Mahtra sõda - 08

Süzlärneñ gomumi sanı 4455
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1878
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Kas ei andnud näituseks Eestimaa rüütlitele aastal 1795 muu seas asja talupoegade peale mõtelda keisrinna Katarina meelepaha, mida ta selle üle awaldanud, „et Eestimaa talupoeg ühes oma waraga mõisniku täieline omandus olla, keda ta müüa, hobuse wastu wahetada ning sundida wõida, arendatud maa pealt täieste metsiku maa peale elama asuma?“… Kas ei tulnud aastal 1802 ettewõetud agrar-uuendus muu seas sellepärast teoksile, et keiser Aleksander I. ja tema wabameelsed nõuuandjad Eestimaa talurahwa olude üle pahased oliwad; nad kõnelenud sagedaste wägiwallast, mida mõisnikud talupoegade kohta tarwitanud, ning Eesti rahwa karjuwa waesuse ja tema õiguseta ja kindluseta seisukorra üle. Eestimaa rüütelkonna peamees von Berg tundis keisri meelepaha ja soowitas seepärast maapäewal paranduste ettewõtmist, sest muidu olla karta, et riigiwalitsus ise asja käsile wõtab ja seadused teeb, mis rüütelkonna tuludele kahju saadaksiwad… Ja just seesama põhjus sundis rüütlid määratuma rutuga, poolteise aasta jooksul, jällegi uut parandatud seadust sepitsema, mis 1805 ilmus ja tähendusrikast nime kandis: „Eestima Tallorahwa Seadus Moisawannematest noutud ja meie Suure armolisse Keisri Herra kinnitud“… Riigiwalitsusel oli nimelt nõu olnud, Eestimaa tarwis niisamasugust komisjoni asutada, nagu see Liiwimaa jaoks oli sündinud, et talurahwale uut olude-kohast seaduse-raamatut soetada lasta: kõik talurahwa tarwitusel olew maa pidi uueste ära mõedetama ja wanad Rootsi aegsed wakuraamatud jälle maksma pandama, milles talupoja orjuse-koorm tema käes olewa maa suuruse ja headuse järele ära oli määratud… Ka pärisorjuse lõpetamine aastal 1816 sündis iseäranis selle tõttu, et riigiwalitsusel nõu oli Eestimaa talupoegadele sedasama korraldatud seadust anda, mis Liiwimaa talurahwal oli, ja et ta Eestimaa mõisate krunti tahtis ära mõeta lasta. Kulusid kartes, mis niisugune mõetmine ja kallite komisjonide ülewalpidamine sünnitas, weel rohkem aga walitsuse enese iseseiswat korraldamist kartes, palusiwad siis Eestimaa rüütlid keisrit, et ta pärisorjuse Eestimaal lõpetaks, mis muidugi ka sündis… Ka wiimanegi korraldamine aastal 1856 wõeti ju riigiwalitsuse soowil ja sunnil ette. Sisemiste asjade ministeriumi nõudel walis rüütelkond komisjoni, kes 1816. aastal tehtud määrused läbi pidi waatama, et neid täiendada ja muuta ning Liiwimaa seadlustega wõimalikult sarnaseks teha…

„Kõige pealt ei tohi meie järgmist tähtsat põhjust ära unustada, mis siinseid rüütlid sundis parandusetöösid oma kätte igatsema ja riigiwalitsusele wahel ka ette ruttama,“ kõneles Herbert Heidegg edasi. „See sündis, preili Marchand, iseäranis sellepärast, et üksnes nemad siinseid keerulisi olusid läbi ja läbi tundsiwad, mida Peterburi bürokraatidest aga mitte ei wõi tõendada. Rüütlitel oli siis põhjendatud kartus, et Peterburi herrad rohelise laua taga, ilma et neil meie asjadest aimugi oleks, seadused teewad, mis kuhugile ei kõlba. Üksnes meie tegelik tarkus sundis meid wälja astuma, kui ebatarkus tööle tahtis asuda.“

„Meie jutt on aga nüüd asjast, millest ta peale hakkas, hoopis kõrwale sattunud,“ ütles Juliette Marchand. „Meie kõnelesime minu siit majast lahkumisest ning Teie ütlesite, ma pidada ühe läbikäimise-wiisi leidma, mis mulle siia-jäämise wõimalikuks teeks. Ma küsisin, missugune säherdune läbikäimise-wiis oleks, paruni herra, ja pole seepeale weel mitte wastust saanud.“

„Wastuse tahan Teile anda: tehke minu õdede ja wendade kaswatamisega nagu preili Ritter tegi! See tähendab: ärge püüdke neid kaswatada, waid koolitage neid üksi! Jätke kaswatus nende wanemate hoolde! Sel wiisil hoiaksite ennast arwamiste kokkupõrkamiste eest, nagu seda Teil minu wanematega on olnud.“

Juliette waatas mõttes oma ette maha.

