistis ta sirelid, et oleks kevadel õisi. Metsast tõi pihlakaid ja toomingaid ning ka neile leidis ta paraja paiga õuevärava kõrval ja mujal toa ümbruses.

Ühte paneb Andres tähele: kunagi ei ole tehtust küllalt, kunagi ei saa himu täis. Üks kavatsus sünnitab teise, üks töö kisub endale teise järele.

Hakkad põldu, heinamaad ja karjamaad parandama, siis on loomulik, et suurendad ka karja, sest muidu on eelmisel tööl vähe mõtet. Aga suurem kari nõuab avaramaid karjalautu, vanad ei kõlba enam.

Paremini haritud ja väetatud põllud annavad rohkem vilja, aga seda ei jõua enam kuivatada vanas väikeses rehetoas, sussitad aina jõuluni. Teed sa aga rehetoa suuremaks, siis ei kõlba ka reiaalune enam, sest ahe ei mahu sinna pahmana põrandale. Lõpuks aga korjub teri sedavõrd palju, et need ei mahu vanasse aita, sest juba tänavugi on kõik salved laeni, kõik kirstud kaaneni ja kõik kotid pakatamiseni täis. Hakka kas või ainult selleks müüma, et ruumi saada.

Nõnda peaks maha kiskuma kõik vana ja ehitama asemele uue ja suurema, alates eluhoonetega ja lõpetades kõlguse ja aganikuga. Peaks tegema uue Vargamäe, oma Vargamäe. Aga kust võtta see jõud, millega katta kulud?

Andres mõistis, et kui tõsiselt mõtlema hakata, siis ajab Vargamäe nagu hirmu peale, sest tema on nii suur ja vägev ning tema nõudmised oleksid nagu tõepoolest mõne jumala nõudmised. Neid ei jõua ükski surelik täita. Sellepärast katsus ta võimalikult vähe mõelda ja aina teha, et poleks suuri mõtlemisi.

Aga ometi pidi ta sagedasti imestlema, et kust see küll tuleb, et temal kipub töö otse üle pea kasvama, kuna naaber elab ja kõlksib nagu mureta linnuke. Ajuti veedab ta kas või kõige kibedamal tööajal pooled nädalad kõrtsis, aga ometi elab ta oma Tagaperega priskesti edasi, nagu teeksid ja toimetaksid seal vaimud. Tema kätetööl oleks nagu teine õnnistus, nagu on tal teine õnnistus lastegagi. Sellest süttib Andrese rinnas kadedus, peaaegu viha.

Aga Krõõt ei tunne teisepere rahva vastu ei kadedust ega viha, tema on ainult nukker. Temale näib, nagu oleks üleaial mõnigi valgem silmapilk, mõnigi väike pidupäev, aga neil oleksid nagu pühadki ainult selleks, et uutele töödele ja vaevadele, uutele muredele hoogu võtta. Aga kui Krõõt selle kohta millalgi oma suu paotab, vastab Andres:

„Ega sa ometi taha, et ka mina pean kõrtsi vedelema minema?“

„Ei noh, kes nüüd seda,“ vastab Krõõt.

„Mis siis?“ küsib Andres.

Perenaine ei tea, mis siis, ja nõnda jääb ta vastuse võlgu ning tema silmad muutuvad veel nukramaks.

Ainuke, kes Eesperes kunagi muremõtteid ei veereta, on tüdruk Mari. Ikka on ta rõõmus ja lõbus ning kädistab nagu harakas aiateibas. Peremehelegi toob ta mõnikord naljasõnad suhu ja perenaise ajab ta naeratama. Tütardegi pärast oskab ta perenaist lohutada.

„Olete ju alles noored rahvad,“ ütleb ta, „jõuate saada tütreid ja poegi. Minu tädil oli neli esimest tütred, aga näe, kui siis hakkasid poisid tulema, üksikud ja kaksikud, sai teisi viimaks liigagi, pane või käsi ette, et änam ei tuleks. Kuus poega järjestikku, kõik elus. Aga kõik riburada mööda, nii et anna teised otsast kõik kroonule. Saab meheks, oleks teisest juba abi, aga näe, võetakse ära, ei jää sulle muud kui aina pisarad. Tädi tahtis enda pimedaks nutta, nii oli kahju. Aga tütred jäid, neid ei võtnud keegi, neist sai rohkem naeru kui nuttu.“

„Vanamees tahab ju kohapärijat, tema tahab omale abi, tütardest ei saa ju kuhugi,“ vastas Krõõt. „Tema ütleb ikka, et las hakkavad omad pojad tööle, siis teeme uue Vargamäe.“

„Mina elaks hea meelega Vargamäe saunaski,“ ütles Mari, ja kui perenaine need sõnad kõrvust mööda laskis, lisas ta juurde: „Kui mina võiks Vargamäe saunas elada ja seal tütreidki saada, rohkem ma ei tahakski. Minu eaks jätkuks sellestki.“

„Kas Mari tõejuttu räägib või?“ küsis perenaine nüüd.

