Mahtra sõda - 25

Süzlärneñ gomumi sanı 4240
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1937
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Rahwas märkas wäga hästi ohwitseride imestamisewäärt kannatuse ja järelandmise põhjust: nende wäesalgake oli liig wäeti rahwa määratuma hulga kohta. Et abiwäge tulekul oleks, seda teadsiwad wõi aimasiwad ainult wähesed. Sel lool polnud imeks panna, et wiinastanud meeste seas julgete pealetikkujate arw ühtepuhku kaswas. Mehed unustasiwad alkoholi mõjul ja üleüldises sõjatuhinas ikka enam ja enam oma siinolemise päris otstarbe ära: nad oliwad Mahtra mehi ülekohtuse karistuse eest tulnud kaitsma; seda ei tahetud aga weel sugugi ette wõtta, ja nii oli nende tikkumine rahulikult seiswa wäesalga kallale ettewaatmata ja asjata.

Kuid rahwa seas ei puudunud ka, hoolimata sellest, et enamiste kõik kõrtsides julgust wõtnud, kaine ja arupidawa mõistusega mehi, kes tülinorijaid ja pealetikkujaid püüdsiwad waigistada ja keelata. Sagedaste nähti ühte ja teist neist hulljulgetest soldatite juurest kraedpidi tagasi tõmmatawat, wõi neile pandi rahwa seast wäljapugemiseks tee kinni ja rõhuti neid kardetawatest kohtadest eemale.

„Jätke soldatid rahule, nemad põle meile weel paha teind!“ käisiwad hoiatawad hüüded ässituste ja julgustuste sekka. „Pange wasta, kui nad meisse puuduwad, aga ärge jookske neid enne puutuma! Neil on laetud püssid käes, ja kui nad lasewad, siis meist mõni ikke ninali kukub. Lollus on, meelega surma minna otsima!“

Kahel niisugusel mõistlikul hoiatajal oli iseäranis raske wõitlus ühe joobnud pealetikkujaga. Need kaks oliwad Wõllamäe Päärn X. wallast ja teomees Ants Welt Purilast, kes oma wõitlusehimulisele tuttawale Jüri Torkile[1] aru pähe püüdsiwad panna. Jürit piinas kirglik himu, järel katsuda, kas soldatite püssid tühjad wõi laetud on. Seda himu, mis warsti kindlaks nõuuks küpses, awaldas ta Antsule, kes temaga ühes sõtta tõtanud, ning Päärnale, kes nendega mõisa-õues kokku saanud. Jüri oli umbes kahekümnewiie-aastane hiiglakaswuga mees, kes oma tugewuse peale mitte wähe uhke ei olnud; julgust oli ta juba ülearu palju wõtnud, mida ta pehme keel, punased jõllis silmad ja waaruw käik tunnistasiwad.

„Mis niisukesed kapsa-ussid mehele jäksawad teha!“ hüüdis ta hoobeldes ja oma päratu suurt rusikat tõstes. „Küsin ühe käest püssi, lasen wasta taewast lahti ja annan talle jälle tagasi. Siis soame ometi näha, kas neid peame kartma wõi mitte.“

„Ää ole rumal, Jüri!“ ütles Ants Welt. „Soldat annab nüüd oma püssi sinu kätte!“

„Noh, kui heaga ei anna, siis wõtan wägise!“ tännitas Jüri.

„Paigale jää, Jüri!“ manitses Ants tungiwalt. „Sul on noor naine kodu; kas ta sind küll ei palund, et ära mine, ehk kui lähed, siis hoia oma terwist!“

„Ääh, eks naiste wingumist teata! Sinu naine hulgus jo koa, ja tulid ikke!“

„Aga mina ei kipu mitte soldati käest püssi wõtma. Jüri, ole mõistlik!“

„Mina arwan koa, et sellest head ei tuleks,“ ütles Wõllamäe Päärn. „Hakkad wägise püssi käest kiskuma, pistab sulle tikuga keresse, wõi mõni teine laseb sulle kuuli pähe!“

„Mis kuradi sõda see’s on, kui rabeleda ei soa!“ karjus Jüri Tork joobnud inimese wõitluse-himuga. „Ega’s ma seie tuld soldatite ninasi wahtima. Ma tahan kellegile pinna peale anda, olgu kes tahes!“

„Ära lorise, Jüri, eks sa tea, mispärast me seie tulime,“ wastas Päärn tõsiselt. „Kui Mahtra mehi peksma hakatakse, siis lähme teiwastega wahele — see oli jo meie nõu. Neid põle aga weel peksma hakatud.“

Wõllamäe Päärn, ise kaswu ja tugewuse poolest kah hea hiiglane, polnud küllalt purjus, et oma wõitlusehimu, mis elaw küllalt oli, otstarbeta ja ülekohtusel kombel teoks teha. Tema ootas oma teibaga ainult põnewusega, mil Mahtra mehi peksupingile hakatakse wiima, et siis õiguse nimel wahele karata.

