Mahtra sõda - 03

Süzlärneñ gomumi sanı 4516
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1813
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
„Tütarlaste koerust nüüd reakida!“

„Aga wanemad peawad koerusest jägu soama!“ õpetab Prits.

Mihkel popsid mõttes ärakustunud piipu, keerab siis kolu pealt ära ja tilgutab õli maha.

„Ainust last wägise sundima hakata — see koa nii imelik,“ uriseb ta wiimaks. „Olen eidega juba reakind ja aru pidand — see ütleb koa, et wõiks teine weel oasta wõi poar majas olla… Tee siis naistega!“

Perenaise nimetamine näib Kubja-Pritsu tuju weel pahemaks tegewat.

„Ja jah, see sinu eit! See näikse minu peale koa kõõrda wahtiwat. Ma ei mõista, mis ma temale olen tein’d!“

„Ää nüüd rumalat juttu aja, Prits,“ tõreleb Mihkel. „Tema wahib sinu peale nagu iga poisi peale, kes ta kallist tütart tahaksiwad ära wiia. Eks naisi tunta!“

„Kas ta selle Uuetoa weankaela peale mitte teisite ei woata kui minu peale?“ küsib Prits luurawa pilguga. „Ja kas Miinake ise mitte liig sagedaste Uuetoa saunaurtsikus külaliseks ei käi?… Kuule, Huntaugu wanamees, pane minu sõna tähele: selle nadikaelaga sul õnne ei soa olema! Opmann ja herra ei salli teda silma otsas. Aagrehi juures on witsad tema jaoks ammugi juba walmis — tal soab aagrehi wahet enam käia olema, kui küla ja mõisa wahet.“

„Kuule, Prits,“ püüab Mihkel teise waigistuseks nalja teha, „sinu meel läheb nii hapuks, et parem oleks, kui suu jälle seks teeksid! Siis ajame mõistlikku juttu edasi!“ Ja Mihkel tõmmab lonksu pealt ning pakub pudelit kubjale, see aga tõrjub tagasi.

„Mõistlik jutt oleks see, kui sa mulle wõiksid öelda, mis mul loota on,“ tähendab wiimane.

„Minu poolt aina head,“ kinnitab peremees. „Mis oleks, kui weel natuke ootaksid?“

„Mis tarwis?“

„Noh, juba selle tarwis, et mina ja ema tüdrukule meele pähe soaksime panna.“

„Tahate siis seda teha?“

„Minu käsi selle peale.“

Nad andsiwad üksteisele kätt. Nagu lepingu kinnituseks jõiwad siis weel mõlemad pudelist. Et majalised üksteise järele jälle tuppa kogusiwad, siis tuli seega Pritsu õrnasisulisele jutule lõpp. Ta wiibis weel mõne aja ja näis Miina tagasitulekut ootawat; kui see aga ikka weel wiibis, jättis mees Jumalaga ja läks. Ütles weel wanemate poole Pärtlele minewat. — —

Uuetoa saunas peeti waheajal teist wiisi laupäewa-õhtut.

Ahi oli peatselt küdenud, suurem suits ukse kaudu wälja läinud. Tõmmusinakas suitsupilw ulatas weel ainult urtsiku poole kõrguseni maha. Hagude õõguwate raagude seas winisesiwad ahjus weel mõned wettinud kännud wingu ajawate tukkidena. Peale punaka kuma, mis ahjust paistis, ei walgustanud pisikest, wiletsat urtsikut mingi tuli.

Ahju-suu ees istuwad kaks inimest: teomees Päärn ja tema wana ema. Päärn kükitab madala järi peal, selg ahjupaiste poole; ema istub tema kõrwal, puupaku peal. Päärna weriseks peksetud, mustaw ja sinaw selg on paljas, ja ema wõiab seda wiina sisse kastetud takutopiga.

„Pojuke, pojuke, küll nad sind on lõhkund!“ sosistab wanake wahete wahel, kuna ta käsi hellalt üle pahtunud wereworpide käib ja ta kustunud silmadest mõni soe pisar wiina sekka poja ihu peale langeb. „Ütle, Pearnake, kas on walus?“

„Annab juba tagasi! Tean ju, kui hea tohter sa oled.“

„Aga siis, kui nad sind lõhkusid — kas siis walutas?“

„Seda ma ei tun’d. Mu hing oli nii wiha täis, et midagi ei tun’d.“

„Just kui mu kadun’d Rein!“ sosistab eit. „Reagid just kui su isa, kui ta aagrehi juurest tagasi tuli ja ma ahju suu ees ta selga wõidsin nagu nüüd sinul.“ Wanake pühib silmi. „Kas mäletad, Pearn, su isa ütles koa: „Kui ma kõhuli pingi peale heitsin ja soldati witsakimp mu seljas tantsima hakkas, põles mu hinges niisuke wiha, et mu silmade ees kõik weripunane oli ja ma midagi ei tun’d“… Ja siiski oli ta poolsurnd, kui koju jõudis.“

