Lunastus - 08

Süzlärneñ gomumi sanı 4148
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2166
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Kuni kella kümne, üheteistkümneni näis Hannibal Laurseni elawalt lõbutsew külalistekogu üksainus suur tutwuskond olewat — ühetaoline ja ühewääriline; siis sai trahter sõelaks, millest seemned läbi pudenesiwad, kuna wardjad sisse jäiwad. Kasinad ja karsked, kõik, kes korralikumatel oludel elasiwad, kes mõistlikult öösese puhkuse, järgnewa tööpäewa ja oma wäikese punga peale mõtlesiwad, tegiwad minekut: laudkond laudkonna järgi lagunes ja häwines, tühje nurke ja seinaääri märgade laudadega maha jättes. Paigale jäiwad salgakesed joojaid, kellele salakawal alkohol ülearu maitsma hakanud, üksikud joodikud, kes oma märatsewaid erkusid une tarwis halwasiwad, mänguõhinas punetawad kaardi- ja biljardilööjad, kes kaotust tagasi wõita wõi wõitu suurendada ahnitsesiwad, ning, peale mõne tõsise armupaari, kes weel lahku ei raatsinud minna, need naisterahwad oma kawaleridega, keda ülespidamisemure koduse rahu ja puhke peale ei lasknud mõelda. Nüüd tekkis küll säherduste laudadel mõnikord joogipidu, mis kõigi osaliste joobnuksjäämiseni ulatas; üleüldiselt peeti aga ka siin seda wõrt korda, et jultunud alatusi sõnas wõi teos ilmsile ei tulnud, ja korrapidajad ei olnud mitte üksnes naiste-, waid ka meesterahwad. Wiimaste olek lõbuneiude wastu, ehk küll waba ja julge, oli otse rüütlilik selle toore ülespidamisega wõrreldes, millega mehed, kõige pealt herrad, muudes maades, iseäranis Ida-Europas, awalikkudele naisterahwastele wastu astuwad. Ja ka Daanis on need enamiste wäljamaalased wõi liialise klassiteadwusega täispuhutud oma herrad, kes nende kõige õnnetumatega taewa all brutalselt ümber käiwad. —

See oli nüüd ilmake, mille läwe üle Jens Nielsen sõbra pahatahtmata awatelemisel jalad tõstis.

Tema esimene tundmus oli hirm. See aimduserikas, kahekeelne, iseendaga riius waakuw hirm, mis hoiatab ja ühtlasi meelitab, mis põgeneda ja ühtlast paigale jääda käsib. Jensi põlwed wärisesiwad, ta selgroogu mööda jooksis palaw hoog ülesse, külm alla, kui ta pilk esimest korda — see oli ühel pühapäewa-õhtul — sumisewatest, heledaste walgustatud lõburuumidest üle rändas, kus nii palju rõemsaid, maitswaid inimesi, nii palju pidulises ehtes ilutsewaid, suude ja silmadega naerwaid noori neiusid koos istus — muusikahelinal, mis joowastas ja uimastas nagu kewadene kange õilmelõhn. Enthusiasmus, salamagus ja salawalus, lõi talle weresse, tuiskas pöörisena südamest ja kõigist soontest läbi. Ta armastas neid neiusid seal — kõiki, kõiki korraga! Ükskõik, missugune neist temale oleks lähenenud, Jens oleks ta wastu wõtnud ja tema orjaks heitnud, ja kui neid kaks wõi kolm oleks olnud, Jens oleks ennast nende wahel jaganud! Ta tundis kaugelt eemalt nende hingeõhku ja ihusoojust, ja nende silmasära ja huultepuna ajasiwad talle kõrbewa janu peale, janu, mis talle ihuliseltki tuntawaks sai, nii et ta tuhinaga klaasi järele kahmas.

Muusik, mida ta siin kuulis, see sädendaw ja pärlendaw tantsumuusik, witsutas ta põuest wiimase kui rahu wälja. Wäikse, pühalikult ülendatud sisemise kogutuse asemel, mida ta oreli harmoniatel laenetusel kirikus maitses, täitis teda siin torkiw ja wõbistaw ärewus, mis nagu tugew elektriwool ta erkudest läbi jõgines. Ja ometi poleks ta seda tundmust kiriklise rahutunde wastu ära andnud. See oli lust, noor ja wärske, himukas ja ablas, mille kergetiiwuline, kiimaline helidelend ta neitsilises meeltewallas põlema sütitas. Tema ärganud meelte ees sulasiwad kõik wärwitoonid, mida lõburuumid sisaldasiwad, nende wallatult hüplewate, kirgliselt keksiwate, tiiraselt hälliwate muusikatoonidega ühiseks lõõskawaks lustituleks kokku: muusikantide punawad kuued ja läikiwad pillid, naisterahwaste kirjud kübarad ja wärwikad kleidid, uste ja akende kahekarwalised dekoratsionid, isegi inimliste jumede ja juukste mitmeliigilised warjundid kuni klaasides ja pudelites siretawate wärwiliste jookideni. Kõik oli muusik ja kõik oli wärw.