„Küll räägiks, perenaine, kui tohiks. Olen sauna vaatamaski käind, kammer seisab seal ju üsna jõude,“ vastas Mari.

„Ega sa siis ometi üksi lähe?“ küsitles perenaine edasi.

„Ega seda küll,“ ütles Mari. „Eks ikka Jussiga.“

„Või ikka Jussiga!“ imestas perenaine.

„Ikka Jussiga, ei muu kellegiga,“ kinnitas tüdruk ja endal ilmusid silma pisarad, kui ta perenaisele otsa vaatas. Ka Krõõda silmad tulid vett täis ja nõnda vahtisid nad vastastikku märgade silmadega, nagu mõistaksid nad teineteist sõna lausumata.

„Ja siis tahate Vargamäe sauna minna?“ küsis perenaine.

„Oleme seda mõelnd ja arutand… Ehk saaks ka lehmamullika ja lambatalle, Vargamäel ju seda va sood karja tallata küllalt. Siis oleks omast käest supivalgus ja ka sukalõng. Teeksime teile tööd ja tasuksime nõnda kartulivagude ja lehma karjamaa eest. Lubate vahel ehk pisut linugi maha teha, saab särgi- ja püksiriiet. Ja iga kord, kui ma seda mõtlen, hakkavad mul kohe silmad vett jooksma. Juss on üksik poeg, teda kroonu ei võta. Noorevõitu ta ju minule on, aga eks ta kasva, küllap tast mees saab.“

„Hea süda on tal,“ ütles perenaine. „Kui ilusti ta lapsega vahel mängib, laps kohe armastab teda.“

Mari silmad tõusid uuesti vett täis: perenaise sõnad liigutasid teda südame põhjani. Ja nüüd ei saanud ta muidu, kui pidi jutustama, kuidas kõik heinamaal oli tulnud ja mis seal oli sündinud. Tuletas meelde Jussi sõnu: peremees tapab tööga, Mari naeruga.

„Eks ta vaeseke vaeva ole siin küll näind minu vanamehe kõrval,“ lausus Krõõt, „sest see lõhub ju tööd teha, nagu teeks ta viimast päeva. Aga Jussi kont oli ju meile tulles nõrk. Vaevast ja tööst ta jaladki kõveraks on läind, mis muud.“

„Olen mõelnd, et kui lapsed…“ tahtis Mari öelda.

„Ega siis sellepärast lastel kohe,“ lohutas perenaine.

Naised olid oma jutust sedavõrd huvitatud, et vokirattad seisma jäid. Ja tasakesi küsis Krõõt:

„Ega te asjad siis veel sedasi ole?“

„Ei, perenaine,“ tõrjus tüdruk küsimuse tagasi. „Ei seda, muidu poeb teine vahel minu juurde. Ta on ju nagu laps vahel.“

„Hoia oma nahka, Mari,“ kinnitas noor perenaine elutargalt.

„Küll hoian, perenaine võib mureta olla,“ vastas tüdruk.

Naiste magusat juttu oli Andreski läbi lahtise ukse eeskambrist tähele pannud ja ta ütles naljatades Jussile, kes tagakambri uksele lähemal istus ja pastlaid lappis:

„Juss, kuula, mis salajuttu need naised seal tagakambris ajavad, näe, vokidki löövad teistel lorbatsit.“

„Jussist endast me jutt ongi,“ vastas perenaine Andresele.

„Soo, või aina meie enda Jussist,“ imestas peremees. „Mis selle Jussiga siis õige on?“

„Juss hakkab pulmi tegema,“ ütles perenaine.

„Mari!“ hüüdis Juss.

„Mina põle midagi teind, Jussike, see ju perenaine,“ ütles tüdruk poisile.

„Või pulmi? Meie Juss hakkab pulmi tegema,“ imestas peremees ikka veel.

„Ja Mari tahab ka teha,“ kiitis perenaine.

„Teevad nad siis õige üheskoos või?“ küsis peremees.

„Ikka vist üheskoos näh, nõnda see kuulukse,“ seletas perenaine.

„Tohoo hullu!“ hüüdis peremees, nagu imestaks ta kord-korralt ikka rohkem, ja lisas siis asjalikult juurde: „Lõõbite muidu või on selle taga ka midagi?“

„Tõejutt ikka, peremees,“ kinnitas nüüd Mari.

„Mis siis sina sellest arvad?“ küsis Andres Jussilt.

