Pildid isamaa sündinud asjust - 05

Süzlärneñ gomumi sanı 4328
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1943
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
„Ugaunias Ema jõe kaldal oli ühendatud waenlaste käes weel kindel linn Tartu ja et seda Eestlaste pagana aja pääpaika ja kindlust ükskord ommeti igaweseks ajaks julge hoobiga ära häwitada, saatis piiskop Albert nüüd igale poole Liiwimaale ja rüütlite lossidesse sõnume uueste sõateele minna põhja poole. Wäsimata usinusega täideti tema käsku. Arwata Augusti kuu algusel oli sõtta walmistamine tallitatud ja tuttawasse kogumise paika Astijärwe kaldail tuliwad ligimailt ja kaugelt Sakslaste, Liiwlaste ja Lätlaste parwed hulgana kokku. Albert ise tuli senna kõige kõrgema waimuliku seisuse liikmetega, et wiisiks saanud kombel üleüldisel sõa nõupidamisel plaani teha ettewõetawa sõakäigile. Kui nõu oli peetud … läks sõawäe esiots minema, arwatawaste, et moona muretseda ja maakohte kuulajatel läbi käia lasta. Tema taga käis pääsõawägi ja sellega jõudis Albert Maarja taewaminemise päewal, 15mal Augustil, laia lagendikkudele, mis uhket Eesti linna kõigilt poolt ümbritsesiwad. Wiiwituseta mõõdeti siin leeri plats ära ja nii kaua kui üks jagu sõawäge telkisid ja tallisid üles tegi, saadeti tõine jagu ligimeste metsadesse puid raiuma paterellide … ja muu wiskamise riistade ja piiramise masinate ehitamise tarbeks, mis kauge teekäigi pääle kaasa wõtta wõimata oli olnud. Aga kõige enam hoolt kanneti juba esiotsa liikuwa puust torni ehitamise eest, mis waenlaste linna müüri kõrguseni üles pidi tehtama, et siis wana Roomlaste wiisi järele wastapanijatele linna sees jõudsamine ja tugewamine pääle paugutada. Wärawaid ja linna müürisid tormi masinate ja müüri lõhkujatega purustada, mis weel sell ajal ka sõatarga wana aja rahwa eeskoju järele pruugitawaks oli, seda ei wõinud linna kõrge ja äkilise seisu pärast mõteldagi. Siin ei wõinud muud midagi teha, kui lagedalt wiskamise masinaid ja torni otsast ambuküttisid tööd tegema panna, et nõnda linna sees nii palju kahju teha kui wõimalik. Oliwad nii kaitsjad linna müüri päält ära peletatud, siis wõis tormi katsuda redelitega. Terwina kaheksa päewa järgi mööda ehitati torni kallal. Kõige kõwemad ja suuremad puud meisterdati kokku, et temale tarwilist kindlust anda… Wiimati sai määratu ehitus walmiks. Sündsal kohal täideti linna kraaw hau kubudega ja puiega, torn liigutati sest sillast üle, üsna linna mäe ääre alla, ja ööd ja päewad kaewati ja kühweldati, et mäge ühelt poolt ära kasida ja suurt torniehitust tema julge ambuküttidega ikka ligimale sellesinatse augu sisse aegapidi kunni linna müürini edasi lükata. Aga ühtlasi tegiwad jätmata ka paterellid ja tõised wiskamise masinad tööd ja nõnda kui osawad Wenelaste ambukütid mõne hää surma noole Sakslaste laagrisse saatsiwad, niisamati wiskasiwad ka need kõigilt poolt oma suurte masinate abiga tulisid raua tükka ja potta, mis tuliste asjadega täidetud oliwad, linna. Sedawiisi läks hulk aega mööda. Mitu päewa wõideldi ühtepuhku jätmata… Taplusele ei nähtud otsa tulema. Küll liikus torn linnale ikka ligimale, aga Eestlased ja Wenelased ei näidanud mehise wastapanemise puudust ja wiskamise masinatega… mõistsiwad nemad wäga tugewaste ja jõudsaste tallitada. Wiimati astusiwad piirajad kokku uut sõa nõuu pidama. Üks nende ausamaist päälikutest… andis nõu, wiibimata kõige jõuuga tormi jooksta. See nõu kiideti hääks. Juba tõisel hommikul pidi see sündima ja kellu üheksa aega torm hakkama. Päew tõusis, hommiku palwe tehti ära, otsuse silmapilk ligines. Kogemata oliwad Eestlased öö ajal iseäranis tubliste tööd teinud, et Sakslaste torni põlema panna. Linna müüri sisse oli suur auk tehtud, kust nemad wahetegemata tulirattaid[41] ja kuiwe puukimpa waenlase ehituse pääle loopisiwad. Aga piirajad oliwad juba ette seda ära arwanud. Suure rutuga muretsewad nemad mis kustutamiseks tarwis, kus ehitus tuld külge oli wõtnud, ja rikuwad kahjutegijad tulirattad ära. Ühtlasi oli üks tõine jagu piirajate sõawäest linna sillale liginenud, et teda põlema panna, mis aga wahid wärawa poolt keelata püüdsiwad. Nõnda oli linna kaitsjatel mitmelt poolt palju tegemist. Korraga hüppab üks rüütel sündsal silmapilgul äkiste tormi redeli pääle, ühes käes kõrges hoides tule tungal täheks oma meestele, tõine käsi prii, et kartmata walli pääle ronida. See oli piiskopi mehine wend, Joannes von Buxhöwden… Tema kannupois Peetrus Oogus oli esimene, kes oma julge isandale järele ronis. Pea saiwad mõlemad linna mäe otsa. Nüüd läksiwad ka tõised Sakslased parwina järele. Kõigilt poolt pannakse tormi redelid müüri naale. Mõned roniwad üle müüri, tõised tungiwad selle suure augu läbi sisse, mis ööse Eestlased ise oliwad teinud. Juba on ka Liiwlased ja Lätlased tormi hakanud. Ikka uusi parwi jõuab ülewale. Linna sees tõuseb werine waidlemine. Armuta mõllab Saksa mõõk. Rüütlite raske odadega surnuks pistetud langeb mõnigi wahwa Eestlane. Kõige kauemine panewad Wenelased wasta. Wiimati taganewad ka need ja püüawad ruttu põgenedes pääseda. Aga linn on ümberringi kõigilt poolt sisse piiratud. Lagedale jõudes saawad põgenejad wahtidelt maha löödud. Enam kui kakssada Wenelaste surnukeha katab nurme. Langenute hulgas leiti ka Westseka surnukeha… Linn ise sai igapidi riisutud ja siis põlema pandud. Üksainus mees, Susdali würsti alam, jäi kõigest meesterahwast elusse. Sellele kinkisiwad rüütlid wabaduse ja andsiwad temale tema sõamundriga ühe tubli hobuse, et ta koju rutata ja oma isandale, niisama ka Nowgorodas ja igal pool Wenemaal kuulutada wõiks, mis sündinud oli.”