„Mis kurat nad siis ootawad, et peksma ei hakka?“ kirus Purila hiiglane „Kepid-witsad walmis, aga ootawad ikke weel. Kas minu aeg siis moast on wõetud!“

„Seda parem, et peksma ei hakka,“ tähendas Antsu Ants. „Nad kardawad meid, ja wiimaks jätawadki peksmata. Ega me ilma muhkudeta jääks, kui waheleminemine tuleks.“

Aga kõik hoiatused ja manitsused jäiwad õnnetuma Jüri kohta mõjuta. Kaks korda suutis teda Ants Welt, paar korda ka Päärn sõnadega tagasi hoida, ja kui ta sellest hoolimata minekut tegi, hoidsiwad nad teda kätt- ja hõlma pidi kinni. Aga kui kõik midagi ei aidanud ja mees wihaseks sai, laskis Ants ta lahti, hüüdes:

„Tõmma siis takka, tee on hea!“

Jüri tikkus rüsinal rahwa-ridadest läbi, otsekohe soldatite juurde. Ants ja Päärn läksiwad talle pikkamisi järele. Nad nägiwad kuda nende tuttaw ühe soldatiga juttu tegi, siis käe mehe püssi järele wälja sirutas ja sellest kinni kahmas. Soldat tõukas ta aga tagasi ja kiskus püssi ta käest ära. Weel teisega katsus Jüri õnne. Ka see ei andnud sõjariista talle kätte ega lasknud seda eneselt ka wägise ära kiskuda.

Nüüd sündis midagi, mida nähes rahwahulk hingetõmbamise unustas, mis näod kahwatama ja südamed tuksumast seisma pani.

Jüri Tork sammus ilma malgata otsekohe kapten Bogutski ette, asus mõlema käega ohwitseri pagunitest kinni ja kiskus need krauhti maha. Siis langes ta määratu rusikas raske hoobiga wäeülemale pähe…

See kõik oli lühikese silmapilgu töö; enne kui keegi omale sündmuse üle õieti aru märkas anda, oli kõik möödas.

Aga niisama ootamata tuli pahateo hirmus tagajärg. Mitu püssi tõusiwad, paugud käisiwad ja Jüri Torgi hiiglakeha langes silmili liiwa sisse maha — kaks surmawat kuuli rinnas.

Sõda oli esimese ohwri nõudnud.

Ta oli peale hakanud.

Silmapilkne sügaw waikus järgnes sündmusele. Ehmatuse kohmetus köitis keeli ja meeli. Siis aga tuli tardunud rahwahulgale elu tagasi. Metsikult plahwatus wihane wõitlusehimu põlema. Mürisew hurraa rohkem kui kahest tuhandest kõrist pani õhu wärisema, terwe mets teibaid kerkis ülesse ja mässaw laene oli soldatite pisukese salga üle kokku löömas…

Weel püüdsiwad wäeülemad ilma tõsisema werewalamiseta läbi saada. Major Laiming andis soldatitele käsu lasta, aga mitte rahwamurru sekka, waid õhku.

Kakskümmendwiis pauku raksatasiwad korraga. Suitsupilw warjas laskjaid ja heljus siis pikkamisi üle mässajate hulga eemale. Rahwas seisatas. Taheti näha, kuda laskmine mõjunud. Suurem hulk ei teadnud, et soldatid õhku lasknud. Wahiti langenute järele. Kui neid ei leitud, mürisesiwad uued hurraa-hüüded, jälle tõusiwad teibad ja rahwameri sattus julgemine wõimetuma wastase poole liikuma…

Juba hakkasiwad malga-hoobid soldatite sekka sadama, Peeter Olander laskis oma püssi nende peale lahti, Daniel Schmiedeberg Mahtrast tormas major Laimingi kallale ja tahtis mõeka tema käest ära kiskuda, Jüri Mursa Harmist kiskus kõigi noorema ohwitseri pagunid õladelt maha… Wäesalga juhatajad nägiwad ära: nüüd ei aidanud enam paljas hirmutamine, wägiwallale pidi wägiwallaga wastu astutama; werewalamist ei suutnud enam ükski wõim keelata, sõjawäe enesekaitse ja auu nõudsiwad seda…
italki

Soldatid saiwad uueste laskmise-käsu. Seekord sihtisiwad aga püssid otsekohe rahwamurru sekka.

„Tuld!“ mürises majori käsuhüüe, ja jälle kõmmusiwad kakskümmendwiis tuleriista korraga.