Aga Juss ei saanud kuidagi nõela paksust pastlalapist läbi, kiskus ja kiskus, ise näost punane nagu keedetud vähk, kas raske töö või teiste jutu pärast, mõni seda teab.

Polnud parata, peremees pidi oma küsimust kordama ja tüdruk pidi poissi sundima, alles siis sai ta vastata:

„Ega siis Mari tühja.“

Andres peatus pisut saagimises, nagu oleks nõnda parem mõtelda, ja ütles siis:

„Marit-Jussi, kui teie tõesti paari lähete, siis teen mina teile pulmad, mis pulmad on. Aga Juss ise toogu viinad, mina teen õlle, ja küll perenaine leiab, mis lauale panna, et oleks võtta.“

„Ega see liig olekski, peremees,“ ütles nüüd Juss oma väärtust mõistes, „tööd on siin saand seamoodi teha.“

„Sellepärast minagi, ega muidu,“ oli ka peremees nõus.

„Nüüd saunast, perenaine, ruttu, ruttu,“ palus Mari.

„Mis see Mari seal kädistab?“ küsis Andres, kes tüdruku häält kuulis.

„Mari tahab, et ma nüüd saunast räägiks,“ ütles Krõõt.

„Mis saunast?“ küsis peremees, kes veel ei taibanud, kuhu sihitakse.

„Eks ikka meie saunast, meie saunakambrist, mis tühi seisab,“ seletas perenaine.

„Marit-Jussi tahaks siis Vargamäele jääda,“ hüüdis peremees.

„Siia jääda, siin elada ja siin surra,“ vastas Mari.

„Eks ta oleks hea küll, peremees, kui nõnda saaks,“ ütles nüüd ka Juss.

See hakkas Andresele südamesse kinni: leidub peale tema ka teisi inimesi, kes tahaksid Vargamäel elada! Ja tõsiselt ütles ta:
italki

„Nali naljaks, tõsi tõeks, aga minul põleks selle vastu midagi, kui aga muidu hakkama saab.“

„Küllap saab, kui aga peremees nõus oleks,“ arvas Mari.

„Miks ei saa, ainult kui perenaine ja peremees…“ lausus ka Juss.

„Vargamäele on inimesi tarvis, ei muidu läbi saa,“ ütles Andres. „Hea, kui omast käest tööjõud võtta, kui tarvis tuleb. Ja tööinimesed olete mõlemad, selle peale on teil käed otsast lahti.“

Kui pererahvas õhtul tagakambrisse magama puges, oli eeskambris nii palju õnne, et pidi lausa imestama, kuidas küll Vargamäe eeskambrisse nii palju õnne mahtus. Kamber oli ju küll suur, aga Jussi ja Mari õnn oli veel hulga suurem. Kahekesi õlgisel asemel ühe ning sama vaiba all lamades sonisid nad oma õnnest peaaegu hommikuni ja uinusid viimaks nõnda raskesti, et perenaine nad hommikul ühe vaiba alt leidis.

„Juss, mädand, kuhu sina oled pugend?“ tõreles perenaine. „Kas Mari juures on soem? Hoia, et peremees sind siit ei leia!“

Aga peremees ei leidnud kunagi Jussi Mari vaiba alt.

XIV
Järgmine suvi oleks võinud Vargamäe Eesperes samuti mööduda, nagu olid läinud eelmisedki, sest Juss jäi endiselt sulaseks ja Mari tüdrukuks, see vähemalt kuni talveni. Siis võib-olla peab sauna pugema, sest kes teab, kuidas abielurahva asjad võivad minna.

Esiotsa pole noorpaaril ei lehma ega lammast, need mõtlevad nad endile muretseda alles aasta pärast. Sellepärast võivadki nad endiselt peres elada ja pikkamisi saunakambrit ning muid asju elamiseks kohendada.

Vana Madis, kel Jussi ja Mari vastu tõepoolest midagi pole, arvab siiski paremaks ettevalmistusi tegema hakata, et võiks oma Küüdu Oru karja saata, niipea kui Jussil lehm laudas ammub. Kahel saunikul on ühe peremehe juures ikkagi kitsam kui ühel saunikul, nõnda arvab Madis. Sellest räägib ta Andresegagi ja sel pole põhjust Madisele vastu seista. Saun seisab küll Andrese maa peal, aga lehma võib Madis ometi saata, kuhu ta heaks arvab. Eespere või Tagapere karja.

Kui aga Madis Pearuga asja puudutab, siis tunneb see sellest teatud kõdi.

„Rangjalg oma noorikuga sööb su välja,“ naerab ta Madisele vastu.

„Mitte just, aga nõnda oleks mul seadsam,“ vastas Madis.