„See tähendab, ma peaksin poole osa oma ülesandest, oma kohustest kõrwale jätma?“

„Ja, preili Marchand.“

„Kas arwate, et minu amet mulle siis weel mingit lõbu, mingit huwitust pakuks?“

„Wõib olla, et ta siis wähem lõbu, wähem huwitust pakub,“ wastas Herbert. „Aga mõelge seepeale, et see töö poolitamine tarwilik on; minu wanemate seisupaik kaswatuse-asjas nõuab seda.“

„Ja mis tarwis peaksin seda poolitamist ette wõtma? Üksnes seepärast, et siia jääda wõida, et oma kohta kinni pidada? Ei, paruni herra! Ma ei ole nii suur enesearmastaja ega omakasu-püüdja, et ma sel wiisil oma ameti wastu wõiksin truudust murda. Ma pean oma ametit kas täieste, täidan oma ülesannet hakatusest otsani, wõi ma lahkun.“

„Ehk täitke siis oma ülesannet, kui see peab olema, preili Marchand,“ hüüdis Herbert, „aga hoidke niisuguste asjade eest, mis pahandust sünnitawad!“

„Aga kuis wõin ma teada, mis pahandust sünnitab? Mul polnud aimugi, et kristlik kombeõpetus, nagu mina teda õpetan, pahandust sünnitab, ja ometi on see nõnda. Mul on siis raske iga kord ära kaaluda, mida Teie wanemad salliwad ja mida mitte.“

„Teie tahate siis oma otsuse juurde kindlaks jääda ning siit lahkuda?“

„Ja!“

Parun Herbert Heidegg tõusis üles ja astus koolipreili juurde. Ta waatas sooja, tungiwa pilguga tema peale, kus juures ta ise kergeste ära punastas.

„Aga kui mina Teid palun oma otsust muuta?“

„Teie palute, paruni-herra?“

„Ja, preili Marchand!“

„Mis Teil sellest on, kas ma siin olen wõi mitte?“

„Ma ei tea mitte, aga mõte, et Teid siin enam ei ole, rõhub mind maha“, ütles parun Heidegg iseäralise sügawa, tõsise healega. „Püüdke wähemast mõni aegki weel läbi saada, preili Marchand — minu pärast!“

„Teie pärast?“

„Ja! Meie elu siin maal on muidugi wäga üksik, igaw ja ühetooniline. Mulle on päris wajaduseks saanud Teiega mõtteid wahetada, hoolimata sellest, et meie seejuures wahel elawasse waidlusesse sattume, et meie arwamised mõnes asjas üksteisest lahku lähewad. Ma ei teaks, mida oma wabadel silmapilkudel peale hakkaksin, kui Teid mitte enam siin ei oleks. Preili Marchand, ma palun Teid: jääge paigale, ärge öelge oma kohta mitte üles!“

Nooremehe heales ja waates oli midagi, mille pärast Juliette silmad maha lõi ja mõttesse jäi. Tal oli ju nii hea süda, et ta palwetele wastu ei suutnud panna, kui ka ta südametunnistus seejuures praegu pitsitust kannatas. Pikkamisi tõstis ta oma pilgu noore paruni poole üles.

„Kui ma Teile seega meelehead wõin teha, paruni-herra,“ ütles ta, „siis wõin ma oma ülesütlemise weel mõne aja edasi lükata — ütleme kewadeni. Mul oli muidugi nõu, tulewal suwel oma kodumaale tagasi reisida.“

„Ma tänan Teid selle otsuse eest, preili Marchand!“ hüüdis Herbert soojalt ja pigistas Juliette kitsast, walget kätt.

„Baltische Monatsschrift“ (Balti Kuukiri) kirjutab selle üle aastal 1861 muu seas nõnda: „See on imelik nähtus, et, nii rohke-arwuline kui rüütliseisus meie (Balti-) maa elanikkude haritud liikides ka on, siiski nii wähe selle seisuse poegi Tartu ülikoolis õpib, — lugu, mille tähendus weel kaswab, kui tähele paneme, et rüütliseisus kõigi nende paljude omawalitsuse-, kohtu- ja kroonuwalitsuse ametite peale meie maal peaaegu üksnes oma keskelt mehed walib… Aastakümnel 1840—1850 oli Tartu ülikooli õiguseteaduse õpeosakonnas kolmest Balti kubermangust ainult 45 rüütlisoost õppijat, ja nendest saiwad ainult 20 teaduslise auukraadi, nii et alles iga kahe aasta takka üks rüütel Balti kubermangudest akademialise auukraadi on saanud.“ — Aastakümnel 1837—1847 oli ainult 24 rüütlit Eestimaalt Tartu ülikoolis õppimas, ja ainult 8 saiwad teaduslise auunime. Rüütli-soost elanikka oli aga sel ajal Eestimaal kokku 2299.
Ülemaks wõimuks.


8.

