Pisuhänd - 2

Süzlärneñ gomumi sanı 3874
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1720
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Piibeleht.
Ja, aga —

Sander.
Ma maksan sulle kahe- — ütleme kolme- — minupärast neljakordse honarari! — Ja kui sul muid soowisid on, mille täitmine minu wõimise-piirides — minu käsi: ma täidan neid!

Piibeleht.
Mm — aga kas minu töö siss küllalt hää oleks Sandri nime all ilmuma?

Sander.
Ainult see mure on sul? — Wend — siis oled ju nõus!

Piibeleht.
Piä’nd — piä! Sa tahaksid oma raamatuga jo wist ka meeldida — aga kui tu no maha tettas?

Sander.
Maha? Kes tohib teda maha teha?

Piibeleht.
No, miu senitseid töid — noid es kiideta. Ja kui keegi laituse sean weidi kiitse, tu kiitse nii wargsi, nii moka-otsalt tasahiljukesi, et mitte sisse kukkuda, kui peräkõrd wällä tuleb, et laituseks asja es ole.

Sander.
Ja, wennike, sinuga on hoopis teine asi! Sul ei ole seltskondlist positsioni, sul ei ole sidemeid, sul ei ole tutwusi arwustajate ja „auhindajate“ hulgas, — sul ei ole ka äia, kellel ajalehtede aktsiaid oleks ega ole sul neid omal! — Kas tead, Tiit, kui sinu tööd minu sulest oleksiwad — sa wõiksid nende kriitikaga rahul olla!

Piibeleht.
Ma olen mutt — tu om õige.

Sander.
Ei, sõber, sest küllest pole mul miskit ohtu karta! Pisut arwesse wõtta tuleb ainult arwustajaid, kes ise ilukirjanikud on. Nende kiitust peab kadedus kammitsas. Kuid sellegi wastu leidub rohtu: ähwardab nende asju wastu-kriitikaga ja näitadki tarbekorral, et sellesama matiga oskad mõõta. Mis arwustamisesse puutub — sellega saab juba igaüks walmis.

Piibeleht
waheaja pärast.
Mm — jaa, Sandri —: kui lugu säände om — mul oleks õkwa midägi walmis —

Sander
põnewusel.
Walmis — —? Sul on midagi walmis, Tiit — —?

Piibeleht.
Piä’nd — piä! — Aga tu ei ole suuremb asi, tu om mul ikaldenu —

Sander
istmelt hüpates, rõõmutuhinal.
Temal on midagi walmis! — — Siin istub inimene, kel midagi walmis on! — — Mees, kas ütlesid: sul on midagi walmis?!

Piibeleht.
Piä’nd — piä! — — Pidin tõsega prõlla kirjastaja manu menemä — raha hädästi tarwis, — kuid tagasi pöörsin, süda nakse pakitsema: kas tohib serätsega lugija ette astu — mõtlin tõist paiguti ümber töötada — —

Sander.
Suu pea! — Suu pea oma patuse loriga! — Temal roman walmis — temal suremata teos taskus, aga nohiseb siin ja ei wiiksata sõnagi! — — Kurat — ingel — ninasarwik — — ma kuldan su ära — ma annan sulle musu — ma annan sulle musu — ma — —

Piibeleht.
Piä’nd — piä! (Wõtab põuetaskust suurema kokkukäänatud käsikirja.)

Loe paremb läbi ja otsusta siis.

Sander.
Läbi lugema? — Läbilugemisega aega wiitma? Ega ma põrun’d ole! — Siia anna — (nähwab tal manuskripti käest) — ma hakkan teda jalamaid oma käekirja ümber wihtuma, ja siis trükikotta temaga!

Piibeleht.
Piä’nd — piä —

Sander.
Wait oma pea’nd-peaga! Mõtle ometi — see on ju pääsmine, see on wõit — raamat ilmub hooajaks — Mathilde wõib oma ultimatumi sisse soolata! — — (Surub tuksatades korraga häält.) Aga, Tiit — — kas ehk keegi teab — nägi — luges — kuulis —?

Piibeleht.
Ei, tolleperäst wõid mureta olla — minä endä leemepatta kedägi ei lase kaeda.

Sander.
Punctum! — Mis on tema kahe- — wabanda! — kolmekordne hind? — Ma lisan kohe juure: meie wõime ju weel edaspidigi ilusti koos töötada —

Piibeleht.
Isamaa ja rahwa hääks —

Sander
naerdes.
Wäga õige, — sest kui ma kord a ütlen, pean hiljem ka b ütlema.

Aga mis ta nimi siis on — kudas minu esimese pojukese nimi on? (Loeb.)

