Peipsi järv.

Süzlärneñ gomumi sanı 1166
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 680
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Peipsi järv.

Kohalised Eesti muinasjutud
Matthias Johann Eisen

italki

Muiste valitses korra meie maal vägev ja kuulus kuningas Karkus. Sel ajal elasivad paksude metsade sees hirmsad karud ja metshärjad; põdrad ja metshobused lippasivad kerge jalaga sääl nii, et puud ragisesivad. Ei olnud siia veel võõralt maalt ei kaupmehi oma laevadega ega sõjamehi terava mõõgaga tulnud ristitähte ülesasutama, vaid täielises vabaduses elas alles rahvas. Vaenlased kartsivad kuningat väga; ta oma rahvas armastas teda nõnda kui oleks ta nende tõsine isa olnud. Tema oli rikas ja kuulus, aga siiski puudus temal üks asi, mis ta suuremaks õnneks arvas olevat, see oli: tema naesel ei olnud sigidust. Ta tõotas palju ohvrid anda kui ta südame soov täide läheks.
Ja vaata: seitsme aasta pärast kuuldi tema palvet, ja tema armas abikaasa sai nurgavoodi kaksikutega. Üks oli poeg, nii nobe ja terane kui taat ise; teine, tütar, valgeruge pääga, ja silmad kui sinikad jaanililled, naeratas kätkist eidele vasta. Kuningas ohverdas rõõmuga rohked annid, nõnda kui ta tõotanud.
Lapsuke kosus seni nähtavalt ja tegi vanematele rõõmu kui juba keeleke suus liikus ja isa, ema võis ütelda: aga siis käis paha silm ta üle ja pani teda kidunema. Mõne aja pärast oli noor võsu surmale närtsinud ja maeti maha. Õde rannapuura jäi elusse ja õitses kui lilleke ihu ja hinge poolest kuniglikkude vanemate rõõmuks, kelle ainus laps tema nüüd oli. Kui kuningatütar seitsme aastaseks sai, sattus ta ühe vana kurja nõia küüsi. Selle nõia nimi oli Peipa. See viis Rannapuura ära oma hirmsasse pesasse, mis Ingerimaal kõrge mäe all kalju sees oli. Kümmekonna aastaid elas õnnetu lapsuke sääl jäledas ja hirmsas paigas! Kui palju Rannapuura vaeva pidi nägema ja kui karrn vana nõid Peipa tema vasta ka oli, kosus Rannapuura siiski ikka enam ja enam, seni kui neitsiealiseks sai. Ei nähtud maa pääl kusagil nii ilusat neitsit kui Rannapuura. Otsegu koit vara hommiku madalas taeva piires punetab ja selget ilma kuulutab, nõnda paistis Rannapuura lahke nägu ja tema silmist võis näha, et tal süda nagu inglil oli.
Karkus teadis küll, kus tema tütar vangis seisis; seda oli temale keegi kuulutanud; aga ehk tema küll vägev oli, ei võinud ta jõud ometi Peipa kavaluse ja väe vasta midagi. Sellepärast ei võinud tema ka mitte loota, et ta tütreke hädaorust pääseks. Viimaks halastas üks tark Rannapuura ja tema vanemate pääle, sest kuningas oli teda ärdasti palunud ja talle suured annid annud. Aga temagi et julgenud suisa vägeva Peipa kallale minna. Ta läkitas salaja ühe tuikesega Rannapuurale hõbekammi, harja, suure õuna ja lumivalge voodilina ja laskis temale öelda: hoia need neli asja, ja põgene nii pea kui sa iial võid omast vangikojast. Kui Peipa sind taga ajaks, siis viska esmalt kamm selja taha maha ja pärast kui see ei aita, hari. Ei hooli ta sest, vaid tungib siiski sinu kannule, viska õun, ja viimaks voodilina oma selja taha. Pane hoolega tähele, et sa visates ei eksi. Rannapuura tõotas tuikesele, kes temale seda sõnumid tõi, kõik meeles pidada, mis teda kästud, tänas ja saatis tuikese tagasi. Kui Peipa esimesel teisipäeval pärast, kuu loomist südaöösel katkisi vana kulunud ahjuluua selga istus, nõnda kuida nõiad Ingeri- ja Eestimaal iga aasta kolmandal, kuuendal, üheksandal ja kaheteistkümnemal kuu loomise ajal seda tegivad, ja nõnda kodust ära sõitis, puges Rannapuura enne koitu oma vangikojast välja ja võttis need neli asja, mis temale oli läkitatud, kõrvalisest nurgast kaasa. Ta jooksis nii ruttu kui suutis, otsekohe edasi isa lossi poole. Lõuneks oli hulk maad käidud. Nüüd vaatas Rannapuura tagasi ja nägi ehmatades, et tema vana hirmus nõid Peipa teda taga ajas. Raudvemmal paremas käes, kellega põgenejat ähvardas, istus tema määratuma kuke seljas ja jõudis parajalt põgeneja kannule.