„Eks sa tule pealegi, tule, millal tahad,“ ütles Pearu. „Mul seda va padrikut ahjukütteks küll ja sooservi jätkub heinamuaks. Igatahes on mul seda rohkem kui Andresel.“

„Seda minagi,“ on Madis temaga nõus.

Nõnda siis oleksid Vargamäe asjad üsna korras ja kõik võiks areneda rahulikul teel. Aga siis sündis imelik asi: Eespere karjapoiss, Mardi-nimeline, hakkas kaebama, et lepikualune on solinal vett täis. Perenaine lohutas poissi, kes esimest aastat Vargamäel oli, et endistel aastatel olnud veel hullem, sest siis polnud veel kraavigi ega midagi. Aga suur ja arukas poiss vastab:

„Mis see kraav aitab, kraavid vett täis, tammid ees.“

Perenaine räägib asjast peremehele ja see läheb lepiku alla vaatama: kraavid tõesti täis mis täis, ajavad üle. Karjamaa soliseb hullemini kui enne kraave. Piirikraavil tamm ees. Muld, mis kraavist ainult ühele poole laotud, ei lase vett Oru krundile valguda, kuigi vesi on juba üle kraavikallaste. Aga Eespere krundile on tal vaba tee.

Edasi leiab Andres, et Oru lepikualuse kraavi ots on pööratud vastu väljamäge. Ka sel kraavil on mätas tammina ühel pool. Kraavi ja väljamäe vahel asuv uus heinamaa on laines vee all. Nõnda siis on selge: kõik vesi, mis valgub ja jookseb Aaseme poolt, jääb kraavide ja nende tammide taha peatuma.

Andres läheb üleaedse jutule. Aga see on täna üsna sõnakehv. Pealegi on tal hirmus vähe aega.

„Mul välja all loodheinamua, lasin teisele vee peale, paneb rohu mühama,“ annab ta seletuseks.

„Aga, armas inimene, minu karjamaa on ju ka vee all,“ ütleb Andres. „Lehmad peaks aina lootsikuga sõitma.“

„Kui su lehmad oskavad, eks siis las sõidavad,“ pilkab Oru peremees.

„Kuule, kallis üleaedne, see põle ju ometi nali, asi on väga tõsine,“ räägib Andres.

„Aga mis see minusse puutub, kui mina tahan oma heinamuad kasta,“ vastab Pearu ja pöörab talitades selja Andrese poole.

„Kas siis tõesti pidin mina selleks kraavi eest pool raha maksma, et sina võiks minu karjamaale vett paisutada?“ küsib Andres.

„Ma paisutan vett oma heinamuale, mitte sinu karjamuale,“ seletab Pearu.

„Tule ometi ise vaata, mis lepiku all sünnib,“ kutsub Andres.

„Kas sa tulid, kui su hobused mu kapsa ära radjasid?“ sähvab Pearu.

„Mis siis see seia puutub?“ küsib Andres.

„Aga mis siis see minusse puutub, et sinu karjamua vett täis on?“ küsib Pearu vastu.

„Sina paisutad seda vett.“

„Mina paisutan vett ainult oma heinamuale.“

„Mina nõuan, et sa oma tammi maha võtad.“

„Sina nõuad?“ osatas Pearu. „Kes oled sina? Oled sa mõni vallatalitaja või kohtumees? Kes võib nõuda, et mina oma kruavis ei tohi vett paisutada?“

„Omas kraavis,“ kordab Andres. „Aga see põle ju ainult sinu kraav, mina maksin poole hinda. Madis võib tunnistada.“

„Aga kruav on minu mua peal, seda tead ilma Madisetagi.“

„Ah siis selleks oligi sul vaja kraavi täiesti oma maa peale saada?“ küsib Andres.

„Ega ma loll ole, et ma oma raha eest hakkan teise mua peale kruavi kaevama,“ vastab Pearu pilkava muigega.

„Ah siis mina olen see loll?“ küsib Andres uuesti.

„Seda tead ise paremini kui mina,“ sähvab Pearu.

„Küsin sinult veel kord: kas võtad kraavil tammi eest või ei?“ ähvardab Andres.

„Sinul pole sellega midagi pistmist,“ vastab Pearu ja teeb asja eemale nihkuda, sest Andrese hääl ja tegumood ajavad talle nagu hirmu peale. „Kruav on minu ja tamm on minu, ainult vesi on sinu. Ära lase oma vett minu kruavi, siis põle mul midagi paisutada.“

„Ei võta sina ise kraavil tammi eest, siis löön mina ta minema ja lasen vee jooksma,“ ütles Andres nüüd. „Oma karjamaad ei luba ma leotada. Võid kaevata minu peale, kui tahad.“

Ütles ja läks kähku kodu poole.