„Pisuhänd“! (Silmi tõstes) — „Pisuhänd“! — Oi, wennas, see on hea — see on tore — see on sul tõsise luuletaja instinktiga leitud! (Õnnehooga.)

Pisuhänd — tulihänd — kratt — — kuule, Tiit, sellega toome Kirjanduseseltsi esimese auhinna — selle nimega üksipäine!

Piibeleht.
Aitass Jumal!

Sander.
Pisuhänd! — See on ju jälle midagi, mis rahwa psühet selgitab, nimelt selle painajalikku, salapärastest wõimudest piiratud ja luuleliku ebausuga põimitud külge!

Piibeleht.
Jaa — mm, — toda sõna tuleb aga nii mõistu mõista, tu tähendab mul midägi muud —

Sander.
Sinu pisuhänd ei funktsioneri? — Kahju! — Hm, kas sa ei wõiks tööd selle poolest täiendada?

Piibeleht.
Aga jutt on realsest elust —

Sander.
Mis sest, et realsest elust! Seda kõrgemal real-elu harilikust järelaimamisest, kui realne pisuhänd sees on, seda selgitawam rahwa psühe kohta! — Torka pisuhänd sisse. Tiit, las’ teeb mõne tükikesegi ära!

Piibeleht
seemet närides.
Mmja — kui just käsed, wõiks jo sisse panna — laiw purjetab ju nüüd sinu lipu all.

Sander
käsikirja lehitsedes.
Sinu tegelased, Tiit — need on ometi positiwsed iseloomud?

Piibeleht.
Nad on inimesed.

Sander.
Peategelane ka?

Piibeleht.
To kah.

Sander.
Sellega tahad muidugi öelda, et tal ka negatiwseid omadusi on?

Piibeleht.
No ja.

Sander.
Need kraabi maha, wennas! Kraabi neid niipalju maha kui wähegi saad! — Mõistad isegi: ma tahaksin „akademiale“ meeldida. — — Ja kui siin ehk irisemist sees on — ühiskondliste olude ja tegelaste kallal — sinu töödes leidub sellesarnast, ja see on kahtlemata üks põhjus, miks neid heaks ei wõetud — — irisemine, Tiit, see kitku kah wälja!

Piibeleht.
Aga kui käsikiri wiimäte liig õhukeses jääb?

Sander.
Wõid ju positiwset kraami asemele panna, muu seas peategelast kangelasemaks kohendada — meil on weel aega.

Aga ma unustan hoopis: jutu tegewusepaik — kus see sul on? Ometi külas ikka?

Piibeleht.
Külan ja liinan.

Sander.
Linnas kah? Mistarwis linnas?

Piibeleht.
Tskae — jälle wiga!

Sander.
See on tõesti wiga. Kas sa siis meie kõige uuemat kirjanduse-woolu ei tunne? Mis on kirjanikul linnaga tegemist! Mis kunstiwäärilist ainet ta linnast saab! Keda huwitab linnainimese madal hingeelu! — — Kirjanik peab külasse jääma, kulla mees! Ainult parsil elab luule, ainult wommil sigib suur idee, kõik meie omapärasus on laudas ja haganikus!

Piibeleht.
Hm — see om siss küll halwasti. Miu päätegelasel saab külast willand — läheb linnast kulturi otsima.

Sander.
Linnast kulturi? — Siis ta mehike on eksiteel! Otse wastupidi oleks õige! — — Kuule, sõber, ehk saaksid sedagi pisut parandada! Sest hea oleks ju, kui me kõwasti läbi lööksime — kõwasti, Tiit!

Piibeleht.
Mmja — tu parandamine kipub aga liiga keeruliseks minema — wiimati tuleb suutuks uus jutt kirjutada, ja see ei saaks prowwa terminiks peräkõrd walmis.

Sander.
Hm — sul on õigus. Ajame siis wähemaga läbi. Tulewase töö teeme enam aja nõuete järel. — Aga kas tead! Lisa paar lehekülge lõppu juure: lase meie kangelast linna-kulturi peale sülitada ja külasse tagasi minna!

Piibeleht.
Oma maalapikese peaksin talle wist kah muretsema?

Sander.
Iseenesest mõista, kui tal isatalu ei ole.

Piibeleht.
Kuule, Sandri, tolle lõpu wõiksid õge esi kirjutada: mina teen niikawwa pisuhända.

Sander.
Hea küll, ma katsun. — Aga sa pidid mulle hinda nimetama; ma wõin sulle kohe raha anda.

Laura tuleb keskuksest, sulg käes.