Nii langes Tartu aastal 1224 ja temaga kustus Eestlaste omawoliline elu. Nende wiimne jõud oli lõppenud, kõik kindlused murtud, nendega ka kõik wõidu lootus kadunud. Kes weel suurest sõa suust ja katku küüsist pääsnud oliwad, saatsiwad igalt poolt saadikuid Sakslastele, tegiwad rahu, lasksiwad ennast ristida kes weel ristimata oliwad, ja wõtsiwad wõitjad omale isandaks.

Küll katsusiwad Saarlased, kes omas kõrwalises elukohas mõnegi suretawa hoobi eest warjul oliwad olnud, weel oma õnne waenu wäljal, aga kus kõik keha haawatud, suur ramm rõhutud, pää uimane, meel segane, sääl ei mõju üksiku liikme liigutamine enam midagi. Ka nemad saiwad pea pärast Tartu langemist täieste ära wõidetud ja Alberti ja tema ordo alamateks tehtud. Were walamine sai otsa ja wäliwaen kadus. Rahu, pea tundmata wõõras selle aja rahwale, tuli jälle Eesti rajadele.

Nii lõppes suur Eesti sõda.



4. Tagasi-waatus.
Waatame weel, enne kui Eestirahwa toibumisest sõnumid toome ja pärastpoolsest põlwest pajatame, suure sõa pildi pääle tagasi. Tuletame häste meele, mis nägime ja kuulime, ja mõtleme mõnda asja järele.

Et sõda üliwäga werine, täis põletamise suitsu ja armuta riisumist oli, on iga lugija isegi näinud. Hirmus põletamine ja riisumine oliwad sell ajal igal pool werise sõa abiwaimud, nõnda kui ju ükskord tähendasime. Meie ajal waewab ja wäsitab ka küll sõda ja sünnib tema läbi otsata kahju ja hädaohtu, aga siiski on ka sõal oma seadus ja sõameeste kombed pole enam nii karedad. Wana aja sõamehed sünnitasiwad häda ja kahju wastanikule nii palju kui wõimalik, uuemal ajal aga üksi nii palju kui tarwis. Mis tarwitusest üle läheb ja asjata piinamiseks arwatakse, seda keelab sõaseadus ja iga inimese enese enam haritud waim. Wana aja sõdadel suurt seadust ei olnud, aga seda suurem oli sõameeste ammeti kombete toorus. Küll on see meil hale ja hirmus kuulda, kui Läti Hindriku raamatus loeme, et ordo rüütlid mõnikord ka wangidel pääd otsast maha raiusiwad ja Eestlased jälle mõne wangi tules ära põletasiwad, aga selle wana aja kohta ei ole see ime sugugi. Niisama wähe tohime meie seda tunnistada, et praegu tähendatud tegusid üksi siin meie maal tehti.

