Tasuja - 1

  Eduard Bornhöhe
  
  AJALOOLISED
  JUTUSTUSED
  
  
  Eesti Riiklik Kirjastus
  TALLINN
  1959
  
  
  Tasuja
  
  
  JUTUSTUS
  EESTIMAA VANAST AJAST
  
  
  I
  
  Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal.
  
  Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda.
  
  Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele, see on tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas.
  
  Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased.
  
  Teised naabrid — rootslased, venelased, lätlased, leedulased — ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kus võisid. Nad käisid sagedasti eestlaste kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malakas tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes.
  
  Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks.
  
  Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk ja ühes hulgaga võim kasvas, seda rohkem nõuti talupoja käest, ja sada aastat pärast maa allaheitmist kinkis Taani kuningas Christoph II kõik eesti soost talupojad oma vasallide, taani ja saksa soost isandate pärisomanduseks igaveseks ajaks.
  
  Tal poleks tarviski olnud seda teha, sest pärisorjus oli juba ammu enne täit hoogu võtnud. Hirmus oli veel hiljuti meie valgustatud päevil pärisorja põli, palju hirmsam oli ta toorel, sõjahädast kurnatud ning ebausust pimestatud keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid.
  
  Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele.
  
  Sest ajast ütleb üks sakslane, kroonikakirjutaja Kelch: „Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.“
  
  II
  Harjumaa põhjapoolses osas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel, niipalju kui sel ajal teesid võis olla. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli metsa sees, ja imelikul viisil oli ta ühe sündinud maamehe Tambeti päralt.
  
  Kuidas see mees oli pärisperemeheks saanud, kuna peaaegu kõik muud eestlased olid juba pärisorjad?
  
  Seda näeme me kohe.
  
  Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma tähtsast kehaküllusest hoolimata, sagedasti küttimas käis. Tambeti isa, nimega Vahur, oli pikk priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus niisama palju raudset jõudu kui tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui karu. Aga ta nahk oli õrnem kui karul, ja need loendamatud hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ära, et ta jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus, maksku mis maksab, redu jälle kinni püüda. Ta saatiski sulased välja, ronis ise rammusa mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, kuid leidis truudusetu sulase tüvika, paksulehelise tamme varjul rahukalt puhkamast.
  
  „Küll ma su hellasti äratan,“ urises piiskop, ronis mära seljast maha, tõstis piitsa — tsiuh!
  
  „Hellasti“ äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga puudutatud kohta.
  
  „Sa pahareti sulane! Sa redu, kurjategija, mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!“
  
  Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas.
  
  Aga sel silmapilgul kiskus mära enda valju hirnumisega isanda käest äkki lahti ja putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näis nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna.
  
  „Karu!“ karjatas püha isand ja pillas piitsa maha.
  
  „Määratu veis,“ pomises sulane.
  
  „Püha Benedictus, mis nüüd teha?“
  
  Sulane kehitas õlgu ja istus sõna lausumata maha.
  
  „Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale — sa oled ise kui karu… Pai Vahur, kägista teda, rehi ta lõhki… Näe, tuleb… oh jumala ema… Vahur, aita, päästa mind, oma hingepäästjat!“
  
  Vahur raputas tõsiselt pead.
  
  „Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.“
  
  Karu tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele.
  
  „Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu.“
  
  Ja piiskop tahtis punuma panna.
  
  Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult:
  
  „Mul on pikemad koivad kui piiskopi-härral.“
  
  „Ma ei lase sind nuhelda —“
  
  Sulane naeris.
  
  „Ma lasen su priiks —“
  
  Sulane kuulatas terasemalt.
  
  „Ma annan sulle maid päri — ai, ai, ai — issand, halasta… näe!“
  
  Karu ajas ennast kolm sammu eemal urisedes püsti.
  