Kui suitsupilw seekord lahku lõi, nähti igal pool sooja, woolawat werd. Ja iga werelombi juurde oli inimene maha sirutatud, kes weel praegu jalal seisnud, teiwast tõstnud ja täiest kõrist hurrad hüüdnud. Ühed oliwad otseti maha kukkunud, malka kramplikult käes hoides, teised selili, kolmandad küllili; mõned põlwitasiwad, kätt rinna wõi külle wastu surudes, kuna neil punane weri sõrmede wahelt nõrgus, teised seisiwad weel püsti, aga tuikusiwad — tuikusiwad ja wajusiwad nõtkuwate põlwedega pikkamisi tolmu sisse. Ühte haawatut nähti naeratawat — segaselt, umbusklikult; ta tundis, et temaga midagi sündinud, ei uskunud aga, et tal kuul ihus on. Alles siis, kui ta oma riiete seest werd nägi tilkuwat, tõmmas ta nägu tõsiseks ja ta langes tummalt kummuli maha…

Esimese tardunud waikuse järele kajas rahwahulga seast iseäraline tume sumin. See oli haawatute oigamine ja surijate wiimane ägamine. Siis tuli nagu metsa kohin kuuldawale. See oli wihalaene, mis rahwast üle täis. Kõik see kostis aga ainult silmapilguks kõrwa. Lahingi-müra, mis kohe seepeale algas, mattis iga nõrgema heale oma alla…

See esimene tõsine tuleandmine ja woolaw weri mõjusiwad kahel wiisil rahwa kohta: ühed pöörasiwad metsikul rüsinal põgenema, teised tungisiwad wihase waprusega, teibaid keerutades, karjudes ja wandudes soldatite kallale. Lähemal silmapilgul algas kibe käsitsiwõitlus; nagu mässaw meri lõi wäikese wäehulga üle kokku ja mattis ta oma alla. Nähti ainult tõuswaid ja raksatawaid teibaid, wehklewaid ja torkawaid püssitikkusid, rübelewaid inimese-keresid, kukkujate otsa hunnikusse langewaid wõitlejaid. Ainust pauku ei käinud enam. Püssid oliwad soldatitel tühjad ja laadimiseks ei antud neile mahti. Meeleheitlise jõuuga, surm silma ees, püüdsiwad nad püssitikkude ja püssipäradega määratumale ülewõimule wastu panna, aga nad oliwad warsti nagu elawa müüri sisse kiilutud, nii et nad enam sedagi wõitlusewiisi mõjuwalt ei saanud tarwitada. Mitmed neist oliwad juba teibahoopide all langenud, mõnedel kisti püssid käest ära ning siin ja seal oli neid hirmsal rübelemisel maha kistud, nii et nad wõitlejate jalgade alla jäiwad…

Ka Wõllamäe Päärnale ja Uuetoa Jürile oli sõjapalawik külge hakanud, kui nad haawatud talupoegi were sees maas nägiwad. Need oliwad ju nende wennad ja seltsimehed, keda seal maha tapetud, ja seesama saatus wõis iga silmapilk neile enestele osaks soada. Wõitlusewiha, see pimestaja, mis ka ara soldati lahingisse ajab, ning loomulik enesekaitsesund käskisiwad ka mõlemat sõpra oma teiwaste ümbert tugewamalt kinni hakata ja wõitlejate esimestesse ridadesse tungida.

„Tule, Jüri! Tulge, mehed!“ müristas Päärn wälkuwal silmal, kui esimesed surmawad paugud langenud, ja paisunud weresooned ta otsaesisel näitasiwad, et wihane ärewus ta rinda täitis. „Hoidke kokku, mehed!“ lisas ta juurde. „Pange tee kinni, kui põgeneda tahawad! Meid tapetakse — tapame meie ka! Siin on igaüks oma elu eest wäljas! Kõik weri, mis jookseb, tulgu sakste hinge peale!“

Ta tormas eel, temale järgnes sedamaid Jüri mitme oma walla ja paljude wõeraste meestega, kes seni nõuuta seisnud. Wihaselt, määratuma jõuuga hakkas Päärna malk soldatite sekka sadama; keda hoop tabas, tuikus ja langes wõitlejate jalgu, kuna lähedal seisjad metsikul rünnal pahemale ja paremale poole lahku lõiwad.

Ainult pisut aega kestis wäesalga wastupanek. Siis tuli peata, korratu põgenemine. Soldatid murdsiwad meeleheitlise wõitlusega rahwawallist läbi ja pöörasiwad wärawa poole, mis Atlasse minewa tee peale wiis. Seda teed mööda oliwad juba need talupojad eel jooksmas, keda püssipaugud pakku ajanud.

Ohwitserid Laiming ja Bogutski ei püüdnud soldatite põgenemist takistada. Nad nägiwad ära, et siin muu nõu enam ei aita. Aga nad poleks seda ka takistada wõinudki, sest see sündis nii äkitselt ja niisuguse metsiku rüsinaga, et ükski nende käsusõnu poleks kuulnud ega tähele pannud. Pealegi oli neil iseenese elu kaitsmisega nii wäga tegemist, et neil wäesalga juhatamiseks enam mahti ei olnud. Nad wehklesiwad, samm-sammult taganedes, mõekadega. Major Laiming oli haawatud; rüsina seas oli ta selja tagast tugewa teibahoobi pähe saanud. Kuna tal weri mööda põske ja kaela mundri peale tilkus, püüdis ta, omale mõegaga teed raiudes, eemal sadulas seiswate hobuste juurde peaseda. Selsamal sihil wõitles ka kapten Bogutski, kes imelikul wiisil weel ilma weata oli, ehk ta küll ägeda teibarahe sees seisnud.