Miina saatus.
Kubja-Pritsu luhtaläinud kosjakäik, weel enam aga Huntaugu Miina äkiline kadumine sünnitasiwad terwes wallas muidugi kõige suuremat tähelpanemist. Kui kadunud pruuti terwes külas asjata otsitud, oli peigmees isamehega kirudes ja sajatades Huntaugult ära sõitnud, kohkunud wanemaid kõige suurema mure sisse maha jättes.

Muidugi algas uurimine ja järelkuulamine teisel päewal uueste, polnud aga mitte parema tagajärjega. Paar inimest oliwad Miinat õhtu külawainul kiirel sammul näinud minewat, aga nad polnud temalt küsinud, kuhu ta läheb, ning külas polnud ta üheski talus sees käinud. Huntaugu Mihkel andis asja wiimaks talitajale teada. Aga ka selle uurimine ei toonud mingit selgust. Miina jäi kadunuks, nagu oleks ta maa alla wajunud. Kõige suuremat südamewalu kannatas Huntaugu perenaine. Ta nuttis ööd ja päewad, süüdistas ennast ja oma meest waljuse pärast, mis nende lapse põgenema ajanud, ja kujutas omale juba salajas silma ette, kuda Miina surnukeha kusagilt jõest wõi järwest leitakse ja koju kantakse.

Õnneks oliwad kõik kartused põhjuseta. Ühel heal päewal tuli Mihkli ja Wiiu wanem tütar Mari, kes naabriwallas ühel kolme-päewa talunikul mehel oli, hobusega Huntaugule. Wiiu tõttas talle punaseks nutetud silmadega wastu ja hüüdis juba eemalt pisarate läbi lämmatatud healega:

„Mari, meil on suur õnnetus sündind! Meie Miina on mitmendat päewa kadund.“

Mari aga ei ehmatanud selle sõnumi üle sugugi, ta suu ümber tuksus koguni nagu tagasihoitud naermine.

„Kes käsib tüdrukut niisukesele mehele minema sundida, keda ta ei salli!“ wastas noor naine, hobust aia külge kinni sidudes. „Jah, nüüd, kus ta putku pani, on teil wesi ahjus!“

„Sina tead siis, mispärast ta kadund on?“

italki
„Tean kõik.“

„Kust sa seda tead?“

„Miina enese käest!“

Huntaugu eide wana, kolletanud näo üle lendas lai rõemuläige.

„Mari, kulla pai laps, siis sa tead ju, kus meie Miina on! Teil on ta! Mu süda nagu aimas seda, ja täna tahtsingi jalad selga wõtta ja Teie poole teele minna.“

„Oleksid seda juba poar päewa warem wõind aimata,“ naeris Mari. „Kuhu ta Teie arust siis mujale pidi minemagi kui oma õe juure! Jah, Miina on meil, ja terwe pealegi!“

„Jumalale tänu!“ hüüdis eit käsi risti pannes. „Mihkel, Mihkel!“ pööras ta siis toa poole. „Meie Miina on leitud, wanamees, meie Miina elab ja on terwe!“

Warsti pistis Huntaugu peremees oma tõsise, mureliku näo toa-uksest wälja, nägi oma wanemat tütart ning tuli ruttu wälja. Eit seletas talle mõne lendawa sõnaga ära, mida ta ise praegu teada saanud. Seepeale wiidi külaline, kes wanematel nagu raske kiwi südame pealt wõtnud, sooja tuppa.

„Kuule, toat,“ algas seal noor perenaine pool-naljatawa tõrelemisega. „Kas see koa mehe tegu on, et oma lihast last wägise meest sunnid wõtma, keda ta silma otsas ei salli! On sul Miina mehele-panemisega ülepea nii suur häda? Ta on ju su ainus laps kodus! Annad ta ära, jääd päris wõeraste inimestega. Kas sul armastust oma lapse wastu südames polegi?“

Mihkel wahtis kohmetanud näoga maha.

„Kas temal minu wasta armastust on?“ torises ta surutud healega. „Kui ta oma isa peale oleks mõteld, siis põleks ta salaja putku pand. Ta teadis wäga hästi, mis kasu ma sellest soan, kui Prits mulle wäimeheks tuleb.“

„Ma tean, ma tean,“ wastas Mari, „parun luband sulle suurema ja parema koha anda, aga tahtsid sa oma last siis selle wäikese kasu eest ära müüa? Kas tead, toat, ma oleksin Miina asemel just niisama teind ja koa redusse joost!“

„Miks sa teda siis nüüd koju ei toond?“ küsis Mihkel.