  „Kas härrad annavad pärismaad?“
  
  „Annan, jumala eest annan.“
  
  „Kas vannuvad selle peale?“
  
  „Vannun, vannun, vannun!“
  
  Nüüd rebis sulane suure jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda. teravasti silmitsedes. Mesikäpp urises vihaselt… Vahur lipitses silmapilgu tema ümber. Korraga haaras ta oma raudsete sõrmedega elaja kõrist kinni ja tõukas talle jahinoa tera täiesti rindu. Aga surmavalt haavatud loom võttis vastase palavasti kaissu. Inimene ja kiskja veerlesid maas. Murtud raod ragisesid, peene liiva tolm keerles üles, kuuldus segane pool-lämbunud röhin ja mõmin — siis kerkis võitja-inimene, kriimustatult ja lõhkiste riietega, püsti ja vaatles võidurõõmuga võidetud vaenlase mürakalist, surmakrampides tuksuvat keha.
  
  „Selle kiskja veri paneb minu vabaduse taime tärkama,“ pomises ta iseeneses.
  
  Ta ei eksinud. Piiskop pidas sõna, laskis pelgunud sulase vabaks ja kinkis talle pärisomanduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi maade serval seisis. Ainult sõjas pidi ta piiskoppi aitama.
  
  Tugev Vahur ehitas enesele metsa sisse majakese, oli aga liiga laisk, et põldu harima hakata. Ta luusis mööda metsi ja toitis ennast jahisaagist. Tema kõige suurem lust oli kiskjaid elajaid hävitada. Tema haruldane kehajõud tegi teda kaugel ümberkaudu kuulsaks ja tema nimi ning teod elasid saja võrra suurendatud kujul kaua rahva suus. Temast räägiti, kuidas ta kord terve hundikarja, kes kibeda külma ajal ta kallale kippunud, palja käega ära kägistanud, nahad maha nülginud ja kered kui jõulukingitused kuuse okstesse riputanud, kust neid siis nälginud suguvennad halastades maha rebinud ja ausasti oma tühja kesta matnud; kuidas ta kord targema rahva suust kuulnud, et vanal ajal olnud üks väga rammukas mees, Simpson või Sampson, kes sada hunti või karu sabapidi kokku sidunud, mispeale tema, Vahur, ühe metshärja, ühe karu, ühe hundi, ühe metskuldi ja veel mõne muu tigeda eluka kinni püüdnud, imetaltsaks teinud ja selle põrgukutsikate karjaga läbi küla uitnud; kuidas ta kuused juurtega maapõuest kiskunud, juured ja ladvad maha murdnud ja enesele tüvedest maja ehitanud. Neid ja muid muinasjutte rääkis rahva suurendav suu tugevast Vahurist, ja neid jutte kuulates särasid poiste silmad elavamalt, vajus meeste rõhutud selg veel enam küüru ja mahapööratud orjapilk näis ütlevat: „See oli tema. Meie seda ei või… peame kannatama…“
  
  Tugev Vahur luusis mõne aja üksipäini mööda metsi, tundis siis igavust, lunastas enesele Lodijärve lossihärra käest hundinahkade eest nägusa neiu naiseks ja naisevenna sulaseks, hellitas naist, laskis sulasel tüki maad põlluks muuta, tegi end kõigi metsaliste hirmuks ja suri raugana, andes oma pojale Tambetile, kes oli ise juba naisemees ja lapseisa, järgmisi õpetusi:
  
  „Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk kael, kitsad õlad ja lahjad puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga terane pea, vahest teed sina kavalusega, mis mina kangusega. Vaata ette, varja kergelt saadud vabadust — ta on magusam kui mesi, aga ka sulavam kui mesi: enne kui sa märkad, sulab ta su keele pealt, ja sa imed orjahigi. Tee kõrge aed meie maja ümber, osta endale rohkem sulaseid, hari maad ja korja jõukust. Ära tee isandatega tegemist, põlga nende segast usku, palu taevataati…“
  
  Siin jäi Vahuri hing rindu kinni; ta jõi suutäie magusat mõdu ja lisas:
  
  „Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda, aga ma ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Üks ei jõua midagi, teised sajatavad hammaste taga, aga ei julge hammustada… rahva hing on lämmatatud ja kiunub haledasti rõhujate põlvede ümber… Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama… ja kõlab siis ähvardav ulgumine üle terve maa, siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub ja leinavaid jumalaid vägevasti äratab!…“
  
  Tugev Vahur ei rääkinud enam. Hing lahkus õhates raugenud kehast.
  