„Mäletan, ema, mäletan,“ ümiseb Pearu, ja ta käsi kahmab iseenese peast nagu karwustades kinni. „Ja, kas tead, ema, mispeale ma mõtlesin, kui ta mind lööma hakkas? Ma mõtlesin isa peale… Ei tea isegi, kudas ta mulle meele tuli.“

„Sa oled tema poeg, sellest su õnnetused tulewadki! See wiha, mis tema peale ikka tuli, kui keegi teda juhtus puutuma, see ei anna ka sinu hingele rahu. Selle wiha pärast, mis sind kas kuradile wastu panema sunnib, said juba poisikese-põlwes paar keretäit, ja ikka weel põle sa targemaks soan’d. Ka su isa ei soan’d targemaks; ennem kui järele andis, laskis enese surnuks peksta…“

Ja, see on kurb mälestus, mida nad seal praegu harutawad. Sest on kolm aastat mööda, kui Wõllamäe peremees Rein Rüütel haagikohtuniku juures wastuhakkamise ja löömise süü pärast kaheksakümmend hoopi sai, mille tagajärjel ta põdema hakkas, kuni suri.

Süütegu ise sündis ühel talwisel õhtul. Wallas walitses rõugehaigus. Wõllamäe talus oliwad teomees ja perepoeg mõlemad haiged. Seepärast oli peremees ise läinud metsast heinu tooma. Tuisk oli teed hange ajanud, nii et Rein pimeda kätte jäi. Kuna ta ühe käega koormat hoiab ja teisega hobust õigel teel püüab pidada, kuuldub selja tagast aisakellade helin. Rein katsub teed pooleks teha, et saksa wõi „antwärki“, kes järele tuleb, tarwiliku wiisakusega mööda lasta. Aga sedamaid tunneb ta, kuda koorm kalduma hakkab; wist on teine reejalas juba kraawi-kaldast wõi hangeweerest üle sattumas ning koorm wõib iga silmapilk kukkuda. Seepärast peatab ta hobust. Selja tagast kajawad aga sedamaid karedad hüüded: „Tee lahti, mees, tee lahti!“

„Tee on lahti!“ wastab Rein.

„Eest ära, lurjus! Kas sa ei näe, et saks sõidab!“ Ja hobused aetakse Reinule peaaegu selga.

„Saks wõib koorma kõrwalt mööda sõita!“ hüüab mees wasta.

„Jaan, anna kuradile piitsa!“ kajab seepeale wahutaw wihahüüe saanist kutsari poole, ning sedamaid wuhiseb wiimase piits Reinul kõrwade ümber. Üks hoop riiwab Reinu silma nii, et see tuld lööb.

Hirmsa walu pärast kargab talupoja süda nii meeletumat wiha täis, et ta oma piitsaga paari hoopi wasta annab… Saanis karjatab keegi — Rein ei tea, kas kutsar wõi parun… Alles pärast saab teada, et ta oma härrad löönud… Lähemal silmapilgul lendab saksa saan, mille ees hobused weidi peruks saanud, koormast mööda, sest tee ongi lahti, aga talupoja koorm kukub ümber, sest ta on teest kõrwale sattunud…

„Kes see lurjus oli?“ kuuleb Rein weel saanist parun Heideggi hüüet, mispeale kutsar kostab, et see wist Wõllamäe Rein olnud…

Saksale wastuhakkamise ja saksa löömise süü pärast läheb Wõllamäe peremees haagikohtuniku ette ja saab seal nuhtluse, mis ta haua äärele wiib. Ta on suur ja tugew mees, aga ta on juba wana, ta kehajõud töö läbi kurnatud, ta terwis halwa toidu ja waremate hoopide läbi nõrgendatud. Ta hakkab põdema ja põeb, kuni surmale suigub.

Mitte ainult selle metsiku wiha, mis neilt silmapilguks kaine, arupidawa mõistuse rööwis, polnud poeg isalt pärinud, waid weel paari omadust, mida sel ajal weel wähem salliti kui praegu, ja mis mõlema õnnetustele ja äpardustele ikka teiseks ja kolmandaks peapõhjuseks saiwad. Need ebawoorused oliwad kangekaelne jonn oma õiguse tagaajamisel, kui nad teadsiwad enestele ülekohut tehtud olewat, ja ärawõitmata sisemine sund, wastasele niisuguseid sõnu öelda, mis hästi pihta käiwad ja mis seepärast kahekordselt haawawad. Neil mõlemal puudus tulus wõim, terawat nalja- wõi kibedat pilkesõna kurku neelata wõi keele alla peita. Et niisugused sündinud „weankaelad“ mitte küllalt roomata, „kintsu koapida“ ja paluda ei mõistnud, on ainult loomulik. Ja ka see oli nende õnnetus.