Laura.
Wabanda, Ludwig, — laena mulle paar ümbrikku, ma ei leia sealt — — (silmab Piibelehte, tuksatab ja tõukab poolwalju üllatusehüüde wälja.) Aa!

Piibeleht
tunnistab teda silmapilk ja tõuseb, äratunde ilme näol, kaunis kähku püsti.
Sander
kes käsikirja instinktliselt selja taha warjab, waatab ühe pealt teise peale.
Naa, mis see siis tähendab? — Teie tunnete teineteist?

Waheaeg; Laura ja Piibeleht silmitsewad teineteist tummalt edasi, misjuures esimene pikkamisi Sanderi poole nihkub.

Laura.
Sul on külaline —

Sander
õlgu kehitades.
Ja, mul on külaline —

Laura
surutud häälel.
See herra — — see — see on ju see —

Sander.
Missugune „see ja see“?

Laura
nagu ülemal.
Kelle süles mina —

Sander.
Sina tema süles —? (Äkki mõistes.) Sinu öökull?!

Laura
keelawalt.
Ludwig!

Sander.
See seal on sinu öökull — — see seal on sinu salapärane öökull?! (Pahwatab naerma.)

Tiit, Tiit — wõi sinap see oledki — minu nadu elupäästja — tema kangelane — tema — Kuulge, lapsed — seda peame pühitsema — hurraa! — seda peame klaasi weini ja wäikese lõuna-ootega pidulikult mäletama — üksainus naduke mul ju ongi! — Kannatust — kohe lähen otsin kojamutri üles! (Ruttab, käsikirja põuetasku pistes, saali kaudu taharuumidesse ära.)

Waheaeg. Mõlemad on kohmetud. Kumbki waatab teise otsa ja kumbki nihkub teisele kordamisi sammukese ligemale. Wiimaks sirutab Laura käe arglikult wälja, Piibeleht sattub ennatusesse, tõmmab parema käe kuuetaskust ja paneb Laurale päewaroosiseemneid pihu peale.

Piibeleht
tasa.
Olge hääks!

Laura
pihu peale waadates, tasa.
Tänan!


Waheaeg.
Laura
pistab seemne suhu ja hammustab.
Ja, minä armastan noid.

Piibeleht
pistab seemne suhu ja hammustab.
Ja, minä armastan noid.


Waheaeg.
Laura.
Need on head ajawiiteks.

Piibeleht.
Need om wäega hääd ajawiiteks.

Laura.
Ma usun, teie sõite neid selgi päewal?

Piibeleht.
Ja, preili, mia sõin noid tolgi päiwäl.

Waheaeg; mõlemad südinewad aegamööda.

Laura.
Teie olete minu õemehe sõber?

Piibeleht.
Meie käisime üten koolin.

Laura.
Kas te pahaks panete, — — et ma teid tema wastu — öökulliks nimetasin?

Piibeleht.
Ei pane. Miä ei pane kedagi kulli pahaks.

Laura.
Ma ei teinudki seda paha pärast, öökull on minu meelest huwitaw lind.

Piibeleht.
Mina olen häämeelega huwitaw lind.

Laura.
Ka ei teadnud ma siis weel teie nime, herra Tiit.

Piibeleht.
Mul om wiil üits nimi — Piibeleht.

Laura
elawamalt.
Tiit Piibeleht — kas „Köietantsija“ autor?

Piibeleht.
italki
Ja, tu om minu tettu.

Laura
ruttu.
Ma olen teie raamatut lugenud, herra Piibeleht — kaks korda koguni!

Piibeleht.
Siss om teil palju aiga.

Laura.
Mitte aja pärast — ma ei loe mitte iga raamatut kaks korda. (Annab talle äkitselt kätt.)

Ma ei teadnudki, et teie siin elate — nii ligidal —

Piibeleht
lööb pilgu käe peale, enne kui ta teda pigistab.
Ma ei elä mitte kawwa siin.

Laura.
Aga jääte siia?

Piibeleht.
Ei tiiä wiil — tahas esi küll.

Sattuwad ikka enam usalduse-tooni.

Laura.
Sel — sel „autopäewal“ — te kadusite nii ruttu ära — ei waadanud korda tagasigi.

Piibeleht.
Es kawatse kohe. Aga ma pöörsin nuka tagast ümber ja siss kai teile perrä.

Laura.
Ümber pöörsite?

Piibeleht.
Ja, aga ei näinud teid enämb kaua — istsite woorimehe pääle.

Laura
naeratab.
Ja, ma ei tahtnud enam teise autoga kokku puutuda, arwates, et päästja juba kaugel on. Minu pahem jalg — see ei ole kaswades paremale järel jõudnud, ja seda teawad wist autod.