Aga noor Nielsen oli üks neist sügawaste helide mõju alla sattuwatest inimestest, kelle kõige lõbusamad tundeakkordid ilma tasase leinawa kaastoonita ei ole. Ta lõbutses kannatades. Ta tilgutas oma rõemukarikasse sapitilkasid. Tema luulewõim, toonide läbi erutatud, paiskas ta mõtte sagedaste asjade peale, mis lustitundlusele otse wastu seisiwad. Keset kõdistawat, naerwat polkat kargas talle ta ema meelde ja emaga mõni episod, mõni inetu üksind ta suurest kodusest wiletsusest. Neis laudades siin, sarnaste meeste killas, niisuguste pudelite taga istus wististe ka Jensine Nielsen neil õhtutel ja öödel, kui ta wiinastanud kaasalisega koju tuli, kus tema hulguw laps lukustatud ukse taga pimedusekollidega meeletumal hirmul wõitles — see mõte wingerdas Jensi peast muu seas esimesel ja paljudel järgmistel muusikaõhtutel nagu nilbe madukene läbi. Ja sedamaid muutus ta hingeline ja meeleline olukord. Midagi magedat, läilat puges talle põue. Heli- ja wärwitoonide helkja wirwenduse üle heitsiwad wõidunud loorid. Õhk hingas wänget haisu wälja. Lõburuumidest, lõbutsejate peadest üle, lendas nägemata ja kuulmata tiiwalöökidel patt läbi. Jens Nielsen tuksatas walusa kartuse kägistusel kokku.

See kartus oli kartus iseenese eest ja iseenese pärast. Sest selles muusikas peitus kiusatus, millest Jens aimas, ei see temast üle käib. Ta imes selle muusika seest aimduse sisse, et patt magus peab olema, kui ta ka inetu on, ja et see magusus tema inetuse ära wõib warjata, ei, koguni iluks pöörata. Sellest muusikast wälja sulaw kiusatus oli sarnane sellele, mida ta klaasist sisse rüüpas. Mõlemad kuumendasiwad ta sisemust naisterahwale wastu, naisterahwale ilma walikuta, igale naisterahwale — nägusale ja näotule, puhtale ja puhtusetale. Millega lõppes see maru, — millega wõis ta lõppeda?

Mängijate kilda ei maldanud Nielsen kauaks jääda. Esiteks ei tundnud ta jalgratta kohta liialist õhinat — see oli tal soowitaw, kuid mitte kirgliselt ihaldataw nagu Holgeril. Teiseks puudus tal kaardilauas mängupea, biljardil mängukäsi, kui et ta wõitmise tõttu tuhinasse oleks wõinud sattuda. Ta kaotas enamiste, ja rahaga kaotas ta warsti mängutahtmise. Holgeri pani ta imeks. See elaw ja põlew inimene püsis paljude tundide kaupa mängu orjata, ilma nägemata ja kuulmata, mis ta ümber sündis, ilma söögi wõi joogi peale mõtlemata, ilma et tal muusika ja naisterahwa kohta, kellest ta muidu lugu oskas pidada, meelt ja mõtet oleks olnud. Kaotused, millest ta ajuti tabamata ei jäänud, õhutasiwad teda ainult weel taga. Seda kuldsemas lõbutujus oli ta wahel pärast wõidukalt lõppenud mängu. Siis laskis ta hea osa wõidetust — aga mitte kõik, oma eesmärki ei kaotanud ta silmast — joogilauas lahtisel käel lendu ja woolas ülemeelsest naljast üle.

Mängust wõerdunud Nielsenile hakkas jook aegamööda maitsema. Talle sai nüüd mõistetawalt tuntawaks, mispärast inimesed neid enamiste mõruda maiguga ja wastiku lõhnaga wedelikka nii himustasiwad. Neis peitus midagi, mis harilise haruldaseks, igapäewase pidupäewaks, kaine ja labase tundeliseks ja luuleliseks moondas. Alkohol oli ainus nõiajook, mis tõeste nõidus. Ta nõidus inimesele uue aju pähe ja uue südame põue. Ta nõidus talle terwe uue ilma sisse ja ümber. Jens tundis oma keha maapinnast wabanewat ja oma waimu aimamata kõrgustele ja kaugustele lendawat, kui ta seda nõiarohtu teatawa jao sisse oli wõtnud. Ta oli korraga suur ja tugew ja õnnelik — õnnelik oma õnnetuses. See õnnetus wõis talle pisarad silma ajada, aga need oliwad nüüd waluta liigutusepisarad, see oli isesugune luulemagus haledus, milles ta ennast kui kannatawat kangelast kumardades kahetses. Alkohol teeb inimese näitlejaks iseenese ja teiste wastu.