  Tema surivoodi ees seisid nuttes ta naine, poeg Tambet oma naisega ja nende poeg Jaanus, kes tol ajal oli kaheksa-aastane. Vahuri lesk ei kannatanud rasket hoopi kaua välja, vaid läks paar kuud hiljem oma armastatud mehe järel hauda. Ka Tambeti naine suri kahe aasta pärast.
  
  Tambet oli agar ning väle mees, kes liikumist ja varakuhjamist armastas, kuid isamaa õnnetusest suuremat ei hoolinud. Ta ostis veel kolm noort sulast, ehitas kena ruumika elumaja kõrvaliste hoonetega, piiras õue palkseintega ja istutas aia väljapoole seinu. Parajal kohal, elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega täieks saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Vahuri viimse manitsuse unustas ta hoopis.
  
  Aga Jaanus pidas seda meeles. Sest üksikud juhtumused, mis lapse südant põhjani on põrutanud, helisevad läbi mehepõlve järele ja hõljuvad üksinduse tundidel rõõmsaid ja kurbi mälestusi äratades veel hallide juuste aegadelgi.
  
  Kui Jaanus esimest korda läbi kitsa, pimeda Harjuvärava Tallinna sisse sõitis, vahtis tema, roheliste metsade vaba poeg, pool-kohkunult, pool-kurvalt ilmatu kõrgeid kivist hooneid, mille võretatud akende taga võõrad, külmad näod vilksatasid. Jaanusel oli tundmus, nagu pigistaks keegi tal kõri kinni. — „Varja vabadust!“ kajas ta kõrvus Vahuri viimne sõna. Aga ta harjus ja õppis talvel visalt ning virgalt munkade tarkust, mis tol ajal oli peaaegu ainus tarkus. Seda suurema isuga luusis ta suvel mööda koduseid metsi.
  
  III
  Jaanus oli kümme aastat vana, kui ta isaga esimest korda Lodijärve lossi ratsutas, mille maade serval, nagu juba öeldud, Tambeti talu seisis.
  
  Tolleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ning osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Kuna Tambet ise lossi läks, jäi Jaanus üksipäini hoovi hobuste juurde. Ta istus lauahunniku otsa, pani käed rinnale risti ja jäi uudishimulikult ringi vaatama. Madal paistis temale linna vallide kõrval müür olevat, mis lossihoovi piiras ja mille peal hall vahitorn nagu vanaeit parsil kükitas. Hoovi keskel sirutas peahoone ise hulga nurki, otsi, korstnaid ja tornikesi nagu ähvardavaid kivisõrmi sinise taeva poole. Kitsaste kõrgete akende taga sõelusid inimesed tegevalt sinna-tänna. Hoovis lomberdasid laisalt punaste nägude ja siniste ninadega sõjasulased ja tegid tüdrukutega, kes kaevust vett vinnasid, lihtlabast nalja, mis meelitatud tütarlapsi ühtepuhku pihu sisse itsitama pani. Vahitorni august pistis väravavaht oma roostetanud vaskkübara ja niisama roostetanud nina välja, mis nagu kuu valgustatud pilvede vahelt tema okkalise halli habeme seest välja säras. Jaanus hakkas temasuguste jõmpsikate jultumusega habeme, nina ja roostetanud kübara kaudu selle näo silmi otsima. Asjatu töö. Kõik valge habe, ninapuna ja kübararooste. Poiss otsis, vahtis vahel mujale ja hakkas jälle otsima.
  