„Ta ei tuld! Ta ei tule enne koju, kui isa ja ema kindla sõna annawad, et nad teda Pritsule ei pane. Just seda sõna tulin talle wiima.“

„Ta ei tule koju?“ kordas Mihkel urisedes, kuna ta silm wihaseks hakkas minema. „Ta peab tulema, wõi muidu lasen talitajat teda wägise tuua! Seda ta ometi peaks teadma!“

„No noh, no noh, isa! Kelle häbi see on, kui seda teed! Siis näitaks ju külalapsed sõrmega su peale ja naeraks: ‚Näe, kus isa on, kes tütart kohtuga tahab mehele panna!…“

„Naergu,“ wihastas Huntaugu wanamees, „kelle häbi see on, et laps wanema sõna ei kuula! Kas mina pean lapsele järele andma, wõi laps minule?“

Mitmepäewane piin tütre saatuse pärast oli eide südame hoopis pehmeks teinud. Ta heitis täieste Mari kilda ja püüdis palumisega kangekaelse wanamehe kohta mõjuda.

„Toat, anna seekordki weel järele!“ ütles ta meelitades. „Käsi laps koju tulla, jätame ta mõneks ajaks rahule, mõelgu ise küpselt järele, kas tahab Pritsule minna wõi mitte, anname talle mõne kuugi aega, ja küsime siis uueste järele. Wõib ka olla, et Prits teda nüüd enam ei taha soadagi. Ta oli tema peale hirmus wihane, kui siit ära läks. Tahab ta teda aga ikka weel, noh, siis katsugu edespidi uueste õnne!“

„Emal on õigus,“ lisas Mari juurde. „Kõige parem on, et Teie temale aega annaks asja üle järele mõtelda. Wägise ei soa teda ometi mitte papi juure wedada! Ta jooseks uueste ära, ja siis on wõimalik, et Teie teda enam näha ei soagi… Kas teate, mis nägu tal oli, kui ta meile hommiku sisse astus, pikast teest wäsind ja nutmisest roidund? Ma ei tund teda peaaegu äragi. Oli nagu hauast tõust. Wahtis mu otsa nagu tagaaetud jänes, ei soand tükil ajal sõna suust, waid nuuksus aga mu kaela ümber… Ma hakkasin teist pisut tõrelema, et ta niisukese lapsetembu ära teind ja wanemate juurest ära joost, aga siis hüüdis ta, enesel silmad nagu tuld täis: ‚Wägise ei lase ma ennast Pritsule panna, kas wõetagu mu hing!‘ Ja siis palus Peetrit ja mind, et meie teda mõneks päewaks wasta wõtaks ja pärast tema eest wanemate juures paluks. Peeter pidi Teile kohe teatust soatma, et Miina meil on, aga mina ütlesin: ‚Las’ nad poar päewa tütre järele nutawad, küll nad siis talle kergemine andeks annawad!“

Huntaugu Mihkel oli tütre pärast ka tõeste mures olnud, rohkem, kui ta oli wälja paista lasknud; aga nüüd, kus ta teadis, et Miinal midagi wiga polnud, et ta elus ja terwe oli, polnud mitte kerge wanamehe wiha üle wõitu saada, pealegi teda andeksandmisele meelitada. Ema ja tütar pidiwad temaga kaua, kaua rääkima, kõik põhjused ette tooma, mis näitasiwad, et siin ainult heaga midagi on korba saata, mitte wägiwallaga, ja teda kaua paluma, isegi pisaraid walama, enne kui ta sugu järele hakkas andma ning wiimaks porisedes hüüdis:

„Hea küll, ta wõib koju tulla ja ma tahan talle paar kuud arupidamise-aega anda. Peaks Prits teda aga weel tahtma ja parun peab minu wasta oma sõna, siis ei aita enam midagi — ma wiin ta kas wõi wägise kirikherra juure. Paneb ta palju wasta, noh, siis teadku, et tal hea keretäis soolas on, ja ma lasen talle kas wallakohtus ehk mõisatallis hulga rahwa ees õpetust anda, mis tal eluilmas meelest ei lähe.“

Naised pidiwad sellegi järelandmisega leppima. Nad lootsiwad, et ehk aeg asju harutab. Oli ju uuest seadusest kuulda, mis talurahwale kõiksugu häid õigusi anda ja mis warsti pidada tulema. Kes teab, ehk saab isa siis uue hea talu ilma Pritsu eestkostmiseta! Mari hakkas seda lootust ka isale seletama, ja Mihkel, kes oma tulewast wäimeest ainult nende tulude pärast armastas, mis ta tema läbi arwas kätte saawat, laskis ennast tõeste natuke rahustada.

Mari sõitis wiimaks isa tõotusega ära, et ta tütre jälle wastu wõtab, teda seda puhku mitte ei karista ja et ta temale mõne aja aega annab otsusele jõuda, kas ta kubjale tahab minna wõi mitte.