Kuna Rasmussen biljarditoas, kuhu muusika-ajal ka kaardimängijad kogusiwad, oma jalgratta pärast higistas, istus Jens suures keskmises ruumis õllepudeli taga ja maitses oma noort elu. Naisterahwaste wastu oli ta kaua häbelik ja arg. Süda tõusis tal kurku mõtte juures, nendega juttu teha. Ta kadestas Holgeri selle hundijulguse pärast, millega wiimane neiude seas tutwusi tegi: nägi — tuli — ja oli tuttaw! Ta hakkas wõeraga lihtsalt nagu tuttawaga kõnelema, ja mõni minut hiljem wõis neid ammusteks sõpradeks pidada. See anne puudus Nielsenil. Aga aegamööda kogus ta südidust ja alkohol aitas taga. Ta hakkas laudades aset wõtma, kus tüdrukuid istus, ja kui ta ootawas kohmetuses mõne aja wärisenud, leidus wiimaks ometi paras pilk, mil ta algatawa sõna sai pillata. Säärasel puhul wõis weriwaene Nielsen rikkaks priiskajaks minna. Et tal uuele tutwusele jutulist seltsi suurt pakkuda ei olnud, siis pakkus ta temale seda ohtramalt juua. Ja jõi ka ise wirgemalt kui muidu. Osalt ülendas ta seega oma õnnetunnet, osalt wõitles ta ärewuse wastu, mis teda palawikusarnaselt wapustas. Tema organismus pidas tawalikult määra, milleni ta waenlikku ollust wastu wõttis: jook ei maitsenud joojale äkitsel enam. Niisugusel hingelisel olukorral aga häwines see määr ja Nielsen jõi enese joobnuks. Ta kulutas kõik oma raha ära ja laenas Holgeri käest weel lisa. Ning mitte üksnes oma taskuraha, mis osalt jootrahadest, osalt õhtusest tasutööst, sigaritegemisest, kogunes, ei andnud ta wälja, waid juhtus laupäewa-õhtuid, kus ta poole ja isegi terwe nädalapalga, millega ta Laurseni juurde läinud, ilma enne kodus käimata, jootrahadele järgi saatis.

Ühel niisugusel laupnewa-õhtul oli ta kedagi wanadlast, üsna jumetumat lõbutüdrukut terwe muusika-aja jootnud. Magneediline wõim liitis teda selle paksu, ülbelt naeratawa inimese külge, kelle ärikawalad silmad teda kõigi kunstidega wõrgutasiwad. Kui nad restauratsionist pärast muusika lõppu lahkusiwad, — Holger jäi weel mängima —, asus Nielsen poolpimedas aiakeses, kust teine kõrwalisem wäljakäik läbi wiis, tüdruku lihawa käewarre ümbert kinni ja küsis, seestpidi lõdisedes, kas ta temaga kaasa wõiwat minna.

Paks Kirstine naeris wabisewal rinnal niisuguse lapsikuse üle. Määratuma musuga mattis ta küsija suu kinni. Uimaselt, nõtkuwate põlwedega järgnes Jens temale alewiuulitsate hauduwasse tumedusesse.

See oli esimene kord. Teised korrad ei jäänud tulemata. Jens Nielsen püherdas poris. Seesama Jens Nielsen, kes oma emale nii wali kohtumõistja oli.

Õige küll, pärast esimest ööd tundis ta midagi, mis kahetsemisele sarnane oli — tundmus, mille puudust ta emale nii leppimatalt etteheiteks tegi. Jens wiis oma kipitawa hinge äramuritud ihus kirikusse. Seal wagatses ta paar tundi, et tülitawast tusast, mille juures õllepohmelus ja kahju ärapriisatud raha järele wast mitte wähem süüdi ei olnud kui kõlbline õud, taewaisa abiga hõlpsamalt lahti saada. Aga pärast järgnewaid langemisi ei läinud ta enam kirikussegi. Ta sai oma kahetsusega, selle tusatundega, mis kui loomulik reaktsion igal lustimäratsemisel kannul käib, isegi walmis.

Esiteks hoidis ta oma südametunnistusele na mehe eesõigused wastu: ta tegi ju ainult, mida teised mehed karistuseta ka tegiwad; oli see patt, siis igatahes andeksantaw patt. Teiseks filosofeeris ta oma isikule iseäralise eramorali kokku: ta maksis oma langenud ja patukahetsemata emale kätte, karistas teda, sai, nõnda öelda, tööriistaks nuhtlewa Jumala käes.