  Korraga tundis ta, et miski asi nagu Taara piksenool tema jalge vahele raksatas, ning üks hele hääl hüüdis: „Such’, Tarapita, such’!“ ja kole must kogu müksas pea nii tormiliselt meie sõbra sülle, et ta vennike tagurpidi üle lauahunniku lendas.
  
  Vali naerulagin kahest heledast kõrist tõusis seepeale sealsamas ligidal ja lossihärra lapsed, kümneaastane poiss ja pisut noorem tüdruk, tõttasid õnnetuspaigale. Siin sirgus meie noormees parajasti püsti ja märkas, mis temaga oli sündinud. Ta pilk langes esiti pahaselt suure koera Tarapita peale, kes oma isanda käsul nii harimata viisil ratast oli püüdnud. Koer ei näinud oma koerustükki sugugi kahetsevat, sest ta kargas, ratas suus, kui päris narr ringi, aga tütarlapse nägu läks tõsiseks; ta astus Jaanuse ette ja küsis osavõtlikult, kas see vahest viga ep ole saanud.
  
  Jaanus kogeles tema meelest imeilusat tütarlast silmitsedes midagi nagu „pole viga ühti“.
  
  „See oli tore,“ naeris väike noorsand ja patsutas Tarapita selga, mis nagu uss ta käte all keerles.
  
  „Häbi sulle, Oodo!“ manitses aulise tõsidusega väike preili. „Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?“
  
  „Ilus ja mehine!“ kilkas Oodo. „Paras niisugusele pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle lauahunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!“
  
  Nüüd läks Jaanusel kops üle maksa.
  
  „See on kõlvatu temp, koeri võõra peale ässitada,“ pahvatas ta vihaselt. „Sina oled rumal poiss ja muud midagi.“
  
  Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kortsutades kõrvale. Tema väike kaitsja vaatles teda lahke naeratusega.
  
  Meie peame siin pihu sisse sosistama, et Jaanus ilus sirge poiss ja täna kõige paremas riides oli.
  
  Oodo läks näost punaseks, põrutas jalga vastu maad ja tõmbas käed rusikasse.
  
  „Kuidas sa tohid mulle „rumal poiss“ öelda?“ kärkis ta silmi välgutades.
  
  „Sa tead ise, mispärast… see on su päris nimi. Sinu rusikaid ma ei karda, need on ka minul olemas.“
  
  Ja Jaanus näitas, et temal ka rusikad olid.
  
  „Ma ässitan Tarapita su peale, lasen su lõhki kiskuda!“
  
  Aga ehk küll Tarapita ennast urisedes isanda käskude täitjaks tunnistas, ei liigutanud Jaanus ennast sugugi, muudkui kostis külmalt: „Katsu!“
  
  Kes teab, kas Oodo oma tõotust oleks täitnud, aga enne katsumist astus jälle väike rahutooja verejanuliste vaenulikkude parteide vahele.
  
  „Häbi sulle, Oodo!“ algas ta manitsedes, „kas sa sedaviisi kellegi junkur oled? Sa tahad koera väeti võõra peale ässitada, kelle ees sa ise süüdlane oled. Ei isa seda oleks teinud. Mõtle ikka isa peale. Isa oleks ennemini andeks palunud ja Tarapita oleks oma rumaluse eest tapelda saanud. Häbene, Tarapita, häbene, sa pole parem sugugi kui päris koer! Kas see on mu kasvatamise vaeva palk? Mine, ma ei salli sind!“
  
  See manitsus mõjus niipalju, et Tarapita oma urina jättis ja Oodo veel ikka vihaselt, aga rohkem rüütellikult ütles:
  
  „Siis peab ta minuga võitlema. Minu au nõuab seda.“
  
  „Minugi pärast,“ seletas Jaanus vahvalt ja tõusis püsti.
  