Rannapuura viskas hõbekammi selja taha. Silmapilgul venis kamm voolajaks jõeks, mis mitu penikoormat pikk, väga lai ja sügav oli. Peipa põrmitses tulises vihas oma vangi üle, kes teine pool jõge kerge jalaga edasi ruttas teda kaugele maha jättes. Tüki aja pärast aga leidis paharet jões ühe koha, kust jalgsi läbi sai, ja ruttas uuesti põgeneja järele. Nüüd viskas Rannapuura harja selja taha vasta maad ja vaata: iga harjas sirgus üles suureks puuks, nõnda et paks laan neid mõlemaid ühest ära lahutas. Läbi metsa ei saanud nõidgi ratsutada oma põrgulise turja pääl sõites, vaid pidi terve päeva sõitma, enne kui ümber laane pääsis.
Kaks ööd ja ühe päeva oli õnnetu põgeneja ilma eineta ja ilma uneta edasi jõudnud; nüüd oli jalg väsinud ja võim lõpekorral. Mis imet, et teisel päeval pärast lõunat kuri vaenlane jälle kallale kippus. Rannapuura viskas nüüd õuna selja taha. Õun kerkis üles määratu kõrgeks raudkivi mäeks. Kitsas, kõrge teerada, otsekui oleks madu loogates teda rajanud, juhatas küll üle mäe, aga enne kui Peipa säält suure vaevaga üle sai, kippus jälle lõuna kätte. Vaene neitsi ei olnud laugele jõudnud; väsimus oli teda tükiks ajaks magama uinutanud. Üles ärgates tundis tema ennast küll tugevama, aga häda oli ka jälle määratumaks kasvanud. Nõid oli nüüd kolmanda päeva õhtul nõnda lähedale jõudnud, et Rannapuura isamaja eemalt nähes enam kuhugi ei võinud põgeneda. Õigel ajal tuli veel meelde, et neljas asi maha viskamata jäänud.
Suures hädas viskas Rannapuura lina maha. See hakkas kohisema ja paisus laiali suureks järveks, mille lained valges vahus Peipa ümber kurjasti möllasivad. Kange torm peksis vett ja vahtu nõiale vastu silmi; ei aidanud enam ta põhjatu tigedus ega põrguline kukk, tema ratshobune, kellel ka viimne häda käes oli. Küll ta sirutas tiivu ja kaela, nokk laiali lahti; küll ta nurjatu rabeles, et vee seest välja saaks, aga kuhu ta pääsis: ära ta õelus kõnges sellegipärast. Peipa vandus kurja suure kisaga kõiki paharettisid appi hüüdes. Siiski ei võinud need parata: huludes vajus ta põhja.
Sääl ta mässab praegugi veel ära rääkimata valu sees. Augid ja hirmsad sügavuse elajad närivad ja piinavad teda lõpmata. Tema peksab kätega ja jalgadega, ja sirutab ja venitab sooni välja suures vaevas; sest tuleb et see järv, mis nüüd tema nime järele Peipsijärveks hüütakse, alati lainetab ja tormab.
Kuninga Karkuse nime kannab praegu veel Karksi kirik. Rannapuurat, kes hää tervisega oma isa juure tagasi jõudis ja lühikese aja pärast enesele vürstliku peigmehe leidis, tuletab meile Ranna-Pungerja mõis ja vald meelde, mis Peipsi järve põhja pool kaldal Eesti ja Liivi raja pääl seisab. See jõgi, mis hõbekammist voolama hakkas, on Pliha jõgi oma halja veega. Kes seda jõge tunneb, võib küll ära mõista, et tema kammi sarnane on. Parema ja pahema poole otse kohe tee päält ära põigates, nagu oleks tema üks kammi pii alla, teine üles rajatud ja Naroova jõkke oma märga valades, kukutab tema sellega seltsis ennast meresse. Harjasarnane mets seisis mitu sada aastat, kuni kahe saja aasta eest Rootslased Poolakatega Liivimaal sõdisivad. Poolakad olivad sääl metsa sees varjul, aga Rootslased pistsivad metsa põlema ja põletasivad ta suutumaks ära. See mägi aga, mis Rannapuura õunast üles kasvas, seisab tänapäevani, kuid raudkalju ei ole ta enam, vaid paas.
Vanasti läks vanajuudas järve pääle sõitma. Ise ta ujuda ei mõistnud. Vaadanud, vaadanud tüki aega, näinud musta kuke. Vanajuudas võtnud kuke kinni, istunud selga, hakanud sõitma. Kui kesk järve saanud upunud vanajuudas kõige kukega ära. Vanaljuudal olnud nimi "Peipus". Sest saanud Peipsi järv oma nime.
Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.