Juba järgmisel päewal tuli Miina isamajasse tagasi. Wist oli ta kõik need päewad ja ööd Pritsu kosjaõhtust saadik nutnud, sest ta silmad oliwad punased ja punsunud ning ta priske nägu kahwatu, nagu oleks, ta tõbewoodist üles tõusnud. Kuna ema teda pool-warjatud õrnusega wastu wõttis — ta kartis seda iseäranis taadile näidata — oli Mihkli kulm kortsus ja üks kiuslik sõna teise järele lendas tütrele lähematel päewadel wastu pead. Suurem riid jäi ainult seepärast tulemata, et Miina poolt sõnagi wastu ei öelnud ja ka ema ennast iga wastuse eest hoidis, mis wanameest oleks wõinud äritada. —

Mihkel ootas, et nüüd, kus igaüks Miina tagasitulekust teadis, Kubja-Prits Huntaugule ilmuks wõi teda Pärtlile laseks kutsuda. Ei sündinud aga ühte ega teist. Wist oli Pritsu wiha ja häbi nurjaläinud kosjakäigu üle, misläbi ta terwe walla pilkamise alla sattunud, nii suur, et ta Huntaugu rahwaga enam tegemistki ei tahtnud teha. Selle arwamise kohta sai Mihkel warsti Pritsu isa läbi kinnituse. Ta juhtus Pärtli Jaaniga ühel päewal külatänawal kokku. Mees ei tahtnud üleaedse teretustki wastu wõtta. Kui Huntaugu wanamees temaga siiski juttu tegi, ütles Pärtli Jaan läbi hammaste irisedes:

„Tõmma enesel enne seelik seljast maha, kui meestega tuled reakima! Teiste lapsi ilma ees häbisse soata — kas see mõni mehetemp on?“

„Nagu mina seda oleks taht!“ püüdis Mihkel ennast wabandada. „Kas mina teadsin, et tüdruk punuma paneb? Kas ma Pritsule nõuu ei and, enne tüdrukuga puhast kaupa teha ja siis wiinadega tulla! Aga nad on poar nädalat enne riius, ja siis tuleb kosja!“

„Mis eest sina’s isa oled! Tead küll, mis sa minu ja Pritsu wasta Pärtlil tõotasid: ‚tüdruk peab minu sõna kuulma, wõite selle peale julged olla!‘… Säh sulle sõnakuulmist! Jooseb ära, ja kui redust wälja tuleb, tehakse weel pai pealegi! Mina oleks oma lapsele nahatäie and, et ta seda uneski meeles oleks pidand!“

„Ega see nahatäis talle weel kingitud ole,“ kaitses ennast Huntaugu wanamees. „Mina arwan aga, et niisukeses asjas parem heaga wõib läbi soada kui pahaga. Hinge ei wõi ma tal ju wõtta — sest ei soaks Prits koa mitte kasu. Olen tüdrukule aega and järel mõtelda ja meelt parandada. Kui Prits teda maha jätta ei taha — tulgu ja püüdku temaga reakida; ma usun, tüdruku meel soab nüüd pehmem olema kui enne ilmaski, kui aga poiss oma asja mõistlikult oskab seletada.“

„Ei ma usu, et mu poeg ennast narriks tuleb tegema!“ wastas Pärtli Jaan kõrgilt. „Nagu temasugusel mehel tüdrukutest puudu on, keda sünniks wõtta! Tal neid iga sõrme jaoks tosin! Huntaugu Miina wõib Uuetoa teomeeest oodata — see talle koa weel liiga hea!“

Ütles ja pööras Mihklile selja.

Pärtli peremehe meelepaha järele wõis Huntaugu Mihkel kergeste otsustada, kui suur poja enese wiha selle häbi pärast wõis olla, mille alla ta Miina süü läbi sattunud. Mihkel ei pannud siis ka kauemine imeks, et Prits enam Huntaugul oma nägu ei näidanud. Kui ta temale paar nädalat hiljem kiriku juures wastu tuli, pööras kubjas näo kõrwale ja sammus, nagu ta isa kord külatänawal, üleaedsest teretamata mööda. Ka Prits kandis, nagu näha, just Miina isa peale suurt wiha.

Mihkli arwates oli Prits oma kosjanõuu jäädawalt warna riputanud. Et temal, Mihklil, sel lool mõisast weel midagi loota oleks, tahtis kahtlane olla, sest kättemaksmise pärast tegi kubjas seal muidugi kõik, mis wõis, et parun oma lubadused tagasi wõtaks. Huntaugu taadi meelemõrudus seeüle polnud mitte wähene, ja seda andis ta tütrele ja naisele — sest ka wiimast pidas ta süüdlaseks — sagedaste küllalt maitsta.