  „Te olete hirmus kangekaelsed,“ kurtis preilike ja uuris haleda meelega vaenlaste nägusid, et sealt vähematki leppimismõtet leida. Aga sealt puhast tigedust ja kõrkust lugedes tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt:
  
  „Siin ei või te võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda!“
  
  Mindi aeda. Pehme liivane koht tihedate vaarikapõõsaste vahel valiti võitlusepaigaks ja vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui võitlus algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada. Vastaste käsi soojalt surudes palus ta mahedasti ning magusasti:
  
  „Pai poisid, mul on nutt varaks, — miks te mind nii kurvastate? („Pai poisid“ tundsid ühe kolmandiku oma vihast kaduvat.) Pai võõras poiss, mu vend on nii hea, nii armas, ainult täna veidi, üsna veidi äkiline. Tõesti, ta on hea vend, ma ei taha kedagi muud vennaks. (Oodo naeratas ilma tahtmata.) Pai vend, minu võõras sõber on ka hea ja armas. (Jaanus naeratas ilma tahtmata.) Teist mõlemast saavad head sõbrad (poisid luurasid altkulmu, aga mitte enam nii verejanuliselt kui enne), tõesti, teist saavad head ja mõnusad sõbrad, ja mina olen teie kummagi sõber. Ma armastan teid mõlemaid (siin surus ta jälle poiste käsi), siis armastame kõik kolmekesi üksteist — kuni surmani. Eks ole, jah?“
  
  Siin pani tüdruk poiste käed oma kahe pihu vahel kokku ja piilus argse naeratusega mõlema silmi.
  
  Häbi on tunnistada, aga tõeks ta jääb, et meesterahva süda on sulavam kui lumi, kui naisterahva mahe pilk teda päikesena soojendab. Ka meie kakelvennad raputasid mõni silmapilk hiljem kui sõbrad teineteise kätt, ja nüüd Emmi — nii oli nende lepitaja nimi — oli see, kes neid pilkas ja naeris nagu vallatu plika kunagi.
  
  Häbenedes pean tunnistama, et nüüd mõistmatu elajas Tarapita see õnnelind oli, kes mõistlike inimeste patud oma koeranaha peale pidi võtma. Esiti pidi täisealine ja suursugune Tarapita ühe lapse (Emmi) käest halbade eluviiside pärast läbitungiva noomituse vastu võtma. Teiseks pandi Tarapita võõra auks ja terve seltskonna lõbusaks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu naersid ja Tarapita loojat kiitsid, kes teda nii tähtsate annetega oli ehtinud.
  
  Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanusele meelepärane. Tema, kes veel Vahuri juttudest eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks ja päris aru, kes koera sedaviisi oli nimetanud.
  
  „Tarapita nimi oli enne Tölp,“ seletas Oodo naerdes, „aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime teda nii hüüda ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud, küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: „Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat „Taaraks“ kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd talupoegade hirmuks nimi „Tarapita“, sest saksa keeles öeldakse „Taara“ asemel „Tarapita“.“ Ja sestsaadik hüüame Tölpi Tarapitaks.“
  
  „Kes see kubjas on?“ küsis Jaanus.
  
  „Kes ta on? Eks ta ole meie kubjas.“
  
  „Ei, ma küsin, mis mees ta on — maamees või saks?“
  
  „Tont teda teab! Vist mõni värdjas. Ta ise räägib veidrat keelt, ütleb „Pauerunt“, kus peab olema „Bauerhund“, ja kirub: „Hah, tu teivel! Hah, tu teivel!““
  
  Jaanus ei lausunud selle peale midagi, aga ta ei hüüdnud Tarapitat kordagi nimepidi ja tõmbas kulmu kortsu, kui teised teda nimetasid.
  