Pearu kutsus suvilise põllult, et seda kraavile kaasa võtta – abiks ja tunnistajaks, kui Andres tõepoolest peaks tahtma tammi lõhkuma hakata.

Andres ei astunud kodus tuppa sissegi, kahmas ainult kirve kaenla alla ja viskas labida selga. Nõnda tormas ta mööda väljamäge alla, tossav piip suus.

Seda nähes polnud ka Pearul enam aega. Joostes pistis ta kurja koha poole, suviline kannul. Pearu tahtis enne naabrit tammile saada. Aga sedasama püüdis ka Andres ja nõnda läksid mõlemad, niipalju kui jalad võtsid.

Mehed jõudsid mõlemalt poolt peaaegu ühel ning samal ajal piirikraavile ja nende jahmatus oli ühesuguselt suur. Vahe oli siiski olemas: Andres pistis laia suuga naerma, nii et piip hambust porri kukkus, kuna Pearu suure häälega vandus:

„Kes kurat seda on teind!“

„Mitte kurat, kallis naaber, vaid jumal ise: tema ei võind sinu verist ülekohut sallida ja lasi veel endal tammi lõhkuda,“ vastas Andres naabri vandumisele.

„Küll ma sinule ja su jumalale näitan!“ ähvardas Pearu. „Saadana silmamunad!“

Vesi polnud nähtavasti mitte väga ammu jooksma pääsenud, sest teda oli tagavaraks veel küll ja vool tugev. Pearu katsus ühes suvilisega veele takistust teha, aga see ei õnnestunud: vägev vool kiskus mättad käest ja viis nad allavett jõe poole. Aga Pearu ei andnud järele, tagus kraavipõhja uued tugevad vaiad ja nende taha hakkas ta mättaid laduma. Pikkamisi kerkis uus ja veel tugevam tamm.

Pearu kartis, et naaber tuleb ehk temale kallale, ja ta süda värises tammi tehes, sest ta teadis, et vaevalt suudavad nemad suvilisega kahekesigi Andresele vastu panna. Esimeses vihahoos olekski Andres kahtlemata oma jõudu tarvitanud, aga nüüd, kus ta nii südamest oli naernud ja kus kraavid veest juba tühjad olid, oli ta rahulikumas meeleolus, jättis naabri sinnapaika ja läks koju. Peaasjalikult lohutas teda see, et nüüd pole enam nii rikkalikult vett peale tulemas, ehk olgu siis, et hakkab kõvemini sadama.

Õhtul, kui karja-Mart koju tuli, küsis peremees temalt naerusuul:

„Noh, kas õhtul oli kraavis vähem vett kui hommikul?“

„Ikka oli, aga tegi teine, kuramus, uue tammi ette,“ vastas poiss. „Aga oodaku, ei ma sedagi talle kingi, küll ma ta eest ära saan.“

„Kas siis sina?“ imestas Andres.

„Kes siis muu, peremees. Häda vaadata, kudas loomad solistavad.“

„Hoia sa oma nahk!“ ütles Andres nüüd tõsiselt. „Kui ta teada saab, tuleb sohu sulle kere peale andma. Ega mina jõua sind seal kaitsta.“

„Ääh!“ tegi poiss. „Tema saab nüüd mind soos kätte! Tulgu katsugu, kummal paremad jalad.“

Peremees käskis poisil oma teost vaikida, nii et sellest ei teaks peale nende kahe ükski hing.

Tulid vihmad ja kraavid täitusid uuesti veega. Jällegi solises karjamaa. Pearul polnud ööl ega päeval rahu, aina valvas oma tammi järele, et keegi seda ei lõhuks, ja tegi kraavivalle tihedamaks, et nad vett läbi ei laseks.

Aga nagu ikka: unustab hoidja, tabab püüdja. Leidus silmapilk, kus Pearust polnud kraavil kippu ega kõppu, sest muidu oleks Eespere koer juba ammugi haukunud. Mart asus tammi lõhkuma. Pärast asus mätaste kallale.

Uus tamm oli palju kõvemini ehitatud kui vana, ja et poisil muud abinõu polnud kui terav teivas ja kümme küünt, siis nõudis kogu talitus tükk aega. Juba sai ta vee pisut jooksma, kui koer äkki haukuma pistis: tüki maa taga ilmus kraavikaldale Pearu. Poissi tammil nähes hakkas ta täiest kõrist karjuma, nagu oleks keegi tal elu kallal. Ise tõttas ta kurjategijat peletama ja karistama. Mart lõhkus tammi seda suurema hooga, sest ta kartis, et muidu võib Pearu veevoolu seisku panna. Nii mõnegi hea mätta jõudis ta enne veel lahti kangutada, kui Pearu ligi sai. Seega oli veel sedavõrd suur jõud käes, et teda ei suutnud enam keegi takistada.