Piibeleht.
Need ei põlga ka ütepikusi jalgu. Minä esigi olen noidega alati kimbus — ei näe tõisi kunagi enne kui õkwa nina ees.

Laura.
Kas teie nägemine —?

Piibeleht.
Ei, nägemisel pole wiga, aga ma elan uulitsalgi nii oma eest —

Laura
naeratades.
Nagu minagi.

Piibeleht.
Teie ka?

Laura.
Mitte just uulitsal, aga muidu — igatahes üksinda iseendaga.

Piibeleht
waatab temale otsa.
Enda tahtmisel?

Laura.
Osalt; osalt mitte — muist tahtmist on pidamine. Sest kui sul tundmus on, et teistest maha jääd, et sind mitte täieks ei wõeta, et sul puudus külles on (näitab oma jala peale alla) mida teistel ei ole —

Piibeleht.
Tolle peräst? — Tu om jo ainult wäline.

Laura.
Kas see ei loe?

Piibeleht
wäristab pead.
Laura.
Aga see andis teile ometi wist asja nurga tagant ümber pöörda ja mulle järgi waadata?

Piibeleht.
Ei.

Laura.
Mis siis, kui lubate küsida?

Piibeleht.
Küsida wõite, aga minä ei tiiä, kas oskan kosta. — Mulle tükkis nuka taga kõrraga ebausk pääle. Olli õkwa, kui kannaksin wiil ikka seda koormakest kätel ja rinna wastas. Mõtlin: pöörad õge ümber ja kaed, kas panid maha tõise wõi unustid!

Laura
naeratades.
Ja kui nägite, et maas oli, siis loobusite oma ebausust?

Piibeleht.
Ei. Waatsin järgmisil päiwil linnas igalpuul ringi, et weel kindlamat tunnistust saie, ja kui teid es näe, siss jäin uskuma, et tu ebausk peris õige usk om.

Sander ilmub kärmesti saali.

Sander
sealt lustilikult.
Astuge tahapoole, lapsed! Juba maksab lauda istuda. Kas te korgi kõmmu ei kuulnud?

Laura
minekul.
Ma ei teadnudki, et minukese luud-liikmed mu õemehele niipalju wäärt on. Wõi ehk tunneb ta teist nii suurt meelehead, herra Piibeleht?

Piibeleht
samuti minekul.
Temäl saab ehk mõni uus ehitus terminiks walmis.


Eesriie.



Laudadel ning mõnel istmel, ka sohwa peal, üksikuid „Pisuhänna“ raamatu ühekarwalisi eksemplarisid silmapaistwate kaantega, samuti ajalehti ja ajakirju üksikult ja korratute riidakeste kaupa siin ja seal.

Ludwig Sander, sigar suus, istub sohwa peal, proua Mathilde tema põlwedel. Sanderi olekust ja toonist kõneleb suur iseteadwus, Mathilde on õrnus ise.

Mathilde
abikaasa pahemat põske paitades.
Minu Ludwig!

Sander
ironiliselt.
Wõi sinu Ludwig!

Mathilde
tema paremat põske paitades.
Minu luuletaja!

Sander
nagu ülemal.
Wõi sinu luuletaja!

Mathilde
tema pead paitades.
Minu kuulus mees!

Sander.
Kuula, aga kuula! Sinu õrnus näikse ju iga päewaga kaswawat — ma ei tunne sind enam äragi!

Mathilde.
Sest et mina sind ikka enam tundma õpin!

Sander.
„Pisuhänna“ kriitikatest alles!

Mathilde.
Aga kust siis mujalt, kallike — see on ju sinu esimene trükitud teos!

Sander
tõsinedes.
Minu loomusest, minu kõrgemast olemisest pidid mu ära tundma — isegi minu kokkulangenud ehitustest —

Mathilde.
Neist ka?

Sander.
Muidugi! Loojal, kellele aatelised loomiseained osaks on antud, ei wõi ometi õnne olla lubja, sawi ja betoniga! Need ained on kehastatud kainusele omased.

Mathilde
tema habet silitades.
Minu looja!

Sander.
Mõru on mõtelda kõigi nende hallide aastate peale: ei wähemat kui aimu sinu sügawamast minast sellel, kellega sa käsikäes eluteed rändad ja kelle päralt sinu igatsustes pakitsew hell süda on!

Mathilde
tema otsaesist suudeldes.
Aga Luike, sinu sügawam mina oli liig sügawasti „Pisuhänna“ sees! Nüüd on ta mul käes, ja ära karda, et ma teda kaotan.

Aga kas sa tänaseid lehti juba waatasid? (Tõuseb üles ja toob joonistuselaualt paar lehte.) Neis on jälle midagi sinu romanist.