  Oodo ei pannud seda tähelegi. Ta oli koera südamesõber ja mängis temaga nagu oma vennaga. Nad ajasid teineteist taga, võitlesid rind rinna vastu, veeretasid end kaisus maas, lõid kukerkuuti ja tegid muid narritempe. Kord ajas Oodo enese pea peale püsti, sirutas jalad laiali ja hüüdis:
  
  „Hüppa, Tarapita!“
  
  Ja Tarapita sirge ning sitke keha lendas kui nool ta jalge vahelt läbi.
  
  „Katsu sina sedasama,“ ütles Oodo Jaanusele.
  
  Jaanus seadis enese pea peale, ajas jalad laiali ja hüüdis:
  
  „Hüppa, Tölp!“
  
  Aga Tölp-Tarapita pistis keele pikalt suust välja, otsa ussikeerdudel liigutades, pilgutas altkulmu kollaseid silmi peremehe poole ja läks põõsa taha.
  
  Jaanus kohendas oma keha jälle loomulikku seisu.
  
  „Ahaa!“ naeris Oodo. „Tarapita pahandab „Tölbi“ üle. Miks sa „Tarapita“ ei hüüdnud? Tule siia, Tarapita!“
  
  Tarapita ilmus saba liputades põõsa tagant. Poiss ja koer heitsid selili maha, Tarapita ajas neli jalga sirukile, pigistas silmad kinni ja näis sügavasti uinuvat. Korraga sosistas Oodo: „Kass tuleb!“ — ja koer pühkis kui tuisk ja tolm minema, noor rüütel tagantjärele.
  
  Kui Oodo ja koer olid läinud, ütles Jaanus tasakesi Emmile, kes kuskilt lehelt lepatriinu oli tabanud ja seda oma valgete sõrmekeste vahel patseerida laskis:
  
  „Nüüd pean ma hoovi minema. Isa vahest otsib juba.“
  
  Emmi pigistas õrnalt pihu kinni, nii et lepatriinu vangi jäi, vaatas kahetsedes Jaanusele otsa ja tahtis midagi öelda. Aga sel silmapilgul tormas Tarapita põõsa tagant välja ja tõukas nii tölbilt tütarlapse käe külge, et pihk lahti läks ja lepatriinu rohu sisse kukkus.
  
  „Oh sa rumal Tölp!“ hüüdis Emmi ja vaatas naeratades Jaanuse otsa. Laste silmad juhtusid vastastikku. Poisi süda ütles silmade kaudu umbes seda: „Pagana tark tüdruk! Ja kui hea, ja lahke, ja ilus, ja armas, ja…“
  
  Aiavärav kriiksus ja kubjas, lossihärra laste nimesid hüüdes, tuli nähtavale. Oodo ja Tarapita pistsid võidu värava poole jooksu. Siin näitas Tarapita selgesti, palju ta Emmi noomimisest — meelt parandada ja viisakas olla — pidas. Oodol tuli hullus tujus mõttesse oma neljajalgset venda kupja peale ässitada, mispeale Tarapita paukuvalt haukudes ja edasi-tagasi hüpates vaest meest piirama hakkas. See tõrjus koera käte ja jalgadega eemale, pööras ning väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis mitu korda „uist! uist!“ — aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! — ja ülbe looma hambais kõigub hõlmatükk, millega ta uhkesti, nagu sõjamees võidu järel, peremehe poole traavib. See aga hoiab kõhtu naeru pärast, hoolimata Emmi noomimisest, kes Jaanusega koos oli ka sinna jõudnud.
  