Kolmas, kõige noorem ohwitser, oli wõitluse eel majorilt käsu saanud, wõimalikult salaja rahwa seast wälja pugeda, hobuse selga hüpata ja oodatawale lisawäele teele wastu sõita, et selle tulekut taga kiirustada. Kuid nõu aeti nurja. Rahwa seast oli noor leitenant õnnelikult wälja peasenud ja mõisamaja ees seiswate hobuste juurde jõudnud. Aga kui ta parajaste hobuse selga hakkas hüppama, kisti ta jalgu-pidi jälle maha.

Mitu talupoega oli temale järele tulnud. Wist aimasiwad nad tema nõuu. Temale ei tehtud aga miskit muud paha. Mehed piirasiwad ta ainult ümber ja keelasiwad teda ära sõitmast.

Major Laiming ja kapten Bogutski lõiwad endid õnnelikult kuni hobuste seisupaigani läbi, hirmutasiwad siin seiswad wähesed talupojad mõekadega kõrwale, hüppasiwad sadulasse ja kihutasiwad mõisawärawast wälja, põgenewatele soldatitele järele. Ka leitenant peasis nüüd hobuse selga ja sõitis mõlemal ülemale järgi. Temaga ühes ratsutas majori teener, kes seni, hirmu pärast lõdisedes, hobuste juures wahis olnud.

Atla poole minew, kaskedega piiratud puiestee ja ümberkaudne heinamaa pakkusiwad nüüd iseäralist waadet. Igal pool, kuhu silm ulatas, nähti jookswaid inimesi. Eel põgenesiwad need talupojad, kellele esimesed rahwa sekka winguwad kuulid ja haawatute ägamine hirmu peale ajanud. Nende kannul ja osalt nende seas jooksiwad plehku pistnud soldatid wäikeste salkadena wõi ükshaawal. Nende järele jälle tormasiwad talupojad, kes soldatid põgenema löönud ja neid nüüd kaigaste ja wemmaldega taga ajasiwad.

Rübelewale käsitsi-wõitlusele, mis mõisaõues möllanud, järgnes siin lahing kauge maa pealt. Jookstes laadisiwad soldatid oma püssisid, ja kellel tagaajajad mitte just kukil ei olnud, need pöörasiwad ümber ja lasksiwad järeljooksjate peale. Kuul kuuli järele wingus üle tee ja heinamaa, ning mõnigi mees, kes esimesest wõitlusest elu ja terwisega peasenud, langes siin haawatult maha. Kes märkas, otsis puude taga warju. Julgemad tormasiwad aga soldatitele püsimata järele. Siin ja seal tekkisiwad uued rübelemised. Saadi soldat kätte, kelle tuleriist tühjaks lastud, siis algas wõitlus teiba ja püssitiku wahel. Kahekesi ja pisikeste salgakestena nähti wastaseid igal pool wõideldes koos olewat. Mõnes kohas hoidis soldat püssipärast, talupoeg aga tikust wõideldes kinni. Werejäljed wärwisiwad maantee tolmu ja aasa rohupinda. Siin oigas soldat lõhkise peaga wereoja sees maas, mitte kaugel temast talupoeg, kuul ehk pistehaaw rinnas. Kes jõudis, puges põesa ehk puu taha warju, et oma haawa särgitükiga kinni siduda. Ja ikka weel wihisesiwad kuulid üle tee ja heinamaa, ning wäsimata wõitlusehimul jooksiwad talupojad ärawõidetud wäesalgale järele…

Taga-ajajate seas oliwad ka Jüri ja Päärn. Wiimasel oli praegu äge wõitlus ühe soldatiga olnud, kes tema peale püssi tühjendanud, aga ilma märki laskmata. Wihaselt asus Päärn püssitikust kinni, millega soldat ennast nüüd kaitses. Ta oli aga omakohase wastase leidnud. Soldat, tugew kui Simson, ei lasknud püssist lahti ja tõmmas wiimaks tiku Päärna käte wahelt niisuguse jõuuga ära, et peopesa nahk ja liha kaasa läksiwad. Wist oleks ta talupoja nüüd tikuga läbi pistnud, kui mitte Jüri juurde poleks jõudnud ja talle wägewa hoobi malgaga pähe andnud. Uimaselt langes mees tee kõrwale maha. Paarkümmend sammu temast eemal kükitas puu all Matsi Jaan Mahtrast, kelle keegi teine soldat püssitikuga rinnust läbi pistnud…

Kuna Jüri ja Päärn siin wõitlesiwad, jõudis üks noor peremees Mahtrast, Adra Mihkel, paari teise mehega neile järele; nende eel põgenes üks musta habemega soldat ja laadis jookstes püssi. Et Päärnal oma haawatud kätega tegemist oli ja Jüri mahalöödud soldatit kaastundlikult püüdis aidata, siis ei pannud kumbki põgenewat soldatit tähelegi.