Näituseks poleks Wõllamäe Reinul mitte waja olnud surra, kui ta teisel päewal, pärast öösist riidu, mõisa oleks läinud, paruni ette põlwili oleks lasknud ja oma süüdi andeks palunud. Ka oleks ta wõinud wanduda, et ta ainult herra hobuseid wõi, kõige pahemal puhul, tema kutsarit tahtnud lüüa. Parun poleks teda wahest mitte karistamata jätnud, aga ta poleks teda haagikohtuniku juurde saatnud, waid talle mõisa tallis wahest poole wähema nuhtluse lasknud anda. Ehk kui ta süüdi siiski haagikohtuniku tasuda oleks jätnud, siis oleks ta oma kaebekirjas julgeste pehmendatud nuhtlust soowitanud.

Mida teeb aga Wõllamäe Rein? Lolluse, mis tal elu maksab. Teda kutsutakse tallitaja läbi mõisa. Parun tahab teada saada, kas see tõeste Wõllamäe Rein oli, kes talle eila õhtu tee peal wastu hakkas ja teda lõi. Kutsar wõis pimedas eksida.

Reinu silm on peaaegu kinni paistetanud, herra põse peal märkab ta wäikest punast kriipsu. Niipea kui herra Reinu silma näeb, teab ta, et tal õige süüalusega tegemist on.

„Wõi sina oledki see eilne teerööwel!“ kukub ta kohe kärkima.

Rein wastu:

„Ei mina ole, auulik paruni herra!“

„Ära waleta, lurjus! Su silm näitab ju, et oled.“

„Mu silm näitab, et ise rööwlite käes olin!“

Waene Rein! Kas sul seda oli tarwis öelda? Kas sa ei wõinud oma keelt ühes selle wastusega kõhtu neelata?

Mehe saatuse-kell on löönud. Seotud kätega wiidakse ta haagikohtuniku juurde ja kirjutatakse talle seal kaheksakümmend punast paragrahwi ta kuuekümne-aastase patuse keha peale…

Rein jääb raskeste haigeks, toibub mõne aja pärast wähe, põeb ja kiratseb aga tasakeste edasi, kuni aasta pärast wagusaste mulda poeb…

Kahju, et nii wähestel inimestel surmatunnil aega on järeljääjatele häid õpetusi anda. Seda sünnib enamiste üksnes luuletatud juttudes. Ka Wõllamäe Reinul polnud selleks mahti. Wikatimees kiirestas wäga taga. Ja ometi oleks seda õpetust nii tarwis olnud. Oma pojale oleks ta pidanud ütlema: „Küüruta oma turja, talitse oma keelt, lepi ülekohtuga, kui sul wägewatega tegemist on. Wihastada wõid ainult omasuguste üle.“ — Rein aga ei öelnud seda, waid kui ta kustuw silm poja peale langes, sosistas ta ainult weel: „Poeg, nad wõtsiwad mu elu!“

Ja et poeg isa wiimasest õpetusest ilma jäi, pole imeks panna, et ta nüüd ise lollusi hakkab tegema. Esimese suurema teeb ta juba ära, kui isa külm keha weel koduse katuse all puhkab.

Päärn walwab terwe öö teiste seas isa surnukeha juures. Ta istub tummalt surnu peatsis ja wahib aineti tema wahakarwa näo, ta aukus silmade ja sinise suu peale. Ta kare käsi puhkab wahel isa hallide juukste peal, wahel libiseb silitades neist sügawatest wagudest üle, mis mure, waew, töö ja wanadus wäsinud teekäija palgele kündnud.

Hommiku tõuseb ta istmelt ja kaob majast. Keegi ei tea, kuhu ta läinud.

Päärn läheb mõisa. Mis sinna? Oma esimest suuremat rumalust tegema.

Nõuab paruni herra jutule. Lastakse ka ette.

„Noh, Päärn, mis sul siis südame peal on?“

„Tulin paruni herrale teada andma, et mu isa eile õhtu ära suri.“

„Wõllamäe Rein?“ küsib parun. „Soo, soo! Noh, suurt kahju mul temast just ei ole — oli wa’ wastane krants.“

„Paruni herra, ta oli minu isa!“

„Noh, oleksid wõind omale ka mõistlikuma wälja walida.“

Päärn on walge näost, ta käed wärisewad.

italki
„Minu isa ütles surres, et paruni herra ja aagrehi herra tema elu on wõtnud.“

Parun Heidegg on, talupojaga rääkides, temale selja pööranud ning aknast wälja wahtinud. Nüüd pöörab äkitselt ümber, kui oleks teda tagast hammustatud.

„Soo, wõi sinu isa ütles — —? Noh, siis oli ta surres seesama hunt, mis eluajalgi. Oma keretäie oli ta auusaste ära teeninud…“

„Paruni herra!“ möirgab korraga Päärn, nagu oleks teda tuliste pihtidega pitsitatud.