Aga imestelema peame selle üle, et nii alaline were walamine, põletamine ja riisumine meie maal nii kaua wäldata wõis. Kuustõistkümmend aastat on Eesti rajad werest ja suitsust auranud ja siiski ikka igal aastal weel rohkeste mehe poegi lahingitesse läkitanud ja wara saagiks wõitjale jätnud. Sest wõime ära mõista, et Eestirahwas sell ajal rikas rahwale, warale ja iseäranis wahwa waimule oli.

Sadade ja tuhande kaupa langes iga aasta Eestlasi wõitlemise wäljal, aga uuel aastal astusiwad uued mehed asemele. Suure saagiga läksiwad nii mitu korda Lätlased, Liiwlased ja Sakslased meie maalt, aga need ei olnud weel häste koju jõudnud, siis tuliwad ju tõised parwed seie ka saaki saama, kes ka oma jau saiwad ja wiisiwad.

Küll kautasiwad Eestlased palju mehi, aga mitte meelt, küll palju wara, aga mitte wahwust. Meie näeme neid kui wägimehi waidlewat kunni wiimse were tilgani.

Surmast nad ei hoolinud ja mõned on surma wabaduses ülemaks arwanud, kui wangipõlwe waenlaste käes. Sest kuulutab meile Läti Hindrik ka kord tüki. Aastal 1204 sügise, see on siis neli aastat enne suurt Eesti sõda, sõitis üks jagu ristisõitjaid Liiwimaalt Saksamaale tagasi. Tee pääl merel ajas maru neid Eestiranda. Eestlased läksiwad neile kahekümne kahe laewaga wasta, aga kaks laewa sattusiwad waenlaste kätte. Üks sai kohe põhja wautatud, kui laewamehed osast surmatud, osast wangi oliwad wõetud. Aga mehed tõises laewas hüppasiwad ise merde, et ennemine tema niiskes rüpes surma saada, kui waenlaste kätte sattuda.

Ditliib von Alnpeke, kes riimitud ajaraamatu Liiwi- ja Eestimaa sündimustest meile järele on jätnud, annab Eestlastele kord nime „uhked paganad” ja tahab sellega ütelda, et nemad julged, waprad ja murdmata meelega oliwad.

Missuguse waimuga wanad Eestlased sõtta läksiwad, sõas taplesiwad, sõast tuliwad ehk senna jäiwad, tunnistagu meile ka kaks oma wana rahwa laulu.

Esimene kiidab surma sõas kõige paremaks ja laulab:

Sõuaksin ma sõas surra,
Sõas surra sõitlemata,
Waenu rüpes wariseda
Ilma pikila piinata,
Ilma koolu kurnamata,
Ilma taudi tappemata!
Kenam on sõassa suikuda,
Alla lipu langeda,

Mõõga mõllul elu müüa,
Ambu-noolila anguda!
Ei ole tõbe tülitseda,
Ohtu-põlwe orjamista,
Walu-sängil walwamista.
Sõa surmal suurem ilu.

Tõises laulus seletab wend, kes sõast tagasi tulnud, kodu oma armsa õele tema küsimuste pääle sõalugu nõnda:

Mino ella welekene,
Kas on sõas naine armas,
Naine armas, kaasa kallis?

„Oh mu sõsar, sõstrasilma,
„Masajalgne maalikene:
„Ei ole sõas naine armas,
„Naine armas, kaasa kallis.
„Sõas armas haljas mõõk,
„Kallis kangepää hobune.”

Sõsar welelta küsima:
Kas on sõas meeste werda?

„Oh mo sõsar sõstrasilma,
„Masajalgne maalikene:
„Siin jookswad jõed wesina,
„Sääl jookswad jõed werena,
„Suitsest saadik sula werda,
„Sadulast saadik Saksa werda,
„Wööst saadik wõõra werda;
„Tarretanud welede werda
„Ei ma saanud mõõtemaie.”

Sõsar welelta küsima:
Kas on sõas meeste päida?

„Oh mo sõsar sõstrasilma:
„Nii on sõas meeste päida,
„Kui on soossa mättaaida!”

Kas on sõas sääre luida?
italki

„Nii on sõas sääre luida,
„Kui on aias teibaaida.”


Kas on sõas sõrme luida?

„Nii on sõas sõrme luida,
„Kui sääl rooguda rägassa.
„Ära nõua, neitsikene,
„Pikemalta sõa lugu:
„Mis on sõda sünnitanud,
„See ei kõlba neitsi kõrwa!”

Pääle wahwuse ja isamaa armastuse peame, wana Eestlaste pääle waadates, weel iseäranis nende üht meelt kiitma ja tahame siin seda enam lugijate silmi selle pääle juhatada, mida enam see kallis anne meil täna päew näitab puuduwat.