  Kubjas katsus haleda näoga oma katkenud kuuehõlma ja vingus: „Tarapitale oleks tõesti taplemist vaja (tema altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: „Küll ma su kaela murraksin, hundisööt!“), näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst! Miks noorhärrad ei keelanud, ta oleks mu püksid peaaegu lõhki kiskunud, kanz fi heine alte Sack! Hah tu teivel! Hah tu-u teivel!“
  
  „Oh, Tarapita, kuldne Tarapita!“ karjus Oodo naeru vahel. „Omaenese ristiisa hõlma krapsti kinni — ha-ha-haa… hah tu teivel, hah tu teivel!“
  
  Jaanus silmitses seda meest, keda ta esimest korda nägi, ja tundis, et äkiline arusaamatu viha ta südant täitis. Talle tundus, nagu peaks ta käega selle inimese rinnust kinni hakkama ja talle „lurjus“ näkku hüüdma. Kuid ka kubjas luuras altkulmu tema poole, ja kui nad läbi aiavärava hoovi astusid, küsis ta tasakesi Oodolt: „Kes see junkur on?“
  
  „Jah, kes ta on?“ kordas Oodo ja imestas ise, et tal veel kordagi meelde ei olnud tulnud oma uue sõbra nime järele küsida.
  
  „Kuule, mis su nimi on?“ küsis ta nüüd, kui nad üle hoovi lossitrepi poole sammusid.
  
  „Minu nimi on Jaanus,“ oli vastus.
  
  „Kelle poeg sa siis oled?“ küsis kubjas ootamatu julgusega.
  
  Jaanus tegi, nagu poleks ta kupja küsimust kuulnudki. Kupja hääl oli talle vastumeelt.
  
  „Kas kuuled, ma küsin, kes sa oled ja mis sa siit otsid?“ kordas kubjas uuesti. Jaanuse talupoja laadi nimi ja see, et noorhärra teda veel ei tundnudki, andis häbemata inimesele korraga julgust. Kes teab, kas ta seegi kord oleks vastust saanud, kuid lähemal silmapilgul vihises Oodo koerapiits õhus ja laksatas kupja pihale.
  
  „Kuidas julged sina, koer, minu sõbraga sedaviisi rääkida?“ käratas Oodo näost lõkendades.
  
  „Ai, ai, kust mina seda teadsin, et ta noorhärra sõber on,“ kogeles kubjas, „ma arvasin, mõni hulgus… hein Pauerunt… ai, ai, noorhärra, ega ma nõnda ei öelnud, andke andeks, pai junkur!“
  
  Kubjas vingerdas pai noorhärra piitsa all.
  
  „Kasi minema, lurjus!“ käskis Oodo ja andis minejale veel hoobi tagantjärele.
  
  „Oled sina ka rüütli poeg?“ küsis ta pärast seda Jaanuselt.
  
  „Ma olen vaba mehe poeg,“ vastas Jaanus uhkusega.
  
  „Kas sa elad ka niisuguses lossis kui meie?“ päris Emmi. „Kas teil on ka aed ja hoov?“
  
  „Meie ei ela niisuguses lossis kui teie, aga meil on oma maja.“
  
  „Ja aed kah?“
  
  „Aed on kah.“
  
  „Kas teil hobuseid ja sulaseid ka on?“ päris Oodo.
  
  „Jah on. Head hobused ja tublid sulased. Aga kubjast ei ole.“
  
  Parajasti astusid rüütel Raupen ja Tambet lossiuksest välja trepile. Lapsi silmates hüüdis rüütel:
  
  „Ae, kust te selle seltsilise võtsite? Kes see on?“
  
  „See on meie sõber Jaanus,“ vastasid Oodo ja Emmi ühest suust.
  
  „Temal on ka loss ja hobused ja sulased,“ seletas Oodo.
  
  „Ja aed ja hoov on tal ka,“ lisa Emiilia.
  
  „Tohoo!“ naeris rüütel, „küll on rikas sõber! Kes ta siis on?“
  
  „See on minu poeg Jaanus,“ seletas Tambet naeratades. Lossihärra laste sõprus tema poja vastu meelitas teda väga.
  