Nüüd alles waatab parun Heidegg terasemalt mehe peale. Mis ta selle näost loeb, peab iseäralik olema, sest ta põrkab kahwatades tagasi, ühe leentooli taha, ja ta käsi kahmab kirjutuselaua poole, kus hõbedane kell seisab. Seda kõigest wäest helistades, karjub ta nii, et mõis kajab: „Tohwer! Tohwer!“

Toapoiss ilmub. Ta jääb küsides paruni herra otsa wahtima. See waatab talupoja peale. Päärn seisab liikumata keset tuba…

Parun tõmmab käega üle habeme. Ta näo üle jookseb tõmmu puna kuni juukste juurteni.

„Ei midagi… Mul on sind pärast waja.“ ütleb wiimaks toapoisile. Ja kui see minekut teeb, lisab waljult juurde: „Ka sina wõid minna, Päärn! Meie räägime selle asja üle teine kord edasi…“

Päärn astub toapoisiga ühes wälja. —

Loll temp on tehtud.

Parun Heidegg ei anna sellele talupojale iganes andeks, et ta teda kartnud — nii kartnud, et ta selle üle häbi tundnud… Parun Heidegg annab nii mõnegi wäikese süü audeks, kui teda mõistetakse paluda ja auustada, aga kui keegi kangust näitab, ja kui see kangus nii kaugele läheb, et parun Heidegg oma rahu kaotab, et parun Heidegg koguni — kardab, siis — siis on asi halb…

Waewalt on Wõllamäe peremees maha maetud, kui koht lese ja poja käest ära wõetakse. Paruni herral on Wõllamäe talu tarwis sündsam peremees kui Päärn Rüütel. „Weankaelad“ ja „wastased krantsid“ ei kõlba peremeesteks…

Ja, ja, see kallis orjapõlw! Need, kellele loodus selgroogu polnud andnud, roomasiwad, ning ütlesiwad, et see kõige targem ja tulusam on. Need aga, kellel selgroogu oli, ütlesiwad: See on ükskõik, kas rooman wõi seisan — ülekohut tehtakse mulle siiski! Kuid neid lollisid oli wähem, kes nõnda ütlesiwad. — —

„Hea küll, ema,“ ütleb Päärn oma nukratest mõtetest ärgates, „soab sest mearimisest küll! Ehk annad mulle nüüd ka puhta särgi — wana on natuke kore.“ Ja jalaga lükkab ta ahju ees maas olewat werist särki.

Sel silmapilgul nagiseb uks, läheb lahti ja üks naesterahwas, suur rätik ümber, astub sisse. Ta esimene pilk langeb ahjupaistel istuwa poolhalasti mehe ning selle mustawa selja peale. Ta suust lipsab ehmatuse-hüüe. Nagu nõuuta jääb ta ukse juurde seisma.

Ema ja poeg on ümber waadanud.

„Näe, Huntaugu Miina!“ ütleb esimene.

Sügaw puna tungib Päärnale põskedesse. Tal on häbi, aga mitte sellepärast, et ta ihu paljas on, waid sellepärast, mis Miina ta ihu peal näeb, — selle pärast, et tema, see suur, tugew poiss, witsu on saanud…

„Ema, anna nüüd kord juba särk siia!“ hüüab ta pahaselt, kuna ta selga tüdruku eest püüab peita.

Kuid wiimane astub ruttu ligemale, hakkab mõlema käega poisi õladest kinni, kummardab maha ja waatleb tumma ahastusega seda timukatööd, mida siin inimese ihu kallal tehtud.

„Pearn,“ ütleb ta kugistawa healega, „Pearn, küll nad sind on purend!“

„Ei wõi kurta,“ naeratab Pearn kohmetult. „Aga kust sina’s tead?“

Tüdruk ei wasta. Pearn tunneb wastust oma selja peal: kaks palawat piiska kukuwad sinna.

„Ema, too särk siia!“

Warsti on Päärnal puhas särk seljas. Ema paneb rinna eest preesi kinni. Tükil ajal ei lausu üksgi musta ega walget.

Kui Päärn wiimaks külalise peale südandab waadata — ta tunneb ikka weel päris lapselikku häbi — on wiimase nägu muudetud. Miina silmas ei ole enam pisaraid, ta näos mitte enam seda kaastundmust, mis ta healest praegu weel wälja wärises; ta hoiab nagu wõeralt eemale.

„Ma küsisin, kes sulle minu asjast reakis?“ ütleb Päärn, et midagi öelda.

„Pärtle Prits.“

„Jah, ma nägin, ta läks teie poole.“

„Niisuke lihunik!“ sõimab ema wahele.

„Mis ta siis teil westis?“ pärib Päärn edasi.

„Ühte ja teist,“ kostab tüdruk lühidelt.

„Tõtt wõi walet?“

Miina rätik on õlade peale wajunud. Ta imeilusad pruunid silmad wahiwad tõsiselt ja kalgilt üle Päärna ahjutulde.

„Kes teab, mis tõsi, mis wale oli! Walelik reagib wahel koa tõtt,“ wastab ta.