Kõik suur sõaaeg otsa ei kuule meie ka sõnakest sest, et keegi Eestimaal kuski waenlastega ühte nõusse heitnud ja oma wendade wasta tapelnud, olgu siis et mõnes maakonnas, mis juba ära oli wõidetud, mehed sunnitud saiwad wägisi wõõraste hulgas tõiste maakondade Eestlaste wasta sõdima. Aga oma kaswu ja tulu, oma õnne ja auu pärast, mis sõdades sagedaste nagu õnged wastanikkude sekka wisatakse, et mõnd kergemeelelist ja ahnet waimu ära meelitada, ei teinud seda ka mitte üksainuski.

Kuulsad on wanad Greeklased ja iseäranis kuulus kõiges ilmas nende wahwa wõitlemine Persia rahwa wasta, kes neid oma sundimise alla ikendada tahtsiwad, arwata aasta 500 ka 450 wahel enne Kristuse sündimist. Aga enam kui ükskord leiti Greeklaste hulgas Greeklasi, kes, inetuma sulase waimu orjad, otsatuma õnne ahnitsejad, raha ja rikkuse eest oma rahwa ära andsiwad, waenlastele teed juhatades, wendade salanõuu awaldades ehk paiku ja kohte näidates, kust isamaa kõige kergem haawata.

Küll ei julge meie oma esiwanemate sõda ja tegusid suurte Persia sõdadega ja Greeklaste tegudega kokku seada, aga oma wägimehise waimu ja isamaa armastuse poolest ei seisa wanad Eestlased sugugi wana Greeklaste ja Roomlaste taga, waid auuga nende kõrwal, ärameelitamata ja äramüümata meele poolest igas tükis esimeses reas.

Oleksiwad ordo rüütlid meie esiwanemate hulgast mõned abimehed ja asjaajajad leidnud, Läti Hindrik, kes muidu suure sõa loo nii terawaste tähele ja hoolsaste kirja pannud, ei oleks seda mitte üles tähendamata jätnud. Igal wanal Eestlasel oli see suur ülekohus ja hirmus jõledus, isamaale ja kaaswendadele kahjuks midagi teha ja oma üksikut tulu ülemaks pidada, kui kõikide üleüldist õnne.

Mis üleüldises sõanõus mõistlikud mehed otsuseks oliwad teinud, oli seaduseks igamehele ja teda täideti wiimse were tilgani. Wastapanemist ja oma wõimu ajamist ei nähtudki. Mis tõeste tarwiline ja tulus näitas, seda taheti, ja mis tõeste taheti, seda tehti ka, nõuda kui see meeste wiis ja kohus on.

Ja kudawiisi tallitasiwad ja toimetasiwad meie esiwanemad oma tööd isamaa teenistuses? Oli siin ehk sääl kihelkonnas mõni mõnus nõu wõetud, saadeti ruttu saadikuid ja sõnumid tõise kihelkonda ja niisama ruttu oliwad tõise kihelkonna mehed platsis, wendi sõna ja teuga awitama. Sünnib midagi Sakalas, siis teawad paari päewaga seda ka Saarlased ja astuwad laewadesse; tuleb teadus Tartumaale, ka Tartumaal elawad Eestlased, kes mõõka mõistawad mängitada ja ausaste abi anda. Käiwad käsud üle kõige Eestimaa ja hüüab hele sõasarw ühendatud ettewõtmisele, siis ei puudu mehe poegi, waid osatakse osa wõtta, tuntakse mis tulus, mõistetakse mis mõnus ja tehakse mis tarwis. Ette ära tähendatud päewal on kõik koos, ehk igaüks osa otse sääl, kuhu meestel minna oli. Kui üks mees tõusewad kõik üles kui tarwis; kõik seisawad ühe eest, üks kõikide eest.

Nii teewad mehed ja mehed oliwad meie esiwanemad.

„Tuttu-luttu, tuttu-luttu,”
Hüüab Eesti sõasarwe.
„Ruttu, ruttu, ruttu, ruttu”
Kutsub kokku sõamehi,
Maameeste malewat.


Kutsu kohe uuletakse,
Märguannet mõistetakse.
Rahwas rühib sõalisi
Surma teele saatemaie,
Waenu teele walmistama.
Weli wihtleb soojas saunas,
Ema waalib walget särki,
Isa ehiteleb hoosta,
Onu seab sadulada,
Küla küürib kannuksida,
Tõine ihub mõõga tera
Tahukiwil terawaksa,
Otsitakse odad wälja,
Teritakse taperid,
Kinnitakse kilpisid.

Õde wenda õpetama:
„Ehitelen ella wenda,
„Ehitelen, õpetelen.
„Minu ella welekene!
„Kui sa sõidad surma teele,
„Lähed waenu wälja pääle,
„Ära sa ajagu eele,
„Ära sa jäägu järele;
„Esimesed elbitakse,
„Tagumised tapetakse:
„Keerita kesket sõdada
„Ligi lipu kandijada,
„Keskmised koju tulewad.”