Oli Jens ennemalt ema wiinaklaasi tagasi tõuganud, et teda oma kõlblise kõrgusega haawata, siis tahtis ta teda nüüd oma kõlblise alatusega pureda. Niisugune ema ei ole wäärt, et tal poeg on, kelle peale ta uhke wõib olla — seletas ta enesele. Metsa seepärast kõik kainus, karskus ja wagadus — ta peab minu pärast kannatama, nagu mina tema pärast kannatan! Tema nuttu tahan ma näha, tema ohkimist kuulda, ainult tema walu warjus wõin ma kauemine temaga koos elada! Ta peab oma süüde suurust tundma, nende tagajärgesid maitsma õppima!

Selle sofistlise moralitarkusega soomustatud, arwas Jens enesel õiguse olewat, emale nüüd ka otsekohesel, hoolimata sõnal oma wihkawat põlastust näkku paisata. Ema polnud teda ta kahtlastes meelelahutustes, nii suurt muret kui need talle ka tegema hakkasiwad, sügise jooksul kordagi etteheidetega tülitanud. Ennem kandis ta hõlma all midagi pandimajasse, kui et ta pojalt wõlgu jäetud kostiraha taga oleks nõudnud ja teda ta raiskamise pärast wastutusele wõtnud. Ta tahtis teda ju emaliku headusega enda poole tõmmata, osalt hoidis teda ka trööstiw lootus tagasi, et tema senine pailaps, kelle hukkamineku sisse ta uskuda ei suutnud, ise warsti meelemõistusele tagasi pöörab, kui ta sarwed esimeses noorusetuhinas ära on jooksnud. Kui aga lugu nädal-nädalalt kaugele talwe sisse edasi kestis, kui puudus ikka ahnemalt majasse asus ja nooremehe õrnawõitu terwiski läbiprassitud õhtute ja ööde mõjul kannatama hakkas — Jens köhis kestwalt ja oli korratuma kõhuga hädas — siis ei jaksanud Jensine Nielsen ennast manitsewast waheleastumisest kauemine tagasi hoida.

„Pojuke, sa ei taha enam ainust laupäewa-õhtutki kodus seista,“ ütles ta temale kord, kui Jens kella kolme eel öösel, nokastanud nagu kunagi, nohisewa waikimisega uksest sisse oli astunud.

„Mis ma siin kodus teen!“

„No, mis teised lapsed kodus teewad!“

„Neil on wanemad.“

„Sul ju ka ema —“

„Ja, aga missugune! Just selle ema pärast ei taha ma kodus seista. Ma ei wõi tema nägu, tema paljast warju näha!“

„Jens!“

Aga see hüüe läbipistetud südamest, see toon täis hirmunud armupalumist ei peatanud kättemaksjat juurde lisamast:

,Ja misüle sa õieti pahandad? Ma teen ju ainult järele, mis ema eluaja eel on teinud! Ega käbi kännust kaugele kuku.“
italki

Neiu Nielsen ei lausunud enam musta ega walget.

Jens, kes warsti rasket õlleund magas, ei teadnud, kuda haawatu öö mööda saatis.

Aga hommikul märkas ta, et ema näost wäga kõhnaks oli läinud. Ta põsed oliwad lihast ja werest nagu kuiwaks imetud. Ning silmad waatasiwad suurelt nagu kauasel põdejal.

Ja — kas ta seda siis ammugi ei teadnud? küsis Jens eneselt.



Kümnes peatükk.

Nende esimene armastus.
Wete lagunemise ajal, mil surmakrampides rabelew talwe Daani õhu nii kalki hingetossu täis ähib, et waesed köbenhavnlased oma willase aluspesu sees enam lõdisewad, kui jaanuaris mõnegraadilise külmaga, leidis Jens Nielsen sõbra Holgeri ühel pühapäewal Laurseni muusikasaalis joogilauast, aga mitte biljarditoas istumast. See oli imekspandaw, leidis aga rutulise seletuse, sest kui Jens teretades ta juurde astus, tõusis Holger Rasmussen üles ja ütles wormilikult:

,Minu sõber Jens Nielsen — minu pruut Dagmar Spreckelsen!“

Mispeale wäike walgehambuline sõstrasilm ta kõrwal käekese lipsti Jensi kohmetanud pihku ulatas ja temale enda pahemal küljel aset hakkas tegema.

„Aga minewal pühapäewal ei olnud sul weel pruuti,“ tähendas Nielsen, kui ta istme wastu wõtnud, häbeliku kitsikusega wõideldes, mis talle kerge puna palge ajas.

„Aga nüüd on,“ wastas Holger uhkelt.

„Ja missugune weel!“ lisas pruut juurde.