„Mis sinul siis korraga on?“ küsib eit, kellele Miina wõeras olek ka silma puutub. „Teed ju, kui oleksid pahane.“

Tüdruk näib iseenesega salaja wõitlewat. Wiimaks tõstab pead ja astub julge sammu järi peal istuwa Päärna poole.

„Prits reakis, et sa täna Kulbi Kaie pärast peksa olla soanud,“ ütleb ta tumedalt.

„Sain.“

„Ta ütles, sul olla miski sala sõbrus Kaiega.“

„Eks ta öeld koa, et meie Kaiega koos külasse tulime?“

„Seda ma ei mäleta, aga ta ütles, et sa Kaie eest nii oled seist, et Pritsu kallale oled läind.“

„Siis reakis ta esimest korda elus nii palju tõtt, et ainult pool walet on… Ma läksin alles siis ta kallale, kui ta mind oli löönd.“

„Miks ta sind siis lõi?“

„Sellepärast, et ma Kaie eest seisin.“

„Miks sa siis seisid ta eest?“

„Sellepärast, et ta midagi kurja ei teind, kui Prits ta pea weriseks lõi.“

„Kas see siis sinu asi oli?“

„Ei old… Aga kui sinu pea weriseks lüüakse ja keski su eest seisab, siis on wist hea küll?“

Miina waikis, nagu mõtleks ta selle küsimuse üle järele. Siis nihkus ta Päärnale weel ligemale, ta silmas lõi midagi lõkkele.

„Sellepärast üksi, Pearn?“ küsis ta. „Kui ma teaksin, et sellepärast üksi?… Aga sa ütled, et — et —“

„Mis ma ütlen?“

„Et sa Kaiega koos —“

„Mis sest? Prits käib sinul tihti pealegi wõersil! Wõib olla, et täna kosjawiinadki taskus olid!“

Miina waikis ja pööras näo ära. Wägise kippus talle midagi märga silma.

„Kuulge, lapsed,“ ülles sauna-ema, kui ta mõlema waielusi natuke aega kentsakalt suud muigutades pealt kuulanud. „Minu arust ei ei ole teil asja ees, teist taga üksteisega nägeleda. Kõik paljas lapselik kadedus! Kui te teineteisele loodud olete, siis soate kokku, olgu sada Kaie ja Pritsu teie wahel mustaks kassiks.“

„Ma tahan aga teada soada, kuda Pärtle Prits tohtis öelda, et Pearn Kaie eest seist, nagu mees naise eest, ja miks Pearn Kaiega koos külasse tuli, nagu ta ise ütleb.“

Miina ütles seda pool trotslikult, pool paluwalt, kuna tal ikka weel nutuwõru suu ümber seisis.

„Ja mina tahan teada soada,“ wastas Päärn heasüdamelise osatamisega, „mis see Kubja-Prits iga laupäe-õhta Huntaugul kuulab, kui Miinal temaga midagi tegemist ei ole!“

„Sa tead, wäga hästi, et mul temaga midagi tegemist põle!“

„Ja sina niisama hästi, et mul Kaiega midagi tegemist põle!“

Ema lööb naerdes käed kokku mõlema kemplewa oina üle, kellest kumbki järele ei taha anda, ja hüüab:

„Pearn, wõrukael, seleta siis ometi ära, kus ja miks sa Kaiega tee peal kokku said? Et sul selle tüdrukuga midagi tegemist põle, seda wõin arwata. Nagu ma oma poega ei tunneks!“

Päärn jutustab siis ka lühidelt ära, kuda Kai teda teel oodanud ja selle eest tänada tahtnud, et ta tema eest hommiku rehel seisnud. Tema, Päärn, öelnud aga, et tal tema tänu waja ei olewat, ning püüdnud tast lahti saada. Sel silmapilgul jõudnud Kubja-Prits nende juurde, ja tema, Päärn, arwanud kohe, et kui see mees Huntaugule läheb, küll ta seal siis kõik, mis ta hommiku ju praegu näinud, pahempidi pöörab ning Huntaugu rahwale asju ette luiskab, mis ihukarwad püsti ajawad.

Miinal näis nagu kiwi rinna pealt maha langewat. Juba istus Päärna lähedale paku peale ja piilus talle nagu kahetsedes kurwalt näosse. Ta uskus seda meest; Päärna ainus sõna, et lugu nii ei olla, nagu räägitud, waigistas teda täieste.

„Arwasin seda isegi,“ ümises ta enam iseenesele kui teistele.

„Aga tulid mind siiski usutama?“ küsis Päärn ja pööras oma tugewa, tõmmu, weidi rõugearmilise näo, mille üle praegu aga nagu päikesepaiste woolas, tüdruku poole. „Nüüd kuuluta aga koa, kuda Pritsu käbarad Huntaugul käiwad. Wanamees pidada ju kõwaste nõuu, tulewast opmanni isandat wäimeheks wõtta.“

„Noh, enne pean mina ta meheks wõtma,“ wastab Miina, oma ruugeid kähersalkusid otsa eest tagasi lükates.