  „Soo? Või sinu poeg?“ Lossihärra armastas alama rahva viimaseid sõnu küsides korrata. „Pidage aga head sõprust, lapsed, kui kokku juhtute. Oskab ta ka midagi?“
  
  „Ta on kaks talve kloostris õppimas käinud.“
  
  „Soo? Kaks talve kloostris õppimas käinud? Näe. Viks. Noh, olge head lapsed. Head päeva, Metsa Tambet, head päeva!“
  
  Rüütel nokutas Tambeti sügava kummarduse peale kergesti pead. Jaanus pidi kahetsedes sõpradest lahkuma. Lubati varsti jälle näha ja palju koos mängida. Siis hüppasid isa ja poeg hobuste selga ja ratsutasid väravast välja.
  
  Teel küsis Tambet pojalt:
  
  „Kas on lusti tuleval korral jälle minuga lossi tulla?“
  
  „Jah on.“
  
  Kui natuke maad oli sõidetud, küsis Tambet uuesti:
  
  „Kas lossihärra lapsed on ka lahked?“
  
  „On küll. Kuid ei ole ikka nii, kui meie oleme.“
  
  Kui nad kodu ligidale jõudsid, küsis Jaanus:
  
  „Kas lubad mind kõrviga mõnikord ka üksinda välja?“
  
  „Kuhu sa siis temaga tahad minna?“
  
  „Metsa — muidu sõitma.“
  
  „Vahel lossi kah?“
  
  „Eks vahel sinna kah.“
  
  „Noh, eks ma siis luba.“
  
  IV
  Tambet lubas ja Jaanus sõitis sagedasti, viimaks peaaegu iga päev lossi lõbutsema ja õppima. Laste vahel kasvas suur sõprus — nooruse sõprus, mis kõige kauemini kestab, aga kord rikutud, harva jälle paraneb. Ja rikkumine on kerge.
  
  Jaanus oli viieteistkümne-aastaseks saanud. Ühel suvepäeval istus ta oma täku selga — ta oli endise kõrvi asemele viieteistkümnendaks sünnipäevaks kena halli täku kingituseks saanud — ja ratsutas üksipäini lossi poole. Lossi lähedal tuli talle kaks teist ratsalist vastu — junkur Oodo ja preili Emiilia. Rüütli lastel olid sõiduloomadeks tasased, taltsad märakesed, Oodol must, Emmil valge.
  
  Tarapita ratsutas omaenese neljal jalal.
  
  „Kas näed, Jaanus!“ karjus Oodo juba kaugelt, „kas näed, missuguse saepaku otsas mina pean istuma. Piits ja nahk närutavad, aga rutemini ta raip ei liigu. Päris vigane lehm! Säh, näe, vhüüt, nõõ! Nõõõ!“
  
  Vilistades, keelt laksutades ja piitsa plaksutades hakkas poiss vaest looma ergutama, kes kõigest jõust edasi püüdis, aga mättase maa peal palju edasi ei pääsenud. Emmi ei raatsinud oma hobust peksta, seepärast oli ta ka tüki maad taha jäänud.
  
  „Kuhu te tahtsite sõita?“ küsis Jaanus oma täkku osavasti seisma pannes.
  
  „Oh Jaanus!“ kaebas Oodo peatudes „peaksid sa teadma, missuguse rumala tembu mina täna hommikul ära tegin. Mina läksin Emmiga selle üle riidu, kes meist peaks paremini ratsa sõitma. Mõtle, Emmiga, kes oma hobust ei raatsi puudutadagi!“
  
  „Sa kiitsid, et sa lehma seljas rutemini edasi pääsed kui mina oma mära seljas,“ seletas Emmi, kes ka oli kohale jõudnud.
  
  „Mis seal kahelda?“ naeris Oodo. „Hea küll, me läksime riidu ja kutsusime kupja kohtumõistjaks.“
  
  „Ega teil ka paremat kohtumõistjat olnud!“ mõnitas Jaanus.