Nad waatasiwad seejuures üksteise otsa ja puhkesiwad nagu ühest suust naerma. See waade ja see naermine kinnitasiwad Nielsenile, et temaga mitte nalja ei heidetud: ta nägi ja kuulis midagi otsustatut, kokkuliitunut. Tundus, kui oleks mõlemate ühendus juba ammune.

„Ja, weli, seitsme päewaga wõib suuri asju sündida,“ sõnas Rasmussen siretawal silmal edasi, kuna ta pahem käsi Dagmari sõrmedega mängis, „ja kui sa oma jahmatusest wõitu oled saanud, siis wõiksid meile ka õnne soowida, nagu kord ja kohus on, iseäranis sellele wäikesele pärdikule siin, kes, nagu sa näed, suurepäralise püügi on teinud.“

„Päh, niisugune mustlasepoiss!“

„Just sellepärast! Mis niisugune mustlasepoiss tundjate silmas wäärt on, seda peaksid Nielseni suust kuulda saama — ma ei salli enesekiitust, nagu teate. Ütle talle ometi, et seesama mustlasepoiss praegu ministri wäimees wõiks olla —“

„Õueministri —?“ Ja Dagmar näitles luuaga pühkimist.

„Ohoo — ei! Näe, selle“ — Rasmussen nibistas kolme näpuotsa kokku — „selle ministri, tõsise, elawa kuningliku ekstsellentsi wäimees. Aga tulise pihta, Jens, kuda sa saad mu pärdikule õnne soowida, kui sul midagi kokku lüüa ei ole! — — Ei, luba, — täna olen mina tellija ja kulukandja! Kellner!“

Holger ja neiu Spreckelsen jõiwad kohwi. Esimene laskis ka Nielsenile kohwi ja igaühele klaasi kakao-liköri tuua. Löödi kokku ja joodi, kui Jens lühikese õnnesoowi kuuldawale oli toonud. Lähemad lauanaabrid naeratasiwad osawõtlikult. Preislased paniwad parajaste lõbusa marsi ürgama.

Mängu-ajal oli Nielsenil mahti, sõbra mõrsjakest silma wõtta. Wäike, elaw, naeruhimuline piiga, mitte just ilus, aga soojendaw mõnus. Ruuged salgurõngakesed madala otsaesise peal, mille alt kaks naljanoriwat pruuni silma wälja waritsesiwad. Suu natukene lai, alla kiskuwate nurkadega, aga siniwalgete laitmata hammaste läbi, mida ülemine lüheldane huul kunagi ära ei katnud, märksa kaunistatud. Iseloomulik omadus oli Dagmari ninatargal töntsninal; see oli juureni liigutataw. Nagu kohendaks ta ennast näos, tegi ta wahete-wahel elawa wintawänta ja jäi siis paariks minutiks jälle rahule. Oma olekus tuletas neiu noort mänguhimulist kassi meelde. Teataw intimne sarnadus tema ja Holgeri wahel sai Jensile märgatawaks.

„Õiguse pärast peaks meie pärdik kui wõitja tänased liigud maksma,“ algas Rasmussen, kui lärmaw marss lõpule jõudnud. .Aga ma olen julge, et tal punast öörigi pungas ei ole. Sa pead nimelt teadma, Jens, minu tulewasel on toredad passionid: oma taskurahaga nuumab ta taewaisa kajakaid! Kui sa lõuna kella ühe ajal üle Kuninganna Luise silla lähed, siis leiad teiste preilide ja prouade seast julgeste ka preili Dagmar Spreckelseni praakkalu pildumast.“

Holger sihtis loo peale, mis Jensile, nagu igale köbenhavnlasele, tuttaw küllalt oli. Pealinna praegusest keskpaigast, lõunast põhja-ida poole, käib pikk, kiwikallastega palistatud weewööt läbi, mida kolm temast üle wiiwat silda neljaks pikerguse neljanurga kujuliseks järweks jaotawad. Talwel, kui kalad meres pealmistest weekihtidest põhja ligemale poewad ja kajakatel toit selle tõttu kasinaks läheb, kogub must tuhat neid sihwakaid, gratsialisi lindusid Köbenhavni jäätanud järwekeste peale, et endid hellasüdamliste pealinnalaste armuandidest elatada. Iseäranis sildade ümber surub neid pilwena, sest siin on nende söötmine korraldatud. Sildadel, kust rahwast ränka üle woorib, müüwad eidekesed-taadikesed käsiwankritelt pisikeste portsjonite kaupa wanaks läinud kalu, portsjonid müügilaudadel paberilehekeste peal juba meelitawalt walmis. See on nüüd talwel Köbenhavni publikumi traditsionline lõbu, sildadel kalu osta ja näljastele, ärewalt kisawatele kajakatele sööta, wõi, kui kukkur sõna ei kuula, elurikast waatemängu wähemalt pealt waadata. Linnud on osawad ülespoole pillutud kalu õhust kinni püüdma ja nii julged, et nad lastel räimekesed peaaegu käest ära nähwawad, mis wäikestele heategijatele muidugi ärahindamata rõemu teeb.