„Hurraa, moameeste wõit!“ hüüdis Adra Mihkel, kuna ta rõemsaste oma teiwast keerutas.

Sel silmapilgul pööras soldat, kes püssi täites siit praegu mööda jooksnud, äkitselt ümber ja hüüdis kõige selgemas Eesti keeles Mihkli poole:

„Küll ma sulle näitan, kelle wõit on! Säh!“

Püss paukus ja Mihkel langes surnult maha…

Suguwenna kuul oli ta noore, priske elu lõpetanud.

Seda nähes, hakkasiwad Jüri ja Päärn laskjat taga ajama. Wiimane oli teistest soldatitest tüki teed maha jäänud. Aga tal oliwad jooksmiseks niisama wäledad jalad, kui tal laskmiseks osaw silm ja kindel käsi oli. Jänese kombel põesaste wahel põigeldes ja ikka sügawamale heinamaa sisse sibades, kadus ta tagaajajatel warsti silmast. Need jooksiwad aga uisa-päisa ikka edasi, seda enam, et teisi põgenewaid soldatisi nende eel weel küllalt oli.

Nende juurde seltsis weel teisi lõõtsutawaid ja higistawaid taga-ajajaid, tuttawaid ja wõeraid. Karu Antsul Kaiust oli oma-tehtud oda käes — teiwas, otsa kinnitatud wikatiteraga — mille ta kodust kaasa toonud. Seda algupäralist sõjariista, mille peale ta mitte wähe uhke ei olnud, hoidis ta jookstes õieli nagu kasakas tormijooksul. Tema kõrwal putkas teine Kaiu mees, Aadu Trost, toomingase tubinaga. Teel saiwad nad Peeter Olandriga kokku. See oli ühe soldati käest, kellelt püss ära kistud, padrunid saagiks wõtnud ja katsus parajaste, kas need tema jahipüssi sisse mahuksiwad. Kui see ei läinud, purustas ta padrunite kestad ära ja puistas palja rohu püssi sisse. Kuid topi ettepanemiseks ei saanud ta niipea aega, sest põesaste wahelt wihisewad kuulid sundisiwad teda kõhuli maha heitma, mida ka teised tegiwad, kes jämedamat puud warjuks ei leidnud.

Kui paukusid enam ei tulnud, jooksti jälle edasi. Warsti äratas walus oigamine, mis ühe kadakapõesa tagast tuli, meeste tähelpanemist. Seal nähti ühte haawatud talupoega käpakile roomawat. Ta nihkus põlwede ja küünarnukkide peal mööda maad edasi, punast wereteed rohu peale maha jättes. See oli Jaan Kroon[2] Maidlast. Paari minuti eest oli ühe põgenewa soldati kuul ta maha rabanud. Kuhu ta õiete minna tahtis, seda ei teadnud ta isegi. Ta roomas ainult walu ja surmawa ehmatuse pärast.

Möödajooksjate seas oli üks Maidla mees; see heitis armu ta peale ja jäi teda aitama…

Paar sadasammu eemal leidus teine õnnetu. See oli noor, tugew soldat, kes purustatud peaga wereoja sees selili puhkas, kuna kuum päike talle näosse paistis. Pead toetas ta püssipära peale. Lähenejaid nähes hakkas ta nõrga, ärda healega midagi paluma — kas armu wõi midagi muud, sellest ei saadud aru. Wiimaks tõstis suure waewaga kätt ja näitas oma suu peale. Nüüd mõisteti, et ta juua tahab. Aga kust wett wõtta, wõi kellel selle muretsemiseks aega oli! Eemal põesaste wahel tuli jälle jookswaid soldatisi nähtawale, kes põmmutama hakkasiwad. Igaüks otsis, oma elu peale mõeldes, puude ja põesaste taga warju.

Nii kestis hull jaht edasi kuni Mahtra ja Atla wahel olewa jõeni, mis põigiti üle tee ja läbi mõlemal pool olewa heinamaa woolas. Jõgi, õigem oja, polnud lai, aga mõnest kohast kaunis sügaw. Tee kohal wiis temast kitsas sild üle. Suure rüsinaga oliwad eel põgenewad talupojad ja neile järele jookswad soldatid, kes tee peale jäänud, silla peale jooksnud. Seal tekkis aga nii äge rübelemine, et mitmed üle ääre jõkke kukkusiwad. Teised, kes nägiwad, et sillast sel wiisil küllalt ruttu üle ei saa, hüppasiwad ise wette ja ujusiwad läbi. Heinamaa sees, kus oja paiguti kardetawalt mustas, sattusiwad soldatid, kes wee sügawust ei tundnud ja ujuda ei mõistnud, suurde kitsikusesse, kui tee eest kinni nägiwad olewat. Tagast ähwardasiwad neid talupoegade teibad, eest neelaw wesi. Mõned kargasiwad hea õnne peale sisse, teised, kellel püssid laengus, kõmmutasiwad tagakihutajatele wastu, et neid maha sirutada wõi eemale kohutada, ning kolmandad, kelle püssid tühjad, täitsiwad neid laskjate selja taga meeleheitlise rutuga.