Aga Mardi julgus oleks peaaegu õnnetult lõppenud. Päästjaks ilmus ainult teivas, mille ta Pearule õigel ajal jalgu viskas, ja koer, kes talle tagant külge kargas. Nõnda sai ta viimasel silmapilgul oma sohu ja lidus, mis jalad andsid, ikka mättalt mättale. Ka Pearu katsus mätastel jooksuga õnne, aga poissi kandvad mättad purunesid tema jalge all või langesid mudas küljeli, rabades ta porri. Seda silmapilku tarvitas koer enese kasuks: uuesti kargas ta Pearu külge kinni. Poiss seisis samal ajal eemal mätta otsas ja parastas.

„Mina su kuramuse hinge ükskord võtan, ää sa mõtle!“ ähvardas Oru peremees koera, kui see tema nina all plõksis. „Ja sina, lurjus, seal mättal, sina saad triibulised püksid!“

„Eks anna aga pealegi, kui kätte saad,“ vastas poiss. „Põle enne ühtki vanameest kart, ei karda ka sind.“

„Lõuad!“ kärgatas Pearu.

„Seal on lõuad,“ vastas poiss.

Äkki tuli Pearul tamm meelde, poisijahiga oli ta selle hoopis unustanud.

Vaheajal oli vesi oma töö teinud – tammi sedavõrd lõhkunud, et mingit mõtet polnud katsetki teha tema parandamiseks. Pidi ootama, kuni veevool väheneb, et siis uuesti tammi ehitamisega otsast peale hakata.

Pearu seisis ja kirus, poiss mättal naeris ja parastas.

„Külaonu, lubage mind ka oma ilusat veejooksu vaatama,“ ütles ta lahkel häälel.

Aga külaonu ei vastanud. Ta võttis ainult maast malaka ja virutas sellega koera, kes ikka veel vihaselt tema ees haukus. See pistis hirmul poisi poole, nii et vesi ja muda tal üle pea käis.

„Kas teed jälle tammi üles?“ küsis poiss mättalt. „Ää änam nii kõva tee, hirmus raske oli lõhkuda, nahk suitseb mul veel praegu seljas.“

„Haugu aga haugu seal mätta otsas, küll sa oma sauna kord saad,“ ähvardas Pearu.

„Kui saan, siis saan, aga tammi lõhun ikka ära, tee nii kõva kui tahes,“ ütles poiss nüüd tõsiselt.

„Kui veel kord lõhud, uputan su kruavi nagu kassipoja.“

„Uputa, kui tahad, aga tammi lõhun ikka ära,“ ütles poiss.

Ütles ja hüppas teisele mättale, sealt kolmandale ning nõnda edasi, kuni ta kadus ühes koeraga Pearu silmist.

„Kuradi poisiraisk!“ siunas Pearu. „Kust küll niisuke vemmal välja võetud.“

Ta hakkas uusi tammivaiu raiuma ja neid teritama, et oleksid käepärast võtta, niipea kui nõrgenev veevool uue tammi tegemist võimaldab.

Ei raatsinud lasta kõike vett jõkke voolata, hakkas ennem vaiu kraavipõhja taguma ja pärast mättaid sisse laduma. Ei aidanud muidu, kui pidi mättaid kinni tallates jaluli kraavi minema ja poolest reiest vees sumama. Särgikäised olid mudased küünarnukkideni. Nägi kurja vaeva, mille kõrval Eespere poisi vaev lõhkudes polnud midagi. Aga Pearu ei hoolinud vaevast, nagu teeks ta jumal teab kui tarvilikku tööd.

Pool ilusat looja päeva kulus Oru peremehel tammi tehes. Aga siis oli ta valmis ja tegijal tööst hea meel. Aeva lust oli seda tammi vaadata, nii kõva oli ta. Pearu oleks tahtnud peaaegu kuskil põõsa taga itsitades näha, missugust tirelit küll see teisepere poiss tema lõhkumisega lööb.

Ometi oli selle tammi iga lühem kui kahel esimesel: tema lõhuti nõnda, et Pearu õieti ei teadnudki, kes ta lõhkus.

Kraavid olid parajasti juba vett täis ja Pearu valvas ööd kui päevad tammi juures. Ta julges ainult siis siit lahkuda, kui teisepere poiss loomadega koju läks, muidu polnud ta kunagi kindel. Sest poiss, kurivaim, oli niisugune võrukael, et jättis loomad jumal teab kuhu sööma ja lippas ise koeraga vaatama, kas tammi juures õhk puhas või mitte. Oli Pearu kuskil läheduses, siis leidis koer ta oma ninaga peagi üles ja hakkas haukuma. Sellest oli poisile küll, ta läks rahulikult loomade juurde tagasi.