„Tänamata teotaja!“ hüüdis Dagmar, ja ta käsi salwas nagu kassikäpake poisi suu poole. „Sa tead wäga hästi: kui mul kajakasöötmise passioni ei oleks, siis poleks sul mind, ja mida oleksid sa ilma minuta? Tühja hingega must poiss, kellel muud meeles ei ole kui külm, eluta ratas! Ratas pealegi,“ — neiu mõlemad hambaread tuliwad kumawalt nähtawale, ta ninake tegi wintawänta — „mis alles kaupluse akna peal ilutseb!“

Holger, kes märkas, et tema pärdik sõbrale meeldib, toetas pea allaheitliku naeratamisega käe najale, kuna ta pilgu Nielseni peale heitis.

„Na ja, niipalju on tal ju õigust, et ma ta natist Luise sillal kinni sain. See oli minewal teisipäewal. — Sa tead, Jens, et ma juba ammugi sihukese loomakese järele ringi waatan. Nii ajawiiteks üsna hea teine. Hing sees — ega maksa waleks ajada. — Tulen parajaste lõunalt ja lähen piimawankrile silla juurde wastu. Wahin kajakaid ja nende toitjaid — silla kõnniweered mustawad kõiksugu wehklewatest herrastest. Korraga silman mulina seas pruuni peaga plikakest, kes, hambad irewel, lõug taewa poole, rõemsaste nina liputab. Sa oled muidugi juba tähele pannud, Jens, et tal nina asemel jupike tallesaba näos on —“

Nielsen hakkas naerma, aga mitte Holgeri wõrdluse, waid selle kentsaka nähtuse üle, kuda Dagmar praegu kõõrdsilmal iseenda nina püüdis näha saada — tõsiselt ja asjalikult.

„See wäntaw ninake oli mulle nii huwitaw uudis, et ma teda enam silmast ei lasknud. Pugesin üsna ligidale ja wahtisin ammuli suuga. Sedamaid huwitas mind ka plika ise. Ühes ninaga oliwad ta silmad, käed, jalad, terwe ta pisike keha nii liikwel, et ma enesele ütlesin: „Waata, siin ta on, keda sa otsid! Selle orawaga, selle pärdikuga oleks sul pagana lõbus hullata! Aga mine tea, mäherdune süda tal pihikus põksub! Kuid juba langes otsus ka selle kohta.

Siiamaani on ta kalasöötmist ainult pealt waadanud, korraga ei suuda ta enam wastu panna — astub külanaise juurde ja kisub pungakese taskust. Pungakese, Jens — ma ütlen sulle, pungakese — — Dagmar, kas sa ei tahaks Nielseni onule oma rahapunga näidata?“

„Miks mitte!“

Kotikene, mis Jensi arwustuse ette ilmus, waakus tõepoolest hinge. Rauad kõwerad, lukk ära, sopid läbi kulunud, naha karw mõistatusline.

„Waadake aga hoolega,“ muigas selle kurwa katkendi omanik, „ega see nüüd enam minu häbi ole!“

„Kui ma seda kotti nägin,“ kõneles Rasmussen edasi, „ja kui ma nägin, et selle koti peremees kolm kamalutäit kalu kajakatele söötis, enesel silmad õnne täis, siis mõtlesin: On ta wõeraste lindude wastu nii helde, siis ei wõi ta oma wanamehe wastu ka mitte liiga õel olla — ära enam oota ühtigi! — Astungi, käsi aupaklikult kõrwa ääres, teise ette ja ütlen: „Kui preilil weel õiget ei ole, siis wõiksite minuga õnne katsuda; nagu näete, olen ma esimese numbri poiss!“ — Muidugi polnud tal midagi wastu waielda —“

„Ohoo, kas ma ei öelnud, et ma walgemat soowiksin!“

„Ah — noh, pisut pidid ju silmakirjaks ikka puiklema, tuttaw tüdrukute trik! Seda õiglasem oli su näolapikene: see punas nagu koit. — Ja siis see õrn mure, millega sa ütlesid: ‚Aga mul käib wärawas kaks teist — kuda Te nendega aega saate?‘ — Ja kui ma kostsin: ‚Need peksan Teie lahke lubaga weel täna õhtu waese omaks‘, — siis, minu pai pärdik, siis olid sa pehme nagu siidikinnas, ja sul polnud enam muud hingata kui (sosistades): ‚Eks katsume siis pealegi! Ma nägin säherdustest silmadest, nagu Teil on, und!‘“