Naine nurgast nuttemaie,
Kaasakene kamberista:
„Kes mind armul audumaie,
„Kaisus tuleb kullatama!
„Lepast ei saa lepitajat,
„Wahtrast waluwõttijada,
„Kasest kullal kaisutajat.”

„Tuttu-luttu, tuttu-luttu,
Hüüab Eesti sõasarwe.

„Ruttu, ruttu, ruttu, ruttu”
Kutsub kokku sõamehi,
Maameeste malewat.

Juba joones meie mehed,
Walmid waenu wennaksed,
Lendawad mööda lagedaida
Sõasarwe kutsu kannul
Surma teeda sõitemaie,
Mana teeda marssimaie.
Ruttu rühiwad Ridalased,
Lausumata Läänelased,
Tõrkumata Tartulased,
Sundimata Sakalased,
Wiibimata Wirulased,
Jätamata Järwalased,
Suikumata Saarelased,
Lisa tuleb Lindanisast,
Osa Oandimaalta,
Parwed Pihkwa piirelta.
Üks meel mehi ühendab.

Nii tunnistawad meie wanad laulu sõnad, mis siin osast Kalewipojast, osast muist rahwa mälestusist waba wiisi kokku seadsime, wanast Eesti ühestmeelest. Tunnistus sünnib täieste sellega kokku, mis wanad ajaraamatud kuulutawad. Lugija on Läti Hindriku ajaraamatust ülemal ise oma kõrwadega kauni jau jutustusi kuulnud. Tuletagu tema nüüd kuuldud sõasündimused meele ja seadku neid rahwa enese wana mälestustega kokku. Tema oma tehtud otsus siis ei saa ka tõisiti olema, kui meie lühikene lõpu sõna: Meid, wana Eestlaste poegade poegi, niisugune üksmeel ei ühenda.

Kell meel, see mõtelgu järele. Järelemõtlemine on otse siin sündis ja soowitaw.

Küll ei ole meil sõateed sõtkuda, kallis rahu kosutab mitu aega meie maad. Aga kas rahu tööd ja toimetused ühtmeelt ei tarwita? Kas kokkusündimine ja ühteühenemine rahu lastele ei kõlba? Igamees leiab kostuse ise.

Eestimaal on praegu tähtsad ajad. Wana orjapõlw, oma ohakate ja okastega, oma tooruse ja tuimusega, oma raskuse ja ränkusega, on kadumas, uus waba põlw astub asemele, uus elu ja ilu on ju ärkamas. Aga igas paigas ja igal ajal toob uus elu ka uusi töid ja toimetusi ja need tahawad kõik tegijaid. Tegijaid ja töömehi meil ehk ongi oma jagu. Waldadel on omad wanemad ja walitsused, küladel omad koolmeistrid, kihelkondade kohta mitu iseammetnikku. Aga kas nemad ka kõik tõsist Eestirahwa tulu tunnewad? Ehk kui nad tunnewadki, kas nad ka kõik nii kui tarwis oma tundmist täidawad ja tema järele teewad? Ehk kui nad teewadki, kas walitseb ja juhatab kõiki wana kallis üksmeel? Paraku, ei mitte. Peame tõt tunnistama ja ütlema: Üks ürgab ühele poole, tõine tõmbab tõisele poole, kolmas weab suisa soho. See on meie ajal mitme asja ja ammeti kohta Eestimaal täieste tõsi. Aga kas sedawiisi isamaa asjad edasi astuwad ja wanad puudused paranewad? Ei mitte!

Iga kogukond, iga kihelkond, iga rahwas on üks enam ehk wähem liikmendatud olemine, üks iseäraline seltsi astumine, üks iseäraline elaw ühendus, meie ihule kõigiti sarnane, kelle elu üksi siis kaswada ja kosuda, kauniks ja kõwaks wõib minna, kui kõik liikmed korra pärast tööd teewad, kokku sünniwad, ükstõisele abiks on, jalad käsi ja käed jalgu, silmad kõrwu ja kõrwad silmi awitawad. Ka rahwa ja tema iseäraliste ühenduste elu wõib üksi sedasama wiisi õitseda. Inimesed ja ammetnikud peawad kokku sündima, kokku hoidma, meelt ja mõistust, jõudu ja julgust ühendama. Ühel meelel ja ühendatud jõuuga wõiwad ka wäetimad wägewaks saada ja suuri asju sünnitada.

Sünnib kõik nii, kui praegu tähendasime, siis on iga ihu, iga inimeseliku ühenduse üleüldine elu terwe ja tugew, ja jälle tõisipidi, on üleüldine elu terwe ja tugew, siis on ka üksikuil liikmil terwist ja tugewust, kosumist ja kaswamist.