Aga ehk küll Miina kodus palju sai kannatada, täitis ta põue siiski iseäraline julgustaw rahulolemine: wõis ta ju nüüd lootma hakata, et ta wastumeelsest kosilasest tõeste lahti saanud, et ta julge ettewõte, tema eest ära põgeneda, mitte asjataks ei jäänud; ning see lootus tõi teise weel parema kaasa: Wõllamäe Päärn wõis temale aegamööda jälle lähenema hakata. Miina uskus nimelt Päärna tubliduse ja mehisuse sisse nii wäga, et ta ialgi tõsiselt ei kartnud, kui peaks Päärn kauemaks ajaks praeguse seisukorra sisse jääma, kui ei antaks talle mõisast wiimaks siiski ta isa talu wõi mõni muu koht kätte, nii et ta ennast iseseiswaks wõiks teha. Parun oli talle ju öelnud, et kui ta meelt parandab ja sundijatele enam wastu ei hakka, siis olla tal lootusi Wõllamäele peremeheks saada. Wahest annab aga ka — nii harutas noor neiu oma mõtteid edasi — Huntaugu wana aegamööda järele ja wõtab Päärna kui tugewa, usina ja hoolsa poisi wiimaks siiski koduwäiks wastu…

Oh, seda rõemu, mis Uuetoa saunakeses walitses, kui Miina ühel õhtul pärast oma tagasitulekut salaja sinna ilmus! See rõem ei awaldanud ennast mitte sõnade, waid üksnes poja ja ema silmade läbi. Need waatasiwad nii täis tänulikku liigutust noore tüdruku peale, et sellele rinda tundmus asus, kui oleks ta oma põgenemisega Jumal teab kui suure wägiteo ära teinud. Wiiel minutil ei lausunud ükski sõna. Nad surusiwad ainult tummalt üksteise käsi. Wiimaks ütles Päärn healega, millesse ta wägise pahast nurinat püüdis panna:

„Ise noor tütarlaps, aga päris kasaka-hing rinnus! Kas inimesel aru peas: jooseb wanemate majast wasta ööd ära ja kaob kui tina tuhka! Kas sa selle peale sugugi ei mõeld, kui hulga inimestele sa niisukese tembuga muret teed! Ma usun, nad keegi ei soand öösel nahka silma peale, niisama kui meiegi!“

„Jah, oleks sa kuuld, kuda Pearn asemel ähkis ja puhkis — nagu haige oli teine!“ kõneles sauna-eit. „Ja kas tead koa, et ta sind üks öö salaja käis otsimaski?“

„Kus siis?“ küsis Miina punastades ja naeratades.

„Mis sest nüüd weel pärida ja harutada!“ lõi noormees käega, kuna ta häbelikult ja ühtlasi pahaselt nurka wahtis. „Käisin kord nalja pärast metsast läbi — see oli kõik… Peaasi on nüüd, et elad ja terwe oled.“

„Kus Te arwasite mind õieti olewat?“ päris Miina, keda see lugu nähtawalt huwitas, et ka Päärn teda otsimas käinud. „Kui sa metsas käisid, siis mõtlesid mind wahest mõnes oksas kõlkuwat?“

Poja asemel kostis ema: Esiotsa ei olla nad ehmatuse pärast ühte ega teist teadnud arwata; siis aga, kui Miina juba kaks, kolm päewa ära olnud, ilma et teda kuskilt oleks leitud, tulnud neile mõlemale korraga mõte: kuhu ta mujale wõinud minna kui õe juurde! „Pane tähele,“ öelnud Päärn emale, „sealt ta ükskord ikka wälja tuleb!“ Ja see lootus aidanud nende mõlemate muret waigistada…

Miina saatis Uuetoa saunas õnneliku tunni mööda. Ilma et ta Päärnaga tulewiku üle sõnagi oleks kõnelenud, tundsiwad mõlemad siiski iseäralist kergust ja lõbu südames: kardetaw wastane oli ju ära wõidetud! Nad arwasiwad Pritsu loomust nii palju tundwat, et otsustada wõisiwad: selle mehe uhkus ei luba teda enam tüdruku peale mõtelda, kes talle nii häbistawa ninanipsu mängis! Selle julgustawa lootusega lahkusiwad nad üksteisest…

Paraku eksisiwad nad aga Prits Walkmanni loomuse, wõi ehk ka tema tundmuste kohta Miina wastu. Sest mõni nädal hiljem sündis midagi, mis tunnistas, et Prits seda tüdrukut weel mitte polnud unustanud. Sellest andis ta Miina isale üsna ootamata wiisil märku.

Huntaugu waimupoiss tõi peremehele ühel laupäewa-õhtul mõisast teate, kubjas oodata teda täna õhtu kõrtsis, tal olla temaga midagi läbi rääkida. Mihkel ajas silmad pärani, ootamata kutset kuuldes. Wiiu waatas tütre otsa, ja see läks näost walgeks. Peremees aga tõmmas warsti parema kasukatüki selga — wäljas walitses juba ammugi kõwa tali — ja läks kõrtsi.

Kubjas oligi juba seal. Naeratawa näoga tõttas ta Huntaugu peremehele wastu. Tema punetawast näost selgus, et ta omale topsist head tuju nõutanud. Ta oli jalatallast pealaeni lahke mees. Kui ta Mihklile kätt andnud, nagu poleks nende sõprust iganes kõige wähemgi pilwekene tumestanud, wiis ta tema sedamaid leti kõrwal olewasse wäikesesse tuppa, kus kõrtsmik harilikult oma paremaid sõpru ja mõisateenijaid laskis istuda.