„Wõi nüüd selle järele küsitakse! Kas Huntaugul haowirnast midagi ei soa?… Ja kas Prits pole wiks poiss, wõi mis? Mõisawanemad rahul, moona küll, et wõib naist-last toita, wõi kui Huntaugu wana tahab, palub herralt suurema ja parema koha ning wõtab Pritsu koduwäiks. Kõik läheb nagu lep’se reega!“

„Aga kui mina ei taha?“

„Sinu tahtmine koa midagi maksab!“

„Küll ta maksab! Ema koa minu poolt. See ei salli Pritsu rohkem kui koer luuawart. Ütleb iga kord, kui teist näeb: Näe, wa’ salakoi tuleb jälle!“

Päärn ohkab, toetab oma suurt mustjat pead käe najale ja wastab:

„Mis see kõik aitab! Toadi käes ikka jäme ots!“

„No, ega ta mind ometi wägise sundima hakka!“ hüüab Miina trotslise kulmutõstmisega. „Sest soadik, kui Mari mehel on, peetakse ja hüütakse mind ju ainumaks lapseks, ja ma tahaksin näha soada, kuda nad oma ainumat last mehele sunniwad minema, kellele ta ei taha minna!“

„Noh, siis tuleb keegi teine ja wiib su ära!“

„Miks?“

„Sellepärast, et mina praegu kellegi naisewõtja ei ole! Olen saunamees, kel ema toita, teomees, kel peretütrile midagi põle pakkuda… Mõisnikuga on asi nii rikis, et isa kohta wõi muud teist koa loota põle. Ja ega sinu toat mind, wastast hunti, keda mõis ei salli, koduwäiks julge wõttagi… Näed isegi, et lood kurwad on.“

Miina põsed, mis talutüdruku kohta haruldased õrnad oliwad, lõiwad, Päärna põhjendatud kartusest hoolimata, elawalt kumendama. Juba paljas teadmine, et Päärn, nagu näha, kosjamõtet oma peas üleüldse weeretas, elustas ja õnnestas noort neiut.

Need kaks inimeselast polnud nimelt üksteisele kunagi otsekohese sõnaga öelnud, mis lootused neil wastastikku teineteise kohta oliwad, weel wähem oli kumbki sõna „armastus“ suhu wõtnud. Kui ühe küla lapsed tundsiwad nad üksteist nii kaua kui kumbagi mälestus tagasi ulatas — Päärn Miinat juba peaaegu ta sündimisest saadik, sest ta oli temast kuus aastat wanem. Selle wanaduse-wahe pärast polnud neil õrnemas eas muidugi suuremat läbikäimist ega sõbrustamist olnud, lugu muutus aga warsti, kui lapsest wanem plika ja wiimaks leeriealine tüdruk sirgunud. Ilma kumbagi teadmata ja tahtmata, iseenesest, sigines neile tundmus südamesse ja teadmine pähe, et neid miski asi ühendab, et nad üksteist tarwitsewad, et neil teineteise kohta niihästi õiguseid kui kohuseid on. Nende meelest oli nagu iseenesest mõistetaw, et nad kokku püüdsiwad saada, et üks teise saatusest osa wõttis, et üks teadma pidi, mida teine tegi. Selle oleku põhjuste üle ei andnud nad iseenesele ega wastastikku teine teisele mingit aru. Nende meelest oli lihtsalt, kui peaks see nii olema.

Alles wiimasel ajal oli kumbki iseeneses selgusele jõudnud, et nende ühendusel miski tagajärg, miski lõpp peab olema, ilma milleta tal õiget otstarbet ei ole. See mõte oli neile sest saadik pähe tekkinud, kui ilusale Miinale noorimehi hakkas lähenema, kellest teada oli, et nad naist otsiwad, ja kui inimesed Päärna käest ikka sagedamine hakkasiwad küsima, millal ta kosjatee jalge alla wõtwat. Nüüd teadsiwad mõlemad korraga, mis neil teha, kui nad seda ka üksteisele selge sõnaga ei ilmutanud. Alles täna õhtu, praegu, mil armukadedus nende meeli erutas, mil neile kartus südamesse löönud, et nende ühendusele ta muu lõpp wõiks olla kui see, mida nad loomulikuks ja soowitawaks pidasiwad — alles praegu oli nooremehe suust sõnu kukkunud, mis otsekohe eesmärgi poole sihtisiwad. Kentsakas ainult, et Päärn kosimist sellega algas, et ta ütles, ta ei wõiwat kosida. Ta harutas mõrsjale neid takistusi ette, mis nende paariminemist keelawad.

Kuid Miina poleks armastaw naisterahwas olnud, kui ta neid takistusi ilmwõitmataks oleks pidanud. Ei, tal oli kohe tosin wõimalust käepärast, kuda neist takistustest üle saada.