Sander.
Ikka weel? — Na, ma arwasin ju kohe, et ma neile kogu aastaks lehetäidet annan!

Mathilde
agaralt.
Ja wäga ilusat ja armast seisab siin. (Istub tema kõrwale.) Kas ma pean sulle ette lugema?

Sander
hooletuma käeheitega.
Ei, kulla laps, mind ei huwita nii palawalt, mis need lehe-Lüllid minust kõnelewad.

Mathilde
näpuga ähwardades.
Nii blaseritud juba?

Sander.
Blaseritud? — Kõik see kiidukahin ei üllatanud mind ju sugugi; ma ei kahelnud kunagi, et minu raamat laineid-lööwaks sündmuseks saab. Sest kui Ludwig Sander lauda istub ja ütleb: ma kirjutan midagi — siis kirjutab Ludwig Sander midagi!

Mathilde.
Nüüd pead aga ka teenitud palga wastu wõtma.

Sander
üles tõustes.
Ja, ja — aga kui sa juba nädalate kaupa saad lugeda kõiki neid arwustusi, neid kõnede ja läbirääkimiste referatisid, neid följetonisid, neid —

Mathilde.
Aga see’p see õndsus ongi! Oma pühitsetud nime igast lehest leida, igast suust kuulda (ülewoolawalt) — Ludwig, ma olen sinuga rahul!

Sander.
Seda ma arwan! Ka sina kannad ju Sanderi nime.

Mathilde.
Ja rahul olen weel sinu pühendusega, mida siin täna kui „Eesti perekonna-meele kaunist ja kallist ilmutust“ nii soojalt kiidetakse! (Peast deklamerides.)

„Oma armastatud naisele ja oma kallile äiale abikaasa- ja poja-truuduses Ludwig Sander“ — tõesti, ses kahekordses pühenduses on „õnnerütmust ja rahumuusikat“, nagu arwustaja nii luulelikult tähendab!

Sander
kohase lõustaga.
Wõi rahumuusikat! Kui ta mehike teaks, mis muusik siin enne „Pisuhända“ mängis!

Toatüdruk Liina
tuleb külguksest, mõned postisaadetused käes.
Liina.
Post, herra! (Paneb nad kirjutuslauale ja läheb tagasi.)

Sander
wõtab ajalehed ja kirjad, silmitseb wiimaseid, tuksatab äkki.
Kirjanduseselts? (Awab ühe kirja, loeb lendamisi ja ulatab ta siis suurepäralise shestiga Mathildele.)

Siin, madame!

Mathilde
ärewalt lugedes.
— — Kirjanduseselts — — „Pisuhänd“ — — auhind — — kõige kõrgem auhind — — — ooo! (Laseb kirja kukkuda ja jääb tummalt mehe otsa wahtima.)

Sander
kõrges poosis, wait, laseb ennast imestada.
Mathilde
läheneb temale wiimaks pikkamisi ja lööb käed äkki tema kaela ümber.
Minu Ludwig! — — Minu Poeta laureatus! — —

Sander
tema peale maha waadates, suurelt.
Kas sul nüüd weel mingit soowi südame peal on?

Mathilde
tema poole üles waadates, sügawalt.
Üksainus weel!

Sander.
Ja see on?

Mathilde.
Et „Pisuhänd“ ilmakirjandusesse pääseks!

Sander.
Tema paik on seal! Ma kahtlen ainult, kas leidub tõlkijat, kes niisugust teost mõistab ümber panna.

Mathilde.
Ta peab leiduma! (Tema kaelast lahti lastes.)

Aga Ludwig, kas me ei peaks seda üllatawat sündmust suurema koduse piduga mälestama? Ma wõiksin kutsed kohe laiali saata.

Sander
oma poosist lahkudes, äärmise ükskõiksusega.
Üllataw? See auhind? — Mis poolest? — — Minule ei ole siin midagi üllatawat ega pidustatawat. — Aga sa wõiksid mulle klaasi konjakit tuua, ja nimelt sel asjalikumal põhjusel, et sinu tänane lõuna jälle kord liig weikekodanlik raswane oli.

Mathilde
end unustades, wõitluswalmilt
Raswane?! — — (End kähku taltsutades.) Sul wõib õigus olla — see uus wilumata köögitüdruk —

Sander.
Ja, ja — köögitüdruk! — (Käskiwalt.)

Mathilde, too mulle klaas konjakit!

Mathilde.
Kohe, Luike! (Keskuksest rutates ära.)

Sander
waatab talle üle õla järgi, naeratades, endamisi.
Nüüd käsutame meie! Siin on wolikiri. (Tõstab kirja maast üles ja loeb ta rõõmsalt weel kord üle.)