Nad oliwad siin üsna üksina. Prits küsis sedamaid poole toopi wiina wälja… Mihkli imestus kaswas iga silmapilguga…

„Huntaugu wana,“ algas Prits, Mihklile käega õla peale lüües. „Kaks nii mõistlikku meest, nagu meie oleme, ei peaks üksteisega ninawingu pidama. Kas mõistad?“

„Mõistan küll,“ wastas Mihkel, aga „wõi see minu poolt tuli!“

„Ega sinagi just ilmasüüta ole — oled natuke wa’ nartsu-moodi mehikene, aga kas tead — unustame ära, mis möödas on! Mul omal koa süüd — seda näen alles nüüd… Siin minu käpp, Huntaugu wana, lepime ära ja püüame edespidi targemad olla“…

Mihkel wõttis walge peaga poisi käe tõrkumata wastu. Ta näole ilmus imestuse kõrwale nüüd weel lai meelehea. Nähtawalt tundis ta ennast hästi kõdistatud olewat, et leppimine Pritsu poolt tuli, ja weel nii südamelikul wiisil.

Nad jõiwad kordamisi üksteise terwiseks ja paniwad siis piibud tossama. Prits pööras seepeale jutu kohe soowitud sihi poole.

„Mul on tüdrukust kahju,“ ütles ta otsekoheselt, kuna ta kollakad silmad laua peal põlewa raswaküünla leegikese sisse wahtisiwad. „Ma hakkan nüüd alles tundma, et mul temast kahju on. Ptüi kurat, et me nii lolliste peale hakkasime!“

„Lolliste neh,“ wastas Huntaugu wana. „Sa oleks pidand aega andma, tüdrukut meelitama, talle rohkem ligi toppima“…

„Jah, kahju läbi soab inimene targaks! Aga nüüd, toat, on mul teine nõu, kui tütart mulle weel tahad anda.“

„Milla mina teda sulle olen keeland! Ütlesin ju su isale, et tulgu Prits ja hakaku otsast peale!“

„Hakkangi otsast peale!“ hüüdis kubjas läikiwate silmadega. „Ja mitte enam pahaga, mitte enam nii rüsinal, waid pikkamisi ja heaga — aina heaga.“

Ja nüüd seletas ta oma uue plaani lähemalt ära. Ta tahta Miinale kewadeni aega anda. Selle aja sees püüda ta temale aga wiisakalt, alandlikult, sõbrustades ja meelitades läheneda. Olla waja, et nad sagedamine kokku saaksiwad, olgu Huntaugul, olgu Pärtlil, olgu teistes tuttawates taludes ehk mõisas. Jõulu teisel pühal olewat Pärtlil tema wanema wenna pulmad. Ärgu Mihkel terwe perekonnaga tulemata jäägu, — kutse saada ta warsti. Ainult ühte asja olla tingimata waja: Mihkel pidada oma mehesõna peale tõotama, et ta ühtegi teist kosilast Huntaugul enne wastu ei wõta, kui asjad tema, Pritsu, ja Miina wahel ühte wõi teist wiisi selged on.

Selle lootuse andis Mihkel ilma lähema mõtlemiseta.

„Muret pead koa kandma, et ema minu nõuus on,“ kinnitas Prits weel.

„Ta oli sinu nõuus ja soab ka edespidi olema!“ hüüdis wanamees kõmisewa kindlusega.

Ja nüüd wiinutati ja piibutati ja tõotati ja kinnitati kuni poole ööni. Ikka ja ikka jälle tuli wisa kosilane oma tõendusega, et ta Miinast jätta ei wõiwat, tüdruk olla temale nii südamesse kaswanud, et ta öösel enam unerahu ei leidwat. Rusikaga laua peale lüües seletas ta, et ennem oma pea kaotab, kui sellest naisest ilma jääb. Ja kas tema ei olla mees, keda iga tüdruk wastu wõiks wõtta? Mida olla ta Miinale teinud, et see teda nagu katku kartwat? Ta tahta teda kui kullatükki kalliks pidada, kõik ta soowid täita, teda emanda auu sisse tõsta, teda hellitada nagu saksa last… Ja seejuures sattus ta wiina ja tundmuste mõjul wiimaks nii ärda tuju sisse, et wesi mehikesel silma tuli.

Oliwad mõlemad üsna „dobra“ mehed, kui wiimaks kõrtsist lahkusiwad. Prits saatis tulewast äia weel tüki maad küla poole, enne kui mõisa poole tagasi pööras. —

Hirmuga märkas Miina, et Huntaugul sellest õhtust peale endised tuuled puhuma hakkasiwad. Isa ei tikkunud talle küll mitte enam ähwardustega peale, oli karedate sõnadega ülepea kasinam kui enne; aga kus ta iganes märku wõis anda, et ta tütre kohta oma endistest plaanidest ja nõuetest kinni peab, seal ei jätnud ta seda tegemata.