„Kuule, Pearn,“ algas ta kentsaka tõsiduse ja kindlusega, kui ta esimese kohmetuse üle wõidu saanud ja natuke aega, peiu ema kätt pihus hoides, järel mõtelnud. „Minu esimene töö soab olema, et ma selle Pärtle-Pritsu Huntaugult ära hurjutan. Ma raputan ta enese küljest lahti. Ma wihastan ta nii ära, et ta meile enam nägugi ei näita, et ta mind wihkama hakkab nagu ussi aia all.“

„Kuda sa seda tahad teha?“

„See olgu minu mure.“

„Ja siis?“

„Noh, siis ei ole ka minu isal temaga enam midagi asja.“

„Aga ega see mind weel naisewõtjaks tee! See ei muretse mulle weel kohta kätte, kuhu naise wõin wiia.“

„Kas siis Huntaugule koduwäiks ei taha tulla?“ küsis Miina naerdes ja punastades.

„Jah, kui wõetaks! Aga kui sa Pritsu ära hurjutad, siis põle sellega weel öeldud, et tema asemele muid ei tule, kes su wanamehele enam mokka mööda on kui mina!“

„Wõid julge olla, et ma neile kõigile ust näitan.“

„Siis näitab sulle wanamees midagi, mis weel kibedam on! Sa teed ju, nagu oleks Huntaugul walitsus sinu käes.“

Miina tõstis julgeste pead.

„No, seda wõin sulle öelda, Pearn: mind sundida ei soa keegi! Ennem lasen enese tükkideks raiuda, kui mehele lähen, kelle poole weri ei tõmma! Ennem joosen metsa, ja jään sinna!“

Nooremehe suu ümber mängis silmapilguks õnnelik naeratamine, siis aga laskis ta pea jälle murelikult norusse. Kuid nüüd tuli ema oma nõuuannetega. Nagu naisterahwal kunagi, oli ka temal häid lootusi küllalt kalitsas.

„Sa arwad, Pearn, et Huntaugu Mihkel sinust enam lugu peaks, kui peremees oleksid, ja muretsed, et sulle kohta ei anta. Kas tead, meie Mai wõiks sinu heaks mõisas midagi teha! Ta on wiks tüdruk, proua on temaga wäga rahul — mis siis, kui ta prouat paluks, et see paruniga reagiks? Ja kui sa siis weel ise paruni palwele läheksid —?“

„Küsisin ju täna paruni käest isa kohta tagasi — ta lisas selle eest kümme hoopi juure!… Kui weel lähen paluma, soan ehk uue keretäie.“

„Aga kui proua sinu eest palub?“

„Nagu meie parunit ei tuntaks! Nagu see mees naiste palwetest midagi peaks!“

„Aga noor parun tulla warsti tagasi ja mõis minna tema kätte.“

„Reagitakse küll. Aga mis sest? Enne kui wana oma ostetud mõisa läheb, õpetab ta noorele ära, kes ta wallas lambad, kes oinad… Ää arwa, et noor tui on, kui wana kull oli! Ja eks opmann jää ju noorele nõuuandjaks ja silmaselgitajaks!“

„Aga kuule, Pearn!“ tuli Miina elawait wahele, „minu toat reagib, nagu igal pool reagitakse, et uus seadus wõi uued wakuroamatud tulla, et talupoeg on mõisa alt prii ja et orjus ära keelatakse ja et igaüks wõib moad soada nii palju kui tahab. Ja minema pühapäe öeld Sepa Ants Mahtrast — tead ju, on wa’ kirjatundja mees ja tallitaja koa — Sepa Ants öeld Juuru kiriku kõrtsis, et uus seadus juba walmis ollagi, aga saksad pidada seda weel salajas. Keiser olla oma käe juba ammugi alla teind.“

Päärn ohkas.

„Tean küll, et seda reagitakse! Aga seda reagitakse juba niikaua kui mina elan. Rahwal on raske elada, mõisa orjus käib üle jõuu — tead isegi, et uppuja hea meelega kuiwal moal tahaks olla! Mis inimesed igatsewad, sellest ütlewad siis warsti, et see tuleb… Jumal teab, kas neil juttudel jalgu all on, ja kuigi on — mis ma sest kasu soan, kui uus seadus paarikümne aasta pärast tuleb? Mis saks ei taha, see ei tule.“

Ema ja Miina tahtsiwad midagi wastata, aga saunauks läks korraga lahti ja Uuetoa talu noor peremees astus sisse. Ta näis murelises ärewuses olewat ja astus kohe, kui lühidelt teretanud, oma teomehe juurde.