Mathilde
tuleb klaasi konjakiga tabletil, millega ta pakkudes mehe ette seisma jääb.
Terwiseks, Ludwig!

Sander
kulmu kortsutades.
Ilma kompwekita?

Mathilde.
Kompwekki ka? — Wabanda! (Paneb tableti kirjutuslaua äärele ja tõttab tagasi.)

Sander
waatab talle muigawalt järel, istub siis suitsetades tugitooli, sirutab jalad hubaselt wälja ja järgneb pilguga suitsurõngastele.
— — Ja, ja — nii oleme siis kroonitud luuletaja! —


Wäike waheaeg.
Külguksest ilmub wana Westmann, külmakohmetuid käsi hõõrudes, keskuksest samal pilgul Mathilde kompwekkidega.

Mathilde.
Ennäe — papa! Tere tulemast! — Külm wäljas? — Ehk soowiksid ka klaasikest konjakit juua?

Westmann.
Tänan, ei! Ärimees ei wõta tööpäewal alguhooli. (Riiwab pilguga Sanderi klaasi.)

Mathilde
seda märgates.
No, no — Ludwig joob ainult natuke liiku!

Westmann.
Soo? Mis kauba peale?

Mathilde.
„Pisuhänna“ auhinna peale, papa! Mõtle: esimene auhind! Praegu tuli teade.

Sander
on üles tõusnud, pakub äiale kirja.
Siin, papa!

Westmann
ilma kirja peale waatamata.
Usun ilma tähetagi, kulla poeg.

Sander.
Ja soowid pojale õnne?

Westmann.
Seda wõin ka teha. (Patsutab talle pilkamisi kergesti õla peale.)

Mathilde.
Ja mis tänased lehed Ludwigist jälle kirjutawad, papa!

Westmann.
Ja, Laura näitas mulle wist midagi.

Mathilde.
See on kuulsus, papa!

Westmann.
Soo, soo, wõi see ongi kuulsus.

Sander
paneb käe sõbralikult tema ümber.
Ole nüüd õiglane, papake: sinu põue paisutawad hoopis õnnelikumad tundmused, kui sa tihkad näidata! Mitte igal äial ei ole wäimeest, kes oma aust ka temale jõuab osa anda.

Westmann
kõngutab aeglaselt ja naeratades pead.
Ei, pojuke! Wana Westmannil pole laenatud au tarwis, wana Westmannil on omal au ja kuulsust küllalt, ja see ei ole mitte paberist, waid palju kindlamast materjalist.

Sander.
Aga see sureb temaga.

Westmann.
Küllap sellegi wastu nõu leidub. Kui seesinane wana Westmann näituseks mõne palee üles tõmmab ja linnale kingib — mõne kooli- wõi haigemaja — ja ülespidamise-kapitali juure lisab: mis sa arwad, wäimes-poeg — see igaks ometi põlwesid ära, ja tänulik kogukond leiaks wististi ka platsi, kus kinkija enam kui elusuuruselt kranidi otsas seisaks ja wiimse-päewale malmist rahuga wastu waataks. Ma usun, see wanamees ei pruugiks siis mitte kade olla, kui ta mõne sulemehe kipsi-peakest kuskil seltsimaja saaliseinal teab tolmuwat.

Sander
mitte ilma rahutuseta.
Aga see maksaks sul jäledasti raha!

Westmann.
Mis sest! Aina oma raha. Hakka nüüd kuulsust teisega kahasse tegema! Ja mine tea, kas see sul, pojuke, kipsist rinnakujuni ulatabki. Pisuhännad olla petlikud — järgmised wõiwad sul nurja minna.

Sander.
See ei wähenda esimese wäärtust.

Westmann
ninarätti tarwitades.
Ega tea, ehk juurdub sellegi wäärtus osalt äiapapa wäärtuses.

Mathilde.
Papake, ma leian, et sa Ludwigi wastu ülekohtune oled, kuigi tahtmata. See tuleb sellest, et sa kirjanduse peale lugupidamata silmaga waatad. Sinule oleks muidugi enam meeldinud, kui Ludwig oma auhinna mõnelt ehitusplaanide wõistluselt oleks toonud. Minule, papa, aga seisab luule kõrgemal kui kõik muu maailmas.

Westmann
naeratades, terawuseta.
Ani sööb ka ennem muru kui pipstükki.

Sander.
Sa kõneled nii halwakspanewalt meist luuletajatest — wast on meil aga sinulegi midagi head ja kaunist öelda. Wasta, papa: kas oled „Pisuhända“ lugenudki?