„Waletad! Midagi sellesarnast ütlesin alles kolmandal õhtal, ja kaugeltki mitte nii mesise sosinaga!“

Sel nääklewal ja nöökawal toonil, millest aga sügaw õnnehelin hõbedasel selgusel wälja wärises, kestis mõlemate kaksikõne edasi. Jens naeratas ühtesoodu, ilma ise sõna wõtmata; see naeratamine oli talle suu ja silmade ümber nagu seiswalt naha sisse kooldunud, ta ei muutunud ka siis, kui naerataja pilgust selgeste märgata oli, et ta mõtted jutuainest kõrwale oliwad kaldunud. Nielseni käsi mängis erkwalt liköriklaasikesega, ta kitsale walgete näole oli õre puna ilmunud ja mõlemad helkjasruuged kähersalgukesed, mis laugu hakatusest obaduste kujul alla otsaesise poole kippusiwad, rudisesiwad tasakeste nagu kerge tõmbetuule liigutamisel. Eemal paaris paigas istus tal tuttawaid tüdrukuid: need püüdsiwad temaga waatetraadil ühendusesse astuda. Jens hoidis aga pilgu hoolega mujal; wahel äigas ta näost nagu ämblikuwõrku ära ja ta naeratamisest murdus wälgukestwusel wargne pilwitus läbi.

Holger jõudis oma plaanide juurde. Neid oli tal suuri ja wäikeseid. Ja kõik oliwad kawajaod ehitatawa hoone tarwis, mis kahele oli määratud, ühendatud kahele. Piimapoisiametit mõtlewat ta peatselt maha jätta ja wabrikusse töösse astuda. Waja tõsiselt tulewiku peale mõelda. Elektrotehnika huwitawat teda kõige enam. Olewat palka ja elukindlust tõotaw tulewikutööstus ka Daanis. Ruprecht & Adamsen laiendawat praegu oma ettewõtet, sinna wõetawat warsti rohkeste uusi töölisi juurde — ega muud, kui kah pakkuma. — See pagana wäeteenistus! Tahad waremine naist wõtta — hakka asemiku tarwis juba warmalt kroonikesi korjama. Sugu lootust olla tal ühe tädi käest Aarhus’is nekrutiraha saada — kingitusena, wõi, kui Jumal tahab, pärandusena. Aga mine tea, kuda läheb! Parem enda kui Jumala ja teiste inimeste peale loota. Olewat ju mõrsjaid, kes peigmehe oma rahaga wälja ostwat (kentsaka põlgepilguga Dagmari õla poole), aga temale juhtunud paraku rotikene pihku, kellel ainult soe hing sees. Lubada küll ka hoidma hakata, kuid mis siis sihukese wabrikuplika palgakesest hoida jääwat, liiategi, kui Luise silla kajakad toita ja endal maias suu põigiti nina all.

„Noh, sa wõiksid rattast ka wäga hästi ilma jääda,“ heitis neiu wahele, suure suuga kooki kohwi juurde süües.

„Rattast ma ilma ei jää! Kus selle kahju ots! Mõtle nende taewalikkude sõitude peale, mida mõne nädala pärast Öresundi äärde, Fure järwele, Hillerödisse ja Fredensborgisse wõime teha! Taewale tänu, et sul juba rattaloks on — (Jensi poole) wanema õe kingitus, seitse aastat wana, aga eks ta plikale käi, kui üles lasen kohendada. Minu brennabor, wõite julged olla, ei jää enam kaua kaupluse waateaknale; ainult krooni kümme puudub weel, ja need tulewad maikuuni jootrahadestki kokku, sest mängu peale pole nüüd enam“ — ta müksas küünarnukiga mõrsjat — „palju mõelda. — Aga Jens, kuda siis sinu rattaga jääb? Sa pead meiega tingimata kaasas olema!“

Nielsen püüdis rahuliseks jääda, punastas aga juuksejuurteni ära. Ehk küll Dagmar seda häbenemist ei mõistnud, riiwas ta Holgeri siiski etteheitliku pilguga, ja see ruttas oma wiga heaks tegema, nii wähe kui ta ka isegi sõbra kena oleku üle selgusel oli.

„Ma tean, sa ei ole nii suur rattanarr kui mina,“ naeris ta julgustades ja Jensi poole poolikut klaasi tõstes, „seepärast pole sa öörinorimisega wist palju tegemist teinud. Aga kas tead, ma wõin muist raha sulle laenata, siis wõime mõlemad järelmaksu peale rattad wõtta.“

Nielsen hakkas oma suure punasekirju taskurätiku sisse nina nuuskama, et neile mitte oma liigutust näidata, sügawat, ärewat liigutust, mis tal märjad kaed silmade ette tõmmas.