„Mis nad kuradid siis sinuga täna on teind?“

„Eks poiss reakind!“

„Reakis küll, aga ma ei taht peaaegu uskuda! Kas neil prohwustel tulisemat teomeest terwes wallas on kui sina oled? Ja sihukese mehe naha wõtawad maha!… Jumala eest, kui see salakoi, see Pritsu nahk praegu mu käes oleks, ma lööks ta laiaks kui konna!“

„Tasa, tasa, Jüri!“ naeratas teomees. „Kui Pritsusse puuduksid, põeksid warsti niisamasugust selga kui mina.“

Jüri aga pani weel täie suuga kurja ja sattus niisuguse wihase ärewuse sisse, et näost üsna punaseks läks.

Jüri ja Päärn ei seisnud üksteisega mitte peremehe ja sulase jalal, waid nad oliwad wanad head sõbrad ja kaugelt sugulasedki. Ka nende wanemad elasiwad põlises sõpruses ja läbikäimises. Pealegi oli Jüril nõu, Päärna õde Maie, mõisa toatüdrukut, lähemal ajal Uuetoa perenaiseks kosida. Kui Päärnale isa surma järele kohta ei antud, wõttis Uuetoa Peeter, Jüri isa, ta oma teomeheks ja pani ta emaga oma sauna elama. Muidugi elas Päärn selle sõpruse tõttu paremine kui mõnigi muu teomees wõera peremehe juures, ja oma leiwakotist leidis ta ikka midagi, mida teistel igatahes ei olnud. Jüri isa oli juba wana, sellepärast oli ta talu mõisniku lubaga tänawu kewade poja kätte andnud. Et ka ema elatanud oli, siis sai noore perenaese puudumine majas iga päewaga tuntawamaks.

Kuna Jüri ja Päärn tänast peksu-asja ja muid mõisa olusid edasi harutasiwad, kus juures elawa laadiga noor peremees oma sõbrale juhtunud õnnetuse pärast ühest ärewuse-tuhinast teise sattus, enam kui üks kord tema terwise pärast muret awaldas ning Kubja-Pritsu ja terwe mõisa peale tuld ja tõrwa taewast maha sajatas, hakkas Huntaugu Miina minekut tegema. Ta andis kõigile kätt, iseäranis soojalt muidugi waesele „haigele“. Kui ta Uuetoa peremeest jumalaga jättis, ütles see weel naljatades:

„Noh, Miina, kui sa nüüd selle walge peaga nuuskurile, kes nii tihti Huntaugule kooditab, mitte ei näita, kuhu puusepp augu seina sisse jät’, siis ma sind enam tüdrukuks ei peagi! Niisuke on ju paljas nahk mehe kõrwas! Seda peaks Huntaugu Mihkel koa ära nägema.“

„Wõid julge olla, et ma ta sauna soojaks kütan,“ wastas noor tüdruk punastades, ja läks. — —

Kes aga wõis arwata, et see „saunakütmine“ juba nii pea pidi tulema!

Waewalt on Miina Uuetoa krundist wälja külatänawale jõudnud ja seal sada sammu edasi kõndinud, kui kusgilt tee-äärse aia najalt üks inimesekogu lahkneb ja tüdrukule tee peale ette astub. Pimeduse pärast ei tunne Miina teda ära ja tahab temast ruttu mööda minna, kuid ta käest hakatakse tugewaste kinni ja Pärtle Pritsu heal ütleb:

„No noh, wõi nii uhkeste tahetakse mööda wehkida! Ehk jätkub minu waesekese jaoks laupäe õhtu koa paar sõna!“

„Mis sa mu’st siis tahad?“

„Eks tahaks koa teada saada, kuda ‚haige‘ käsi käib. Käisid teda ju woatamas ja wist koa toherdamas!“

See on suur rumalus, et Prits südame peal pakitsewat kosjajuttu selle pilkamisega algab, mida talle armuwiha rinnast keele peale pitsitab. Seega on ta oma asja kohe hakatusest peale ära rikkunud.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Mahtra sõda - 04
  • Büleklär
  • Mahtra sõda - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4359
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1980
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4303
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1814
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4516
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1813
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4358
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1869
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4289
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1796
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4451
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1775
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4210
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1808
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4455
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1878
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4137
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4169
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1971
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4217
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1915
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4392
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4223
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1812
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4292
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1915
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4314
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1993
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4395
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1672
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4502
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1821
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4474
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1811
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4380
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1937
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4334
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1688
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4275
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1860
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4153
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1693
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4420
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1916
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 4308
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1997
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 25
    Süzlärneñ gomumi sanı 4240
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1937
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 26
    Süzlärneñ gomumi sanı 4158
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1858
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 27
    Süzlärneñ gomumi sanı 4294
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2057
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 28
    Süzlärneñ gomumi sanı 4243
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1868
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 29
    Süzlärneñ gomumi sanı 4175
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1972
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 30
    Süzlärneñ gomumi sanı 4366
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1816
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 31
    Süzlärneñ gomumi sanı 4003
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1932
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 32
    Süzlärneñ gomumi sanı 4042
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2070
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Mahtra sõda - 33
    Süzlärneñ gomumi sanı 1747
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1005
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.