Westmann.
Mina? (Puhkeb naerma.) Mitmes konjak see sul juba on? — — Ei, poeg, mina loen ajalehte, see on ainus kirjandus, mis mulle midagi mõistlikku ütleb. Aga sa eksid, kui arwad, et ma luuletajatest sugugi lugu ei pea. Kui mõni sihuke oskab lapse-aruga inimestele nii osawasti pilli puhuda, et nad kepsu hakkawad lööma, siis ütlen talle (lööb wäimehele õlale) heameelega maladets, aga ega ma sellepärast iseennast lase ninapidi wedada!

Mathilde.
Papa, ega sa sarnaseid mõtteid ometi teiste haritud inimeste kuuldes ilmuta! Pea meeles, „Pisuhänd“ on ka sinule pühendatud.

Westmann.
Seda ma lugesin: „Kallile äiale pojalikus truuduses.“ Oleks aga parem ära wõinud jääda. Sõbrad küsiwad juba, kas ma weel ühe maja wäimehe nimele kirjutasin.

Sander
pool-endamisi.
Spiesserlik meelemadalus! (Joob oma konjaki ära.)

Mathilde
äritatult.
Sa andsid neile ometi nina peale?

Westmann.
Tegin mis tegin — kes ilma suud jõuab sulguda.

Aga ma tulin asja pärast. Ludwig, warusta ennast teekonna wastu, õhtuse rongiga sõidad Peterburi. Praegu sain Rönne käest telegrammi.

Sander
rõõmsa erkusega.
Mis! Juba joones?

Westmann
muigamisi.
Joones! Wist on parunil hea käputäis „auwekslid“ jälle protesti minemas — kohe hakkas õnge!

Sander
nagu ülemal.
Ja minu saadad kontrahti tegema?

Westmann.
Sellega pole ju miskit kunsti. Enam aega on sul kah kui minul.

Sander
õhinal.
See on uudis! See on tõesti ilus uudis! Mathilde, kas kuuled, papa on Rönnega kaubal.

Mathilde
tusast loobudes.
Soowin õnne, papa! Sinu käes sobib aga ka kõik!

Westmann.
Ja, lapsed, see on wirak, mida mulle igamees nii kergesti järel ei tee. Kewadepoole, Ludwig, kui ehitusega peale hakkame, mõtlen sullegi jälle tööd anda, mida ma ka ise tööks wõin lugeda. (Wõtab põuetaskust kõhuka taskuraamatu ning selle seest paberi, mille ta Sanderile ära annab.)

Siin sinunimeline panga-sekk ostusumma peale. See wõiks korda wiis suurem olla — wõidu mees oleksin siiski. (Minekul.) Waata, et sa rongile hiljaks ei jää!

Sander.
Ole mureta! Sinu asi on minu asi.

Westmann
peatades Mathildele.
Kas Laura täna siin käis?

Mathilde.
Ei, papa, meie pole teda ammugi enam näinud.
83
Westmann.
Mina näen teda wiimasel ajal ka kaunis harwa. Tal on sügisest saadik nii palju käikusid, et kahtlus tekib, kas sest mitte mõni teine wäimees wälja ei poe.

Mathilde.
Arwad?

Westmann.
Arwata ju ainult wõingi, sest ega see tüdruk oma asjust kellegile hinga. — Na, hoidku taewaisa, et see wäljapugeja jälle mõni luuletaja ei ole!

Koputatakse ukse pihta.

Sander.
Sisse!

Tiit Piibeleht ilmub: ta on uues ja heas riides.

Piibeleht
kumardab lähenedes kergesti pr. Sanderi ja Westmanni poole.
Sander
kergitab teda silmates küsiwalt ja pilwise ilmega kulmusid, astub aga siis talle kähku wastu ja pakub kätt; äritoonil.
Tere! Ma olen kohe waba. (Esiteledes, pealiskaudselt).

Herra Piibeleht — minu abikaas — minu äi, herra Westmann.

Mathilde
Piibelehe kätt wõttes sõbralikult.
Wist jälle mõni kirjandusesõber, keda minu mehe roman huwitab?

Sander
kähku.
Herra Piibeleht on ärimees.

Mathilde.
No, on ju ärimehigi, kes luulet armastawad.

Piibeleht.
Kahjatsen wäega, prowwa, minu pää om nii äri täis, et luulet sinna enämb ei mahu. (Pöörab Westmanni poole.)

Westmann
soojalt tema kätt surudes.
Wastus meeldib mulle. Tutwus rõõmustab mind. Mul on tõsine meelehea niisugusest noorest ärimehest —

Piibeleht.
Kui ta mitte konkurrent ei ole.