Arwab keegi, et tema iseenesest üksi ja iseenesele üksi elab, muid temale ega teda muile tarwis pole, siis eksib tema wäga. Kõik meie elu on üks wastastikune olemine ja liikumine. Mis muud teewad ja tallitawad, puutub meile, ja mis meie teeme ja tallitame, puutub muile. Küll ei paista see wastastikune üksteisesse puutumine igakord kohe silma, aga olemas ta on, ka kõige wähemal tööl ja tallitusel.

Sellepärast ei ole mitte ükskõik, kudas meie elame ja oleme. Weab üks ühele, tõine tõisele poole, siis lõhume ja lautame enam, kui kogume ja kaswatame. Tõmbab üks, tõine jälle ei tõuka, siis ei mõju minek. Walwab üks alati, tõine jälle magab magusaste, siis lähewad rammetumaks mõlemad. On igaüks ise tark, tõise nõuu ta ei tarwita, siis on kõik õpetamine asjata ja oskamisele tuleb pea ots. Otsib igamees üksi oma kaswu, siis kahaneb wiimati kõik wara. On sedawiisi wara ja ramm ja oskamine ilusaste otsa saanud, siis — oleme ka ise otsas.

Kui palju sest koledast pildist meie kohta sünnib, mõistku tähelepanija lugija ise ära. Mina ei taha ega tohi wendade kohtumõistja olla. Aga wana Eestlaste elu ja olu uurides ja siis jälle meie põlwe pääle waadates, sündisiwad sündimata pildid, kellel suur waks wahet. Mõõtku nüüd igamees ise wahe suurust ja wõtku oma jagu õpetust. Wana aja sündimust jutustatakse ju seks, et meie neist midagi õpime ja õppida wõime meie seekord tõe poolest palju.

Mis meie suure Eesti sõa pildi pääle tagasi waadates senni tähele panime, oli wana Eestlastele kõigiti kiituseks, nimelt nende isamaa armastus, wahwus, wäsimata usinus ja üksmeel, ja wanad ajaraamatud ei salga neid häid tunnistusi ka sugugi.

Aga wanad ajaraamatud annawad meie esiwanemaist ka tunnistusi, mis meile mitte armsad kuulda ei ole ja meie ei wõi ka neist kuulmata ja kostmata mööda minna. On nemad õiged, siis peame neid ära kuulma, olgu nemad kui kibedad tahes. Õigus nõuab seda ja tõe armastaja ei tohi salgamise sõber olla. On tunnistused wiltu ja wõõriti tehtud, siis peame neid parandama, et tõe ja õigusega kokku sünniwad ja meie esiwanematele weel haua põrmu ülekohut ei teha.

Wanad Eestlased on kiiduwäärt tegude kõrwal tõe poolest ka tõisi tegusid teinud, mis mitte kiiduwäärt ei ole. Nad on nimelt riisunud, põletanud ja waenlastele mitmel wiisi piinalist surma walmistanud. Lugija on ülemal ka sest seltsist sõnumist tükka kuulnud. Aga meie oleme ka omalt poolt juba juure lisanud, mis meil niisuguste hirmsa tegude seletamiseks ja õigeks kohtumõistmiseks ütelda oli. Palume lugijat, seda meele tuletada ja meile luba anda, neid asju nüüd ära arutatud asjadeks pidada.

Aga kaks asja peame siin weel ette tooma ja ära seletama, mis tuttaw Läti Hindrik meie esiwanematele iseäranis süüks panneb. Need süüd on: wana Eestlaste ustawuse rikkumine ja ristiusust langemine. Mitukord nimetab Hindrik Eestlasi sõnamurdjateks, räägib nende Kaini kurjusest, paneb neile usust langemist suureks süüks ja arwab rüütlite sõdimist nende wasta Issanda taplemisiks ja ärateenitud kättemaksmiseks weesakramendi rikkumise patu eest.

Tõsi on, Eestlased on selle suure sõa ajal mitukord ennast ristida lasknud ja Sakslaste sõna kuulda tõutanud, aga nemad on ka niisama mitukord ristimise jälle maha uhtnud ja oma sõna pidamata jätnud. Aga meie peame selle süü üle tõisiti kohut mõistma, kui Läti Hindrik on teinud ja temaga ühtlasi ehk mõni mees meiegi ajal weel teeb. Läti Hindriku silmad ei seletanud tema-aegse paksu udu pärast, mis waimu silma terawa nägemise tumedaks tegi, ja meie-aegne mõõdupuu ei sünni sugugi, kui siin süüdi mõõta tahame.