Waewalt lähenes tagakihutajate-salk, kelle seas Jüri ja Päärn oliwad, hurraa karjudes ojale, kui neil kuulid kõrwade ümber hakkasiwad hulguma. Jälle otsiti rutuga warju. Üks neist aga, Aadu Trost, tuikus korraga jalgade peal, jäi lahtise suuga ja pärani aetud silmadega wahtima, nagu imestaks ta miski asja üle wäga, — lõi siis käe wastu kõhtu ja istus pikkamisi rohu peale maha. Ta tundis oma särgi kõhu eest märjaks minewat. Katsub ja katsub käega — tõmmab pihu tagasi ja waatab — werine! Nüüd teab ta, et tal kuul kõhus on. Mees langeb maha ja minestab ära…

All ojas on põgenewad soldatid kaelast saadik wee sees, jõuawad õnnelikult teisele kaldale ja wehiwad edasi jooksta.

Soldat aga, kes Adra peremehe Jüri Teini maha laskis — ainus eestlane wäesalgas — jäi kadunuks. Rahwa jutu järele olla ta all heinamaal, mitte kaugel ojast, hirmutuhinas otsekohe Õrde ehk Ulme hallikasse jooksnud ja seal, pead hädaohtlikkudel silmapilkudel wee alla tõmmates, nii kaua peidus olnud, kui taga-ajajaid põesaste wahel enam nähtawale ei tulnud. Siis tulnud jääkülmast weest tardunud liigetega wälja ja lipanud plagisewate hammastega edasi.

Kuid selle külma sauna eest püüdnud ta ‚maainimestele‘ tasu anda. Nagu ta ise pärast kiidelnud, lasknud ta kolmweerand wersta kauguselt ühe naisterahwa peale, kes seal rahuliselt teed käinud. Ta olnud nimelt uhke oma kütiosawuse peale. Kuda pauk käinud, nii naine wõi tüdruk kukkunud. Õnnetu leitud sealt raskeste haawatult maast.[3]

Kui Päärn, Jüri ja nende seltsilised pikemat aega asjata Eesti keelt rääkiwat soldatit metsas taga otsinud, et temale Adra peremehe surma kätte maksta — enamiste see wihane püüe oli neid nii kaugele soldatitele järele ajanud — pöörasiwad nad wiimaks ümber ja hakkasiwad Mahtra poole tagasi minema. Nad tahtsiwad näha saada, mis seal waheajal sündinud ja mida weel sünnib. Muidugi oli sinna weel rahwast küllalt maha jäänud, ja arwata wõis, et kaugemate waldade inimesi weelgi juurde woolas, sest kell wõis praegu alles kaheksa olla.

Teel mõisa poole tagasi nägiwad nad kõiksugu kurbe piltisid, nagu neid sõjas kunagi nähtakse: surnuid ja haawatuid wereojades, kergeste wigastatuid seotud käte ja peadega, joobnud wõidumehi, kes oma wägitükkidega hooplesiwad, ning sõjawälja-hüänesid, kes langenud waenlaste taskuid tühjendasiwad.

Ühes padrikus paistis neile järgmine pilt silma. Neli meest ja üks poisike oliwad seal kuulide eest redus. Mitte kaugel neist, lagedal, istusiwad kolm haawatud soldatit, kes suure rutuga üksteise haawu sidusiwad. Tihnikus peidus olewad mehed luurasiwad põesaste warjus, nagu kipitaks neil miski kuri nõu südames. Sosistades pistsiwad nad nokad kokku ja tähendasiwad kätega saladusliselt soldatite poole.

Nad oliwad just parajaste nõuu pidamas, kui padrikus, sada sammu nendest eemal, kolm pead põesaste seest ettewaatlikult üles kerkisiwad. Nagu näha, oli siin weel teisi põgenejaid talupoegade seast peidus. Jüri ja Päärna seltsilised tundsiwad neid kolme. Need oliwad Kaiu mehed Prits Wader, Jüri Kütsin ja Tõnu Illistom[4]. Nad oliwad kohe, kui mõisa-õues esimesed paugud langesiwad, jäneste wäledusega metsa poole pakku pannud ja endid siin siiamaani redus hoidnud.

Need kolm pugesiwad ettewaatlikult põesaste seest wälja ja hiilisiwad pehme rabase maa peal kuulmata sammul wiie waritseja poole, kes põnewusega soldatite tegewust piilusiwad. Need ei kuulnud ega näinud lähenejaid.

„Mis teie siin luurate?“ küsis üks wiimastest otse meeste selja taga enam nalja kui tõe toonil.