Juba hakati jälle Pärtli rahwaga läbi käima, pealegi elawamalt kui enne; juba ilmus Prits jälle laupäewa- wõi pühapäewa-õhtutel Huntaugule külaliseks; juba sigines isale jälle sagedamine wiinapudelid koiku taha nurka…

Pritsu oleku üle ei olnud Miinal just kurta. Ta oli tema wastu wäga sõbralik, wäga wiisakas, peaaegu alandlik, ei rääkinud ialgi oma luhta läinud kosjakäigust ega Miina põgenemisest, ei puudutanud ülepea ainuma sõnagagi oma ettewõtte kordamist, mis tal ju kahtlemata nõuuks pidi olema. Sest tema naljatawat tõendust, ta ei sallida, et üleaedsete seas tühjade asjade pärast pahaseid nägusid nähtakse, — sõnad mis ta oma esimesel külaskäigul awaldas, — seda Miina ei uskunud.

Nii mindi siis ka jõulu teisel pühal Pärtlile pulma. Miina oli — peigmehe soowil — pool wägise pruuttüdrukuks kutsutud — tema peiupoisiks oli muidugi Prits. Seal söödi ja joodi ja tantsiti ning pingutati sõprusele ikka kõwemad witsad ümber. Kubja sõprade poolt mõisteti asja ka tihti nõnda toimetada, et Miina ja Prits nende kodus kokku saiwad. Nii oli siis Pritsu ettewõte kõigiti õigetele rööbastele seatud ja pidi tema arwates wiimaks eesmärgile weerema.

Aga kui wisa kosilane enesele mõne kuu pärast küsimuse ette pani, kui jõudsaste ta wanger sõitnud ja kas eesmärk mitte juba paistma ei hakka, siis pidi ta käe rusikasse tõmmama ning tunnistama, et ta ikka ühe koha peal paigal seisab. Sel tüdrukul pidi saatan ise ihus asuma! Mitte ainust sooja pilku polnud ta kõige selle aja sees tema peale heitnud. Endist otsekohest waenu ei awaldanud ta mitte enam tema wastu, karedaid wõi põlastawaid sõnu ta enam ei tarwitanud, aga niisama kindlaste tõrkus ta ka iga õrnuse ja soojuse wastu Pritsu poolt, ja oskas ta peale nii külma, kalki tuult puhuda lasta, et waesel poisil wahel wihapisarad silma tungisiwad.



9.

Odaw tööjõud.
Mida kauemine preili Marchand Eestimaal elas, seda enam hakkas ta märkama, kui madalal, algupärasel seisukorral siin majandus kõigi ta tähtsamate harudega weel seisis. Juliette wõis seeüle põhjalikumate teadmiste puudusel küll ainult pealiskaudselt otsustada, kuid wahe siinsete ja nende olude wahel, mis ta wäljamaal üleüldiselt tähele pannud, oli mõnes asjas nii silmatorkaw, et ka temagi neid pidi nägema.

Missuguseid tööriistu näituseks tarwitas suur rikas mõis, mida haritud omanik walitses, oma põldude harimiseks! Just niisamasuguseid, nagu weriwaene, harimata talupoeg, kellel ainult tilluke maaribakene käes! Muinasaegsed, nagu õiguslised olud mõisniku ja talupoja wahel, näitasiwad ka siinsed sahad, äkked, wiljapeksuriistad, piimatalituse-abinõuud jne. olewat. Kõik puust, kõik wilets, toores kodune töö! Kõige wähemadki põllutöö masinad, mida wäljamaal juba talupoegki tarwitas, puudusiwad kas täieste, wõi suuremalt osalt. Kõik töö tehti käsitsi ära, käsitsi nende ajast maha jäänud abinõuudega. Ja nõnda polnud lugu mitte üksnes X. mõisas, waid ka mujal, kuhu koolipreili — wahel herrastega kaasa sõites — nägema sattunud, wõi millest ta omale jutustada lasknud.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Mahtra sõda - 09
  • Büleklär
  • Mahtra sõda - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4359
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1980
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4303
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1814
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4516
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1813
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4358
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1869
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4289
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1796
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4451
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1775
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4210
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1808
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4455
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1878
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4137
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4169
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1971
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4217
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1915
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4392
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4223
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1812
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4292
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1915
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4314
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1993
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4395
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1672
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4502
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1821
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4474
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1811
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4380
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1937
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4334
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1688
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4275
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1860
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4153
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1693
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4420
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1916
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4308
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1997
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4240
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1937
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4158
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1858
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4294
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2057
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4243
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1868
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 4175
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1972
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 30
    Süzlärneñ gomumi sanı 4366
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1816
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 31
    Süzlärneñ gomumi sanı 4003
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1932
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 32
    Süzlärneñ gomumi sanı 4042
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2070
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 33
    Süzlärneñ gomumi sanı 1747
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1005
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.