Oli kord imeilus päikesepaisteline ilm. Eespere poiss tuli loomadega kella üheteistkümne paiku koju. Koju võis minna nüüd ka Oru peremees. Natukese aja pärast nägi ta, kuidas teisepere poiss, päitsed käes, ühes koeraga teisele poole välja alla läks, et sealt nähtavasti hobust koju tuua. Ise lõi teine lustlikult vilet.

Pearu süda oli üsna rahulik. Ta viskas end õue päikese paistele pikali ja andis käsu, et teda äratataks, niipea kui teisepere poiss hobusega koju läheb. Aga teisepere poissi ei tulnudki hobusega, nii et Pearu sai tükk aega magada. Alles seks ajaks, kui kari peab välja minema, ilmus poiss päitsetega välja alt – ilma hobuseta.

„Ei tea, kuhu need teisepere hobused on läind, et poiss neid kätte ei suand,“ arvas Pearu poissi vaadates.

Peale lõunat läks ta jällegi kraavile. Aga seal märkas ta kohe, et tamm peab maas olema, sest loodheinamaa oli juba kuiv ja kraavipõhjas ainult pisut vett. Kohale saabudes nägi ta, et hävitustöö oli põhjalikum kui kunagi enne.

„No mis sa tahad kuradiga teha!“ vandus Pearu. „On see vast õelus! No millal ta kurivaim jälle siin käis.“

Kui Pearu parajasti lõhutud tammi juures seisis ja sajatas, jõudis ka Eespere poiss loomadega sohu. Koer pistis kohe ägedalt haukuma. Südametäiega hakkas Pearu teda kaigastega pilduma.

„Tere, tere, Oru peremees!“ hüüdis Mart eemalt. „Kuidas su kalli tammi käbarad käivad?“

Peremees tegi, nagu ei kuulekski ta koera kisa kõrval poisi sõnu.

„Su kraavid na kuivad kõik, vaevalt kassil juua, kuhu sa nüüd minu uputad?“

„Sinu tõmban nüüd oksa, seda pea meeles!“ kähvas Pearu.

„Kui kätte saad,“ irvitas poiss.

„Suan, ää muretse,“ vastas Pearu ja hakkas poisi poole minema. See andis päkkadele valu. Aga Pearu ei läinudki teda püüdma, vaid hakkas loomi ajama, kes mööda muda roomasid.

„Ega need sinu loomad ole, mis sa neist tahad!“ hüüdis poiss.

„Tahan katsuda, kas suan su kätte või mitte,“ vastas Pearu.

„Jäta loomad rahule!“ karjus poiss.

„Tule ise seia, siis jätan, muidu aan ära.“

„Sina, sitavares, ajad minu loomad ära? Küll ma sulle näitan, kuidas loomi aetakse,“ karjus poiss vihaselt. Ja ta jooksis karjasillale ning korjas sealt endale parajaid viskekive taskusse. Siis tuli ta uuesti Pearule lähemale, kes ikka alles loomi ajas, neid vemmeldades.

„Kas jätad loomad rahule või ei?“ küsis poiss.

„Ahah!“ naeris mees. „Juba vesi ahjus, mis?“

Poisi pihust lendas esimene kivi Pearu poole, kuna ta ise koerale hüüdis:

„Võta teda, kuradit! Võta!“

Koer tungis ägedamalt mehele kallale ja poiss usaldas lähemale nihkuda, nii et paras oli kividega pilduda. Juba kolmandaga tabas ta Pearut pahema käe küünarnuki otsa.

„As sa sinder!“ karjatas mees ja võttis parema käega valusast kohast kinni.

„Paras, paras!“ karjus poiss. „Peksa veel teisepere loomi!“

Jällegi sihtis poiss kiviga. Mõne korra järel tabas ta Pearu paljast jalga.

„Hästi paras!“ kähistas poiss kõigest südamest ja pistis ise jooksu, sest nüüd polnud enam nalja. Pearu jättis ju loomad ja hakkas poissi taga ajama. See kestis tükk aega, kuid ilma tagajärjeta, sest poiss oli soos väledam. Pealegi jooksis ta nagu kurjast mööda mudasemaid ja pehmemaid kohti. Parajat silmapilku valides pöördus ta ümber ja viskas vahetevahel mõne kivi. Veel tabas ta paar korda märki. Viimaks jättis Pearu poisi püüdmise ja hakkas piirikraavi poole minema, kuna koer teda vihase haukumisega saatis.