Näis, kui oleks pikne waritsejaid rabanud. Esmalt tuksatasiwad kõigi pead sortsti rohu sisse, siis kargasiwad kõik korraga püsti ja tahtsiwad üle pea ja kaela plehku pista. Alles ehmatajate naermine julgustas neid nii palju, et nad tagasi waatasiwad ja seisma jäiwad.

„Mis nõuu te siin pidasite?“ kuuldi juurdetulijatest ühte küsiwat.

Argpüksid tähendasiwad sisistades eemal kükitawate soldatite poole. Siis aga astusiwad mõlemad salgad nõuupidamiseks kokku. Mida nad kõnelesiwad, ei olnud kaugemale kuulda, aga seda wõis märgata, et mehed wiimaks miski asja kohta, mis haawatud soldatitega ühenduses pidi seisma, ühisele otsusele jõudsiwad.

Korraga tormasiwad kõik kaheksa — poisikene meeste kannul — wõsastikust wälja ja otse soldatite poole. Need püüdsiwad põgeneda, wõeti aga kinni, ja nüüd algas lühike rübelemine, mis sellega lõppes, et soldatite käest püssid ära rebiti. Haawatud sõjamehed pidiwad paljaste kätega wõitlusepaigalt lahkuma. Longates ja tuikudes, kätega weriseid päid kinni hoides, paniwad nad Atla poole plagama. Kui kaugele nende jalad neid kandsiwad, jäi teadmataks. Taga neid ei aetud, sest mehed oliwad oma saagiga rahul. Nähtawaste oligi waritsejate himu just püsside peale käinud. Wõidetud tuleriistadest oli üks laetud. See paugutati rõemu pärast põgenejate poole lahti…

Kaua ei saanud aga mehed oma saagist lõbu maitsta. Hirm ajas neid warsti pärast sõda püssisid ametikohtadele ära andma. —

Kõige kohutawam sõjapilt ootas aga Jürit ja Päärnat puiesteel, umbes kolmsadawiiskümmend sammu Mahtra mõisast Atla poole. Nemad mõlemad oliwad enamiste mööda heinamaad ja wõsastikku jooksnud, seepärast ei teadnud nad tee peal juhtunud sündmustest midagi.

Waewalt oliwad nad teed palistawate noorte kaskede wahele jõudnud, kui neile suurem rahwasalk silma paistis, kes ühes paigas koos seisis. Seal pidi midagi iseäralist sündinud olema. Ja oligi.

Kroonu wäesalga juhataja, staabi-kapten Johann Bogutski, oli sõjas surma saanud. Seda teatati lähenejatele juba enne, kui nad paigale jõudsiwad. Wanadlane ohwitser, kes Krimmi sõja läbi teinud ja sealt eluga — kui ka wigastatud jalaga — peasenud, pidi siin talupoegade teiwaste läbi oma elutee kuulsuseta lõpetama.

Waade, mis juurdetõttajatele silma paistis, ajas neile hirmuwärina peale. Kapten Bogutski surnukeha, lõhki löödud werise pea ja näoga, millest teine silm wälja jooksnud, puhkas põigiti üle tee, werise tolmu sees. Kõik ta lähem ümbrus oli üksainus punane, porine lomp. Seljas polnud tal enam mundrit, peas mitte mütsi, jalas mitte saapaid. Tapjad wõi teised sõjalised oliwad ta paljaks riisunud. Selga oli talle ainult särk ja aluspüksid jäetud. Need oliwad üleni tarretanud werega kaetud. Ohwitseri purustatud pea puhkas noore, halja kase juurtel; selle lehti libistas pehme tuulelehk ja ta ladwas siristasiwad warblased.

Natuke maad õnnetumast eemal, tee ääres, oli ta kõrb hobune surnult maas. Malgad ja kaikad oliwad ka selle pea purustanud.

Werisest wõitlusest, mis siin olnud, ei teadnud siinolijatest keegi lähemat rääkida. Sõjameestel enestel, kes wäeülema üle wõidu saanud, oliwad tungiwad põhjused suud pidada, sest et nad sõjasaaki pidiwad warjama, ja seesama põhjus köitis ka pealtnägijate keelesid, kes saagist osa wõtnud. Wõib aga olla, et üksainus mees ohwitserile surmawa hoobi andis ja et keegi seda ligidalt nägemas ei olnud; sel puhul rööwiti ohwitseri riided ja tühjendati ta taskud osalt hiljemine peale tulnud inimeste läbi ära, sest Bogutski omandust leiti pärast mitme talupoja käest, kohtulik uurimine ei toonud nimelt kapteni surmaja wõi surmajate kohta selgust; tapmise kahtluse alla sattus kindlamalt ainult üks mees, Ülehallika peremees Jüri Purilast.