„Eks näe, on ju weel aega,“ ütles ta tüki aja pärast. „Aga mis ma sinult paluda tahtsin, Holger: Kui sa kuuled, et Ruprecht & Adamseni juurde töölisi hakatakse wõtma, siis ütle mulle ka. Ma tahaksin edaspidigi sinu ametiwennaks jääda. Susi söögu piima — see ometigi kauaks kõhtu ei täida!“

„Braawo, Jens, jääme ametiwendadeks!“

Teenija oli tassid ja klaasid Holgeri käsul uueste täitnud; wiimased kõlisesiwad rõemsalt kokku, ja Dagmari preili nina tegi paar imeilusat ja ülilõbusat wändakut. Noor armupaar sattus nüüd, osalt Nielseni jutuahtruse tõttu, isekeskes kudistama, mis aga enam senisel nalja sisse kastetud kujul ei sündinud, waid sel tõekal, sõbralik-ühistundlisel toonil, millel, kui mõlemad weel wäga noored ja nende tutwus lühike, pealtnägija meelest ikka nii weider-naljakas abieluline maik ja lõhn juures on. Ninad koos, pilgud koos, käed koos, ja arupidamisel midagi wäga tõsist ja tähtsat: üürihind, köögikapp, lapsewanker wõi midagi muud sellesarnast. —

Jens Nielsenile oli õnneks, et nad ta pisut rahule jätsiwad, ja weel suuremaks õnneks oli talle, kui warsti biljarditoast paar Holgeri mängusõpra ilmusiwad, mõlemate wastas istet wõtsiwad ja nendega suurt wadinat alustasiwad. Jens markeeris oma osawõtmist endise stereotüüplise naeratamisega, ta ise wiibis neist ja nende jutust aga kaugel eemal.

Ta istus jumalaüksinda kuskil ääretumal lagendikul, põhjatumalt sinawa taewa all, ja nägemata lõo lõõris wirwendawa sina sees, ja Jensi süda tahtis lõhkeda janunewa igatsuse ja leinawa mahajäetuse käes.

Mitte uus ei olnud talle see tunne, ainult kangem, muljuwam kui kunagi enne. Kui ta küpsemas lapseeas linnast wälja oli jooksnud, mitte mere poole, mida ta ennem kartis kui armastas, waid lääne poole, haljendawatele aasadele ja nurmedele sülle, sellele meretasasele madalikule, mille smaragdine lagedus muud piiri ei tundnud kui see ilmatu wõrujoon, millega sinine hiiglakaas end tema üle hakkas kummima, — ja kui selle kaane all, teadmata, kus kohas, lõoke oma õiskawa kaebe helisema pani — juba siis oli Jensi rinda see ihaldaw igawus, see imelik üksinduse-tühjus piinanud. Aga mitte ainult tugewam ei olnud see praegu, waid warem tundmata lisandustega segatud; endine selge üksihääl harunes mitmeks ja kaotas puhta kõlawuse. Asjata püüdis ta esiotsa neid wõeraid kõrwalhelisid eraldada, et neid ära tunda; see läks tal alles korda, kui ta mõistatusele, miks tema „lõowalu“ talle siin lärmitsewas, tubakasuitsuga täidetud söögimajas külge hakanud, wõtme oli leidnud.

Nielsen tabas enese õõguwa kadeduse pealt Holgeri wastu. See ei olnud aga mitte kadedus, mis teisele enda poolt ihaldatawat ei soowi, waid kadedus, mis kadestaja iseenda üle kurtma ja kaebama paneb. Jens, mäherdune wilets poiss oled sa Holgeri kõrwal! kuuldus talle ta hingehelinast selgeste kõrwu. Holger saab kõik, sina ei midagi! Millest sina salaja und näed, peaaegu kui kättesaamata imeasjast, see on temal naerpilkel krapsti käes! Tema teab, mida ta teeb, sina kobad alati pimedas, sul pole millegi kohta nõu ega sihti. Kas näed, kes Holgeri kõrwal istub, talle silma wahib, talle suhu naeratab? Aima ometi, mida Holgeri süda ütleb, kui need maasikahuuled teda suudlewad, see soe ümarik rind tema põue wastu rõhub! Mis on sinul selle määratuma wara wastu? Mitte midagi! Sest see, mis sul on, mis sul ajuti, wargsi juhtub olema, see on, õigust öelda — ptüi kurat!

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Lunastus - 09
  • Büleklär
  • Lunastus - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4205
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2107
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4511
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1998
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4186
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2017
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4206
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2003
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4313
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1956
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4204
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2052
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 3994
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2215
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4148
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2166
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 3800
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2000
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3959
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2167
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4185
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2125
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 2271
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1264
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.