Et Eestlastel ju pagana ajal sõna pidamine tuttaw ja kallis asi oli, tunnistab meie wanasõna:

Sarwist härga seutakse,
Sõnast meesta sõlmitakse;

ja et see kena wanasõna tõeste wana sõna on, wõime sest ära näha, et meie suguwennad Soomlased just niisama ütlewad: „Sanasta miestä, sarwesta härkää.”
Et meil ja Soomlastel seesama wanasõna ja et ta meil ja neil kõigiti kokku käib, tähenduse, sõnade ja riimi poolest, see on täieline tunnistus, et sõna siis ju sündis, kui Eestlased ja Soomlased weel üks rahwas oliwad, see on: enne seda aega ju, kui meie esiwanemad Läänemere kaldaile tuliwad, mis mitu sada aastat enne Sakslaste meile tulemist juba sündinud oli.

Kui Eestlased siiski sagedaste oma tõutust Sakslaste wasta ei täitnud ja sõna ei pidanud, kui nad mitte üksina ristiusust jälle pagana usku tagasi ei langenud, waid ka mitukord tehtud rahu rikkusiwad ja sõdima hakkasiwad, siis ei tohi meie ära unustada, et Sakslased sõawäega seia oliwad tulnud ja wägisi maad ja wabadust Eestlaste käest ära wõtsiwad. Priiuse kautamisega oli orjapõlwe hakatus ühendatud. Orjuste ja maksude eest, mis Sakslased Eestlastele pääle paniwad, ei saanud neile ei mingisugust tasumist osaks. Wõõrad külalised ei toonud neile nende arwust ka kõige wähemat tulu mitte. Eestlaste silmist ei wõinud Sakslased muud olla, kui wägiwaldsed sõasünnitajad ja ahned maa ja maksude tahtjad. Sest pidi meie esiwanematel, kes, nõnda kui iga elawa waimuga, kindla meelega ja wahwa südamega rahwas, oma omandust, wabadust ja isamaad kalliks waranduseks pidasiwad, tuline waen ja wiha südamesse siginema. Et nad siis ka häämeelega ilmaski rahu Sakslastega ei teinud, waid häda sundusel, on kerge ära mõista. Ja mis nad häda sundusel oliwad pidanud tõutama, ilma et ükski Eestlane oleks wõinud ütelda, mis õigus Sakslaste tulemisel ja nõudmistel oli ehk mis kaswu nende jäämisest Eestimaale ja rahwale pidi kaswama, seda arwasiwad nemad ka enesel õiguse olewat täitmata jätta. Sõna murdmine näitas neil sell ajal wabaduse ja isamaa kaitsmine olewat.

Sõna andmine sündigu igakord sundimata, lubamine ja tõutamine tulgu inimese omast wabast tahtmisest, siis on tema tõsine töö, seub ja sõlmib inimest igamehe silmis ja meie wõime täie õigusega täit wastamist nõuda selle käest, kes oma sõna ja tõutust täitmata jättis. Kes omast wabast meelest, ilma wägiwallata, tõutust tegi ja siiski teda kergel meelel täitmata jätab, on iga õige inimese arwust auuta inimene ja põlgamine on tema palk.

Aga lugu on teisiti, kui lubamine wägiwaldselt nagu wälja pigistatakse. Niisugust lubamist meie priitahtliku lubamisega ühte kokku seada ei wõi, ei tohi meie ka tema täitmata jätmise üle ühesugust kohut mõista. Sunduse ja wägiwalla all seisja inimene ei ole enam wastamise ja arwuandmise poolest täis inimene, ta on osast orja sarnane, osast tõbise sugune, kes ka uimase pääga ja segase meelega mõnikord sõnu ütleb ja tegusid teeb, mis muidu teutawad ehk trahwitawad oleksiwad, aga temale keegi pahaks ei pane.

Wanal ajal oli kohtudes see kombe, et süüaluste ja kaasteadjate käest ka wägiwaldselt tunnistusi nõueti, kui nemad priitahtlikult seda, mis taheti, ei ütelnud. Süüdlast ja keda kaasteadjateks arwati, piinati ja waewati walusal wiisil, kunni nemad wiimati tunnistasiwad. Et inimene nõrk on ja nõrkusele tolli maksab, siis sündis see enamiste ikka nõuda, et piinatud ja waewatud hinged waluga neid tunnistusi andsiwad, mis kohus tahtis. Ja see on täieste teataw asi, et niisugusel kohtukombel tuhande kaupa ka süüta inimest surma sai. Kes mõistlik mees tahaks nende surma ärateenitud trahwiks arwata? Et sedawiisi piinaga päritud otsused ja waluga tehtud tunnistused õiguse ja tõega kokku ei sünni, on meie ajal haritud rahwa seas igas paigas niisugune hirmus kombe maha jäänud ja meie ei mõista nüüd kedagi hukka, kes wägiwaldsel wiisil tunnistusi ja tõutust pidi tegema, mis tõe põhjata oliwad ja täitmata jäiwad.

Meie esiwanemate sõna andmine ja tõukamine suurel Eesti sõal oli kõigiti selle sarnane, mis praegu seletasime, ja selle järele peame meie ka nende tõutuste täitmata jätmise üle kohut mõistma.