„Pai peremees, kuhu nii ruttu, päev alles pooles õhtupoolikus!“ lõõtsutas Mart mättalt. „Ja ega kividestki veel puudu ole, ühega tahan sulle pähe visata, tule tagasi!“

Pearu ei pannud poisi sõnu kuuldavakski, läks ja hüppas üle kraavi ning jäi selle vallile seisma, käed seljal koos. Koer plõksis tal teisel pool kraavi nina all. Peremees ei teadnud, mis ta selle eest oleks andnud, kui oleks võinud sauna palavaks kütta vähemalt koeralegi, sest see oli tal paar korda jooksul jalga kinni karanud, kui ta just valmis oli poissi tabama. Koer, sinder, oma hammastega päästis selle õeluse, ja tasuks lööks Pearu ta ristluust maha. Siis võib ta elada, kui ta tahab, ilma ristluuta.

Pearu seisis, puhkas ja mõtles. Koer muutus viimaks nii julgeks, et läks kraavist vett jooma, sest juba ammugi lõõtsutas ta, keel ripakil lõugade vahelt väljas. Oli paras silmapilk: mees virutas tõrvikuga koerale. Ei tabanud küll hästi, aga tabas siiski, sest koer karjatas.

„Kas said, suadana silmamuna!“ parastas Pearu. „Tule veel minu kruavile vett lakkuma.“

Aga juba lendas poisi pihust esimene kivi üle kraavi mehe poole: poiss tõttas koera eest kätte maksma.

„Ennäe mul raiska,“ kirus poiss, „või siis, kui koer läheb palavaga jooma.“

„Kas sa jätad oma loopimise seal!“ hüüdis Pearu.

„Mitte enne, kui sina sealt läind,“ vastas poiss.

Ja jälle lendas kivi. Varsti sai peremees hoobi pihta, siis teise, sest poiss oli ju lähemale tulnud. Pearu tahtis juba uuesti üle kraavi karata, et poissi vemmeldama minna, aga siis tabas teda üks kivi vastu paljast jalasäärt. See oli valus, kuigi kivi ise polnud suur asi. Hüppamine jäi katki.

„Kui sa oma loopimist ei jäta, lähen koju, toon püssi ja lasen su maha!“ karjus Pearu.

„Kallis külaonu, kivid otsas, see oli viimane, enam ei saagi loopida,“ irvitas poiss.

Pearu hakkas kodu poole minema.

„Kulla peremees, tamm alles tegemata, mul tuleb tööst puudu!“ hüüdis poiss.

Pearu ei vastanud, läks ainult. Ta polnud niipalju vihane kui nukker. Aastate kaupa kestnud kavatsused kippusid luhta minema. Algusest saadik oli ta paika otsinud, kus saaks Andresega sarved kokku panna, aga nüüd pidi ta tema karjapoisiga soos hundiratast lööma.

Tema plaanid ei tekkinud päris halvast südamest ja kurjast meelest, vaid ta tahtis ainult katsuda, mis mees see uus üleaedne õieti on. Mõistab ta mehega mehemoodi asju ajada ja on tal ka nutti või murrab ta ainult rammuga igalt poolt läbi? Pearu mõtles seda umbes samuti nagu hobustega võiduajamist, koerte kiskumist, härgade kaevlemist ja jäärade puksimist, ühe sõnaga – kumb on üle? Siin ilmas, eriti aga Vargamäel, oleks hirmus igav elada, kui poleks neid jõukatsumisi ja ärplemisi. Igav oleks talvel ja igav oleks sügisel, aga eriti igav oleks kevadel ja suvel, kui Vargamäel valitseb tõsine elu.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Tõde ja õigus I - 09
  • Büleklär
  • Tõde ja õigus I - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4319
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1866
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4458
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1805
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4410
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1830
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4411
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1954
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4448
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1776
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4390
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1740
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4400
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1708
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4425
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1740
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4548
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1813
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4420
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1752
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4489
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1560
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4545
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1728
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4526
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1644
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4494
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1678
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4584
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1778
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4335
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1802
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4520
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1960
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4417
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1906
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4530
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1850
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4666
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1725
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4397
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1596
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4479
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1816
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4456
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1811
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4372
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1847
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4620
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1699
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4462
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1702
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4441
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1811
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4656
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1595
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 4811
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1644
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 30
    Süzlärneñ gomumi sanı 4624
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1790
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 31
    Süzlärneñ gomumi sanı 4479
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1779
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 32
    Süzlärneñ gomumi sanı 4442
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1680
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 33
    Süzlärneñ gomumi sanı 4521
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1850
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 34
    Süzlärneñ gomumi sanı 4534
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1681
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 35
    Süzlärneñ gomumi sanı 4508
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1787
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Tõde ja õigus I - 36
    Süzlärneñ gomumi sanı 3300
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1432
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.