Rahwa arwamised wäeülema mahalööja üle läksiwad juba mässupäewal lahku. Ülehallika Jüri kõrwal nimetati ka sõdijate wahwamat tegelast Peeter Olanderit. Weel muid mehi nimetati. See arwamiste lahkuminek on arusaadaw, sest soldatite põgenemine ja nende tagaajamine talupoegade läbi sündis kiirel rübinal, meeletumal segadusel. Polnud ühelgi aega kuhugile pikemalt seisatama ja wahtima jääda. Jüri peale langes kahtlus iseäranis sellepärast, et teda, nagu pärast mõned tunnistasiwad, kõige ennemalt surnud ohwitseri juures oli nähtud, kus tal kapteni mantel käe peal olnud. Mantel, ärapeitmiseks ja ärawiimiseks liig suur, leiti pärast tee äärest heinamaa pealt ja kaeti temaga surnukeha kinni.

Ka Bogutski kuub tuli juba mässupäewal nähtawale. Sellega oli kentsakas lugu. Jaan Liiw Mahtrast oli ohwitseri mundri-kuue purjus peaga omale selga tõmmanud ja mängis temaga mõisa õues uhkeste wäeülemat. Waade, mida pikkade juukstega, kintspükstega ja pastlatega talumees selles punaste äärtega ja kuldsete pagunitega mundri-riides nägijatele pakkus, pidi ka kõige tõsisemal tunnil igaühele naeru peale ajama. Uus wäeülem walis omale natuke hiljem ülesandeks, malgaga mõisa aknaid purustada.

Tema tore wälimus äratas aga teise Mahtra mehe kadedust. Matsi Priidik Kastan[5] tikkus parajal pilgul Liiwi kallale ja tahtis temalt „kuninga-kuube“ ära wõtta. Mõlema wiinastanud sõjamehe wahel tekkis sõjasaagi pärast palaw wõitlus, mis Matsi Priidiku wõiduga lõppes…

Kapten Bogutski muud riided, rahapung, mõned nööbid jne. tuliwad alles hiljem, läbiotsimiste ja ülesandmiste kaudu, nähtawale.

Wäeülema surma kohta räägib rahwasuu muu seas, et ta kallaletikkujatega oma elu pärast kaua kaubelnud. Ta olnud soldatitest täieste lahku ja waenuliste talupoegade sekka sattunud. Ta hobune saanud hirmsa kaikahoobi pähe ja langenud maha. Mõek löödud ohwitseril käest minema, nii et ta oma wigase jalaga kaitseta waenlase (wõi waenlaste) ees seisnud. Oma hädas tõmmanud ta rahapunga wälja ja pakkunud pealetikkujale kuldraha. See mõelnud aga: kui ma su maha löön, saan su terwe punga kõige täiega omale ning muud asjad weel peale kauba. Andnudki teibaga hoobi, teise ja kolmanda weel järele, ja hingetult langenud ohwitser puiestee peale, sahisewa kase alla, maha[6]. —

Uuetoa Jüri ja Wõllamäe Päärn ei peatanud surnukeha juures kaua. Nad tõttasiwad mõisa poole tagasi, et näha saada, kuda lood seal seisawad.

Soldatite taga-ajamiselt oliwad ka kõik teised sõjalised tagasi pööramas. Metsik jaht oli umbes kolmweerand wersta kauguseni ulatanud. Siis wäsisiwad ja tüdinesiwad talupojad ära ning pöörasiwad ümber.

Nüüd alles wõisiwad soldatid endid koguma hakata. Salgake pakkus armetumat pilti. Paljud oliwad werised, lõhki kistud mundritega, üleni tolmu ja higiga kaetud, mitmed kiiwrita, püssita wõi püssitikuta, paljudel pead wõi käed miski kiireste rebitud riidelapiga kinni seotud. Mitu raskemalt haawatud meest oli maha jäänud, mõned ka muidu weel kadunud. Üleüldse oli 12 kuni 15 meest tõsisemaid haawu saanud, nende seas, nagu juba tähendatud, major Laiming ise. Teda oliwad ta hobuse wäledad jalad talupoegade teiwaste käest peastnud. Tõsiselt, kahwatanud näoga ratsutas ta nüüd oma löödud wäesalgakese eel Atla mõisa poole.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Mahtra sõda - 26
  • Büleklär
  • Mahtra sõda - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4359
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1980
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4303
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1814
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4516
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1813
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4358
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1869
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4289
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1796
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4451
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1775
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4210
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1808
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4455
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1878
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4137
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4169
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1971
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4217
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1915
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4392
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4223
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1812
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4292
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1915
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4314
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1993
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4395
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1672
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4502
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1821
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4474
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1811
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4380
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1937
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4334
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1688
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4275
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1860
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4153
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1693
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4420
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1916
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4308
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1997
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4240
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1937
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4158
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1858
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4294
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2057
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4243
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1868
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 4175
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1972
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 30
    Süzlärneñ gomumi sanı 4366
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1816
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 31
    Süzlärneñ gomumi sanı 4003
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1932
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 32
    Süzlärneñ gomumi sanı 4042
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2070
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 33
    Süzlärneñ gomumi sanı 1747
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1005
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.