Meie omalt poolt peame sõna pidamist kalliks Jumala andeks, iga õige inimese kohuseks, iluks ja ehteks, iga korralise elu kindluseks ja toeks, ja ütleme oma esiwanematega ja Soome wendadega: „Sõnast meest, sarwest härga,” — aga kiwa wana Eestlaste pääle wisata nende tõisiti tegemise pärast esimesel Sakslaste seietulemise ajal, seda ei wõi meie ilmaski, sest meie teame, kust niisugune tegemine tuli. Rääkimata jäägu weel see, et meie esiwanemad sell ajal usu poolest pimedad paganad oliwad ja kus ewangeliumi usu walguse terad weel südame põllu pinda ei ole tunginud, sääl ei wõi ka ustawusel weel nii täielisi juuri olla, kui meie Õnnistegija neid oma järelkäiatelt nõuab.

Kui selleaegne katoliku kirik ja temaga tema preester Läti Hindrik meie esiwanematelt tingimata jäädawat ustawust ja sõnapidamist sell ajal nõuab, siis tuletame mõlematele meele, et seesama püha katoliku kirik, kes siin paganailt rikkumata ustawust loodab, ise enam kui ükskord ustawust on rikkunud ja õpetanud, et sõna murdmine mõnikord sugugi patt ei ole.

Kui katoliku kiriku õpetajad ja piiskopid keisrile Sigismundile, kes keelamata õndsa Hussi Kostnitsi linnas ära laskis põletada, ja keisrile Kaarlile, kes meie usuisa Lutheruse Wormsi linna omast õpetamisest wastust andma kutsus, seda tõe ütlesiwad olewat, et katoliku kiriku wastalistele sõna pidada tarwis ei ole, siis on see palju kurjem kuulda ja langeb palju kangema kohtumõistmise alla, kui see, et meie paganausulised esiwanemad ükstõisele ütlesiwad, oma waenlastele ja kahjutegijatele wõime meie sõna ka pidamata jätta ja teha, mis meie maa kaitsmiseks ja wabaduse hoidmiseks tarwiline näitab olewat.

Kes järele mõtleb, leiab meie praeguse arutuse tõe olewat ja suuremat seletust sellepärast meie poolt waja ei ole.

Aga — ütleb mõni — Sakslased tõiwad ommeti ristiusu seie, aga Eestlased põlgasiwad selle kalli asja ära ja langesiwad ristimisest jälle tagasi. Eks see suure südame kurjuse täht pole?

Sell ajal Eestlaste poolt mitte sugugi! Et Eestlased ristimise niipea kui wõimalik maha pesiwad, oli ristijate oma süü. Selle aja missioneerimine oli koguni wõõriti ja meie ei wõi sugugi imeks panna, et paganad ristiusust arwu ei saanud ega ristimise hinda ei tunnud.

Esiteks ei kuulutatud ewangeliumi enam nii puhtaste, kui ta piiblis seisab. Selge usu küünal ei põlenud katoliku kirikus isegi, ei wõinud ta siis ka muile säält paista. Walgustawa ja puhastawa ewangeliumi asemele oliwad wälimesed seadused ja pruugid pääasjaks astunud ja selle kõrwal kuulutati hulk paawstite ebaõpetusi. Ebaõpetused ei jõudnud mõistust selgeks ega südant soojaks teha ja päälegi kanneti õpetamise eest wäga wähe hoolt. Uue ristiusu kombete ja wana pagana usu pruukide wahel ei teinud paganad suuremat wahet. Mõnelgi oli ükskõik, kas ta Püha Maarja pilti auustas ehk oma wana ebajumala kuju kummardas. Mõned ütlesiwad ka: Wana harjunud pruuk on weel mõnusam. Meie esiwanemad elasiwad nõnda, elame meie ka niisamati. Ja wana usk, kui ta hästi ära on juurdunud, on wisa ära kaduma. Seda wõime weel tänapäew omal maal tähele panna, kus weel nüüdki mitmes paigas wana ebausku ja tema pruukisid küllalt leitakse.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Pildid isamaa sündinud asjust - 06
  • Büleklär
  • Pildid isamaa sündinud asjust - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4274
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1887
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pildid isamaa sündinud asjust - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 2951
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1362
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pildid isamaa sündinud asjust - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4180
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1507
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pildid isamaa sündinud asjust - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 3676
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1223
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pildid isamaa sündinud asjust - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4328
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1943
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pildid isamaa sündinud asjust - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4255
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1792
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pildid isamaa sündinud asjust - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4287
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1796
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pildid isamaa sündinud asjust - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4406
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1605
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pildid isamaa sündinud asjust - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4258
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1723
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pildid isamaa sündinud asjust - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4369
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1773
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Pildid isamaa sündinud asjust - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 148
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 127
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.