Westmann
naljatoonil.
Kongurendist pole ka häda, kui ta wähegi piiri peab. — — Kas ehk tohiks küsida, mis asja pärast —?

Sander
kähku.
Herra Piibeleht tuleb ühe ehituse pärast.

Westmann.
Soo, soo. Arwasin isegi juba. Ja, ehituse-asjanduses on meil hoogu märgata. — — Ärge pange pahaks: kõdistaks nagu teada saada, mis liiki ja laadi —?

Piibeleht
naljawärwil.
Saladus, herra Westmann.

Westmann.
Aa! Kinnisest suust tunned õiget ärimeest! Ja, ja. Olgu siis minugi suu pärimistele lukus. (Talle kätt andes.) Auru ettewõttele ja nägemiseni, herra Piibeleht!

Tütreke, sa wõiksid mind tagapool pisut kehakinnitusega wõõrustada — siin oleme muidugi üleliigsed.

Mathilde.
Ja, papa, tule aga! Ma tahaksin siis kohe wälja minna.

Westmann.
Usun küll, sul on ju nüüd jälle uudist külasse wiia.

Mathilde
Piibelehele määratult.
Sa mõtled „Pisuhänna“ auhinda, papa? — — Head päewa, herra Piibeleht! — — (Minnes.) Oh, see ei tulnud meile ju mitte nii ootamata. Ma teadsin ette: kui Ludwig lauda istub ja ütleb: ma kirjutan midagi, siis ta ka kirjutab midagi!


Mõlemad saali kaudu ära. Sander tõmmab seepeale uksetiiwad kokku.
Sander
tagasi tulles, heal tujul.
Sa oskad ju üsna ilusti näidelda, wennas!

Piibeleht.
Mul om hää näitejuht.

Sander.
Toeta kuhugile! Ma pole sind ammugi enam näinud. (Wõtab leentoolil istet.)

No, mis sa „Pisuhänna“ kriitikatest arwad?

Piibeleht
istub sohwale ja pistab taskust juttumise jooksul taoti päewaroosiseemneid suhu.
Need on wennalikud —

Sander.
Wälja arwatud paar näägutust lehtedes, mida parem seltskond ei loe.

Piibeleht.
Ja, pääle nende om kõik harmonia, ennegi moodu peräst siin ja sääl noodike dissonantsi wahel. Minule komponeriti suutuks wastupiti.

Sander.
Mis ma sulle ütlesin!

Piibeleht.
Aga tu polegi sinu „Pisuhänd“, midä nemä arwustewä.

Sander.
Kudas nii?

Piibeleht.
Ei, nemä om egaüits esi omale „Pisuhännä“ tennü ja arwustewä palehigin toda.

Sander.
No, kuis nad siis ühtemoodi wõiwadki kirjutada — ega nad kokku ole rääkinud! Ja täiesti teise sõnu korrata, see ei lähe ju ka mitte.

Piibeleht.
Ei, siss ei saaks tõist toote sügawama mõistmise poolest kuidagi üle trumbata.

Sander.
No, olgu kuda on — peaasjaks jääb, et raamat nii hiilgawalt läbi lõi. Ja seks ei aidanud mitte wähe kaasa need minu retsepti järel tehtud parandused. Kas näed, kui õigel teel minu kunsti-instinkt oli, kui ta käskis realismusele ajakohast romantikat hulka segada! Nüüd on teosel oma sügawus —

Piibeleht.
Mis tuukritele tööd annab.

Sander.
Wäga õige. — Niisama õnnelik wõte oli minu kirjutatud lõpp, mis jutule õige tendentsi annab, kuigi alles eelwiimasel leheküljel. Peaasjalikult selle lõpu teenus on auhind, mida praegu kuulsid nimetatawat. (Triumferides.) Waata siia, Tiit (pakub talle kirja) — kõige kõrgem tänawune! Ja loe, kui kõlawalt minu lõppu kiidetakse!

Piibeleht
ilma kirja wõtmata.
Lugesin hommiku joba ühest wälisest lehest.

Sander.
Soo — juba lehes? Ma pole tänaseid weel kõiki waadanud. — Jah, wennas, see auhind — see paneb hoonele nagu kupli peale!

Piibeleht.
Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Pisuhänd - 3
  • Büleklär
  • Pisuhänd - 1
    Süzlärneñ gomumi sanı 4040
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1822
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pisuhänd - 2
    Süzlärneñ gomumi sanı 3874
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1720
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pisuhänd - 3
    Süzlärneñ gomumi sanı 3976
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1715
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pisuhänd - 4
    Süzlärneñ gomumi sanı 2307
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1119
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.